Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul käesoleva kohtumääruse kättesaamise päevale järgnevast päevast alates. Määruskaebust ei saa esitada viie kuu möödumisel määruse tegemisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaal nõuab kostjalt tagasi perioodil 20142016.a väljamakstud kindlustushüvitised kokku summas 4587,60 eurot. Viru Maakohus võttis 1/4

2-17-117624 avalduse menetlusse 07.12.2017 määrusega. Kohus rahuldas 14.03.2018 hagi tagaseljaotsusega ning kostja lepinguline esindaja esitas 13.04.2018 tagaseljaotsuse peale kaja, mille Viru Maakohus ka rahuldas. Hagivalduse kohaselt põhjustas kostja 02.04.2011.a liiklusõnnetuse, kui sõitis vastassuunavööndisse, kus põrkas kokku vastutuleva sõidukiga Hyundai. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli kostja alkoholijoobes. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus kostja juhitud sõiduki kaasreisija, olulisel määral sai kahjustada õnnetuses osalenud sõiduk Hyundai ning tervisekahjustusi said sõiduki Nissan juht ja kaasreisija. Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli kostja juhitud sõiduki Saab (reg. nr XXX) suhtes sõlmitud hagejaga liikluskindlustuse leping. Hageja on hüvitanud kostja sõidukiga tekitatud liikluskahju perioodil 2011-2017.a kokku summas 18166,86 eurot. Hagejal on tagasinõudeõigus kostja vastu tulenevalt liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud LKindS § 48 lg 2 p 2, kuivõrd kostja oli õnnetuse toimumise hetkel alkoholijoobes. Kohtualluvuse vastuväide Kostja esindaja esitas 13.04.2018 kohtule kaja, milles muuhulgas leiab ka, et kohus ei võinud tagaseljaotsust teha ning oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata, kuivõrd asi ei allu Eesti kohtule. Kostja lepinguline esindaja selgitab, et kostja kolis Rootsi töötamiseks ja elamiseks 2017.a suvel, samuti on kostja registreerinud end teise riigi residendiks. Kuivõrd kostja on teise riigi resident, on tegu piiriülese vaidlusega. Piiriülesteks vaidlusteks peetakse vaidlusi, kus vähemalt ühe poole domitsiil või harilik viibimiskoht on mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Kohtualluvuse küsimuse kohta märgib kostja esindaja järgmist. Euroopa Nõukogu 12.12.2012 määruse nr 1215/2012, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüssel I bis määrus) artiklis 4 määratakse kindlaks üldine, mille järgi esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Kindlustusasjade puhul kehtestab Brüssel I bis määruse artikkel 14 lg 1 erandliku kohtualluvuse kindlustusandja hagide jaoks. Nimetatud sätte kohaselt võib kindlustusandja algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht, olenemata sellest, kas tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isikuga. Kuna kostja on tarbija Brüssel I bis määruse art 17 mõttes, siis art 18 alusel võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Euroopa Liidu rahvusvahelise eraõiguse alaste määruste kontekstis tuleb mõistet „alaline elukoht“ lugeda autonoomseks, st tegemist on mõistega, mis ei sõltu siseriiklikust õigusest ning millele lõpliku tõlgenduse annab Euroopa Kohus. Vajadust tõlgendada EL rahvusvahelise eraõiguse alastes määrustes olevaid mõisteid autonoomselt on Euroopa Kohus oma lahendites korduvalt rõhutanud. Selliste autonoomsete tõlgenduste eesmärgiks on tagada, et EL määruseid rakendataks ühtemoodi kõikides EL liikmesriikides, mille tagajärjel suureneb õiguskindlus tsiviilvaidlustes osalejate jaoks. Vaid erandjuhtudel võib määrustes olevaid mõisteid tõlgendada lähtudes siseriiklikust õigusest ning seda üksnes juhul, kui vastav rahvusvahelise eraõiguse alane määrus seda sõnaselgelt lubab. Siinjuures juhime kohtu tähelepanu, et Brüssel I bis määrus ei lähtu mitte isiku elukoha mõistest, vaid hoopis isiku domitsiili (domicile) või hariliku viibimiskoha (habitual residence) mõistest. Siinjuures nimetatud terminid on määruste ametlikes tõlkes eesti keelde ekslikult tõlgitud kui isiku „alaline elukoht“. 2/4

2-17-117624

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata. Vastavalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale asjas nr 3-2-1-179-14 (p 10) tuleb pädevuse puudumine TsMS § 423 lg 1 p 13 tähenduses vajalikel juhtudel võrdsustada analoogia alusel rahvusvahelise kohtualluvuse puudumisega. Tsiviilkolleegium lisas (p 12), et olukorras, kus maakohtule on tsiviilasjas saanud teatavaks, et kostja elukoht võib olla väljaspool Eestit, võib kohus kostja elukoha kohta teadaolevate, väidetavalt kaudsete tõendite alusel kohaldada TsMS § 423 lg 1 p 13 ja jätta hagi läbi vaatamata. Kuna kohtumenetluses on selgunud, et kostja elab Rootsis, siis tulenevalt Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse art 18 lg-st 2 ei allu asi Viru Maakohtule. Kohus leiab, et asjas kogutud tõendid kogumis annavad alust arvata, et kostja elu- ja ka viibimiskoht ei ole Eestis. Kostja elukoht rahvastikuregistri järgi on XXX, ent nimetatud aadressile saadetud kohtudokumendid tagastas kostja isa, kes ei osanud öelda kostja hetkelist elukohta. Kajas esitatud väidete ja tõendite kohaselt on kostja Rootsi Kuningriigi resident, kelle alaline viibimiskoht on 2017.a suvest Rootsi Kuningriik. Kostjale on väljastatud Rootsi IDkaart, mis on Rootsis kehtiv kui isikut tõendav dokument. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, nn Brüssel I (uuesti sõnastatud) määrus art 18 lg 2 järgi võib teine lepinguosaline algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Eesti Vabariigi kohtule ei anna pädevust ka eelpool nimetatud määruse artikkel 4, mille kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest. Sama seisukohta toetab ka käesoleva määruse artikkel 14, mille kohaselt võib kindlustusandja algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht, olenemata sellest, kas tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isikuga. Samuti puudub kohtul kostja nõusolek lahendamaks asi Eesti Vabariigi kohtus. Tulenevalt TsMS § 75 lg-st 2, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule, ei saada kohus avaldust kohtule, kellele see allub. TsMS § 423 lg 1 p 13 kohaselt, kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. Kohus leiab, et Eesti kohus ei ole pädev käesolevat asja lahendama ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata. TsMS § 426 lg 1 kohaselt loetakse hagi läbi vaatamata jätmise korral, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse. Menetluskulud TsMS § 168 lg 2 alusel tuleb jätta kõik menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast määruse jõustumist. 3/4

2-17-117624 Kautsjoni tagastamine Kaja esitamisel tasus kostja kautsjoni summas 275 eurot. Kohus 24.05.2018 määrusega rahuldas kostja kaja ja taastas menetluse tsiviilasjas. Kohus tuvastas, et tagaseljaotsuse tegemisel oli rikutud TsMS § 407 lg 5 p 1 sätestatud piirang ning et kostjal on õigus taotleda kautsjoni tagastamist. Kostja esitas taotluse, milles taotleb tasutud kautsjoni tagastamist Osaühingu ALINEA ÕIGUSBÜROO arvelduskontole XXX. TsMS § 149 lg 5 ja lg 8 alusel tagastab kohus kostjale kautsjoni summas 275 eurot. /Digitaalselt allkirjastatud/ Tamara Šabarova kohtunik

4/4

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.