Y OÜ hagi XX vastu töökohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.02.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
10 036,45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Y OÜ (registrikood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Kadri Härginen Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Annika Murulaid
Kohtuistungi toimumise aeg
11.06.2018
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 23.02.2018 otsus osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu põhivõla 9064,89 euro, viivise 23.02.2018 seisuga 768,90 euro ja edasiulatuva viivise nõudes, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata tsiviilasi tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata 356,50 euro ulatuses.
4.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab 1(13)
seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Y OÜ (hageja) esitas 05.06.2017 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX (kostja) vastu töökohustuste rikkumisega tekitatud kahju 9421,39 eurot hüvitamiseks, sissenõutavaks muutunud viivise 256,06 eurot alates 01.02.2017 kuni hagi esitamiseni ja viivise alates 06.06.2017 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teise lause alusel saamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 28.07.2008 töölepingu, mille alusel asus kostja alates 09.07.2007 hageja juures tööle Pärnu Keskuse juhataja ametikohal. Pooled allkirjastasid samal päeval ametijuhendi ja individuaalse materiaalse vastutuse lepingu. Ametijuhendi alusel olid kostja põhilised tööülesanded järgmised: kaupluse-teeninduse ja lao töö organiseerimine, juhtimine ja planeerimine ning tööks sobiva kaadri valimine (p-d 4.2 ja 4.3). Kostja kohustuseks oli mh kontrollida arvepidamist (p 5.9), organiseerida kauba, materjalide, raha ja firma materiaalsete väärtuste liikumist ja säilimist (p 5.12), võtta vastu kassaraha ja kontrollida seda ja valmistada rahad ette inkassatsiooniks (p 5.18), organiseerida laoinventuuri teostamise iga kuu lõpus (p 5.28). Individuaalse materiaalse vastutuse lepingu alusel võttis kostja endale vastutuse temale hageja poolt usaldatud materiaalsete ja rahaliste väärtuste säilimise tagamata jätmise eest (p 1.1). Selle raames kohustus kostja pidama materiaalsete väärtuste arvestust (p 2.2), rakendama abinõusid kahju vältimiseks (p 2.3), koostama ja esitama kaubalis-rahaliseid aruandeid (p 2.4), viima kaupluse kassast sularaha panka või andma selle seifi paigutamiseks isiklikult juhatuse liikme kätte ja vormistama vastavalt vajaliku orderi (p 2.5), kontrollima kassa õigsust pearaamatupidajaga ja tegema iga kuu viimasel tööpäeval vastava aruande (p 2.6) ja pidama igapäevast kassaaruandlust (p 2.7). 30.01.2017 teavitas kostja hagejat, et kassast on raha kadunud. Hageja palvel kirjutas kostja 31.01.2017 seletuskirja. 01.02.2017 viis hageja Pärnu Keskuse kassas läbi inventuuri. Hageja raamatupidamise andmete kohaselt pidi 01.02.2017 seisuga olema kassas 9789,29 eurot. Inventuuri tulemusel selgus, et kassas oli üksnes 718,40 eurot ja kassa puudujääk oli 9064,89 eurot. Puudujäägi teket ei osanud kostja selgitada, tuues võimaliku tekkepõhjusena kostja hooletuse ja nõutava kontrolli puudumise. 02.02.2017 lõpetasid pooled kokkuleppel töölepingu. Kuigi oma seletuskirjas oli kostja valmis tekkinud puudujääki hüvitama, ei olnud kostja nõus sõlmima võlatunnistust, et leppida kokku võla tasumise maksegraafikus, samuti pole kostja võlga hagejale tasunud. Hageja hinnangul on kahju põhjustatud eelkõige sellest, et kostja ei teostanud piisavat kontrolli sularahakassa üle ega viinud piisavalt sageli kassas olnud sularaha panka, sh pärast seda, kui raamatupidaja seda kostjale korduvalt meelde tuletas. Pärast töölepingu lõpetamist selgus lisaks laopuudujääk 6 rehvi osas, millega tekkis kahju kokku 356,50 euro ulatuses. Puudujääk tekkis sellest, et kostja tegi 12.11.2016 ja 17.11.2016 tehinguid rehvidega, kuid jättis need kliendile arveks tegemata.
2(13)
Eelnevast tulenevalt esitas hageja kostja vastu hagi töölepingust tulenevate kohustuste rikkumisega tekkinud kahju hüvitamiseks kogusummas 9421,39 eurot (9064,89 + 356,50). Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt taotles kostja aegumise kohaldamist, kuna hageja väitel tekkis kahju 2016 kevadel, kuid hagi esitati 2017 juunis. Individuaalse materiaalse vastutuse leping ei ole kehtiv, kuna see ei vasta töölepingu seaduse (TLS) § 75 tingimustele. Tööandja vara, mille säilimise eest töötaja pidanuks vastutama, ei ole ruumiliselt ega esemeliselt piiritletud; kostja ei olnud ainus isik, kellel oli ligipääs laos olevale kaubale ja kassale; lepinguga ei ole lepitud kokku varalise vastutuse ülempiiris ning lepinguga ei ole töötajale ette nähtud hüvitist. Hageja ei tõendanud kahju olemasolu. Raamatupidamislik kassavara ei ole kassaraha puudujääk. Kassa arvestuslik puudujääk on ilmselt programmiline viga. Kassasse laekunud raha puudumise kohta kostjal andmed puuduvad. Hageja lao ja kassarvestus toimub programmipõhiselt - kasutatav programm on Erplay, kus saabunud kaup sisestatakse arvete alusel programmi, müügi korral sisestatakse müügiarve andmed ning programm arvestab müüdud kauba laost maha ning võtab arvele müügilt laekunud raha (sõltuvalt makse viisist kas siis panga kaudu tasumisena või kassasse). Kui kaupade ostuarvete või müügiarvete tehakse viga, siis kajastub see vastava konto seisus. Ostu ja müügikontode ning kassarvestuses esines sageli vigu, millele kostja juhtis korduvalt hageja tähelepanu. Vead tulenesid sellest, et ostu või müügitehinguid sisestati valesti. Kui tehing oli valesti sisestatud, siis seda kostja programmisiseselt ise seda parandada ei saanud, see õigus oli raamatupidajal. Lisaks oli programm ise vigane, genereerides ise tehinguid. Need vead tulid välja alles hiljem, kui raamatupidaja selle kohta päringu tegi. Kostja ja hageja raamatupidaja Skype’i vestluse väljatrükist nähtub, et hageja esitatud aruanne kassa puudujäägi kohta ei ole usaldusväärne tõend tõendamaks, et hagejal oli kassast raha puudu ning, et hageja programmipõhises arvestuses valitses segadus ja selles esines olulisi vigu. Hageja ei põhjendanud kassa puudujäägi tekkimise aega. Programmiline kassa puudujääk tekkis Hansa programmist andmete ülekandmisel Erply programmi mõned aastad tagasi. Hageja esitatud asjaolude ega tõenditega ei ole tõendatud kostja süüline rikkumine, hagejal tekkinud kahju ega ka põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel. Lisaks ei ole hageja tal väidetavalt kostja vastu olevat kahjunõuet vastavalt TLS §-le 16 põhjendanud ega tõendanud. Programmipõhine inventuuriakt ei ole usaldusväärne tõend kahju tõendamiseks. Seejuures on inventuur hageja poolt läbi viidud ühepoolselt ilma kostja osavõtuta. Kostja töötamise aja jooksul ei ole kordagi kassa inventuuri läbi viidud. 19.06.2017 menetlusdokumendis esitas kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks seoses sellega, et hageja poolte esitatud tõenditest nähtuvalt oli kassa arvestuslik puudujääk (kui see olemas oli) tekkinud enne 01.01.2015. Maakohtu otsus
3.23.02.2018 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt. Kohus jättis hagi rahuldamata kahju 356,50 euro saamiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju 9064,89 eurot, viivise 23.02.2018 seisuga 768,90 eurot ja viivise alates 24.02.2018 kuni kahjunõude tasumiseni.
3(13)
Kohus jättis menetluskulud 3,8% osas hageja kanda ja 96,2% osas kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 5184,60 eurot ja nendelt viivise. Puudub vaidlus, et kostja töötas hageja juures töölepingu nr 2008-019 alusel alates 28.07.2008 Pärnu keskuse juhataja ametikohal. Poolte vahel lõpetati tööleping 01.02.2017 TLS § 79 alusel poolte kokkuleppel. Hageja nõuab kostjalt töökohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, s.o laopuudujääk 6 rehvi väärtusega 356,50 eurot ja kassa puudujääk 9064,89 eurot. Kostja hagi ei tunnista. Poolte vahel on 28.07.2008 sõlmitud individuaalse materiaalse vastutuse leping, mis ei vasta TLS § 75 lg 2 p-de 2, 3, 4 ja 5 nõuetele. Seega ei ole leping kehtiv ja on tühine (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-17, p 20) ning kahju saab nõuda üksnes TLS § 72, § 74 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostjaga lõpetati tööleping 01.02.2017 ja laopuudujääk rehvide osas tuvastati inventuuriaktiga 21.03.2017. Hageja lepinguline esindaja selgitas eelistungil 18.10.2017, et rehvide puudumine tuvastati peale kostjaga töölepingu lõpetamist, laost oli puudu 6 rehvi, kostja oli need broneerinud, aga hilisemalt neid laos ei olnud. Teoreetiliselt on võimalik, et need rehvid võisid kaduma minna ka perioodil 01.02-27.03, kui kostja oli töölt lahkunud. Nemad lähtusid sellest, et broneeringud tegi kostja. Kostja selgitas eelistungil, et 4 rehvi oli broneeritud kliendile, kes oli tööl Rootsis ja need 4 rehvi jäid kostjast lattu. Tema neid oma tööl oleku ajal ei müünud, aga broneering jäi neile peale, 4 rehvi jäi bronni lattu, kuna klient oli lubanud tulla rehve vahetama, tööleping lõpetati poolte kokkuleppel ja lao inventuuri töölepingu lõpetamisel ei tehtud. Eeltoodust tulenevalt ei tõendanud hageja, et kostja rikkus seoses rehvide puudumisega laost töölepingust tulenevaid kohustusi ja et kostja on süüdi selles, et rehve laos 21.03.2017 ei olnud. Töölepingu lõpetamisel laoinventuuri ei tehtud ja rehvid võisid kaduma minna perioodil 01.02-21.03.2017, mil kostja hageja juures ei töötanud. Ainuüksi kostja poolt rehvide broneerimine ei tähenda, et kostja on süüdi rehvide kaotsiminekus. Seega tuleb hagi kahju 356,50 eurot jätta rahuldamata. Pärnu keskuse kassa inventuur tehti 01.02.2017 ja tuvastati, et kassas on raha 718,40 eurot ja kassa puudujääk on 9064,89 eurot. Inventuuri teostasid LL ja MM ning juures viibis kostja, kes allkirjastas ka inventuuriakti. Kostja teatas ise kassa sularaha puudujäägist 30.01.2017 ja hageja palus puudujääki selgitada. Kostja 31.01.2017 seletuse kohaselt ei oska ta puudujäägi teket seletada, võimalik tekkepõhjus võib olla temapoolne hooletus ja nõutava kontrolli puudumine ning ta on valmis puudujääki hüvitama vastavalt võimalustele. Hageja raamatupidamise väljavõtte järgi pidi kassas olema raha 9783,29 eurot (9740,49 + 01.02.2017 laekunud 42,80). Kostja tööülesanded olid kirjas mh töölepingu lisaks oleva Pärnu keskuse juhataja ametikirjelduse p-des 5.9, 5.10, 5.12, 5.18, 5.27 ning individuaalse materiaalse vastuse lepingu p-des 2.2, 2.4, 2.5, 2.6, 2.8. Kostja rikkus oma töölepingust tulenevaid kohustusi, mis on tõendatud kostja eelistungil 18.10.2017 antud selgitusega, millest nähtub, et kostjal juba vähemalt 1,5 aastat ei klappinud sularaha jääk raamatupidamise andmetega, kuid tööandjat ta sellest ei teavitanud. Kostja kohustus oli kontrollida arvepidamist, võtta vastu kassarahad ja need kontrollida ning kontrollida ka kassa õigsust raamatupidajaga ning teha iga kuu viimasel tööpäeval vastav aruanne. Seega kostja ilmselgelt rikkus oma töökohustusi, st pikema ajaperioodi vältel teades, et raamatupidamise andmetel on kassas sularaha puudujääk, ta sellest tööandjat ei teavitanud. Samuti kostja ei kontrollinud pikema aja perioodi vältel kassarahasid ja sularaha panka viimine toimus kostja poolt ebakorrapäraselt. Mitmel kuul kostja ühtegi korda sularaha panka üldse ei viinud, s.o juulis 2017, oktoobris 2015, jaanuaris 2016, märtsis 2016, aprillis 2016.
4(13)
Kostja ei tõendanud, et ta teavitas sularaha puudujäägist raamatupidajat. Kohtule on esitatud raamatupidamise andmed sularaha laekumiste kohta 01.06.2015-01.02.2017. Kostja väitel olid programmis vead, kuid kostja ei ole kohtumenetluse ajal nimetanud ühtegi konkreetset viga raamatupidamise andmetes. Kostja väited vigade kohta on üldsõnalised ja kostja ei tõendanud konkreetseid vigu, mis muutsid sularaha jäägi raamatupidamise andmetes ebaõigeks arvestades, et arved tehti Erply programmis ja kogu kauba müük ja arvele võtmine kajastus samas programmis. Samuti kostja oli kohustatud pidama täiendavalt kassatabelit Excelis, kuhu märgiti päeva sularaha müük, mis tagas täiendava kontrolli. Raamatupidamisdokumentatsioon ei kajasta ühtegi samal kuupäeval kahte täpselt samasummalist arvet. Seega puuduvad tõendid topeltarvete kajastamise kohta raamatupidamises. Raamatupidaja PP ütluste kohaselt, kui avastati topeltarve, siis anti müüja poolt talle teada ja tema kustutas topeltarve. Kostja esitatud Skype vestlusest raamatupidaja ja kostja vahel nähtub, et vead jooksvalt parandati. Tunnistajad OO ja HH Pärnu keskuses ei töötanud ja vahetult nad Pärnu keskuse konkreetsetest probleemidest teadlikud ei olnud. Hageja tõendas raamatupidamisdokumentatsiooniga ja kassa inventuuriaktiga, et hagejal oli 01.02.2017 seisuga kassas sularaha puudujääk 9064,89 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, et raamatupidamislik kassavara ei ole veel kassaraha puudujääk, kuna kogu kauba müük ja arvelevõtmine kajastus programmis ja raamatupidamise andmetes. Kuivõrd hageja sai kassa puudujäägist teada 30.01.2017, kui kostja teda sellest teavitas ja kostja ei tõendanud, et hageja sai kahjust teada enne 30.01.2017, ei ole hageja kahjunõue aegunud (TLS § 74 lg 4). Kostja töötas hageja juures Pärnu Keskuse juhatajana alates 28.07.2008, s.o pikaajaliselt ja ta oli teadlik oma tööülesannetest, milleks olid kaupluse-teeninduse, müügiosakonna ja lao töö organiseerimine, juhtimine ja planeerimine ning materiaalsete ja rahaliste väärtuste vastuvõtmine, hoidmine, müük ja arvestus. Kostja alluvuses töötas 5 inimest. Juhatajana töötamine eeldab kõrgendatud hoolsuse määra. Varasemalt töötas kostja A OÜ-s, kus tegeles varuosade tellimise ja müügiga ning O Osaühingus, kus tegeles autovaruosade tellimise, transpordi ja ladustamisega. Kostjal oli ka eelnev töökogemus. Kostja ei kontrollinud igal õhtul sularaha jääki kassas, kostja ei viinud sularaha vastavalt laekumisele regulaarselt panka, kostja pikema ajaperioodi (vähemalt 1,5 a) jooksul ei teavitanud tööandjat kassa sularaha jäägi mitteklappimisest raamatupidamise andmetega. Vastupidi kostja kinnitas raamatupidajale sularahajäägi vastavust raamatupidamise andmetega, koostades vastavad kassatabelid. Seda tõendab tunnistajana ülekuulatud raamatupidaja PP ütlus, mille kohaselt kostja saatis Exceli tabeli, kus oli kirjas kassa jääk. Kassa jääk oli samas suurusjärgus kui raamatupidamise arvestuse järgi. Kostja teavitas enne töölepingu lõppemist kassa puudujäägist. Eelnevatel aastatel ta puudujäägist teada ei andnud. Exceli tabeli saatis ta paar korda aastas, kui küsisin. Nimetatud kostja tegevust saab hinnata töökohustuste tahtlikuks rikkumiseks. Seega on kostja töökohustuste rikkumises süüdi. Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Kohus viitas VÕS § 127 lg-le 2 ning kostja tööülesannete kirjeldustele Pärnu keskuse juhataja ametikirjelduses ja individuaalse materiaalse vastuse lepingus ning märkis, kõik viidatud lepingulised kohustused on kehtestatud eesmärgiga, et tagada tööandja materiaalsete väärtuste, sh raha säilimine. Seega oli rikkumise ja kahju vahel põhjuslik seos. Kui kostja oleks täitnud oma tööülesandeid nõuetekohaselt, s.o kontrollinud igal õhtul kassa jääki, viinud kassaraha regulaarselt panka ja koheselt, kui kassa jääk ei vastanud raamatupidamise andmetele, teavitanud raamatupidajat ja tööandjat sellest, oleks võimalik olnud puudujäägi tekkepõhjus tuvastada ja kahju ära hoida. Kostja poolt pikema ajaperioodi jooksul tööülesannete mittenõuetekohane täitmine põhjustas kahju tekkimise. Arvestades eeltoodut kuulub kahjunõue kostjalt väljamõistmisele. Hageja
5(13)
seadusejärgne viivisenõue 768,90 eurot perioodi 02.02.2017-23.02.2018 eest ning edasiulatuv viivisenõue on põhjendatud ja kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad 3,8% menetluskuludest hageja kanda ja 96,2% menetluskuludest kostja kanda. Arvestades asja keerukust ja mahtu on põhjendatud ja vajalik kostja õigusabikulu 2610 eurot ning hageja õigusabikulu 5492,50 eurot. Hageja kuludest jääb kostja kanda 96,2 %, s.o 5283,78 eurot ning kostja kuludest jääb hageja kanda 3,8%, s.o 99,18 eurot. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 5184,60 eurot. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi rahuldas ning teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi ja kohaldas valesti materiaalõigusnormi. Programmipõhine inventuuriakt ei ole usaldusväärne tõend kahju tõendamiseks ja tuleb tähelepanuta jätta, kuna kostja ei viibinud kassa inventuuri läbiviimise juures. Inventuuri teostasid tööandja esindajad LL ja MM. Maakohus arvestas kostja 18.10.2017 esitatud seletust valikuliselt ning jättis hindamata kostja 24.11.2017 ja 29.01.2018 menetlusdokumentides esitatud seisukohad ja tõendid. Nähtuvalt 18.10.2017 istungi protokollist selgitas kostja samas kohtu poolt viidatud seletuses, et „Mina tegin väljavõtted Exceli tabelist ja kandsin programmi. Andmed edastasin kuu lõpus raamatupidajale. Kui suur sularaha jääk ära võtta, siis on näha, et summad kõik klappisid. Kui raamatupidaja saatis kuid hiljem tabeli ja märkis ära puudujäägi, siis ma ei osanud seda kommenteerida.“ Seega tulenes puudujääk raamatupidaja peetavast kassarvestusest, kostja peetud kassaarvestuses pole kajastatud rahasummat kunagi olnud. Hageja esitas kassaarvestuse perioodi juuni 2015 - detsember 2016 kohta, millest nähtuvalt viidi panka enamvähem sama summa, mis oli laekumiste summa. Seega ei saanud nimetatud perioodil ka hageja andmetest nähtuvalt kassa puudujääki tekkida. Hageja ei tõendanud, millal ja kuidas kassas olnud raha tekkis. Jääk võis olemas olla ka enne kostjaga töölepingu sõlmist. Hageja ei tõendanud, et ta töölepingut sõlmides oleks kostjale kassa inventuuriga üle andnud. Kostja pidas jooksvat kassaarvestust ja jooksvast tegevusest kassa puudujääki ei tekkinud. Hageja ei tõendatud kostja süülist rikkumist, tekkinud kahju ega ka põhjuslikku seost kahju ja rikkumise vahel. Hageja tõendist (kassaarvestus juunist 2015 detsembrini 2016) nähtub, et kostja viis raha panka vastavalt laekumisele. Kui kostja nt kuu viimasel päeval raha panka ei viinud, siis viidi see panka järgneva kuu esimestel tööpäevadel. Väidetava kahju tekkimise põhjuseks ei saa olla see, et puudujääk ei tulnud varem välja või et arvepidamist ei kontrollitud või et raha ei viidud piisava sagedusega panka jne. Õige ei ole ka järeldus, et kogu kassarvestuse korraldamine, selle pidamine ja selle eest vastutamine oli töötaja kohustus. Kassa puudujääk pidi hagejale raamatupidamise kaudu kohe nähtav olema. Kui kassarvestuses tekkis ebakõlasid, nt kui hageja andmetel tekkis ebamõistlikult suur kassajääk, oleks hageja lähtudes TLS § 1 lgs 1 sätestatud tööandja kontrollikohustusest ja TLS § 28 lg-s 2 sätestatud tööandja kohustusest tööprotsessi juhtida, pidanud selgitama välja ebakõlade põhjused ja teostama regulaarselt kassa inventuuri. Hageja kogu kostja poolt töötatud aja jooksul kassainventuuri teinud, rikkudes TLS § 28 lg-s 2 sätestatud kohustusi. Tuginemine individuaalse materiaalse vastutuse lepingust tulenevatele kostja kohustustele ei ole põhjendatud, sest leping on tühine.
6(13)
Kostja ei näinud hageja poolt peetavas raamatupidamises kajastatavat kassajääki, vaid nägi ainult tema enda peetavat kassaarvestust. Seega ei saanudki kostja inventuuris ilmsiks tulnud kassa puudujäägist raamatupidajat teavitada. Raamatupidamislik kassavara ei ole veel kassaraha puudujääk. Kassas olema pidava summa kindlakstegemiseks ei piisa raamatupidamiseprogrammi väljatrükist kassa jäägi kohta, vaid selleks tuleb viia läbi täisaudit. Inventuuri algandmed peavad olema määratud kindlaks viimase inventuuri aja seisuga. Hageja läbi viidud inventuuri algandmete õigus on kindlaks tegemata ja tõendamata. Ka tunnistaja OO sõnul oli kassajääk, mis aastast aastasse kajastus ebareaalne ja tegeliku kassa jäägi oleks saanud kindlaks teha kõiki arveid kõrvutades ning kokku liites. Tunnistajate ütluste kohaselt võimaldas Erply programm teise osakonna müügi kajastamist tehinguga mitteseotud osakonna kontol ja sellised tehinguid ka tehti. Hageja kassarvestuse järgi oli juba seisuga 01.06.2015 kassajääk 18 812,23 eurot. Hageja pidi väidetava kassa puudujäägi olemasolust teadlik olema enne 2015 juunit, seega enam kui 12 kuud enne hagi esitamist (TLS § 74 lg 4) ja kostja taotlus aegumise kohaldamiseks jäi põhjendamatult rahuldamata. Hageja ei kehtestanud kassaarvestuse ega sularaha käitlemise korda ning ei teinud kordagi alates 2008. a-st kassainventuuri. Suur arvestuslik kassajääk kulges omasoodu läbi aastate ning hageja ei pööranud sellele mingit tähelepanu, võttes endale riski võimalike arvestuslike vahede eest. Hageja ei täitnud oma kohustust teostada tööülesannete täitmise üle järelevalvet ja kontrolli. Kostja ei töötanud Pärnu osakonnas üksi, müügitehinguid tegid ka teised osakonna töötajad. Tulenevalt TLS § 16 lg-test 1 ja 2 tuleb antud olukorda tõlgendada kostja kasuks ja kostja vastutus võimaliku puudujäägi eest tuleb välistada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada edasikaevatud osas ning saata tsiviilasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja vastu rahuldamata 356,50 euro ulatuses. I
7.TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus eelmenetluses muu hulgas välja selgitama menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kohtuotsuse saab TsMS § 435 lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab TsMS § 438 lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 392 lg 3 järgi võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Kohtul tuleb eelmenetluses pooltele vajadusel selgitada, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama.
7(13)
8.Hageja esitas kostja vastu lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõude, leides, et kostja rikkus tahtlikult töölepingust tulenevat kohustust pidada sularaha arvestust ja viia sularaha panka. Hageja on selgitanud 18.10.2017 kohtuistungi protokolli kohaselt, et enne kostja poolt 31.10.2017 puudujäägist teavitamist hagejale kassa puudujääk ei nähtunud. Hageja heidab kostjale ette kassaaruandluse mittetäitmist iga tööpäeva lõpus ja raha panka viimata jätmist, mille nõuetekohase täitmise korral oleks puudujääk varem ilmnenud. Hageja oli seisukohal, et kostja peetud kassaarvestus oli ebaõige. Pooled vaidlevad, kas hageja on tõendanud endal kahju tekkimise, kas kahju tekkis kostja tegevuse (tegevusetuse) läbi, kas hageja oli varasemalt kahjust teadlik või saanuks seda ära hoida ning kas hageja nõue on aegunud.
9.Maakohus tuvastas asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - kostja töötas hageja juures töölepingu alusel 28.07.2008 – 01.02.2017; - kostja tööülesanneteks oli arvepidamise kontrollimine; kauba, materjalide, raha ja firma materiaalsete väärtuste liikumise ja säilitamise organiseerimine; kassaraha vastuvõtmine ja kontrollimine ning selle inkassatsiooniks valmistamine; - kostja ei osanud 31.01.2017 seletuskirjas kassa puudujääki selgitada, nägi võimaliku tekkepõhjusena omapoolset hooletust ja nõutava kontrolli puudumist, avaldas valmidust puudujääki hüvitada vastavalt võimalustele; - 01.02.2017 tehti Pärnu Keskuses inventuur ja võrreldi hageja raamatupidamise väljavõtet ning kassas olnud sularaha; 9064,89 eurot kassas sularahas ei olnud; - kostja allkirjastas inventuuriakti; - topeltarved raamatupidamise arvestusest ei nähtu.
10.Tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt RKTKo nr 3-2-1-126-14, p 14): - töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72); - tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128); - töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‐s 16 sätestatut (TLS § 72, VÕS § 104 lg 2); - kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2); - kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); - rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). II
11.Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja kui töötaja apellatsioonimenetluses vaidlustatud kohustuste osas.
12.Hageja on tuginenud asjaolule, et individuaalse materiaalse vastutuse lepingu alusel võttis kostja endale vastutuse temale hageja poolt usaldatud materiaalsete ja rahaliste väärtuste säilimise tagamata jätmise eest (p 1.1). Selle raames kohustus kostja pidama materiaalsete väärtuste arvestust (p 2.2), rakendama abinõusid kahju vältimiseks (p 2.3), koostama ja esitama kaubalis-rahalisi aruandeid (p 2.4), viima kaupluse kassast sularaha panka või andma selle šeifi paigutamiseks isiklikult juhatuse liikme kätte ja vormistama vastavalt vajaliku orderi (p 2.5), kontrollima kassa õigsust pearaamatupidajaga ja tegema iga kuu viimasel tööpäeval vastava aruande (p 2.6) ja pidama igapäevast kassaaruandlust (p 2.7). Maakohus leidis põhjendatult, et poolte vahel sõlmitud materiaalse vastutuse leping on tühine, kuna ei vasta TLS § 75 lg 2 p-des 2, 3, 4 ja 5 nõuetele ning kahju saab nõuda üksnes TLS § 72 ja § 74 lg-tes 1 ja 2 sätestatu alusel.
8(13)
Maakohtu otsuse kohaselt olid kostja ülesanded kirjas mh materiaalse vastutuse lepingus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjale kehtetust lepingust tuleneda kohustusi ehk kostja kohustuste rikkumise hindamisel tuleb vaadelda üksnes neid kohustusi, mis tulenevad kostjale töölepingust ja selle lisast tulenevast ametikirjeldusest.
13.Maakohtu seisukoht, mille kohaselt oli kostja kohustus kontrollida ka kassa õigsust raamatupidajaga ning teha iga kuu viimasel tööpäeval vastav aruanne, on nõuetekohaselt põhjendamata. Nimetatud töötaja kohustus töölepingu lisaks olevast töölepingust ei tulene.
14.Samas on maakohus õigesti tuvastanud kostja töölepingust tulenevad kohustused, mille sisuks on samuti arvepidamise kontrollimine, kassaraha vastuvõtmine ja kontrollimine, raha liikumise ja säilitamise organiseerimine (töölepingu p-d 5.9, 5.12 ja 5.18). Kostja ei ole väitnud, et ta ei vastutanud nimetatud kohustuste täitmise eest, et ta ei vastutanud kassasse laekunud raha õigsuse eest, kuid on leidnud, et kahju on arvestuslik, st programmi veast tulenev, mitte tegelik. III
15.Õige on aga apellatsioonkaebuse väide, et kahju suuruse kohta esitatud tõendeid hinnates rikkus maakohus menetlusõiguse normi. Töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumine toob endaga kaasa töötaja varalise vastutuse üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib tööandjal kahju. Vaidlust ei ole poolte vahel, et dokumendist „kassa seisu 31.01.2017 kajastav väljavõte raamatupidamisest“ (I kd, tl 19) pidi seisuga 31.01.2017 olema kassas 9740,49 + 42,80 = 9783,29 eurot, kassa inventuuri kohaselt oli kassas 718,40 eurot. Kassapuudujääk on tavamõistes summa, mille võrra kassas on raha vähem kui kassaraamatu järgi peaks olema.
16.Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu ja esitas sellele järgmised vastuväited: - raamatupidamislik kassavara ei ole kassaraha puudujääk ja aruanne kassa puudujäägi kohta ei ole usaldusväärne tõend tõendamaks, et hagejal oli kassast raha puudu; - arvestuslik/programmiline puudujääk tekkis kohe Hansa programmist andmete ülekandmisel Erply programmi ja Erply programmi enda vigadest; programm oli vigane ja genereeris ise meelevaldselt tehinguid ning kajastas kassas raha, mida seal ei oleks pidanud olema.
17.Ringkonnakohus saab aru, et eelduslikult seisnes inventuur selles, et loeti üle sularahana kassas olev raha ja võrreldi seda väljavõttega raamatupidamisest (I kd, tl 19). Kostja taotlusel esitas hageja kassaarvestuse pikema perioodi, s.o 01.06.2015 – detsember 2016 kohta (I kd, tl 94-101) (edaspidi tabel).
18.Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et tegemist on kostja poolt täidetud Excelis peetud tabeliga. Kostja ei nõustunud sellega ja leidis, et tegemist on Erply programmi väljavõttega. Seega pooled ei ole ühel meelel isegi selles, kelle poolt ja milliste andmete alusel täidetud dokumendiga tegemist on. Maakohus seda pooltega arutanud ei ole.
19.Sõltumata eeltoodust nähtub tabelist, et juba seisuga 01.06.2015 oli kassa vahe 18 812,23 eurot ja 31.12.2016 oli kassa vahe 9370,61 eurot. Pole võimalik väita, et hageja ei ole temale tekkinud kahju tõendanud. Lisaks tabelile on hageja esitanud kostja seletuskirja ja inventuuriakti, mis on samuti dokumentaalsed tõendid puudujäägi tekkimise kohta. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja pidas oma nõuet nimetatud tõendite põhjal tõendatuks, kostja leidis aga, et hageja peaks kahju täiendavalt tõendama. Sellises olukorras tulnuks maakohtul
9(13)
kostjale selgitada, et kostja peab tõendama oma vastuväiteid kahju puudumise kohta, st et kahju on tekkinud üksnes programmi veast ja tegelikult see puudub.
20.Maakohtu põhjendused, et kostja ei tõendanud ühtegi konkreetset programmiviga, mis muutsid sularaha jäägi raamatupidamise andmetes ebaõigeks ja et raamatupidamisdokumentatsioon ei kajasta ühtegi samal kuupäeval kahte samasummalist arvet, ei ole asjakohased. Tunnistaja TT ütluste kohaselt oli ta teadlik Erply programmiga seotud probleemidest ka Pärnu Keskuses ja suurtest kassajääkidest, kuid tegemist oli ebareaalse kassajäägiga, mille kohta tehti aruandeid igal aastal. „Tegeliku kassa jäägi oleks saanud kindlaks teha, kui lasta kõik arved välja ja need kokku liita. See vajab tohutult aega. /.../ Vea ülesleidmine eeldas raamatupidaja sekkumist. /.../ Töötaja oleks pidanud kõik arved läbi kontrollima, aga see ei olnud reaalselt võimalik. /.../ Et Erply programm ei toimi, selle kohta saadeti kogu aeg e-maile juhtkonnale ja programmi arendajale.“
21.Tunnistaja HH, kes oli hageja firmas Mustamäe osakonna juhataja, on andnud asjas järgmisi ütlusi (I kd, tl 126-127): „Meie pidasime oma kassaaruannet nii, et võtsime Erplyst arvete aruande ja kandsime selle Excelisse, kus pidasime päevakohast arvestust sularaha müügi osas. Selle arvestusega, mida raamatupidaja kassa kohta pidas, viisime kokku enne aastavahetust või kui jõudsid, siis suvel. Põhihooaeg oli mais ja juunis 2 kuud ning sügisel oktoobris ja novembris, mis oli kiire hooaeg ja siis polnud aega vigu otsida. Siis tihti tulid poole aasta vahed välja. Vahel saime aga alles sügisel raamatupidajaga võrdlust teha. Tuli välja, et kassas peaks raha rohkem olema, kui meie arvestuspõhiselt. /.../ Mingitest võrdlustest tekkisid tohutud vahed, mida me ei osanud seletada. Mina arvasin, et probleemiga tegeletakse. /.../ Kui mina Erplyga töötasin, siis palju jäi vigu, mis välja ei tulnudki.“ Kuigi tunnistaja ei olnud Pärnu Keskuse probleemidest teadlik, on tema ütlused arvestatavad Erply programmist tekkinud arvestuslike vigade tuvastamisel.
22.Nimetatud kahe tunnistaja ütlustest saab järeldada, et hageja esitatud tabel ei pruugi kajastada tegelikku hagejale tekkinud kahju või kahju suurus võib olla kassajäägist erinev.
23.Hageja on selgitanud, et lisaks Erply programmi kasutamisele pidasid keskused sularaha arvete puhul eraldi Excelis kassatabelit, kuhu märgiti päeva sularaha müük. Nimetatut kinnitavad tunnistaja TT ütlused (I kd, tl 125-126), mille kohaselt Erply programm ei olnud raamatupidamisprogramm ja sellest lasid keskuste juhid andmed, mis kanti Exceli tabelisse ja raamatupidaja kandis veel omakorda numbrid oma programmi.
24.Programmist tulenevad arvestuslikud vead on eelduslikult tuvastatavad siis, kui võrreldakse laekunud raha ja väljastatud arveid. Vastava asjaolu tõendamiskoormus on kostjal ja asjakohane tõend nimetatud asjaolu tõendamiseks oleks näiteks raamatupidamisekspertiis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata uuesti kahju tekkimise kohta esitatud tõendeid ja anda pooltele võimalus esitada tõendite kohta selgitusi ning tõendite ebapiisavuse korral teha pooltele ettepanek esitada lisatõendeid või juhtida poolte tähelepanu võimalusele ja vajadusele teha kahju suuruse väljaselgitamiseks ekspertiis.
25.Kuivõrd pooled ei vaidle, et Hansa programmi kasutamine lõpetati 2013 keskel ning hageja nõustus kostjaga ka selles, et programmide muutmise seisuga puudujääki ei olnud, tuleks puudujäägi kindlakstegemisel võtta aluseks ühelt programmilt teisele ülemineku aeg, mil puudujääki ei esinenud.
10(13)
IV
26.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ka kostja süü põhjendamisel. Maakohus heitis kostjale mh ette, et kostja ei teavitanud pikema aja jooksul (vähemalt 1,5 a) tööandjat sellest, et kassa sularahajääk ei klapi raamatupidamise andmetega, kinnitas raamatupidajale sularahajäägi vastavust raamatupidamise andmetele ja koostas vastavaid kassatabeleid. Pooled vaidlesid menetluses, milliseid andmeid kostja sularaha puudujäägi kohta üldse nägi. Hageja väidab, et raamatupidaja käsutuses olnud andmete põhjal ei olnud sularaha puudujääk raamatupidajale nähtav ja kostja väidab, et tema käsutuses olnud andmete põhjal ei olnud sularaha puudujääk kostjale nähtav. Vaidlusaluse asjaolu tuvastamine on oluline seoses kostja süü küsimusega.
27.Kostja süü kahju tekitamises võib puududa muu hulgas siis, kui tal ei olnud võimalik mõistlikult käitudes ära hoida puudujäägi tekkimist selle tõttu, et hageja rikkus oma kohustusi, mida ta oli endale võtnud töölepinguga.
28.Hageja väitis, et kostja oli teadlik puudujäägist, kuid ei teavitanud sellest hagejat enne hagis märgitud kuupäeva. Kostja leidis, et ei teadnud kassa puudujäägist ja ei teatanud sellest ka hagejale, kuna: - kassaarvestus toimus programmipõhiselt ja see, sh kassajääk, oli raamatupidajale jooksvalt nähtav ning kostja ei pidanud eraldi selle kohta aruandlust esitama; - kostjal puudus programmiliste toimingute üle ülevaade ja kostjal puudusid ka andmed kassasse laekunud raha kohta, kuna lao- ja kassarvestus toimus programmipõhiselt; - kostja koostas täiendavalt sularahakulude kajastamiseks Exceli tabeli laekumiste ja kulude kohta; - see raha, mis tuli müügist, oli olemas; - umbes poolteist aastat sularaha tegelik jääk ja programmi näitajad sularaha osas ei klappinud.
29.Kostja väited on nimetatud osas vastuolulised ja vajavad selgitamist. Ühelt poolt väidab kostja, et ta kassavahet ei näinud, teisalt väidab kostja, et sularaha jääk ja programmi näitajad sularaha osas ei klappinud juba poolteist aastat. Täpsustamist vajab, kas kostja teadis kassa jäägist, kuid pidas seda üksnes arvestuslikuks (veast tingituks). Kostja leidis, et tema väiteid kinnitab hageja esitatud tabel, millest nähtub, et kassa vahe eksisteeris juba 01.06.2015 ja tabelist nähtuval perioodil on kostja viinud panka ligilähedaselt samas ulatuses raha nagu seda on laekunud. Nimetatud tõendile ja sellega seonduvatele kostja väidetele tuleb maakohtul asja uuel arutamisel hinnang anda.
30.Hageja poolt taotletud tunnistaja PP on andnud ütlusi (I kd, tl 124-125), mille kohaselt kontrollis ta kassa tabeleid paar korda aastas. Tunnistaja ütlustest ei ole võimalik aru saada, kas ta kontrollis Erply arvestust või Exceli tabelit või nende põhjal loodud mingit kolmandat raamatupidamislikku dokumenti, samuti millised andmed temale ja kostjale võrdlusest nähtusid.
31.Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul uuesti hinnata esitatud väiteid ja tõendeid selle kohta, milliseid andmeid kostja nägi ja anda pooltele võimalus esitada tõendite kohta selgitusi ning tõendite ebapiisavuse korral teha pooltele ettepanek esitada lisatõendeid. V
32.Kui hagejale tekkinud kahju ja kostja süü leiab tõendamist, tuleb maakohtul võtta põhjendatud seisukoht ka poolte väidete suhtes, kas hageja oli teadlik programmivigadest ja võttis nende vältimiseks midagi ette, kas hageja oli teadlik sularaha puudujäägist kassas ja kas hageja oleks pidanud läbi viima kassa inventuure.
11(13)
33.Hageja väitis, et ta ei olnud teadlik puudujäägist. Kostja väitis, et hageja oli arvestuslikust puudujäägist teadlik, kuna: - ostu- ja müügikontodes ning kassaarvestuses esines sageli vigu, millele kostja on hageja tähelepanu juhtinud; - kassaraha vahe või puudujääk pidi tööandjale ka tema raamatupidamise kaudu kohe nähtav olema, kuna raamatupidaja kontrollis igapäevaselt kassaarvestust ja ühitas raamatupidamisprogrammiga; - hagejale oli juba 2014 teada väidetav kassa puudujääk, et programmilises arvestuses esineb segadus ja programm ei kajasta tegelikku kassajääki, kuid puudujäägi tekkimisele ei leitud põhjendust; - kostja töötamise aja jooksul ei ole kordagi kassa inventuuri läbi viidud ega terviklikku kassaarvestuse auditit hageja poolt tehtud.
34.Nimetatuga on kostja toonud esile asjaolud, mille korral võib kohaldamisele kuuluda VÕS § 139 lg-d 1, 2 või § 140 lg 1 esimene lause. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest ta vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 kohaselt ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Eeltoodut kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 kohaselt ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või tegemata toimingu, mis oleks kahju vähendanud, kui temalt võis seda mõistlikult oodata. Lisaks annab VÕS § 140 lg 1 esimene lause kohtule võimaluse kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Kahju hüvitamise ulatus töösuhetes, st kahjuhüvitise suurus määratakse kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 järgi vastavalt sellele, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või hooletult. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 erinormina VÕS § 127 lg-t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud. TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas ka VÕS § 139 ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas (vt RKTKo 3-2-1-56-17, p 29).
35.Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb VÕS § 139 lg-test 1 ja 2, et hüvitise suuruse vähendamise aluseks olevate asjaolude korral vähendab kohus hüvitist kahju tekitaja taotluseta. Kui pooled on kahjuhüvitise vähendamise asjaolud menetluses esitanud, on kohtul nende sätete järgi kohustus hinnata, kas kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel annab aluse hüvitist vähendada või mitte. Ka VÕS § 140 lg 1 esimese lause alusel kahjuhüvitise vähendamine ei eelda kohustatud isiku taotlust. Selle sätte kohaselt on kohtul aga õigus, mitte kohustus kahjuhüvitist vähendada, kui hüvitise vähendamise asjaolud on esile toodud. Kuna VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamise eeldused ei kattu, ei ole välistatud rakendada neid sätteid samal ajal. VÕS § 139 kohaldamisel arvestatakse kahjuhüvitise vähendamisel kahjustatud isiku osa, VÕS § 140 korral aga asjaoludega, mille tõttu oleks kahjuhüvitise väljamõistmine terves ulatuses kohustatud isiku suhtes mõistlikult vastuvõtmatu. Kuigi kohus kohaldab seadust ise, ei tohi eeltoodud sätete kohaldamine tulla pooltele üllatuslikult. Kohus peab vajaduse korral juba eelmenetluses selgitama, kas ja kui palju oleks poolte hinnangul põhjendatud kahjuhüvitist nende sätete järgi vähendada, ning andma vajadusel kahju tekitanud isikule võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tõendada (vt RKTKo nr 3-2-1-46-15, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib nimetatu ka TLS § 74 lg 2 kohta. Toimikust nähtuvalt ei ole maakohus kohtuistungitel TLS § 74 lg 2, VÕS § 139 ega § 140 seonduvaid asjaolusid selgitanud ega pooltega arutanud. Tõendamiskoormist asjaolude osas, millest nähtub, et kahju tekkimise põhjustas osaliselt kahjustatud isiku enda tegevus, kannab kahju tekitaja ehk kostja.
12(13)
36.Maakohtul tuleb anda hinnang TT ütlustele selle kohta, et juhtkonda teavitati e-mailidega Erply programmi mittetoimimisest. Ringkonnakohus asjaolude tuvastamist vajalikuks ei pea, kuna maakohus ei ole nendega asja lahendamisel seotud. Juhul, kui leiab tõendamist, et kostja teavitas raamatupidajat programmilistest vigadest ja nendega kaasuvast ebareaalsest kassajäägist, tuleb VÕS § 139 kohaldamisel arvestada ka TsÜS §-ga 132 ehk anda hinnang sellele, kas isiku, kelle eest kahjustatud isik vastutab, käitumine on käsitatav kahjustatud isikust tuleneva asjaoluna.
37.Asja uuel arutamisel tuleb uuesti hinnata esitatud tõendeid selle kohta, kas hageja oli teadlik programmivigadest ja arvestuslikust puudujäägist juba enne kostja poolt vastavast asjaolust väidetavat informeerimist 30.01.2017, anda pooltele võimalus esitada tõendite kohta selgitusi ning tõendite ebapiisavuse korral teha pooltele ettepanek esitada lisatõendeid. VI
38.Hageja teadmisest puudujäägi kohta sõltub ka see, kas hageja nõue on aegunud. Hageja nõue ei ole aegunud, kui hageja on esitanud nõude TLS § 74 lg-s 4 sätestatud tähtaja jooksul ja kostja ei tõenda, et hageja pidi väidetavast kassa puudujäägist teadlik olema ehk kahju tekkimisest teada saama juba enne 2015 juunit. VII
39.Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogum on sedavõrd ulatuslik. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.
40.Apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud väited, et hageja ei tõendanud, kuidas kassas olnud raha tekkis, jääk võis olemas olla ka enne kostjaga töölepingu sõlmimist ja töölepingut sõlmides ei antud kostjale kassat inventuuriga üle, jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Need väited ei oma ka asja lahendamisel tähendust, kuna pooled on üksmeelel, et 2013. aastal enne Hansa programmilt Erply programmile üleminekut, puudujääki ei esinenud (vt käesoleva otsuse p 25).
41.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.