2.Jätta Viru Maakohtu 28. detsembri 2017. a otsus muutmata.
3.Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud OSAÜHING VARYS kanda. Rahuldada Kaido Muttiku avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista OSAÜHINGULT VARYS Kaido Muttiku kasuks välja menetluskuluna 825 eurot (koos käibemaksuga) ringkonnakohtus. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi
jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.OSAÜHING VARYS (hageja) esitas Viru Maakohtule 25. augustil 2016 hagiavalduse Kaido Muttiku (kostja) vastu võlgnevuse 7116 euro 96 sendi väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled juulis 2013 suulise lepingu, mille kohaselt tegi hageja kostja tellimuse alusel hagejale raietöid karjamaade ja kraavide võsast puhastamise ja ülestöötamise kompleksteenusena K. kinnistul asukohaga P. küla Viru-Nigula vald ja L. kinnistul asukohaga Marinu küla Viru-Nigula vald perioodil august kuni september 2013.Vastavalt poolte kokkuleppele pidi kostja tasuma kinnistu korrastamise eest hagejale küttepuude ja hakkpuiduga. Kostja omastas ülestöötatud küttepuud ja hakkpuidu. Kostja on teostatud tööd vastu võtnud ja pretensioone teenuse kvaliteedi kohta ei esitanud. Hageja esitas osutatud teenuse eest arve. Hageja kinnitas, et kokkulepe oli puude ja võsa raiumise osas ning et kostja pidi hagejale tasuma raietööde eest küttepuudega ja keeldus arve tasumisest. Kostja on hageja arvel aluselt rikastunud. Kostja võõrandas hagejale lepingu alusel tasuks lubatud hakkpuidu Hansamets Grupp OÜ-le. Hageja on kostjale üle andnud ülestöötatud küttepuud, sh vedas hageja kostja kinnistule välja K. kinnistust ülestöödeldud küttepuud. Paljasõnaline ja tõendamata on kostja väide, et hageja on omastanud nelja metsaveoki koorma jagu metsamaterjali. Hageja ei ole kostjale osutanud metsamaterjali lõikamise ega ülestöötamise teenust, sh väljaveo teenust. Poolte vahel ei ole vastastikuste pretensioonide puudumist tõendavaid kokkuleppeid. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, millal ja millises koguses on hageja ära viinud K. või L. kinnistult küttepuid. Hageja seaduslik esindaja koostas 18. septembril 2013 kirjaliku õiendi, millega lubas kostjale ekslikult ära viidud 17 tihumeetri puidu tagastamist ja millele kirjutasid alla ka tunnistajad Lembit Muttik ja Alar Pors. Kostjale toodi 19. septembril 2013 tagasi küttepuud, mis olid
17.septembril 2013 ekslikult ära viidud. Kostja on omastanud lisaks ka hakkematerjali, mis tuli teistelt kinnistutelt, s.o RMK ja S. kinnistult. Hageja on nõude kostja vastu pantinud Osaühingule Proinkasso.
2.Kostja palus jätta hageja hagiavaldus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja tellis suulise kokkuleppe kohaselt hagejalt sanitaarraiet. Pooled leppisid kokku, et kostjale jäävad küttepuud ja hagejale jääb raiutud võsa. Hageja omastas küttepuud ja võsa jäi metsa vedelema. Kostja tellis traktori raiutud võsa välja vedamiseks ja koostas arve, kuid arve tühistati, kuna pooled saavutasid kokkuleppe. Kohaliku konstaabli ja raamatupidaja abil õnnestus kostjal osa küttepuid kätte saada. Mingeid muid kokkuleppeid poolte vahel ei olnud. Hageja väited, nagu kostja oleks pidanud tasuma arve, on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja andmetel vedas hageja metsast välja nelja metsaveoki ja järelhaagise koorma jagu metsamaterjale, millest kostja sai tagasi ainult pool koormat. Seega on hageja pigem kostjale võlgu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus jättis 28. detsembri 2017 otsusega hageja hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud summas 2175 eurot hageja kanda, millele lisandub viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et pooled sõlmisid juulis 2013 suulise töövõtulepingu, mille sisuks oli hageja hinnangul karjamaade ja kraavide võsast puhastamise ja ülestöötamise kompleksteenus. Poolte hinnangul pidi hageja oma teenuse osutamise raames n-ö töötlema kostja kinnistut selliselt, et saadavast puitmaterjalist saab kostja küttepuud ja hagejale jääb töö tasuks kinnistult saadav hakkpuit. Maakohus leidis, et vaidlusaluse õigussuhte kirjeldus, s.o hageja tasuks on hakkpuit, ei ole määratletud sellise täpsusega, mis võimaldaks rahuldada hageja nõuet. Puudub selge kokkulepe selles, kes ja millal ja kuidas mõõdab ja fikseerib tasuks määratud hakkpuidu koguse, mille järgi hakkpuidu hind määrata, kes ja millal hakkpuidu kinnistult välja veab. Hageja väitel on hageja teinud töid mitmel kinnistul (K. ja L. ) ja arvel olevad teenused on osutatud mitmel kinnistul. Samaaegselt tegid nimetatud piirkonnas naaberkinnistul ja teeäärtes töid ka teised metsaülestöötajad (OÜ Hansamets, Mart Noormets). Saadud materjali ei ladustatud kostja kinnistule. Maakohus leidis, et hageja on ebajärjekindel selles, kas ja kui suures koguses sai ta hakkpuitu. Tunnistaja Arnu Lippasaare väitel käis tema hakkpuitu vaatamas ja hiljem ka mõõtmas eeldavasti K. ja L. kinnistutel. Hakkpuitu oli kokku 12 autokoormat ehk 1200 m3, mõõtmise teostas Arnu Lippasaar mõõdulindiga ja silma järgi ning lepiti kokku hinnas. Tunnistaja mälu järgi nimetas Aili Lippasaare kokkulepitud hinnaks 5,5 eurot m3 eest. Hakkpuidu eest tasumiseks oli vaja teada selle täpset kogust, mis selgub siis, kui kogus on läbi lastud ja koorem ära viidud. Maakohus pidas tunnistaja Lembit Muttiku ütlusi vastuolulisteks, sest ütlustest ei selgu, kas Lembit Muttik oli kokkuleppe sõlmimise juures või mitte, kas ta nägi hakkpuitu või mitte, kas kogus oli suur või mitte ja seetõttu ei arvestanud maakohus neid ütlusi asja lahendamisel. Maakohtu hinnangul ei saa tunnistaja Liis Kikerpill enda vahetu teadmisena rääkida milliseid kokkuleppeid millise kinnistu kohta ja kelle vahel sõlmiti, kuna tunnistaja ei viibinud algse kokkuleppe sõlmimise juures. Hageja seadusliku esindaja Aili Lippasaare vande all antud ütlustega on tõendatud lepingu sõlmimine hageja ja kostja vahel ja see, et tasuks on hakkpuit. Kuid ütluste alusel ei ole võimalik aru saada, kes ja kuhu ja kelle hakkpuidu ladustas. Hageja väidab, et ka RMK maaalalt tuli hakkpuitu ja teeäärsete raadamistöid tegi OÜ Hansamets ja Mart Noormets, kes said
ka sealt hakkpuitu ja ladustasid selle S. kinnistule. Lisaks Arnu Lippasaare poolt mõõdetud hakkpuidule on hageja selgitanud, et osa hageja poolt üles töötatud hakkpuitu jäi metsast välja vedamata ja seda kogust ei ole keegi mõõtnud. Maakohtu hinnangul ei ole võimalik tuvastada ei kostja kinnistu(-te)lt saadud hakkpuidu kogust ega ka kokkulepet selle väärtuse kohta. Kuna hageja ei ole tõendanud, kui palju ta kostja kinnistu(-te)lt hakkpuitu sai, siis ei saa hageja ka lepingujärgse tasuna kostjale esitada hakkpuidu andmise asenduskohustusena nõuet vastavas rahalises ulatuses. Hageja on kinnitanud, et kokkulepet hakkpuidu asendamiseks töötasu nõudega poolte vahel ei olnud. Hakkpuidu koguse osas tugineb kostja OÜ-lt Hansamets saadud andmetele, ehk isikule, kellele kostja enda väitel müüs kogu K. hakkpuidu ja kes peale hakkpuidu töötlemist ja selle käigus toimunud mõõtmist kostjale koguse numbri edastas. Maakohtu hinnangul ei oma tähtsust, kas ja kes ja millises koguses küttepuid põhjendamatult ära viis ja/või tagasi tõi, sest hagejale makstav tasu ei olnud seotud küttepuudega. Maakohus ei pidanud vajalikuks hinnata ja analüüsida 18. septembril 2013 kokkusaamisel toimunu kohta esitatud asjaolusid tunnistajate Anna Muttik, Lembit Muttik, Arnu Lippasaar, Liis Kikerpilli ja poolte vande all antud ütluseid ning kirjalikku kokkulepet (I kd, tl 141). Hageja esitatud K. ST OÜ 4. jaanuari 2014 arve nr 118 (I kd, tl 34, 35) näitab, et katastriüksuselt nr 90201:001:0107 realiseeriti 570 m3 (180 + 390) hakkpuitu, kuid see ei selgita, kuidas ja mil viisil tekkisid arvesse just sellised kogused ja sellise hinnaga. Hageja ei ole selgitanud, mis takistas hagejat kohe peale tööde lõpetamist talle kuuluvat hakkpuitu ära viimast, tõendist nähtuvalt on kostjaga seotud isik realiseerinud hakkpuidu mitu kuud hiljem. Maakohus ei pidanud võimalikuks lähtuda hakkpuidu koguse osas hageja esitatud fotomaterjalist (I kd, tl 61-65) kuna fotode puhul ei ole selge fotode seos hagis märgitud kinnistutega (I kd, tl 109). Hageja on väitnud (I kd, tl 122), et võsa on ühe foto kohaselt hunnikus 450-500 m3, teisel pildil ca 500 m3. Arnu Lippasaare väitel oli koguseks 1200 m3. Hageja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei paigutatud hakkpuitu mitte kostja kinnistule vaid naaberkinnistule, mille omanikuga hageja sõlmis selliseks paigutamiseks vastava kokkuleppe. Hageja kinnitab, et S. kinnistule paigutatud hakkpuidu hulgas oli lisaks K. kinnistult saadule ka S. kinnistult kogutu. Kui kõik võsa ladustati ühte hunnikusse, siis ei pidanud maakohus võimalikuks lähtuda koguse osas Arnu Lippasaare mõõtmistulemusest. Mõõtes ära kõik talle näidatud võsahunnikud, ei lange saadud kogus 1200 m3 kokku OÜ Hansamets arves märgitud kogusega 570 m3. Maakohus asus seisukohale, et kuivõrd kokkulepe tasu osas oli üksnes hakkpuit, siis
9.detsembril 2013 arve nr H 09/12/13 esitamine teenuse eest ei ole poolte vahelise lepingu alusel lubatud ega asjakohane õiguskaitsevahend. Kostja on küll omapoolset lepingulist tasumaksmise kohustust rikkunud, kuid hageja ei saa hakkpuidu (kui liigitunnustega asja) tasu üleandmise nõude asemel esitada erinevate teenuseliikide tunni- ja tükiarvestusel põhinevat arvet. Arves märgitud kokkulepe saavutamist selle kohta, et raietöö maksumusega 10 eurot/tund, kestusega 355 tundi, väljaveoteenus maksumusega 30 eurot/tund, kestusega 72 tundi, küttepuude transporditeenus tükihinnaga on 220 eurot 80 senti, ei ole tõendatud ühegi kirjaliku ega nn isikulise tõendiga. Ka ei nähtu hagis esitatud asjaoludest, millest nähtuvalt peaks küttepuude transportteenuse kokkulepitud hind olema tükihinnaga ja 220 eurot 80 senti. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole kostjale väljaveoteenust osutanud (I kd, tl 31). Hageja väide on vastuolus hagi aluseks oleval arvel märgitud artikkel p-ga 2, mille kohaselt hageja soovib saada väljaveoteenuse 72 tunni eest 2160 eurot. Maakohus leidis, et ainuüksi sellest tulenevalt on arve esitamine teenuse eest põhjendamatu.
Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ei saanud hakkpuitu ja kostja on hakkpuidu realiseerinud (I kd, tl 34). Tõendis on müüjaks märgitud K. ST OÜ. Puudub vaidlus, et raietööd toimusid K. kinnistul. Asjaolu, kas kostja realiseeris üksnes lepingus viidatud kinnistult saadud hakkpuidu või hageja väitel veel ka teistelt kinnistutelt (S. , RMK) ladustatud hakkpuitu, teeb võimatuks tuvastada seose realiseeritud/edasimüüdud hakkpuidu koguse ja lepinguga. Hageja on küll märkinud (I kd, tl 31), et kostja on tema arvel alusetult rikastunud, kuid maakohtu täpsustava küsimuse peale enne kohtulikku vaidlust on hageja selgesõnaliselt soovinud vaidluse lahendamist üksnes lepingulisel alusel. Maakohus ei arvestanud hageja selgitusi, justkui oleks lepingu osapooleks ka Lembit Muttik, sest hageja ei ole sellele nõude esitamisel tuginenud ja ei ole tema vastu ka nõuet esitanud. Maakohus eeldas, et kostjal oli volitus oma isa kinnistutel tehtavate tööde osas lepingu sõlmimiseks. Maakohus asus seisukohale, et hageja poolt 12. aprillil 2017 (I kd, tl 123) esitatud tõendid, mille kohaselt oli kostjal õigus PRIA toetuste saamisest (I kd, tl 131-134) nähtuvalt majandada nii K. kui L. kinnistut, ei seostu hageja nõudega ja keeldus kostja taotlusel tõendi vastuvõtmisest. Maakohus keeldus ka Aare S. ja Alar Porsi notariaalselt kinnitatud ütluste kui tõendite vastuvõtmisest (I kd, tl 125-127). Maakohus selgitas, et tööajatabelid (I kd, tl 128-130) võiksid olla asjakohased olukorras, kui pooled oleks kokku leppinud, et lepingutasu koosneb muuhulgas töölistele tööaja arvestuse alusel makstud töötasust. Sellist kokkulepet ei ole pooled sõlminud. Hageja loobus taotlusest võtta asja juurde fotod põllumassiivide kohta (I kd, tl 133-134).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja tühistada maakohtu otsus ja saata asi maakohtule lahendamiseks uues koosseisus. Hageja ei nõustu maakohtuga, et pooltel puudub konkreetne kokkulepe sh nii hakkpuidu koguse kui ka selle väärtuse osas. Hageja on selgitanud, et lõplikku hakkpuidu kogust ei ole võimalik enne kindlaks teha kui kutsutakse kohale hakkpuidu tegija, kes töö käigus annab täpse koguse saadud hakkpuidu kohta. Tähtsust ei oma asjaolu, et pooled jätsid kokku leppimata, kui palju peab karjamaade ja kraavide võsast puhastamise-ülestöötamise kompleksteenuse tööde teostamise käigus tekkima hakkpuitu/võsa. Oluline on poolte kokkulepe, et teenuse eest tasutakse võsa/hakkpuiduga. Oluline ei ole hakkpuidu/võsa väärtus, sest sellistel tingimustel endale töö võtmine oli hageja riisiko. Pooled olid kokku leppinud olulised lepingutingimused ja pooltel tekkisid üksteise suhtes vastastikused kohustused. Hageja ei nõustu maakohtuga tunnistaja Arnu Lippasaare ütluste tõlgendmise osas. Tunnistaja kinnitas, et hakkpuidu kogus oli 1200 m3. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et saamata jäänud hageja töötasu oli mitte vähem kui 6600 eurot, kuid täpsem kogus oleks selgunud hakkpuidu purustamise käigus. Maakohus ei ole õigesti hinnanud tõendeid, viidates vaid asjaolule, et menetluse käigus ei ole olnud võimalik kindlaks teha hakkpuidu koguseid ega maksumust. Hageja ei nõustu maakohtuga, et tunnistaja Aili Lippasaare vande all antud ütlustest ei ole võimalik aru saada, kes, kuhu ja kelle hakkpuidu ladustas. Tunnistaja kinnitas, et hakkpuit ladustati naaberkinnistule, mitte K. ega L. maaüksusele. Töid tehti ka naaberkinnistul ja sealt saadud võsa/hakkpuit ladustati kõik ühte suurde hunnikusse. Seega võõrandas kostja mitte ainult temale kuuluvatelt kinnistutelt üles töötatud ja ladustatud hakkpuidu vaid ka
naaberkinnistult saadud hakkpuidu. Hageja on esitanud fotomaterjali, millest nähtus ja mille alusel oleks olnud võimalik tuvastada hakkpuidu koguseid. Hageja ei nõustu maakohtu etteheitega, et hageja on küll viidanud 17. novembri 2016 menetlusdokumendis, et kostja on alusetult rikastunud hageja arvelt, kuid on selgesõnaliselt soovinud vaidluse lahendamist üksnes lepingu alusel. Hageja esitas hagiavalduse tuginedes VÕS §-le 28, §-le 100, §-le 101, §-le 108, §-le 76, kuid viitas 17. novembri 2016 menetlusdokumendis teadlikult alusetu rikastumise asjaoludele. Maakohus oleks saanud teha otsuse ka alternatiivselt muudest õiguskaitsevahenditest lähtudes, kuna hageja on jäänud ilma töövõtulepingust tulenevast tasust.
5.Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja on seisuskohal, et maakohtu otsus käesolevas tsiviilasjas on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel selle tühistamiseks. Hageja on nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuses omaks võtnud, et hageja ei pidanud saama töötasuks raha, vaid puude mahavõtmisest ja võsa puhastamisest järgi jäänud võsa/hakkpuidu. Hageja ei ole tõendanud, et tasumise osas olid ka muud kokkulepped. Maakohus on kohtuotsuse p-s 3.20 asunud õigele seisukohale, et arve esitamine väljub poolte vahel kokku lepitust. Kostja ei nõustu sellega, et on omalt poolt tasumaksmise kohustust rikkunud. Hageja viis kostja kinnistult ära küttepuud, mistõttu muudeti poolte kokkuleppel lepingut selliselt, et hageja sai tasu küttepuudes, mitte hakkpuidus. Hagejal puudus õigus nõuda täiendavalt ka hakkpuitu. Hageja poolt 9. detsembril 2013 arve esitamisel oli hakkpuit veel alles, kuna hakkpuit viidi ära alles aasta lõpus, mille kohta esitati arve 7. jaanuaril 2014. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide, et maakohus oleks saanud teha otsuse ka muudest õiguskaitsevahenditest lähtuvalt, kuna hageja on kahju kannataja ja jäänud ilma töövõtulepingust tulenevast tasust. Kohus ei saa ise valida õiguskaitsevahendit, kuna selle valiku peab tegema isik, kes leiab, et kohustust on rikutud. Kohus saab teha otsustuse esitatud nõude piires (TsMS § 439).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda.
7.Hageja nõuab kostjalt pooltevahelisest lepingust tuleneva võlgnevuse 7116 euro 96 sendi tasumist, maakohus jättis hageja nõude rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta hageja maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja sõlmisid juulis 2013 suulise töövõtulepingu, mille järgi pidi hageja puhastama võsast karjamaad ja kraavid ning selle võsa üles töötama. Hageja lepingujärgseks tasuks oli töö tegemisel saadav hakkpuit, küttepuud pidi jääma kostjale. Hageja väitel on kostja hagejale kuulunud hakkpuidu võõrandanud, mistõttu on tal jäänud lepingus kokkulepitud tasu saamata. Hageja ja kostja ei ole kokku leppinud lepingujärgse tasu osas mitte rahas, vaid hagejale pidi jääma konkreetne puit (hakkpuit). Maakohus on põhjendatult leidnud, et selline kokkulepe on kehtiv. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et kostja on vähemalt osaliselt hageja ladustatud hakkpuidu võõrandanud (vastus apellatsioonkaebusele II kd, tl 90). Pooled ei ole tuginenud sellele, et kostja võlg hageja ees koosneks üldiselt hakkpuidust, vaid kindlaksmääratud kinnistutelt konkreetsest asukohast saadavast puidust. Pooled vaatasid ka töödeldava võsa üle
ning määratlesid sellele vastavalt ka hageja tasu. Hageja ei ole ka esitanud vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, et ühtegi kokkulepet poolte vahel lepingujärgse tasu osas hakkpuidu asendamiseks ei olnud. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul võib ainult kindlast asukohast ja hulgal saadavat hakkpuitu pooltevahelise lepingujärgse soorituse mõttes pidada oma olemuselt individuaaltunnustega (asendamatuks) esemeks, ning puidu puudumine on muutnud lepingu täitmise kostja poolt võimatuks VÕS § 108 lg 2 p 1 järgi. Pooled on soovinud omavahel jagada kindlalt piiritletud maatükilt saadavat puitu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt pooltevahelise õigussuhte kirjeldus (hageja tasuks on hakkpuit) ei ole määratletud sellise täpsusega, mis võimaldaks rahuldada hageja nõuet, ei ole õiguslikult põhjendatud. Kui pooled vaatavad koos üle töödeldava võsa suuruse ning lepivad sellest saadava puidu jagamise osas kokku, on selline kokkulepe ka täidetav. Nimetatud maakohtu seisukoht ei mõjuta aga asjas tehtud lõpplahendit. Poolte vahel ei olnud vaidlust selles, millistel kinnistutel tuli tööd teha, seega oli pooltele teada, missugune on ligikaudne tehtavate tööde ulatus. Kostja ei soovinud saada hakkpuitu, vaid küttepuid. Hageja ja kostja tahteavaldus hageja kui töövõtja tasu suhtes oli pooltele arusaadav. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud tunnihinna kokkuleppe sõlmimist. Kui kohustuse täitmine on muutunud võimatuks, saab töövõtja taganeda lepingust VÕS § 116 järgi ja/või nõuda täitmise asemel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel. Lisaks on hagejal õigus nõuda VÕS § 108 lg 7 järgi juhul, kui võlgnik saab võlgnetava kohustuse eseme asemel hüvitise või omandab sellise hüvitise maksmise nõude (hüvitisnõue), hüvitise üleandmist või hüvitisnõude loovutamist.
8.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt oleks kohus saanud teha lahendi ka muudest alternatiivsetest õiguskaitsevahenditest lähtudes, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet, vaid kohustuse täitmise nõude. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja selgelt ja üheselt arusaadavalt sellele, et hageja on ilma jäänud lepingujärgsest tasust. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. 29. märtsi 2017 istungiprotokollist nähtuvalt on kohtuistungil arutatud ka muul alusel nõude esitamist, hageja seda ei teinud (I kd, tl 107 jj). Nõude suuruse tõendamiseks on hageja esitanud arve, milles on nimetatud raietööd, väljaveoteenus ja transportteenus. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja on samas ise kohtule kinnitanud, et ta ei ole osutanud kostjale metsamaterjali lõikamise, ülestöötamise ja väljaveo teenust (I kd, tl 31). Seega ei tõenda nimetatud arve ka hageja kahju. Tunnistaja Arnu Lippasaare ütlustest tuleneb üksnes hakkpuidu hind (I kd, tl 185), millele hageja on ka menetluse kestel tuginenud. Tunnistaja on ka varem väidetavalt hagejalt hakkpuitu ostnud. Apellatsioonkaebuse kohaselt oli hageja saamata jäänud töötasu 6600 eurot. Nii apellatsioonkaebuse põhjenduste kui ka tunnistaja ütluste kohaselt ei ole 6600 euro puhul tegemist mitte hageja töötasuga, vaid tunnistaja väitel ta ostis hagejalt hakkpuitu selles väärtuses (I kd, tl 175). Seega ei saa hageja nõuet käsitleda kahju hüvitamise nõudena, millele hageja tugines esmakordselt ringkonnakohtu istungil.
9.Maakohus on õigesti leidnud, et hagejal ei ole kostja vastu hakkpuidu rahalise väärtuse nõuet. Pooled ei ole selles kokku leppinud, ei ole toimunud läbirääkimisi võimaliku puidu hinna
suhtes. Leping sõlmiti Aili Lippasaare ja Kaido Muttiku vahelisel kokkuleppel. Tunnistaja Arnu Lippasaare ei olnud lepingu sõlmimise juures (I kd, tl 185), Arnu Lippasaarega võttis hageja seaduslik esindaja Aili Lippasaar ühendust lepingu sõlmimise järel, kuna Arnu Lippasaar on Aili Lippasaare tunnistuse kohaselt „läbi minu ostnud üles töötatud võsa oma firmale“. Seega ei ole Arnu Lippasaare ütlused tõendiks poolte tahteavalduste tõlgendamisel lepingu tingimuste suhtes. Kui Arnu Lippasaar mõõdab hakkpuidu hulga ning lepib Aili Lippasaarega kokku selle hinnas (apellatsioonkaebuse väited, II kd, tl 60), siis ei kehti see kokkulepe ilma kostja tahteavalduseta aga hageja ja kostja vahelistes suhetes. Maakohus ei pidanud kontrollima hageja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud ( vt Riigikohtu 19. detsembri 2016 a otsus tsiviilasjas 3-2-1-122-16, p 11). Töövõtulepingu kehtivuse suhtes poolte vahel vaidlust ei olnud, hageja ei ole ka lepingust taganenud. VÕS§ 1037 järgi peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Hageja ei ole tuginenud sellele, et kostja poolt võõrandatud hakkpuit oli tema omandis.
9.Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kostja on saanud hakkpuidu eest K. ST OÜ-lt 2880 eurot. (I kd, tl 34). Hagejal tuleb tõendada menetluses, et kostja on võõrandanud hagejale kuuluva hakkpuidu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks saanud just võlgnetava kohustuse eseme asemel hüvitise, mis tuleks anda hagejale üle. Apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on kostja võõrandanud mitte ainult temale kuuluvatelt kinnistutelt üles töötatud ja ladustatud hakkpuidu, vaid ka naaberkinnistutelt tulnud hakkpuidu, on paljasõnalised ja osutavad pigem sellele, et kostja poolt võõrandatud puidu päritolu ei ole võimalik kindlaks teha. Kostja antud ütluste kohaselt võõrandas ta hakkpuitu Hansametsale, kuid osa arvest moodustas ka see, mille Hansamets ise välja korjas ja lõikas.
10.Kostja on seisukohal, et pooled on kokku leppinud selles, et neil puuduvad vastastikused nõuded ja pooltevaheline leping on lõppenud. Kostja väitel saavutasid hageja ja kostja
18.septembril 2013 kokkuleppe, et tehtud tööde eest saab hageja juba varem äraviidud 3,5 koormat küttepuid ja toob tagasi kostjale tagasi 17 tihumeetrit küttepuid, võsa jääb kostjale. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on oma väiteid menetluses tõendanud Aili Lippasaare poolt alla kirjutatud dokumendiga (I kd, tl 141); tunnistaja Liis Kikerpilli ja kostja ütlustega (I kd, tl 182jj) ning maakohus on ekslikult jätnud need tõendid hindamata põhjendusel, et kokkulepe puudutas vaid küttepuid (maakohtu otsuse p 3.13). Kostja on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et pooltevaheline leping on 18. septembri 2013 kokkuleppega lõppenud.
11.Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja esindaja ajakulu 7,5 tundi ringkonnakohtus vajalik ega põhjendatud, kokku summas 1125 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab kostja esindaja tunnitasu 150 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole osaliselt põhjendatud kostja menetluskulu 12. juuni 2018 kohtuistungiks ettevalmistamisel ja istungil osalemisel (4 tundi). Kohtuistung kestis kokku 45 minutit. Põhjendatud ei ole istungiks ettevalmistamise aeg 3 tundi. Käesolevas tsiviilasjas on kostjat esindanud sama esindaja ka maakohtus, mistõttu oli esindaja teadlik tsiviilasja asjaoludest ning ei pidanud kulutama enam palju aega asja materjalidega tutvumisele. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu istungiks ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks 2 tundi. Muus osas on kostja menetluskulud ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalikud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulu apellatsiooniastmes põhjendatud ja vajalik 5,5 tunni ulatuses (7,5-2). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 825 (5,5×150) eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt ringkonnakohtus 825 eurolt (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.