Lembit Krindali hagi Piret Kulasalu vastu õigusliku aluseta saadu väljaandmiseks ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
16 418,95 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 13. veebruari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Piret Kulasalu apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
19. juuni 2018
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Piret Kulasalu (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (hageja): Lembit Krindal (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Andi Tubin
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 13. veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse resolutsiooni alljärgneva lausega: „Jätta Piret Kulasalu tasaarvestusavaldus rahuldamata.“
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Piret Kulasalu kanda.
Määrata Lembit Krindali menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 756 eurot (koos käibemaksuga) ning mõista Piret Kulasalult Lembit Krindali kasuks välja 756 eurot ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Lembit Krindalile hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Lembit Krindal (hageja) esitas 10.06.2016 maakohtule Piret Kulasalu (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja hageja kasuks õigusliku aluseta saadud 14 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise alates 09.06.2015 kuni 09.06.2016. a 1291,95 eurot ja viivise seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 07.04.2015 kostja pangakontole 20 000 eurot selgitusega „ADE Metall OÜ osaluse osalise ostu eest“. 28.05.2015 saatis hageja kostjale e-kirja, milles loobus lepingu sõlmimisest ja palus tasutud 20 000 eurot tagastada. 01.06.2015 saatis hageja kostjale e-kirja, milles palus tasutud summa tagastada hiljemalt 08.06.2015. Kostja tagastas hagejale 07.08.2015. a 3000 eurot ja 09.12.2015. a 3000 eurot. 14 000 eurot on tagastamata. Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu, väites, et Alion Est PL OÜ-st (pankrotis) (pankrotivõlgnik) hagejale tehtud väljamaksetel oli õiguslik alus, kuna hageja ja pankrotivõlgniku vahel oli laenusuhe.
2.Kostja tegi 05.10.2016 tasaarvestusavalduse, kus kostja poolelt on tasaarvestatavaks nõudeks 04.10.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel pankrotivõlgnikult omandatud nõue hageja (juhatuse liikme) vastu summas 16 000 eurot koos kõigi õigustega, sh õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Tasaarvestuse tulemusena on poolte vastastikused nõuded 15 653,44 euro ulatuses lõppenud ning hagi tuleb jätta seetõttu rahuldamata.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 13. veebruari 2018 otsusega hagi ning mõistis Piret Kulasalult välja Lembit Krindali kasuks põhivõla 14 000 eurot ning viivise perioodi 9. juuni 2015 kuni 9. juuni 2016 eest 1291,95 eurot ja alates 10. juunist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda, määras hageja menetluskulude suuruseks 6160 eurot (sh riigilõiv 700 eurot ja õigusabikulu 5460 eurot) ning mõistis selle summa kostjalt hageja kasuks välja. Kostjal tuleb maksta nimetatud summalt viivist VÕS §-s 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni summa tasumiseni.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kuulub hageja nõue kostjalt 14 000 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamisele, sest hagejal 20 000 euro maksmise kohustust ei tekkinud. Kostja tasaarvestusavaldus tuleb jätta rahuldamata, sest kostjal puudub tasaarvestuse tegemist võimaldav nõue. Kostja on omandanud tasaarvestatava nõude 04.10.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga pankrotivõlgnikult. Hageja on tõendanud laenusuhte olemasolu tema ja pankrotivõlgniku vahel. Hageja on perioodil 31.04.2015 kuni 29.02.2016 kandnud äriühingu pangakontodele või maksnud kassasse 102 275 eurot, vastavalt kohtule esitatud tõenditele (pankrotihaldur Olev Kuklase esitatud tabel „Lembit Krindal (2015 aasta) – SEB ja KASSA“, pankrotivõlgniku pangakontode väljatrükk ja kassaraamatud). Hageja on esitanud (allkirja) võltsituse vastuväite nendele kassadokumentidele, mis on 2015. a kassaraamatus koopiatena. Pärast võltsituse vastuväite esitamist on kohtupraktika kohaselt dokumendi esitajal kohustus tõendada dokumendi/allkirja ehtsus. Kostja ei ole tõendanud koopiatena kassaraamatusse võetud, väidetavalt hageja allkirjaga dokumentide ehtsust. Kohus jättis koopiatena kassaraamatus olevad dokumendid kõrvale ja luges vastavatel kuupäevadel hageja tehtud sularaha sissemaksed äriühingu pangakontole hageja antud laenuks. Pankrotihalduri koostatud tabelis on välja toodud hageja kasutuses olnud pankrotivõlgniku krediitkaardiga toimunud sularaha väljavõtmised 31.03.2015. a 2000 eurot ja 17.08.2015. a 2000 eurot. Kohtule ei ole esitatud pankrotivõlgniku raamatupidamise kõiki dokumente, mistõttu on teadmata 4000 euro kasutamise eesmärk ja see, kas kuluaruanded on esitatud. 2016. a kassaraamatu lk 5 oleva kassa sissetuleku orderi järgi on hageja 10.02.2016 tagastanud laenu sularaha sissemaksega 4106,97 eurot. Nimetatud summa arvelt on tehtud väljamaksed äriühingu töötajatele jaanuarikuu töötasu katteks. Äriühingu poolt hagejale antud laenu kohta eraldi tõendit esitatud ei ole. Kohus jättis nimetatud summa otsuses toodud arvestusest välja. Samuti jäi arvestusest välja 01.09.2015 hageja poolt välja võetud 4000 eurot selgitusega laenu tagastus, sest hageja vande all antud ütluste kohaselt oli ettevõtte võlg hageja ees 03.02.2016 seisuga 97 500 eurot. Ükski kostja esitatud tõend ei ole seda ütlust ümber lükanud. 2015. a kassaraamatus on ilma ühegi allkirja ja dokumendinumbrita „dokumente“, mille alusel kostja väitel sai hageja kassast sularaha ja viis raha panka, kuid näitab sissemakset tema poolt ettevõttele antud laenuna. Hageja andis vande all ütlusi, et ta on viinud aeg-ajalt raha kassast panka, kuid 97 500 euro ulatuses on ta andnud pankrotivõlgnikule laenu, mille ta võttis välja 03.02.2016 koos intressiga. Pangakonto väljatrükist nähtuvalt oli äriühingu pangakonto 2015. aastal pangapäeva lõpuks sageli tühi, mistõttu lisaraha saamine oli täiesti ilmselt päevakorras ja vajalik. Laenuvajadus oli osanike vahel jutuks, mida tõendavad ka e-kirjade väljatrükid. Kassaraamatud on sedavõrd puudulikud, et kohtul ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, millistel kuupäevadel viis hageja panka äriühingu kassast saadud sularaha ja millistel kuupäevadel tegi ta panka laenumakseid. Hageja vande all antud ütlused, tunnistajate ütlused ja kassast hagejale sularaha väljaandmist kajastavate dokumentide puudumine on omavahel kooskõlas tõendamaks, et hageja on pankrotihalduri poolt tema vastu esitatud nõude – 106 464 euro ulatuses teinud ettevõte kontolt endale makse ettevõttele antud laenude ja intressi tagastamiseks. Kohus ei hinda laenu intressimäära kokkulepet, mistõttu ei ole võimalik kindlaks teha, kas hageja poolt 03.02.2016 endale tehtud maksetes oli osaliselt ka alusetult saadud raha või mitte. Need asjaolud tuleb tuvastada pankrotihalduri esitatud tagasivõitmise hagi menetlemisel. Kuna tegemist on laenulepingutega ja nendest tuleneva kõrvalnõudega (intress) kogu summa ulatuses, siis on asjas ainus õige hageja pankrotihaldur, kes saab esitada tagasivõitmise hagi laenulepingute täitmiseks hageja pangakontole kantud rahasummade tagasinõudmiseks, taotledes tehingute kehtetuks tunnistamist põhjusel, et need on tehtud enne pankroti
väljakuulutamist ja need kahjustavad võlausaldajate huve. Kostja sellist nõuet hageja vastu esitada ei saa, seega ei saa kostja tasaarvestada omandatud nõuet 16 000 euro ulatuses.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.P. Kulasalu esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 13. veebruari 2018 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta L. Krindali hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kostja kohustused tasaarvestusega lõppenud. Asjas puuduvad piisavad tõendid selle kohta, et hageja oleks andnud pankrotivõlgnikule laenu 97 500 eurot (hageja ütlused) või 106 464 eurot (hagejale tehtud ülekanded). Pankrotihalduri arvamuse järgi andis hageja laenu maksimaalselt 39 075 eurot. Hageja ei ole tõendanud laenusuhte olemasolu summade osas, mis ületavad 39 075 eurot. Asja juures ei ole laenulepingut, puudub teave laenude tähtaja ja intressikokkuleppe kohta. Hagejale sularaha väljamakseid kassast tõendavad kassaraamatute väljavõtted. Ka tunnistaja Egle Ambo on kinnitanud, et ta on vormistanud hagejale kassa väljamineku ordereid sularaha viimiseks kassast panka, mida omakorda on kinnitanud kostja vande all antud seletustega. Koos kassaraamatuga on pankrotihaldur esitanud säilinud kassa sissetulekute ja väljaminekute orderid. Kohus on jätnud kergekäeliselt kõrvale dokumentide koopiad, kuna dokumendi võltsituse väide peab olema põhjendatud – antud juhul on hageja allkiri ühelaadne nii originaalidel kui koopiatel. Seega hageja on järjekindlalt viinud sularaha äriühingu kassast panka, kuid kohus on lugenud äriühingu kassaraha hageja antud laenuks. Kohus on jätnud tähelepanuta pankrotivõlgniku konto detailse muutuse, millise dokumendi kohaselt olid äriühingu laenukohustused hagejale 37 000 eurot. Tegemist on väljavõttega raamatupidamisprogrammist, seega autentse dokumendiga. Kohus ei saa eeldada, et kui kassa väljamineku ordereid ei ole säilinud (hagejal oli neile juhatuse liikmena ligipääs ja valdus), siis ei ole tegemist äriühingu kassarahaga, kuigi kassaraamatu väljavõtted seda näitavad; 2) ei ole hageja tõendanud, et tal oli piisavalt rahalisi vahendeid, laenamaks pankrotivõlgnikule 97 500 eurot. Hageja väitis, et võttis laenu Laura Krindalilt (hageja abikaasa), Kalev Krindalilt (vend) ja Tea Krindalilt (venna abikaasa). Tunnistajate Kalev Krindali, Laura Krindali ja Tea Krindali ütlused ei ole usutavad. Mitte keegi ei ole vormistanud hagejaga kirjalikku lepingut, väidetav laenuraha on liikunud sularahas. Kalev Krindal ja Tea Krindal olevat laenusumma omakorda laenanud (kusjuures Kalev Krindal olevat maksnud hagejale laenamise eesmärgil veel 1000 eurot intressi), mis ei ole samuti usutav. Tunnistajate ütlused ei ole piisavad, et tõendada hagejal laenuraha olemasolu.
5.L. Krindal vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) asus kohus põhjendatult seisukohale, et hageja on tõendanud laenusuhte tema ja pankrotivõlgniku vahel. Tulenevalt VÕS § 11 lg-st 1 ei saa tuginedes ainuüksi asjaolule, et asja materjalides ei ole kirjalikku laenulepingut, väita, et laenusuhe puudus. Hageja on menetlusdokumentides ja vande all antud ütlustes selgitanud, et osanikud leppisid kokku äriühingule laenu andmise summas 150 000 eurot intressiga kuni 2%, laenu tagasimaksed toimuvad 2016. a jaanuari jooksul. Ka kostja selgitas, et laenuvajadus oli olemas, et ettevõte saaks täita kohustusi ja töö seisma ei jääks. Pangaväljavõtetest nähtub, et kostja on teostanud endale jaanuaris laenu tagasimakse, asjaolu, et äriühingule antud laenu asus tagasi maksma ka kostja, on kinnitanud vande all hageja. 22.01.2016 e-kirjas on kostja teinud hagejale ettepaneku leppida kokku, et „see, mis laekub, läheb osanike laenu tagasimakseks”;
2) pankrotivõlgniku raamatupidamise eest vastutas ja raamatupidamist korraldas kostja. Kostja esitatud raamatupidamisprogrammist väljastatud andmed: sh kassaraamat ja pankrotivõlgniku konto detailne muutus, on kostja poolt võltsitud ning võltsitud kassaraamatul põhineb ka pankrotihalduri esitatud arvutuskäik tabeli kujul. Äriühingus toimusid sularahamaksed kassasse ja väljamaksed kassast rangelt kassaorderite alusel. Eeltoodud väited on tõendatud hageja vande all antud ütluste ning tunnistajate Egle Ambo ja Margus Vahejõe ütlustega. Kassast sularaha väljaminekut tõendavad orderid puuduvad üldse või puudub orderil hageja allkiri. Orderite koopiatel ei ole hageja allkirjad. Kuna kostja ei ole tõendanud väidetavalt hageja allkirjaga dokumentide ehtsust, jättis kohus koopiatena kassaraamatus olevad dokumendid õigesti kõrvale (tulenevalt mh Riigikohtu selgitustest lahendis nr 3-2-1-79-15, p 10). Kohtu koostatud tabel ja tabeli põhjal tehtud järeldused on põhjendatud; 3) seab kostja tunnistajate ütlused kahtluse alla ainuüksi paljasõnaliste väidetega ja osundades sugulussuhtele, toomata välja ühtegi sisulist vastuolu ütlustes. Kohus jättis õigustatult rahuldamata taotluse nõuda Maksu- ja Tolliametilt välja andmed hageja sissetulekute kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas vaidlustas maakohtu otsuse kostja ning apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt ei ole kostja vaidlustanud hageja poolt hagiavalduses esitatud nõuet, mille maakohus rahuldas. Seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 14 000 eurot, viivise perioodi eest 09.06.2015 kuni 09.06.2016 summas 1291,95 eurot ning viivise alates 10.06.2016 kuni põhivõla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus leidis, et kostja poolt menetluse kestel esitatud tasaarvestuse avaldus ei ole põhjendatud, sest kostjal puudus tasaarvestuse vastuväite aluseks olev nõue.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
13.veebruari 2018 otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse resolutsiooni tuleb täiendada ja märkida, et P. Kulasalu tasaarvestusavaldus tuleb jätta rahuldamata (TsMS § 442 lg 5).
8.Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostjal puudus tasaarvestuse vastuväite aluseks olev nõue ning seetõttu ei ole õige kostja väide, et tema kohustused hageja ees on tasaarvestusega lõppenud. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.
8.1.Asja materjalidest nähtuvalt põhineb hageja tasaarvestuse vastuväite aluseks olev nõue nõude loovutamise lepingul, millega Alion Est PL OÜ (pankrotis) pankrotihaldur loovutas kostjale hageja vastu nõude 16 000 eurot. Vastuväite põhjenduste kohaselt on Alion Est PL OÜ (pankrotis) pankrotihaldur kinnitanud, et hageja oli teinud endale Alion Est PL OÜ (pankrotis) arvelt õigusliku aluseta väljamakseid 67 389 euro ulatuses ja nõude loovutamine toimus nimetatud summa arvelt. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud laenusuhte olemasolu tema ja Alion Est PL OÜ (pankrotis) vahel ning seetõttu on põhjendamatu kostja seisukoht, et väljamaksed hagejale on tehtud õigusliku aluseta. Seejuures tugines maakohus Alion Est PL OÜ (pankrotis) pankrotihalduri esitatud tabelile (II kd, tl 3-4), Alion Est PL OÜ (pankrotis) pangakontode väljatrükile (II kd, tl 26-119) ja Alion Est PL OÜ (pankrotis) 2015. a ja 2016. a kassaraamatutele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu nimetatud põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata.
8.2.Apellatsioonkaebuses on korratud maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja tuginetud maakohtu menetluses esitatud tõenditele ning leitud, et maakohus on hinnanud tõendeid valesti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud nõuetega ning põhjendanud, miks ta mõnda tõendit ei arvesta. Õige ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väide, et maakohus oleks pidanud tõenditena arvestama ka kassaraamatus olevaid koopiaid kassa väljamineku orderitest. Kostja ei ole maakohtu menetluses (ega ka apellatsioonkaebuses) esitanud taotlust ekspertiisi määramiseks ning apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kassa väljamineku orderite koopiatel olevad allkirjad on sarnased kassa väljamineku orderite originaalidel olevate hageja allkirjadega, ei ole küllaldane, et tuvastada, kas allkirjad on kirjutanud hageja või mitte. Lisaks on tunnistaja E. Ambo maakohtus kinnitanud, et raha andis ta kassast välja ainult orderite alusel. Seega ei ole kostja lükanud ümber hageja väiteid, mille kohaselt: 1) kassa väljamineku orderite koopiatel olevad allkirjad ei ole tema kirjutatud ning 2) puuduolevate kassa väljamineku orderite alusel ei saa tuvastada raha saamist Alion Est PL OÜ (pankrotis) kassast. Taotluses menetluse peatamiseks on kostja möönnud, et hageja on andnud Alion Est PL OÜ-le laenu hageja poolt nimetatud ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et Alion Est PL OÜ (pankrotis) laenukohustuse suurust (37 000 eurot) hageja ees tõendab konto detailne muutus (II kd, tl 18). Tegemist on väljavõttega raamatupidamisprogrammist ning kuna kostja on esitanud vaid osa kassa väljamineku ordereid originaalidena, siis on põhjendamatu väita, et Alion Est PL OÜ (pankrotis) konto detailne muutus on käsitletav usaldusväärse tõendina.
8.3.Vastuseks kostja vastuväitele laenulepingu rahatuse osas on hageja taotlusel kuulatud üle tunnistajad K. Krindal, L. Krindal ja T. Krindal, kes on maakohtus kinnitanud raha laenamist hagejale. Tunnistajad on üksikasjalikult selgitanud hagejale raha laenamise asjaolusid (III kd, tl 23 pöördel-27 ja tl 33) ning kui kostja leidis, et tunnistajate ütlused ei ole usutavad, oli tal võimalus omapoolsete tõenditega tunnistajate ütluseid kummutada. Taotlusi tõendite asja juurde võtmiseks ei ole esitatud ka apellatsioonkaebuses. Seetõttu ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud väide, et tunnistajate ütlused ei ole piisavad, et tõendada hagejal laenuraha olemasolu.
9.Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel P. Kulasalu (kostja) kanda. TsMS § 174 lg 3 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks hageja menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tema õigusabikulude suuruseks seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisega 684 eurot (koos käibemaksuga). Nimetatud õigusabikulude suurusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Täiendava menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulutanud õigusabile seoses osavõtuga ringkonnakohtu istungist 72 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus leiab, et õigusabikulud summas 72 eurot on põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Kokku moodustavad hageja õigusabikulud ringkonnakohtus 756 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Väljamõistetavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.