Puudutatud isik: kohtutäitur Oksana Kutšmei, esindaja Vladimir Kutšmei
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 22. märtsi 2021 määrus osaliselt Merje Kõivu kaebuse rahuldamata jätmise ulatuse osas ning teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Merje Kõivu kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei 9. oktoobri 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX osaliselt.
2.Tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 10. septembri 2020 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ja 9. oktoobri 2020 otsus osas, millega nõuti Merje Kõivult kohtutäituri põhitasu 1860 eurot tasumist.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Merje Kõiv (avaldaja/sissenõudja) esitas 24. septembril 2020 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei (kohtutäitur) 14. septembri 2020 otsuse peale, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Avaldaja teatas 22. oktoobril 2020 kohtule, et vaidlustab ka kohtutäituri 9. oktoobri 2020 otsust, millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri
10.septembril 2020 allkirjastatud otsuse peale.
2.Menetluse käik on olnud järgmine: Tartu Maakohtu 13. veebruari 2018 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-9126 mõisteti A.A.lt B.B. kasuks välja põhivõlg 14 000 eurot ning viivised. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2018 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendas otsuse resolutsiooni lausega: „Jätta A.A. tasaarvestusavaldus rahuldamata.“ B.B. ja avaldaja sõlmisid 12. oktoobril 2018 nõude loovutamise lepingu, millega B.B. loovutas tsiviilasjas nr 2-16-9126 kohtuotsustest tulenevad nõuded avaldajale. Samal kuupäeval teavitati A.A. nõude loovutamisest. Notar C.C. tõestas 8. novembril 2018 avalduse kohtutäiturile loovutatud nõuete õigusjärglasele ülemineku kohta. Avaldaja esitas 8. novembril 2018 kohtutäiturile avalduse täitemenetluse läbiviimiseks A.A. (võlgnik) suhtes. Täitedokumentideks olid Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused tsiviilasjas nr 2-16-9126. Koos täitmisavaldusega esitas sissenõudja täiturile notari 8. novembril 2018 tõestatud avalduse. Kohtutäitur alustas 12. novembril 2018 täitmisavalduse ja täitedokumentide alusel võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX võlgnevuse summas 20 916 eurot ja täitedokumendis tuleneva lisanduva viivise sundtäitmiseks. Täitemenetluses lisanduvad sissenõudja nõudele täitemenetlusega seotud kulud, mis koosnevad täitemenetluse alustamise tasust summas 72 eurot ja kohtutäituri põhitasust summas 1860 eurot. Tartu Maakohtu 3. augusti 2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-19203 rahuldati Alion EST PL OÜ (pankrotis) hagi ning tunnistati Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuste tsiviilasjas nr 2-16-9126 sundtäitmine lubamatuks. Otsus jõustus 4. septembril 2020. Avaldaja esitas 13. augustil 2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale. Kaebuse kohaselt algatas kohtutäitur täitemenetluse ebaseaduslikult ning seetõttu tekkisid avaldajal kulud advokaadile kohtumenetlustes. Kohtutäitur jättis 14. septembri 2020 otsusega rahuldamata avaldaja 13. augusti 2020 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale.
Avaldaja vaidlustas 15. septembri 2020 kaebusega kohtutäiturile kohtutäituri 10. septembri 2020 kohtutäituri tasu väljanõudmise otsuse. Kohtutäitur jättis 9. oktoobri 2020 otsusega avaldaja 15. septembri 2020 kaebuse rahuldamata.
3.Maakohus jättis 17. novembri 2020 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 14. septembri 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX läbi vaatamata ja menetluskulud avaldaja kanda.
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. detsembri 2020 määrusega maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis tähelepanuta avaldaja kaebuse kohtutäituri 10. septembri 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX ning osas, milles maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda. Ringkonnakohus saatis tühistatud osas tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks.
5.Kohtutäitur esitas asja uuel läbivaatamisel maakohtus seisukoha, milles palus jätta avaldaja kaebuse kohtutäituri 9. oktoobri 2020 otsuse peale (millega jäeti rahuldamata avaldaja kaebus kohtutäituri 10. septembri 2020 kohtutäituri tasu otsuse peale), rahuldamata. Kohtutäituri hinnangul on asjakohatud avaldaja väited nagu oleks kohtutäitur alustanud täitemenetluse täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX ebaõigesti. TMS § 217 lg-st 6 tulenevalt puudub avaldajal õigus käesolevas menetluses sellele tugineda. Kohtutäitur ei olnud tsiviilasja nr 2-18-19203 menetlusse kaasatud ega omanud võimalust seisukohti nõude ülemineku osas esitada. TMS § 221 lg-st 1 ja TMS § 37 lg-st 1 tulenevalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul jääb kohtutäituri tasu sissenõudja kanda. Vaidlust ei ole selles, et avaldaja täitmisvalduse alusel oli täitemenetlus täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX algatatud ning täitmisteade täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX oli võlgnikule kätte toimetatud. Kohtutäituril tekkis õigus täiteasjas saada nii menetluse alustamise tasu kui ka kohtutäituri põhitasu (KTS § 28 lg 1, § 29 lg 1 § 32 lg-d 1 ja 2). KTS § 34 lg 2 p 4 järgi täitemenetluse alustamise tasu täitmisele esitatud nõude suurusest on 60 eurot. KTS § 35 lg 1 järgi kohtutäituri põhitasu täitmisele esitatud nõude suuruseks on 1550 eurot. KTS § 32 lg 3 kohaselt lisandub kohtutäituri tasule käibemaks. Täitemenetluse alustamise tasu koos käibemaksuga on 72 eurot ja kohtutäituri põhitasu on 1860 eurot. Kohtutäitur loetles kõik täitetoimingud, mida ta on täitemenetluses teinud ja pidas täitemenetluse toimingute mahtu arvestades põhjendatuks ja proportsionaalseks nõuda avaldajalt põhitasu KTS § 41 lg 2 järgi vähendatud ulatuses 930 eurot.
MAAKOHTU SEISUKOHT
6.Maakohus jättis 22. märtsi 2021 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 9. oktoobri 2020 otsuse peale rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda ja avaldajalt välja mõistmata. Maakohus tuvastas, et avaldaja esitas koos täitemenetluse algatamise avaldusega kohtutäiturile notari poolt 8. novembril 2018 tõestatud avalduse loovutatud nõuete õigusjärglasele ülemineku kohta (notariaalakt nr XXXX). Nimetatud avalduse p 2 kohaselt „Pooled kinnitavad, et eespool nimetatud
12.oktoobril 2018. a sõlmitud nõude loovutamise lepinguga on kõik B.B., kui A.A. võlausaldaja, õigused läinud üle Merje Kõivule/.../“. Maakohus leidis, et tulenevalt formaliseerituse põhimõttest ei olnud kohtutäituril võimalik kontrollida, kas täidetavad kohtuotsused ning õigusjärglust tõendav notariaalne dokument on ka oma sisult õiged. Kohtutäitur pidi lähtuma ainult sellest, et A.A.lt on B.B. kasuks jõustunud kohtuotsustega raha välja mõistetud ning notariaalselt tõestatud dokumendiga on avaldaja B.B. eriõigusjärglane. Seega oli täitemenetlus algatatud õigesti - kohtutäituril oli olemas täitedokument ja õigusjärglust tõendav dokument.
KTS § 30 lg 1 järgi maksab menetluse alustamise tasu isik, kes taotleb ametitoimingu tegemist, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et täitemenetluses tasub menetluse põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TMS § 221 lg 4 kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda, st seadus sätestab teisiti. Järelikult oli sissenõudjal kohustus tasuda nii täitemenetluse alustamise tasu 72 eurot kui kohtutäituri põhitasu 1860 eurot. Eeltoodu tõttu jättis maakohus avaldaja kaebuse kohtutäituri 9. oktoobri 2020 otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX rahuldamata. Kohtutäituri viide, et teda ei olnud tsiviilasja nr 2-18-19203 menetlusse kaasatud, ei ole asjakohane. Kohtutäitur ei saa omada sisulist seisukohta osas, kumma vaidleva poole kasuks tuleb otsus langetada.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
7.Avaldaja (määruskaebuse esitaja) esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja avaldaja kaebuse rahuldada. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda. Täitemenetluse algatamise aluseks peaks olema jõustunud kohtulahend ja notariaalselt tõestatud nõude loovutamise leping. Ka notar selgitas 8. novembril 2018 tõestatud avalduses B.B.le ja avaldajale, et täitemenetluse läbiviimiseks on vaja õigusjärgluse notariaalselt tõestatud dokumenti, seega notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingut. Notar ise ei koostanud ning seega ei tõestanud, nõude loovutamise lepingut. Tõestamise objektiks ei olnud kaebuse esitaja ja B.B. tahtevavaldus. Notari juures mingit kokkulepet ei sõlmitud. Tõestamise objektiks oli fakti kindlakstegemine, et kaebaja ja B.B. olid varem nõude loovutanud. Õigusjärgluse üleminekut ei ole notariaalselt tõestatud. 8. novembril 2018 notari poolt koostatud dokument ei sisalda tahteavaldust. Notar ei ole kontrollinud osalejate tegelikku tahet kunagisel nõude loovutamisel, ei selgitanud osalejatele nõude loovutamise tagajärgi jms. Ta ei pidanudki seda tegema, sest ta ei tõestanud tehingut. Avaldaja taotles kohtult ära kuulata tunnistajana notar C.C.. Tunnistaja ütlustega soovis kaebuse esitaja tõendada, millistel asjaoludel koostas notar notariaalakt nr XXXX, kas tegemist oli tehingu tõestamisega või millegi muuga. Tunnistajat üle ei kuulatud ja ei põhjendatud, miks seda ei tehtud. Ei ole õige kohtu järeldus, et tulenevalt formaliseerituse põhimõttest ei olnud kohtutäituril võimalik kontrollida, kas täidetav õigusjärglust tõendav notariaalne dokument on ka oma sisult õige täitedokument. Dokumendist on näha, et tegemist ei ole notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepinguga. Ülaltoodud asjaolusid avaldajaga läbi ei arutatud. Asja arutamise käigus oleks avaldaja saanud asjaolusid selgitada.
PUUDUTATUD ISIKU SEISUKOHT
8.Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta avaldaja kanda. Avaldaja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse A.A. suhtes täitemenetluse alustamiseks 18. oktoobril 2018. Kohtutäitur vastas koheselt avaldaja saadetud e-kirjale ning juhtis avaldaja tähelepanu sellele, et nõude loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud. Seega oli avaldaja teadlik, et nõude loovutamise leping peab olema notariaalselt tõestatud.
Samas on kohtutäitur jätkuvalt seisukohal, et notari poolt valitud lahendus on lubatud ning tegemist on dokumendiga, millega on TMS § 18 lg 1 kohaselt võimalik kohtutäiturile õigusjärglust tõendada. Kohtutäituri hinnangul on ilmselgelt pahatahtlik süüdistada kohtutäiturit selles, et lähtuvalt avaldaja tahtest on ta avaldaja huvides algatanud täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX menetluse. Samuti on pahatahtlik panna kohtutäiturile süüks tsiviilasjas nr 2-18-19203 kaotatud vaidluse tagajärgi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osaliselt ja teeb tühistatud osas uue määruse, millega tühistab kohtutäituri 10. septembri 2020 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse ja 9. oktoobri 2020 otsuse osas, millega kohtutäitur otsustas nõuda avaldajalt kohtutäituri põhitasu 1860 eurot tasumist (TsMS § 667 lg 2 esimene lause). Ülejäänud osas jäävad kohtutäituri otsused muutmata.
10.Avaldaja on seisukohal, et kohtutäitur ei oleks tohtinud avaldaja esitatud täitmisavalduse alusel täitemenetlust alustada, mistõttu ei saanud sissenõutavaks muutuda ka kohtutäituri tasud, mida kohtutäitur avaldajalt 10. septembril 2020 allkirjastatud otsusega nõuab. TMS § 18 lg 1 kohaselt, kui täitedokument kehtib ka seal märgitud sissenõudja või võlgniku õigusjärglase suhtes, võtab kohtutäitur täitedokumendi täitmisele, kui õigusjärglus on kohtutäiturile tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Sissenõudja esitas kohtutäiturile 8. novembril 2018 notariaalselt tõestatud dokumendi, so avalduse loovutatud nõuete õigusjärglasele ülemineku kohta (notariaalakt nr XXXX) ning sellest nähtub, et tõestamise eesmärgiks oli kohtutäiturile avalduse esitamine loovutatud nõuete õigusjärglasele ülemineku kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt arvestades TMS § 18 lg-s 1 sätestatuga, algatas kohtutäitur täitemenetluse õiguspäraselt. Lisaks nähtub maakohtu 3. augusti 2020 otsusest tsiviilasjas nr 2-18-19203, et B.B. ja avaldaja ise otsustasid sõlmida nõude loovutamise lepingu nõuete osas, mis olid hagi tagamise määrusega arestitud. Põhjendamatud on avaldaja väited, et notar ei ole lepingu osapoolte tegelikku tahet tõestanud. Vaidlust ei ole, et notariaalakt nr XXXX on notariaalselt tõestatud dokument. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et maakohus oleks pidanud asja õigeks lahendamiseks kuulama tunnistajana ära notar C.C.. Notari ütlused tunnistajana ei saa mõjutada hinnangut kohtutäituri tegevusele täitemenetluse algatamisel. Notar on oma selgitused andnud ka kirjalikult 23. septembri 2020 e-kirjas avaldaja esindajale (lk 33).
11.Avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust. Kaebuse kohaselt ei ole avaldaja nõus temalt kohtutäituri tasu väljamõistmisega (lk 74). Järelikult on avaldaja kaebuse eesmärk täitekulusid mitte tasuda või tasuda neid võimalikult väikeses ulatuses. Kuigi õige on kohtutäituri väide, et TMS § 221 lg 4 kohaselt jäävad sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda, on maakohus jätnud kaebust menetledes kontrollimata, millise suurusega tasu on kohtutäituril üldse õigus vaidlusaluses täitemenetluses sissenõudjalt nõuda. Maakohus jättis tähelepanuta ka kohtutäituri enda seisukoha vastuses avaldusele, et täitetoimingute mahtu arvestades on põhjendatuks ja proportsionaalseks nõuda avaldajalt põhitasuna KTS § 41 lg 2 järgi vähendatud ulatuses 930 eurot. Seega möönis kohtutäitur ise maakohtu menetluses, et avaldajalt 10. septembri 2020 otsusega nõutav põhitasu 1860 eurot on liiga suur.
12.Kohtutäitur nõuab avaldajalt menetluse alustamise tasu 72 eurot (kuni 31. detsembrini 2020 kehtinud KTS § 34 lg 2 p 4 alusel) ja põhitasu 1860 eurot. Ringkonnakohus kontrollib kohtutäituri
10.septembri 2020 otsusega välja nõutud tasude põhjendatust. Täitemenetlus algatati 12. novembril 2018. Kohtutäitur luges võlgnikule täitmisteate kättetoimetatuks
20.novembril 2018. Seega oli võlgnikul täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks aega kuni
20.detsembrini 2018 (TMS § 25 lg 1). 21. detsembril 2018 peatati täitemenetlus kohtu määrusega hagi tagamise korras kuni tsiviilasjas nr 2-18-19203 lõpplahendi jõustumiseni. Tsiviilasjas nr 2-18-19203 tehtud otsus, millega tunnistati sundtäitmine vaidlusaluses täitemenetluses lubamatuks jõustus 4. septembril 2020 ning täitemenetlus lõppes. Viidatud asjaoludest nähtub, et täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX peatati menetlus vahetult peale vabatahtliku täitmise tähtaja lõppu. Peatatud menetluses ei saanud täituril lisaks KTS § 34 lg 2 p 4 järgsele täitemenetluse alustamise tasule 72 eurot (sh käibemaks) muid tasunõudeid tekkida. Kohtutäituri põhitasu peamine eesmärk on võimaldada kohtutäituril saada endale ja maksta kohtutäituri büroos töötavatele isikutele tasu tehtud (ameti)toimingute eest (Riigikohtu 16. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 15). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus täitur ei saanudki täitedokumenti täitma asuda, on avaldajalt põhitasu nõudmine põhjendamatu. Asjas ei kuulu kohaldamisele TMS § 25 lg 2 alates 19. aprillist 2021 kehtivas redaktsioonis.
13.Ringkonnakohus märgib, et KTS § 41 lg 2 kohaldamine põhitasu väljamõistmisele ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul asjakohane. KTS § 41 lg 2 reguleerib kohtutäituri tasu vähendatud suuruses arvestamist olukorras, mil kohtutäitur on jõudnud täitemenetluses teha täitetoiminguid, kuid täitemenetlus sissenõudja nõude osas tuleks lõpetada kas selle nõude rahuldamise tõttu võla sissenõudjale otse tasumise järel või kui sissenõudja soovib muul põhjusel täitemenetlusest loobuda (Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-16, p 10). Käesolevas asjas ei ole sissenõudja taotlenud täitemenetluse lõpetamist enne nõude täielikku sissenõudmist, vaid sundtäitmine on TMS § 221 alusel tunnistatud lubamatuks. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamine ei ole KTS § 41 lg 2 kohaldamise eelduseks. Ringkonnakohus märgib, et kohtutäituri 15. veebruari 2021 menetlusdokumendis loetletud ja pärast täitemenetluse peatamist kohtutäituri tehtud toimingud (suhtlemine võlgnikuga, täitemenetluse lõpetamine, sissenõudja kaebuse lahendamine jms) ei ole aluseks kohtutäituri õigusele nõuda avaldajalt kohtutäituri põhitasu. Eeltoodule tuginedes tuleb kohtutäituri 10. septembri 2020 tasu otsus tühistada kohtutäituri põhitasu summas 1860 eurot osas.
14.Ringkonnakohus möönab, et maakohus ei andnud asja teistkordsel läbivaatamisel avaldajale võimalust oma seisukohtade ja väidete selgitamiseks. Samas on avaldaja saanud oma seisukohad esitada määruskaebuses.
15.Kuivõrd avaldaja kaebus kohtutäituri 14. septembri 2020 otsuse peale jäi läbi vaatamata ning
10.oktoobri 2020 otsuse peale rahuldati osaliselt, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtu menetluses menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 172 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Andra Pärsimägi
Triin Uusen-Nacke
Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.