Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.06.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-1843
Tsiviilasi
XX (X) hagi YY vastu kohustuse täitmise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 20.10.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX (X) apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja v/adv Urmas Arumäe Kostja/vastustaja YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 20.10.2017 otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 3300 euro väljamõistmiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista YY-lt (Y) XX (X) kasuks välja põhivõlg 3300 eurot. Jätta rahuldamata hagi viivise 3300 eurot väljamõistmiseks.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades poolte kanda, st hageja kanda jäävad 50% kostja kuludest ja kostja kanda 50% hageja kuludest, ülejäänud osa kuludest jäävad kummagi menetlusosalise enda kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist.
Edasikaebamise kord ja tähtajad Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.07.12.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 3300 eurot ning viivise põhivõla suuruses 3300 eurot. Alternatiivina palus hageja kohustada kostjat vormistama hageja nimele Lyoness ́i liikme-ID konto. Hagis esitas hageja ka edasiulatuva viivise väljamõistmise nõude, millest aga 12.12.2016 avalduses loobus. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 2015.a lühiajalise laenulepingu tähtajaga kuni 27.09.2015. Laenusumma oli 3300 eurot ja viivis 1% päevas iga viivitatud päeva eest. Laenu tagatiseks lubas kostja hagejale üle anda oma Lyoness’i liikme-ID konto: 372.000.001.132, mille pidajaks on OÜ Lyoness Eesti. Kostja võetud kohustusi ei täitnud, st laenu tagasi ei maksnud ega pandieset hageja nimele ei vormistanud. Seega palus hageja kostjalt välja mõista 3300 eurot põhivõlga ning 3300 eurot viivist hagi esitamise seisuga.
3.07.02.2017 seisukohas ei vaielnud hageja vastu, et kostja oli 18.03.2016 tasunud 500 eurot (kirjas ka lepingu pöördel). Samuti kinnitas hageja, et kostja on 09.01.2017 kandnud hageja kontole 3300 eurot. Samas leidis hageja, et eelmärgitud asjaolud ei anna alust väita, et osa võlast on tasutud juba enne hagi esitamist või et põhivõlg on tasutud. Laenulepingu punktis 7 leppisid pooled kokku, et esmajärjekorras tasub võlgnik viivisevõlgnevuse, seejärel intressid ja alles siis laenusumma. Seisuga 18.03.2016 oli viivist kogunenud 5709 eurot. Hagi esitamise seisuga oli kohustuse jääk põhivõla osas 3300 eurot ja viivise osas 14 086 eurot. Arvestades, et 09.01.2017 seisuga on tasutud viivist 3800 (500+3300) eurot, on sama aja seisuga kohustuse jääk viivise osas 11 710 eurot. Põhivõlg 3300 eurot on kostjal jätkuvalt tasumata.
Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja kinnitas, et sai hagejalt laenu 3300 eurot ja lisas, et on saadu osaliselt tagasi maksnud enne hagi esitamist. Kinnitus osalisest tagasimaksest on fikseeritud lepingu originaaleksemplari tagaküljel. Kostja kandis 09.01.2017 hagejale täiendavalt 3300 eurot. Viivise osas leidis kostja, et viivis 1% kalendripäevas on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega. Kostja palus viivisenõuet mitte rahuldada. Konto üleandmise nõue on alusetu, kuna laenulepingu tagatise osas ei saavutanud pooled kokkulepet põhjusel, et konto üleandmine hagejale olnuks sisult vara võõrandamine, mitte pantimine. Isegi kui kohus leiab, et hagejal on veel mingi rahaline nõue laenulepingu alusel, ei anna see alust kostjalt välja nõuda kostja Lyonessi kontot. Viivise kogusumma ei tohiks ületada laenu põhisummat. Seetõttu saab viivisenõue olla maksimaalselt 2800 eurot, kuna kostja on varasemalt 500 eurot juba tasunud. Esimese astme kohtu otsus
5.20.10.2017 otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus märkis, et kostjal menetluskulusid ei ole.
6.Pooled ei vaidle asjaolude üle, et: hageja ja kostja vahel on 2015.a sõlmitud lühiajaline laenuleping; lepingu alusel (punkt 1) andis hageja kostjale 3300 eurot laenu ning viimane pidi saadud laenu tagastama hiljemalt 27.09.2015 (punkt 3); tähtaegselt tasumata summadelt pidi kostja maksma viivist 1% iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest (punkt 7). Vaidlust ei ole ka selles, et kostja ei tagastanud laenu kokkulepitud tähtajaks ja et kostja on tasunud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 18.03.2016 500 eurot ja 09.01.2017 3300 eurot. Vaidlustamata asjaolud on ka tõendatud (t lk 5, 17, 32, 33, 42). Vaidlustamata ja tõendatud asjaolud luges kohus tuvastatuks.
7.Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lõikele 1, § 82 lõigetele 1 ja 7, § 101 lõike 1 punktidele 1 ja 6, § 108 lõikele 1. Vaidlustamata ja tõendatud asjaoludega on tuvastatud, et kostja lepingus kokkulepitud tähtajaks saadud laenu hagejale ei tagastanud. Sellest tulenevalt tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Hageja nõuabki kostjalt lepingust tulenevat põhivõlgnevust 3300 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivist. Kostja vaidleb hagile vastu ning leiab, et on hagejale lepingust tuleneva kohustuse täitnud. Lepingus märgitud viivisemäär 1% päevas on kostja hinnangul ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega.
8.Hageja nõue tuleneb kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud laenulepingust. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud hagejaga laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib kostja puhul eeldada, et ta sõlmis laenulepingu tarbijana VÕS § 1 lõike 5 tähenduses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikest 7 tulenevalt kontrollib kohus tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on sellekohaseid vastuväiteid esitanud. See asjaolu on hageja vandeadvokaadist esindajale teada.
9.Kohus viitas VÕS § 35 lõigetele 1 ja 2. Seda, et tüüptingimused on eelnevalt välja töötatud tingimused, on märkinud ka Riigikohus (vt lahend nr 3-2-1-94-14). Kohtu
hinnangul vastab pooltevaheline laenuleping (t lk 17) oma väliste tunnuste poolest tüüptingimustega lepingu tunnustele. Nimelt on lepingublankett trükitud, lünktekstiga ja väljaprinditud. Nimetatud asjaolud omakorda viitavad, et blanketile trükitud lepingutingimused on eelnevalt välja töötatud ja selliste tingimustega lepingublankette kasutatakse ka teiste lepingupartnerite suhtes. Eeltoodut arvestades leidis kohus, et hageja ja tarbijast kostja vahel 2015.a sõlmitud laenulepingu näol on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga.
10.Kostja pidi 3300 eurot lepingu punkti 3 kohaselt tagastama hiljemalt 27.09.2015. Arvestades, et pooltel ei ole vaidlust lepingu punktide 1 ja 3 tingimuste osas, puudub alus pidada lepingut nende punktide osas tühiseks. Seega on leping punktide 1 ja 3 osas pooltele täitmiseks kohustuslik. Kostja on hagejalt 3300 euro laenu saamise omaks võtnud (t lk 32). Kostja ei tagastanud saadud laenu kokkulepitud tähtajaks. Seega rikkus kostja lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Kohustus muutus sissenõutavaks 28.09.2015. Hageja oli hagis õigustatud nõudma kostjalt 3300 euro laenu tasumist.
11.Lisaks põhivõlale nõuab hageja kostjalt ka viivist lepingu punkti 6 alusel. Lepingu punkti 6 tekst „Juhul, kui laenusaaja ei tagasta laenusummat ja ei tasu intressi käesolevas lepingus ettenähtud tähtajaks, tasub laenusaaja viivist 1% tähtaegselt tasumata summadelt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest“ on blanketile trükitud täies mahus (lünkadeta). Eeltoodu viitab, et lepingu punkt 6, sh selles sätestatud viivisemäär (1% kalendripäeva eest), on eelnevalt väljatöötatud lepingutingimus, mida kostja ei saanud mõjutada. See omakorda tähendab, et lepingu punkt 6 tingimus on tüüptingimus.
12.Kohus viitas VÕS § 42 lõikele 1 ja lõike 3 punktile 5. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et pooled on sõlminud laenulepingu, millega kostja kohustus tasuma hagejale viivist 1% päevas iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest, s.o 365% aastas. Seadusjärgne viivisemäär VÕS § 113 lõike 1 ja § 94 lõike 1 kohaselt oli vaidlusalusel ajal kehtinud referentsiintressimäärasid arvestades (alates 01.01.2015 kuni 30.06.2016 – 0,05% ja alates 01.07.2016 – 0,00%) suurusjärgus 8,0–8,05% aastas, s.o 0,022% päevas. Seega ületab pooltevahelise lepingujärgne viivisemäär sama aja seadusjärgset viivisemäära üle 45 korra. Seetõttu on kohtu hinnangul lepingu punkt 6 järgse viivisemäära puhul tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, millist saab VÕS § 41 lõike 1 kohaselt pidada tühiseks.
13.Kohtu taolist seisukohta toetavad ka Riigikohtu selgitused. Nii on Riigikohus selgitanud, et tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt lahend nr 3-2-1-139-14). Samuti Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lõike 3 punkt 5 ja VÕS § 42 lõike 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt lahend nr 3-2-1-25-16). Lisaks on Riigikohus avaldanud seisukoha, mille kohaselt ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine
tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt lahend nr 3-2-1-66-05).
14.Kuna kohus asus seisukohale, et lepingujärgne (lepinguline) viivisemäär on tühine, ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lõikest 1 tulenevalt õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Hageja on õigustatud nõudma viivist seadusjärgses määras (VÕS § 113 lõige 1, § 94). Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist põhinõudelt (3300 eurot) alates 28.09.2015. Laenulepingu punkti 7 kohaselt hakatakse viivist arvestama maksetähtpäevale järgnevast päevast (t lk 17). Seega on hagejal õigus nõuda ja kostjal kohustus tasuda viivist alates 28.09.2015. Hageja esitas kostja vastu hagi kohtusse 08.12.2016 (t lk 1, 4). Seega tuleb viivis põhinõudelt 3300 eurot arvestada perioodi 28.09.2015–07.12.2016 eest: 28.09.2015– 31.12.2015 (95 päeva); 8,05% (365 päeva aastas) – 69.14 eurot; 01.01.2016– 30.06.2016 (182 päeva); 8,05% (366 päeva aastas) – 132.10 eurot; 01.07.2016– 07.12.2016 (160 päeva); 8% (366 päeva aastas) – 115.41 eurot. Kokku on seadusjärgne viivis põhinõudest 3300 eurot perioodi 28.09.2015–07.12.2016 eest 316.65 eurot. S.t, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt viivist 316.65 eurot ning kostjal on kohustus see tasuda.
15.Seega saab hageja õigustatud kogunõue kostja vastu (põhinõue + viivis) olla 3316.65 eurot. Kostja tasus laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 18.03.2016 500 eurot ning 09.01.2017 täiendavalt 3300 eurot. Seega on kostja laenulepingu täitmiseks tasunud hagejale kokku 3800 eurot. Arvestades, et hageja on õigustatud nõudma kostjalt 3616.65 euro tasumist, kostja on aga otsuse tegemise ajaks tasunud kokku 3800 eurot, on kostja oma lepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud.
16.Eeltoodut kogumis arvestades tuleb hagi kostja vastu põhivõla ja viivise saamiseks jätta rahuldamata.
17.Alternatiivnõudena nõudis hageja kostja kohustamist vormistama hageja nimele Lyoness’i liikme-ID konto. Hagi asjaolude kohaselt lubas kostja oma Lyoness’i liikmeID konto: 372.000.001.132 hagejale üle anda laenu tagatiseks. Üleandmine pidi toimuma lepingu lisas nr 1 toodud formaalse avalduse alusel (t lk 21-22). Laenulepingu (t lk 17) punkti 8 kohaselt lõpeb leping laenusaaja poolt laenusumma, intresside ja viivise täielikul tasumisel. Kohus leidis eelnevalt, et kostja on laenusumma ja viivise tasumise kohustused täitnud. Seega saab lugeda, et laenuleping on lõppenud. Olukorras, kus hageja pidi kostja Lyoness’i liikme-ID konto: 372.000.001.132 hagejale üle andma laenulepingu tagamiseks, mis käesolevaks ajaks on lõppenud, ei ole hageja alternatiivnõue põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
18.13.11.2017 apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
19.Hageja ei nõustu, et kostja on sõlminud laenulepingu tarbijana. Pooltevaheline laenuleping ei ole tarbijaleping. Kohtu vastavad seisukohad on üllatavad.
Tarbijalepingu tunnuseks on ühe poolena tarbija ja teise poolena majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus ei saanud käsitleda kostjat tarbijana enne, kui oleks tuvastanud, et hageja on ettevõtja. Seda kohus teinud ei ole. Kuigi kohus räägib „tüüptingimustel sõlmitud lepingust“, siis hinnates kohtulahendit tervikuna saab järeldada, et kohus peab silmas tarbijalepingut.
20.Arusaamatu on kohtu väide, et pooltevaheline laenuleping vastab oma väliste tunnuste poolest tüüptingimustega lepingu tunnusele. Kohtu seisukoht ei ole 21. sajandi ITvõimalusi arvestades adekvaatne ega põhine ühelgi õigusnormil. Põhjendamata on ka kohtu väide, et asjaolud, et lepingublankett on trükitud, lünktekstiga ja väljaprinditud, omakorda viitavad sellele, et blanketile trükitud lepingutingimused on eelnevalt välja töötatud ja selliste tingimustega lepingublankette kasutatakse teiste lepingupartnerite suhtes.
21.Kohus ei põhjendanud, miks ta viitab lahendis tüüptingimustele ja kuidas oleks need praeguses asjas rakendatavad. Kostja ei ole tüüptingimuste väidetavale rikkumisele viidanud ega ennast tarbijana määratlenud, hageja ei ole hagis tarbijalepingute puhul rakenduvale tüüptingimuste instituudile viidanud ega sellele tuginenud.
22.Kohus on eksinud viivisekokkuleppe tõlgendamisel. Hageja trükkis internetist leitud lepingupõhja, millele olid kostjaga kokkuleppel sisestatud vastavad andmed (sh viivisemäär jt) arvutist välja paberile. Viivisemäär on poolte vahel läbi räägitud – kostja ei ole vastupidist väitnud ja pooled selle üle ei vaidle. Hageja viitab VÕS § 36 lõikele 3 ja leiab, et puuduvad tõendid või poolte väited selle kohta, et hageja oleks lepingut sõlmides tegutsenud majandus- või kutsetegevuses või et kostja oleks tegutsenud lepingut sõlmides tarbijana. Pooled ise selle üle ei vaidle – mõlemad sõlmisid füüsiliste isikute vahelise ühekordse laenulepingu. Võistlevuse põhimõtet rikkudes on kohus asunud ise tüüptingimustele viitavaid elulisi asjaolusid välja mõtlema. Viivisemäära suurus ei muuda kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud lepingut automaatselt tarbijalepinguks ja seetõttu ka tüüptingimusi rikkuvaks lepinguks. Asjaolu, et laen oli antud intressita, kinnitab samuti hageja seisukohta, et ta ei andnud laenu majandus- ja kutsetegevuses. Kui kostja ei oleks lepingut rikkunud, puuduks tal ka viivise tasumise kohustus. Kohtu viited Riigikohtu lahenditele seoses tarbijaga sõlmitud tüüptingimustega viivisekokkulepetele ei ole kohaldatavad. Kuna tegemist ei ole tarbijalepingule laieneva tüüptingimuste kasutamisega, ei saa rääkida viivisenõude tühisusest. Kuivõrd kostja tasutud summad on läinud viivise katteks vastavalt lepingu punktile 7, ei ole kostja oma lepingust tulenevaid kohustusi hageja ees täitnud. Vastustaja seisukoht
23.Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastust esitanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
24.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada osas, milles kohus jättis hagi põhivõla väljamõistmiseks rahuldamata. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus TsMS § 657 lõike 1 punkti 2 alusel ise uue otsuse, millega rahuldab
hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hagejale välja põhivõla 3300 eurot. Hagi viivise väljamõistmiseks jääb rahuldamata. Maakohtu otsuse tühistamise tõttu muudab ringkonnakohus ka menetluskulude jaotust, kuid jätab kulud rahaliselt kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
25.Maakohus on õigesti tuvastanud vaidluse aluseks olevad järgmised olulised asjaolud, mille üle ka apellatsioonimenetluses vaidlus puudub: pooled on 2015.a sõlminud laenulepingu (t lk 17), mille alusel andis hageja kostjale laenu 3300 eurot; kostja pidi laenu tagastama hiljemalt 27.09.2015; tähtaegselt tasumata summadelt pidi kostja tasuma viivist 1% päevas; kostja laenu kokkulepitud tähtajaks ei tagastanud, kuid on tasunud hagejale lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks 18.03.2016 500 eurot ja 09.01.2017 3300 eurot. Samuti leidis maakohus õigesti, et kuna vaidlus puudub, et kostja lepingus kokkulepitud tähtajaks hagejale laenu ei tagastanud, tekkis hagejal õigus nõuda lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Seejärel on aga kohus asunud väärale seisukohale, et kostja sõlmis laenulepingu tarbijana ja seetõttu tuleb kohtul TsMS § 436 lõikest 7 tulenevalt kontrollida tarbija vastu esitatud nõude õiguslikku alust sõltumata sellekohaste vastuväidete esitamisest. Eelnimetatud kontrolli tulemusel leidis kohus, et lepingu punktis 6 sisalduv viivisekokkulepe on tüüptingimus ning selliselt tühine, mistõttu on hageja õigustatud nõudma viivist vaid seadusjärgses määras. Kohus jõudis järeldusele, et kostja on oma lepingust tulenevad kohustused täitnud ja hagi rahuldamiseks puudub alus.
26.Seoses maakohtu käsitlusega kostjast kui tarbijast ja tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamisest märgib kolleegium järgmist. Maakohus on olukorras, kus kumbki pool ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitaks sellele, et pooltevahelise lepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ebaõigesti TsMS § 436 lõikele 7 tuginedes asunud analüüsima asjaolu, kas pooltevahelise lepingu puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. TsMS 436 lõikest 7 tuleneb põhimõte, et kohus kohaldab õigust ise. Samas on kohus TsMS § 5 lõike 1 järgi seotud poolte esile toodud asjaoludega. Seega kui menetlusosaline tugineb asjaoludele, mis viitavad tüüptingimuste kasutamisele, tuleb kohtul (ilma, et konkreetselt esile toodaks, et tegemist on tüüptingimusega) analüüsida, kas tegemist võib olla tüüptingimustel sõlmitud lepinguga VÕS § 35 jj mõistes. Kui aga kumbki pool ei ole esile toonud asjaolusid, mis viitavad tüüptingimuste kasutamisele lepingus, ei saa kohus TsMS § 5 lõikes 1 sätestatu tõttu ise selliseid asjaolusid tuletada.
27.Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on käesolevas asjas TsMS § 5 lõikest 2 tulenevat võistlevuse põhimõtet rikkudes asunud ise tüüptingimustele viitavaid elulisi asjaolusid välja mõtlema. Puudub vaidlus, et kostja ei ole selliseid asjaolusid menetluses esile toonud. Kostja on oma vastuväidetes üksnes leidnud, et viivis 1% kalendripäevas on ebamõistlikult suur ja vastuolus heade kommetega. Kuna eeltoodust tulenevalt puudus maakohtul alus analüüsida pooltevahelise lepingu osas tüüptingimuste regulatsiooni kohaldumist, saab asuda seisukohale, et pooltevaheline leping on sõlmitud kujul kehtiv ja täitmiseks kohustuslik.
28.Hageja esitas hagi kostjalt lepingu alusel põhinõude 3300 eurot ja samas summas viivise väljamõistmiseks. Seejuures nõudis hageja küll esialgses hagis ka menetluse ajal lisanduva viivise väljamõistmist, kuid loobus sellest 12.12.2016 ja 07.02.2017 avaldustes. 07.02.2017 avalduses möönis hageja, et kostja on tasunud enne hagi esitamist 500 eurot ja menetluse ajal 3300 eurot, kuid nimetatud summad on vastavalt lepingu punkti 7 kolmandale lausele arvestatud viivise katteks. Kostja leiab, et on tasunud põhivõla ja lisaks viivist 500 eurot ning et maksimaalselt saaks viivisenõue olla põhivõla suuruses, arvestades seejuures tasutud 500 eurot, s.t 3300 – 500 = 2800 eurot. Seega on poolte vahel vaidlus, milliste laenulepingust tulenevate nõuete katteks tuleb kostja tasutud summad arvestada.
29.Kolleegium ei nõustu, et kostja on lepingust tuleneva põhivõla 3300 eurot tasunud. Lepingu punkti 7 kolmandast lausest tuleneb, et makse tasumisel laenusaaja poolt kustutatakse esimeses järjekorras viivisevõlgnevus, siis intressid ning seejärel laenusumma. Vaidlust intresside osas käeolevas asjas ei ole. Seega tuleb kostja 18.03.2016 tasutud 500 eurot ja 09.01.2017 tasutud 3300 eurot lepingu alusel arvestada viivisevõlgnevuse katteks. Nähtuvalt hageja 07.02.2017 menetlusdokumendist oli viivisevõlg seisuga 18.03.2016 5709 eurot. Kostja maakohtus esitatud vastuväiteid viivise suurusele saab arvestada VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel viivise vähendamise taotlusena. Samas nähtuvalt VÕS § 162 lõikest 3 (koosmõjus § 113 lõikega 8) ei või viivise maksmiseks kohustatud lepingupool viivise vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on viivise tasunud. Puudub vaidlus, et kostja tegi maksed hagejale 18.03.2016 ja 09.01.2017, s.o enne, kui ta esmakordselt esitas vastuväited seoses hagetava viivise suurusega (10.01.2017 vastuses hagile). Kuivõrd kostja on taotlenud viivise vähendamist peale 3800 euro tasumist, ei saa ta enam tasutud viivise osas vähendamist nõuda. Seega tuleb hagejale tasutud 3800 eurot käsitleda viivisevõlgnevuse katteks.
30.Lisaks põhivõlale nõuab hageja viivist põhivõla ulatuses, s.o 3300 eurot. Hageja möönab 07.02.2017 avalduses kostja poolt kohtuväliselt 3800 euro tasumist viivise katteks, kuid palub siiski kohtul mõista välja täiendava viivise 3300 eurot. Kolleegiumi hinnangul viivisenõude rahuldamiseks alus puudub. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul on viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus sellel, kes taotleb viivise vähendamist, kuid erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse põhivõlast suuremat viivist (vt nr 32-1-162-12, punkt 20). Kuivõrd eelnevalt leidis ringkonnakohus, et kostja on juba laenulepingu alusel tasunud hagejale viivist kokku 3800 eurot, on hageja poolt kohtus lisaks nõutav viivis 3300 eurot põhivõla suurust ületav. Tulenevalt viidatud Riigikohtu seisukohast peab hageja sellisel juhul tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses kui põhivõlale vastav viivis ära katab. Selleks peab hageja esitama info lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta, mille põhjal saab kohus teha diskretsiooniotsuse. Käesoleval juhul ei ole hageja selliseid asjaolusid esile toonud. Seega puudub alus täiendava viivisenõude rahuldamiseks.
31.Eeltoodust tulenevalt on kostjal tasumata lepingust tulenev põhivõlg 3300 eurot, mille kohus käesoleva otsusega kostjalt hageja kasuks lepingu ning VÕS § 76 lõike 1 ja § 108 lõike 1 alusel välja mõistab.
32.Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab hageja primaarnõude osaliselt ning maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles hageja alternatiivnõue jäi rahuldamata, puudub ringkonnakohtul alus alternatiivnõude käsitlemiseks (TsMS § 442 lõike 8 neljas lause).
33.Kuivõrd hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lõike 1 alusel. Arvestades, et hagi rahuldatakse 50% ulatuses (hagetud 6600 eurost 3300 eurot), peab kolleegium mõistlikuks jaotada menetluskulud TsMS § 163 lõikes 1 sätestatud esimese alternatiivi alusel, jättes kulud võrdsetes osades poolte kanda. Seega jäävad hageja kanda 50% tema enda kuludest ja 50% kostja kuludest ning kostja kanda samuti 50% tema enda kuludest ja 50% hageja kuludest.
34.Kuna maakohus poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Parandatud 03.07.2018 määrusega
RESOLUTSIOON:
Parandada tsiviilasjas nr 2-16-18436 Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2018 otsuse päises märgitud tsiviilasja number ja lugeda „2-16-1843“ asemel õigeks „2-16-18436“.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.