2-17-129241/9 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue OÜ AF Võlamenetlus esitas 06.12.2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult O E võlgnevuse saamiseks. Võlgnik esitas nõudele vastuväite ning Pärnu maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude lahendamiseks hagimenetluses Viru Maakohtule. OÜ AF Võlamenetlus esitas 22.03.2018 Viru Maakohtule hagiavalduse O E vastu. Hagiavalduse kohaselt esitas O E laenutaotluse ning Folkefinans AS Eesti filiaal väljastas 20.06.2014 kostjale laenu summas 200 eurot. Kostja ei ole laenu tähtaegselt tagastanud ega teinud ühtegi laenumakset. Laenuandja loovutas oma nõude kostja vastu hagejale. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirju, kuid kostja ei ole võlgnevust likvideerinud. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 200 eurot, sissenõudmisega seotud kulud summas 30 eurot ja jookseva viivise. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus hagile Kostja esitas vastuse hagile, milles vaidleb haginõudele vastu. Kostjale oli laen väljastatud 20.06.2014 ning vastavalt laenulepingu tüüptingimustele pidi kostja tagastama laenu 30 päeva jooksul. See tähendab, et alates 21.07.2014 oli võlausaldajal õigus kostjalt raha tagastamist nõuda. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 06.12.2017. Selleks ajaks oli juba kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest möödunud, mistõttu on hageja nõue aegunud. Kostja palus kohaldada aegumist ja jätta hagi rahuldamata, samuti jätta menetluskulud hageja kanda. Poolte täiendavad seisukohad Hageja leidis, et nõue ei ole aegunud, kuna arved olid kostjale esitatud 2014 aastal ja seega hakkas aegumine kulgema 2014 aasta lõpust. Hageja esitas avalduse detsembris 2017. Samuti rikkus kostja oma kohusust tahtlikult ja tema suhtes kehtib 10-aastane aegumistähtaeg. Hageja palus hagi rahuldada. Kostja leidis, et antud asjas kohaldub üldine aegumistähtaeg, kuna kostja pidi laenu tagastama 30 päeva jooksul, tegemist ei olnud perioodiliste maksetega. Samuti ei rikkunud kostja kohustusi tahtlikult. Tahtlust peab tõendama hageja, mida ta aga teinud ei ole. Kohus selgitas 18.05.2018 kohtunõudes, et kohustuse tahtlikku rikkumist peab tõendama hageja. Kohus andis pooltele täiendava tähtaja tõendite esitamiseks ja teatas otsuse tegemise kuupäeva. Pooled ei ole täiendavaid tõendeid esitanud. Kohtu seisukoht Kohus, tutvunud tsiviilasjas esitatud nõude ning tõenditega, asub seisukohale, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks tuleb jätta rahuldamata, hagi kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool

Poolte vahel on põhiliseks vaidluseks see, kas hageja nõue on aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-te 1 ja 4 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 147 alusel aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. TsÜS § 154 lg 1 alusel korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kohus selgitas, et kohustuse tahtlikku rikkumist peab tõendama hageja. Hageja ei ole kostja poolt kohustuse tahtlikku rikkumise kohta tõendeid esitanud. Kohus selgitab, et ainuüksi võla tasumata jätmine ei tähenda kohustuse tahtlikku rikkumist (vt Riigikohtu lahendi nr 2-16-11056 p 6.2). Seega ei kuulu antud juhul kohaldamisele TsÜS § 146 lg 4, vaid kehtib üldine kolmeaastane aegumistähtaeg. Aegumistähtaja alguse osas märgib kohus, et TsÜS § 147 lg 3 kohaldub tasuliste lepingute puhul ning sätte teine lause juhul, kui kohustuse täitmiseks esitatakse arved. Hageja märkis, et kostjale olid arved esitatud 2014 aastal, samas ei ole ühtegi arvet hagiavaldusele lisatud. Laenulepingu tüüptingimuste p 3.1. kohaselt (tlk 18 pöördel) tuleb laenuperioodi 30 päeva puhul laen tagastada ühe maksena. Tüüptingimuste p 2.1 ja 2.1.1. järgi kohustub klient tagastama laenusumma 30-päevase tähtajaga laenude puhul hiljemalt vastava arvu päevade jooksul alates vastava laenusumma laekumisest kliendi kontole. Laenusumma 200 eurot oli kostjale üle kantud 20.06.2014 (tlk 17 pöördel). Esitatud tõenditest ega laenulepingu tingimustest ei nähtu, et kostjal oleks olnud kohustus arve alusel laen tagastada. Seega ei kuulu ka käesoleval juhul kohaldamise TsÜS § 147 lg 3 ls 2. Samuti ei kohaldu põivõlgnevuse ja sissenõudamisega seotud kulude osas TsÜS § 154, kuna kostjal ei olnud kohustust maksta perioodilisi makseid (v.a viivis). Küll aga on sõlmitud laenulepingu puhul tegemist tasulise lepinguga, kuna kostjal oli kohustus tasuda intressi vastavalt tüüptingimuste p-le 3.1. Hageja ei ole küll intressi nõuet esitanud, kuid nimetatud asjaolu ei muuda vaidusaluse lepingu tasulisust. Kuna tegemist on tasulise lepinguga TsÜS § 147 lg 3 ls 1 mõttes, algas kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta

lõppemisest, mil nõue muutus sissenõutavaks, s.o 2014 aasta lõpust. Kohus leiab, et nimetatud aegumistähtaja algus kohaldub lisaks intressile ka muudele laenulepingust tulenevatele nõuetele (põhivõlgnevus, võla sissenõudmisega seotud kulud). Viivise puhul on tegemist perioodilise maksega, kuna see muutub iga päevaga sissenõutavaks. Viivisele tuleb kohaldada TsÜS § 154 ning ka selles osas algas aegumistähtaeg aasta lõpust, kuigi hageja ei nõua viivist kuni hagi esitamiseni. Seega hakkas aegumistähtaeg kulgema 01.01.2015 kl 00:00 ja lõppes 31.12.2017 kl 24:00. Kuna maksekäsu kiirmenetluse avaldus oli kohtusse esitatud 06.12.2017, oli see esitatud tähtaegselt ning hageja nõue ei ole aegunud. Neil põhjustel jätab kohus kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Esitatud tõendite põhjal jõuab kohus järeldusele, et poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. VÕS § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mille tõttu võiks olla sõlmitud leping tühine. Kostja ei ole ka lepingu võimalikule tühisusele tuginenud ega eitanud, et ta on laenu võtnud ja raha saanud. Seega oli kostja ja laenuandja vahel sõlmitud kehtiv laenuleping. VÕS § 164 lg-te 1 ja 2 alusel võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kohtule on esitatud nõude loovutamise teatis (tlk 17). Kostja ei ole nõude loovutamist vaidlustanud ega sellele muul viisil tuginenud. Seega loeb kohus, et OÜ AF Võlamenetlus on õige hageja. VÕS § 100 alusel kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 3, 4 ja 6 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 3) nõuda kahju hüvitamist; 4) taganeda lepingust või öelda leping üles; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 103 lg 1 alusel võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine (laenu tagastamata jätmine) oleks mistahes põhjusel vabandatav. VÕS § 108 lg 1 alusel kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kostja jättis laenulepingust tuleneva kohustuse täitmata, võib hageja nõuda kostjalt kõigepealt kohustuse täitmist, s.o põhivõlgnevuse summas 200 eurot väljamõistmist. VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. VÕS § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras, s.o 8% aastas, alates hagi esitamisest. Hageja viivise nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista viivis seadusjärgses määras alates hagi esitamisest. VÕS § 1132 lg 1 alusel lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 1 kohaselt pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja selgitas, et kolme meeldetuletuskirja saatmise eest on kulud kokku 25 eurot, 5 eurot on muud kulud (andmete töötlemine, päringute tegemine, vastamine telefoni ja e-posti teel, kõnede kulud, nõude avaldamisega seotud kulu). Kohtule on esitatud kostjale edastatud kirjad (tlk 20 pöördel, 21 ja 21 pöördel). Hageja nõuab kokku kulude hüvitamist summas 30 eurot nagu seadusega ette nähtud. Kohus leiab, et nimetatud summa on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi täies ulatuses ja mõistab kostjalt välja põhivõlgnevuse 200 eurot, sissenõudmiskulude hüvitise 30 eurot ja jooksva viivise alates hagi esitamisest seadusjärgses määras. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista tasutud riigilõivu summas 75 eurot ja õigusabikulud summas 190 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, kes vastas TsMs § 218 lg 1 p-1 ja 2 nõuetele. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas hageja esindaja 0,5 tundi dokumentide tutvumiseks ja analüüsiks, 0,5 tundi maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamiseks, 0,5 tundi hagiavalduse koostamiseks ja 0,5 tundi kostja seisukohtadele vastuste koostamiseks, kokku seega 2 tundi, summas kokku 190 eurot (s.o 95 eurot tunnis käibemaksuta).