Kostja: AS Paide MEK, registrikood 10064455, asukoht Karja 18, Paide, 72720 Järvamaa Kostja lepingulised esindajad: vandeadvokaat Elmer Muna, epost: [email protected]; vandeadvokaat Priit Lember, vandeadvokaadi abi Kadri Lember, e-post: [email protected]
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata T.S hagi AS Paide MEK vastu kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes.
2.Jätta tsiviilasja menetluskulud hageja kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonikaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.T.S (hageja) esitas 09.07.2015 Pärnu Maakohtule hagi AS Paide MEK (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista tervisekahju hüvitis 4 716,17 eurot perioodi 09.05.2012 kuni 30.06.2015 eest ja alates 01.07.2015 iga kuu 136,70 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni, indekseerides perioodilist hüvitist iga aasta muutuva ehituse tegevusala keskmise töötasu juurdekasvuga. 28.10.2016 esitatud menetlusdokumendis on hageja esitanud täpsustatud nõude tervisekahju hüvitise väljamõistmiseks 4 485,42 eurot perioodi eest 11.07.2012 kuni 30.06.2015 ja alates 01.07.2015 iga kuu 136,70 eurot kuni kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse lõppemiseni, indekseerides perioodilist hüvitist iga aasta muutuva ehituse tegevusala keskmise töötasu juurdekasvuga. Hageja töötas kostja juures ajavahemikul 03.06.1996 kuni 30.09.2009 xxxxx. 04.05.2012 diagnoositi hagejal kutsehaigus – ülekoormushaigus, mis väljendus müofatsiaalsetes valudes õlavöötmes ja kätes, käte liigeste valudes ja kroonilises nimmevalus. Hageja kutsehaigus kujunes välja perioodil 19772009. Tööinspektsioon tegi kindlaks, et hagejal tekkis kutsehaigus, sest kostja rikkus töötervishoiu ja -ohutust reguleerivaid õigusnorme, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p 1, 4 ja 6; § 121 lg 2 p 5 ning sotsiaalministri 24.04.2003 määruse nr 74 „Töötajate tervisekontrolli kord“ § 5 lg
2.Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 11.07.2012 otsusega nr 885186 tuvastati, et kutsehaiguse tõttu on hagejal püsiv töövõime kaotus xxx alates 09.05.2012. Hageja kaotas kutsehaiguse tõttu eelduslikult võimaluse saada sissetulekut püsiva töövõime kaotuse määra ulatuses. Kostja süüline õigusvastane käitumine oli hageja varalise kahju tekkimise põhjuseks. Hüvitise arvutamise aluseks tuli võtta hageja keskmine sissetulek 659 eurot 28 senti kuus, millest ei saa maha arvata hagejale makstavat vanaduspensioni. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus teha vaheotsuse, millega jätta hagi aegumise tõttu rahuldamata. Esmalt märkis kostja, et hageja haigus on välja kujunenud väga pika perioodi jooksul, mistõttu pidid sümptomid ja töö tegemist taksitavad ilmingud olema hagejale selgelt äratuntavad juba oluliselt varem. Kuivõrd kutsehaiguse diagnoosimisel 04.05.2012 sai hageja teada töövõimetuse põhjusest, oli hageja hiljemalt 04.05.2012 teadlik kahjust, kahju põhjusest ja isikutest, kelle vastu nõue esitada (tööandjad). Alates 04.05.2012 hakkas kulgema TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg ning hageja nõue aegus 04.05.2015, so enne hagiavalduse esitamist. Kostja osundab Riigikohtu lahendile 3-2-1-54-16, mille kohaselt peab maakohus aegumise kohaldamiseks tegema kindlaks, millal sai hageja teada varalise kahju tekkimisest, so oma sissetuleku vähenemisest. Varaline kahju tähendab varalist diferentsi hageja majanduslikus olukorras. Hagiavalduse p-s 4.7 on hageja arvestanud saamata jäänud tulul põhineva kahju nõude alates 09.05.2012. Järelikult kinnitas hageja, et tema sissetulek vähenes väidetavalt alates 09.05.2012. Vastupidist ei olnud hagiavalduses esitatud väidetest võimalik järeldada, sest kui hageja sissetulek ei oleks alates sellest ajast vähenenud, siis puuduks alus kostjalt saamata jäänud tulu nõudmiseks. Arvestades, et saamata jäänud tulu seisnes hageja väidete kohaselt tema vähenenud sissetulekus, siis ei olnud eluliselt usutav ega võimalik, et hageja ei saanud kahju tekkimisest teada sissetuleku vähenemisega samal ajal. Seega hakkas aegumine kulgema 09.05.2012 ja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. Asjakohatu on ka hageja argumentatsioon, et kostja rikkus korduvate tervisekontrollide läbiviimise kohustust, mistõttu on aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega.
2-15-10280 23.01.2018 menetlusdokumendis on kostja osundanud sellele, et hageja väited kahju tekkimisest on vastuolulised ja tõendamata viidates hageja 26.09.2017 menetlusdokumendile, kus hageja on väitnud varalise kahju tekkimist alates 11.07.2012 (p 2.1), samas p-s 2.7 on hageja asunud väitma, et tema sissetulek vähenes alates 01.10.2009. Tõendamata ja väär väide, et hageja ei ole leidnud tööd maalrina, ei põhista varalise kahju tekkimist ehk hageja sissetuleku reaalset vähenemist 40% ulatuses. Kuna hageja ei ole oma sissetuleku vähenemist tõendanud, siis tuleb lähtuda hageja selgesõnalisest avaldusest 26.09.2017 seisukoha p-s 2.7, et tema sissetulek vähenes alates 01.10.2009. Hageja seisukoht kostja vastuväidetele aegumise osas Hageja sai kutsehaigusega tekitatud kahjust teada, kui SKA tuvastas hagejal esmakordselt 11.07.2012 otsusega, et kutsehaigus põhjustab hagejale püsiva töövõime kaotuse xxx ulatuses. Enne SKA otsust puudus hagejal teadmine, et kutsehaigus põhjustab talle varalist kahju. Nimelt pärast hageja poolt 30.09.2009 kostja töölepingu erakorralist ülesütlemist ei ole hageja uut töökohta leidnud. Vastavalt Riigikohtu 03.05.2016 otsusele nr 3-2-1-20-16 tuleb hageja teadlikkuse hindamisel kutsehaigusest ja selle põhjustajast arvestada formaliseeritud tuvastamismenetlusega. Täiendavalt märkis hageja, et nõude aegumine peatus ajal, kui pooled pidasid nõude üle läbirääkimisi, so kuni 06.04.2013. Eelnevale lisaks avaldas hageja, et kostjal ei olnud õigust aegumisele tugineda hea usu põhimõttest lähtuvalt, sest kostja rikkus mh tervisekontrolli läbiviimise kohustust. Kuna hagejal tuvastati kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus 11.07.2012, ei ole põhjendatud aegumise algust arvestada enne eelnimetatud kuupäeva. Hageja leiab, et kui ta ei teadnud, et kutsehaigus põhjustab talle püsiva töövõime kaotust, ei olnud tal alust esitada kostja vastu kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotusest tulenevat nõuet. Hageja viitab samasuguse õigusliku probleemi lahendamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu 11.03.2014 otsusele asjas Howard Moor jt vs Šveits (avaldused nr 52067/10, 41072/11). Ebaõige on kostja väide, et aegumist tuleb arvestada alates 01.10.2009. Sellisel juhul oleks hageja nõue aegunud 30.09.2012, so ca 3 kuud pärast kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotuse esmakordset tuvastamist, mis ei ole hageja hinnangul põhjendatud. Menetluse käik 05.01.2017 vaheotsusega jättis kohus rahuldamata AS Paide MEK taotluse aegumise kohaldamiseks leides, et nõude aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda 11.07.2012. Kuivõrd hagi esitati kohtusse enne nimetatud kuupäeva, ei olnud hageja nõue aegunud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21.04.2017 otsusega eelpoolnimetatud vaheotsuse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule tagasi menetlusse, kuna ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus asjas läbi puuduliku eelmenetluse. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et kohus ei ole täitnud piisavalt selgelt selgitamiskohustust, st ei ole palunud hagejal selgitada hagi alust, st tuua elulisi sündmusi, pidades ebaõigesti piisavaks hageja poolt hagi eseme (nõude) kirjeldamist. Tuginedes Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2017 kohtuotsuses antud suunistele andis kohus 16.08.2017 määrusega hagejale tähtaja täpsustatud hagiavalduse ja täiendavate tõendite esitamiseks. Pärnu Maakohus jättis hagi 29.09.2017 määrusega läbi vaatamata TsMS § 3401 ja 423 lg 2 p 2 alusel, leides, et hageja ei ole maakohtu 16.08.2017 kohtumäärust täitnud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.12.2017 Pärnu Maakohtu 29.09.2017 määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtusse. Viimatinimetatud määruse põhjenduste kohaselt on hageja 26.09.2017 esitatud asjaolude selgitamisega ringkonnakohtu seisukoha kohaselt kohtu määrusele, millega kohus kohustas hagejat oma nõuet täpsustama, vastanud määral, mis võimaldab hagi menetleda.
2-15-10280
KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
1.Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.
2.TsÜS § 153 järgi on tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust või kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Nimetatud asjaolud tuleb sätte kohaldamiseks kindlaks teha, samuti peab nõude esitamiseks olema kannatanu teadlik ka sellest, kuidas (mis teo või tegemata jätmisega) talle kahju põhjustati. Eeltoodust tulenevalt saab lepinguvälise kahju hüvitamise nõue hakata aeguma alates ajast, kui on toimunud kahju hüvitamise aluseks olev tegu (tegevusetus) või sündmus ja kannatanule on tekkinud sellest tulenevalt kahju ning need asjaolud ja kahju tekitaja isik on kannatanule teatavaks saanud või ta pidi teada saama. Tegevusetusega kahju tekitamise puhul algab aegumine kõige varem ajast, mil kannatanu sai teadlikuks sellest, et kahju tekitanud isik ettenähtud tegu ei teinud. Seega algab aegumine tervise kahjustamisest tuleneva nõude puhul ajast, kui töötaja kui mitteasjatundja sai aru või pidi aru saama, et tema tööandja tegi midagi tavapärasest erinevat või ei võtnud tarvitusele tavapäraseid abinõusid, mis olnuksid vajalikud töötaja tervise kahjustumise ärahoidmiseks ning et töötajale on sellisest tööandja tegevusest/tegevusetusest tekkinud varaline kahju.
3.Tsiviilasjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et hagejal diagnoositi 04.05.2012 Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse teatise (kd I tl 31) kohaselt 02.05.2012 kutsehaigestumine. Teatises märgitud andmete järgi diagnoositi hagejal ülekoormushaigus – müofasiaalsed valud õlavöötmes, kätes; käte liigeste valud; krooniline nimmevalu. Kutsehaigestumine oli põhjustatud füüsiliselt raskest tööst koormusega kätele-õlavöötmetele, seljale, jalgadele ning korduvatest ühetaolistest jõu rakendamisest vajavatest liigutustest. Lisaks on teatisele märgitud hageja eelmised tööandjad, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist, sh kostja. Eelnimetatud teatis on vormistatud tuginedes Vabariigi Valitsuse 19.04.2008 määruse „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ Lisale 5.
4.Hageja on selgitanud, et kostja õigusvastase käitumisega tekitatud kutsehaigusest tulenevat kahju, mis seisneb töövõime kaotusest tingitud sissetuleku vähenemises, ei tekkinud enne 11.07.2012, kui hagejal esmakordselt tuvastati kutsehaigusest tingitud püsiv töövõime kaotus (kd I tl 38-39). Riigikohus on lahendis 3-2-1-54-16 (p 12) selgitanud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega, seega on oluline hageja sissetuleku vähenemise aeg. Sama lahendi p-s 13 on Riigikohus selgitanud, et „Tervisekahju tekitamise korral saamata jäänud tulu hüvitamise üheks eelduseks on nii TsK § 448 kui ka VÕS §-de 127 ja 130 järgi kahju tekkimine, so tulust ilma jäämine või tulu vähenemine“. Kohus nõustub kostjaga, et asjaolu, et hagejale sai 11.07.2012 SKA otsusega teatavaks, et tema töövõime on vähenenud 40% ulatuses, ei ole samastatav varalise kahju tekkimisega ega saa automaatselt olla aluseks varalise kahju tekkimisele. Varaline kahju tähendab varalist diferentsi hageja majanduslikus olukorras. Saamata jäänud tulu hüvitamise küsimus saaks tõusetuda üksnes juhul, kui hageja ei saaks kutsehaiguse tõttu enam mis tahes tööd teha, et oma senist sissetulekut säilitada. Hageja on üksnes väitnud, et tema sissetulek vähenes alates 01.10.2009, kui kostja lõpetas erakorraliselt temaga töölepingu ning on selgitanud, et ei saanud töötada koheselt pärast kostjaga töösuhte lõppemist haige perekonnaliikme põetamise tõttu. Samas puuduvad tõendid, millest
2-15-10280 saaks järeldada, et ta oli tööst eemal tervise tõttu. Hageja on väitnud, et pärast kostjaga töösuhte lõpetamist ei ole ta xxxxxx enam töötanud, kuid Eesti Töötukassa vastusest (kd II tl 96) ja hageja 11.10.2017 selgitusest (kd II tl 93-94) ning selgitustest eelistungil nähtub, et hageja töötas xxxxxxxx ka pärast kostjaga töösuhte lõpetamist. Kui hageja on mingi tegevuse tulemusena oma sissetuleku osaliselt või täielikult säilitanud, siis ei ole talle kahju tekkinud. Kohus nõustub kostjaga selles, et arvestades hageja haiguse väljakujunemist väga pika perioodi jooksul (1977-2009), pidid sümptomid ja töö tegemist takistavad ilmingud olema hagejale selgelt äratuntavad juba oluliselt varem enne püsiva töövõime tuvastamist. Kuivõrd hageja ei ole esitanud tõendeid sissetuleku vähenemise kohta, nõustub kohus kostjaga, et lähtuda tuleb hageja selgesõnalisest selgitusest sissetuleku vähenemisest alates 01.10.2009. TsÜS § 153 lg 1 kohaldamiseks on lisaks kahju tekkimisele vajalik välja selgitada, millal sai hageja teada kahju põhjustanud isikust. Riigikohtu lahendist 3-2-1-20-16 p 31.1 tuleneb, et kui kutsehaiguse diagnoosimisel nimetab arst kutsehaiguse võimalikud põhjustajad, võib kutsehaige seda üldjuhul usaldada. Käesoleval juhul on 04.05.2012 kutsehaiguse diagnoosimisel nimetatud vastustaja eelmised tööandjad, sealhulgas kostja, kelle juures töötamine võis mõjutada kutsehaigestumist. Seega pidi hageja hiljemalt kutsehaiguse diagnoosimisel 04.05.2012 aru saama, et kutsehaigusest põhjustatud väidetava tulu vähenemise eest vastutavad töötervishoiuarsti teatises nimetatud isikud. Kuivõrd kutsehaiguse diagnoosimisel 04.05.2012 sai hageja teada töövõimetuse põhjusest, oli hageja hiljemalt 04.05.2012 teadlik kahjust, kahju põhjusest ja isikutest, kelle vastu nõue esitada (tööandjad). Seetõttu hiljemalt 04.05.2012 hakkas kohtu arvates kulgema TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Esitades 09.07.2017 kohtule esitatud hagiavalduses oma nõude alates 09.05.2012, on hageja ise kinnitanud, et tema sissetulek vähenes väidetavalt alates 09.05.2012. Hageja võib küll oma nõuet menetluse kestel vähendada, mida hageja on ka teinud, kuid see ei too kaasa menetluses juba esitatud faktiväite olematuks muutumist. Arvestades, et saamata jäänud tulu seisnes hageja väidete kohaselt tema vähenenud sissetulekus, ei ole eluliselt usutav, et hageja ei saanud kahju tekkimisest teada sissetuleku vähenemise ajal.
5.Hageja on väitnud, et kostja tervisekontrollid olid ebapiisavad ja –täielikud, mistõttu ei olnud võimalik õigeaegselt kutsehaigust avastada. Selgusetuks jääb, kuidas nimetatud väitel on seos aegumise vastuväite lahendamisega. Kostja ei ole hagejale ette heitnud seda, et ta ei esitanud oma nõuet juba 2009, vaid et ta esitas nõude rohkem kui kolme aasta möödumisel kutsehaiguse diagnoosimisest. Kohus nõustub kostjaga, et tervisekontrollide läbiviimine või läbi viimata jätmine enne töösuhte lõpetamist ei mõjuta hageja nõude esitamist 2012.aastal ega aegumistähtaja kulgemist. Seetõttu on jätnud kohus rahuldamata ka hageja taotluse kutsehaiguse diagnoosinud töötervishoiuarsti dr T K ülekuulamiseks tunnistajana.
6.TsÜS § 167 lg 1 sätestab, et nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Hageja on väitnud, et pooled pidasid 2012 ja 2013 läbirääkimisi käesoleva hagi aluseks oleva nõude osas, kuid kostja ei ole sellega nõustunud ning kohtu arvates saab läbirääkimiste pidamist järeldada üksnes sellisest tahteavalduste vahetamisest, milles selgesti viidatakse sellele, et ühel isikul on teise isiku suhtes mingi nõue, mille rahuldamist võlausaldaja võlgnikult nõuab ja mille osas teeb üks pool teisele ettepaneku läbirääkimisi pidada, st arutada nõude tunnustamise, täitmise või nõude osas kompromissi sõlmimise üle. Läbirääkimiste pidamist aegumise peatumise tähenduses saab järeldada üksnes siis, kui vastaspool läbirääkimiste pidamise ettepanekule vastuseks väljendab mingitki valmisolekut läbirääkimisteks. Antud juhul hageja esindaja kiri 02.01.2013 (kd I tl 90-95),
2-15-10280 kostja 14.01.2013 vastus kirjale (kd I tl 97) ja hageja esindaja 06.02.2013 vastus sellele kirjale (kd I tl 98-102) sisaldavad küll hageja võimalikku nõuet, kuid nimetatud kirjadest ei nähtu, et läbirääkimised oleks toimunud, kuna kostja vastusest nähtub üheselt, et tema ennast ei pea vastutavaks hageja poolt esitatud nõuete osas. Kostja ei teinud ka omapoolset kompromissiettepanekut ning kostja vastusest ei saa järeldada, et kostja oleks olnud nõus kompromissiläbirääkimisi pidama või kostja oleks oodanud uut ettepanekut või kostja oleks olnud valmis mingilgi viisil või määral nõude üle arutamisega edasi minema. Aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-53-15, p 11). Muudest kirjadest (kd I tl 83-89) aga ei saa kohtu arvates järeldada, et läbirääkimisi peeti hageja esindaja poolt hageja nimel. Seega ei nähtu asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja on hageja nõuet tunnistanud või hageja ettepanekule vastanud nõude rahuldamise üle läbirääkimiste pidamise tahtega. Olukorras, kus puuduvad tõendid poolte läbirääkimiste pidamise kohta, ei ole tunnistaja, A.U, ütlustega võimalik vastupidist tõendada ja seda enam olukorras, kus kostja eitab A.U ja E.M vahelise kirjavahetuse pidamisel E.M antud volitusi läbirääkimiste pidamiseks kostja seadusliku või volitatud esindajana. Nimetatud põhjusel jättis kohus rahuldamata ka hageja taotluse tunnistaja A.U ülekuulamiseks.
7.Hageja on märkinud täiendavalt, et kostjal ei ole õigust aegumisele tugineda, sest see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-169-15 p 11 võiks aegumise vastuväite esitamine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui kostja oleks vastuolulise käitumisega andnud hagejale aegumistähtaja jooksul mõista, et hagejal on õigus kahju hüvitise saamisele ja selle tõttu ei esitanud hageja nõuet õigel ajal, kuid selliseid asjaolusid antud juhul ei esine. Vastupidi, kostja on selgelt avaldanud, et ei nõustu hageja nõudega (kd I tl 97) ning hageja ei ole ka väitnud, et hagi varasema mitteesitamise põhjuseks on kostjast tulenev asjaolu.
8.Eelpooltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hagetav nõue on aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus saab selle alusel teha TsMS § 449 lg 3 järgi lõppotsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt jätab kohus menetluskulud hageja kanda, määrates menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.