Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

Asjaolud ja hageja nõue

saamata jäänud tulul põhineva kahju nõude alates 09.05.2012. Järelikult kinnitas hageja, et tema sissetulek vähenes väidetavalt alates 09.05.2012. Vastupidist ei olnud hagiavalduses esitatud väidetest võimalik järeldada, sest kui hageja sissetulek ei oleks alates sellest ajast vähenenud, siis puuduks alus kostjalt saamata jäänud tulu nõudmiseks. Arvestades, et saamata jäänud tulu seisnes hageja väidete kohaselt tema vähenenud sissetulekus, siis ei olnud eluliselt usutav ega võimalik, et hageja ei saanud kahju tekkimisest teada sissetuleku vähenemisega samal ajal. Seega hakkas aegumine kulgema 09.05.2012 ja nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud. Asjakohatu oli hageja argumentatsioon, et kostja rikkus korduvate tervisekontrollide läbiviimise kohustust, mistõttu oli aegumisele tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega. Tervisekontrollide läbiviimine või läbi viimata jätmine enne 30.06.2009, mil poolte töösuhe lõppes, ei mõjutanud hageja nõude aegumise algust 2012. aastal ega aegumistähtaja kulgemist. Aegumise vastuväite esitamine võiks teoreetiliselt olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui kostja oleks vastuolulise käitumisega andnud hagejale aegumistähtaja jooksul mõista, et hagejal on õigus hüvitise saamisele ja selle tõttu ei esitanud hageja nõuet õigel ajal. Selliseid asjaolusid praegusel juhul ei esinenud. Maakohtu vaheotsus

kuupäevast varaline kahju ja tal oleks olnud võimalik pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole tervise kahjustamisest tuleneva nõudega. Kutsehaigusega ei pea alati kaasnema osalist töövõime kaotust ja seoses sellega ka varalist kahju. Kuivõrd hageja sai kahjust teada 11.07.2012 ja hagi jõudis kohtusse 09.07.2015, ei olnud nõue hagi esitamise ajaks aegunud. Vastuseks kostja väitele, et temale teadaolevalt oli püsiva töövõime kaotus 40% ulatuses hagejale määratud juba vähemalt alates 20.10.2006, mistõttu teadis hageja juba hiljemalt 20.10.2006, et ta on 40% ulatuses töövõimetu, märkis kohus järgmist. Kostja tõendas, et 26.10.2006 tuvastati hagejal esmakordselt püsiv töövõimetus kuni 31.10.2007 töövõime kaotuse protsendiga 40, kuid püsiva töövõimetuse põhjuseks 2006. aastal oli üldhaigestumine. Eeltoodust tulenevalt ei saanud hagejale juba hiljemalt 20.10.2006 olla teada, et tal on püsiv töövõime kaotus põhjustatuna kutsehaigusest. Eelnevale lisaks märkis kohus, et TsÜS § 167 lg 1 järgi peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Hageja esitas tõendid selle kohta, et pooled pidasid läbirääkimisi alates hageja kutsehaiguse ilmsikstulekust kuni 2012. aasta augusti alguseni ning samuti 2013. aasta alguses. Kirjavahetusest ei nähtunud konkreetseid omavahelisi läbirääkimisi hageja nõude asjaolude väljaselgitamiseks ega täpseid arvutuskäike hageja nõude suuruse osas. Samas ainuüksi asjaolu, et kostja töökeskkonnaspetsialist pidas hageja tolleaegse esindajaga kirjavahetust, sh e-kirja teemaks oli märgitud „RE: S hüvitis (kutsehaige)“ ja hageja esindaja edastas kostjale ka näidisarvutuse, andis aluse arvata, et hageja ja kostja kaudne tahe oli välja selgitada hageja kutsehaigusega seotud nõude aluseks olevaid asjaolusid ja leida olukorrale lahendust. Samuti toimusid perioodil 02.01.2013 kuni 14.01.2013 kostja seadusliku esindaja ja hageja lepingulise esindaja M. Nukka vahel läbirääkimised hageja nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks ning hüvitise suuruse kindlakstegemiseks. Eeltoodust tulenevalt oli nõude aegumine peatunud seoses läbirääkimiste pidamisega poolte vahel vähemalt perioodidel 01.08.2012-02.08.2012 ja 02.01.2013-14.01.2013. Arvestades nõude aegumistähtaja alguseks 11.07.2012 ja pidades silmas perioode, mil nõude aegumine peatus, oleks hageja nõue aegunud alates 25.07.2015. Kuivõrd hagi esitati kohtusse enne nimetatud kuupäeva, ei olnud hageja nõue aegunud. Apellatsioonkaebus

kahju alates Sotsiaalkindlustusameti tuvastatud töövõime kaotuse protsendi teadasaamisest, s.o mitte varem kui 11.07.2012, oli hüpoteetiline, ebaloogiline ja tõendamata. Asjaolu, et hageja sai 11.07.2012 Sotsiaalkindlustusameti otsusega teatavaks, et tema töövõime on vähenenud 40% ulatuses, ei ole samastatav varalise kahju tekkimisega. Varaline kahju tähendab varalist diferentsi hageja majanduslikus olukorras. Hüpoteetilise kahju hüvitamist nõuda ei ole võimalik. Hagiavalduses kinnitas vastustaja, et tema sissetulek vähenes väidetavalt alates 09.05.2012, kuna hagiavalduse punktis 4.7 on vastustaja arvestanud saamata jäänud tulul põhineva kahju hüvitisega alates 09.05.2012. Siinkohal ei omanud tähendust asjaolu, et pärast Riigikohtu juhiste saamist praeguses asjas vähendas hageja 28.10.2016 menetlusdokumendis oma nõuet. Hagejal oli õigus nõuet menetluse kestel vähendada, kuid see ei saanud kaasa tuua menetluses juba esitatud faktiväite olematuks muutumist. Seega tuli kahju tekkimise algusajana endiselt lähtuda kuupäevast 09.05.2012. Vastupidine oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Arvestades, et saamata jäänud tulu seisnes hageja väidete kohaselt vähenenud sissetulekus, pidi hageja kahju tekkimisest teada saama sissetuleku vähenemisega samal ajal. 04.05.2012, kui hagejal diagnoositi kutsehaigus, sai hageja ühtlasi teada kutsehaigusest põhjustatud väidetava tulu vähenemise eest vastutavad isikud. Seega hakkas nõude aegumistähtaeg kulgema alates 09.05.2012, kui hagejale olid teada TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud asjaolud: hagejale olid teada võimalikud kutsehaiguse põhjustajad ja tema sissetulek vähenes väidetavalt 09.05.2012. Maakohus järeldas hageja ja kostja vahelise kirjavahetuse pinnalt ebaõigesti, et poolte vahel toimusid läbirääkimiseks, mille tõttu peatus TsÜS § 167 lg-st 1 tulenevalt nõude aegumine teatud perioodidel. Riigikohus leidis otsuses 3-2-1-54-16, et aegumist ei peata võlgnikule kirjade saatmine, kui võlgnik ei ole neile läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud. Kuivõrd hageja ei esitanud pärast Riigikohtu otsust ühtegi uut tõendit väidetavate läbirääkimiste kohta, ei saanud maakohus jõuda Riigikohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale ja leida, et poolte vahel toimusid läbirääkimised. Eelnevale lisaks ei analüüsinud kohus kostja väidet, et hageja esindajaga kirjavahetust pidanud isik ei olnud kostja seaduslik ega volitatud esindaja, kes oleks kasvõi teoreetiliselt saanud kostja nimel nõuet tunnistada. Vastus apellatsioonkaebusele

Maakohus ei ole täitnud Riigikohtu 14.06.2016 otsuses samas vaidluses antud juhiseid. Riigikohus on otsuse p-s 11 märkinud, et maakohus on 24.09.2015 otsuses võtnud ekslikult aegumistähtaja kulgemise alguseks hageja töövõimetuse ulatuse kindlakstegemise aja. Seda viga ei ole maakohus vaidlustatud otsuses kõrvaldanud. Riigikohus on selgitanud otsuse p-s 13, et hageja, nõudes kutsehaiguse tõttu saamata jäänud sissetuleku hüvitamist, ei ole ta selgitanud kas ja millal tal tekkis varaline kahju. Riigikohus on rõhutanud, et hagi rahuldamise eelduseks on nii TsK § 448 kui ka VÕS §-de 17 ja 130 järgi kahju tekkimine, so tulust ilma jäämine või tulu vähenemine. Kuigi maakohus on 4.08.2016 määruses palunud hagejal nõuet täpsustada, ei ole hageja seda nõutaval määral teinud. Hageja on küll märkinud, et ta ei ole peale töölepingu erakorralist ülesütlemist kostja juures 30.06.2009 uut tööd leidnud, kuid jätnud selgitamata, kas ja kuhu on hageja töö saamiseks pöördunud, millisest tööst ja töötasust on ta jäänud ilma seoses kutsehaigusega. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 13 palunud kohtul selgitada, kas ja millal hagejale hagis märgitud ajal kahju tekkis, st sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes või millal ta tulust ilma jäi. Ringkonnakohus leiab, et maakohuse ei ole täitnud piisavalt selgelt selgitamiskohustust, s.t ei ole palunud hagejal selgitada hagi alust, st tuua välja elulisi sündmusi, pidades ebaõigesti piisavaks hageja poolt hagi eseme (nõude) kirjeldamist. Kuivõrd maakohus ei selgitanud hagejale tõendamist vajavaid asjaolusid, tuleb maakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumi. Nõustuda saab kostjaga, kes 29.11.2016 seisukoha p-s 2.2 märkis, et hageja ei ole Riigikohtu juhiseid õigesti mõistnud. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab maakohus välja selgitama poolte väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Maakohtul tuleb selgitada ja nõuda hagejalt riigikohtu poolt osundatud hagiavalduse Riigikohus on samas asjas tehtud lahendi p-s 15 märkinud, et kui hageja ei täpsusta hagi, on maakohtul õigus jätta hagi TsMs § 3401 lg 2 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Menetluskulud

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.