Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda. XX menetluskulud hüvitamisele ei kuulu.
4.Määrus toimetada kätte YY-le ja edastada XX-le.
5.Määruse peale võib esitada YY Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Selgitused Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks 1(4)
2-16-8467 ta menetlusabi taotleb. Eelnev menetluse käik
1.Hageja esitas 30.05.2016 Harju Maakohtule kostja vastu hagi 16 875,56 euro väljamõistmiseks. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt seadis hageja kostja palvel kostja laenu tagatiseks oma korteriomandile hüpoteegi. Kostja oli hageja poja elukaaslane ja elas koos hageja pojaga hagejale kuuluvas korteris. 27.11.2014 sõlmis hageja hüpoteegi summas 28 500 eurot seadmise lepingu, mis tagas kostja ja ALG Liisingu Aktsiaseltsi vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 48127 tulenevate kohustuste täitmist. Kostjale antud laenu summa oli 17 640 eurot, millest 15 017,39 eurot kanti kostja kontole. Kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud. Hageja tasus osaliselt kostja eest laenu ise. 31.08.2015 võõrandas hageja oma korteriomandi ja tasus ALG Liisingu Aktsiaseltsile kostja võla 17 694,20 eurot, misjärel hüpoteek kustutati.
2.Kostja vaidles nõudele vastu. Kostja selgitas, et tema ja hageja vahel oli korteri tasuta kasutamise leping. Hageja pöördus tema poole sooviga remontida korter ja palus kostjal vormistada laen enda nimele. Kuna hageja kontod olid blokeeritud, ei saanud ta ise laenu võtta. Laenu esimesed tagasimaksed tegi kostja, kuid kostja väitel pidi hageja laenu tagasi maksma. Hageja nõue on tasaarvestatud. Kostja tegi tasaarvestuse avalduse, mille ta saatis hageja elukoha aadressile ja 25.06.2016 e-posti aadressile. Kostja tõi esile, et hageja rikastus tema arvel, kuna pärast remonti oli hageja korteriomandi väärtus suurem. Remondi korraldas kostja ja remondi maksumus oli 17 500 eurot, mille kostja tasaarvestab hageja nõudega. Remondi tegemist korteris on hageja ise kinnitanud. Kostja väitis 14.10.2016 vastuväidetes, et hageja rahaline toetus oli suunatud kostja elukaaslase toetamiseks. Rahaasju kostja peres korraldas hageja poeg ja kostja ei teadnud, milleks raha kasutati. Lisaks oli hageja poja ja kostja vahel seltsing ning hageja oleks pidanud esitama hagi ka oma poja vastu. Hageja on kostja lapse vanaema, kes on kohustatud kostja last ülal pidama ja täitma oma kohustust perioodiliste maksete maksmisega. Hageja poeg ei täida ülalpidamiskohustust. Kostja varaline seisund on selline, et ta peaks saama lapse kasvatamiseks hagejalt elatist. Ülalpidamissuhte kaudu oli ka hageja seltsingu osaline.
3.Harju Maakohus rahuldas 21.12.2016 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 875,56 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2017 otsusega jäeti Harju Maakohtu otsuse resolutsioon muutmata tingimusel, et otsus võidaks tühistada ja seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. Kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamise osas saadeti tsiviilasi tagasi maakohtule.
4.17.04.2018 otsusega tuvastas maakohus, et kostjal puudub tasaarvestatav nõue ja jäeti maakohtu 21.12.2016 otsuse resolutsioon muutmata. Menetluskulud, sh riigi õigusabikulud jäeti kostja kanda ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 2345 eurot, millest olid 1645 eurot õigusabikulud ja 700 eurot riigilõiv. Kostjalt mõisteti riigi tuludesse õigusabi osutamise kulud 144 eurot.
5.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaatamata kohtu poolsetele korduvatele selgitustele kostja tõendanud, et ta oleks teinud mistahes kulutusi, mis annaks aluse VÕS § 1018 lg 1 järgi hageja vastu esitatud (tasaarvestatavale) nõudele. Kuna hageja ei nõustunud, et kostja on teinud korteri remontimisel kulutusi ega sellega, et tarbijakrediit võeti korteri remontimiseks, siis pidi kostja oma väiteid tõendama.
2(4)
2-16-8467 Kostja on oma väiteid korduvalt muutnud. Algselt väitis ta, et laenu arvel tehti korteris remonti, siis, et remonti tegi kostja oma vahendite arvel, järgnevalt asus kostja väitma, et rahaasju tema peres korraldas hageja poeg, kellele tegelikult anti üle laenuks saadud raha ja kui korteris remonti tehti, siis kostja ei tea, kelle raha eest. Lisaks leidis kostja, et hageja pidi ülal pidama oma lapselast, kelle vanemad olid hageja poeg ja kostja. Maakohtu arvates kostja väited olid tõendamata ja ebausutavad. Osaliselt olid väited omavahel vastuolus. Nii väitis kostja alguses, et remont tehti laenu arvel, kuid hiljem, et remondi tegi tema oma vahenditest ja lisaks ka seda, et ta ei tea, kelle vahenditest remont tehti. Kohus selgitas kostjale korduvalt vajadust tõendada tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid ning VÕS §-de 1018 ja 1023 kohaldamise eeldusi. Samuti selgitas kohus lapselapse elatise nõudega seonduvat ja seda, et sellise nõude saab esitada ainult laps. Ainuüksi kostja poolt esitatud tasaarvestuse avaldus ei tõenda tasaarvestatava nõude olemasolu ja ka avaldus ise on vastuoluline, kuna selle kohaselt finantseeriti korteri remonti kostja võetud laenuga. Kostja poolt esitatud KÜ Tammsaare tee 69 kinnisvarahalduri AN kiri ega sama ühistu raamatupidaja õiend ei tõenda korteri remondiks kulutuste tegemist. Kostja esitatud ostutšekkidest ei nähtu, kes on ostude eest tasunud ega ostude kuupäev. Kostja esitas kohtule EP kinnituse, mille kohaselt oli kostja tellinud Allprojekt Group OÜ-st ehitusprojekti, kuid kinnituses ei ole märgitud, et kostja oleks projekti eest ise tasunud. Samuti ei tõenda remondiks kulutuste tegemist ERI Kinnisvara koostatud hindamisakt. Kostja viited sellele, et hageja on tema lapse vanaema, ei tähenda, et kostjal oleks nõue hageja vastu. Elatist tuleks tasuda lapsele, mitte lapse vanemale. Eeltoodu tõttu leidis maakohus, et Harju Maakohtu 21.12.2016 kohtuotsuse resolutsioon ei kuulu tasaarvestuse tõttu muutmisele.
6.Kostja esitas 17.05.2018 Tallinna Ringkonnakohtusse apellatsioonkaebuse, milles kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et tasaarvestuse kontekstis on asjakohane hageja poja ja kostja vahel seltsingu eksisteerimine ja see, millises ulatuses tasub lapsele elatist hageja poeg. Kuna hageja poja ja kostja vahel oli pikaajaline mitteabieluline kooselu, siis tähendab see automaatselt seltsingu olemasolu ja kostja ei pea tõendama, et ta andis laenulepinguga saadud summad üle hageja pojale. Maakohus oleks pidanud arvestama, et ka hageja kui kostja ja hageja poja lapse vanaema, kes on kohustatud andma lapsele ülalpidamist, oli selle seltsingu liige. Tasaarvestuse aluseks oleva nõude lahendamisel ei ole oluline, kas hageja raha lapse ülalpidamiseks (ehk panus seltsingusse) laekub kostja või tema lapse kontole. Hageja nõue piirab kostja võimalust pidada last üleval. Kuna lapse ülalpidamiskohustus muutis hageja kostja perekonna seltsingusse kuuluvaks, ei ole hageja ees võetud kohustused kolmanda isiku ees võetud kohustused ja VÕS § 595 ei kohaldu. Antud seltsing välistab solidaarvastutuse ja nõue kostja vastu oleks piiratud poole summaga, s.o 8437,78 eurot. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega, leiab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg 1 alusel, et kaebus tuleb jätta Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata. TsMS § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
8.TsMS § 631 lg 1 kohaselt võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või
3(4)
2-16-8467 apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Apellatsioonkaebuse väidetest ei saa järeldada, et maakohus oleks rikkunud õigusnormi või apellatsioonkaebuses esitatud asjaolude ja tõendite kohaselt saaks apellatsioonimenetluses teha maakohtu otsusest erineva otsuse. Apellandi väited hageja, kostja ja hageja poja vahelisest seltsingust seonduvalt kostja ja hageja poja alaealise lapse kasvatamisega ei anna alust järelduseks, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud õigusnormi. VÕS § 580 lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsingu eesmärk on majanduslik ja seltsingusse tehtud panused moodustavad VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinguvara, mis seltsingu lõppemisel jaotatakse. Kostja lapse ülalpidamissuhtele sellised põhimõtted ei kohaldu. Lapse ülalpidamissuhet reguleerivad perekonnaseaduse sätted ja PKS § 96, § 97 p 1, § 105 lg 2 ning § 106 lg 2 järgi tekkib ülalpidamissuhe alaealise lapse ja ülalpidamist andma kohustatud isiku vahel, mitte aga lapse ühe vanema ja ülalpidamist kohustatud andma isiku vahel. Seega kostja apellatsioonkaebuse väited ülalpidamiskohustuse täitmise pinnalt väidetavalt tekkinud suhete kohta, isegi kui need oleksid tõesed, ei anna alust kaebuse rahuldamiseks.
10.Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.
11.TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta sama põhimõtte kohaselt apellandi kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust vastustajale vastamiseks ning vastustajal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus apellandilt vastustaja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.
12.TsMS § 638 lg 10 sätestab, et kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud.
13.Kuna ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, siis tuleb YY taotlus riigi õigusabi saamiseks jätta rahuldamata, sest menetluse edukust ei ole alust eeldada. Menetluse edukus on aga TsMS § 181 lg 1 p 2 järgi üheks eelduseks menetlusabi andmisele. Samuti annab aluse keelduda riigi õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 5, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi juhul, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/
Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.