1.Jätta Harju Maakohtu 21. detsembri 2016. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-16-8467 muutmata tingimusel, et otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel (tasaarvestuse reservatsioon). Tasaarvestuse vastuväite osas saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
3.Jätta menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine asja lahendava maakohtu otsustada vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.
2-16-8467
Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.MI (hageja) esitas 30. mail 2016 Harju Maakohtule JS (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista võla 16 875 eurot 56 senti. Hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt oli kostja hageja poja elukaaslane ning kostja ja hageja poeg elasid hagejale kuulvas Tallinnas XXX asuvas korteris, sh viimased pool aastat enne korteri müüki korteri eest üüri maksmata. Kostja pöördus hageja poole palvega seada hagejale kuuluvale korteriomandile kostja sõlmitava tarbijakrediidilepingu tagamiseks hüpoteek. Kostja soovis võtta laenu, sest tal nappis vahendeid oma eluvajaduste rahuldamiseks. Kostja lubas, et tasub ise kõik laenu tagasimaksed ja et hagejal ei teki sellest probleeme. Hageja oli nõus. 27. novembril 2014 sõlmis kostja ALG Liisingu Aktsiaseltsiga tarbijakrediidilepingu nr 48127, mille alusel anti kostjale 17 640 eurot laenu, millest 15 017 eurot 39 senti kanti kostja kontole. Samal päeval tehtud kinnistamisavalduse alusel kanti hagejale kuuluva kinnisasja kohta kinnistusraamatusse laenuandja kasuks hüpoteek summas 28 500 eurot. Kostja jättis lepingust tuleneva laenu tagasi maksmise kohustuse täitmata, mistõttu oli hageja sunnitud tasuma kostja eest laenu tagasimakseid. Hageja maksis laenuandjale 16. maist 2015 kuni 10. augustini 2015 kokku 1858 eurot 17 senti. Kuna hageja ei suutnud kostja kohustusi oma sissetulekust täita, otsustas hageja korteri võõrandada. Hageja müüs korteriomandi 31. augusti 2015. a müügilepinguga ning lepingu p 3.1 järgi kohustus hageja tasuma laenuandjale hüpoteegi kustutamiseks müügihinnast 17 694 eurot 20 senti. Sellega täitis hageja kostja kohustuse laenuandja ees. Hageja palus kostjal hüvitada talle laenulepingu alusel väljamakstud summa (15 017 eurot 39 senti) ja hageja tasutud tagasimaksed (1858 eurot 17 senti), kuid kostja ei ole hagejale raha maksnud. Sellega on kostja tekitanud hagejale kahju või hageja arvel alusetult rikastunud.
2-16-8467
Kostja väide, et ta kulutas korteri remondile 17 500 eurot, ei ole tõendatud. Kostja elas hagejale kuulunud korteris 2014. a novembrist kuni 2015. a maini suulise eluruumi tasuta kasutamise lepingu alusel. Pooltel ei olnud üürilepingut ja tasuta kasutamise lepingust tulenevad kostja võimalikud nõuded hageja vastu on aegunud. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest kostja on hageja nõude tasaarvestanud ja hoopis hageja on kostjale võlgu. Kostja kasutas hagejale kuuluvat korteriomandit suulise üürilepingu alusel ja tasus hagejale sularahas 100 eurot kuus üüri ning lisaks tasus korteri kommunaalmakseid korteriühistu pangakontole. Kostja elas korteris koos hageja poja ja nende ühise lapsega. Hageja pöördus oma poja ja kostja poole ning palus, et kostja võtaks korteri remontimiseks laenu, lubades ühtlasi kinkida korteri tulevikus oma pojale ja kostjale või korteri müügi korral anda osa raha neile. Hageja lubas, et hakkab ise tarbijakrediidilepingut täitma. Ka tarbijakrediidilepingus on sätestatud, et krediidi kasutamise otstarve on korteriremont. Kostja andis raha üle hageja pojale (oma elukaaslasele) ja poja raha eest tehti korteris remonti. Perekondlikke suhteid arvestades oli kogu raha kostja elukaaslase (hageja poja) käsutada. Sellest tulenevalt on kostjal nõue hageja vastu ja hageja nõuab alusetult kostjalt selle laenuraha tagastamist, mille eest remonditi talle kuuluvat korterit. Lisaks on laenusummast krediidilepingu p 1.3.1 järgi maha arvatud 2362 eurot 61 senti hageja võla katteks sama laenuandja ees. Asjaolu, et laenuleping sõlmiti sama laenuandjaga viitab sellele, et laenuleping sõlmiti hageja initsiatiivil. Hageja ei ole enne kohtu poole pöördumist nõudnud kostjalt nimetatud rahasummat. Kostja sai hageja nõudest teada kohtu saadetud dokumentidest ning koostas kohe pärast seda tasaarvestuse avalduse, mille edastas hagejale nii 8. juunil 2016 posti teel kui ka 25. juunil 2016 e-kirjaga. ja kostja on nõuded tasaarvestanud, mille tulemusena võlgneb hageja kostjale 624 eurot 44 senti. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 21. detsembri 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 875 eurot 56 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1625 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste oluliste asjaolude üle: - hagejale kuulus Tallinnas XXX asuv korteriomand; - 27. novembril 2014 sõlmis kostja ALG Liisingu AS-iga tarbijakrediidilepingu nr 48127 laenuna 17 640 euro saamiseks. Laenusummast tasaarvestati hageja kohustused kostja pangakontole kanti 15 017 eurot 39 senti. Laenu sihtotstarbeks on märgitud „korteriremont“; - tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti 27. novembril 2014 hüpoteegi seadmise leping, millega seati hagejale kuuluvale korteriomandile hüpoteek summaga 28 500 eurot;
2-16-8467 -
-
hageja tasus laenumakseid 16. mail 2015 – 500 eurot, 20. mail 2015 – 347 eurot 50 senti,
12.juunil 2015 – 260 eurot, 12. juunil 2015 – 256 eurot 89 senti ja 10. augustil 2015 – 493 eurot 78 senti, s.o kokku 1858 eurot 17 senti; hageja võõrandas korteri 31. augustil 2015 hinnaga 59 000 eurot.
Hageja nõue 16 875 euro 56 sendi saamiseks on põhjendatud. Hageja müüs korteriomandi ja tasus korteri müügihinnast 17 694 eurot 20 senti laenuandjale laenulepingust tulenevate kohustuste katteks. Hageja nõuab kostjalt sellest summast 15 017 eurot 39 senti ning lisaks enne korteriomandi müüki tehtud laenu tagasimakseid summas 1858 eurot 17 senti. Kostja ei ole tõendanud, et hageja pidi laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma. Tarbijakrediidilepingu järgi on laenu tagastamise kohustus kostjal. Kuna hageja täitis kostja kohustuse hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadud raha eest, siis läks laenuandja nõue asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 esimese lause ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg 3 p 2 järgi rahuldatud osas hagejale üle. Hageja pidanud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma ja hageja huviks ei olnud laenulepingut sõlmida. Hageja korteriomandi pantimine laenuandja kasuks teenis kostja huve ning oli kostjale kasulik. Kostja soov, et hageja tagaks laenu oma korteriga ning hageja nõustumine sellega, viitab poolte kokkuleppele, mille sisuks oli tagatise andmisest tulenevate õiguste ja kohustuste määramine. Käsunduslepingu olemasolule viitab asjaolu, et hageja nõustus pantima oma vara kostja laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks (VÕS § 619). Kostja korteri remondist tulenev nõue on aegunud. Kostja vastuväite kohaselt on ta teinud korteris remonti ning korteri väärtus on selle tõttu tõusnud. Nõude õigusliku kvalifitseerimise jättis kostja esindaja kohtuistungil kohtu otsustada. Hageja ei vaidlustanud, et korteris tehti kostja korraldusel remonti, kuid hageja ei nõustunud, et korteri väärtus suurenes sellest 12 500 euro võrra. Asjas on tõendatud, et pooltel oli korteri kasutamiseks tasuta kasutamise leping VÕS § 389 mõttes ning VÕS § 391 lg 1 järgi peab kasutaja kandma eseme säilitamiseks vajalikud kulud, kuid muude kulude hüvitamist saab kasutaja VÕS § 391 lg 2 järgi nõuda vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. Hageja leidis, et kostja remondist tulenev nõue on aegunud. Tasuta kasutamise lepingust ja üürilepingust tulenevatel nõuetel on samasugused nõude aegumise tähtajad. Pooled ei vaidle selle, üle, et kostja kasutas hageja korterit alates novembrist 2014 ning kostja väitel viibis ta alates aprillist-maist 2015 välismaal. Igal juhul saab lugeda tasuta kasutamise lepingu lõppenuks alates korteri võõrandamisest 31. augustil 2015. Kuna VÕS § 395 lg 2 järgi kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks või parenduse äravõtmiseks aeguvad kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest ja kostja esitas kohtumenetluses tasaarvestuse avalduse 27. juunil 2016. Esitatud asjaoludel ei ole nõude aegumise peatumise ega katkemise esinemine tuvastatud. Seega on kostja tasuta kasutamise lepingust tulenev nõue aegunud. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud kostja. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv 700 eurot ja lepingulise esindaja kulud 925 eurot, mis on kogu ulatuses vajalikud ja põhjendatud kulud ja tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt eiras maakohus TsMS §-st 351 tulenevat kohustust selgitada välja asjas tähtsad asjaolud, sh selle, et hageja poeg (kostja elukaaslane) oleks tulnud TsMS § 208 lg 2 alusel kaaskostjana menetlusse kaasata, sest ta on solidaarvõlgnik, kelle
2-16-8467 vastu on kostjal tagasinõue. Tema menetlusse kaasamata jätmise korral on rikutud tema põhiseaduslikku õigust olla oma asja arutamise juures. Samuti võib ta selgitada, kes käsutas laenulepingu alusel saadud raha, ja miks jäi laenuandja ees kohustus täitmata. Samuti jättis maakohus arvestamata, et asjas ei ole tõendatud, et laenuandja nõue on VÕS § 173 lg 3 p 2 alusel hagejale üle läinud. Kohus ei ole selgitanud, kas korteriomandi võõrandamine oli hädavajalik ning tehtud eesmärgiga vältida sundvõõrandamist. Maakohus leidis ekslikult, et tasuta kasutamise leping lõppes korteriomandi võõrandamisega. VÕS § 186 ega tasuta kasutamise lepingut reguleerivad sätted ei näe ette tasuta kasutamise lepingu lõppemist eseme võõrandamise korral. Pooled ei ole tasuta kasutamise lepingut üles öelnud. Sellest tulenevalt on väär ka maakohtu seisukoht, et kostja tasuta kasutamise lepingust tulenev nõue on aegunud. Poolte tasuta kasutamise leping ei ole lõppenud ega lõpetatud ja kostjal oli õigus tasaarvestada oma nõue hageja nõudega. Maakohus jättis tähelepanuta, et korteriomandile 2014. a novembri seisuga tehtud eksperthinnangu kohaselt võis korteriomandi turuväärtus olla 47 500 eurot, kuid hageja võõrandas korteriomandi 2015. a augustis 59 000 euro eest. Seejuures kinnitas ka hageja ise remondi tegemist, kuid ei nõustunud remondile kulutatud summaga, samas möönis kohtuistungil, et remondile ei kulunud rohkem kui 8000–10 000 eurot. Korteri müügihind oli nii suur just remondi tõttu. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt esitas hageja hagi kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva hagejale seaduse alusel üle läinud nõude täitmiseks, s.o üksnes hageja vastu. Seetõttu ei ole hageja poeg solidaarvõlgnik ja teda ei tulnud kaaskostjana menetlusse kaasata, sh võib solidaarnõude esitada ka üksnes ühe solidaarvõlgniku vastu. Kostja on esitanud menetluses vastuolulisi väiteid korteri remondi kohta, mistõttu ei ole tema selgitused usaldusväärsed. Kostja väide, et korteri kasutamise leping ei ole lõppenud, on üllatuslik. Korteri tasuta kasutamise leping lõppes 2015. a mais, kui kostja lahkus Eestist ja andis korteri võtmed hagejale ning vabastas korteri. Igal juhul lõppes leping siis, kui hageja müüs korteriomandi.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et hageja tagasinõude osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi selles osas rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada maakohtu põhjendusi. Kostja tasaarvestuse vastuväite lahendamise osas on aga apellatsioonkaebus põhjendatud, mistõttu tuleb selles osas maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2-16-8467 Eelnevat arvestades on asja uuel läbivaatamisel tegemist olukorraga, kus maakohu osaotsusega on hagi rahuldatud ja maakohus vaatab läbi kostja vastuväidet haginõude tasaarvestamiseks. Kui maakohus leiab, et tasaarvestuse vastuväite tõttu tuleb jätta hagi osaliselt või täielikult rahuldamata, tühistab maakohus TsMS § 450 lg 4 järgi ühtlasi tasaarvestuse ulatuses tasaarvestuse reservatsiooniga tehtud hagi rahuldamise otsuse või muudab seda. Eeltoodust tulenevalt tuleb ka kohtuasja menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine jätta maakohtu otsustada.
7.Kolleegium käsitleb esmalt hageja tagasinõuet kostja vastu (I), seejärel kostja tasaarvestuse vastuväidet (II) ning lahendab viimaks menetluskuludega seonduva (III). I
8.Pooled vaidlevad asjas esmalt selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale 16 875 eurot 56 senti, sest hageja on täitnud hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna hüpoteegipidajale kostja laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse. Pooled ei vaidle seda küsimust puudutavalt järgmiste oluliste asjaolude üle: - kostja sõlmis 27. novembril 2014 ALG Liisingu AS-iga tarbijakrediidilepingu nr 48127 17 640 euro saamiseks, laenusummast tasuti hageja kohustused laenuandja ees summas 2362 eurot 61 senti ning kostja pangakontole kanti 15 017 eurot 39 senti; - tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmiti 27. novembril 2014 hüpoteegi seadmise leping, millega seati hagejale kuuluvale korteriomandile hüpoteek summaga 28 500 eurot; - hageja tasus kostja laenumakseid summas 1858 eurot 17 senti järgmiselt: ∙ 16. mail 2015 – 500 eurot, ∙ 20. mail 2015 – 347 eurot 50 senti, ∙ 12. juunil 2015 – 260 eurot, ∙ 12. juunil 2015 – 256 eurot 89 senti ∙ 10. augustil 2015 – 493 eurot 78 senti. - hageja võõrandas 31. augustil 2015 kostja laenulepingu tagatiseks olnud korteriomandi ja kohustus 31. augusti 2015. a müügilepingus tasuma laenuandjale (hüpoteegipidajale) 17 694 eurot 20 senti kolme pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest, mis loeti nõuetekohaselt täidetuks korteriomandi ostja poolt nimetatud summa tasumisega laenuandjale. Hageja nõuab, et kostja hüvitaks talle 16 875 eurot 56 senti, sest hageja on hüpoteegipidajana täitnud kostja laenuandjale kostja laenukohustuse.
9.Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ja märgib, et kuigi hageja ei olnud laenulepingu pool, oli hagejal kui hüpoteegipidajal (kolmandal isikul) õigus täita VÕS § 78 lg 1 järgi kostja kohustus laenuandjale. Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita VÕS § 78 lg 1 järgi kolmas isik ning kui ta seda teeb, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Seejuures ei või võlausaldaja VÕS § 78 lg 2 järgi üldjuhul keelduda kolmandalt isikult täitmist vastu võtmast, v.a juhul, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et tema kohustuse täidab kolmas isik. Praeguses asjas ei ole teada, et kostja oleks teatanud laenuandjale, et ta ei ole nõus sellega, et hageja täidab tema kohustuse. Samuti ei ole kostja menetluses avaldanud, et ta ei olnud nõus sellega, et hageja tasus tema
2-16-8467 võetud laenu tagasimakseid ning tagastas viimaks kogu laenusumma. Pigem on kostja väitnud, et hageja pidigi laenu tagasi maksma. Isegi juhul, kui kostja oleks vaielnud hageja täitmisele vastu, ei oleks laenusaaja saanud keelduda hageja täitmist vastu võtmast. Kui võlgnik on vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidab kolmas isik, ei või võlausaldaja VÕS § 78 lg 3 järgi kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui kolmas isik täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks, või kui kolmandal isikul on muu õigustatud huvi kohustuse täitmiseks ning võlgnik ei ole kohustust õigeaegselt täitnud või on ilmne, et ta seda õigeaegselt ei täida, samuti kui võlasuhtest tulenevad õigused, millest tulenevat kohustust täidetakse, on panditud või arestitud ja kohustuse mittetäitmise korral satuks õiguse realiseerimine ohtu. Õiguskirjanduses on avaldatud seisukohta, et VÕS § 78 lg 3 kehtib mh sellise isiku suhtes, kes on kinnisasja omanikuna pantinud oma kinnisasja võlgniku kohustuse tagatiseks ning kui võlgnik ei täida oma kohustust, võib võlausaldaja hüpoteegipidajana nõuda kinnisasja sundtäitmist või täita selle vältimiseks võlgniku kohustuse sõltumata võlgniku vastuväitest. Seejuures on pandipidajal õigus täita õigustatud huvi korral võlgniku kohustus ka ennetähtaegselt, kuigi laenulepingut pandipidaja ise üles öelda ei saa (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne. VÕS § 78 kommentaar, p 4.3; Asjaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. AÕS § 349 lg 3 kommentaar, p 3.2.2). Arvestades ülalmärgitud põhjendusi leiab kolleegium, et hagejal oli õigus täita kolmanda isikuna kostja kohustus laenuandjale.
10.Kuna hageja täitis kostja kohustuse laenuandjale, läks laenuandja nõue kostja vastu hagejale üle ja hageja võib esitada tagasinõude kostja vastu. Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Praeguses asjas leidis maakohus õigesti, et hageja tagasinõue tuleneb seadusest, sest laenuandja nõue on AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 1 järgi hagejale üle läinud. Seega oli hagejal õigus nõuda laenuandja asemel kostjalt laenulepingust tuleneva võla täitmist tasutud ulatuses endale. Selles osas nõustub kolleegium TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Kostja apellatsioonkaebuse väide, et kostja ei ole tõendanud VÕS § 173 lg 3 p-s 2 sätestatud nõude ülemineku eeldusi, ei ole põhjendatud. Kuna hageja on vaidlustamata asjaolude kohaselt tasunud alates 2015. a maist kostja laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks laenuandjale viie osamaksena kokku 1858 eurot 17 senti ning seejärel otsustanud korteriomandi müüa ja täitnud müügihinnast kostja ülejäänud kohustuse laenuandja ees, saab neist asjaoludest järeldada, et hageja on esmalt tasunud ise kostja laenulepingu järgseid tagasimakseid ning otsustanud seejärel korteriomandi ise võõrandada, vältimaks sundtäitmist VÕS § 173 lg 3 p 2 ja VÕS § 78 lg 3 p 1 tähenduses. Isegi, kui hageja ei oleks teinud seda sundtäitmise vältimiseks, oli ilmne, et kostja laenu tagasi maksmata jätmise tõttu satub hageja omandiõigus ohtu VÕS § 78 lg 3 p 2 tähenduses, kuna kostja laenukohustus oli tagatud hageja korteriomandile seatud hüpoteegiga.
2-16-8467 Neil põhjendustel ei ole alust kahelda, et laenuandja nõue kostja vastu on seaduse alusel hagejale täidetud ulatuses üle läinud.
11.Hageja on tasunud laenulepingu täitmisena vaidlustamata asjaolude kohaselt kokku 19 552 eurot 37 senti. Oma nõude suurust arvutades on aga hageja lähtunud sellest, et kostja peab talle hüvitama tarbijakrediidilepingu alusel kostja kontole välja makstud põhivõla (15 017 eurot 39 senti) ja hageja poolt kostja eest tehtud laenu tagasimaksed (1858 eurot 17 senti). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja oma nõude suurust õigesti arvutanud, kuid see ei muuda hageja nõuet põhjendamatuks. Hageja nõuab kostjalt väiksema summa (16 875 eurot 56 senti) tasumist kui on tema tehtud tagasimaksete summa (19 552 eurot 37 senti). Isegi kui arvestada asjas vaidlustamata asjaolu, et kostjale antud laenu arvel refinantseeriti hageja varasemat laenu 2362 euro 61 sendi ulatuses, st 13,4% kostja laenusummast kasutati hageja kohustuste täitmiseks, ei nõua hageja kostjalt praeguses asjas suuremat summat, kui tarbijakrediidi lepingu alusel tema tehtud laenu tagasimaksete summa, millest on maha arvatud hageja enda laenu refinantseerimiseks kasutatud laenuosa (s.o 13,4% kogu hageja tasutud summast) (kokku 16 932 eurot 35 senti).
12.Arvestades ülalmärgitud põhjendusi asus maakohus kolleegiumi hinnangul asjas esitatud asjaolusid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid arvestades põhjendatult seisukohale, et hageja nõue on põhjendatud. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjas selliseid vastuväiteid, mis annaksid alust jätta hageja nõue kostja vastu rahuldamata, v.a tasaarvestuse vastuväide (vt all II). Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oleks maakohus pidanud kaasama menetlusse kostjana ka hageja poja (kostja endise elukaaslase), ei ole põhjendatud, kuna ülaltoodud asjaolude kohaselt ei ole nimetatud isik laenulepingu pool ning isegi kui oleks, siis võib võlausaldaja VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda ka solidaarvõla korral kohustuse täitmist üksnes mõnelt võlgnikult ega pea esitama nõuet kõigi vastu. Kui nimetatud isikul oli asja lahendamise seisukohalt teada olulisi asjaolusid, oleks kostja saanud taotleda tema tunnistajana ülekuulamist, kuid seda ei ole kostja maakohtu menetluses teinud. II
13.Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei pea ta hageja nõude põhjendatuse korral hagejale nõutud summat tasuma, sest ta tasaarvestas hageja esitatud nõude oma nõudega hageja vastu, mis tulenes sellest, et hageja korteris elades tegi kostja selles remonti. Maakohus ei ole kostja tasaarvestuse vastuväidet sisuliselt lahendanud, sest leidis, et kostja tasaarvestatav nõue oli tasaarvestusavalduse tegemise ajaks (27. juuniks 2016) aegunud, mistõttu ei saanud kostja enam oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kolleegium sellega ei nõustu.
14.Tasaarvestatava nõude aegumist puudutavalt ei vaidle pooled asjas järgmiste oluliste asjaolude üle: - kostja elas hagejale kuuluva korteriomandi reaalosas 2014. a novembrist kuni 7. maini 2015 ja sellel ajavahemikul on hagejale kuuluvas korteriomandi reaalosas tehtud remonti;
2-16-8467 -
-
hageja tasus kostja laenumakseid 16. ja 20. mail 2015, 12. juunil 2015 ja 10. augustil 2015 ning kohustus 31. augusti 2015. a müügilepingus tasuma laenuandjale (hüpoteegipidajale) ülejäänud summa kolme pangapäeva jooksul alates lepingu sõlmimisest, mis loeti nõuetekohaselt täidetuks korteriomandi ostja poolt nimetatud summa tasumisega laenuandjale; kostja esitas tasaarvestusavalduse 27. juunil 2016.
Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud otseselt vastuväiteid maakohtu järeldusele, et pooltel oli korteri kasutamiseks suuline tasuta kasutamise leping. Kostja on aga vaidlustanud selle, et remondikulude nõue on aegunud ja seetõttu ei saanud tasaarvestust toimuda.
15.Kolleegium nõustub maakohtuga sellest, et kostja remondikulude hüvitamise nõue aegus tasuta kasutamise lepingu korral kuue kuu möödumisel kasutuslepingu lõppemisest. Tasuta kasutamise lepingu korral peab kasutaja VÕS § 391 lg-te 1 ja 2 järgi kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud ning kõigi muude kulude hüvitamist võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele, sh on kasutajal õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik. Kuigi käsundita asjaajamisest tulenevad nõuded aeguvad TsÜS § 149 järgi üldjuhul kümne aasta möödudes nõude sissenõutavaks muutumisest, aeguvad kasutaja VÕS §-st 391 tulenevad nõuded kulude hüvitamiseks või parenduse äravõtmiseks VÕS § 395 lg 2 järgi kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest. Seejuures ei ole kolleegiumi hinnangul asjakohased kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et korteri kasutamise leping ei lõppenud hiljemalt korteriomandi müügiga 31. augustil 2015. Kuna kostja ei vaidle selle üle, et ta lahkus korterist 7. mail 2015, siis tõenäoliselt saab lugeda tasuta kasutamise lepingu lõppenuks juba sellest ajast, nagu märgib õigesti ka hageja. Siiski ei ole nende kuupäevade täpsel tuvastamisel kolleegiumi hinnangul asjas määravat tähtsust, sest kehtiva õiguse järgi saab tasaarvestada ka aegunud nõuet, mille aga maakohus on jätnud ekslikult tähelepanuta.
16.Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et VÕS § 200 lg 2 järgi võib tasaarvestav pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui tasaarvestava poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist. Seega, sõltumata sellest, et tasaarvestusavalduse tegemise ajaks on isiku nõue aegunud, saab ta oma aegunud nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui enne nõude aegumist oli tal õigus nõuet tasaarvestada, st oli olemas tasaarvestuse olukord VÕS § 197 lg 1 tähenduses. Tasaarvestuse olukorraga on VÕS § 197 lg 1 järgi tegemist siis, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse. Sellisel juhul võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Praeguses asjas vaidlustamata asjaolude kohaselt oli kostjal õigus nõuda hagejalt remondikulude hüvitamist alates kulude kandmisest kuni ajani, mil möödus tema nõude aegumistähtaeg. Seega, isegi kui lugeda korteriomandi reaalosa tasuta kasutamise leping lõppenuks alates 7. maist 2015, ei aegunud kostja nõue enne kuue kuu möödumist (s.o enne
7.novembrit 2015) ja kostjal oli õigus nõuda sel ajal hagejalt remondikulude hüvitamist. Selle
2-16-8467 ajavahemiku jooksul täitis ka hageja kostja kohustusi laenuandja ees (16. ja 20. mail 2015,
12.juunil 2015, 10. augustil 2015) ning hiljemalt kolm tööpäeva pärast 31. augustil 2015 korteriomandi müügilepingu sõlmimist sai kogu laenulepingust tulenev kohustus laenuandjale täidetud. Seega läks enne kostja nõude aegumist laenuandja nõue kostja vastu hagejale seaduse alusel üle ja hagejal oli õigus nõuda kostjalt nende kohustuste täitmist ning kostjal oli õigus täita hagejale tagasinõudest tulenevad kohustused. Järelikult oli kostjal enne tema nõude aegumistähtaja möödumist õigus oma nõue hageja nõuetega tasaarvestada ning VÕS § 200 lg 2 järgi sai kostja oma nõude tasaarvestada sõltumata sellest, et ta esitas tasaarvestusavalduse alles pärast aegumistähtaja möödumist.
17.Neil põhjendustel asus maakohus ekslikult seisukohale, et kostja ei saanud oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kuna maakohus ei ole asja lahendades hinnanud, kas tasaarvestuse materiaalsed eeldused on täidetud, sh ei ole tuvastanud, kas ja millises suuruses on kostjal hageja vastu remondikulude hüvitamise nõue ning kas käsundita asjaajamisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude eeldused on täidetud, ei saa kolleegium asjas ise uut otsust teha, ohustamata seejuures oluliselt poolte kaebeõigust. Seetõttu tuleb asi saata selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna kohtuasja toimikust nähtuvalt ei ole maakohus asja esimesel korral läbi vaadates olnud rahul kostjat menetluses esindanud isiku õigusteadmiste ja tema tehtud toimingutega ning tõenäoliselt on seetõttu kostja esindaja maakohtu menetluse ajal vahetunud, tuleb asja uuel läbivaatamisel tagada kostjale võimalus esitada uuesti remondikulude nõuet puudutavad asjaolud ja tõendid, kuna kostja õigused võisid seetõttu jääda kaitseta. III
18.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse tasaarvestuse vastuväite osas ja saadab asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 II lause ja § 174 lg 6 järgi maakohtu otsustada.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.