Saturn Consulting OÜ (õiguseellane KORSETT OSAÜHING) hagi OSAÜHINGÜ LINNASAARE KINNISVARA vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.09.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
61 942,96 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Saturn Consulting OÜ apellatsioonkaebus
OSÜHINGU
LINNASAARE
vastuapellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
KINNISVARA
Hageja: Saturn Consulting OÜ (registrikood: 14010410, õiguseellane KORSETT OSAÜHING), seaduslik esindaja OK ja lepinguline esindaja Mark Obolenski Kostja: OSAÜHING LINNASAARE KINNISVARA (registrikood: 10728493), lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu
Istungi toimumise aeg
09.05.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja seaduslik esindaja OK ja lepinguline esindaja Mark Obolenski ning kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Mugu
1.Harju Maakohtu 19.09.2017 otsus tühistada osaliselt väljamõistetava kahju hüvitise, menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ning teha selles osas uus otsus vastavalt otsuse resolutsiooni terviktekstis märgitule, samuti muuta maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Otsuse resolutsiooni terviktekst:
2.1.Saturn Consulting OÜ hagi OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks rahuldada osaliselt.
2.2.Välja mõista OSAÜHINGULT LINNASAARE KINNISVARA Saturn Consulting OÜ kasuks õigusabikulude kui kahju hüvitamiseks 960 eurot ja viivis 100,37 eurot ning viivis alates 08.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.
2.3.Välja mõista OSAÜHINGULT LINNASAARE KINNISVARA Saturn Consulting OÜ kasuks kahju hüvitis (saamata jäänud tulu) 339,36 eurot ja viivis 35,48 eurot ning viivis alates 08.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.
2.4.Jätta rahuldamata Saturn Consulting OÜ hagi OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA vastu töölepingute ülesütlemisest tekkinud kahju hüvitamiseks 1397,25 eurot ja sellelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.
2.5.Välja mõista OSAÜHINGULT LINNASAARE KINNISVARA Saturn Consulting OÜ kasuks asjade omandi kaotamisega tekkinud kahju hüvitamiseks 1122,68 eurot ja viivis 117,37 eurot ning viivis alates 08.06.2018 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise tasumiseni.
2.6.Jätta rahuldamata Saturn Consulting OÜ hagi OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA vastu tagatisraha saamiseks 3360 eurot ning selle arvel arvetest nr 20142288, nr 20142175, nr 20150053 tulenevate summade tasaarvestamiseks nii, et hageja kohustuse suuruseks on 563,87 eurot. 2.6.Jätta maakohtu ja eelnevas ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskuludest 95% Saturn Consulting OÜ kanda ja 5% OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA kanda.
2.7.Ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.
2.8.Rahuldada Saturn Consulting OÜ ja OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määrata Saturn Consulting OÜ hüvitatavate menetluskulude suuruseks 329,89 eurot ja OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA hüvitatavate menetluskulude suuruseks 4608,09 eurot.
2.9.Välja mõista Saturn Consulting OÜ-lt OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA kasuks menetluskulud 4278,20 eurot. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Saturn Consulting OÜ-l tasuda OSAÜHINGULE LINNASAARE KINNISVARA hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
2(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975
2.10.Jätta rahuldamata Saturn Consulting OÜ 06.09.2017 esitatud vastuväide maakohtu tegevusele.
3.Saturn Consulting OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.20.04.2015 esitas KORSETT OSAÜHING (hageja, üürnik) Harju Maakohtule hagi OSAÜHINGU LINNASAARE KINNISVARA (kostja, üürileandja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena välja lepingu rikkumise tagajärjel tekitatud otsese varalise kahju (kohtuvälised õigusabikulud) 8700 eurot, saamata jäänud tulu perioodi 20.01.2015–26.02.2015 eest 805,98 eurot, saamata jäänud tulu perioodi 27.02.2015–30.09.2018 eest 27 827,52 eurot, kahju hüvitise 20 294,94 eurot, üürilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks tasutud tagatisraha 3360 eurot ja tasaarvestada see kostja nõuetega hageja vastu, mis tulenevad arvest nr 20142288 summas 264,09 eurot, arvest nr 20142175 summas 2130,05 eurot, arvest nr 20142402 summas 217,03 eurot ja osaliselt arvest nr 20150053 summas (perioodi 01.01.2015– 19.01.2015 üüritasu) 748,83 eurot, misjärel jääb hageja kohustuseks kostja ees 563,78 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja viivise 0,022% päevas põhinõuetelt alates hagi esitamisest kuni otsuse täieliku täitmiseni.
2.Hageja ja kostja sõlmisid 29.08.2013 üürilepingu aadressil Lasnamäe Centrumis asuva äriruumi kasutamiseks tähtajaga kuni 30.09.2018. Kostja võimaldas hagejal üüriruumi kasutada kuni 19.01.2015. RU teatas 13.01.2015 hagejale, et seoses võlgnevustega sulgeb kostja alates 20.01.2015 hageja poolt üürilepingu alusel kasutatava ruumi, kuna hagejal on tasumata üüri ja osutatavate teenuste eest. Hageja tegi kostjale rahalised ülekanded 15.01.2015 ja 20.01.2015 kokku summas 2130,05 eurot. 20.01.2015 kell 9.30 saatis RU üüripinna ette turvaettevõtte esindaja, kellele anti korraldus mitte lubada hageja töötajatel üüritud kauplusboksi avada ega sinna siseneda. Kostja kinnitas, et hageja poolt lepingu alusel viimase kasutusse antud üüripind on 21.01.2015 seisuga suletud ja jääb suletuks ka edaspidi. Hageja esitas 23.02.2015 3(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 kostjale avalduse 29.08.2013 sõlmitud tähtajalise üürilepingu erakorralise ülesütlemise kohta ning nõude valduse saamiseks üüripinnal asuva hagejale ja kolmandatele isikutele kuuluva vallasvara sealt väljaviimiseks ning pinna vabastamiseks.
3.Hageja oli seisukohal, et kostja väidetava esindaja RU poolt 21.01.2015 edastatud lepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine. Kostja eest ja nimel esitas tahteavalduse lepingu lõpetamiseks Lootsi Arenduse Osaühing, kellel ei olnud üürilepinguga mingisugust puutumust. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on tühine, kuna see põhineb tühisel tüüptingimusel, millele ei saanud üürilepingu ülesütlemisel tugineda. Üürilepingu p 14.5.1.(i) annab üürileandjale võimaluse ja õiguse öelda kestvusleping üles ilma ülesütlemise hetkel lepingu rikkumise toimumiseta. Selline tingimus erineb olulisel määral VÕS-s sätestatust. Lepingu p 14.5.1.(i) annab kostjale kui üürileandjale võimaluse öelda tähtajaline üürileping üles olukorras, kus ülesütlemise hetkeks ei olegi üürnikul ühtegi täitmata kohustust üürileandja ees, kuid need on esinenud aasta jooksul. Eeltoodu tähendab, et kostja ei saa ega saanud ka 21.01.2015 lepingu ülesütlemisavalduses tugineda tühisele lepingu p-le 14.5.1.(i). Samuti oli hageja seisukohal, et olukorras, kus kostja on ise üürileandjana etteteatamata lõpetanud üürilepingu täitmise, s.t ei ole võimaldanud üüriruumi kasutada, on ülesütlemine hea usu põhimõtte vastane.
4.Lepingu p 9.3.4. kohaselt kohustus kostja segama võimalikult vähe üürniku äritegevust. Lepingu p 9.4.1. kohaselt vastutab üürileandja lepinguga endale võetud kohustute täitmata jätmise eest, v.a juhul, kui kohustuste täitmata jätmine oli tingitud üürileandjast mittesõltuvatest asjaoludest. Kostja poolt lepingu täitmise ühepoolne lõpetamine alates 20.01.2015 kella 9.30 ja üüripinna valduse rikkumine oli tingitud üürileandja tegevusest, tegemist oli oluliste lepingust tulenevate kohustuste süülise rikkumisega, mida ei ole vaatamata hageja nõudmistele lõpetatud. Hageja jäi täies ulatuses ilma sellest, mida ta võis lepingust õigustatult oodata. Hageja 23.02.2015 esitatud tahteavaldusega, mille kostja sai kätte hiljemalt 26.02.2015, on pooltevaheline tähtajaline üürileping erakorraliselt üles öeldud seoses kostjapoolse lepingu olulise rikkumisega. Samuti oli hageja arvates alates 20.01.2015 kostja poolt rikutud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest. Lepingu p 13.5. kohaselt kohustusid pooled hüvitama kõik süüliselt teisele lepingu poolele põhjustatud kahjud ja kulutused.
5.Kostja jättis üürilepingu ülesütlemisel arvestamata asjaolu, et kostja antud täiendavad tähtajad kohustuste täitmiseks ei möödunud tulemusteta. Kostja ja tema volitatud isikute tegevuse tõttu tekkisid hagejal kostja ja kolmandate isikute tegevuse õiguspärasuse hindamiseks ja nõuete ning vastuväidete vormistamiseks kulutused õigusabile, mis 26.02.2015 seisuga moodustasid 4920 eurot. Lisaks on kostja lepingu rikkumisest tulenevalt tekkinud hagejal täiendav kahju summas 3780 eurot, mis on tekkinud perioodil 27.02.2015–31.03.2015 kantud kulutustest õigusabile, mis on kantud seoses hagejapoolsete korduvate ja täiendavate nõuete, vastuväidete jms esitamisega.
6.Saamata jäänud kahju nõude osas selgitas hageja, et kuna kostja takistas tema äritegevust ja see seiskus, siis jäi hagejal saamata tulu, mille arvestuse aluseks võttis hageja eelmiste perioodide müügikäibe.
4(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975
7.Kahju tekkis hagejale ka sellest, et ebaseadusliku pandiõiguse teostamisel jäid kostja valdusse hageja vallasasjad (kaup ja kaupluse sisseseade): kaupade osas oli kahju 14 879,04 eurot ja inventari osas 4018,65 eurot (esemete tagastamise nõude asendamine kahju hüvitamise nõudega).
8.Seoses kostja tegevusega pidi hageja lõpetama töötajatega sõlmitud töölepingud ja maksma neile hüvitist. Sellest tulenevalt oli kahju 1397,25 eurot.
9.Üürilepingu sõlmimisel tasus hageja tagatisraha 3360 eurot, mida tal on õigus lepingu lõppemisel tagasi nõuda ja mille hageja soovis tasaarvestada hageja nõuetega.
10.12.02.2016 loobus hageja osaliselt nõudest seoses kostja poolt kohustuse täitmisega AS LAUMA LINGERIE ees ja asjade väljaandmisega. Kostja vastuväited
11.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuded on alusetud.
12.Kostja ütles üürilepingu 21.01.2015 avaldusega üles. Kuna hageja teatas kostjale, et väidetavalt ei kuulu üüripinnal olevad asjad hagejale alles 20.01.2015 ja 21.01.2015 ning kostja ütles üürilepingu tekkinud võlgnevuste tõttu üles 21.01.2015, siis laienes pandiõigus jätkuvalt üüripinnal olevatele asjadele. Kostja pandiõigus hageja üüripinnal olevatele asjadele tekkis üürilepingu sõlmimisega 29.08.2013, mis on enne hageja väidetava müügitehingu sõlmimist GOSA INVEST OÜ-ga 04.08.2014 ning viimase poolt samade asjade hilisemat edasimüümist. Kostja üürilepingust tulenev pandiõigus hageja asjadele on eespool väidetavatest GOSA INVEST OÜ ja OÜ Puffet Invest õigustest (VÕS § 305 lg 3).
13.Kostja avaldus üürilepingu ülesütlemiseks on kehtiv. RU on kostjale kuuluva kaubanduskeskuse Lasnamäe Centrum (kus asus hageja üüritud üüripind) juhataja ning kostjaga samasse kontserni kuuluva Lootsi Arenduse Osaühingu omanduses oleva kaubanduskeskuse Norde Centrum juhataja. Sellest tulenevalt märkis RU ülesütlemisavalduse allkirjas ekslikult äriühingu nimeks Lootsi Arenduse Osaühing, kuid lisas oma õige ametinimetuse Lasnamäe Centrumi juhataja. Samuti on juba üürilepingu ülesütlemise avalduse esimesel real selgelt märgitud, et RU pöördus hageja poole kostja nimel ning ülesütlemine on tehtud hageja ja kostja vahel sõlmitud üürilepingu suhtes. Hageja etteheide, et talle ei olnud sel päeval volituste kehtivus teada, ei muuda volitust ega volitatud isiku tehingut kehtetuks.
14.Üürilepingu p 14.5.1.(i) ei ole tüüptingimusena tühine. Üürilepingu ülesütlemise päeval 21.01.2015 oli hagejal tasumata arve nr 20142175 summas 2130,05 eurot tasumise tähtpäevaga 11.12.2014 (tasumata 41 päeva) ja arve nr 20142288 summas 264,09 eurot tasumise tähtpäevaga 21.12.2014 (tasumata 31 päeva). Samas oli alates 01.02.2014 hagejal tasumata üks üüriarve üle kolme kuu (20141536 võlas 103 päeva) ja 10 arvet üle kahe kuu (sealhulgas üüriarved nr 20140761 tasumata 89 päeva ja nr 20141734 tasumata 90 päeva). Kuu enne ülesütlemist (21.12.2014) oli hageja üle tähtaja võlgu nelja järjestikuse kuu üüri. Seejärel hageja vähendas võlga, kuid ikkagi oli hagejal ülesütlemise päeval 21.01.2015 tähtaegselt tasumata kaks üüriarvet: nr 20142175 (tähtpäev 11.12.2014) ja nr 20150053 (tähtpäev 11.01.2015), samuti kaks kommunaalteenuste arvet: nr 20142288 (tähtpäev 21.12.2014) ja nr 20142402
5(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 (tähtpäev 21.01.2015). Nimetatud arveid ei olnud hageja tasunud ka 15.10.2015 seisuga. Seega saabus kostjal üürilepingu ülesütlemise alus VÕS § 316 lg 1 p 1 järgi 12.12.2014, mispeale kostja andis hagejale 23.12.2014 täiendava tähtaja võla tasumiseks (31.12.2014) ning pikendas tähtaega 13.01.2015 (tähtpäevaga 20.01.2015). VÕS § 316 lg 2 järgi puudub üürileandjal ülesütlemisõigus, kui üürnik täidab oma kohustused enne ülesütlemist. Siinkohal peab seadus silmas võlgnetava kohustuse täielikku täitmist. Osaline täitmine ei mõjuta kostja õigust üürileping üles öelda. Hageja on kogu üürilepingu aja jooksul süstemaatiliselt hilinenud arvete maksmisega, kusjuures kolm arvet on tasutud hilinemisega rohkem kui kolm kuud, veel üheksa arvet on olnud tasumata üle kahe kuu tähtpäevast. Kostja ei pea taluma sellist süstemaatilist lepingu rikkumist ning on õigustatud rakendama õiguskaitsevahendeid, sealhulgas ka üürilepingu p 14.5.1(i) sätestatut.
15.02.12.2015 seisuga oli hageja võlg kostja ees 4177,92 eurot, millest tulenevalt puudus hagejal tagatisraha tagastamise nõue ning samuti oli kostja õigustatud pandiõigust realiseerima. Kuna hageja kaupade realiseerimisest laekus rohkem raha, kui oli hageja võlg kostjale, tagastas kostja hagejale ülejäänud summa 1166,58 eurot 10.12.2015. 05.12.2015 tagastas kostja hageja korraldusel AS-le LAUMA LINGERIE viimasele kuulunud üüripinnal olnud asjad. Lisaks sellele tegi kostja hagejale ettepaneku viia ära ka ülejäänud asjad, mis asusid üüripinnal. Menetluse vahepealne käik
16.12.02.2016 loobus hageja nõudest asjade väljaandmiseks seoses kostja poolt kohustuse täitmisega AS LAUMA LINGERIE ees.
17.21.03.2016 otsusega võttis maakohus vastu hagist osalise loobumise nõudes valduse rikkumise lõpetamiseks ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks ning lõpetas menetluse vara valduse rikkumise lõpetamise ja vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmise nõudes. Ülejäänud nõuete osas jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4200 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
18.20.04.2016 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jagas menetluskulud ja mõistis need hagejalt välja.
19.08.06.2016 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 21.03.2016 otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, jaotas menetluskulud ja määras kindlaks nende rahalise suuruse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles lõpetati menetlus nõudes vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.
20.17.08.2017 määrusega lubas maakohus astuda menetlusse esialgse kostja KORSETT OSAÜHINGU asemel Saturn Consulting OÜ, mis oli tekkinud KORSETT OSAÜHINGU jagunemisel. Esimese astme kohtu otsus
21.19.09.2017 otsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1122,68 eurot asjade ja inventari kahju hüvitamiseks ning õigusabi kulude kui 6(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 kahju hüvitamiseks 960 eurot ning kohustas kostjat tasuma väljamõistetud summadelt viivist alates 20.04.2015 kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ülejäänud osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Maakohus rahuldas mõlema poole taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja mõistis välja hagejalt kostja kasuks 4452,48 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Hageja vastuväite kohtu tegevusele jättis maakohus rahuldamata.
22.Harju Maakohtu 21.03.2016 otsusega on leidnud tõendamist, et lepingu p 14.5.1. (i) ei olnud hagejat ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus ega tühine, poolte vahel 29.08.2013 sõlmitud äriruumi üürileping on kostja poolt 21.01.2015 kehtivalt erakorraliselt üles öeldud hagejapoolse üüri ja kõrvalkohustuste tasumise kohustuse rikkumise tõttu ja lepingu ülesütlemine ei olnud vastuolus heade kommetega ning leping lõppes ülesütlemise tõttu 04.02.2015.
23.Kuna üürileping lõppes kostja poolse ülesütlemisega 04.02.2015, siis ei omanud vaidluses tähtsust hageja poolne lepingu ülesütlemine 26.02.2015.
24.Hageja saamata jäänud tulu kui kahjunõude aluseks oli, et ta ei saanud alates 20.01.2015 üüritud ruume ja oma asju kasutada ja tegeleda majandustegevusega, millega kostja rikkus lepingu p 9.3.4, mille järgi kohustus kostja oma õiguste ja kohustuste täitmisel segama võimalikult vähe üürniku äritegevust. Kuna hagejal oli tekkinud võlgnevus mitme kuu üüri- ja kommunaalkulude eest oli kostjal õigus kasutada mitut õiguskaitsevahendit kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 2 ja lg-ga 2 ning keelduda oma vastastikuse kohustuse täitmisest ja mitte lubada hagejal lepingu järgi üüritud ruume kasutada.
25.Õige ei olnud hageja väide, et kostja rikkus lepingus p 9.3.4. tulenevat kohustust, sest asjaolu, et hageja ei saanud ruume kasutada, oli hagejast endast tingitud ning selle rikkumise kaitseks võis kostja keelduda oma kohustuse täitmisest. Kuna kostja ei rikkunud lepingut alates 20.01.2015 kuni lepingu ülesütlemiseni 04.02.2015 ruumide kasutamise keelamisega, ei saa hageja nõuda selle perioodi eest saamata jäänud tulu. Arvestades, et võlasuhe lõppes 04.02.2015, siis ei olnud hagejal õigust pärast seda enam ruume kasutada. Seega ei rikkunud kostja oma kohustusi ka pärast 04.02.2015 ning hageja ei saa nõuda saamata jäänud tulu perioodi eest 27.02.2015–30.09.2018.
26.Hagejal ei olnud õigust nõuda kostjalt varalise kahjuna neid kulusid, mida ta oli sunnitud kandma töötajatele töölepingute lõpetamisel makstavate hüvitisena, kuna kostja ütles hageja enda rikkumise tõttu lepingu õigustatult üles.
27.Hageja võlgnes kostjale põhivõlana vähemalt 3923,78 eurot, seega ei katnud tagatisraha 3360 eurot põhivõlga ega sellele lisanduvaid viiviseid ning kostjal oli õigust teostada üürileandja pandiõigust. Kostja arvestuse kohaselt oli hageja põhivõlg 4752,74 eurot ja koosnes 2014. aasta arvetest nr 20142288 summas 264,09 eurot (maakohtu 19.09.2017 otsuses 262,09; IV kd, lk 154) ja nr 20142175 summas 2130,05 eurot ning 2015. aasta jaanuari arvest nr 20150053 summas 2141,57 eurot maksetähtajaga 11.01.2015, millele lisandus viivis 2067,29 eurot, kõik kokku 6603 eurot. Ülesütlemisavalduses ei nõudnud kostja hagejalt tasu 2015. aasta veebruari eest arve nr 20150150 järgi summas 2141,57 eurot, nagu hageja väitis. Seega ei teostanud kostja 2015 veebruari nõuete katteks üürileandja pandiõigust. Küll aga oli kostjal õigus teostada pandiõigust 2015 jaanuari tasumata kommunaalteenuste 7(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 arve ulatuses 212,30 eurot, kuna see oli VÕS § 305 lg 1 järgi jooksva aasta hüvitisnõue. Kuna kostja keelas hagejal õigustatult alates 20.01.2015 ruumide kasutamise, ei pidanud hageja sellest ajast alates enam üüri tasuma ning 2015 jaanuari üüri summa oli 892,96 euro (11 päeva) võrra väiksem, kui esitatud arves nr 20150053. Seega oli hageja põhivõlg kostja ees 3923,78 eurot (4752,74 – 892,96). Maakohus leidis, et kostja põhjendatud pandiõigus hõlmas tema nõudeid kokku summas 6203,37 eurot (3923,78 + 2067,29 + 212,30).
28.Kostja teatas 21.01.2015 ülesütlemiseavalduses hagejale oma nõuetest, seega ei kuulu tagatisraha hagejale tagastamisele lepingu lõppedes VÕS § 308 lg 3 järgi. Kostjapoolse tasaarvestuse tulemusel, mis oli lubatav VÕS § 197 lg-te 1, 2 järgi, vähenes hageja põhivõlg 563,78 euroni (3923,78 – 3360). Seega võlgnes hageja kostjale põhivõla 563,78 eurot ning lepingu ülesütlemise avalduse tegemise seisuga viivise 2067,29 eurot ja 2015. aasta jaanuari kommunaalkulude hüvitise 212,30 eurot, kokku 2843,37 eurot. Seega ei ole õige hageja väide, et tema kohustuse suuruseks jääb pärast tasaarvestuse tegemist vaid 563,78 eurot.
29.Hageja pretensioonidest kostjale (I kd lk 64, 68, 70, 79, 86, 95, 96, 106,107,116,176,) nähtub, et hageja palus kostjal vabastada hageja ja kolmanda isiku asjad, kuid kuskilt ei nähtu, et hageja sooviks asju ruumist ära viia ja ruumidest välja kolida. Hageja soovis üksnes ruume kasutada. Seega on õige hageja väide, et kostja on VÕS § 307 lg 1 vastaselt pidanud kinni hageja asju üüritud ruumides, kuna oht nende äraviimiseks puudus. Seega on kostja pandiõiguse teostamisel, millega pidas kinni hageja asju ilma, et oleks olnud nende äraviimise oht, rikkunud oma kohustust, sõltumata sellest, et kostjal oli pandiõigus VÕS § 304 lg 1 tähenduses hageja asjadele.
30.Maakohus jättis rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude summas 14 879,04. Hageja poolt on esile toodud (II kd, lk 185–196), et AS-le Lauma Lingerie kuuluvat vara rentis hageja 01.10.2012 rendilepinguga (mööbel, inventar). Kaubad kuulusid OÜ-le Puffet Invest. Hageja poolt kohtule esitatud vara müügilepingust ja selle lisaks olevast nimekirjast (lisa 43, 44, II kd, lk 58–170) nähtuvalt müüs hageja pesutooted GOSA INVEST OÜ-le 04.08.2014. Hageja kinnitas, et omand nendele varadele oli hagi esitamise ajaks üle läinud GOSA INVEST OÜ-le, kes võõrandas need edasi Vailaid OÜ-le ja viimane omakorda edasi OÜ-le Puffet Invest. Hageja esitas ka OÜ Puffet Invest kinnituse, et lisas 43 olevad asjad kuuluvad OÜ-le Puffet Invest. Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et hagejale ei kuulunud vara, mille eest ta hüvitist nõudis.
31.Hageja tõendas, et talle kuulus sahtel metallklambriga väärtusega 53 eurot, tšekiprinter (Metapace T-4, USB 8 dots /mm203dpi/) väärtusega 120 eurot, kliendinäidik (displei Glancetron/Jarltech 8035) väärtusega 106 eurot, arvuti (Intel Nuc DCCP847DYE uCEF) väärtusega 283,33 eurot, turvaväravate süsteem (EAS XS Supra 23G süsteem ja vastuvõtja) väärtusega 1255, 57 eurot ning paigaldatud valgussüsteem väärtusega 2150,75 eurot, kokku kuulus hagejale vara väärtusega 4018,65 eurot, millest hageja jäi ilma kostja poolt pandiõiguse toestamise rikkumisega. Kostja võttis enda valdusse rohkem hageja vara kui oli tema nõue, rikkudes hageja õigusi. 10.12.2015 pärast vara realiseerimist tasus kostja hagejale 1166,58 eurot. Kostja väidete kohaselt oli vara realiseerimisel saadust maha arvatud võlg 02.12.2015 seisuga 4177,92 eurot. 8(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 Maakohus leidis, et kostja sai kommunaalkulude võlalt 212,30 eurot ja üürivõlalt 563,78 eurot nõuda perioodi 22.01.2015-02.12.2015 eest viivist 211,87 eurot. Vara müügist laekus 5344,50 eurot. Kuna kostja nõue hageja vastu oli väiksem kui müügil saadud summa, pidi kostja tagastama 2289,26 eurot, kuid tagastas 1166,58 eurot, jättes tagastamata 1122,68 eurot, millises summas on hagejale tekkinud kahju, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Samuti kuulus väljamõistmisele viivis alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras kuni kohustuse täitmiseni.
32.Õigusabi kulude kandmisest tekkinud kahju nõude osas leidis maakohus, et õigusabi 72,5 tunni ulatuses ei olnud põhjendatud, kuna hageja esitatud dokumentidest nähtuvalt on õigusabi osutaja poolt esitatud kostjale vaid üks pretensioon ja üks e-kiri. Põhjendatud oli õigusabi kulu 8 tunni ulatuses, tunni hinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta), kokku 960 eurot.
33.Maakohus ei rahuldanud kostja tasaarvestuse avaldust. Kostja jäi pärast pandi realiseerimist ja nõuete rahuldamist, millega lõppes hageja üürilepingust tulenev kohustus ja viivis kostja ees, veel ise hagejale kahjuna võlgu (kahjuhüvitis asjade eest). Lisaks on kostjal ka kahju sissenõudmisega seotud kulude kui kahju hüvitamise kohustus. Eeltoodud tõttu ei ole võimalik tasaarvestust teha.
34.Maakohus jättis 3,41% hageja menetluskuludest kostja kanda ja kostja menetluskuludest 96,59% hageja kanda.
35.Hageja õigusabikulud olid maakohtu menetluses vajalikud ja põhjendatud 35 tunni ulatuses summas 4375 eurot tunnihinnaga 125 eurot. Kuna hageja loobus osaliselt hagist ning menetlus lõpetati vara valduse rikkumise lõpetamise ja vara ebaseaduslikust valdusest väljaandmise nõudes, tuli selles osas hagejal kanda oma menetluskulud ise ja ka kostja menetluskulud vastavas osas. Kuna nõudest loobumisel tagastatakse pool tasutud riigilõivust, siis luges maakohus põhjendatud riigilõivuks 962,20 eurot. Arvestades, et hagejal tuleb õigusabikuludest kanda 16,33% ise, siis jäi maakohtu menetluses hüvitamisele kuuluvaks õigusabikulude summaks 3660,56 eurot. Ringkonnakohtu menetluses oli põhjendatud kulu riigilõiv 1100 eurot ja õigusabikulu 875 eurot. Kokku olid hageja menetluskulud 6597,76 eurot.
36.Kostja vajalikuks ja põhjendatud kuluks luges maakohus esimeses maakohtu menetluses 2835 eurot 21 tunni õigusabi eest tunnihinnaga 135 eurot, millest kuulus hageja poolt esimeses maakohtu menetluses kantud kuludest hüvitamisele 16,33%, s.o 462,96 eurot. Ringkonnakohtu menetluses oli vajalik ja põhjendatud õigusabikulu 540 eurot. Teistkordses maakohtu menetluses oli kostja menetluskulu 1451,25 eurot. Kokku olid kostja menetluskulud 4826,25 eurot, millest 462,96 tuleb hüvitada hagejal seoses osaliselt hagist loobumisega.
37.Arvestades menetluskulude jaotust tuli kokkuvõttes kostjal hüvitada hageja menetluskuludest 224,98 eurot (6597,76 x 3,14%). Hagejal tuli hüvitada kostja menetluskulu 462,96 eurot seoses hagist osalise loobumisega ja ülejäänud menetluskuludest tuli hüvitada 4214,50 eurot (4363,29 eurot x 96,59%). Kokku kuulus kostjale hüvitamisele 4677,46 eurot. Poolte menetluskulude tasaarvestuse tulemusel tuli hagejal kostjale hüvitada 4452,48 eurot (4677,46-244,98), mille maakohus vaidlustatud otsusega välja mõistis.
9(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
38.19.10.2017 esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu 19.09.2017 otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ning määras kindlaks ja jaotas poolte menetluskulud.
39.Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt, osas, milles maakohus lahendas tagatisraha tagastamise nõude, lugedes kostja nõude üüri ja kõrvalkulude saamiseks tagatisrahaga tasaarvestatuks ja kindlaksmääratud menetluskulude suuruse osas.
40.Maakohtu otsus on olulises osas vastuoluline ja põhjendamata. Vaatamata pandiõiguse teostamise õigusvastasuse tuvastamisele, leidis maakohus, et pandivara realiseerimisel saadud vahendite arvelt võis kostja rahuldada enda nõudeid. Pandiõiguse teostamise eelduste puudumine pidanuks sellise võimaluse välistama. Maakohus ei arvestanud hagi rahuldamise ulatuse ja menetluskulude jaotamisel kostja poolt hagimenetluse käigus tasutud 1166,58 eurot, mida samaaegselt oli arvestatud rahuldatud hagi summa vähendamisel (st millise osa kohus põhimõtteliselt samuti rahuldas).
41.Põhjendamatu on maakohtu käsitlus kostja viivisnõude osas ja selles, et hageja ei vaielnud sellele vastu. 24.08.2017 vastuses tõi hageja esile, miks viivise nõue on ebaõige.
42.Maakohus ei hinnanud erakorralise ülesütlemise avalduse tühisust. Maakohus ei hinnanud ülesütlemise formaalseid ega materiaalseid eeldusi, vaid luges ülesütlemise kehtivuse tuvastatuks varasema maakohtu otsuse, mis on tühistatud, alusel.
43.Maakohus on jätnud hindamata üürilepingu p 14.5.1.(i) vastavuse tüüptingimuse regulatsioonile. Kostja ülesütlemisavalduse tühisuse ebaõige tuvastamata jätmise tõttu on jäetud rahuldamata hageja nõuded saamata jäänud tulu osas.
44.Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes arvestamata 24.08.2017 esitatud menetlusdokumendis toodud seisukohad ja üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude, mis oli kohtule esitatud juba eelnevas menetluses. Apellant selgitab, et maakohtule esitatud 24.08.2017 menetlusdokument ei sisalda uusi seisukohti.
45.12.02.2016 loobus hageja osaliselt nõudest. Lähtudes tsiviilasja hagihinnast tervikuna (72 898,01 eurot) ja arvestades, et mittevaralise nõude puhul loetakse hagi hinnaks 3500 eurot, loobus hageja oma nõudest 4,8% ulatuses. Lähtudes hageja nõuete põhisummast (60 988,44), moodustab loobutud hagi osa 5,4% kogu nõudest. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja loobus 16,33% hagist, mis teeks loobutud osa hinnaks 11 904,25 eurot 3500 asemel. Kostja vastuapellatsioonkaebus
46.17.11.2017 esitas kostja vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena õigusabikulude hüvitise 960 eurot. Kostja palus jätta vaidlustatud osas hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
47.Hageja nõue õigusabi kulude hüvitamiseks on alusetu, kuna nimetatud nõude aluseks olevad arved on tasunud OÜ Puffet Invest, mitte hageja. Sellisel juhul on täitmata kahju nõude rahuldamise eeldus – kahju tekkimine hagejal. 10(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975
Vastus apellatsioonkaebustele
48.Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
49.Hageja vaidles kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
50.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate dokumentide ja tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks väljamõistetava summa osas ja muuta tuleb ka TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi maakohtu otsuse põhjendusi.
51.Ringkonnakohtu istungil hageja loobus apellatsioonkaebuses eraldi esitatud nõuetest tuvastada üürilepingu p 14.5.1.(i) tühisus ja kostja 21.01.2015 ülesütlemisavalduse tühisus. Kolleegium ei käsitle eeltoodud nõudeid eraldi nõuetena. Kuna tegemist on kahju hüvitamise nõuete aluseks olevate asjaoludega, siis kontrollib kolleegium maakohtu poolt nende tuvastamist apellatsioonkaebuse läbivaatamisel.
52.Maakohtu menetluses olid vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks hageja järgmised nõuded kostja vastu, mille kohta maakohus tegi otsuse ja mis on osaliselt apellatsioonkaebustes vaidlustatud: 1) Mõista kostjalt kahjuhüvitisena välja otsene varaline kahju 8700 eurot (õigusabikulud). Nõue rahuldati osaliselt summas 960 eurot, mille on kostja vaidlustanud. Osas, milles jäeti nõue rahuldamata, vaidlustas otsuse hageja. 2) Mõista kostjalt kahjuhüvitisena välja saamata jäänud tulu perioodi 20.01.201526.02.2015 eest 805,98 eurot. Maakohus jättis nõude rahuldamata ja vaidlustanud on selle hageja. 3) Mõista kostjalt kahjuhüvitisena välja saamata jäänud tulu perioodi 27.02.201530.09.2018 eest 27 827,52 eurot. Maakohus jättis nõude rahuldamata, otsuse selles osas vaidlustas hageja. 4) Mõista kostjalt kahju hüvitisena välja 1397,25 eurot, mis tulenes üüripinnal töötanud töötajate töölepingute erakorraliste lõpetamistega seotud hüvitiste väljamaksmisest. Maakohus jättis nõude rahuldamata ja ringkonnakohtu menetluses loobus hageja selle vaidlustamisest. 5) Mõista kostjalt kahju hüvitisena välja (esemete tagastamise nõude asendamine kahju hüvitamise nõudega) VÕS § 115 lg 2 alusel (kaupade eest 14 879,04 eurot ning inventari ja sisseseade eest 4 018,65 eurot) 18 897,69 eurot. Maakohus rahuldas nõude osaliselt ja mõistis välja 1122,68 eurot. Kohtumenetluse käigus tasus kostja hagejale 1166,58 eurot. Otsuse osas, milles nõue jäeti rahuldamata, vaidlustas hageja. 6) Mõista kostjalt välja üürilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks tasutud tagatisraha 3360 eurot ja tasaarveldada see kostja nõuetega hageja vastu, mis tulenevad arvest nr. 20142288 summas 264,09 eurot, arvest nr. 20142175 summas 2130,05 eurot, arvest nr. 20142402 summas 217,03 eurot ja osaliselt arvest nr. 20150053 summas 748,83 eurot, misjärel jääb hageja kohustuseks kostja ees 563,78 eurot. Maakohus nõuet ei rahuldanud ja leidis, et kostja oli teostanud tasaarvestuse. 11(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 Neid asjaolusid hageja ei vaidlusta, kuid apellatsioonkaebuse lõpus esitatud nõudes palub siiski nõude rahuldada. 7) Lisaks palus hageja välja mõista kõikidelt nõuetelt viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Hageja kinnitas apellatsioonkaebuses, et ta ei vaidlusta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust, leides, et need tuleks jätta kostja kanda.
53.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mis on vaidlustatud poolte kaebustes. Seega ei kontrolli kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt kahju hüvitisena 1397,25 eurot, mis tulenes üüripinnal töötanud töötajate töölepingute erakorraliste lõpetamistega seotud hüvitiste väljamaksmisest, ja osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise pandiõiguse teostamisel äravõetud inventari ja kaupluse sisseseade eest 1122,68 eurot ja viivise sellelt.
54.Esmalt kontrollib kolleegium maakohtu järeldust, milles maakohus leidis, et pooltevahelise üürilepingu kostjapoolsel ülesütlemisel olid täidetatud materiaalsed ja formaalsed eeldused. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsuses puuduvad vastavad põhjendused. Kolleegiumi arvates põhjenduseks ei saa lugeda maakohtu otsuses toodud viidet, et vastavad asjaolud on tuvastatud samas asjas eelnevalt tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes ja maakohtul puudus seetõttu vaidlustatud otsuses vajadus ülesütlemise ja tüüptingimuse kehtivust tuvastada. Maakohtu eelnev otsus (21.03.2016), milles ülesütlemise ja tüüptingimuse kehtivus tuvastati, on ringkonnakohtu poolt tühistatud (08.06.2016 otsus) ja tsiviilasi saadetud uueks läbivaatamiseks maakohtule. Seega ei ole olemas jõustunud otsust, milles oleks tuvastatud ülesütlemise kehtivus. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas üürilepingu ülesütlemine kostja 21.01.2015 avaldusega oli kehtiv. Hageja on palunud apellatsioonkaebuses seda esmakordselt teha ringkonnakohtul, olenemata sellest, et see võib riivata tema kaebeõigust.
55.Poolte vahel oli 29.08.2013 sõlmitud üürileping tähtajaga kuni 30.09.2018 Lasnamäe Centrumi kaubanduskeskuses asuva pinna üürimiseks hageja õiguseellase poolt.
56.21.01.2015 avaldusega ütles kostja üürilepingu üles, kuna üürnikul oli tasumata arve nr 20142288 maksetähtajaga 21.12.2014 summas 264,09 eurot, arve nr 20142175 maksetähtajaga 11.12.2014 summas 2130,05 eurot ja arve nr 20150053 maksetähtajaga 11.01.2015 summas 2141,57 eurot (I kd, tl 51-52). Üüri maksmise kohustus tulenes üürilepingu p-dest 5.1 ja 5.4. Lisaks oli tasumata viivis lepingu p 13.6 alusel 2 067,29 eurot. Ülesütlemisavalduses viidati, et võla kohta on eelnevalt saadetud hagejale korduvalt meeldetuletusi. Ülesütlemise alus tulenes üürilepingu p-st 14.5.1(i). Kostja luges lepingu lõppenuks alates 04.02.2015 ja lepingu p 13.8.2 järgi oli hageja kohustatud üüritud pinna lepingu lõppemise päeval vabastama. Ülesütlemisavaldusele oli alla kirjutanud RU.
57.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas üürilepingu ülesütlemisel olid täidetud formaalsed eeldused. VÕS § 325 lg 1 järgi võib äriruumi üürilepingu üles öelda avaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kolleegium leiab, et e-kirjaga saadetud ülesütlemisavaldus vastab kehtestatud vorminõudele. Hageja ei ole väitnud, 12(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 et ta pole ülesütlemisavaldust kätte saanud. Hageja vaidlustas ülesütlemisavaldusele allakirjutanud RU volitused. Kohtule esitatud volikirja kohaselt on kostja volitanud RU alates 01.10.2012 – 31.12.2015 esindama kostjat kõikides tehingutes, tegudes ja toimingutes, mis on seotud Lasnamäe Centrumi (Mustakivi tee 13 Tallinn) tegevusega ning suhetes Lasnamäe Centrumi üürnikega (II kd, lk 171). Volikirjas oli rõhutatud, et see annab õiguse üürilepingute lõpetamiseks. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu ja esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. See, et RU ei olnud märgitud üürilepingus kontaktisikuks, ei tähenda, et kostja ei võinud volitada RU ennast üürilepinguga seonduvate toimingute tegemisel esindama. RU allkirja puudumine ülesütlemisavaldusel ei muuda seda kehtetuks. Pooled ei ole kokku leppinud, et tahteavaldused peaksid olema digiallkirjadega või esitatud paberkandjal allkirjastatult. Asjaolu, et ülesütlemise avaldusele on märgitud, et RU on OÜ Lootsi Arendus Lasnamäe Centrumi juhataja, ei anna alust järelduseks volituste puudumise kohta. Kostja selgitas, et äriühingu nimi OÜ Lootsi Arendus on avaldusele kirjutatud eksituse tõttu.
58.Pooltevahelise 29.08.2013 üürilepingu p 14.5.1(i) järgi on üürileandjal õigus leping üle öelda, teatades sellest üürnikule kirjalikult 14 päeva ette, kui üürnikul on tekkinud võlgnevus mistahes lepingujärgse makse tasumisel ja selline võlgnevus on kestnud vähemalt 30 päeva järjest (arvestamata siinkohal võlasumma muutumist nimetatud perioodi jooksul) või kui võlgnevus on kestnud kokku vähemalt 60 päeva jooksvas aastas. Pooled vaidlesid eeltoodud tingimuse kehtivuse üle. Hageja väidete kohaselt on tegemist tühise tüüptingimusega, kuna see kahjustab seaduses sätestatuga võrreldes ebamõistlikult üürnikku. Hageja arvates tuleneb üürilepingu punkti 14.5.1(i) tühisus asjaolust, et lepingus on ülesütlemise osas kokku lepitud lühem tähtaeg kui seaduses sätestatud ja tüüptingimus võimaldab üürilepingu üles öelda ka siis, kui võlga enam ei ole.
59.VÕS § 313 lg 1 järgi võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab ja lg 2 sätestab, et erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. VÕS § 316 lg 1 p 1 kohaselt võib üürileandja üürilepingu üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et üürileandjal ei ole VÕS § 316 lg-s 1 nimetatud ülesütlemise õigust, kui üürnik täidab oma kohustused enne ülesütlemist. Ülesütlemine on tühine, kui üürnikul oli õigus üürinõue tasaarvestada ja ta teeb tasaarvestuse avalduse viivitamata pärast ülesütlemisavalduse saamist.
60.VÕS § 5 järgi võivad lepingupooled kokkuleppel seaduses sätestatust kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui see oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi. VÕS §-st 316 ei tulene, et sellest sättest kõrvalekalduv kokkuleppe äriruumi üürilepingu sõlmimisel on keelatud. Seega võisid pooled äriruumi 13(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 üürilepingus kokku leppida seaduses sätestatust erinevad alused äriruumi üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Riigikohus on eelnimetatud seisukohale asunud VÕS § 313 lg 1 kohaldamisel äriruumide üürimisel (RKTKo 3-2-1-2-06 p 15).
61.VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamisel tuleb kaaluda nii üürniku kui ka üürileandja huvisid. Üürniku huviks oli ennekõike segamatult kasutada üüritud pinda äritegevuseks ehk kaupluse pidamiseks. Kohtu ette toodud asjaolude järgi oli OSAÜHINGUL KORSETT kauplusi ka teistes kaubanduskeskustes. Kostja kui üürileandja äritegevuseks oli kaubanduspindade üürile andmine ja tema oluliseks ärihuviks oli ennekõike see, et üür ja tasu teenuste eest laekuksid õigel ajal, kuna kostja saab enda kulutuste katmiseks vajalikud vahendid laekunud üürimaksetest. Üüri ja kommunaalkulude tähtaegselt tasumata jätmine üürnike poolt raskendab kostjal oma laenukohustuste tähtaegset täitmist ja samuti kaubanduskeskuse toimimiseks vajalike kommunaalkulude tasumist. Samas üürnikul oli võimalik pärast üürilepingu lõppemist jätkata sama kauba müümist teistes kauplustes. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest nähtuks, et üürnik oleks teinud olulisi rahalisi kulutusi üüritud pinnale. Kaaludes poolte huvisid, leiab kolleegium, et üürilepingu p 14.5.1(i) ei kahjusta üürnikku ebamõistlikult, kuna selles ei kalduta kõrvale seaduse olulistest põhimõtetest. Arvestades, et ka hageja kasutas üüritud pinda äritegevuseks ja tegemist oli pinnaga, mille osas kulutuste tegemist tema poolt ei ole esile toodud, siis üürilepingu erakorralise lõpetamise osas seaduses sätestatust üürnikule kahjulikumate tingimuste kehtestamine viisil, nagu see oli üürilepingu p-s 14.5.1.(i), ei kahjusta üürniku olulisi huvisid. Samuti ei ole alust järeldada, et vaidlusalune lepingu punkt piiraks üürniku lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Kuna üürileandja oluline ärihuvi oli saada tähtaegselt üüri, siis üürileandja õigus öelda üürileping erakorraliselt üles siis, kui võlgnik on hilinenud mistahes lepingulise makse tegemisega vähemalt 31 päeva järjest või kui võlgnevus on kestnud vähemalt 60 päeva jooksvas aastas, ei ole üürnikku ebaproportsionaalselt kahjustav ja seetõttu tühine.
62.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hagejal oli lepingujärgsete maksete tasumisel võlgnevus järjest vähemalt 30 päeva. Kostja on esile toonud, et üürilepingu kehtivuse aja jooksul on hageja korduvalt üüri ja kõrvalkohustuste tasumisega olnud viivituses. Ülesütlemise aluseks oli avalduse järgi hageja poolt kolme arve tasumata jätmine: arve nr 20142288 maksetähtajaga 21.12.2014 summas 264,09 eurot, arve nr 20142175 maksetähtajaga 11.12.2014 summas 2130,05 eurot ja arve nr 20150053 maksetähtajaga 11.01.2015 summas 2141,57 eurot. Kahe esimese arve osas hageja nõustus sellega, et tal oli lepingu ülesütlemise ajal ülesütlemise avalduses esiletoodud 14(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 võlg ja nende arvete osas oli üürnik ületanud maksetähtaega vähemalt 31 päeva. Arve nr. 201120053 osas nõustus hageja võlaga osaliselt, kuna ta ei saanud kasutada üüritud ruume 11 päeva jooksul alates 20.01.2015, mistõttu ei pidanud ta perioodi eest 20.01.2015-31.01.2015 eest tasuma üüri. Maakohus tuvastas, et perioodi 20.01.2015 kuni 31.01.2015 eest ei olnud kostjal õigust nõuda hagejalt üüri tasumist summas 892,96 eurot. Apellatsioonkaebuses pooled seda järeldust vaidlustanud ei ole.
63.VÕS § 196 lg 1 kohaselt võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-146-06 p-s 22 märkinud, et VÕS § 196 lg 2 järgi üürilepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib üürileandja üürilepingu üles öelda siis, kui kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, s.t üürnik jätab talle antud tähtpäevaks võla tasumata (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-2-102-06 p 14).
64.Kostja on hagejale edastanud hoiatuse arvete tasumata jätmise kohta ja selgitanud, et mittetasumisel pood suletakse pärast 20.01.2015 (I kd, lk 50, 51). Hagiavalduse kohaselt edastati hoiatus hagejale 13.01.2015 ja selle kohaselt oli lisaks ülesütlemise avalduses toodud kolmele arvele ka arve nr 20141962 järgi tasumisele kuuluv tasumata ja hageja võlg oli kokku 6665,76 eurot.
65.Hageja tasus kostjale 15.01.2015 ja 20.01.2015 kokku 2 130,05 eurot, märkides selgitusse arve nr 20141962 tasumine (I kd, lk 52). Seega ei tasunud hageja kostjale kogu võlga ja tasumata jäid endiselt kolme arve, millele oli tuginetud lepingu ülesütlemisel, alusel tasumisele kuuluvad summad. Kostja poolt kohtumenetluses esiletoodud eelnevate arvete tasumisega viivitamine iseloomustab küll hageja maksekäitumist, kuid kuna need tasumata summad ei olnud aluseks üürilepingu erakorralisele ülesütlemisele, siis kolleegium nende arvete osas ei tuvasta hageja maksetega viivtamise pikkust.
66.VÕS § 316 lg 2 järgi on ülesütlemine tühine, kui üürnikul on õigus üürinõue tasaarvestada ja ta teeb tasaarvestuse avalduse viivitamata pärast ülesütlemise avalduse saamist. Hageja leidis, et tal oli õigus tasaarvestada kostja nõudega tagatisraha tagastamise nõue. Üürilepingu p 5.5 järgi pidi üürnik tasuma tagatisraha kahe kuu üüri summas ja pooled ei vaielnud, et selleks summaks oli 3 360 eurot. Tagatisraha pidi olema üürileandja käes kogu üürilepingu perioodi vältel ja p 5.6 järgi oli üürileandjal õigus kasutada tagatisraha üürniku mistahes võlgnevuse katteks. Seega oli tasaarvestamise õigus üürileandjal ja ebaõige on hageja väide, et tal oli õigus tagatisraha tagastamise nõudega tasaarvestada ülesütlemise aluseks olev kostja üüri ja kõrvalkulude nõue. VÕS § 308 lg 3 järgi tekib üürnikul tagatisraha tagastamise nõudeõigus, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul üürilepingu lõppemisest teatanud enda nõuetest üürileandja vastu. Kuna kostja lepinguline esindaja oli 10.02.2015 ekirjaga teatanud hageja lepingulisele esindajale võlast ja soovinud selle tagatisrahaga 15(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 tasaarvestada, siis ei olnud hagejal võimalust teostada ka pärast üürilepingu lõppemist tasaarvestust. Lisaks märgib kolleegium, et juhul, kui hagejal oleks ka olnud õigus tagatisraha tagastamise nõude ulatuses teha kostja nõudega tasaarvestus, ei ole hageja seda teinud õigeaegselt. Hageja on 28.01.2015 kirjas teatanud kostjale, et üürileandja nõudeid tagab tagatisraha, kuid tasaarvestuse avaldust ei ole üürnik esitanud. Tasaarvestuse avalduse on KORSETT OSAÜHING esitanud alles 26.02.2015 kirjas. 26.02.2015 tasaarvestuse avalduse tegemist ei saa kolleegiumi arvates pidada tehtuks viivitamatult. Järelikult ei ole kostja poolt üürilepingu ülesütlemine VÕS § 316 lg 2 järgi tühine.
67.Hageja on seisukohal, et olukorras, kus kostja on ise etteteatamata lõpetanud üürilepingu täitmise, s.t ei ole võimaldanud alates 20.01.2015 üüriruumi kasutada, on ülesütlemine hea usu põhimõtte vastane. Vastavalt TsÜS §-s 138 sätestatud hea usu põhimõttele tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole ülesütlemisavalduse esitamisel rikkunud hea usu põhimõtet, kuna kostjal oli vastavalt pooltevahelise lepingule õigus üürileping üles öelda tulenevalt hageja üüri ja kõrvalkulude võlgnevusest. Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et üürnik oli lepingu kehtivuse ajal pidevalt hilinenud arvete tasumisega. Seega ei ole kohtu hinnangul võimalik tuvastada, et kostja on üürilepingu ülesütlemisel rikkunud hea usu põhimõtet, s.t teostanud enda õigusi pahauskselt eesmärgiga kahjustada hagejat.
68.Eeltoodust tulenevalt oli pooltevaheline üürileping lõppenud 04.02.2015 seoses kostja poolt selle erakorralise ülesütlemisega üürilepingu p 14.5.1.(i) ja VÕS § 313 järgi. Eeltoodu tõttu ei olnud üürnikul enam 23.02.2015 avaldusega (I kd, tl 92) võimalik üürilepingut erakorraliselt üles öelda. Sellekohane maakohtu järeldus on õige.
69.Osas, milles ringkonnakohus eelnevalt tuvastas, et kostja on kehtivalt 21.01.2015 hageja õiguseellasega sõlmitud üürilepingu erakorraliselt ülesöelnud ja üürilepingu p 14.5.1.(i) on kehtiv, tuleb maakohtu otsust täiendada, sest vastavad põhjendused maakohtu otsusest puuduvad täielikult.
70.Kuna kostja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud ja üürileping kehtis kuni 04.02.2015, siis tuleb rahuldamata jätta hageja nõue perioodi eest 05.02.2105 kuni 30.09.2018 saamata jäänud tulu väljamõistmiseks.
71.Saamata jäänud tulu nõude osas perioodi eest alates 20.01.2015 kuni 04.02.2015 tuleb tuvastada, kas kostja oli õigustatud alates 20.01.2015 võtma üürile antud kaupluseruumi oma valdusesse või mitte.
72.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et seoses hageja poolt üüri tasumata jätmisega oli kostjal õigus VÕS § 101 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi keelduda oma kohustuse täitmisest ning mitte lubada perioodil 20.01.2015 kuni 04.02.2015 hagejal üüritud ruume kasutada. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi võib juhul, kui võlgnik on rikkunud oma kohusust, võlausaldaja oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda. Kolleegium leiab, et 16(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 üürilepingu olemusest tulenevalt ei ole võimalik üürileandjal juhul, kui üürnik ei tasu üüri, keelduda oma kohustuse täitmisest ehk siis mitte võimaldada kasutada üürnikul üüritud asja. Üüri tasumise kohustuse rikkumisel on üürileandjal õigus nõuda üürnikult viivist või öelda üürileping üles. Maakohtu poolt tuvastatud viisil üürileandja kohustuse täitmisest keeldumine on üürniku suhtes ilmselgetelt ebaõiglane ja ka ebamõistlik, sest üürilepingu eset arvestades ei ole mõeldav selle valduse ülevõtmine üürileandja poolt ajutiselt ilma üürilepingut ülesütlemata. Samas ei anna eeltoodu veel alust, et kaaluda hageja poolt selle perioodi eest esitatud saamata jäänud tulu nõude rahuldamist, kuna tuvastada tuleb ka see, kas üürile antud pinna ja kauba valduse ülevõtmine võis olla seotud üürileandja pandiõiguse teostamisega ja kas pandiõiguse teostamine oli õiguspärane.
73.VÕS § 305 lg 1 järgi kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded. Kuna poolte vahel oli kinnisasja üürimiseks üürileping, siis oli kostjal üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kaupluseruumides asuvate vallasasjade suhtes (kaup ja sisutus).
74.Kolleegium leiab, et üürileandja pandiõigus ei olnud lõppenud. VÕS § 306 lg 4 sätestab, et kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele. Hageja on kostjale teatanud 20.01.2015 kirjaga, et üürnik ja GOSA INVEST OÜ sõlmisid vallasvara ostu-müügilepingu, millega üürnik võõrandas laovarud ja -jäägid GOSA INVEST OÜ-le. Sisustuse ja mööbli kohta teatas üürnik, et see kuulub LAUMA LINGERIE AS-le (I kd, tl 53-54). 21.01.2015 ütles kostja üürilepingu erakorraliselt üles. Seega on üürileandja üürilepingu esimesel võimalusel üles öelnud ja pandiõigus ei lõppenud.
75.Hageja heitis apellatsioonkaebuses maakohtu otsusele ette, et maakohus ei ole tuvastanud, millal kostja pandiõigust teostas. Sellist sõnaselget tuvastust maakohtu otsusest tõepoolest ei tulene. Samas on hageja toonud esile, et kostja võttis üüritud kaupluseruumis olevad asjad enda valdusse 20.01.2015. Kostjat esindanud RU on hagejale 04.02.2015 e-kirjas teatanud, et võla tasumata jätmisel realiseeritakse kaup võla katteks (I kd, tl 78). Kostja on kohtule selgitanud, et 20.01.2015 teostas ta pandiõigust. Eeltoodust järeldab kolleegium, et kostja on teostanud pandiõigust 20.01.2015.
76.Järgnevalt tuleb tuvastada, kas pandiõiguse teostamine oli õiguspärane. VÕS § 307 lg 1 sätestab, et kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Seega pandiõiguse teostamise eelduseks lisaks võlale on üürniku kavatsus ära viia pandiesemeks olevad asjad. Sellisteks juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Pandiõiguse teostamise eelduseks ei ole see, et üürnik oleks juba asunud viima üüripinnalt asju ära, vaid piisav VÕS § 307 lg 1 17(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 mõttes on, kui üürileandjale on teada asjaolud, mis annavad aluse järeldada sellise käitumise võimalikkust (Riigikohtu otsus tsiviilasjades 3-2-1-127-11 p 11 ja 3-2-1-808 p-d 15 ja 16).
77.Seda, et hageja kavatses üüritud ruumis olevaid asju ära viia, pidi tõendama kostja, kes 20.01.2015 pandiõigust teostas. Kostja ei ole kohtu ette toonud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et hageja oleks asunud kaupluses olevat kaupa ja sisseseadet ära viima või oleks tal olnud kavatsus seda teha. 29.05.2017 menetlusdokumendis (IV kd tl 9899) kostja selgitas, et kuna hageja viivitas pidevalt üüri ja kommunaalteenuste eest tasumisega, siis oli kostjal alus arvata, et ta soovib üüritud ruumidest lahkuda. Kolleegium ei nõustu, et kostja poolt esitatud asjaolud annavad alust järelduseks, et hageja soovis üüritud ruumidest ilma tasumata lahkuda. Kostja on ise esile toonud, et hageja oli alates lepingu sõlmimisest viivituses lepingujärgsete maksete tasumisega (III kd, tl 53-54), mistõttu ei olnud tegemist asjaoluga, mis tekkis enne pandiõiguse teostamist ja mis viitas hageja kavatsusele üüritud ruumist lahkuda. Seega on õige maakohtu järeldus, mille kohaselt oli kostja poolt pandiõiguse teostamine vastuolus VÕS § 307 lg-ga 1. Eeltoodud maakohtu järeldust ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud.
78.Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja ei olnud õigustatud võtma 20.01.2015 oma valdusse hagejale üüritud kaupluseruumi ja kostja on teostanud pandiõigust alusetult, siis on kostja perioodil 20.01.2015 kuni 04.02.2015 üürileantud ruumi oma valdusse võtmisega rikkunud pooltevahelist üürilepingut. Lepingu p 4.3.1. järgi andis kostja üüritud pinna hageja kasutusse ja p 9.3.4 järgi kohustus hoiduma sekkumast hageja äritegevusse. Hageja on esile toonud, et kostja poolse lepingu rikkumise tõttu jäi tal saamata äritegevusest tulu, mille ta palus kostjalt välja mõista. Kahju suuruseks on hageja toonud 21,21 eurot ööpäevas. Kostja kahju arvestusele konkreetseid vastuväiteid esitanud ei ole.
79.VÕS § 115 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Asjaolusid, millest järelduks, et kostja kohustuse rikkumise eest ei vastuta esile toodud ei ole ja samuti ei ole tuvastatavad asjaolud, mis seadusest tulenevalt välistaks kostja vastutuse. VÕS § 128 lg 2 järgi on varaline kahju otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu ja lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu suuruse tõendamiseks on esitanud hageja väljavõtte raamatupidamisprogrammis peetavast kasumiaruandest lepingu rikkumisele eelnenud aja kohta (I kd, tl 184-190), millest nähtub, et üürniku tegevus oli kasumlik. Arvestades rikkumisele eelneva perioodi kasumit 7743,25 eurot, oleks ühe päeva kasum olnud 21,21 eurot, mis 16 päeva eest on 339,36 eurot. Kuna hagejal olid palgatud töötajad ja üüritud pinnal asusid kaubad, siis oli ta teinud ettevalmistused, et tulu saada. Kolleegiumi arvates oli äriruumi üürilepingu korral äritegevusest saamata jäänud tulu kui kahju ärahoidmine üürilepingu eesmärgiks 18(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 (VÕS § 127 lg 2) ja kostja pidi ruumide ja kauba enda valdusse võtmisel ette nägema, et hagejal jääb tulu saamata (VÕS § 127 lg 3). Samuti on tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel põhjuslik seos, kuna kauba ja ruumide valduse jätmisel hagejale, oleks saanud hageja äritegevusest tulu (VÕS § 127 lg 4). Seega kuulub väljamõistmisele saamata jäänud tulu 339,36 eurot (16 päeva x 21,21 eurot).
80.Hageja esitas nõude kahju, mis oli tekkinud seoses kohtueelsete õigusabikulude kandmisega, hüvitamiseks summas 8700 eurot, mille maakohus rahuldas osaliselt ja mõistis välja 960 eurot. VÕS § 128 lg 3 järgi on otseseks varaliseks kahjuks kulud, mis on tehtud hüvitise saamiseks. Hageja selgituse kohaselt kasutas ta õigusabi nii seose üürilepingu ülesütlemise vaidlustamisega kui alusetu pandiõiguse teostamise tõttu asjade väljanõudmise ja kahju hüvitamise nõuete esitamisega. Õigusabi osutas hagejale vandeadvokaat Anto Variku. Maakohus on hageja poolt õigusabile tehtud kulude hüvitamise hindamisel põhjendatult lähtunud samadest põhimõtetest, kui kohtumenetluses kantud lepingulise esindaja kulude hüvitamisel. Kuna üürilepingu erakorraline ülesütlemine oli seaduspärane ja sellega seonduvaid kahju hüvitamise nõudeid ei rahuldatud, siis selles osas õigusabikulud hüvitamisele ei kuulu. Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil, et ca 50% õigusabikuludest oli seotud üürilepingu erakorralise ülesütlemisega ja 50% alusetu pandiõiguse teostamisega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hüvitamisele ei kuulu kulu dokumentide koostamise eest, millest ei nähtu, et need on koostanud lepinguline esindaja ja millele on alla kirjutanud hageja seaduslik esindaja. Eeltoodud järeldust toetab kohtumenetluses esindaja kulude hüvitamise praktika, kus hüvitamisele ei kuulu need kulud õigusabile, mille tegemine esindaja poolt ei ole vaidluse teisele poolele toimingutest ja esitatud dokumentidest nähtav. Hageja apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste maakohtu poolt arvestamata jäetud toimingute eest tasumisele kuuluva hüvitamata jätmisega ta ei nõustunud ja kaebuses on üksnes paljasõnaliselt viidatud maakohtu menetluses esitatud menetlusdokumentidele, millistest see peaks selguma. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et kostja pole vastu vaielnud hagejale teenust osutanud isiku teenuse ajakulule. Kostja on 15.10.2015 menetlusdokumendis vastuväited esitanud (III kd, tl 115-116).
81.Maakohus rahuldas õigusabikulude kandmisest tekkinud kahju hüvitamise nõude 960 euro ulatuses, arvestades hageja lepingulise esindaja Anto Variku poolt koostatud dokumentide mahtu ja sisu ning hindas võimalikku ajakulu nende koostamiseks. Samuti lähtus maakohus sellest, et õigusabi pidi olema osutatud seonduvalt alusetu pandiõiguse teostamisega. Kolleegiumi arvates on maakohtu hinnang vajaliku õigusabi mahu 8 tundi osas jälgitav ja põhjendatud ja hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha järeldust, et kahju hüvitis peaks olema erinev maakohtu poolt tuvastatust.
82.Kostja vaidlustas vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse õigusabikulude kandmisest tekkinud kahju hüvitamiseks väljamõistetud 960 euro osas. Kolleegiumi arvates see, et arvete alusel on tasunud õigusabi eest Puffet Invest OÜ, ei anna alust järelduseks, et hagejale ei ole selles osas kahju tekkinud, kuna maksekohustus tekkis arvetest nähtuvalt hagejal (I kd tl 182, 183). Juhul, kui kolmas isik tasub võla, võib tal olla tagasinõue VÕS § 78 lg 4 järgi võlgniku vastu kas seadusest või lepingust 19(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 tulenevalt, sh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Eeltoodu tõttu ei saa väita, et hagejale ei ole kahju tekkinud. VÕS § 128 lg 3 järgi võib otsene varaline kahju tekkida ka tulevikus. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõude täitnud isik on loobunud tagasinõudest. Kostjale oli kahju tekkimise võimalus ettenähtav ja samuti oli kostja poolt alusetu pandiõiguse teostamise ja hagejale tekkinud kahju vahel põhjuslik seos.
83.Järgnevalt kontrollib kolleegium hageja nõuete, mis tulenesid alusetu pandiõiguse teostamisest, lahendamist maakohtu poolt.
84.Hageja esitas kostja vastu seoses alusetu pandiõiguse teostamisega kahju hüvitamise nõude 14 879,04 eurot äravõetud kaupade eest ja 4 018,65 eurot äravõetud vallasvara (kaupluseruumide sisustus ja muu sarnane) eest. Maakohus rahuldas nõude osaliselt ja mõistis välja kahju hüvitise 1122,68 eurot, mille osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.
85.Pandiõiguse alusetu teostamise korral on üürnikul esmajoones õigus nõuda asjade väljaandmist AÕS § 80 alusel. Juhul kui üürileandja sellest keeldub ning üürnik kaotab viivituse tõttu asjade tagastamise vastu huvi, võib ta nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 alusel. Üürnik on kostjale saatnud koheselt pärast kaupade kostja valdusse võtmist mitu kirja, kus ta soovis kaupa ja kaupluse inventari tagasi (I kd, tl 57, 70). Kostja kaupa, inventari ja sisseseadet ei tagastanud ning müüs need enampakkumisel, mille tulemusena laekus 04.12.2015 6413,40 eurot (ilma käibemaksuta 5344,50 eurot, III kd, tl 141). Kuna kaupu ja sisseseadet ei olnud enam võimalik kostjalt AÕS § 80 alusel tagasi nõuda ja alles olevate asjade suhtes oli ta kaotanud huvi nende vastu, siis oli hageja õigustatud nõudma kahju hüvitamist. Hageja pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et kaubad ja muud kaupluseruumides olevad asjad kuulusid talle ja milline oli nende väärtus valduse äravõtmise ajal.
86.Kaupluses olnud ja kostja poolt 20.01.2015 valdusse võetud kaupade osas esitas hageja nõude 14 879,04 euro hüvitamiseks. Maakohus on nõude jätnud rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud, et kaubad kuulusid talle. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega eeltoodud osas ja põhjendusi TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Maakohus on otsuses tuginenud hageja enda poolt esitatud tõenditele, mille kohaselt oli hageja detsembris 2014 kauba võõrandanud. Hageja apellatsioonkaebuses neid maakohtu järeldusi selgesõnaliselt ei vaidlustanud, vaid viitas hagiavalduses esitatud väidetele ja 24.08.2017 menetlusdokumendis toodud seisukohtadele. Hagiavalduse p-des 2.9.7. –
2.9.9.ei ole hageja selgitanud asjaolusid seonduvalt kauba müügiga GOSA INVEST OÜ-le ja sellega, et müüdud kaubad ja väidetavalt hagejale kuulunud kaubad tõendite põhjal kattuvad. 24.08.2017 menetlusdokumendi järgi on hageja selgitanud GOSA INVEST OÜ-le võõrandatud kaupade ja hageja väidetel talle kuulunud kaupade andmete kattuvust kohtule esitatud väljatrükkides laoprogrammi eripäraga, samas ei ole võimalik menetlusdokumendist aru saada, milles see eripära seisnes. Kolleegium märgib, et üürnik on 20.01.2015 kostjale esitanud teatise, mille kohaselt oli kaupluses olev kaup võõrandatud detsembris 2014 GOSA INVEST OÜ-le (I kd, tl 55). Hageja poolt esiletoodu kohaselt on GOSA INVEST OÜ kauba edasi võõrandanud Vailaid OÜ-le, kes võõrandas need edasi Puffet Invest OÜ-le. Sellise selgituse esitas hageja ka 03.06.2015 menetlusdokumendis, kus ta nõudis Puffet Invest OÜ-le kuuluva vara 20(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 (kauba) osas valduse rikkumise lõpetamist (II kd, tl 185-200, III kd, tl 1-12), millisest nõudest ta hiljem loobus.
87.Järgnevalt kontrollib kolleegium maakohtu otsust osas, milles maakohus lahendas hageja nõude alusetu pandiõiguse teostamisega tekitatud kahju hüvitamiseks inventari (sisseseade ja valgussüsteem) osas. Pooled ei ole vaidlustanud, et hagejale kuulus inventar ja valgussüsteem väärtusega 4018,65 eurot. Hagejale kuulus enne pandiõiguse teostamist järgmine vara: sahtel metallklambriga väärtusega 53 eurot, tšekiprinter (Metapace T-4, USB 8 dots /mm203dpi/) väärtusega 120 eurot, kliendinäidik (displei Glancetron/Jarltech 8035) väärtusega 106 eurot, arvuti (Intel Nuc DCCP847DYE uCEF) väärtusega 283,33 eurot, turvaväravate süsteem (EAS XS Supra 23G süsteem ja vastuvõtja) väärtusega 1255, 57 eurot ning paigaldatud valgussüsteem väärtusega 2150,75 eurot, mille valduse on hageja kaotanud kostja poolt alusetu pandiõiguse teostamise tõttu. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et eeltoodud vara osas on kostja poolt pandiõiguse teostamine ebaseaduslik, kuna vara (pandi) väärtus ületas kostja nõude. Arvestades, et eelnevalt oli maakohus õigesti tuvastanud, et pandiõiguse teostamine oli alusetu seetõttu, et polnud täidetud VÕS § 307 lg-s 1 toodud eeldused, siis see, et inventari ja sisseseade väärtus ületas mitteolulises määras kostja nõude, ei ole pandiõiguse teostamise õiguspärasuse hindamisel oluline. Kostja ei olnud õigustatud üldse pandiõigust teostama ja inventari oma valdusse võtma. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.
88.Alusetu pandiõiguse teostamisega seonduvalt on hagejal esmalt õigus nõuda AÕS § 80 järgi vara tagastamist. Kostja on väitnud, et hagejale kuulunud inventar on tal alles ja esitanud selle kohta fotod (IV kd, tl 149-175). Kolleegium nõustub maakohtuga, et esitatud fotode järgi ei ole võimalik tuvastada, et tegemist oleks asjadega, mis asusid üüritud kaupluseruumis ja mis kuulusid hagejale. Hageja selgitas, et ta on kaotanud huvi nende asjade tagasisaamise osas, kuna pole teada, kuidas ja kas need on säilinud. Seega on hagejale kuuluva inventari ja valgussüsteemi osas alusetu pandiõiguse teostamisega tekkinud hagejale kahju 4018,65 eurot, mille on kostja kohustatud VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi hagejale hüvitama. Vaidlust ei ole, et hageja nõudis asju kostjalt tagasi koheselt pärast kostja poolt nende oma valdusse võtmist, kuid kostja neid ei tagastanud ning sellest johtuvalt tõttu on hageja kaotanud huvi nende tagasi saamise vastu. Kolleegium leiab, et VÕS § 307 lg 1 eesmärgiks on ära hoida üürnikule alusetu pandiõiguse teostamisega kahju tekitamine (VÕS § 127 lg 2) ja tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos, kuna juhul, kui kostja poleks hageja vallasasju oma valdusse võtnud, poleks hagejale kahju tekkinud. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja oleks saanud kahju tekitamise tõttu kasu.
89.Maakohus on vaidlustatud otsuses inventari ja sisseseade suhtes alusetu pandiõiguse teostamisega seoses hinnanud ka seda, milline oli kostja nõue hageja vastu, tuvastades, et kostja oli oma valdusse võtnud rohkem vara, kui oli vajalik tema nõude katteks, ja teostanud sisuliselt tasaarvestuse pandiks võetud asjade realiseerimisel saadu ja kostja nõuete vahel, kuid samas jätnud kostja tasaarvestuse avalduse otsuse põhjenduste
21(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 kohaselt rahuldamata. Viidatud osas on maakohtu otsus vastuoluline ja hageja apellatsioonkaebuse sellekohane väide õige.
90.Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista üürilepingu sõlmimisel tasutud tagatisraha 3360 eurot ja teha selles osas tasaarvestus kostja arvest nr 20142402 tuleneva nõudega 264,09 eurot, arvest nr 201422175 tuleneva nõudega 2130,05 eurot, arvest nr 20142402 tuleneva nõudega 217,03 eurot ja osaliselt arvest 20150053 tuleneva nõudega summas 748,83 eurot. Vaidlust ei ole, et hageja on kostjale tagatisraha 3360 eurot tasunud, kuid vaidlus on selles, milliste kostja nõuetega see tasaarvestatakse. VÕS § 308 lg 3 järgi võib üürnik nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõuetest üürniku vastu. Pooltevahelise üürilepingu p 5.6 järgi oli üürileandjal õigus kasutada tagatisraha mistahes üürniku võlgnevuse katteks ja selle kasutamisest tuli teatada 3 päeva ette. Eeltoodust saab järeldada, et mitte üürnikul ei olnud õigust määrata, millise nõude katteks ta tagatisraha arvestab, vaid seda sai teha üürileandja, kes võis tagatisrahaga tasaarvestada ka viivise nõude. Üürileandja on nõuetest üürniku vastu teatanud enne üürilepingu ülesütlemist korduvalt, viimati 13.01.2015, kuid kohtu ette toodud dokumentidest ei tulene, et kostja oleks teatanud, et kasutab tagatisraha nõuete kustutamiseks. Esmakordselt on kostja esile toonud, millised nõuded ta tagatisrahaga tasaarvestas 14.07.2015 vastuses hagile. Kostja tõi esile, et tal on hageja tagatisraha nõude tasaarvestanud oma nõudega 4752,74 eurot (III kd, tl 138). Maakohus tuvastas, et kostjal oli hageja vastu üüri ja kommunaalkulude nõudeid 3923,78 eurot ja pärast tagatisrahaga tasaarvestamist jäi võlaks 563,78 eurot, mida pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Maakohus on tuvastanud, et tagatise tagastamise nõue oli kostja poolt tehtud tasaarvestusega VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud ja maakohus on nõude seetõttu jätnud õigesti rahuldamata.
91.Järgnevalt tuleb kontrollida, millise summa jäi hageja kostjale võlgu pärast tagatisraha tagastamise nõudega tehtud tasaarvestust, kuna kostja on esitanud ka menetlusliku tasaarvetsuse avalduse. Vaidlust ei ole, et pärast tagatisraha nõude tasaarvestamist jäi hageja võlgu üüri ja vahendatud teenuste eest 563,78 eurot, sellele lisandus võlg jaanuarikuu kommunaalteenuste eest 212,30 eurot, mis muutus sissenõutavaks veebruaris 2015. Vastavalt üürilepingu p-le 13.6 oli maksetega viivitamisel õigus kostjal nõuda viivist 0,1% päevas. Maakohus tuvastas, et viivis üürilepingu ülesütlemise seisuga oli 2067,29 eurot. Hageja on apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohus on ebaõigesti leidnud, et ta pole kostja viivise nõudele vastu vaielnud, kuna vastuväited esitati 24.08.2017 menetlusdokumendis. Kolleegium leiab, et maakohus õigustatult ei arvestanud kostja hilinenult esitatud vastuväiteid. 17.08.2017 määruses määras maakohus, et eelmenetlus on lõppenud ja andis pooltele võimaluse esitada menetluskulude nimekiri 24.08.2017. Seega 24.08.2017 esitatud vastuväited olid esitatud hilinenult ja maakohus ei pidanud enam neid hindama. Lisaks ei ole ka 24.08.2017 menetlusdokumendist täpselt tuvastatav, millise summa osas oli hageja arvates kostja viivise nõue ebaõige. Lisaks üürilepingu lõppemisel sissenõutavaks muutunud viivise nõudele on kostja toonud esile, et tal oli õigus nõuda hagejalt viivist perioodi eest alates 22.01.2015 kuni 02.12.2015, millal ta sai oma nõude rahuldatud alusetult pandiks võetud vallasasjade realiseerimise tulemist. Maakohus on viivise 22(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 summaks arvestanud 211,87 eurot ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Kokku oli seega hageja võlg kostja ees 3055,24 eurot. Vaidlust ei ole, et alusetult pandiks võetud asjade enampakkumisest laekus kostjale 5344,50 eurot (III kd, tl 141). Maakohus on tasaarvestuse tulemusel leidnud, et kostja pidi hagejale tagastama 2289,26 eurot, millest on kostja menetluse ajal tasunud 1166,58 eurot, mistõttu mõistis maakohus välja 1122,68 eurot. Maakohus on arvestanud hageja nõudena kostja vastu tulenevalt pandiõiguse alusetust teostamisest mitte inventari kaotsiminekust tuleneva kahju hüvitise (4018,65 eurot), vaid summa, mille sai kostja hageja vara enampakkumisel müümisel, s.o 5344,20 eurot. Pooled eeltoodut vaidlustanud ei ole. Sellest lähtudes tegi maakohus tasaarvestuse (5344,50 – 3055,24) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1122,68 eurot (2289,26 – 1166,58). Arvestades esitatud apellatsioonkaebuse ulatust, ei ole alust eeltoodud maakohtu järeldust muuta.
92.Hageja esitas nõude väljamõistetud summadelt viivise saamiseks alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Vastuses hageja apellatsioonkaebusele leidis kostja, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist, kuna KORSETT OSAÜHINGU (esialgne hageja) 16.02.2017 jagunemiselepingu (V kd, tl 188-222) järgi ei ole viivise nõudeid hagejale üle antud. Kolleegium leiab, et kostja sai jagunemislepingust tuleneva vastuväite viivise nõudele esitada apellatsioonimenetluses, kuna jagunemislepingu terviktekst esitati esmakordselt ringkonnakohtule ja ringkonnakohus võttis selle kui asjakohase tõendi vastu. Jagunemislepingu p 5.1. järgi jagunev ühing annab eraldumisel omandavale ühingule (hagejale) üle jagunemislepingu lisades nr 1, 2, 3 ja 4 nimetatud vara ja esemed ja p
5.2.järgi jäävad p-s 5.1. nimetamata jaguneva ühingu vara ja esemed jagunevale ühingule. Jagunemislepingu lisa nr 2 järgi on hagejale üle antud nõuded, kuid märgitud ei ole viivise nõude üleandmist, samas Viljandi Centrum AS vastu esitatud nõuete osas on eraldi märgitud viivisenõude üleandmine. Eeltoodust järeldub, et esialgne hageja ei ole jagunemisel praegusele hagejale viivisenõudeid üle andnud ja viivise nõuet perioodi eest kuni nõuete omandamiseni, s.o jagunemislepingu sõlmimiseni 16.02.2107, ei ole alust rahuldada.
93.Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et rahuldamisele kuulub hageja nõue üürilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitise saamiseks summas 339,36 eurot, millelt tuleb välja mõista VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi viivis alates 16.02.2017 kuni kohtuotsuse tegemiseni (07.06.2018) viivisekalkulaatori järgi summas 35,48 eurot. Õigusabikulude tasumisest tulenev kahju hüvitamise nõue kuulus rahuldamisele summas 960 eurot. Sellelt nõudelt on VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis alates 16.02.2017 kuni 07.06.2018 100,37 eurot. Alusetust pandiõiguse teostamisest tulenev kahju oli 1122,68 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teise lause järgne viivis sellelt on eelnevalt viidatud perioodi eest 117,37 eurot. Hagiavalduses esitas hageja nõude, kus ta soovis ka TsMS § 367 järgi viivise väljamõistmist kuni nõude tasumiseni ja maakohus on selle põhjendatult rahuldanud.
94.Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus on ebaõigesti keeldunud menetlusse võtmast 24.08.2017 menetlusdokumendis esitatud nõuet tuvastada üürilepingu erakorralise ülesütlemise tühisus. Vastava tuvastusnõude esitamiseks puudus hagejal
23(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 eraldi tuvastushuvi, kuna üürilepingu ülesütlemisega seonduvad asjaolud tuli kohtul tuvastada kahju hüvitamise nõude üle otsustamisel.
95.Maakohtu otsuse resolutsioonis ei ole märgitud menetluskulude jaotust, kuid otsuse põhjenduste järgi jättis maakohus 3,41% hageja kuludest kostja kanda ja kostja kuludest 96,59% hageja kanda. Kolleegium märgib, et eeltoodud jaotus on sõnastatud ebaselgelt, kuid sellest saab järeldada, et menetluskuludest jäeti 3,41% kostja kanda ja 96,59% hageja kanda. Maakohus ei ole menetluskulude jaotuse määramisel arvestanud sellega, et kostja on hageja nõude rahuldamiseks menetluse ajal tasunud 1166,58 eurot. Seoses maakohtu otsuse muutmisega väljamõistetavate summade osas ja sellega, et menetluse ajal tasus kostja 1166,58 eurot, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust ja hageja kanda tuleb jätta 95% maakohtu ja esimese ringkonnakohtu menetluse menetluskuludest ning kostja kanda 5%.
96.Hageja poolt osaliselt nõudest loobumist on maakohus käsitlenud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel. Hageja on apellatsioonkaebuses leidnud, et loobutud nõude osa oleks tulnud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvestada teise proportsiooniga, kuid maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust ei ole ta vaidlustada soovinud. Seetõttu on hageja apellatsioonkaebuses esitatu vastuoluline. Samas hageja käsitlusega, et loobutud vara väljanõudmise nõude osa moodustasi 5,4% kõigist nõuetest, kolleegium ei nõustu. Hageja esitas esialgselt maakohtule nõuded vara ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks LAUMA LINGERIE AS-le ja Puffet Invest OÜ-le kuulunud kauba osas. Maakohus ei ole nõuete menetlemisel eraldi määranud, milline oli hagihind nende nõuete osas. Kuna LAUMA LINGERIE AS kauba nõude osas ei ole võimalik määratleda väljanõutavate asjade väärtust, siis loeb kohus TsMS § 136 lg 1 järgi selleks 3 500 eurot, nagu oli selle määranud hageja. Hageja ei ole Puffet Invest OÜ nõude osas näidanud väljanõutavate asjade väärtust. Tõendina esitatud vallasvara müügilepingust on tehingu hind kustutatud (III kd, tl 29). Kuna Puffet Invest OÜ asjade väljanõudmise nõude esemeks olevad asjad kattuvad hageja väidetel talle kuulunud varaga, siis ei saaks eeltoodud nõude hind olla väiksem kui 14 879,04 eurot ja hageja poolt väidetud 3500 eurot ei ole õige. Järelikult oli maakohtule esitatud hagi hind tegelikult vähemalt 84 262,04 eurot. Kuna hageja loobus nõuetest kokku hinnaga 18 379,04 eurot (3 500+14 879,04), siis on tegelikult maakohus isegi väiksemas määras arvestanud esimese maakohtu menetluse kulude suuruse kindlaksmääramisel loobutud nõudega. Kuna aga hageja ei ole maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suurust vaidlustanud ja ringkonnakohus ei saa väljuda kaebuse piiridest, siis alust maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude suuruse muutmiseks ei ole. Seega on hageja menetluskulude suuruseks 6597,76 eurot ja kostja menetluskulude suuruseks 4826,25 eurot, millest 462,96 eurot tuleb hüvitada seoses nõudest loobumisega.
97.Kostjal tuleb hüvitada hagejale 329,89 eurot (6597,76 x 5%). Hagejal tuleb seoses nõudest loobumisega hüvitada kostja menetluskulu 462,96 eurot ja ülejäänud menetluskulude osas 4145,13 eurot (4363,29 x 95%). Kokku tuleb hagejal hüvitada kostjale 4608,09 eurot. Vastastikuse tasaarvestuse tulemusel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 4278,20 eurot. Kostja palvel kuulub menetluskuludelt 24(25)
Tsiviilasi nr: 2-15-5975 väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.
98.Kuna hageja apellatsioonkaebus kuulus rahuldamisele marginaalses määras ja kostja vastuapellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
25(25)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.