Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED

Hagiavalduse kohaselt andis A. P. kostjale vastavalt omavahelisele kokkuleppele ülekannetega kostja pangakontodele laenu ilma intressita alljärgnevalt: x.10.2014 summas 2000 EUR ülekandega kostja arvelduskontole AS-s SEB Pank nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxx, maksekorralduses oli märgitud ülekande selgituseks „Vastavalt Märdiga kokkuleppel“; 28.07.2015 summas 5500 EUR ülekandega kostja arvelduskontole nr EE0x Nordea Bank AB Eesti filiaalis, maksekorralduses oli märgitud ülekande selgituseks „laen“. A. P. ja kostja ei leppinud kokku laenude tagastamise tähtaega. Laenu saamise initsiaatoriks oli kostja, kes tundis hagejat. Hageja leidis A. P. näol isiku, kes andiski kostjale laenu kahel korral, kokku summas 7500 EUR. A. P. ja hageja sõlmisid 17.08.2016 nõude loovutamise kokkuleppe, millega A. P. loovutas laenude kokku 7500 EUR tagastamise nõude ja kõrvalnõuded hagejale. A. P. õnnestus üle anda kostjale laenulepingute erakorralise ülesütlemise ja nõude loovutamise teade alles 12.09.2016. Teade oli esitatud nii e-posti teel kui ka tavakirjaga. A. P. ütles üles laenulepingud ja taotles, et kostja tagastaks laenulepingute alusel saadud põhisumma 7500 EUR hiljemalt 01.10.2016 hageja arvelduskontole AS-s Swedbank nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, ülekande selgituseks märkida „laenu tagastamine“. A. P. teatas kostjale, et ta loovutab oma nõuded, mis tulenevad x.10.2014 ja 28.07.2015 laenulepingutest kostja vastu hagejale. Kostja sai kirjaliku teate laenulepingute ülesütlemise ja nõude loovutamise kohta kätte, millest ta teavitas A. P. vastava e-kirjaga 1x.09.2016, teatades vastuseks: „Sinu nimi on kusagilt läbi jooksnud, aga Sind ennast ma kohanud pole. Palun saada minu allkirjaga laenuleping ja vaatame, mis teha annab. Ma ei mäleta, et oleksin Sinu nimelise isiku/inimese käest kunagi laenu võtnud.“ Kostja ei ole laenulepingutest tulnud kohustusi täitnud. Suusõnaliselt on kostja hagejale kinnitanud laenude saamist, kuid öelnud, et kostja maksab laenud tagasi siis, kui kostjal tekib selleks võimalus. Hageja on selliselt olukorras, milles tal ei ole laenu tagasisaamiseks muid võimalusi, kui pöörduda hagiavaldusega kohtusse. Hagi aluseks olevate asjaolude järgi, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tagastamata laenude summana 7500 EUR (2000 + 5500=7500). Hagi esitamise 16.11.2016 seisuga tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista seadusjärgne viivis ajavahemiku alates 02.10.2016 kuni 16.11.2016 eest kokku 75,55 EUR (46 p x 0,0219 = 1,0074%; 1,0074 % 7500-st = 75,55 EUR). Peale selle taotleb hageja TsMS § x alusel, et kostjalt mõistetakse välja hagi esitamise seisuga veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis. Neil asjaoludel ja tuginedes VÕS §-dele 94 lg 1; 11x lg 1; x lg 1; x lg 1 ja lg 2; TsMS §-dele 162 lg 1; x lg x; x lg palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks põhisumma 7500 EUR,

2 (9)

viivist alates 02.10.2016 kuni hagi esitamiseni 16.11.2016 kokku 75,55 EUR ning alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni tasumisele kuuluvalt põhinõudelt (7500 EUR) viivis 0,0219% päevas. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt, kuivõrd kostja on eitanud A. P. laenuna 7500 EUR saamist, esitab hageja alternatiivse nõude õigusliku aluseta saadu tagastamiseks vastavalt VÕS § 1028 lg 1. Eeldusel, et kostja tõendab kohtule, et A. P. ning kostja vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut ning et A. P. ning kostja vahel ei ole sõlmitud ka mingit muud võlaõiguslikku lepingut, on kostja kohustatud siiski tagastama hagejale A. P. varasemalt saadud 7500 EUR, kuivõrd kostjal puudub sellisel juhul õiguslik alus A. P. 7500 EUR saamiseks. A. P. ei olnud kohustust tasuda R. K. x.10.2014 2000 EUR ning 28.07.2015 5500 EUR. A. P. ning hageja sõlmisid 06.0x.2017 nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 1, mille sätete kohaselt loovutas A. P. hagejale kõik põhi- ja kõrvalnõuded kostja R. K. vastu x.10.2014 A. P. poolt kostjale üle kantud 2000 EUR tagasisaamiseks ning 28.07.2015 A. P. poolt kostjale üle kantud 5500 EUR tagasisaamiseks. A. P. teavitas lisa nr 1 sõlmimisest ka kostjat. Kuivõrd A. P. on loovutanud 7500 EUR nõudeõiguse nii põhi- kui ka kõrvalnõuete osas hagejale, on kostja kohustatud tasuma hagejale nii 7500 EUR kui ka sellega seotud kõrvalnõuded.

KOSTJA VASTUVÄITED

Vastuses hagile keeldub kostja tunnistamast hagi, väites, et ei ole tõendatud, et kostja on laenanud A. P. hagis nimetatud summad ja puudub vastav laenuleping. Tuginedes VÕS § 2x lg 2 pidanuks A. P. tegema igakülgset koostööd, et väidetav ’’kohustus’’ saaks täidetuks. A. P. pole kunagi võtnud kostjaga ühendust ei suuliselt ega kirjalikult, et oma eelnevaid taotlusi talle isiklikult esitada (tl x-x). KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. VÕS § 164 lg 1,2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Hagiavalduse kohaselt on A. P. ja hageja sõlminud 17.08.2016 nõude loovutamise kokkuleppe, millega A. P. loovutas kostjale antud laenude kokku 7500 EUR tagastamise nõude ja kõrvalnõuded hagejale ning seoses kostjapoolse vastuväitega on 06.0x.2017 sõlminud nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 1, mille kohaselt loovutas A. P. hagejale kõik põhija kõrvalnõuded kostja R. K. vastu x.10.2014 A. P. poolt kostjale üle kantud 2000 EUR tagasisaamiseks ning 28.07.2015 A. P. poolt kostjale üle kantud 5500 EUR tagasisaamiseks. Hageja on kohtule esitanud vastavad nõuete loovutamise lepingute koopiad (tl 10-11, 57-59). Kuna VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele on hagejal õigus esitada loovutatud nõuete alusel hagi kostja vastu.

Hageja seletab (tl 67), et kostja pöördus 2014.a. oktoobris hageja poole sooviga saada 2000 EUR, kuivõrd aga hagejal selline võimalus laenu andmiseks puudus, oli laenu kostjale nõus andma A. P. . Hageja hinnangul ei mõjuta kostja kohustust saadud 2000 EUR tagastamiseks üldse asjaolu, kes omavahelises vestluses tegi ettepaneku laenulepingu sõlmimiseks. Ülekanded

3 (9)

kostjale tegi A. P. oma arvelduskontolt, mitte võõralt kontolt. Hageja M. M. annab vande all ütlusi (tl 125-127), et esimese nii-öelda kokkuleppe ajal lubas ta kostja küsimise peale organiseerida kostjale raha; kust see raha tuleb, seda ta kostjale ei öelnud; teise kokkuleppe ajal kostja küsis käendamist, hageja keeldus ja pakkus välja, et organiseerib raha; kuna hagejal hetkel ei olnud võimalust neid ülekandeid teha, tegi seda mõlemal juhtumil hageja palvel A. P. ; A. P. on hagejal tööalane seos ja ka sõprussuhted; hageja ei mäleta, kas jäi teavitamata kostjat, kellelt raha tuleb; oli kokkulepe, et aasta 2015 sügis tasutakse mõlemad summad; hageja mäletamist mööda liikus SMS kostja konto numbriga 2000 euro osas hagejale ja edasi A. P. , 5500 euro puhul e-mailiga, mis on hagimaterjalides. Kostja seletab (tl 62-6x), et oktoobris 2014 pakkus tema tolleaegne hea sõber hageja M. M. talle 2000 EUR, et päästa kostjale kuulunud pankroti äärele sattunud ettevõte. Hageja ei maininud kordagi, et kasutab selleks A P. rahastust, vaid raha pidi tulema A P. kuuluvast firmast APIT CONSULTING OÜ. Usaldades oma head sõpra, ei pidanud ta vajalikuks kontrollida, kes tema pangaarvele selle ülekande teeb, vaid raha laekudes, sai see kantud sihtotstarbeliselt nii, nagu oli sõpradega eelnevalt kokku lepitud. Tagastuskuupäeva ja intressi ei määratud, kuna tegemist oli heade sõprade omavahelise tehinguga ja selgelt sai mõlema andja poolt väljendatud, et tagasimakse toimub siis kui firma on taas jalgadel. Tänaseks on see ettevõte seaduslikult likvideeritud. Juulis 2015 pöördus kostja hageja poole sooviga saada tema käendust. Käenduse asemel pakkus hageja kostjale vajaminevat summat 5500 eurot taaskord firma APIT CONSULTING OÜ arvelt. Taas ei pidanud kostja sõpra usaldades vajalikuks kontrollida, kes selle raha kannab ja ka seekord ei avaldanud hageja kordagi, et tegemist on A. P. poolse finantseerimisega. Kuni 12.01.2016 ei avaldanud hageja ei kirjalikult ega suuliselt, soovi kordagi antud summasid tagasi saada, nendelt intressi nõuda või viiviseid korjata. Ainuke kostja kohtumine A. P. leidis aset märtsis 2006.a., kui hageja pidas oma 25 a. juubelit, millele oli kutsutud ka A P. , kus neid tutvustati. Seega jääb kostjale segaseks, mil viisil võis A. P. peale 10 aastat tagasi toimunud põgusat kohtumist kanda ilma kostjaga läbi rääkimata, kohtumiseta, tagatisi või garantiisid nõudmata ja tähtajatult anda talle laenu sellises summas. Hageja salatses ja sõlmis kokkuleppeid A. P. ilma, et oleks kostjat nendesse kokkulepetesse kaasanud. 12.01.2016 toimunud viimasel kohtumisel nõudis hageja, et kostja ja hageja vahelise kokkuleppega saadud summad tuleb kanda A. P. kontole, mil kostja sai teada, et ülekanded on tulnud A. P. käest. VÕS § x lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § x lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Hageja on esitanud väite, et A. P. ja kostja vahel olid sõlmitud suulised laenulepingud. Kostja eitab laenulepingute olemasolu. Asja õigeks lahendamiseks tuleb kohtul tõlgendada õiguslikult isikute vahelisi õiguslikke suhteid; kindlaks teha, kas A. P. ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas pooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Eelkõige tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada VÕS § 29 lg 1 esimeses lauses sätestatuga ning lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Juhul kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg 4 järgi lepingu tõlgendamisel arvesse võtta ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 1–6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust,

4 (9)

mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (Riigikohtu 7. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr x-2-1-122-06, p 12 ja 15. mai 201x. a otsus tsiviilasjas nr x-2-1-51-1x, p 12). Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitab 5.novembri 2014.a. otsuses nr x-2-1-110-14: „Ainuüksi asjaolust, et pooltel ei olnud kirjalikku laenulepingut, millest nähtuks kummagi poole sõnaselge tahe sõlmida laenuleping, ei saa järeldada laenulepingu puudumist. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Tahteavaldus võib mh olla kaudne, väljendudes teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg x)... Samas asjas varem tehtud otsuses juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et olukorras, kus hageja on tõendanud raha ülekandmise, tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada (Riigikohtu 15. mai 201x. a otsus tsiviilasjas nr x-2-1-57-1x, p 14). Seega pidi kostja vaidlusaluses asjas tõendama, et tal oli alus hagejalt raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma. Seega isegi juhul, kui kohus ei oleks tuvastanud laenulepingut, oleks tulnud hagi kostja vastu kostjale üle kantud raha tagastamiseks rahuldada, sest hageja on tõendanud raha ülekandmise, kuid ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt ei ole kostja tõendanud, et tal oli peale laenulepingu muu alus raha saada.“ Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega laenulepingu poolteks on laenuandja ja laenusaaja ning laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslike lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldusega. Vastavalt TsÜS § 68 lg-le x on kaudne selline tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohus nõustub kostjaga, et ta ei ole laenulepingu sõlmimist TsMS § 2x lg 2 tähenduses (faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine) omaks võtnud, vaid on laenusuhte olemasolu A. P. ja kostja vahel läbivalt eitanud. A. P. poolt tehtud ülekannete ja hageja väidete põhjal saab lugeda tõendatuks, et A. P. sooviks oli kokkuleppel hagejaga anda kostjale laenu, kuid oluline on ka kostja poolt sellekohase tahte väljendamine A. P. . Ülekannete selgitusi ei saa käsitleda otseste või kaudsete tahteavaldustena, kuna laenuleping tuli sõlmida ning tahteavaldused teisele poolele teha enne raha ülekandmist. A. P. pidi juba raha ülekandmisel olema selge, millisel õiguslikul alusel ta toimingu teeb. Samuti ei saa üksnes A. P. ülekannete selgitusi käsitleda tahteavaldustena, kuna need tahteavaldused tuli teha enne raha saamist. Lepingu saab lugeda sõlmituks alles pärast mõlemapoolsete tahteavalduste vahetamist. Maksekorralduse koopiast nähtuvalt on A. P. x.oktoobril 2014.a. kandnud kostjale 2000 eurot „vastavalt Märdiga kokkuleppel“ (tl 12). Tunnistaja A. P. ütlustest (tl 127-128 ) nähtuvalt palus hageja tal kostjale 2000 eurot laenata, kuna hagejal endal ei olnud niipalju raha, kostjaga tal

5 (9)

kokkulepet ei olnud. Hageja kinnitab vande all (tl 125-127), et esimesel korral lubas ta kostja küsimise peale organiseerida kostjale raha; kust see raha tuleb, seda ta kostjale ei öelnud. Kohus leiab, et 2000 euro kostjale ülekandmisel ei ole tõendamist leidnud A. P. ja kostja vahel laenulepingu sõlmimine, sest tõendamist ei ole leidnud kostjapoolse tahteavalduse väljendamine A. P. laenulepingu sõlmimiseks. Asja materjalidest ei nähtu ka, et hagejal olid volitused laenulepingu sõlmimiseks A. P. nimel. Käesoleval juhul ei ole usaldusväärselt tõendatud, et A. P. ja kostja on saavutanud laenu 2000 eurot andmises ja selle täitmises kokkuleppe. Kostja e-kirjast (tl 42) nähtuvalt on kostja edastanud A. P. 28. juulil 2015.a. oma pangakonto numbri EE0x, millele A. P. on oma pangakontolt samal päeval kandnud 5500 eurot selgitusega „laen“ (tl 1x). Tunnistaja A. P. kinnitas kohtuistungil (tl 127-128), et 5500 euro puhul oli jutt hagejaga, et kostjal on vaja maja remondiks või ostmiseks laenata raha ja temal hetkel ei ole; kostja saatis talle oma pangakonto numbri, millele ta pidi kostja poolt soovitava laenu üle kandma. Kostja ei ole tõendanud, et ta saatis oma pangakonto numbri A. P. muul põhjusel ning see nõuaks täiendavat tõendamist olukorras, kus asja materjalidest nähtuvalt kostja ja A. P. vahel puudusid muud suhted; kostja oli A. P. tutvunud aastaid tagasi hageja sünnipäeval. Seetõttu on paljasõnaline kostja väide, et ta ei teadnud või ei soovinud, et talle annaks 5500 eurot laenu A. P. . Kohus leiab, et antud juhul on 5500 euro puhul laenulepingu sõlmimise tahe ka kostjapoolse tahteavaldusega enne raha saamist tõendamist leidnud ning määrav ei ole, et lepingu poolte vahel ei toimunud suulisi läbirääkimisi. Seega on tõendatud, et A. P. ja kostja vahel oli 28.juulil 2015 väljastatud 5500 euro osas laenusuhe, kostja ei ole laenu A. P. tagastanud ning hageja nõue selle 5500 euro kostjalt väljamõistmise osas kuulub rahuldamisele. VÕS §-de 5; 8 lg 2; 76 lg 1; 100; 101 lg 1 p 1, 6; 11x lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele; kusjuures kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kohus ei ole rahalise nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega, vaid võib hagi alusena esitatud asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel, sest õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada (TsMS § 4x lg 7, § 4x lg 1 esimene lause). Põhjendamatu on kostja seisukoht, et hageja peaks tõendama, et A. P. poolt laenatud raha on seesama raha, mille ta sai APIT CONSULTING OÜ-lt ning kohus nõustub hagejaga, et käesolevas asjas ei ole oluline raha tegelik päritolu. Sularaha on ka asendatav asi TsÜS § 51 järgi. Käesolevas asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostjale raha üle kandnud A. P. mitte

APIT CONSULTING OÜ.

Kohus leiab, et vaidlusaluse 2000 euro puhul ei saa olla tegemist ka käsundita asjaajamisega, kuna puuduvad VÕS § 1018 lõikes 1 sätestatud tunnused. VÕS § 102x lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. VÕS § 102x lg 2 järgi võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest ka mõistlikku tasu. Käesoleval juhul ei ole niisuguseid nõudeid esitatud ning pooled ei ole ka tuginenud sellele, nagu oleks A. P. suhetes kostjaga tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses. Kui A. P. oleks kandnud raha 2000 eurot kostjale üle ilma kavatsuseta seda hiljem tagasi nõuda, siis ei saaks samuti tegemist olla käsundita asjaajamise suhtega. Raha ülekandmine oleks sel juhul

6 (9)

käsitatav tasuta käsutusena (kinkena). Kohus nõustub hagejaga, et asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid A. P. poolt kostjale kinke tegemist. Hageja nõude alternatiivseks õiguslikuks aluseks on VÕS § 1028 lg 1, mille kohaselt juhul, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kohus nõustub hagejaga, et A. P. ja kostja vahel on 2000 euro ülekandmisel tegemist alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhtega. Alusetu rikastumise võlasuhte puhul ei oma tähtsust, kas kostja omalt poolt nõuet mingil kujul tunnustas või mitte, kuna tegemist ei ole lepingulise suhtega ning järelikult ei eelda selline võlasuhe poolte vahel tahteavalduste vahetamist. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja (antud juhul A. P. ) sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Asja materjalidest nähtuvalt on A. P. kokkuleppel hagejaga kandnud kostjale 2000 eurot (teostanud soorituse), mida tõendavad maksekorralduse koopia, tunnistaja A. P. , hageja vande all antud ütlused ja millele ei vaidle ka kostja vastu, kuid kuna kostja antud juhul laenu saamiseks A. P. omapoolset tahet ei avaldanud, jäi laenuleping sõlmimata. Seega on A. P. õigusliku aluseta kandnud kostjale x.oktoobril 2014 2000 eurot ja tal on õigus selle raha kostjalt tagasisaamiseks. Kostja ei ole ka tõendanud, et tal oli alus A. P. raha 2000 eurot saada ning ta ei pea seda talle tagasi maksma. Seega on tõendatud hageja nõue x.oktoobril 2014 A. P. poolt aluseta kostjale üle kantud 2000 euro tagasinõudes. VÕS § 11x lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § x järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. VÕS § 11x lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja teada A. P. poolt laenulepingu ülesütlemisest ja kokku 7500 euro suurusest nõudest hiljemalt 1x.09.2016, mil ta A. P. e-kirja teel vastas (tl 16), et „Sinu nimi on kusagilt läbi jooksnud, aga Sind ennast ma kohanud ei ole. Palun saada minu allkirjaga laenuleping ja vaatame, mis teha annab. Ma ei mäleta, et oleksin Sinu nimelise isiku/inimese käest laenu võtnud“. Käesolevas asjas puuduvad tõendid, et A. P. ja kostja oleksid juulis 2015.a. kokku leppinud konkreetses laenu tagastamise tähtajas. Tunnistaja A. P. on viidanud küll laenulepingu tähtajale oktoobris 2015.a., kuid sellise tähtaja kokkuleppimist ei kinnita muud tõendid ja sellele vaidleb vastu kostja. Ka hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel tegemist tähtajatu laenulepinguga. VÕS § x lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.

7 (9)

TsÜS § 69 lg 1,2 kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Seega muutus tähtajatu laenulepingu korralisest ülesütlemisest tulenev 5500 euro nõue kostja suhtes sissenõutavaks kahe kuu möödudes, s.o. alates 1x.novembrist 2016.a. ja 2000 euro alusetult rikastumise nõue VÕS § 11x lg 2 kohaselt alates selle kostjale teatavaks tegemisest 1x.septembrist 2016.a. Seega tuleb kostjal arvestada viiviseid summalt 2000 eurot seaduses ettenähtud määras VÕS § 11x lg 1 teise lause järgi alates 1x.septembrist 2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 16.novembril 2016.a. 28,42 eurot ja summalt 5500 eurot seaduses ettenähtud määras VÕS § 11x lg 1 teise lause järgi alates 1x.novembrist 2016.a. kuni hagiavalduse esitamiseni 16.novembrini 2016.a. 4,81 eurot, s.o. kokku x,2x eurot. Hageja on kostjalt nõudnud viiviseid ka VÕS § x alusel. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks viivis alates 17.novembrist 2016.a. kuni põhivõlgnevuse 7500 eurot täieliku tasumiseni VÕS § 11x lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kohtupraktika kohaselt koos sissenõutavaks muutunud viivisega x,2x eurot mitte rohkem kui põhivõlgnevuse 7500 euro suuruses. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel üksnes süü olemasolu korral. Üldjuhul vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest VÕS § 10x lg 1 järgi, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Kohustuse rikkumine on VÕS § 10x lg 2 kohaselt vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt kohustuse rikkumine on vabandatav. Neil asjaoludel ja eeltoodud tõenditele tuginedes leiab kohus, et kostja põhivõlgnevus 7500 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised x,2x eurot on tõendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele kokku 75x,2x eurot ja viivis alates 17.novembrist 2016.a. kuni põhivõlgnevuse 7500 eurot täieliku tasumiseni VÕS § 11x lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega x,2x eurot mitte rohkem kui põhivõlgnevuse 7500 euro suuruses.

MENETLUSKULUD

TsMS § 16x lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et kuna hagi rahuldatakse käesolevas asjas 99 % ulatuses, on mõistlik jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o. 99 % hageja menetluskulust jätta kostja kanda ja 1 % kostja menetluskulust jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja taotleb menetluskuluna kostjalt hageja poolt tasutud riigilõivu 500 eurot ja õigusabikulude 1728+576 eurot väljamõistmist. Kostja ei ole nõudnud menetluskulude väljamõistmist. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tasunud riigilõivu hagiavalduse 8 (9)

esitamisel 500 eurot (tl 9). TsMS § 1x lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt TsMS § 1x lg-st 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 500 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks ning kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks) loeb kohus kohtupraktikast lähtudes mõistlikuks tasuks. Kostja esindaja on osutanud menetluskulude nimekirja kohaselt kostjale õigusabi kokku 16 tundi. Sellest 1 tund kulus esitatud materjalidega tutvumisele, 1 tund kliendiga kokkusaamisele ja x,5 tundi hagiavalduse (6 lehel lisadega) koostamisele; 1,5 tundi kliendiga kokkusaamisele kostja vastuse (2 lehel) analüüsile ja 2 tundi kostja vastusele seisukohtade koostamisele (5 lehel); 21.veebruari 2017 eelistungiks ettevalmistumisele ja eelistungil osalemisele kokku x tundi; 15.märtsi 2018 kohtuistungiks ettevalmistumisele ja osalemisele kokku 2 tundi; 8.mail 2018 kohtuistungil osalemisele 2 tundi. Kuna 21.02.2017.a. kohtuistungi protokolli kohaselt kestis kohtuistung 1,5 tundi loeb kohus koos selleks ettevalmistumise ajaga põhjendatuks esindaja ajakulu kokku 2,5 tundi, samuti ei kuulu vastaspoolelt väljamõistmisele kliendiga kokkusaamise aja hüvitis. Neil asjaoludel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks hageja esindaja tasu kokku 1x,5 töötunni eest kogusummas 1944 eurot (120x1x,5 +käibemaks 20%). Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohuslane. Seega tuleb kostjalt välja mõista (500+ 1944)x 0,99 = 2419,56 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja kandnud menetluskulu tunnistajatasu 115 eurot tasumise näol. Seega kuulub hagejalt väljamõistmisele menetluskulu 1,15 eurot kostja kasuks. Kohus teeb poolte menetluskulude osas tasaarvestuse, mille kohaselt kuulub kostjalt menetluskuluna hageja kasuks väljamõistmisele 2419,56-1,15=2418,41 eurot hageja kasuks. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 alusel menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 11x lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kusjuures kohtupraktika kohaselt viivisenõue ei või ületada menetluskulu (2418,41 eurot) nõuet. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.