2-17-6107 OÜ Talboks hagi solidaarselt OÜ Mikerson ja Xxx vastu võlgnevuse ja viiviste tasumiseks 54 247, 74 eurot Hageja: OÜ Talboks (registrikood 10094410, asukoht VanaNarva mnt 18, Maardu, Harjumaa) Hageja lepinguline esindaja: Tarvo Peterson, Emaettevõtte AS Espak jurist, e-post: [email protected] Kostja I: OÜ Mikerson (registrikood: 10431132, asukoht Pae tn 21, Tallinn 11415) Kostja II: Xxx (isikukood xxx, elukoht xxx, Tallinn) Kostjate lepinguline esindaja: Andrei Petrov, e-post [email protected]
Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 14.03.2018, edasi kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta OÜ Talboks hagi kostja Xxxi vastu rahuldamata. Rahuldada OÜ Talboks hagi kostja OÜ Mikerson vastu osaliselt.
2.Välja mõista OÜ-lt Mikerson OÜ Talboks kasuks võlgnevus summas 48 841.70 eurot (sh põhinõue 43 522.46 eurot; intressid 1293.06 eurot ja viivised 4 026.18 eurot).
3.Välja mõista OÜ-lt Mikerson OÜ Talboks kasuks viivised põhinõudelt (43 522.46 eurolt) alates 18.04.2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
4.OÜ Talboks menetluskulud jätta 96,21% ulatuses OÜ Mikerson kanda. OÜ Mikerson menetluskulud jätta 3,79% ulatuses OÜ Talboks kanda. Xxxi menetluskulud jätta 100% ulatuses OÜ Talboks kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks peale kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule
asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue
1.18.04.2017 esitas OÜ Talboks (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse solidaarselt OÜ Mikerson ja Xxxi (kostjad) vastu võlgnevuse ja viiviste tasumiseks. Hagiavalduse ja täpsustuste (tl 53-55, 111-113 I kd) kohaselt tegid hageja ja kostjad koostööd üle 10 aasta ning sellest tulenevalt kujunesid poolte vahel välja tavad ja praktika. Hageja rõhutab, et koostöö kostjatega ei koosnenud ainult laenu- ja ettemaksusuhetest, vaid toimusid ka muud kauba liikumised. Koostöö ei toiminud enam alates 2017 aasta kevadest. Kostja II vastutab eraisikuna solidaarselt kostjaga I. Kostja I on nn ühemehefirma, mis kuulub kostjale II ning kostja II on ainuosanik. Laenulepingutes ja ettemaksu kokkulepetes on kostja II isiklikult garanteerinud avaldustes raha tagasimakseid. Selle täiendava tagatise olemasolu tõttu on hageja andnud kostjale laenu ja teinud ettemakseid.
2.Hageja nõue kostjate vastu tuleneb kahest laenulepingust, kahest ettemaksust ning tasumata arvest. 22.04.2015 esitas kostja avalduse, milles palus hagejalt laenu seoses materjalide ostmisega. Poolte vahel sõlmiti 22.04.2015 laenuleping nr 4 summas 16 680.00 eurot. Pooled leppisid kokku intressis 0.083% päevas ning kostja oli kohustatud tagastama laenu 60 päeva jooksul. Kostja II kinnitas, et garanteerib 16 680.00 euro tagasimaksmise koos intressiga. Kostjale maksti laenusumma välja 22.04.15 ja 23.04.15. 22.03.2016 esitas kostja avalduse, milles palus kostja eest arve tasumist. Poolte vahel sõlmiti 22.03.2016 laenuleping nr 5 summas 8 200.00 eurot. Pooled leppisid kokku intressis 0.083% päevas ning tagasimakse tähtajaks oli 31.12.2016. Kostjale maksti laenusumma välja 22.03.2016 summas 8 199.81 eurot. 15.10.2015 esitas kostja avalduse, milles palus ettemaksu summas 16 000.00 eurot seoses kauba tarnimisega 14 päeva jooksul alates ettemaksu tasumisest. Sarnaselt eespool nimetatud lepingutele oli intress 0.083% päevas ja kostja II garanteeris omalt poolt kauba tarne. Hageja seaduslik esindaja Ülo Ilves rahuldas avalduse ning 16.10.2015 tasus hageja ettemaksu summas 16 000.00 eurot kostja kontole. Kosja I tarnis hagejale antud ettemaksu eest kaupa summas 13 534.15 eurot. 29.12.2015 esitas kostja avalduse, mis oli sarnane eelneva ettemaksu taotlusega. Hageja seaduslik esindaja Ülo Ilves rahuldas avalduse ning 29.12.2015 tasus hageja ettemaksu summas 15 860.00 eurot kostja kontole. Kostja antud ettemaksu ei tagastanud ega ei tarninud ka kaupu, mille arvelt oleks saanud tasaarveldust teostada. Lisaks on kostja jätnud tasumata ostuarve nr 55 summas 316.80 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 02.03.16 ning viivis 0.20% päevas.
3.Hageja nõudeks on kostjatelt solidaarselt välja mõista põhinõue summas 43 205.66 eurot; tasumata intressid summas 3 217.30 eurot ja viivised summas 3 765.77 eurot, millele
lisanduvad viivised põhinõudelt alates 18.04.2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras ning kostjalt I välja mõista ostuarvest nr 55 tulenev võlgnevus summas 577.21 eurot (põhinõue 316.80 eurot ja viivised 260.41 eurot). Kostjate vastuväited
4.Kostjad on vastuses hagile ja täiendavas seisukohas (tl 130-133 I kd) avaldanud, et hageja nõuded tulenevad laenulepingutest, ettemaksudest ja arvest. Lepingute poolteks on OÜ Talboks ja OÜ Mikerson. Lepingud olid allkirjastatud poolte esindajate poolt. Raha oli üle kantud OÜ Mikerson kontole. OÜ Mikerson on teinud 4 laenutaotlust ja kooskõlastas maksetähtajad 23.03.2016 teatise alusel. Xxx ei ole kunagi teinud tahteavaldust hagejale garanteerida/tagada kõikidest OÜ Mikerson laenulepingutest/ ettemaksudest tulenevaid kohustusi. Xxx osales lepingu sõlmimisel üksnes OÜ Mikerson esindajana ning esindaja sõlmitud tehingud kehtivad üksnes OÜ Mikerson suhtes. Seega ei ole Xxx lepingu pooleks ning ei vastuta OÜ Mikerson kohustuste täitmise eest. Kostja II ei vastuta käendajana.
5.Kostjad leiavad ka, et hageja nõue on tõendamata, esitatud tõendid ei ole asjakohased ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Laenulepingute tagamine käendusega kostja II poolt ei olnud eelduseks laenulepingute ja ettemaksete tegemiseks. Hageja ei ole kunagi seda arutanud kostjatega. Kostja I avaldab, et võlgnevust summas 43 522,65 eurot seisuga 23.03.2016.a. ei ole, kuna Talboksi ja Mikersoni vahel oli kokkulepe, mille kohaselt Talboks annab laenu Mikersonile lainepapi ostmiseks Valgevenest, aga Mikerson müüb antud lainepapi Talboksile. Laenu tasumine toimus vastastikuste kohustuste tasaarveldamisega. Kostja I avaldab ka, et laenulepingu nr 5 alusel tekkinud võlgnevus 8200 eurot on tekkinud Talboksi toimingute pärast (keeldus hinnavahe juurdetasumisest), millest tulenevalt kuulub kohaldamisele VÕS § 139 lg 1, 2. Kostja I vaidlustab ka 15.10.2015 ja 29.12.15 ettemaksu taotluse alusel arvestatud intressi nõude ning ostuarve alusel arvestatud viivise nõude (lk 3p II kd, istung), kuna poolte vahel ei olnud kokkulepet intresside tasumise osas. Kohtu põhjendused
6.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi kuulub OÜ Mikerson osas rahuldamisele osaliselt. Kostja Xxxi osas hagi rahuldamisele ei kuulu.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
8.Hageja on esitanud asjaolud, et kostja I ja hageja on olnud lepingulistes suhetes, millede mittetäimisest tulenevalt on kostjal I võlgnevus hageja ees, mis on tagatud kostja II käendusega. Seega on hageja seisukohal, et hagejal on nõudeõigus solidaarselt nii kostja I kui ka kostja II vastu. Hageja nõue kostjate vastu tuleneb kahest laenulepingust, kahest ettemaksust ning tasumata arvest. Kostjad nõustuvad, et hageja nõuded tulenevad laenulepingutest, ettemaksudest ja arvest nr 55. Lepingute poolteks on OÜ Talboks ja OÜ Mikerson. Kostjatel ei ole vastuväiteid asjaoludele, et OÜ Mikerson on OÜ-lt Talboks saanud laenu, esitanud laenuavaldused ja saanud ettemakseid, mis on hageja nõude aluseks.
OÜ Mikerson on hagis avaldatud summad saanud. Ka ostuarve nr 55 osas ei ole OÜ-l Mikerson vastuväiteid. Hageja poolt hagis nõutavad summad on tasumata. Kostjate peamiseks vastuväiteks on, et Xxx ei vastuta solidaarselt OÜ-ga Mikerson, st Xxx ei ole andnud isiklikku käendust ega võlatunnistust OÜ Mikerson kohustuste täitmiseks. Kostjad leiavad ka, et ka OÜ Mikerson ei ole andnud võlatunnistust; 15.10.15 ja 29.12.2015 ei ole kokku lepitud intressi tasumise osas ning ostuarve osas ei ole kokku lepitud viivise tasumises (kohtuistungil, tl 3pöördel II kd).
9.Seega, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja on kostjale I andnud laenu, teinud kauba tarnimiseks ettemaksud ning esitanud enda poolt müüdud kauba eest arve. Kostja on omaks võtnud, et hageja poolt hagis esitatud summad on kostja I poolt tasumata. Seega on hageja täitnud enda kohustused ehk kostjale I raha ja kauba üle andnud, kuid kostja I on jätnud enda kohustused täitmata, so tähtaegselt laenud ja intressid tagasi maksmata, ettemaksud nõutavas ulatuses tagastamata ning arve eest tasumata.
10.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 annavad hagejale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 208 lg 1 sätestab müügilepingu mõiste, mille kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
11.Poolte vahel puudub vaidlus järgmiste asjas tähtsust omavate asjaolude üle: - 22.04.2015 esitas OÜ Mikerson avalduse, milles palus hagejalt laenu seoses materjalide ostmisega (tl 6 I kd); - OÜ Talboks ja OÜ Mikerson sõlmisid 22.04.2015 laenulepingu nr 4 summas 16 680 eurot. Pooled leppisid kokku intressis 0.083% päevas ning kostja oli kohustatud tagastama laenu 60 päeva jooksul, mille tähtaega muudeti ja laenu tagastamise tähtajaks määrati 01.12.2015 (tl 7, 11 I kd); - hageja kandis laenusumma 16 680 eurot kolme maksega OÜ Mikerson arvele (tl 8-10 I kd) - 15.10.2015 esitas OÜ Mikerson avalduse, milles palus hagejalt ettemaksu summas 16 000 eurot seoses kauba tarnimisega (tl 12, tõlge tl 66 I kd); - hageja kandis ettemaksu summas 16 000 eurot OÜ Mikerson arvele (tl 13 I kd); - kosja I tarnis hagejale ettemaksu eest kaupa summas 13 534.15 eurot (tl 14-16 I kd); - 29.12.2015 esitas OÜ Mikerson avalduse, milles palus hagejalt ettemaksu summas 15 860 eurot seoses kauba tarnimisega (tl 17, tõlge tl 67 I kd); - hageja kandis ettemaksu summas 15 860 eurot kahe maksega OÜ Mikerson arvele (tl 1819 I kd); - ettemaksu eest kostja hagejale kaupu ei tarninud; - 22.03.2016 esitas OÜ Mikerson avalduse, milles palus hagejalt laenu Svea Finance AS arve nr 372 tasumiseks (tl 20 I kd); - OÜ Talboks ja OÜ Mikerson sõlmisid 22.03.2016 laenulepingu nr 5 summas 8 200 eurot. Pooled leppisid kokku intressis 0.083% päevas, tagasimakse tähtajas 31.12.2016 ja selles, et laen kantakse üle OÜ Mikerson arve nr 372 katteks Svea Finance AS arvelduskontole (tl 21 I kd);
-
-
hageja kandis Svea Finance AS kontole üle 8 199.81 eurot (tl 22 I kd); hageja on 01.02.2016 esitanud OÜ-le Mikerson kauba eest arve nr 55 summas 316.80 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 02.03.16 ning viivis 0.20% päevas (tl 23 I kd). Arve on kostja poolt tasumata; OÜ Talboks ja OÜ Mikerson on 23.03.2016 koostanud dokumendi „OÜ Mikerson võlgnevus seisuga 23.03.2016. Võlgnevuse tähtaegade kooskõlastamine“ (tl 26 I kd).
Kohus loeb eelnimetatud asjaolud tõendatuks.
12.Pooltel on vaidlus esmalt selle üle, kas kostja II Xxx vastutab solidaarselt kostjaga I. Hageja on seisukohal, et tal on kostjaga II sõlmitud käendusleping(ud), mis kostja I kohustuste täitmist tagavad. Kostjad hageja seisukohaga ei nõustu ning avaldavad, et Xxx ei ole hagejale isiklikku käendust OÜ Mikerson kohustuste täitmise tagamiseks andnud. Seega on kostja II vastutuse olemasoluks vajalik käesoleval juhul tuvastada, kas Xxx on andnud isikliku käenduse OÜ Mikerson kohustuste täitmiseks, so sõlminud hagejaga käenduslepingu(d).
13.VÕS § 65 lg 1 ja 2 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Solidaarkohustus tekib VÕS § 65 lg 2 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. VÕS 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt. Seejuures vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, s.h. rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest.
14.Käesolevas asjas on hageja nõude esitamisel lähtunud sellest, et tal oli kostjaga II sõlmitud käendusleping(ud) kostja I kohustuse täitmise tagamiseks. Kohus on menetluses selgitanud, et kuivõrd hageja on seisukohal, et tal on kostjaga II sõlmitud käendusleping(ud), mis kostja I kohustuste täitmist tagavad, on vastava asjaolu tõendamiskoormis hagejal. Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. Kui lepingu tõlgendamisel kohaldatakse VÕS § 29, on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb (vt ka nt RKTKo nr 32-1-42-14, p 13; RKTKo nr 3-2-1-151-13, p 11; RKTKo nr 3-2-1-44-09, p 11). Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). (p 18). Käenduslepingust peab tulenema isiku tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Hageja on avaldanud ka seisukoha, et kostja II käenduskohustuse olemasolu hindamiseks tuleb vaadelda poolte vahel väljakujunenud tavasid ja praktikat ning kokkulepete sõlmimise protsesse ja tulemeid. VÕS § 25 lg 1 kohaselt lepingupooled oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul on kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud.
15.Kohus märgib esmalt, et kohtupraktikas on jaatatud olukorda, kus solidaarkohustus on äriühingul ja äriühingu juhatuse liikmel, kes on samal ajal ka ainsaks osanikuks, kuid seda seeläbi, kui on tuvastatud, et nimetatud isik ehk füüsilisest isikust juhatuse liige on andnud äriühingu kohustuste tagamiseks isikliku/täiendava käenduse. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et Xxx oli ja on OÜ Mikerson ainuosanik ja ainus juhatuse liige (tõend, tl 27 I kd). Nimetatu ei tähenda aga kohtu hinnangul seda, et Xxx oleks andnud isikliku käenduse OÜ Mikerson kohustuste täitmise tagamiseks. Kuna pooled ei ole sõlminud konkreetselt käenduslepingut, siis tuleb asjas olemasolevate tõendite alusel hinnata, kas pooltel oli tahe käenduslepingu sõlmimiseks sel viisil nagu seda on esitanud hageja. Kohus tõlgendab poolte tahet. Laenulepingutes nr 4 ja 5 (nõude aluseks olevad lepingud) ja ka laenulepingus nr 3 (mida hageja soovib kasutada selleks, et poolte tahet kindlaks määrata ja poolte vahelist tava tõendada) ei ole pooled kokku leppinud, et Xxx annab isikliku käenduse OÜ Mikerson kohustuste täitmise tagamiseks (tl 7, 21, 60pöördel I kd). Lepingud on sõlmitud OÜ Talboks ja OÜ Mikerson vahel, millele on alla kirjutanud poolte ehk äriühingute esindajad, so laenuandja ehk hageja poolt Ülo Ilves ning laenusaaja ehk kostja OÜ Mikerson poolt Xxx. Seega on lepingud sõlmitud OÜ Talboks ja OÜ Mikerson vahel, mille üle pooltel vaidlus puudub, kuid koos lepingutega, ei ole samaaegselt sõlmitud laenuandja ehk hageja ja kostja II vahel käenduslepingut, mille kohaselt kostja I juhatuse liige kostja II võttis endale eraisikuna kohustuse tagada laenulepingutest tulenevate kostja I kohustuste täitmise. Tuvastatud on, et enne laenulepingute sõlmimist on OÜ Mikerson teinud hagejale avaldused laenu saamiseks (tl 6, 20, 60 I kd), milles on kahel juhul tuginetud koostöölepingule, so 22.04.2015 avalduses ja 06.02.2015 avalduses, millega on mh tuvastatud, et hageja ja OÜ Mikerson vahel oli koostöö, mille üle pooltel vaidlus puudub ning millele tuginedes on hageja avaldanud, et just sel viisil esitatud avaldustega, so lause „Omalt poolt garanteerin tagasimakset...“on tuvastatav kostja II tahe anda isiklik käendus kostja I kohustuste täitmise tagamiseks kõigil juhtudel ning see oli tingimuseks, et laenud anti. Hageja seisukoht nähtub hageja seadusliku esindaja seletuskirjast (tl 24-25 I kd), mida on hageja seaduslik esindaja täiendavalt kinnitanud ka vande all antud ütlustega (tl 4-4pöördel II kd). Kostja seaduslik esindaja on vastupidiselt vande all antud ütlustes avaldanud, et sellist lisatingimust, et ainult tagatise andmisel antakse laenu ei olnud, poolte vahel ei olnud enne laenulepingute sõlmimist ega ka lepingute sõlmimisel läbirääkimisi selles osas, et tema annab OÜ Mikerson kohustuste täitmise tagamiseks isikliku käenduse ja, et ta ei ole avaldanud kunagi tahet anda isiklikku käendust OÜ Mikerson kohustuste tagamiseks ning sellist tava poolte vahel samuti ei olnud. Lause „Omalt poolt garanteerin tagasimakset...“ tähendab, et OÜ Mikerson garanteeris tagasimakset teatud aja jooksul koos intressiga (tl 4pöördel5pöördel II kd). Seega ei saa eelolevate tõendite alusel poolte ühist tahet käenduslepingu sõlmimiseks kindlaks teha ning kohtu hinnangul lepingupooltega sarnane mõistlik isik ei oleks mõistnud käesoleval juhul seda ka selliselt, et kui laenulepingutes ei ole kostja II võtnud isiklikku vastutust kostja I kohustuste täitmise tagamiseks, on siiski poolte vahel läbi kahe laenutaotluse kokku lepitud käenduslepingute sõlmimises kõigil juhtudel. Kohus ei ole tuvastanud, et pooltel oleks olnud varasem praktika ja tava, et kostja II käendab kostja I kohustusi. Selliseid tõendeid ei ole hageja kohtu ette toonud, laenulepingust nr 3 nimetatu ei nähtu (tl 60-60pöördel I kd). Asjas olemasolevast dokumentaalsest tõendist (poolte e-kirjavahetus, tl 31-32, tõlge tl 151-152 I kd) nähtub kohtu hinnangul, et seonduvalt võimaliku kostja II käendusega tekkis poolte vahel diskussioon alles märtsis 2017, mis näitab seda, et algselt ei olnud poolte tahe suunatud sellele, et kostja II annaks isikliku käenduse kostja I kohustuste täitmise tagamiseks. Kirjavahetusest nähtub, et kostja ei ole hageja ettepanekule isikliku käenduse andmiseks vastanud ning käesolevas asjas ei ole muid tõendeid, mida seostada sellega, et kostja II oleks olnud nõus isiklikult kostja I kohustusi tagama. Hageja ei ole ka tõendanud seda, et kostja II käendus oleks olnud
eelduseks hageja ja kostja I vahel laenulepingute sõlmimiseks. Samas ei ole nimetatud asjaolul ka primaarset tähtsust, kuna tuvastatud on, et laenulepingutes ei ole pooled kokku leppinud kostja II käenduses ning muudest asjas olemasolevatest tõenditest ei tulene samuti, et kostja II oleks hagejaga sõlminud käenduslepingud kostja I kohustuste täitmise tagamiseks. Seega on tuvastatud, et hageja ja kostja II vahel ei ole käenduslepinguid sõlmitud ning kostja II ei vastuta hageja ees solidaarselt kostjaga I. Ettemaksu kokkulepete (tl 12, tõlge tl 66; tl 17, tõlge tl 67 I kd) osas on hageja samuti leidnud, et hagejal on kostjaga II sõlmitud käenduslepingud samadel asjaoludel nagu eelnevalt analüüsitud laenulepingute puhul. Seega saab ka ettemaksu kokkulepete osas asuda analoogsele seisukohale nagu laenulepingute osas, so et tuvastatud ei ole käenduslepingute sõlmimine hageja ja kostja II vahel. Viidatud ettemaksu kokkulepetest endast ei nähtu käenduslepingute sõlmimine ja kostja II tahe ettemaksu summade osas isikliku käenduse andmiseks ei ole asjas olemasolevate tõendite alusel samuti tuvastatav. Hageja on solidaarkohustuse kohaldamiseks tuginenud ka poolte vahel allkirjastatud dokumendile, so OÜ Mikerson võlgnevus seisuga 23.03.2016. Võlgnevuse tähtaegade kooskõlastamine (tl 26 I kd) ning leidnud, et tegemist on võlatunnistusega, millega ka kostja II võttis isikliku vastutuse kostja I kohustuste täitmise eest. VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Kui võlausaldaja, käesoleval juhul hageja, tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab ta seda ka võlgniku vastuväite esitamisel tõendama. Kostjad on seisukohal, et tegemist ei ole võlatunnistusega, vaid maksetähtaegade kooskõlastamisega. Esmalt leiab kohus, et asjas olemasolevad tõendid, ei anna alust järelduseks, et viidatud dokumendiga oleks võtnud endale isikliku kohustuse kostja II. Nagu ka teised asjas olemasolevad kirjalikud tõendid, nii on ka viidatud dokument allkirjastatud OÜ Mikersoni seadusliku esindaja Xxxi poolt ja kohtu hinnangul on sellest järeldatav, et kokkulepe sõlmiti äriühingute, mitte äriühingute ja täiendavalt hageja ja kostja II vahel. Poolte vande all antud ütlused seda kohtu hinnagul ka kinnitavad (tl 4pöördel, 5pöördel II kd). Seega, ei ole kostja II eelviidatud dokumendiga andnud hagejale isiklikku lubadust kostja I kohustuste täitmiseks, mistõttu ei vastutata kostja II hageja ees ka eelviidatud dokumendist tulenevalt solidaarselt kostjaga I. Eeltoodu alusel jääb OÜ Talboks hagi Xxxi vastu rahuldamata.
16.Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet kostja I vastu. Seonduvalt eelviidatud dokumendiga, so OÜ Mikerson võlgnevus seisuga 23.03.2016. Võlgnevuse tähtaegade kooskõlastamine (tl 26 I kd) asub kohus ka seisukohale, et hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud, et tegemist oleks võlatunnistusega. Esitatud dokumendist ei nähtu poolte tahe luua iseseisev kohustus ning muid tõendeid hageja esitanud ei ole. Samas märgib kohus, et asjaolu, kas viidatud dokumenti käsitleda võlatunnistusena või mitte, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel olulist tähtsust, kuna kostja I on hageja põhinõude, mis on kajastatud eelviidatud dokumendis, käesolevas menetluses omaks võtnud (kohtuistungil, tl 3pöördel II kd). Hageja nõue kostja vastu tuleneb kahest laenulepingust, kahest ettemaksust ning tasumata arvest. Kostjal ei ole vastuväiteid sellele, et OÜ Mikerson on OÜ-lt Talboks saanud laenu
(tl 7, 21 I kd), esitanud laenuavaldused (tl 6, 20 I kd) ja saanud ettemakseid (tl 12, tõlge tl 66; tl 17, tõlge tl 67 I kd) ning, et hageja on ostuarve nr 55 (tl 23 I kd) kostjale I tasumiseks esitanud. OÜ Mikerson on need summad saanud, summad on tasumata (kohtuistungil, tl 3pöördel II kd). Seega, ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hageja on kostjale andnud laenu, teinud kauba tarnimiseks ettemaksud ning esitanud enda poolt müüdud kauba eest arve. Kostja on omaks võtnud, et hageja poolt hagis esitatud summad on kostja poolt tasumata. Seega on hageja täitnud enda kohustused ehk kostjale raha ja kauba üle andnud, kuid kostja on jätnud enda kohustused täitmata, so tähtaegselt laenud ja intressid tagasi maksmata, ettemaksud nõutavas ulatuses tagastamata ning arve eest tasumata.
17.Hageja põhinõue koosneb: laenulepingu nr 4 alusel antud ja kostja poolt tagastamata summast 16 680 eurot (tl 7, 8-10, 26, 58-59 I kd); laenulepingu nr 5 alusel antud ja tagastamata summast 8199.81 eurot (tl 21, 22, 26, 58-59 I kd); 15.10.2015 ettemaksu jäägist 2 465.85 eurot (ettemaks 16 000.00- kostja poolt tarnitud kaup13 534.15= 2 465.85 eurot, tl 12, tõlge tl 66, 13, 14-16, 26, 58-59 ); 29.12.2015 ettemaksust 15 860 eurot (tl 17, tõlge tl 67, 18, 19, 26, 58-59 I kd) ning arve nr 55 alusel 316.80 eurost (tl 23, 26, 58-59 I kd). Kokku moodustab hageja põhinõue kostja vastu 43 522.46 eurot. Hageja on selgitanud, et tuginedes VÕS § 88 lg-des 4 ja 8 sätestatule, on hageja arvestanud kostjalt rahade laekumised esmalt intresside katteks ning seejärel rahuldanud põhinõudeid, mida kostja ei ole vaidlustanud.
18.Kuigi kostja on menetluses (kohtuistungil) hageja põhinõude omaks võtnud, on kostja siiski oma kirjalikes menetlusdokumentides leidnud, et kostjal puudub võlg hageja ees laenulepingu nr 4 (tl 7 I kd) alusel. Kostja on enda väite tõendamiseks esitanud saldovõrdluse/saldokinnituse (tl 134 I kd). Tõendist nähtub, et OÜ Talboks raamatupidamise andmetel on OÜ-l Mikerson seisuga tasumata laenu intress 324.51 eurot, tarnimata lainepapp ettemaksule summas 2465.85 eurot 15.10.2015 kirja alusel ja tarnimata lainepapp ettemaksule summas 15860 eurot 29.12.2015 kirja alusel. Kohtu hinnangul ei saa eelviidatud tõendi alusel asuda seisukohale, et kostjal puudub võlg laenulepingu nr 4 alusel. Saldovõrdlus/saldokinnitus on allkirjastamata ning tuvastatud on, et kostja võlgnevus hageja ees, sh võlgnevus laenulepingu nr 4 alusel on poolte poolt kooskõlastatud allkirjastatud dokumendis, so OÜ Mikerson võlgnevus seisuga 23.03.2016. Võlgnevuse tähtaegade kooskõlastamine (tl 26 I kd). Poolte seaduslike esindajate vande all antud ütlustega on tuvastatud, et pooled lähtusid võla olemasolu ja tähtaegade osas eelviidatud dokumendist (tl 4pöördel, 5pöördel-6 II kd). Seega on tuvastatud, et kostjal on võlgnevus hageja ees laenulepingust nr 4 tulenevalt summas 16 680 eurot ning see on kostja poolt hagejale tasumata, mille kostja on menetluses omaks võtnud. Kostja on ka seisukohal, et kostjal ei ole kohustust hagejale laene tagasi maksta, kuna laenude tasumine toimus vastastikuste kohustuste tasaarveldamisega. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud täitma teineteisele samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Laenulepingutest (tl 7, 21 I kd) nähtub, et pooled on kokku leppinud selles, et laenu tasumine on võimalik ka vastastikuste kohustuste tasaarveldamisega. Kostja on enda väite tõendamiseks esitanud arved (tl 82-102 I kd). Kohtu hinnangul, ei ole kostja oma väidet tõendanud. Kostja poolt esitatud arved ei ole
seotud hageja nõude aluseks olevate laenulepingute ja ettemaksetega. Hageja on esitanud tõendi, tl 114, millest nähtub, et hageja on kostja poolt esitatud arved tasunud. Kostja sellele tõendile vastuväiteid esitanud ei ole. Seega on tuvastatud, et käesolevas asjas esitatud nõude osas ei ole kostjal tasarvestusõigust tekkinud. Kostja on seisukohal, et laenulepingu nr 5 alusel tekkinud võlgnevus 8200 eurot on tekkinud Talboksi toimingute pärast (keeldus hinnavahe juurdetasumisest), millest tulenevalt kuulub kohaldamisele VÕS § 139 lg 1, 2. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei kuulu eelviidatud säte kohaldamisele, kuna hageja ei nõua kostjalt kahju hüvitamist. Lisaks ei ole kostja ka enda väidet tõendanud. Kostja poolt esitatud tõendid (tl 135-144 I kd) ei ole asjassepuutuvad, kuna need ei näita hageja ja kostja vahelist tegevust, vaid kostja ja Valgevene tehase vahelist tegevust. Muid vastuväiteid kostjal hageja põhinõudele ei ole. Seega on eeltoodu alusel tuvastatud, et kostjal on hageja ees põhivõlgnevus kokku summas 43 522.46 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks see summa välja mõista.
19.Kostja on esitanud ka osaliselt vastuväited hageja kõrvalnõutele, so 15.10.2015 ja 29.12.15 ettemaksu taotluste alusel arvestatud intressi nõudele ning ostuarve alusel arvestatud viivise nõudele. Kostja põhjendab oma vastuväidet sellega, et poolte vahel ei olnud kokkulepet intresside tasumise osas. Kostja ei ole vaidlustanud intressi nõuet laenulepingute 4 ja 5 alusel, samuti ei ole kostja vaidlustanud sissenõutavaks muutunud viivise ega edasiulatuvalt väljamõistetava viivise nõuet, va ostuarve alusel ning intressi ja viivise arvestust. Vastavalt VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 annavad hagejale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tuvastatud on, et poolte vahel sõlmiti 22.04.2015 laenuleping nr 4 summas 16 680.00 eurot. Lepingus on pooled kokku leppinud intressis 0.083% päevas ning kostja oli kohustatud tagastama laenu 60 päeva jooksul, mida poolte kokkuleppel pikendati kuni 01.12.2015 (tl 7, 11, 26 I kd). Hageja on esitanud laenulepingust tuleneva intressi ja viivise arvestuse (tl 58-59 I kd), millest tulenevalt on hageja arvestanud laenulepingu nr 4 alusel intressi summas 401.49 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist summas 1841.07 eurot. Kostja hageja nõuetele ega nõude arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega lähtub kohus hageja arvestusest ning kostjal tuleb hagejale hüvitada laenulepingust nr 4 tulenevalt intress summas 401.49 eurot ja viivis summas 1841.07 eurot. Samuti on tuvastatud, et poolte vahel sõlmiti 22.03.2016 laenuleping nr 5 summas 8 200.00 eurot. Pooled leppisid kokku intressis 0.083% päevas ning tagasimakse tähtajaks oli 31.07.2016 (tl 21, 26 I kd). Hageja on esitanud laenulepingust tuleneva intressi ja viivise arvestuse (tl 58-59 I kd), millest tulenevalt on hageja arvestanud laenulepingu nr 5 alusel intressi summas 891.57 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist summas 466.90
eurot. Kostja hageja nõuetele ega nõude arvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Seega lähtub kohus hageja arvestusest ning kostjal tuleb hagejale hüvitada laenulepingust nr 5 tulenevalt intress summas 891. 57 eurot ja viivis summas 466.90 eurot. Tuvastatud on ka, et 15.10.2015 esitas kostja hagejale avalduse, milles palus ettemaksu summas 16 000 eurot seoses kauba tarnimisega 14 päeva jooksul alates ettemaksu tasumisest (tl 12, tõlge tl 66 I d). Hageja leiab, et sarnaselt laenulepingutele oli intress 0.083% päevas ning see oli poolte vahel kokku lepitud. Ettemaksu kokkuleppelt ei nähtu kohtu hinnangul poolte kokkulepet intressi tasumiseks sarnaselt laenulepingutega. Allahindluse % määramine (seda ka samas suuruses, kui laenulepingutes kokku lepitud intress) ei ole kohtu hinnangul samastatav intressi kokkuleppega poolte vahel. Ka kostja seaduslik esindaja vande all antud ütlustes on avaldanud, et intressi kokkulepet ettemaksu kokkuleppes poolte vahel ei olnud (tl 5 II kd). Hageja ei ole kohtu hinnangul vastupidist tõendanud. Seega asub kohus seisukohale, et ettemaksu kokkuleppes ei olnud pooled intressis kokku leppinud. Seega, ei tule kostjal hagejale hüvitada ettemaksu kokkuleppest tulenevat intressi summat, mis hageja arvestuste kohaselt on 147.13 eurot (tl 58-59 I kd). Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud ettemaksu kokkuleppest tulenevat viivise nõuet ning selle arvestust, siis lähtub kohus hageja arvestusest (tl 58-59 I kd) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 15.10.2015 ettemaksu kokkuleppest tuleneva viivise summas 297.14 eurot. Sarnane olukord on ka 29.12.2015 esitatud ettemaksu kokkuleppega (tl 17, tõlge tl 67 I kd), mille osas asub kohus samuti seisukohale, et allahindluse % määramine (seda ka samas suuruses, kui laenulepingutes kokku lepitud intress) ei ole samastatav intressi kokkuleppega poolte vahel. Kohtu järeldust on jällegi kinnitanud kostja seaduslik esindaja vande all antud ütlustega (tl 5 II kd), millele hageja vastutõendit esitanud ei ole. Seega asub kohus ka siinkohal seisukohale, et ettemaksu kokkuleppes ei olnud pooled intressis kokku leppinud. Seega, ei tule kostjal hagejale hüvitada ettemaksu kokkuleppest tulenevat intressi summat, mis hageja arvestuste kohaselt on 1777.11 eurot (tl 58-59 I kd). Kuivõrd kostja ei ole vaidlustanud ettemaksu kokkuleppest tulenevat viivise nõuet ning selle arvestust, siis lähtub kohus hageja arvestusest (tl 58-59 I kd) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 29.12.2015 ettemaksu kokkuleppest tuleneva viivise summas 1160.66 eurot. Tuvastatud on, et kostja on jätnud tasumata ostuarve nr 55 summas 316.80 eurot, mille tasumise tähtaeg oli 02.03.16 ning viivis 0.20% päevas (tl 23, 26 I kd). Kostja on seisukohal, et pooled ei ole viivise tasumises kokku leppinud. Kohtu hinnangul nähtub asjas kostja enda polt esitatud kostja arvetest hagejale, et ka kostja on arvel märkinud viivise, mis kohtu hinnangul annab alust järelduseks, et pooled kohaldasid arvete tasumisega viivitamisel ka viivist, mis oli poolte vahel vaikimisi kokku lepitud. Kohus leiab, et kostjal tuleb arve nr 55 tasumisega viivitamise tõttu tasuda hagejale ka viivist arvel näidatud protsendis. Kuivõrd kostja ei vaidlusta hageja arvestust viivise osas, siis lähtub kohus hageja arvestusest (tl 58-59 I kd) ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja ostuarvest nr 55 tuleneva viivise summas 260.41 eurot. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja kõrvalnõuete katteks kokku 5319.24 eurot (sh intressi katteks 1293.06 eurot ja viiviste katteks 4026.18 eurot). Seega rahuldab kohus hagi kostja I vastu osaliselt ning mõistab kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse summas 48 841.70 eurot (sh põhinõue 43 522.46 eurot; intressid 1293.06 eurot ja viivised 4 026.18 eurot). Kohus rahuldab ka edasiulatuva viivise väljamõistmise nõude ning mõistab kostjalt I hageja aksuks välja viivised põhinõudelt (43 522.46 eurolt) alates 18.04.2017 (hagi esitamine) kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
Kohus ei analüüsinud asja lahendamisel asjas olemasolevaid tõendeid, milele pooled ei ole soovinud tugineda või, mis lahendamiseks tähtsust ei oma, so tl 28-29, 56 (tõlge tl 153), 57 (tõlge tl 154), 118pöördel-119, 176-2018 I kd.
20.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg 4 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Kuivõrd kohus jätab hagi kostja II vastu rahuldamata ning rahuldab hagi kostja I vastu osaliselt, siis jäävad kostja II menetluskulud täielikult hageja kanda ning kostja I menetluskuludest jäävad hageja kanda 3,79 % ning hageja menetluskuludest jäävad 96, 21 % kostja I kanda (jaotus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega). TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.