2-15-8180/63 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.Eesti Kondiiter OÜ (hageja) esitas 29.05.2015 Harju Maakohtule hagi, milles palus OÜ Mööbel ja Kodult (endine ärinimi OÜ Garmahis Mööbel ja Uksed, kostja) välja mõista 5 553 eurot 96 senti, intressid 122 eurot 34 senti, hagi esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivis 146 eurot 4 senti ja alates 30.05.2015 lisanduv viivis seadusjärgses määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. XX (tellija) tellis 02.09.2014 kostjalt köögimööbli valmistamise ja mööbli paigaldamise. Tellimuse hind oli 6 453 eurot 56 senti ja see tuli teostada 9-16 nädala jooksul ettemaksu saamisest, s.o hiljemalt 02.01.2015. Kostja ei teavitanud hagejat soovist tellimuse valmimise tähtaega pikendada lepingu p 5.2 alusel. Tellija loovutas lepingust tuleneva nõude hagejale 02.09.2014. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Hageja tasus 500 eurot 02.09.2014, 1 500 eurot 22.09.2014, 1 553 eurot 96 senti 21.10.2014 ja 2 000 eurot 26.11.2014. Seega jäi hagejal maksmata 899 eurot 58 senti. Kostja asus mööblit paigaldama 2015. aasta jaanuaris, kuid ei viinud töid lõpuni. Kusjuures hageja andis kostjale selleks ka täiendava tähtaja kuni 12.01.2015. 12.01.2015 esitas hageja kostjale pretensiooni, milles viitas mittevastavustele ja palus selgitada, missuguse tähtaja jooksul puudused kõrvaldatakse ja tellimus täidetakse. Puudused olid järgmised: 1) mööblikarkass ei olnud kvaliteetne ja karkassi materjal ei vastanud poolte vahel kokkulepitud tingimustele; 2) mööbli uksed olid kokkulepitust väiksemad ja ei katnud karkassi ääri; 3) integreeritava köögitehnika jaoks ettevalmistatud avad ei vastanud tehnika mõõtudele (tehnika mõõtmed olid kostjal teada); 4) mööbliuste hinged erinesid sellest, milles pooled olid kokku leppinud; 5) ülemised riputatavad riiulid olid valet värvi; 6) klaasidega kappidel puudusid valgustite avad ning nende karkass ei vastanud tellitud värvile, avatud osadel ei olnud värvkatet; 7) ülemistel kappidel ei olnud 3D tüüpi katet; 8) kuivatikapis ei olnud ettenähtud roostevaba riiulit; 9) valamukapp oli valede mõõtudega ning ei sobinud valamule ja valamu purustajale (köögihunt); 10) kõik paigaldatud furnituuri osad olid ebaühtlast värvi, s.t osad olid hallid, osad valged ning osad helehallid; 11) ümarad kapid olid valede mõõtudega, mistõttu ukse ja pealispinna vahel olid ebaühtlased vahed. Punktides 5-11 nimetatud puudused nõustus kostja kõrvaldama. Ülejäänud rikkumiste osas oli kostja veendumusel, et rikkumisi ei esinenud või oli kaebus ennatlik. Ühtlasi avaldas kostja, et puuduste kõrvaldamiseks on tarvis tellida uued materjalid, mis saabuvad orienteeruvalt 2015. aasta veebruari lõpus. Kui palju aega võtab materjalide töötlemine, ei osanud kostja prognoosida. Kostja keeldus tööde lõpule viimisest terve aasta jooksul. Eelnevaga rikkus kostja oluliselt lepingut. Rikkumine oli tõendatud ekspertarvamusega. Samas oli lepingu nõuetekohane täitmine hagejale tähtis. Eelneva tõttu ütles hageja töövõtulepingu 23.01.2015 üles. Hageja palus 5 553 eurot 96 senti tagastada ja paigaldatud mööbli osad ära viia. Kostja keeldus sellest.

2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja sõlmis 02.09.2014 tellimuslepingu XX (tellija) kui eraisikuga ja see jõustus 10.10.2014, kui tellija edastas viimased täpsustused ja muudatused kostjale. Lepingu raames tuli valmistada köögimööbli detailid maksumusega 6 144 eurot 96 senti ja mööbel paigaldada, mis maksis 409 eurot. Kostja lepingulise kohustuse täitmise tähtaeg oli 30.01.2015, mistõttu ei hilinenud kostja tellimuse täitmisega. Nimelt tuli kostjal oma kohustused täita 16 nädala jooksul, kusjuures vastavalt lepingu p-le 5.2 oli täitjal õigus nihutada täitmise tähtaega, kui tellija soovib lepingu täitmise ajal teha muudatusi tööde mõõtudes, disainis või komplekteerimises. Seda tellija ka soovis. 05.01.2015 alustas kostja mööbli paigaldamist. 12.01.2015 kohtusid hageja ja kostja mööbli paigaldamise asukohas, mille käigus palus hageja täiendavat aega, et mõelda projekti muudatuste üle. Juba järgmisel päeva esitas hageja aga kostjale pretensioonid. Hageja pretensioonid olid otsitud, pahatahtlikud ja ei vastanud tegelikkusele. Need olid suuresti tingitud sellest, et tellija ei olnud rahul enda soovitud värvilahendusega. Mööblikarkassi materjalile hageja lepingu sõlmimisel eritingimusi ei esitanud ja neid lepingus ei fikseeritud. Niiskuskindlast materjalist tuleb valmistada mööbel, mis paigaldatakse niisketesse ruumidesse (vannituba, saun, pesuruum). Köök valmistatakse niiskuskindlast materjalist ainult erandjuhtumil, kui selles on eraldi kokku lepitud. Tellimusmööbel oleks olnud peale lõplikku paigaldamist sama hea kvaliteediga kui näidised, mis on mööbli valmistamise heaks tavaks. Uste suurus oli korrektne ja integreeritava köögitehnika avade suhtes esitatud pretensioonid oli etteruttavad. Kõiki vajalikke mõõte tellija ei esitanud. Pretensiooni punktides 4-11 toodud asjaolud olid kostja kulul parandatavad, kuid hageja ei andnud selleks võimalust. Kostja helistas hagejale korduvalt, kuid hageja katkestas heale äritavale kohase suhtlemise ning ei lubanud kostjat pooleldi paigaldatud ja lõplikult reguleerimata lepingu eseme asukohta. Kuivõrd kostjal ei võimaldatud töid lõplikult teostada, s.t tööd olid poolikud, ei saanud asja

4.Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 2 780 euro suuruse menetluskulude hüvitise ja sellelt viivise seadusjärgses määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 02.09.2014 sõlmitud leping oli töövõtuleping ja leping lõppes erakorraliselt. Kohus täpsustas otsuses, et kuivõrd leping sõlmiti esialgselt majandus- ja kutsetegevuses tegutseva kostja ja tarbija vahel, oli tegu tarbijaletöövõtulepinguga. Hageja väited olid vastuolulised selles, kas ta taganes lepingust või ütles selle üles. Kohus oli seisukohal, et hageja 23.01.2015 teade oli pigem käsitletav lepingust taganemisena, mistõttu tuli kohtul tuvastada, kas teine lepingupool rikkus lepingut oluliselt (VÕS § 116 lg 1). Hageja heitis kostjale oluliste lepingurikkumistena ette täitmisega viivitamist ning tellitud köögimööbli mittevastavust lepingutingimustele. Kohus oli veendumusel, et kostjal oli õigus muuta vastavalt lepingu p-le 5.2 lepingu täitmise tähtaega ning määrata täitmise maksimaalseks tähtajaks 30.01.2015. Nimelt muutusid esitatud tõendite kohaselt 10.10.2014 oluliselt nii projekt kui lepingu tingimused. Oli ilmne, et tehnika mõõte teadmata ei olnud võimalik esitada lõplikku tellimust karkassi ning muude vajalike detailide osas. Pealegi muutis hageja külmiku eeldatavaid mõõtmeid oluliselt ning küljekapp tuli seetõttu teha 15 cm kitsamaks. Seega pidi heas usu toimiv hageja mõistlikult eeldama, et tema tellimuse tähtaeg ei saanud jääda samaks, kui oli esialgselt ette nähtud. Isegi kui lepingu täitmise tähtaeg ei muutunud, ei saanud töö mittevalmimist 12.01.2015 lugeda oluliseks lepingurikkumiseks, mis andis aluse lepingu ülesütlemiseks 23.01.2015. Hageja kirjeldatud mööbli puudused olid osaliselt põhjendamatud ja suures osas kõrvaldatavad. Neid ei saanud käsitleda olulise lepingurikkumisena. Eksperdi arvamus ja istungil antud ütlused olid selles osas vastuolulised. Menetluses ei leidnud tõendamist, et kostjalt telliti niiskuskindlast materjalist karkass. Pealegi oli köögis võimalik rakendada kuiva tehnoloogiat nii, et DSP

plaadid ei paisu. Hageja pretensioonid uksehingedele olid piisavalt avamata. Menetlusdokumentidest ei nähtunud, milles seisnes paigaldatud uksehingede ja tellitud uksehingede oluline vahe. Kostja avaldas, et pretensioonis märgitud seitse puudust olid kõrvaldatavad ja teavitas hagejat, kuidas ta kavatseb need kõrvaldada. Kolme pretensioonis nimetatud puuduste punkti osas (tehnika avad ei vasta mõõtudele, erinevad uksed vajavad reguleerimist) arvas kostja, et need olid ennatlikud. Siinkohal oli oluline, et hageja ei tõendanud missugune tehnika täpselt ja miks ei mahu avasse. Hageja ei andnud kostjale mõistlikku tähtaega ja reaalset võimalust puuduste esinemisel neid kõrvaldada. Hageja väitel andis ta tähtaja puuduste kõrvaldamiseks 02.01.2015, kuid selle kuupäeva seisuga ei olnud täitmise tähtaeg veel saabunud ja paigaldustööd alanud. Hageja esitas pretensiooni 12.01.2015, kuid ei andnud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Kostja vastas pretensioonile 20.01.2015 ja hageja ütles lepingu üles 23.01.2015. Kostja oli valmis puudused kõrvaldama, kuid hageja ei andnud selleks võimalust. Eelnevast tulenevalt ei olnud lepingust taganemine lubatav. Tulenevalt Riigikohtu 11.02.2016 otsusest asjas nr 3-2-1-171-15 tuli sellises olukorras hageja tahteavaldust pidada ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. VÕS § 195 lg 5 kohaselt peavad lepingupooled lepingu ülesütlemise korral tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189-191 sätestatut. Eelnev ei tähenda, et ülesütlemise korral tuleks tagastada köögimööbel. VÕS §-des 189-191 sätestatut kohaldatakse vaid VÕS § 655 lg-s 1 sätestatud lepingu lõppemisele järgneva aja kohta etteantu tagastamisele. Iseenesest oli võimalik, et kuna kostja tunnistas mõningaid puudusi detailide osas, mida ei saanud kõrvaldada lihtsalt lõpliku montaažiga ning mille kõrvaldamiseks oli tõenäoliselt vaja tellida uued detailid, säästis kostja lepingu ülesütlemise tagajärjel summa, mis tal oleks kulunud puuduste kõrvaldamiseks vajalike detailide soetamisele. Hageja ei ole aga sellele tuginenud ega konkreetset summat välja toonud ning selline konkreetne kokkuhoitav summa ei nähtu kohtule ka tsiviilasja materjalidest. Seega leiab kohus, et tsiviilasjas ei ole tõendatud, et kostja oleks hoidnud kokku või oleks saanud kokku hoida konkreetse summa mööbli detailide soetamata jätmise arvelt. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et lepingu ülesütlemise hetkeks ei olnud mööbli paigaldustööd lõpule viidud. Töö osa kogu tellimuse maksumusest oli 409 eurot (käibemaksuga). Samuti puudus vaidlus selles, et kostja võttis mõõtmed (19 eurot) ning teostas mööbli detailide transpordi (19 eurot). Seega oli vaidluse all, kui suur osa paigaldusest oli teostatud, s.o millises summas tuli paigalduse eest ette makstud 371 eurot lugeda ülesütlemise aja eest ette antud summaks, mille kostja hoidis kokku või oleks saanud kokku hoida. Tõendatud ei olnud kostja väide, et paigaldustööd olid suuremas enamuses lõpule viidud. Kostjal oli küll teostatud osa paigaldustöödest, kuid suur osa plaanipärastest paigaldustöödest oli teostamata. Samuti tulenes kostja vastusest pretensioonile, et kostjal oleks tulnud puuduste kõrvaldamiseks teha mitmeid töid, sh tellida uued detailid, need kohale tuua, eemaldada sobimatud detailid ja paigaldada uued jne. Lepingu ülesütlemisega hoidis kostja seega kokku olulisel määral tööjõukulu. Kuivõrd asjade parandamine võtab rohkem aega kui uute ja sobivate kasutamine, oli kostja kokkuhoitav tööjõukulu vähemalt 371 eurot.

5.Hageja palus maakohtu otsus tühistada ning teha uus lahend, millega hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 4 913 eurot 96 senti, intress 113 eurot 24 senti, perioodil 30.01.2015-20.02.2018 sissenõutavaks muutunud viivis 1 206 eurot 53 senti ja lisanduv viivis seadusjärgses määras alates 21.02.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti õigusnorme ja hindas vääralt tõendeid, mistõttu tegi ebaõige otsuse. Maakohtu järeldus, mille kohaselt pidi hageja mõistlikult eeldama, et töö valmimise tähtaeg pikeneb oluliselt, oli ebaõige. Lepingu p 5.2 ei näinud ette tähtaja automaatset pikenemist. Tähtaja pikendamisest teavitas kostja hagejat alles 28.01.2015, s.o pärast lepingu lõpetamise teate esitamist. Pealegi juba lepingu sõlmimisel ja tellimuse täitmise tähtaja määramisel tuli kostjal arvestada võimalike täiendavate andmete hilisema laekumisega ja külmkapi mõõdu tõttu muutus vaid ühe väikese detaili laius. Ebaõige oli ka maakohtu järeldus, et isegi kui töö pidi valmima hiljemalt 12.01.2015, ei olnud tööde hilinemine oluline lepingurikkumine, mis andis aluse lepingust taganeda 23.01.2015. Tööl esines arvukalt olulisi puudusi ja ei olnud selge, kas parandused teostatakse mõistliku aja jooksul, nt 2015. aasta veebruaris. Kusjuures veebruari lõpuks paranduste teostamine hagejat ei rahuldanud. Hageja soov oli saada veekindlast materjalist mööbel, kuid talle paigaldati tavalisest saematerjalist odavam mööbel. Mööbli uksehinged olid erinevatest partiidest, mööbli karkass oli valede mõõtudega, mitmete uste mõõdud ja värvid olid valed. Ka ekspert tuvastas oluliste puuduste esinemise. Vaatamata hageja korduvatele pöördumistele ei olnud kostja huvitatud paranduste teostamisest või oli neid valmis tegema lisatasu eest. Ebaõige oli kohtu seisukoht, et hageja pidi tõendama, et ta andis või oleks andnud kostjale võimaluse pääseda oma ruumidesse töö lõpuleviimiseks. Arvestades ebamäärast paranduste teostamise kavatsust ja tähtaega ning

7.Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud otsuses kõiki hageja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et töö mittevalmimist esialgu määratud tähtajaks ja hageja poolt loetletud väidetavaid puudusi ei saa kõiki asjaolusid arvesse võttes lugeda oluliseks lepingurikkumiseks, mis oleks andnud hagejale aluse lepingut üles öelda. Kostja poolt töövõtulepingu täitmisel esinenud viivituse näol ei olnud tegemist olulise lepingurikkumisega. Tegemist on hageja otsitud ja paljasõnaliste väidetega, kuna esimese astme kohtus leidis tõendamist, et viivitus tulenes asjaolust, et hageja muutis 10.10.2014 tellimust ja et köögitehnika mõõdud edastati kostjale alles 14.10.2014, mistõttu kostjal oli õigus nihutada lepingu täitmise tähtaega. Kostja on apellatsioonkaebuse vastuses märkinud, et isegi kui kostja ei oleks tähtaega muutnud 12.jaanuariks 2015, ei saa mõistlikult lugeda töö mittevalmimist oluliseks lepingurikkumiseks, mis oleks andnud aluse lepingu ülesütlemiseks 23.01.2015. Nõustuda saab maakohtuga selles, et töö mittevalmimist esialgseks tähtajaks ei saa praeguse vaidluse asjaolusid arvestades lugeda oluliseks lepingurikkumiseks ka põhjusel, et hageja on käitunud vastuoluliselt, kuna ta ei andnud kostjale reaalset võimalust väidetavate puuduste kõrvaldamiseks. Kostja on olnud valmis lahendama erimeelsused ja ka hagiavalduse vastuses avaldanud soovi töö lõpetada. Maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud, et kostjalt telliti niiskuskindlast materjalist karkass. Samuti ei leidnud tunnistajate XX ja YY ütluste põhjal tõendamist, et poolte vahel oli teistsuguse karkassi tellimine kokku lepitud. Ringkonnakohtul puudub alus heita maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja jõuda tõendeid hinnates maakohtust erinevatele järeldustele. 12.01.2015 pretensioonis toodud enamus puudusi (I kd, lk 20, tõlge lk 113) olid viimistluse ja lõpliku

montaažiga ületatavad, kuid hageja ei võimaldanud kostjal töid lõpuni teha. Seega tulenes hagejast, et kui ta oleks võimaldanud kostjal köögimööbel lõpuni paigaldada ja monteerida (sh reguleerida pärast kivist töötasapinna paigaldust tehnika avasid ja uksi, paigaldada sokkel jne) poleks pretensioonis loetletud puudusi esinenud. Maakohus tuvastas, et kostja soovis monteerimistööd ja reguleerimistööd lõpule viia. Ebaõiged on hageja vastupidised väited, vaid tõendamist leidis, et hageja oli ise sellest korduvalt keeldunud. Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti, et kostja töös ei esinenud lepingu ülesütlemise hetkel selliseid puudusi, mida saanuks käsitleda kostjapoolse olulise lepingurikkumisena. Ringkonnakohus leiab, et apellant on ekslikult tõlgendanud VÕS § 655 lg 1 järgse ülesütlemise tagajärgi, mille kohaselt on hagejal kohustus peale lepingu ülesütlemist tagastada lepingu alusel saadud detailid ja kostjal kohustus tagastada raha ja õigus saada tagasi paigaldatud köök. Maakohus on õigesti leidnud, et VÕS § 195 lg 5 teises lauses sätestatu, mille kohaselt tagastamisele kohaldatakse vastavalt VÕS §-des 189-191 sätestatut, ei tähenda, et ülesütlemise korral tuleks tagastada köögimööbel. Kohus on leidnud õigesti, et VÕS § 189-191 sätestatut kohaldatakse vaid VÕS § 655 lg-s 1 sätestatud lepingu lõppemisele järgneva aja kohta etteantu tagastamisele. Töövõtulepingu ülesütlemine ei eelda eelnevalt töö üleandmist ja seetõttu ei ole kostja saanud ettemaksu alusetult. Asjakohatud on hageja apellatsioonkaebuse etteheited seonduvalt vaidlustatavas otsuses VÕS § 233 lg-te 1 ja lg-te 2 kohaldamisega ning seisukohad seonduvalt ettemaksu ja tarbijatöövõtuga. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on asja lahendamise seisukohalt oluline, et tellija on tarbija. Ringkonnakohtu hinnangul ei muudaks käesoleva vaidluse tulemust tarbijatöövõtu regulatsioonist lähtumine. Vaidluse all ei ole ja tähtsust ei oma samuti köögimööbli omandi küsimus, kuna omand läheb hagejale üle praeguses asjas tehtava lahendi jõustumisel. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ega pea avajalikuks neid siinkohal korrata (TsMS § 654 lg 6). Põhjendamatu on hageja kaebuse väide, et maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme tõendite hindamisel. Maakohus on järginud menetlusnorme, täitnud selgitamiskohustust ja jaotanud õigesti tõendamiskoormise. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Menetluskulud