XX, MM ja SS hagi KK vastu võla ja viivise väljamõistmiseks KK vastuhagi XX, MM ja SS vastu solidaarselt 22 549,35 eurot ja viivise 4 987,98 eurot väljamõistmiseks, kasutuseelise väärtuse määramiseks ja selle väljamõistmiseks ning täiendava viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.10.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
XX, MM ja SS kaebuse osas 0 eurot KK kaebuse osas 32 946,37 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX, MM ja SS apellatsioonkaebus KK apellatsioonkaebus
XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alar Eiche Istungi toimumise aeg
11.04.2018 ja sellele järgnev kirjalik menetlus
Istungil osalenud isikud
Hagejate esindaja vandeadvokaat Kedli Anvelt ja kostja esindaja vandeadvokaat Alar Eiche
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 02.10.2017 otsus tühistada hagiavalduse lahendamisel kantud menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3) ja jätta hagi läbivaatamisega seotud menetluskuludest 95% KK kanda ja 5% solidaarselt XX, MM ja SS kanda.
2.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
3.Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus:
3.1.Jätta rahuldamata KK tasaarvestuse avaldus ja vastuhagi XX, MM ja SS vastu solidaarselt põhinõude 22 549,35 eurot ja viivise 4 987,98 eurot väljamõistmiseks, kasutuseelise väärtuse määramiseks ja kasutuseelise väljamõistmiseks ning täiendava viivise väljamõistmiseks.
3.2.Jätta hagiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud 5% ulatuses solidaarselt XX, MM ja SS kanda ja 95% ulatuses KK kanda.
3.3.Jätta kostja tasaarvestuse avaldusega ja vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda.
3.4.Ringkonnakohtus KK apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seonduvad menetluskulud jätta KK kanda. XX, MM ja SS apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seonduvad menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.XX, MM ja SS apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.KK apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
6.Keelduda KK 18.05.2018 menetlusdokumendiga esitatud uue tõendi vastuvõtmisest (06.05.2010 ühisvara jagamise leping). Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Esimese astme kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. Eelnev menetlus 2(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216
1.03.01.2013 esitasid XX, MM ja SS (hagejad) hagi KK (kostja) vastu võla 16 937 eurot ja 2 842,90 eurot ning viivise väljamõistmiseks.
2.Hagejate isa PP ja kostja sõlmisid 28.04.2010 laenulepingu, millega laenuandja kohustus andma kostjale laenu 265 000 krooni (16 937 eurot) ja kostja kohustus laenu tagastama, kui Raja 2 kinnistu Kuressaares on müüdud. Lisaks andis laenuandja kostjale väiksemaid laene kokku 2 842,90 eurot. PP suri 22.05.2012 ja hagejad on tema pärijad. Hagi esitamise seisuga ei olnud kostja laene tagastanud.
3.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ja PP elasid koos ning PP ei tahtnudki kostjalt 28.04.2010 laenulepingu alusel antud laenu tagasi saada. Väiksemad summad andis PP igapäevaste kulude katmiseks. Kostja esitas tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestas hagejate nõude oma nõudega PP vastu tulenevalt seltsingulepingute lõppemisest ja kasutuseelise nõudest.
4.Maakohus rahuldas 03.06.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja põhivõla 16 937 eurot ja viivise alates 08.11.2013 ning alusetust rikastumisest tuleneva põhivõla 2 842,90 eurot ja viivise alates 03.01.2013 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 95% ulatuses kostja kanda ja 5% ulatuses hageja kanda.
5.Ringkonnakohus tühistas 30.03.2016 otsusega maakohtu otsuse tasaarvestuse vastuväite ja menetluskulude jaotamise osas ning saatis tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Haginõude osas täiendas ringkonnakohus maakohtu otsust märkusega, et tegemist on tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsusega. Ringkonnakohtu otsus jõustus, kui Riigikohus keeldus kassatsioonkaebusi menetlusse võtmast.
6.01.08.2016 esitas kostja taotluse tsiviilasjade nr 2-15-4815 (kostja vastuhagi hagejate vastu) ja nr 2-13-216 liitmiseks. 28.04.2016 liitis maakohus tsiviilasjad. Maakohtu menetluses oli seejärel kostja tasaarvestuse avaldus ja vastuhagi ning haginõude osas menetluskulude jaotus. Kostja vastuhagi
7.Vastuhagis nõudis kostja hagejatelt solidaarselt kostja ja PP pereelu seltsingust tulenevalt 5 882,70 euro ja Osaühingu Y edendamise seltsingust tulenevalt 16 666,65 euro väljamõistmist ning XXX kinnistu kasutuseelise 18 050 eurot hüvitamist. Lisaks nõudis kostja VÕS § 113 lg 1 järgi viivise väljamõistmist.
8.Kostja ja PP vahel oli seltsing PP-le kuuluva Osaühingu Y edendamiseks. Edendamine seisnes kostja poolt vaikiva seltsinglasena ettevõtte töö igapäevases juhtimises ja korraldamises perioodil märts 2008 kuni mai 2012. Kostja osutas ettevõttele teenust selle igapäevaseks juhtimiseks ja kasumi teenimiseks. PP ei olnud võimeline ettevõtet juhtima ning tema panus seltsingusse puudus. Seltsinglaste ühine eesmärk oli juhtida ettevõtet võimalikult tulusalt. Kostja arvestas enda panuseks Osaühingu Y edendamise seltsingusse 50 kuu jooksul 16 666,65 eurot (4 000 eurot aastas, see tähendab 333,33 eurot ühes kuus, kokku 50 kuu eest).
9.Kostja ja PP vahel oli ka mitteabieluline kooselu kui seltsing, mille ühine eesmärk oli ühine pereelu ja selle edendamine, neil oli ühine majapidamine ning nad kasutasid ühist eluaset. Kostja osales PP laste kasvatamises. Kostja panus seltsingusse oli nii 3(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 rahaline kui ka pereelu toimetuleku korraldamine. Kostja panus perekondlikku seltsingusse oli suurem kui PP-l. PP elas koos kostjaga kostjale kuuluvas elamus, ei tasunud selle eest üüri ega kommunaalmakseid. PP panus toidule ja ravimitele oli perioodil aprill 2009 kuni mai 2012 1 504,26 eurot. Kostja panus samal perioodil toidule ja ravimitele oli 6 286,58 eurot ning eluasemele 7 283,07 eurot, see on 11 765,39 eurot rohkem kui PP panus. Arvestades, et mõlema panus pereelu seltsingusse on võrdne, oli kostja nõue hagejate kui pärijate vastu 5 882,70 eurot.
10.Kostjal oli nõue kasutuseelise kindlaks määramiseks ja selle hagejatelt välja mõistmiseks, kuna kostja saanuks osa Tallinnas XXX asuvast elamust välja üürida ja üüritulu arvelt PP-le laenu tagasi maksta, kui PP ei oleks seal temaga koos elanud. Kostjal oli raske määrata kasutuseelise täpset suurust ja ta palus selle määrata kohtul siseveendumuse kohaselt, arvestades ka ekspert OO arvamust, mille kohaselt oli sarnase eramu netoüür 900–1000 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalkulud. Kostja ja PP elasid kostjale kuuluvas eramus aprillist 2009 kuni maini 2012, kokku 38 kuud. Juhul kui kohus leiab, et kasutuseelise väärtus on 50% üüri netohinnast, moodustab selle väärtus 38 kuu eest 18 050 eurot. Kui kohus asub seisukohale, et laenulepingust tulenevad nõuded on täitmata, on kostjal võimalik see nõue täita hagejatelt sissenõutava kasutuseelise väärtusega, mille kostja kaotas. Hagejate vastuväited
11.Kostja väited seltsingulepingute olemasolu ning tingimuste kohta olid ebamäärased ja tõendamata. Ebaõiged ja ebausutavad olid kostja väited, et ta tegi toidule ja ravimitele kulutusi 6 285,58 euro ulatuses ja elamu majandamisega seoses 7 283,07 euro ulatuses ning et PP tegi kulutusi toidule ja ravimitele 1 804,26 euro ulatuses. Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et PP tasus igapäevaste kulutuste eest kauplustes, apteekides ja bensiinijaamades. PP eelistas reeglina tasuda sularahas, arvelduskonto väljavõttest on näha ka sularaha väljavõtmine automaatidest. Hagejate esitatud arvelduskonto väljavõtetelt nähtub, et PP tasus perioodil aprill 2009 kuni mai 2012 kaardimaksetega toidu, ravimite ja tarbeesemete eest vähemalt 5 618,73 eurot ja enda korteriga seonduvate kulutuste eest vähemalt 10 331,43 eurot ning kasutas igapäevaste kulutuste eest tasumiseks sularaha vähemalt 122 088,58 eurot. Sellest tulenevalt olid tema kulutused kostjaga kooselu perioodil 10 korda suuremad kui kostjal ja kostjal puudus hagejate vastu nõue.
12.PP arvelduskonto väljavõtted ei tõenda, et tema elukoht oli XXX. PP-l oli korter Tallinnas MMM tänaval, mida kasutas peale tema ka kostja. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, millal ja kui kaua PP tema juures elas. XXX elamut kasutas kostja enda elukohana ja sel elasid ka kostja lapsed, seega ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks elamu samal ajal osaliselt kellelegi välja üürinud. Seda kinnitas ka asjaolu, et kostja ei ole XXX elamut 22.10.2015 (vastuse esitamise aeg) seisuga välja üürinud. Väidetav üüri suurus on oletuslik, kuna kostja ei ole proovinud elamispinda sellise hinnaga välja üürida.
13.Seltsinguleping seoses Osaühinguga Y oli tõendamata. Tõendamata oli ka ettevõtte juhatamine kostja poolt. Kostja arvestus oma panuse rahalise hindamise osas oli põhjendamatu, paljasõnaline ja kontrollimatu. 13.10.2014 istungil nimetas kostja 4(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 Osaühinguga Y seotud nõuet töötasunõudeks ja tunnistas, et see nõue on esitatud ka Osaühingu Y enda vastu. Sellega kostja tunnistas, et seltsingut ei olnud. Kostja ei selgitanud ega tõendanud töötasu suuruse 4 000 eurot aastas kujunemist. Isegi, kui kostjal selline nõue aastate 2008–2012 eest oli, oleks see olulises osas aegunud. Esimese astme kohtu otsus
14.Harju Maakohus jättis 02.10.2017 otsusega KK tasaarvestuse avalduse ja vastuhagi XX, MM ja SS vastu solidaarselt põhinõude 22 549,35 eurot ja viivise 4 987,98 eurot väljamõistmiseks, kasutuseelise määramiseks ja kasutuseelise väljamõistmiseks ning täiendava viivise saamiseks rahuldamata. Maakohus jättis hagiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud 17% ulatuses solidaarselt hagejate kanda ja 83% ulatuses kostja kanda ning kostja tasaarvestuse avalduse ja vastuhagiga seotud kulud kostja kanda.
15.Kostja ja PP vahel ei olnud sõlmitud perekonnaelulist seltsingulepingut VÕS § 580 lg 1 mõttes. Vaidlust ei olnud, et kostja ja PP vahel oli abieluna registreerimata lähedane suhe, kuid Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 selgitanud, et sellisest suhtest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, s.o võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ja PP vahel oli kokkulepe, mis oli suunatud ühisele majanduslikule eesmärgile ning kostjal ja PP-l oli seoses pereeluga kokku lepitud panuste tegemine, juhtimise korraldus, orienteeritus kasumi teenimisele ja jagamisele ning aruandluse nõuded.
16.Kostja ja PP vahel perekonnaelulise seltsingulepingu tuvastamist ei võimalda ka asjaolu, et PP oli oma elu lõpuperioodil väga haige ning kostja pidi teda hooldama. Elukaaslaste puhul on tavapärane, et juhul, kui üks elukaaslastest on haigestunud, hoolitseb teine elukaaslane haigestunu eest parimal võimalikul viisil, kuna tegemist on isiku enda sisetundest tuleneva valiku ja kõlbelise kohustuse täitmisega, ning see ei tähenda, et elukaaslaste vahel tekiks hooldusteenuse osutamise leping või seltsinguleping. Kõlbeliste kohustuste täitmisega VÕS § 4 lg 2 p 2 mõttes seotud kulutuste tagasi nõudmine on välistatud VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi. Tõendina esitatud PP arvelduskonto väljavõttest nähtus, et ka tema kandis olmekulutusi, mis tähendab, et üksteise eest hoolitsemine ning olmekulutuste kandmine oli vastastikune.
17.Kostja ja PP vahel ei olnud sõlmitud suulist lepingut Osaühingu Y edendamiseks. Riigikohus on selgitanud, et seltsingulepingut iseloomustavad panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582-587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et kõik eelviidatud tingimused oleksid olnud täidetud.
18.Kostja tegevus, isegi kui see oli tehtud Osaühingu Y huvides, ei vastanud vaikiva seltsinglase tunnustele, kuna kostja tegutses ise aktiivselt kolmandate isikutega suhtlemisel.
19.Kostja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid kohtul asuda seisukohale, et kostja jäi seoses PP viibimisega kostjale kuuluvas eramus ilma kasutuseelistest. PP viibis kostjale kuuluvas elamus kostja nõusolekul. Kostja ei väitnud, et ta oleks avaldanud 5(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 PP-le nende kooselu jooksul, et ta soovib, et PP lahkuks kostja kinnistult, kuna kostja plaanib talle kuuluva elamu osaliselt välja üürida. PP-le kuulus korter MMM tänaval Tallinnas (liidetud asja kd II lk 148–149) ning samuti viibis PP aeg-ajalt Soomes, mis tähendab, et PP-l oleks olnud võimalik ilma probleemideta kusagil mujal elada, kui kostja tema viibimist oma kinnistul ei soovinud. Lisaks nähtub asjas esitatud PP arvelduskonto väljavõttest, et PP kandis ka kostjaga kooselu ajal kõik MMM tänava korteriga seotud kulud, seega ei hoidnud PP kostja juures elades kulusid kokku ega saanud seeläbi kasutuseelist. Kostja nõuet ei olnud võimalik rahuldada AÕS § 85 ja VÕS § 1037 lg 1 alusel, kuna PP oleks olnud kohustatud kostjale kasutuseeliseid tasuma üksnes juhul, kui PP oleks kostja kinnistul viibinud kostja tahte vastaselt ning kostja nõusolekuta.
20.Maakohus hindas kostja nõuet ka saamata jäänud tulu nõudena. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks pidi kostja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada. Kuna kostja pärast PP surma ei üürinud kinnistul asuvat elamut välja, ei ole eluliselt usutav, et tal oli selline soov ajal, mil kostja PP-ga koos elas ning üksnes viimase kohalolek takistas kostjalt vastavaid toimingud tegemast.
21.Maakohus rahuldas hagejate hagi osaliselt ja jaotas hagiavalduse lahendamisega seotud menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagejad esitasid kostja vastu nõude 20 450,88 euro ja täiendavate viiviste väljamõistmiseks, kuid hagi rahuldati 16 937 euro ja täiendavate viiviste osas, kuulus hagi rahuldamisele 83% ulatuses. Maakohus jättis hagiavalduse esitamisega tekkinud menetluskuludest 83% kostja kanda ning 17% solidaarselt hagejate kanda. Maakohus jättis tasaarvestuse avalduse ja vastuhagi rahuldamata ning tasaarvestuse avalduses ja vastuhagis esitatud nõude menetlemisega tekkinud menetluskulud kostja kanda. Hagejate apellatsioonkaebus
22.Maakohus lähtus menetluskulude jaotamisel ebaõigesti asjaolust, justkui oleks hagejate hagi rahuldatud üksnes 16 937 euro ja sellelt arvestatud viiviste osas. Hagejate hagi rahuldati ka alusetust rikastumisest tuleneva põhivõlgnevuse summas 2 842,90 eurot ja sellelt summalt arvestatud viivise osas. Hagejad paluvad teha uue otsuse, mille kohaselt jäävad kõik hagejate hagiavalduse läbivaatamisega seoses tekkinud menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Kostja apellatsioonkaebus
23.Kostja palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 22 549,35 eurot ja viivise 4 987,98 eurot, määrata kasutuseelise väärtus ja mõista see hagejatelt kostja kasuks välja. Samuti palus kostja rahuldada viivise nõude VÕS §-s 113 sätestatud määras alates 23.05.2015 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.
6(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216
24.Maakohus ei osutanud otsuses tähelepanu sellele, et hagejate ema on andnud vande all vasturääkivaid ütlusi ja valeütlusi.
25.Kuna PP ei nõudnud kostjalt laenusummat tagasi, tuleb hinnata, miks ta seda ei teinud. Maakohtu otsuses seda ei tehtud. Kostja arvates tõendab see asjaolu seltsingulepingu olemasolu.
26.Maakohus leidis ebaõigesti, et kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja ja PP vahel oli kokkuleppe, mis oli suunatud ühisele majanduslikule eesmärgile. Seltsingulepingule ei ole seadusega vorminõudeid ette nähtud. Seltsingulepingu võib sõlmida ka kaudsete tahteavalduste kaudu. Maakohus ei analüüsinud tunnistajate väiteid ja jättis tähelepanuta, et PP vajas pidevat hoolitsust ja kostja hooldas teda.
27.Kuivõrd seadus ja kohtupraktika välistavad abieluvälistes suhetes samasugused tagatised, nagu seda on antud abielusuhte korral ja seaduse alusel kooselulistes suhetes, jääb arusaamatuks, miks on maakohus jaatanud kostja kooselulisi kohustusi, kuid eitanud kooselulisi õigusi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-109-14 leidnud, et abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel. Käesolevas asjas oli vastavasisuline kokkulepe olemas tingituna PP haigusest ja laenulepingu sõlmimisest. Kokkuleppe olemasolu tõendas kostja käitumine ja tunnistajate ütlused. Seltsingulepingu sõlmimise eesmärgiks oli lepingupoolte poolt teineteise vastastikune abistamine ja sellest tuleneb ka poolte õiguste ja kohustuste teatud ebaproportsionaalsus. Kostja tegi ka materiaalseid panuseid seltsingutesse PP toetamiseks ning pereelu edendamiseks, kuid ta oli rohkem seotud majapidamistöödega, käis poes, tasus ühise eluasemega seotud arveid, hoolitses PP eest.
28.Maakohus tõlgendas seadust valesti puutuvalt vaikivasse seltsingusse. Vaikiva seltsingu esemeks olevat ettevõtet juhib ettevõtja iseseisvalt ning vaikiv seltsinglane eelduslikult ei osale nimetatud ettevõtte juhtimises, kuid välistatud ei ole samas võimalus, et ka vaikivale seltsinglasele antakse vaikiva seltsingu lepinguga õigus osaleda ettevõtte juhtimises ja sellisel juhul on vaikival seltsinglasel ka ettevõtja esindamise õigus vastavalt §-le 593. VÕS § 593 kohaselt, kui seltsinglane on seltsingulepingu järgi õigustatud seltsingut juhtima, eeldatakse, et ta on ka volitatud esindama teisi seltsinglasi suhetes kolmandate isikutega. Kostjal oli olemas PP suuline volitus Osaühingu Y juhtimiseks, mis omakorda tähendab, et tal oli õigus suhelda kolmandate isikutega. Vastavalt VÕS §-le 581 oli kostja poolt tehtavaks panuseks seltsingusse Osaühingu Y töö juhtimise teenuse osutamine.
29.Maakohus tõlgendas kostja ütlusi seoses Osaühingu Y seltsingulepinguga valesti. Tegemist oli vaikiva seltsinguga kostja ja PP vahel. Kostja ei saanud suhelda tööasjus ning anda korraldusi teise ettevõtte töötajatele ning raamatupidajale ilma kokkuleppeta PP-ga. Kostja käitus vastavalt PP-lt saadud juhistele.
30.Kostja töötamine Osaühingu Y kasuks peale PP surma ei tähenda seda, et tegemist ei olnud vaikiva seltsinguga. Vaikiv seltsing lõppes PP surmaga ning peale seda kehtis AA ja kostja vahel edasi muu lepinguvorm, mis ei ole käesoleva menetluse esemeks. Seltsingulepingu olemasolu ei mõjuta see, et PP ei tasunud füüsiliselt iga majandusaasta lõpus kostjale tasu, vaid see oli tasaarveldatud PP võlgnevusega kostja 7(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 ees (VÕS § 197). VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõik vastuväited, mis võlgnikul olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
31.Maakohus tõlgendas ebaõigesti kostja ütlusi. 25.03.2015 istungil ütles kostja, et tal on kaks suurt täisealist last ning sel perioodil, kui ta elas koos PP-ga, ei elanud püsivalt tema juures kumbki laps. Kostja lapsed elavad iseseisvat elu juba aastatest 2002 ja 2003. Kostja ei pidanud kedagi üleval. See, et kostja lapsed aeg-ajalt oma ema XXX tänaval külastavad, ei tähenda koos elamist.
32.Maakohtu põhjendused, et PP elas XXX tänaval kostja nõusolekul ja selle tõttu ei saa rakendada kasutuseelisega seotud sätteid, on põhjendamatud. Perekonnasjades on Riigikohus korduvalt selgitanud, et lapse elamist ühe lapsevanema juures saab lugeda kasutuseeliseks, mida arvestatakse elatise suuruse kindlakstegemisel. Seejuures elab laps üldjuhul lapsevanema juures viimase nõusolekul. Seega ei ole maakohtu põhjendused kostja vaba tahte osas määrava tähtsusega. Vastus apellatsioonkaebusele
33.Hagejad ja kostja vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
34.Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ning tutvunud tsiviilasja toimikutes olevate tõendite ja menetlusdokumentidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas, milles maakohus jagas seoses hagi menetlemisega tekkinud menetluskulud, see tähendab osas, milles otsuse vaidlustasid hagejad. Ülejäänud osas ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada.
35.Maakohus on kostja vastuhagi, mis on samane kostja poolt hagejate nõude tasaarvestamiseks esitatud avaldusega, põhjendatult rahuldamata jätnud. Kuna ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi käesolevas otsuses maakohtu otsuse põhjendusi ei korrata.
36.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Apellatsioonkaebuses on kostja esitanud valdavalt samad väited, kui maakohtu menetluses on esitatud ja neile on maakohus piisava põhjalikkusega vaidlustatud otsuses vastanud.
37.Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele selgitab kolleegium, et ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt kostja apellatsioonkaebuses väidetud tõendite, sh tunnistajate ütluste, ebaõiget hindamist. Tunnistajate JJ ja RR ütlustest ei tulene, et 8(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 kostja ja PP vahel oleksid olnud sõlmitud kostja poolt väidetud seltsingulepingud. AA vande all antud seletust ei ole maakohus vastuhagi lahendamisel hinnanud, kuna sellest ei tulenenud vastuhagi osas olulisi asjaolusid. Osaühingu Y poolt busside müügisse puutuvad asjaolud ei ole kuidagi seostatavad kostja vastuhagi nõuetega. Apellandi etteheide maakohtule, et maakohus jättis rahuldamata tema taotluse IdaTallinna Keskhaiglalt PP haigusloo ja ravikaardi väljavõtte väljanõudmiseks tõendamaks PP tervislikku seisundit, ei tähenda, et maakohus poleks kogunud asjakohaseid tõendeid mahus, mis võimaldasid kostja nõuete üle otsustada. Selles, et PP oli raskelt haige, poolte vahel vaidlust ei olnud, samas tema tervisliku seisundi üksikasjad ei olnud olulised kostja vastuhagi lahendamisel. Ringkonnakohtule kostja taotlust tõendite kogumiseks esitanud ei ole.
38.VÕS § 580 lg 1 järgi seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Asjaolu, et kostja elas pikaajaliselt koos PP-ga, ei tähenda, et nende vahel oleks VÕS § 580 mõttes seltsinguleping. Riigikohus on selgitanud, et kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14 p 14). Maakohus on eeltoodud Riigikohtu seisukohta pooltele selgitanud 05.09.2016 (V kd, tl 143-144). Maakohus juhtis tähelepanu sellele, et kostja poolt esitatud väited on konkretiseerimata ja ebapiisavad selleks, et tuvastada kostja poolt soovitut. Vaatamata sellele ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis viitaksid tema ja PP vahel seltsingulepingu sõlmimisele, sh. kokkuleppele panuste tegemise kohta ühise eesmärgi saavutamiseks.
39.Pereelulise seltsingu sõlmimisele ei viita see, et PP ei nõudnud kostjalt oma eluajal laenu tagasi. Laenu tagasimaksmise kohustusse puutuvad asjaolud on tuvastatud hagi läbivaatamisel ja osaotsus, millega laen kostjalt välja mõisteti, on jõustunud. Laenulepingust tuleneva hagejate nõude rahuldamisel on kohus hinnanud osaotsuses ka kostja vastuväited, mille kohaselt oli PP loobunud laenu tagasinõudest, ja tuvastanud, et sellist loobumist ei olnud. Samuti ei saa pereelulise seltsingulepingu olemasolu järeldada kostja arvelduskonto väljavõttest. See, milliseid kulutusi kandsid kostja ja PP ajal, kui nad koos elasid, ei anna alust järeldada, et nende vahel oli seltsinguleping. Arvelduskontodest tulenevalt on nii kostja kui PP teinud tavapäraseid kulutusi olmele, toidule ja muule igapäevaselt vajalikule. Kulutustest ei saa järeldada, et tegemist oleks seltsingu osaliste panustega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et 9(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 kostja poolt PP eest hoolitsemine enne PP surma ei tõenda seltsingulepingu olemasolu, vaid tegemist võib olla nn kõlbelise kohustusega, kus lähedased inimesed teineteise eest hoolitsevad, ilma, et neil oleks selleks seadusest või lepingust tulenevat kohustust.
40.Kolleegium nõustub maakohtuga puutuvalt järeldustesse kostja ja PP vahelise väidetava Osaühingu Y tegevuse edendamisega seonduva seltsingu kohta. Ka selle väidetava seltsingu osas ei ole kostja tõendanud kokkuleppeid tema ja PP vahel, panuste tegemist, juhtimise korraldamist ja muid asjaolusid, mis viitaksid seltsingu olemasolule. Kui ka kostja täitis kokkuleppel PP-ga ülesandeid seonduvalt Osaühingu Y äritegevusega ja/või selle juhtimisega, ei anna see alust järeldada seltsingu olemasolu. Pigem võib eeltoodu viidata, et PP kui äriühingu juhatuse liikme ja kostja vahel võis olla käsund või samalaadiline suhe võis olla Osaühingu Y ja kostja vahel. Kostja on oma panusena arvestanud tegelikult tasu OÜ Y juhtimise eest. Oma nõude on kostja arvestanud viisil, kus võtab selle kujunemise aluseks töötasu 4000 eurot aastas, mis viitab sellele, et kostja pigem näeb, et tema õigusi on rikutud tasu maksmata jätmisega, mitte aga panuse hüvitamata jätmisega. Tulenevalt L OÜ ostuarvete nimekirjast (III kd, tl 58-66) oli kostjale kuuluva äriühingu L OÜ, mille juhatuse liige on kostja, ja Osaühingu Y vahel tihe äriline koostöö, mistõttu on usutav, et kostja võis Osaühingu Y bussijuhtidele korraldusi andes tegutseda talle kuuluva äriühingu huvides. Kuna tõendatud ei ole, et kostja ja PP vahel oli seltsinguleping Osaühingu Y tegevusega seonduvalt, siis see, kas tegemist oli vaikiva seltsinguga või mitte, ei ole vaidluse lahendamisel oluline.
41.Kolleegium nõustub maakohtu otsusega ka osas, milles maakohus tuvastas, et kostja nõue kasutuseeliste või saamata jäänud tulu saamiseks tulenevalt PP elamisega kostjale kuuluvas elamus XXX Tallinnas ei kuulu rahuldamisele. Maakohus leidis õigesti, et kohtu ette ei ole toodud ega tõendatud asjaolusid, millest järelduks, et seoses PP elamisega kostja elamus jäi kostja ilma kasutuseelistest TsÜS § 62 lg 1 mõttes või et kostjal jäi saamata tulu elamu väljaüürimisest. Vaidlust ei ole, et PP elas seal kokkuleppel kostjaga. Kostja ei ole väitnud, et soovis PP lahkumist elamust ja tal oli kavatsus ja/või võimalus elamu, kus ta ka ise elab, välja üürida.
42.Rahuldamisele kuulub hagejate apellatsioonkaebus maakohtu otsuse peale osas, milles maakohus jaotas hagi läbivaatamisega seotud menetluskulud. Maakohtu 03.06.2015 otsusega rahuldati hagejate hagi kostja vastu osaliselt ja mõisteti kostjalt hagejate kasuks välja laen 16 937 eurot ja viivis sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 08.11.2013 ning alusetust rikastumisest tulenev võlg 2842,90 eurot ja viivis sellelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 03.01.2013. Maakohtu otsus on jõustunud. Maakohus ei rahuldanud osaliselt hagejate viivise nõuet laenu 16 937 eurot tagasimaksmisega viivitamisest. Hagejad soovisid viivist alates 03.01.2013, kuid kohus mõistis välja viivise alates 08.11.2013. Arvestades hagi rahuldamise proportsiooni, rahuldati hagi ca 95% ulatuses ja rahuldamata jäeti 5% ulatuses. Seega on maakohus vaidlustatud otsuses jaotanud ebaõigesti hagi läbivaatamisega seonduvad menetluskulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise proportsiooni, tuleb hagiavalduse 10(11)
Tsiviilasi nr: 2-13-216 lahendamisega seotud menetluskuludest 95% jätta kostja kanda ja 5% hagejate kanda solidaarselt. Seega kuulub hagejate apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt, kuna kõigi hagiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulude jätmine kostja kanda ei ole hagi osalise rahuldamise tõttu põhjendatud.
43.Seoses hagejate apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi hagejate apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seotud kulud jätta poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb § 171 lg 1 järgi jätta kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamisega seonduvad kulud kostja kanda. Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtulahendi jõustumist (TsMS § 177 lg2).
44.Kostja esitas 18.05.2018 menetlusdokumendis taotluse uue tõendi - kostja ja LL vahelise 06.05.2010 ühisvara jagamise lepingu - vastuvõtmiseks. TsMS § 633 lg 6 järgi tuleb apellatsiooniastmes uusi tõendeid ja asjaolusid esitades märkida uute asjaolude ja tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus. Kostja menetlusdokumendist eeltoodud asjaolusid ei selgu. Seega tuleb taotlus jätta rahuldamata. Kuna tõend on esitatud elektrooniliselt, siis see tagastamisele ei kuulu.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.