Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tulenev põhivõlgnevus 2842, 90 eurot ja viivis põhinõudelt (2842, 90 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.01.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. See otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuväite lahendamisel. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Asjaolud ja hageja nõue TRM, MDM ja SSM esitasid 03.01.2013 Harju Maakohtule hagi KL vastu, milles palusid kostjalt välja mõista põhivõla 19 799, 90 eurot, viivise 650, 98 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates 07.06.2013 kuni võla tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. KPM ja kostja sõlmisid 28.04.2010 laenulepingu, mille punktis 1 leppisid pooled kokku, et KPM annab kostjale laenu 265 000 krooni (16 937 eurot) kuni kostjale kuuluva XXX asuva kinnistu võõrandamiseni. KPM kandis laenusumma kostja arveldusarvele 04.05.2010. Lisaks 28.04.2010 sõlmitud laenulepingule tegi KPM kostjale ülekandeid selgitusega „laen“ 08.12.2009 summas 20 000 krooni (1278, 23 eurot), 11.02.2010 summas 10 000 krooni (639, 12 eurot), 22.02.2010 summas 7000 krooni (447, 38 eurot), 12.04.2010 summas 2500 krooni (159, 78 eurot), 12.05.2010 summas 2400 krooni (153, 39 eurot) ja 14.03.2011 summas 165 eurot. KPM surmaga 22.05.2012 läksid kõik tema õigused ja kohustused üle hagejatele kui KPM pärijatele. Hagejatele väljastati pärimistunnistus 10.10.2012. 16.10.2012 esitasid hagejad kostjale nõudekirja, milles palusid KPM poolt kostjale antud laenud tagastada. Nõudekiri on käsitletav eelnimetatud suuliste laenulepingute üleütlemise avaldusena, kuna hagejad nõudsid selles laenatud summade tagastamist ja avaldasid seega tahet leping üles öelda. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et suuliste laenulepingute sõlmimine ei leidnud piisavalt tõendamist, palusid hagejad rahuldada vastava nõude alusetu rikastumise sätete järgi. 28.04.2010 laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise kohustuse tähtaega lükkas kostja hea usu põhimõtte vastaselt edasi. Kuivõrd kostja ei ole XXX kinnistut enam kui kahe aasta jooksul võõrandanud, on kostja tahtlikult takistanud laenulepingu tingimuse saabumist, mis kohustab teda laenu tagastama. Kostja ei ole hagejatele laenuks saadud raha tagastanud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. KPM ja kostja olid elukaaslased, kes elasid koos 3,5 aastat kostjale kuuluvas Tallinnas XXX asuvas elamus. Elukaaslaste vahel olid ka seltsingulised suhted ühise eluaseme kasutamisel ning selle majandamise ja korrashoiu tagamisel. KPM ja kostja kooselu vältel kasutas KPM XXX korterit tasuta ning sai korteri kasutamisest eeliseid vähemalt 700 - 800 eurot kuus + kommunaalmaksud. Lisaks eelnevale olid KPM ja kostja vahel veel seltsingulised suhted OÜ R igapäevase tegevuse juhtimiseks.

KPM ja kostja sõlmisid 28.04.2010 laenulepingu edasilükkava tingimusega, milles pooled ei leppinud kokku kinnistu müügitingimustes, järelikult ei tekkinud kostjal kohustust kinnistut müüa; KPM loobus nõudest kinnistu võõrandada ja tagastada kostjale antud laen 16 937 eurot; kostja on 28.04.2010 sõlmitud laenulepingu täitnud; kostja võõrandas kinnistu 07.11.2013, mistõttu saab viivist nõuda alates kinnistu müügist. KPM poolt kostja arveldusarvele ajavahemikus 08.12.2009 - 14.03.2011 erinevate summadena märkega „laen“ kantud 2841,90 euro puhul on tegemist kostja poolt kantud kulutuste tagasimaksetega. Kostja palus tasaarvestada hagejate laenulepingutest tulenev nõue kostja ja KPM seltsingulepingutest tulenevate nõuetega järgmiselt: 1) KPM poolt korteri XXX Tallinnas tasuta kasutamisest saadud eelistest tuleneva nõudega vähemalt summas 700-800 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalmaksud, 2) nelja aasta vältel OÜ R igapäevase tegevuse juhtimiseks sõlmitud seltsingulepingust tuleneva nõudega summas 16 000 eurot. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 16 937 eurot ja viivise sellelt nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.11.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni ning alusetust rikastumisest tuleneva põhivõlgnevuse 2842, 90 eurot ja viivise sellelt nõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 03.01.2013 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni. Menetluskulud jäid 95% ulatuses kostja ja 5% ulatuses hagejate kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et 28.04.2010 sõlmisid KPM ja kostja laenulepingu, mille punktis 1 leppisid pooled kokku, et KPM annab kostjale laenu 265 000 krooni (16 937 eurot) kuni kostjale kuuluva Kuressaares asuva XXX kinnistu võõrandamiseni. Laenusumma kandis KPM kostja arveldusarvele 04.05.2010. Puudub ka vaidlus, et KPM on teinud kostjale ülekandeid selgitusega „laen“ 08.12.2009 summas 20 000 krooni (1278, 23 eurot), 11.02.2010 summas 10 000 krooni (639, 12 eurot), 22.02.2010 summas 7000 krooni (447, 38 eurot), 12.04.2010 summas 2500 krooni (159, 78 eurot), 12.05.2010 summas 2400 krooni (153, 39 eurot) ja 14.03.2011 summas 165 eurot, kogusummas 2842, 90 eurot. KPM surmaga 22.05.2012 läksid kõik tema õigused ja kohustused üle hagejatele kui KPM pärijatele. 10.10.2012 väljastati hagejatele pärimistunnistus. Poolte vahel on vaidlus, kas kostjal on kohustus 28.04.2010 sõlmitud laenulepinguga üle antud 16 937 eurot ja ajavahemikul 08.12.2009 - 14.03.2011 üle kantud summad, kokku 2842, 90 eurot, hagejatele tagastada. 28.04.2010 laenulepingu punkti 1 kohaselt seadsid pooled laenu tagasimaksmise kohustuse saabumise sõltuvusse kostjale kuuluva XXX asuva kinnistu võõrandamisest. Kinnistu võõrandamise tähtaega lepingus kokku ei lepitud. Aviso Kinnisvarabüroo maakleri KO müügikuulutusega portaalis City 24.ee on tõendatud, et kinnistu oli müügis. Samasisulisi ütlusi andis kostja 06.06.2013 kohtuistungil. Vaidlust ei ole, et kostja võõrandas kinnistu kohtumenetluse ajal 07.11.2013. Kostja vande all antud ütluste ja Aviso Kinnisvarabüroo maakleri KO kirjaliku seletusega on tõendatud, et KPM ei nõudnud kinnistu odavat müüki nn kiirmüügi korras. Antud tõendid lükkavad ümber hagejate hagiavalduses esile toodud asjaolu, et kostja on pahauskselt kinnistu müügiga venitanud. Seega on hagejate taotlus tuvastada laenulepingu punktis 1 sätestatud tingimus saabunuks ja kostja tagasimakse kohustus tekkinuks põhjendamatu. Kohus tuvastas, et laen muutus sissenõutavaks kinnistu võõrandamisest 07.11.2013. Kuna hagejad teatasid kostjale juba 16.10.2012 nõudekirjas, et nõuavad laenusumma viivitamatut tagastamist, siis tuli kostjal laen tagastada viivitamatult, s.o võõrandamisele järgneval päeval 08.11.2013.

Kostja väitis kirjalikes vastuväidetes ja andnud vande all ütlusi selle kohta, et KPM ei nõudnud temalt 28.04.2010 laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist. Kostja vande all antud ütluste kohaselt rääkisid nad sellel teemal KPM-ga veebruaris 2012, mil KPM ütles talle, et laen on täidetud kostja panusega tema eest hoolitsemisel. Kostja vande all antud ütlused on vastuolus tema enda augustis 2012 saadetud kirjaga SAM-le, milles ta märgib, et pool laenust on tema poolt tagastatud ja teise poole kättesaamisest KPM veebraurikuus loobus ning tema varasemate avalduste ja seletustega kohtuistungitel, kus ta avaldas, et KPM loobus laenu tagasi küsimisest hiljemalt oktoobriks 2011 ja maiks 2012. Kostja vande all antud ütlused on vastuolus ka SAM vande all antud ütlustega selle kohta, et KPM rääkis temaga palju kordi, viimane kord mais 2012 Soomes viibides, kostjale antud laenu teemal ja ütles, et laen tuleb nõuda tagasi ja anda lastele. Tunnistajate RT ja MJA ütlustest ei nähtu, et KPM oleks 28.04.2010 sõlmitud laenulepinguga antud laenu sissenõudmisest loobunud. Tunnistaja RT ütlustest nähtub, et ta kuulis laenust kostja käest alles pärast KPM surma ning MJA ütlustest, et KPM kellelegi, ka kostjale, raha ei loopinud ja nõudis suuremate summade puhul kindlasti kirjalikku lepingut. Kostja väited, mille kohaselt loobus KPM 28.04.2010 sõlmitud laenulepinguga antud laenusumma tagastamisest, ei ole tõendatud, sest kostja vande all antud ütlused on vastuolus SAM vande all antud ütluste, kostja kirjalike vastuväidetega, SAM-le saadetud e-kirjaga ja kostja kohtuistungil antud seletustega. Kuna kostja on ise huvitatud laenukohustuse mittetäitmisest ja on oma seisukohti korduvalt muutnud, siis tuleb pidada tema vande all antud ütlusi ebaobjektiivseteks. Asjas ei oma tähtsust, et KPM ja kostja olid elukaaslased või kihlatud, sest ka elukaaslased, kihlatud isikud või ka abikaasad võivad omavahel sõlmida laenulepinguid ning nende sõlmimisele, muutmisele ja lõpetamisele kohalduvad samasugused juriidilised tagajärjed nagu iga teise laenulepingu puhul. Kostja ei tõendanud ka laenu ennetähtaegset osalist või tervikuna tagasi maksmist (enne kinnistu võõrandamist). See oleks ka vastuolus tema korduvate vastuväidetega selle kohta, et laenu tagasi maksmise tähtaeg ei ole saabunud. Seega, kui KPM ja kostja vahel oli kokkulepe, et KPM 28.04.2010 laenulepingu alusel üle antud laenusummat tagasi ei nõua, oleksid pooled pidanud selle vastavalt vormistama või laenulepingu hävitama. Kuna seda ei ole tehtud, vaid vastupidi, nii hagejatel kui ka kostjal on säilinud omapoolne laenulepingu eksemplar, siis on kostjal laenu tagastamise kohustus. Seega tuleb kostjalt 28.04.2010 laenu-lepingu alusel saadud laenusumma 16 937 eurot hagejate kasuks välja mõista täies ulatuses ning lugeda laenu tagasimakse kohustus saabunuks 07.11.2013. Hagejad ei ole tõendanud piisavalt, et 08.12.2009 - 14.03.2011 KPM poolt kostja arveldusarvele kantud summade puhul, kokku 2842, 90 eurot, oli tegemist suuliste laenulepingute alusel kostjale ülekantud laenusummadega. Hagiavaldusest ei nähtu, millal ja millistel tingimustel vastavad suulised laenulepingud sõlmiti. Üksnes KPM poolt ülekannete selgitustes märgitud sõnast „laen“ ei piisa, et lugeda tõendatuks poolte tahe sõlmida VÕS § 396 lg 1 kohased suulised laenulepingud. SAM vande all antud ütlustest nähtuvalt rääkis KPM mais 2012 talle laenulepingust ja laenust, mis tuleb kostjalt tagasi nõuda. Ütlustest ei saa järeldada, et KPM oleks talle rääkinud ajavahemikul 08.12.2009 - 14.03.2011 korduvalt tehtud ülekannetest selgitusega „laen“ kui suuliste laenulepingute alusel antud laenudest. Tunnistaja MJA ütlustest nähtuvalt nõudis KPM üle 500 krooni (30 eurot) laenamisel kindlasti kirjalikku laenulepingut. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei olnud tegemist laenudega, vaid summadega, mille arvel oli kostja KPM-le ostnud varem kuldesemeid või teinud kulutusi Kuressaares asuva kinnistu koristus- ja

kevadtöödele. Seega ei ole KPM poolt ajavahemikul 08.12.2009 kuni 14.03.2011 kostja arveldusarvele kantud 2842, 90 euro väljamõistmine VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu alusel piisavalt tõendatud ja jääb rahuldamata. Pangakonto väljavõtetest nähtuvalt märkis KPM ajavahemikul 08.12.2009 - 14.03.2011 ülekantud raha puhul selgitustesse „laen“. Seega saab järeldada, et rahaülekannete eesmärk oli täita laenulepingust tulenev kohustus maksta laenu saajale välja laenusumma. Kuna suuliste laenulepingute sõlmimine ei ole piisavalt tõendatud, siis poolte vahel laenusuhet ei ole, kuid hagejad võivad kostjalt saadud rahasummad alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Kuna rahasummade kostjale ülekandmine on tõendatud, siis nõude rahuldamata jätmiseks tuleb kostjal tõendada, et hagejatel ei ole õigus raha tagasi saada. Kostja esitas menetluse vältel nende rahasummade ülekandmise eesmärkide kohta väga erinevaid ja vastuolulisi vastuväiteid. Nii nähtub kostja 15.02.2013 vastuse punktist 2.2.2, et tegemist ei olnud laenudega, vaid kostjale vahemikus 08.12.2009 - 14.03.2011 kantud igapäevaste kulutuste osaliseks kompenseerimiseks antud summadega, mille tagastamist KPM ei soovinud. Sama vastuse punktis 2.2.5 väitis kostja, et KPM oli määratud makse selgituseks märkinud „laen“ ega vaevunud makse selgitust iga uue ülekande puhul muutma, samuti alternatiivselt, et nimetatud summad olid kostjale antud kinkelepingu alusel, muuhulgas KPM igapäevaste kulutuste kandmiseks. 13.10.2014 kohtuistungil selgitas kostja samade summade kohta, et kaks makset tegi KPM talle kostja poolt ostetud sõrmuste eest (üks neist briljantsõrmus), kaks makset Kuressaare krundi ja Viimsi krundi hoolduse ja koristamise eest ning ühe makse kohta kostja ei teadnud, kuid see võis olla söögiraha. Kostja vande all antud ütluste kohaselt on tegemist KPM tagasimaksetega kostjale kostja poolt varem tehtud kulutuste eest kullast ketile, kullast ristidele, Kuressaare kinnistu kevadkoristusele ja Viimsi krundi koristusele ja kevadtöödele ning viimane makse oli KPM riiete eest. Kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks KPM eest mingeid kulutusi kunagi kandnud või talle asju ostnud. See ei nähtu ka kostja pangakontodelt. Kostja ei osanud nimetada ka isikute nimesid, kellelt ta väidetavalt KPM-le kullast ehteid ostis. 05.03.2013 esitatud seisukoha lisa 2 pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et KPM tegi hulgaliselt ülekandeid, mille selgitustesse on märgitud täpselt, mille eest vastav kulutus on tehtud või kellele on töö või teenuse eest tasutud või lihtsalt ülekanne. Samuti nähtub pangakonto väljavõtetelt, et KPM on teinud ülekande laenu tagastamiseks, märkides selgitusse “laenu tagasimakse”, näiteks 30.06.2011 HTY“laenu tagasimakse” 4500 eurot. Järelikult on kostja 25.03.2015 vande all antud ütlused selle kohta, et KPM võttis määratud maksetest kostja nime ja muutis ainult summat, mistõttu kandus selgitus ”laen” edasi kuni viimase KPM poolt tehtud makseni 165 eurot, vastuolus KPM tavapärase käitumisega ja kostjale 02.05.2012 tehtud 500-eurose rahaülekande selgitusega. Eluliselt ei ole ka usutav, et kostja poolt KPM eest tasutud kulutused moodustasid alati täisarvud – 20 000 krooni, 10 000 krooni, 7000 krooni, 2500 krooni, 2400 krooni, 165 eurot. Tunnistajate RT ja MJA ütlustest nähtuvalt kandis KPM kuldehteid, kuid tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et ehted ostis KPM-le kostja või et kostja oleks maksnud kolmandatele isikutele Saaremaa kinnistu korrashoiu eest vaidlusaluste summadega võrreldavaid tasusid. KPM konto väljavõtetest perioodi 01.12.2009 - 31.05.2012 kohta nähtub, et KPM kandis igapäevaseid kulutusi toidu-, ehitus- ja muude tarbekaupade kauplustes, apteekides ja bensiinijaamades ning maksis Tallinnas XXX asuva korteri kommunaalkulusid. Lisaks nähtub nimetatud konto väljavõtetelt, et

KPM võttis korrapäraselt pangakontolt välja suuremates summades sularaha. Seega kandis ta ise regulaarselt enda igapäevaseid kulusid, mis ületasid oluliselt kostja samal perioodil kantud kulutusi, järelikult ei ole tegemist kostjale igapäevaste kulutuste osaliseks kompenseerimiseks üle kantud summadega. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt ei ole kostja tõendanud oma alternatiivseid vastuväiteid, sest tema vande all antud ütlused on vastuolus nii tema enda kirjalike vastuväidetega kui ka seletustega kohtuistungitel, kostja vande all antud ütlusi ei toeta teised asjas kogutud kirjalikud tõendid ega tunnistajate RT ja MJA ütlused, mistõttu asus kohus seisukohale, et kostja sai ajavahemikul 08.12.2009 - 14.03.2011 KPM-lt õigusliku aluseta kokku 2842, 90 eurot, mis tuleb temalt VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel välja mõista. Hagejad taotlevad põhinõudelt 19 779, 90 eurolt seadusjärgses määras viivise väljamõistmist alates hagi esitamisest 03.01.2013. Hagejad teatasid soovist raha viivitamatult tagasi saada kostjale 16.10.2012 nõudekirjas. Viivise nõue on põhjendatud, kuna kostja pidi nõudekirja saamisel aru saama, et oma kohustuste täitmisega viivitamise korral tuleb tal tasuda viivist. Kuna laenulepingust tulenev nõue 16 937 eurot muutus sissenõutavaks 07.11.2013, tuleb kõrvalnõue rahuldada osaliselt ja viivis välja mõista sellelt põhivõlalt alates 08.11.2013 ning alusetust rikastumisest tulenevalt põhivõlalt 2842, 90 eurolt alates hagi esitamisest 03.01.2013 kuni põhivõlgade täieliku tasumiseni. Kostja taotles hagejate nõuete tasaarvestamist. Tasaarvestuse aluseks on kostja ja KPM seltsingulisest suhtest ja XXX Tallinnas kasutuseelisest tulenev nõue. Kostja väitel oli temal ja KPM-l seltsinguline suhe kogu 3,5-aastase kooselu vältel, mis algas kooselu algusega ja lõppes KPM surmaga. Seltsingu eesmärgiks oli ühise eluaseme majandamine ja korrashoid, panustamine KPM kinnisvara hooldusse Saaremaal ning bussifirma OÜ R igapäevane juhtimine. Kostja ei tõendanud, et tema ja KPM vahel sõlmiti seltsinguleping ega poolte tahet kohaldada oma kooselule seltsingu sätteid. Tunnistajate RT ja MJA ütlustest nähtuvalt oli kostjal ja KPM-l toimiv perekondlik suhe, KPM elas enamiku ajast kostja juures ja 2011.a jõulude paiku avaldasid nad tunnistajatele, et on otsustanud abielluda. Tunnistajad andsid ütlusi ka selle kohta, et kostja aitas korraldada OÜ R bussijuhtide tööd ja tegi seda sageli ka kodus olles. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et kostjal ja KPM-l oleksid olnud seltsingulised suhted või sõlmitud seltsinguleping või lepingud. Tunnistaja RT ütlustest nähtub, et ta ei teadnud pere eelarvest ega seda, kes kulutusi kandis, MJA ütlustest nähtuvalt KPM raha niisama teistele ei andnud ja kui oli tegemist suuremata summadega (500 krooni), siis nõudis ta kirjalikku lepingut, millest võib järeldada, et seltsingusse suuremate panuste kui 500 krooni tegemisel oleks KPM nõudnud kirjaliku lepingu sõlmimist. Seltsingu-lepingu sõlmimist eesmärgiga panustada ühise eluaseme majandamisse ja korrashoidu ning KPM kinnisvara hooldusse Saaremaal või OÜ R juhtimisse ei tõenda ka teised asjas esitatud tõendid. Kostja pangakontode väljavõtetest ei nähtu ühegi ülekande selgitust, mille kohaselt oleks ta teinud panuseid väidetavasse seltsingusse ühise eluaseme majandamiseks ja korrashoiuks, Saaremaa kinnistu korrashoiuks või OÜ R juhtimiseks. Seltsingusse panuste tegemist ei kajasta ka KPM pangakonto väljavõte. Et KPM kandis ise kulutusi Saaremaal Kuressaares XXX asuva kinnisvara korrashoiuks tõendavad tema poolt kolmandatele isikutele tehtud ülekanded. Olukorras, kus KPM ise järjepidevalt tasus tema omandisse kuulunud Saaremaa kinnistute hooldamise eest kolmandatele isikutele suuri summasid, ei ole eluliselt usutav, et kinnistute eest hoolitses ja hooldamise eest tasus kostja.

Kuigi tunnistajate LS, RT ja MJA ütlustest nähtuvalt korraldas kostja bussijuhtide tööd ja andis neile tööülesandeid, ei saa sellest järeldada, et KPM-l oli kostjaga VÕS §-s 580 või § 610 lg-s 1 sätestatud seltsinguleping OÜ-sse R panustamiseks. Tunnistaja LS ütlustest nähtuvalt tellis kostjale kuuluv L OÜ OÜ-lt R bussiteenuseid, sama nähtub SM vande all antud ütlustest. Seega ajas kostja OÜ R bussijuhtidega suheldes L OÜ asju, mitte OÜ R asju. OÜ R 2009 - 2012 kasumiaruannetest ja L OÜ ostuarvete nimekirjast nähtuvalt oli L OÜ poolt kohaldatud tasu OÜle R kahjumlik. KPM pangakontode väljavõtetest nähtuvad ka mõned OÜ-le R tehtud ülekanded selgitusega „laen“, näiteks 17.02.2009, 09.04.2009, 24.03.2010, millest saab järeldada OÜ R finantseerimist muude tulude arvel. Järelikult oli OÜ-lt R teenuste ostmine kasulik kostjaga seotud äriühingule, mitte OÜ-le R. Kostja ei tõendanud panuste tegemist OÜ-sse R. Ostuarvete nimekirjast nähtuvalt on tegemist arvetega osutatud teenuste eest, mitte panustega. Kostja ei nõudnud tasaarvestuses ka seltsinglase panuse hüvitamist, vaid rajas oma nõude arvestuse ajavahemikus 2008 - 2012 saamata jäänud töötasule. Kostja ei saa OÜ-ga R seotud saamata jäänud töötasu või panuste arvel saadaolevaid kasumi nõudeid esitada hagejate vastu, vaid sellised nõuded oleks saanud esitada OÜ R vastu. Seega on seltsingulepingu olemasolu KPM-ga VÕS § 580 või § 610 lg 1 mõttes kostja väidetud eesmärkidel tõendamata. Järelikult tuleb kostja seltsingulepingust tulenevad tasaarvestuslikud nõuded jätta rahuldamata. Kooseluga seotud nõuete aluseks ei saa olla alusetu rikastumise sätted, kuna igapäevaste kulutuste kandmine abieluvälise kooselu raames on kõlbeline mittetäielik kohustus VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses ja selle tagasinõudmine on VÕS § 1028 lg 2 p 1 järgi välistatud. Kostja ei ole ka tõendanud, kuidas ja millises ulatuses KPM kostja arvelt rikastus, mistõttu puudub kostjal hagejate vastu ka alusetu rikastumise nõue. KPM pangakonto väljavõtetelt nähtub, et KPM tasus ise oma igapäevaste kulutuste eest, kusjuures KPM kulutused olid kordades suuremad kui kostja kulutused samal perioodil. Kostja väitis 25.03.2013 vastuse punktis 2.3.4, et perioodil aprill 2009 - mai 2012 kandis ta toidule ja ravimitele kokku kulutusi 7136, 21 eurot ning enda elamu majandamisega seonduvaid kulusid kokku 5706, 56 eurot. KPM pangakonto väljavõtetelt nähtub, et tema tasus perioodil aprill 2009 - mai 2012 kaardimaksetega toidu, ravimite ja tarbeesemete eest vähemalt 5618, 73 eurot ja enda korteriga seonduvate kulutuste eest vähemalt 10 331, 43 eurot, lisaks kaardimaksetele kasutas KPM igapäevaste kulutuste eest tasumiseks sularaha vähemalt 122 088, 58 eurot. Seega olid KPM kulutused samal perioodil enam kui kümme korda suuremad kui kostja kulutused. Seega puudub kostjal nõue, mida tasaarvestada laenulepingutest tulenevate kohustustega. Tõendamata on kostja kasutuseelise hüvitamise nõue, sest kostja ei toonud esile ega tõendanud, millal täpselt KPM tema juures elas. Vaidlus puudub, et KPM tasus regulaarselt Tallinnas XXX asuva korteri kommunaalkulusid. Korteris olid KPM asjad ning SAM leidis 28.04.2010 laenulepingu sellest korterist, mis viitab sellele, et KPM asjad olid XXX tänava korteris. Kuna KPM tasus nimetatud korteri kommunaalkulusid ja selles olid tema asjad, siis ei ole tõendatud, et ta alaliselt elas kostja juures. Et KPM oli aeg-ajalt XXX tänava korteris, nähtub ka tunnistajate RT ja MJA ütlustest. KPM ei ole oma XXX tänaval asuvat korterit ka välja üürinud, et sellelt tulu teenida. Kostja väitis, et KPM viibis igal kuul 8 päeva Soomes ja kostja käis temaga kaasas. Eluliselt ei ole usutav, et kostja oleks talle kuuluva Tallinnas XXX asuva elamispinna, mida ta kasutas enda elukohana ja kus Eestis viibimise ajal käisid tema lapsed, samal ajal kellelegi välja üürinud. Sellekohased väited on otsitud, sest kostja võttis KPM-lt laenu eesmärgiga osta elamispind välja endiselt abikaasalt, et KPM saaks seal viibida, millest saab järeldada, et tal ei ole

olnud kunagi soovi seda välja üürida. Ka on märgitud üüritulu oletuslik, sest kostja ei ole proovinud elamispinda sellise hinnaga välja üürida. Järelikult puudub alus tasaarvestuse tegemiseks eluaseme kasutuseelise näol. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule või alternatiivselt teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Nii luges kohus kostja osas eelmenetluse lõppenuks alates 13.10.2014, hagejate osas aga hilisemast kuupäevast. Kui hagejate tunnistajate osas ei nõudnud kohus tunnistajatasu ettemaksmist, siis kostja suhtes seda nõuti. Kohus keeldus menetlemast kostja kirjalikke vastuväiteid ja taotlust protokolli parandamiseks, mis on oluline menetlusnormi rikkumine. Kuna kohus jättis esitatud taotlused protokollide parandamiseks tähelepanuta, sisaldavad istungite protokollid faktivigu arvandmetes ega kajasta menetlustoimingu käigus menetlusreeglite rikkumisi (TsMS § 55). Kohus ei menetlenud ega rahuldanud 13.10.2014 korraldaval istungil SAM vande all ülekuulamise taotlust, kuid käitus 23.04.2015 istungil, nagu oleks ta taotluse rahuldanud. Kui kostja esitas vastuväite, jättis kohus selle tähelepanuta. Sellisel viisil antud ütlus ei saa olla tõendiks tsiviilkohtumenetluses. Kui hagejaga suhtles kohus telefoni teel, siis kostja esitatud tõendeid keeldus kohus istungil vastu võtmast. 13.10.2014 istungil kohustas kohus esitama tõendid ja taotlused pärast istungit kantselei vahendusel ning lubas võtta järgmisel istungil tõendite asjakohasuse suhtes seisukoha, mida pole tehtud ja mille kohta on esitatud vastuväide. Kohtu erapoolikusest tulenevalt esitas kostja taotluse(d) kohtuniku taandamiseks. Neist esimese esitas kostja 25.03.2015 istungil, mille ettelugemise kohus katkestas, lugedes taandamisavalduse põhjendamatuks. Kohtunik ei esitanud taandamisavaldust kohtu esimehele. Järgmisel istungil 23.04.2015 keeldus kohus vastu võtmast 22.04.2015 kuupäevaga kohtu esimehele adresseeritud täiendavat taandamisavaldust, mis sisaldas põhjendusi kohtu erapoolikuse kohta 25.03.2015 istungil. Kohus leidis taandamisavaldusega tutvumata, et see on põhjendamatu. Kohtunik lisas, et tal puudub kohustus end avalduse sisuga kurssi viia, mille tõttu viis kohtunik istungi läbi taandamisavaldust käsitlemata. Selle kohta esitas kostja kohtule vastuväite nii istungil kui taotluses protokolli parandamiseks. Kohtu esimehele hilisemalt esitatud seletuskirjas käsitles kohtunik rikkumisi vaid osaliselt, pealiskaudselt ja eksitavalt. Kuigi kohtunik nimetas seletuskirjas, et suhtles hagejate esindajaga ja pakkus hagejatele võimalust tunnistajate ärakuulamiseks kirjalikus menetluses, jättis kohtunik tähelepanuta, et seda saanuks teha vaid eelmenetluses. Järelikult oli hagejate jaoks kohtu arvates tegemist veebruaris 2015 veel kohtu korraldusliku (eelmenetluse) staadiumiga, samas kui kostja jaoks lõppes kohtu arvates eelmenetlus 13.10.2014. Kohus omistas kohtu esimehele adresseeritud seletuskirjas kostjale rida ebaõigeid etteheiteid, s.h etteheite, et kostja soovib asjaga venitada, millist eesmärki kandvat taandamisavaldused. Kohtunik jättis tähelepanuta, et kui kohus määras istungi 13.08.2014, lükkas kohus paar päeva enne istungi toimumist selle edasi, et vastu tulla hagejate lepingulistele esindajatele, kes soovisid kohtu määratud istungi ajal puhata, mistõttu määras kohus uue istungi aja. Kui 13.10.2014 istung lõppes, keeldus kohus uue istungi aja määramisest ja lükkas istungi määramatuks tähtajaks edasi. Kohus jättis kostjale selgitamata, miks istung lükati edasi määramata tähtajaks (nagu selgus, enamaks kui viieks kuuks). Arvestades asjaolu, et järgmine istung toimus 25.03.2015, on kohtuniku etteheide kohtu esimehele esitatud seletuskirjas kostjapoolse venitamise kohta kohatu. Küll ilmestab see kohtu erapoolikust, mis emotsionaalselt võis mõjutada kohut otsuse tegemisel.

Maakohus andis ebaõige hinnangu KL ja KPM vahel seltsingulises tegevuses ühise eesmärgi ja panuse puudumisele, nagu seda on käsitletud Riigikohtu erinevates lahendites. Kohus on paljasõnaliselt pidanud ebausutavaks asjaolusid, millele tuginevad kostja vastuväited. Kui KPM pangaülekande selgitusse oli kirjutatud „laen“ ja kohus ei lugenud tõendatuks, et tegemist on KPM laenuga kostjale, siis pidas kohus koheselt ebausutavaks ka seda, et tegemist on KPM poolse laenu tagasimaksega kostjale, mistõttu asus menetlema kostja vastu esitatud nõuet alusetu rikastumise sätete alusel. Jääb arusaamatuks, kuidas saab kohtu jaoks olla ebausutav nelja eraldi sissekäiguga XXX eramu väljaüürimise võimalikkus koos aiaga, et tagasi maksta laenu kui see oleks olnud olemas. Kohus on paljasõnaliselt nimetanud, et üürimise võimalikkus on ebausutav, vaatamata sellele, et kostja vande all antud ütlustest selgub, et 50% eramust oli võimalik anda üürile. Sõltumatu maakleri poolt esitatud ekspertarvamuse kohaselt on üüri suuruseks 900 - 1000 eurot kuus, millele lisanduvad mõõdetavad kulud. Võttes aluseks eksperdi väljatoodud arvutuslikku keskmist üürihinda, s.o 950 eurot kuus, ning asjaolu, et KL ja KPM elasid ühiselt aadressil XXX perioodil aprill 2009 - mai 2012, s.o 38 kuud, on kasutuseelise väärtuse arvutamisel baastehteks 36 100 eurot (38 x 950). Kaotatud kasutuseelise väärtuse lõplikuks ja õiglaseks kindlaksmääramiseks on KL palunud kohtu abi. Kui ka kohus leidnuks, et kasutuseelise väärtus on 50% üüri hinnast, moodustab kasutuseelise väärtus 38 kuu eest kokku 18 050 eurot, mis on samas suurusjärgus kui hagejate põhinõue ja mida saanuks kohus vajadusel tasaarvestada. Kohus on oma käsitluses viidanud, nagu oleks kostja välja toonud üüri hinnana 700 - 800 eurot kuus, mis ilmselgelt näitab, et ta on otsuse põhjana kasutanud Harju Maakohtu 27.06.2013 otsust ja pole arvestanud 13.10.2014 kohtule tõendina esitatud maakleri arvamust. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas. Maakohtu otsus tuleb aga tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tasaarvestuse vastuväite lahendamise osas ning saata tsiviilasi selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS § 450 lg 2 alusel tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse, jättes Harju Maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas muutmata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hageja rahalise nõude osas ning tulenevalt TsMS § 564 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks apellandile märgib ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tingiks kõnealuses osas tehtud lahendi tühistamise. Samas nõustub kolleegium apellandiga, et maakohus on andnud menetlusosalistele mitmeid vastakaid signaale ning korraldusi, mis võivad jätta mulje poolte võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest. Nii näiteks on 13.10.2014 istungi protokolli kantud märge eelmenetluse lõpetamise kohta, kuid on samas selgitanud kostjale, et tema taotletud tõend tuleb esitada registreerimiseks kohtu kantseleisse, samuti rahuldas kohus hageja taotluse kuulata enne üle kostja taotletud tunnistajad ja alles seejärel hageja tunnistajad (erinevatel päevadel), kohus nõudis kostjalt tunnistajatasu ettemaksu, uskudes samas hagejate esindaja kinnitust, et tema taotletud tunnistajad tasu ei nõua jne. Kolleegiumi hinnangul ei ole need menetlusõiguse normi rikkumised aga mõjutanud hagi osas tehtud kohtulahendit, mistõttu ei tingi need selles osas tehtud otsuse tühistamist. Maakohus tuvastas õigesti vaieldamatud asjaolud ning selle, et vaidluse all oli eelkõige asjaolu, kas kostjal lasus kohustus KPM-lt saadud raha 19 779, 90 eurot tagastada või

mitte. Maakohus hindas selles osas tõendeid õigesti ning langetas põhjendatud otsuse, et hagetav summa tuleb kostjalt välja mõista. Ringkonnakohtul ei ole alust teha maakohtust erinevat järeldust. Maakohtul ei olnud alust tugineda kõnealuse nõude hindamisel üksnes kostja vande all antud ütlustele, et KPM ei soovinud 28.04.2010 laenulepingust tuleneva laenu tagastamist või et ülejäänud summad on kostja pangakontole kantud teatud eesmärkidel (nende otstarbe selgitamisel ei ole kostja olnud kuigi järjekindel). Kohus leidis õigesti, et kuna kostja on isiklikult huvitatud hagi aluseks oleva kohustuse täidetuks tunnistamisest, ei saa tema ütlused olla objektiivsed. Maakohus märkis siinkohal õigesti, et kostja positsioon hagejate nõude osas on vastuoluline ja menetluses läbivalt muutunud. Nii on kostja öelnud, et raha ülekanded selgitusega „laen“ on käsitletavad kinkena, igapäevaste kulutuste katmiseks või teatud esemete ostmiseks mõeldud vahenditena, Kuressaares asuva kinnistu hooldamiseks jms. Ka 28.04.2010 laenulepingu alusel saadud laenu kohta on kostja andnud erinevaid selgitusi. Maakohtul ei olnud alust järeldada, et laen oleks tagasi makstud või et laenuandja oleks selle tagastamise nõudest loobunud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et tema poolt väidetud asjaoludel oleks maakohtu kohtunik pidanud ennast taandama. Neid asjaolusid, mis oleksid taandamise aluseks, praegusel juhul ei esine. Kohtuistungi väliselt ühe poole esindajaga suhtlemine, kui see on dokumenteeritud, ei anna alust seda järeldada. Küll aga on kohus kostja vastuhagi tagastamisel käitunud ebaotstarbekalt. Eelduslikult oleks kõnealuse menetlusdokumendi abil olnud võimalik vastunõuet täpsematesse raamidesse viia (kostja vastuväited hagile kattuvad osaliselt tema tasaarvestuse aluseks oleva nõude põhjendustega). Samas tsiviilasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2013 otsuses on juhitud maakohtu tähelepanu sellele, et menetlusosalise vastuolulistes ja mitmetimõistetavates väidetes tuleb luua selgus. Ringkonnakohus märkis, et kostja vastuväited ei sisalda asja lahendamiseks olulist faktikogumit, milline menetluslik puudus on kostja tasaarvestuse vastuväite osas ka praeguses menetlusstaadiumis kõrvaldamata. Eelmenetluse ülesandeks ongi selgitada välja need faktilised asjaolud, millele menetlusosaline tugineb ning mida konkreetselt tuleb tal oma nõude/vastuväite tarvis tõendada. Nõudele õigusliku hinnangu andmine või selle kvalifitseerimine ei asenda nõude aluseks olevate eluliste asjaolude kui kogumi väljatoomist. Ringkonnakohtu varasemas otsuses viidatud puudusi ei ole kõrvaldatud. Nõuetekohase eelmenetluse läbiviimine eeldab ka kohtult aktiivsust. VÕS § 197 lg 1 mõtte kohaselt kujutab tasaarvestus endast kujundusõigust, mille kasutamise korral pooltevahelised vastastikused samaliigilised nõuded kattuvas ulatuses lõpevad. Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele (VÕS § 198). Seega eeldab ka protsessuaalse tasaravestuse avalduse esitamine konkreetse nõude formuleerimist, millega oleks isikul võimalik tema vastu esitatud rahalist nõuet tasaarvestada. Esitades avalduse, tuleb selle põhjendamisel tuua välja need elulised asjaolud, millele tuginedes on õiguslikult võimalik järeldada tasaarvestuse aluseks oleva nõude olemasolu ja õiguslikku alust, sh põhjendada nõude kujunemist (arvestust). Alles seejärel on eelduslikult selge, millised asjaolud vajavad tõendamist ja kuidas menetlusosaline kavatseb seda teha. Maakohtul oleks tulnud kostjalt nõuda vastunõude kohta ülevaatliku dokumendi esitamist (sarnaselt hagiavalduse terviktekstile TsMS § 376 lg 5 tähenduses), sest see lihtsustaks asja menetlemist, vastasel juhul on raske ka teistel menetlusosalistel mõista, mida tuleb neil nõudele vastuvaidlemise korral tõendada. Kostja nõude ülevaatlikumaks muutmiseks oleks maakohtul olnud otstarbekas võtta vastu kostja esitatud vastuhagi, seda ka juhul, kui see esitati hilinenult. Kuigi üldjuhul ei ole menetlustoimingu õigel ajal tegemata jätmisel menetlusosalisel õigust toimingut teha, on kohtule antud õigus menetleda hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud juhul (TsMS § 66). Vastuhagi esitamist reguleerib TsMS § 373, mille lg 2 sätestab, et vastuhagi sama paragrahvi lõikes 1 märgitust hilisema esitamise korral võetakse see ühisesse menetlusse põhihagiga üksnes juhul, kui vastuhagi õigeaegselt esitamata

jätmisel oli mõjuv põhjus ja vastuhagi ühisesse menetlusse võtmine on kohtu arvates asja lahendamise huvides. Kohus oleks pidanud arvestama, et tegemist ei olnud uue nõudega, vaid juba varem esitatud tasaarvestuse vastuväite hagiavalduse kujul esitamisega. Tasaarvetsuse vastuväidet, oma sisult küll ebaselget ja laialivalguvat, oli kohus menetlenud juba alates veebruarist 2013. Et kostja nõue vajas täpsustamist, nähtub ka hagejate positsioonist. 13.10.2014 istungil (protokoll tl 152-154, III köide) esitas hagejate esindaja väite, et tasaarvestust ei ole tänaseni tehtud, ei ole ka selgitatud, millest tulenevaid nõudeid saaks tasaarvestada. Kostja nõude ebaselgus nähtub ka varasemas menetluses tehtud avaldustest. Näiteks on kostja 15.02.2013 menetlusdokumendis (vastus hagiavaldusele tl 87-93, I köide) märkinud, et kui kohus peaks leidma, et tal tuleb raha tagastada, palub ta protsessuaalse tasaarvestuse korras hagejate nõue tasaarvestada tema nõudega, mis tuleneb seltsingulepingust või alusetust rikastumisest, või alternatiivselt - kasutuseelisest (KPM poolt kostja omandis oleva kinnisasja kasutamisest perioodil aprill 2009 kuni mai 2012). Samas on kostja esindaja 06.06.2013 kohtuistungil (protokoll tl 156-159, II köide) öelnud, et kui kohus leiab, et KPM on laenu andnud, siis palub ta selle nõude tasaarvestada kostja nõudega, sest kostja on kandnud hageja eest igapäevaseid kulutusi. Kostja 15.04.2014 menetlusdokument (tl 38-47, III köide) sisaldab hagejate rahalisele nõudele esitatud vastuväidete kõrval läbisegi arutlusi kostja ja KPM vaheliste seltsinguliste suhete üle (eluaseme kasutamine ja majandamine, KPM palvel OÜ R igapäevase tegevuse juhtimine). Kostja 25.06.2014 menetlusdokumendis (tl 121-127, III köide) käsitletakse jällegi nii kostja ja KPM-ga kooselust tekkinud igapäevaseid kulutusi kui eluruumi tasuta kasutamisest saadud eelist (vähemalt summas 700-800 eurot kuus). 25.03.2015 istungil (protokoll tl 26jj, IV köide) räägib kostja esindaja konkreetsetest rahasummadest (igapäevaste kulutuste kandmine jne), kusjuures hagejate esindaja küsimusele, millises dokumendis on kostja seda varem väitnud, vastab kostja esindaja, et teeme seda täna ja praegu. Maakohus ei kohustanud kostjat selgitama väidetud asjaolusid ega nõudnud kostjalt vastunõude kohta täpset arvestust. Menetluskulude jaotus Menetluskulud jaotatakse menetlusosaliste vahel ja määratakse kindlaks kulude rahaline suurus asja lõpliku lahendamise käigus.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes

/allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.