Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Kostja ja AS Swedbank (edaspidi pank) sõlmisid Väikelaenu lepingu nr Nr. 13-087054-VL, 27.12.2013. Lepingu kohaselt võimaldas Pank Kostjale laenusumma 5000,00 € kasutamist tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks ning kostja kohustus kasutatud laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 11.-ks kuupäevaks suurima igakuise maksega summas 128,58€ alates 11.02.2014 kuni viimase osamakseni 11.01.2019 summas 127,69 € (lepingu lisaks olev maksegraafik). Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 18% aastas. Kostja asus panga poolt võimaldatud laenu kasutama ja kohustus tagastama laenu igakuiste annuiteetmaksetena graafikus toodud tingimuste kohaselt. Kostja rikkus lepingu p. 4 ning ei taganud arvelduskontol piisavate rahaliste vahendite olemasolu alates 20.08.2014 osamaksest ning oli viivituses lepingu ülesütlemiseni 10.11.2017 järgmiste kuumaksetega 20.08.2014, 20.09.2014 ja 20.10.2014. Väikelaenu tüüptingimuste p.11.1.1 järgi oli pangal õigus leping üles öelda ja nõuda kostjalt lepingu ennetähtaegset täitmist 2 (kahe) nädala jooksul, kui laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses 3 (kolme) üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksega. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas pank 24.10.2014. Lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks ning kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud kuulutas Pank laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 10.11.2014. Laenulepingu lõpetamise päeval oli jäi kostja võlgu pangale põhivõlga 4867,97 €, intresse 273 €, osamaksete võla viiviseid. 30.01.2015 loovutas pank oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Nõuete loovutamisest teavitati Kostjat kirjalikult. Alates loovutuslepingu sõlmimisest kohustus Kostja täitma Lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi hagejale. Peale nõude loovutamist hagejale on kostja tasunud Lepingust tuleneva nõude katteks perioodil 16.03.2015 kuni 02.03.2016 2115,56 €, millest on hageja maha arvestanud põhiosa võlast (4867,97-2115,56=2752,41). Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt järgnevad summad: 1) põhivõlgnevus 2752,41 €, 2) intressid 258,30,33 € (alates 28.07.14 kuni 10.11.2014, 105 päeva * 2,46 €= 258,30 €), 3) viivised summas 785,67 €. Vastavalt lepingus kokkulepitud viivise suurusele on viivisearvestus järgmine: võla põhisumma x viivitatud päevade arv 578 x 0,0493 % : Põhisumma

viivis alates

viivis kuni

viivise %

viivised

2 752,41€

25.04.2016

24.11.2017

0,04930%

785,67 €

Hageja on arvutanud viivist alates kostja poolt viimase tasutud maksele järgnevast perioodist kuni hagiavalduse esitamiseni ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,0493% 2 (6)

põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni (2752,41 € * 0,0493 % = 1,357 € * 365 päeva = 495,28 €). Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista (05.12.2017 täpsustus, lk 19) võlgnevus 2752,41 €, intressid 258,30 € ja viivised 785,67 € ja tulevikus sissenõutavaks muutuvad 0,0493 % päevas tasumata põhisumma jäägilt hagi esitamisele järgnevast päevast s.t. 25.11.2017 alates kuni võla tasumiseni. Menetluskulud, milleks on riigilõiv summas 350,00 € ja õigusabikulu summas 240,00 € palub samuti kostjalt välja mõista ning lisaks palub kostjalt välja mõista ka menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt. Kostja vastuväited hagile Kostja ei kirjutanud oma e-kirjalist vastusele alla (lk 28) ja seega ei ole kostja kirjalikku vastust esitanud (kohtu selgitus, kiri 10.012018, t/l 30,31p). Suuliselt teatas, et vaidleb osaliselt hagile vastu ja tunnistas põhivõlga (lk 32), kuid polnud nõus maksma viivist ja intressi, sest see pole mõistlik. Kostja selgitas, et soovis kompromissi, kuid hageja ei tulnud talle vastu. Selgitas, et tasus kokkuleppejärgselt võlga, maksis ära 2150 € ja siis tuli teade, et oli veel võlgu 5700 €. Kohtu põhjendused VÕS § 8 lg 1 järg on lepingu näol tegemist tehinguga kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 1, 2 ja 76 lg 1, 2 tuleneb, et kohustus tuleb täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kohustuse rikkumine on kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine ning täitmisega viivitamine VÕS § 100 järgi. Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus leping üles öelda, nõuda kohustuse täitmist, viivist kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p 1,4,6, § 108 lg 1. VÕS § 401 lg 1 järgi on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, lg 3 järgi kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kostja ja AS Swedbank vahel 27.12.2013 sõlmitud lepinguga, et hageja ja pank sõlmisid väikelaenu lepingu nr 13-087054-VL (hagi lisa 1, lk 4). Lepinguga, selle tingimustega ja selle lisaks oleva maksegraafikuga (hagi lisa 1, lk 5 -5p) on tõendatud, et pank võimaldas kostjale laenusumma 5000,00 € kasutamist tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks ning kostja kohustus kasutatud laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 11.-ks kuupäevaks suurima igakuise maksega summas 128,58 € alates 11.02.2014 kuni viimase osamakseni 11.01.2019 summas 127,69 €. Lepinguga on tõendatud, et sellele alla kirjutamisega on kostja kinnitanud, et ta on lepingu ja selle tingimustega tutvunud ja nõustunud. Lepinguga on tõendatud, et lepingu sõlmimise hetkel oli kokku lepitud intressimääras 18% aastas.

3 (6)

Eeltoodud tõendite alusel on tõendatud, et panga ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping VÕS § 401 ja 402 järgi. Hageja on tõendanud kooskõlas VÕS § 412 lg 1 et panga nõue kostja vastu on loovutatud hagejale ja sellest on kostjat teavitatud 30.01.2015 (lk 10). Seega on hageja VÕS §164 lg 1, 2 järgi uus võlausaldaja, kellele on läinud lepingust tulenevad õigused üle kostja vastu. Nii tuleb kostjal täita lepingut uuele võlausaldajale, kellel on õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist. VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks, lg 2 sätestab, et krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et jõuda kokkuleppele ning lg 3 sätestab, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Hageja on tõendanud kohtule esitatud kostja konto väljavõttega, et kostja rikkus lepingu p. 4 ega taganud arvelduskontol piisavate rahaliste vahendite olemasolu alates 20.08.2014 (lisa 2, lk 8) ning oli viivituses lepingu ülesütlemiseni 10.11.2017 järgmiste kuumaksetega 20.08.2014, 20.09.2014 ja 20.10.2014, st kolme üksteisele järgneva maksega. Hageja on tõendanud, et 24.10.2014 kirjaga (lk 9), et hoiatas kostjat kirjalikult lepingu ülesütlemisega ja andis täiendava 14 päeva tähtaja võla tasumiseks ja pakkus võimaluse saavutada kokkulepe võla tasumiseks kooskõlas VÕS § 416 lg 1, 2. Seega oli pangal õigus VÕS § 101 lg 1 p 4 ja § 416 lg 1 järgi leping kostjale üles öelda ja nõuda võla, intresside tasumist lepingu ülesütlemise aja seisuga ja viiviste tasumist VÕS § 101 lg 1 p 1, 6, § 113 lg 1, § 416 lg1, 3 järgi. Nii on leping kostjale üles öeldud 10.11.2017. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja võlgneb hagejale kui uuele võlausaldajale põhivõlana 2752,41 €, seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat krediidi tagastamise kohustust ja kostjalt tuleb märgitud võlg hageja kasuks välja mõista VÕS § 101 lg 1 p1, § 108 lg 1, § 401 lg 1, 402 lg1, 3 järgi. Siinjuures ei ole kostja tõendanud oma väidet, et tal oli mingi muu võla tasumise kokkulepe hagejaga või pangaga (prot lk 32, 32p). Mis puudutab kostja vastuväidet, et ta pole nõus tasuma intressi, siis kohus sellega ei nõustu. Leppides kokku intressi krediidi ehk laenu kasutamise eest, on pank ja kostja leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et tal oleks teistsugused kokkulepped intressi tasumiseks. Hageja selgitas, et kompromissi läbirääkimised käisid, tagasimakseid pidid olema 20% intressimääraga aastas, kuid haginõue põhineb laenulepingul, millest nähtuvalt on intress 18% aasas (vt protokoll) ega kahjusta seega kohtu hinnangul kostjat. Eeltoodu alusel leiab kohus, et intressi tasumise kohustus tuleneb kostjal hageja poolt esitatud laenulepingust ja selle lisaks olevast graafikust ja seega tuleb kostjal tasuda ka intressi kasutatud laenult ehk krediidilt VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, 2, § 402 lg 1, 2, 401 lg 1 alusel. 4 (6)

Hageja on nõudnud intressi vaid lepingu lõpetamiseni, seega kooskõlas VÕS § 416 lg 1. Lisaks oli 2013.a. detsembris kui laenuleping sõlmiti Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 36,55% ja jaanuaris 2014.a. 36,13% ehk lepingus kokkulepitud intressimäär 18% on väiksem. Seega leiab kohus, et VÕS § 42 kontekstis ei saa hinnata intressi kui tasu suurust krediidi eest ebamõistliku tüüptingimusena VÕS § 42 lg 2 järgi, kuna see puudutab nii lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu väärtuse suhet. Seega on intressikokkulepe kooskõlas seadusega. Mis puudutab kostja väidet, et ta ei ole nõus tasuma ka viivist, sest on liiga suur, ebamõistlik (ebaõige), siis ka see pole õige. VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et viivis, mis ei ületa põhivõlga, ei ole ebamõistlikult suur. Hagetav viivis 785,67 € on oluliselt väiksem kui hagetav põhivõlg 2752,41 €, seega ei ole hagetav viivis ka ebamõistlikult suur. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks lepingut täitnud suuremas ulatuses kui hageja nõuab või et tal oleks teistsugune viivise tasumise kokkulepe. Lepingus on kokkulepitud intressimäär 18%, seega vastab määr VÕS § 113 lg 1, mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Märgitu on kooskõlas ka VÕS § 415 lg 1, mis ei võimalda nõuda suurema viivist tarbijalt kui VÕS 113 lg 1 sätestatud viivisemäär. VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seadusjärgne viivise määr on VÕS § 113 lg 1 II lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94 sätestatutud määr 0,25% (vt Eesti Panga poolt avaldatud Ametlikes Teadaannetes), seega oli seadusjärgne viivisemäär 8,25%. Nii ei ületa lepingus kokkulepitud viivisemäär 18% seadusjärgset kolmekordset määra (18/8,25=2,18). Eeltoodu alusel on viivise määra kokkuleppe lepingus kooskõlas seadusega. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et hagejal on õigus nõuda kostjalt ka VÕS § 8 lg 2 ja 76 lg 1, 2, § 113 lg 1, § 106 lg 1 p 6 alusel viivist lepingus kokkulepitud määras 18% aastas ehk 0,0493% päevas ning TsMS § 367 alusel viivist alates hagi esitamisest 25.11.1017 võlgnetavalt põhivõlalt kuni selle tasumiseni. Kokkuvõtvalt kuulub hagi rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlgnevus 2752,41 €, intresse 258,30 € ja viiviseid 785,67 € ja alates 25.11.2017 viiviseid 0,0493 % tasumata põhisumma jäägilt päevas kuni võla tasumiseni. Menetluskulud, milleks on riigilõiv summas 350,00 € ja õigusabikulu summas 240,00 € palub samuti kostjalt välja mõista ning lisaks palub kostjalt välja mõista ka menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt Menetluskulud, asja hind Tsiviilasja hind on 4291,81 eurot. 5 (6)

Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad TsMS § 162 lg 1,2 alusel poolte menetluskulud kostja kanda. Hageja poolt on tasutud lõivu 350 € ja kantud esindaja kulusid 240 €, mis on menetluskulud TsMS § 138 lg 1, 2, § 144 p 1 järgi. Märgitud esindaja kulud on kooskõlas tehtud töö ja asja mahuga, tasu määr 120 €/h (ilma käibemaksuta, lk 15, arve 24.11.2017) ei ole ebamõistlikult suur TsMS § 175 lg 1 järgi. Seega tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 162 lg 1, 2, § 175 lg 1, 138 lg 1, 2, § 144 p 1 järgi menetluskulusid kokku 590 € ja nendelt TsMS § 177 lg 4 järgi tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ja kohus nende suurust ei määra. (digitaalne allkiri) Kohtunik

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.