Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

EDASIKAEBAMISE KORD

1(8)

2-18-4354 Kohus selgitab, et TsMS § 405 lg 1 sätestatud lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks. Kui menetlusosaline leiab, et maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit, on pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse tervikteksti apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et menetlusabi taotluse esitamise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 28. mail 2015 sõiduki müügilepingu ja sõiduki järelmaksuga müügilepingu nr TLN28052015-1. Sõiduki müügilepingu järgi kostja müüs hagejale sõiduki Renault Espace, ehitusaasta 2004, reg. nr. XXX, müügihinnaga 2 600 eurot. Samal päeval sõlmitud sõiduki järelmaksuga müügilepingu järgi hageja müüs kostjale tagasi järelmaksuga sama sõiduki müügihinnaga 2600 eurot. Põhimõtteliselt poolte vahel sõlmitud kahe lepingu näol tegemist oli laenulepinguga sõiduki tagatisel, kus laenuandjaks on hageja ja laenuvõtjaks on kostja. Kostja pidi tagastama laenusumma 2600 eurot vastavalt maksegraafikule 12 osamaksena, viimase makse tähtaeg oli 28. mai 2016. Maksegraafikuga leppisid pooled kokku igakuisest intressimäärast suuruses 7,5% sõiduki müügihinnast (laenusummast), ehk 195,00 eurot kuus, kokku 2340 eurot. Kostja ei täitnud nõuetekohaselt lepingust ja maksegraafikust tulenevaid kohustusi ning teostas maksed oma äranägemisel tasudes hagejale kokku ainult 590,00 eurot. Kuna kostja ei järginud maksegraafikut ja ei täitnud oma rahalisi kohustusi hageja ees, oli hageja sunnitud realiseerima laenulepingu tagatiseks oleva sõiduki. Hageja müüs 08. veebruaril 2017 sõiduki hinnaga 700 eurot, mis läks kostja põhivõlgnevuse katteks. Seega hagiavalduse esitamise seisuga on kostja võlg hageja eest 3650 eurot, millest põhisumma 1505 eurot ja tasumata intressid 2145 eurot. Hageja leiab, et hageja ja kostja laenulepingust tulenevatele suhetele tuleb rakendada viivisemäära suuruses 7,5%, kuus ehk 0,25% päevas, mis võrdub poolte vahel kokkulepitud intressimäärale. Järelikult hagiavalduse esitamise päeval, ehk seisuga 20. märts 2017 viivis põhinõudest on 1405,65 eurot viivis alates 29. maist 2016 (maksegraafikujärgse viimase makse tähtpäeva järgmine päev) kuni 07. veebruar 2017 (tagatise realiseerimine ja seeläbi põhivõlgnevuse vähendamine), 2(8)

2-18-4354 millele lisandub 1523,81 eurot viivis alates 09. veebruarist 2016 kuni 20. märts 2017 (hagiavalduse esitamine). Viivis kokku 2929,46 eurot. Hageja on nõus vähendada põhinõude summat 1500 euroni, intressinõuet 2000 euroni ja viivisenõuet 1500,00 euroni. Hageja palub kohtul hagi rahuldada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks 1500 eurot põhivõla katteks, 2000 eurot intressivõlgnevuse katteks ja viivised seisuga 20. märts 2017 summas 1500 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja välja mõista kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitis 400 eurot. Kostja vastus hagile Kostja ei tunnista hagiavalduses esitatud nõudeid osaliselt. Kostja nõustub, et hageja andis 28. mail 2015, vastavalt allkirjastatud lepingule, kostjale raha 2600 eurot, auto tagatisel (RENAULT ESPACE, 2004. aasta väljalase). Esimene makse 295 eurot on tehtud 30. septembril 2015. Seoses tekkinud probleemidega ei suutnud kostja teha makseid järgmised kolm kuud. Ja vastavalt poolte kokkuleppele viis kostja auto hagejale Tallinna nagu pant väljastatavale summale 2600 eurot. Kostja pidi panema auto tasulisse parklasse müüki. Parklasse tulid korduvalt ostjad ja tahtsid autot osta. Kuna auto oli arvel hageja firmas, ei saanud kostja seda ise müüa. Alles aasta hiljem, kui auto hind langes ja kogunenud olid head intressid, esitas hageja hagi kohtusse. Kuigi auto oli algselt pandud müüki hinnaga 2400 eurot ja olid ka osta soovijad, müüdi auto lõpuks 700 euro eest, müügi hinna määras hageja. Kokku on hageja saanud tagasi raha 995 eurot, saamata 1605 eurot. Kostja on nõus maksma võla, kokku 1605 eurot vastavalt uuele graafikule. Kostja on kolm aastat pensionil ja kostjal ei ole võimalik töötada, muud tulu ega vara ka ei ole. Kostja soovib kompromissi ja koostada ajakava ülejäänud võla maksmiseks summa 1605 eurot. Kostja palub kohtul tühistada kõik intressid ja viivised. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Hageja on seisukohal, et kostja väide selle kohta, et hageja esitas kohtule vale informatsiooni on alusetu. Hagiavalduse koostamisel hageja lähtus poolte vahel sõlmitud laenulepingu tingimustest ja võlaõigusseadusest. Võlgnevuse arvutamisel hageja võttis aluseks välja antud laenusumma, tehes sellest mahaarvamised kostja poolt laekunud summade suuruses ning kostja poolt tasumata jäänud intressi, mida kostja pidi tasuma vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingule ja maksegraafikule. Lisaks nõudis hageja ka viivised põhisumma tagastamisega viivitamise eest kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Kostja ei vaidle vastu selle osas, et hageja andis talle laenu summas 2600 eurot sõiduki tagatisel. Kuid kostja valesti näitas oma poolt maksegraafiku alusel tasutud summad. Maksegraafiku alusel kostja pidi teostama esimese makse 295 eurot juba 28. juunil 2015, mida kostja ka märgitud kuupäeval hagejale nõuetekohaselt tasus, mitte aga 30. septembril 2015, nagu kostja oma vastuses kirjutas. Teine ja viimane osamakse oli teostatud 28. septembril 2015. Enam ei ole kostja hagejale midagi tasunud, mistõttu 08. veebruaril 2017, s.o. pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist oli hageja sunnitud realiseerima tagatist 700 eurot eest, mis läks kostja põhivõlgnevuse katteks.

3(8)

2-18-4354 Hagejale jääb arusaamatuks kostja väide selle kohta, et hageja loobus tagatiseks oleva sõiduki vastuvõtmisest. Hagejal puudub kohustus laenusaaja käsul realiseerida laenulepingu tagatist. Tagatise realiseerimine on pigem laenuandja õigus, mitte kohustus ja see jääb äärmiseks meetmeks väljaantud laenusumma kasvõi osaliseks tagasisaamiseks. Hageja ja kostja vahel puudus kokkulepe selle osas, et hageja peab realiseerima kostja sõidukit kostja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks, samuti ei olnud hageja teadlik sellest, et kostja katsub iseseisvalt müüa tagatiseks oleva sõiduki, mida kostja ei saanudki teha, kuna vastavalt laenulepingule omandiõigus sõidukile kuulus hagejale kuni laenulepingu nõuetekohase täitmiseni kostja poolt. See, et kostja pani sõiduki müügile ja kasutas selleks tasulise parkla teenuseid, on väga kahtlane, kuna kostja mõistliku inimesena algusest peale teadis, et tema ei saa müüa hageja omandis olevat sõidukit. Isegi kui kostjal tekkis soov müüa kõnealust sõidukit, ei oleks hageja tõenäoliselt selleks oma nõusoleku andnud, kuna tagatise müük võlgniku poolt on vastuolus tagatisega laenulepingu eesmärgi ja iseloomuga. Kostja väited selle kohta, et hageja teenib raha õhust, ei puutu asjasse ja laimavad hageja mainet. Hageja on kutseline laenuandja. Hageja kutsetegevus seisnebki selles, et anda laenusaajate ajutisse kasutusse kokkulepitud rahalised summad ja saada selle eest tasu intressi näol, kusjuures laenusaajatele on kohe teada intressi suurusest ja lõplikust summast, kuna see on laenulepingu põhitingimuseks. Ka kostja teadis, et temal tuleb tasuda intressid vastavalt laenulepingu lisaks olevale maksegraafikule, mida tema omakäeliselt alla kirjutas ilma vastuväideteta. Asjaolu, et hageja nõuab kostjalt viivist põhisumma tähtajaks tagastamata jätmise eest, ei oma seost hageja kutsetegevusega, vaid on seadusega sätestatud õiguskaitsevahend, mida hageja ei rakendaks, kui kostja nõuetekohaselt täidaks oma laenulepingust tulenevaid kohustusi või vähemalt sõlmiks hagejaga uue kokkuleppe võla tagastamise osas. Viivisenõue on põhjendatud muuhulgas ka sellega, et kuna kostja ei tagastanud määratud tähtajaks tagastamisele kuuluva rahasumma, hageja võimalused pakkuda laenutooteid uutele klientidele teatud määral vähenesid, arvestades hageja suurust ja käivet. Seega hageja leiab, et nii intressinõue kui ka viivisenõue on igati põhjendatud ja sellised hageja õigused tulenevad seaduses, ning hagejale jääb arusaamatuks, miks peab ta nendest loobuma. Hagejale jääb arusaamatuks kostja viide sellele, et sõiduki esialgne müügihind oli 2400 eurot. Kuna kostja ei täitnud oma kohustusi, oli hageja sunnitud realiseerima sõiduki ning sõiduki seisukord ja potentsiaalsete ostjate puudus ei võimaldanud realiseerida seda kõrge hinnaga, mistõttu lõppude lõppuks oli hageja sunnitud sõiduki müüma 700 eurot eest, mis oli selle laadi sõidukite keskmiseks turuhinnaks tagatise müügi ajal ja mis läks kostja põhivõlgnevuse katteks. Hageja pöörab kohtu tähelepanu sellele, et ka tema huvides on tagatiste realiseerimine võimalikult kõrge hinnaga, tänu millele saab suuremal määral hüvitada olemasolevaid võlgnevusi ja vähendada võlgnevuste sissenõudmisega seotud asjaajamist, mis omakorda põhjustab hagejale kui laenuandjale täiendavaid rahalisi ja ajalisi kulusid takistades hageja majandustegevust. Kostja poolt näidatud võlgnevuse summa 1605 on vale, kuna kostja ei arvestanud intresside ja viiviste võlgnevust. Hageja ei nõustu kostja ettepanekuga tasuda võlgnevuse katteks ainult 1605 eurot. Kostja ei ole kuidagi tõendanud, et tema on raskes materiaalses seisundis. Hageja jääb oma hagiavalduse juurde ja palub kohtul rahuldada hagiavalduses toodud nõuded.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõudeks on välja mõista kostjalt hageja kasuks 1500 eurot põhivõla katteks, 2000 eurot intressivõlgnevuse katteks ja viivised seisuga 20. märts 2017 summas 1500 eurot. 4(8)

2-18-4354 Kostja hagi õigeks ei võta. Kostja nõustub maksma hagejale 1605 eurot. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid 28. mail 2015 kaks lepingut, sõiduki müügilepingu ja sõiduki järelmaksuga müügilepingu nr TLN28052015-1, millest esimese, sõiduki müügilepingu järgi müüs kostja hagejale sõiduki Renault Espace, ehitusaasta 2004, reg. nr. XXX, müügihinnaga 2600 eurot. Samal päeval sõlmitud teise lepingu, järelmaksuga müügilepingu järgi müüs hageja sama sõiduki järelmaksuga kostjale tagasi, müügihinnaga 2600 eurot. Kostja pidi tagastama 2600 eurot vastavalt maksegraafikule 12 osamaksena, viimase makse tähtaeg oli 28. mai 2016. Pooled leppisid kokku igakuises intressimääras 7,5% sõiduki müügihinnast (laenusummast) ehk 195,00 eurot kuus, kokku 2340 eurot. Pooled nõustuvad, et tegelikult oli poolte vahel sõlmitud kahe lepingu näol tegemist laenulepinguga sõiduki tagatisel, kus laenuandjaks on hageja ja laenuvõtjaks on kostja. Kohus kohaldab lepingutele lepingute sõlmimise ajal 28. mail 2015 kehtinud seadust (võlaõigusseaduse (VÕS) redaktsioon, mis kehtis alates 01. oktoobrist 2014 kuni 30. juunini 2015). VÕS § 29 lg 1 kohaselt, lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Riigikohtu 24. aprilli 2006 otsuses 3-2-1-21-06 on Riigikohus asunud seisukohale: „Kolleegium märgib lisaks, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Vastasel juhul kaotaks liisinguvõtja müügieseme puudustest tulenevad nõuded müüja vastu. Kui sellised lepingud on hinnatavad sõltuvalt oma sisust vara omandamisele suunatud lepingutena, on tegemist järelmaksuga müügi lepingutega, vallasasjade puhul reeglina ka omandireservatsiooniga müügiga. Kui ostuhinnale lisandub intress, on lisaks tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 järgi, kui krediidisaajaks on tarbija, siis lisaks tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 järgi. Kui sellise lepingu esemeks on vaid eseme kasutamine, on tegemist vastavalt lepingu sisule kas üüri- või rendilepinguga.“.

Vaidlust ei ole, et hageja osutab teenust oma majandustegevuses ja kostja tegi tehingu füüsilise isikuna, seega on poolte leping lähtuvalt VÕS § 1 lg 5 ja § 402 lg 1 tarbijakrediidi leping. Vaidlust ei ole, et hageja andis kostjale laenu 2600 eurot tagastamise tähtajaga üks aasta. Kostja on maksnud hagejale 590 eurot (t.l.-10). Lisaks on hageja peale lepingu tähtaja saabumist võõrandanud laenulepingu tagatise 700 euro eest ning arvanud pandieseme müügist saadud raha tagastamata krediidi katteks. VÕS § 415 lg 2 kohaselt, kui tarbija on teinud tarbijakrediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks, teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks, kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Kohus järeldab, et kostja makstud summad ja pandieseme müügist saadud raha kokku 1290 eurot tuleb arvata krediidi põhisumma katteks. Kostja poolt on seega hagejale tagastamata krediidi põhisumma 1310 eurot.

5(8)

2-18-4354 Hageja on arvestanud kostjale krediidi kasutamise eest intressi määras 7,5% kuus (t.l.-7 pöördel), mis aastas moodustab 90% krediidisummast ehk 2340 eurot. Kohus tuvastas tsiviilasja materjalidest, et tarbijakrediidi leping ei vasta vorminõuetele. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. Lähtuvalt VÕS § 408 lg 2, VÕS § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte. Vastavalt VÕS § 408 lg 4, kui VÕS § 408 lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab tagasimaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema. Vaidlust ei ole, et kostja on laenu 2600 eurot kätte saanud ja seega on krediidileping kehtiv. Kohus arvestab aastase intressi VÕS § 94 sätestatud suuruses. Lähtuvalt VÕS § 94 lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressi arvestamise periood on üks aasta, 29. mai 2015 kuni 28. mai 2016, laenusumma 2600 eurot, intress moodustab 1,30 eurot. Intress on täies ulatuses tasumata. Lisaks märgib kohus, et laenuleping on tühine, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. vastavalt lepingu sõlmimise ajal 28. mail 2015 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama §-i lg 2 ja lg 3 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud krediidi kulukuse määra igakuise avaldamise korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Lepingu sõlmimise ajal 28. mail 2015 kehtinud TsÜS § 86 lg 4 kohaselt, kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. 6(8)

2-18-4354 Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Laenulepingu sõlmimise ajal 28. mail 2015 moodustas Eesti Panga avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 22,78%, mille kolmekordne määr on 68,34%. Pooled sõlmisid lepingu intressimääraga 90% aastas (12x7,5%), mis ületab Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kohus leiab, et poolte leping on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine. Kostjal tuleb tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma ning laenu kasutamise aja eest tuleb kostjal maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Kohus tuvastas eelpool, et kostja poolt tagastamata krediit moodustab 1310 eurot, mis tuleb kostjal hagejale tagastada, kuna lepingus kokku lepitud laenu tagastamise tähtaeg 28. mai 2016 on möödunud. Samuti arvutas kohus krediidi kasutamise aja, ühe aasta eest intressi VÕS § 94 sätestatud suuruses krediidilt 2600 eurot, mis moodustab 1,30 eurot. Hageja on arvutanud kostjale viivist perioodi eest alates 29. mai 2016 kuni 20. märts 2018. Vastavalt VÕS § 113 lg 1, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna tarbijakrediidi lepingus luges kohus TsÜS § 86 lg 4 ja VÕS § 408 lg 4 alusel kehtivaks intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäära, tuleb viivise arvutamisel aluseks võtta viivisemäär, mis võrdub VÕS §-s 94 sätestatud intressimääraga, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Perioodi osas 29. mai 2015 kuni 07. veebruar 2017 oli tasumata krediidi põhisumma 2010 eurot (2600 – 295 – 295 = 2010; kohus arvestas kostja tasutud summad 2 x 295 eurot põhivõla katteks). Alates 08. veebruarist 2017 kuni 20. märts 2018 moodustas tagastamata krediidi põhisumma 1310 eurot (2010 – 700 = 1310; hageja müüs pandieseme ja arvestas põhivõla katteks 700 eurot). Viivis perioodi eest 29. mai 2016 kuni 20. märts 2018 moodustab 112,17 + 116,57 = 228,74 eurot. Kohus rahuldab VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagastamata krediidi põhisumma 1310 eurot, 1,30 eurot laenuintressi, VÕS § 101 lg 1 p 6, VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 alusel viivised alates 29. maist 2016 kuni 20. märtsini 2018 kokku 228,74 eurot. Kohus jätab rahuldamata hageja nõuded tagastamata krediidi osas 190 euro ulatuses, intressi osas 1998,70 euro ulatuses ja 1271,26 euro ulatuses sissenõutavaks muutunud viivise osas perioodi eest 29. mai 2016 kuni 20. märts 2018. Kostja esitas taotluse vabastada teda täielikult viivise ja intressi tasumise kohustusest. Kohus nõustub hageja vastuväitega, et kostja ei ole tõendanud enda maksejõuetust ega rasket majanduslikku olukorda. Asjaolu, et kostja on pensionil, ei anna alust viiviste vähendamiseks. Kohus arvestab ka asjaolu, et kostjal puudus takistus kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks vähemalt krediidi põhiosas, kostja kohustust vabatahtlikult ei täitnud ning seetõttu on viivise nõue kostja vastu põhjendatud kohtu poolt nimetatud määras. Kohus jätab VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 alusel kostja taotluse viiviste tasumisest vabastamiseks rahuldamata. Võlgniku vabastamist intressi tasumisest seadus ette ei näe. 7(8)

2-18-4354 Hagi hind Hageja nõudeks on välja mõista tarbijakrediidi lepingust tulenev põhivõlg 1500 eurot, intress 2000 eurot, sissenõutav viivis 1500 eurot. Lähtuvalt TsMS § 124 lg 1 ja TsMS § 133 lg 1 ja § 134 lg 1 moodustab hagihind 5000 eurot. Menetluskulud Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. /--/. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja lähtuvalt TsMS § 163 lg 1 ja § 163 lg 2 jätab kohus poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus arvestab sealjuures, et kohus rahuldas hagi ligikaudu samas ulatuses, mida kostja nõustus tasuma ja mida kostja pakkus ka kokkuleppeks, millega hageja ei nõustunud. Lisaks ei esitanud kostja oma menetluskulude nimekirja ega soovinud ka hagejalt menetluskulude hüvitamist. Kohus järeldab, et poolte menetluskulud tuleb jätta poolt endi kanda ja menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.