Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-17-11134

Kohtu selgitused ja põhjendused -

Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust TsMS § 415 lg 1 p-des 1–3 sätestatud aluse esinemise korral.

-

Kajas peab sisalduma viide käesolevale otsusele; avaldus kaja esitamise kohta; samuti asjaolu, mis takistas kostjal hagile vastamast ja sellest teatamast ning selle põhistus (v.a juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik). Kajast peab nähtuma, millises ulatuses kostja soovib menetluse taastamist. Koos kajaga tuleb kostjal esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks, sh kostja vastus ja oma väidete kohta tõendid.

-

Kaja osalise või täieliku rahuldamise korral tagastatakse kautsjon, kaja rahuldamata jätmise korral arvatakse riigituludesse. Kautsjonit ei tagastata, kui hagi toimetati kätte nõuetekohaselt, sh avalikult, ning hagi võis tagaseljaotsusega rahuldada. Kohus võib

2-17-11134 eelnimetatud juhul kautsjoni tagastada, kui kostja ei saanud hagile vastata õnnetusjuhtumi või haigestumise tõttu, millest ei olnud võimalik kohut teavitada. -

Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud jäävad kaja esitaja kanda, sõltumata hagi rahuldamisest.

Tagaseljaotsuse teeb kohus ilma kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 444 lg 3), pidades siiski vajalikuks teatud järeldusi põhjendada. Kui kostja esitab kaja ja kohus jätab kaja rahuldamata, siis täiendab kohus tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osaga kaja lahendamise määruses (Riigikohtu 17.12.2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-14, p 11 kolmas lõik). Tagaseljaotsuse tunnistab kohus omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks (TsMS § 468 lg 1 p 2). Kohus teeb tagaseljaotsuse põhjusel, et kostja, kellele hagi on avalikult kätte toimetatud, ei vastanud hagile kohtu määratud tähtaja jooksul (TsMS § 407 lg 1). Sellisel juhul loetakse hageja märgitud asjaolud kostja poolt omaksvõetuks ja kohus kontrollib ainult hagi õiguslikku põhjendatust. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt põhivõlgnevuse 2000 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 1516 euro ja kahjuhüvitise 100 euro nõudes. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a kahju hüvitamise ja viivise nõude osas. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja sõlminud 11.12.2014 väikelaenu laenulepingu. Hageja andis kostjale laenulepingu alusel üle laenusumma 2000 eurot. Kostja kohustus laenusumma ja intressid tagastama viie aasta jooksul. Kostja jättis igakuised maksed tasumata. Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 23.06.2015. Kohus leiab, et hageja põhinõue 2000 eurot on õiguslikult põhjendatud. Hagis esitatud asjaolude kohaselt jättis kostja tagastamata laenulepingujärgsed igakuised maksed. Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 23.06.2015. Hagis väljatoodud asjaoludest võib järeldada, et hageja järgis laenulepingu ülesütlemisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg 1 nõudeid. Hageja võib seega VÕS § 401 lg 3 ja § 399 lg 1 alusel nõuda laenusumma tagastamist. Kohus leiab, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja tugineb nõude alusena üksnes asjaolule, et ta sõlmis võla sissenõudmiseks lepingu inkasoofirmaga. Hageja on laenu andnud majandustegevuse raames ning kostja on tarbija. Seega kohaldub kostjalt võla sissenõudmiskulude nõudmisel VÕS § 1132, mis piirab tarbijalt võla sissenõudmiskulude väljamõistmist. Hageja ei ole hagis välja toonud, et inkassofirma oleks saatnud kostjale tasulisi meeldetuletuskirju. Seega ei ole täidetud VÕS § 1132 eeldused kostjalt sissenõudmiskulude väljamõistmiseks, mistõttu ei ole hageja nõue õiguslikult põhjendatud. Kohus leiab, et hageja viivise nõue on õiguslikult põhjendamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohus on leidnud, et kui pooled ise ei ole tehingu tühisuse alustele tuginenud, peab kohus omal algatusel arvestama tehingu tühisuse alustega (vt nt Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08, p 19). Ka Euroopa Kohus on leidnud, et kohus peab tarbijalepingu puhul omal algatusel kontrollima tüüptingimuste kehtivust (vt Euroopa Kohtu 14. juuni 2012. a otsus C-618/10 Banco Español de Crédito SA versus Joaquín Calderón Camino). Kohtul on seega kohustus kontrollida tehingu tühisuse

2-17-11134 aluseid sõltumata sellest, kas kostja on tehingu tühisusele tuginenud või mitte, sh tagaseljaotsuse tegemisel. Hagiavaldusest ja laenulepingu üldtingimustest nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et juhul, kui klient pärast laenulepingu lõppemist ei tagasta võlas olevat summat, lisandub viivis 0,1% päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest. Hageja on arvestanud viivist alates 24.06.2015. a kuni 21.07.2017. a (viivitatud päevi 758) viivist 0,1% päevas võla jäägilt summas 2000 eurot, viivise suurus seega 1516,00 eurot. Poolte vahel sõlmitud viivisemäär on seega 36,5% aastas ehk enam kui 4,5 korda suurem võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8,05 kuni 8,0% aastas. Riigikohus on 10.05.2016. a määruse nr 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus leiab, et hageja on sõlminud kostjaga lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Riigikohus on 10.05.2016. a määruses 3-2-1-25-16 p-s 13 ühtlasi märkinud, et samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt Riigikohtu 13.05.2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-15, p 14). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et sellises suuruses (0,1% päevas e 36,5% aastas) lepinguline viivisemäär on tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi, mistõttu ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel kokku lepitud lepingujärgne viivise määr on tühine, siis tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (VÕS § 113 lg 1, § 94). VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

2-17-11134 Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks viivist alljärgnevalt: summalt 2000 eurot alates 24.06.2015. a kuni 21.07.2017. a (viivitatud päevi 758) summas 333,96 eurot. Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude kostja vastu summas 1182,04 (1516 – 333,96) eurot. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Kuivõrd kohus rahuldab hagi (arvestades sh edasiulatuva viivise nõuet) ligikaudu 65% ulatuses, peab kohus juhindudes TsMS § 163 lgst 1 põhjendatuks jätta kostja menetluskulud tema enda kanda ning hageja menetluskulud 35% ulatuses hageja ja 65% ulatuses kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1). Kohus, tutvunud hageja menetluskuludega (riigilõiv 325 eurot ja õigusabikulud 275 eurot), leiab, et need kuuluvad rahuldamisele osaliselt (sh riigilõiv 325 eurot ja põhjendatud õigusabikulu 100 eurot). Tegemist on nn masshagiga, kus hageja kasutab hagiavaldusena väljatöötatud standardset vormi. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, hageja esindaja reaalselt tehtud tööd ning asjaolu, et asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust ega istungeid. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 276,25 eurot (s.o 425-st eurost 65%). Kostja aadressi ja toimivate sidevahendite puudumise tõttu toimetab kohus käesoleva otsuse kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte avalikult.

/allkirjastatud digitaalselt/ Andrei Polovnjov Kohtujurist

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.