Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Daisy Tauk Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Tavo Tiits
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 25.08.2016 otsus osas, milles maakohus jättis XX hagi YY vastu kulutuste hüvitamiseks summas 1609 eurot rahuldamata. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista YY-lt välja XX kasuks kulutuste hüvitamiseks 1609 eurot.
2.Samuti tühistada Pärnu Maakohtu 25.08.2016 otsus menetluskulude jaotuse osas ning teha uus menetluskulude jaotus.
3.Jätta Pärnu Maakohtu 25.08.2016 otsuse resolutsioon muutmata osas, milles maakohus jättis rahuldamata uste tõstmisega seotud kulude summas 216,53 eurot hüvitamise nõude, kuid muuta selles osas kohtuotsuse põhjendusi.
5.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 5.1 Rahuldada hagi osaliselt ning mõista YY-lt välja XX kasuks kulutuste hüvitamiseks 1609 eurot. 5.2 Jätta rahuldamata XX hagi YY vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks.
5.3 Jätta läbi vaatamata XX haginõue 200 euro saamiseks ekspertiisiakti koostamise kulude hüvitamiseks. 5.4 Poolte menetluskulud maakohtus jätta 38 % ulatuses XX kanda ning 62 % ulatuses YY kanda. 5.5 Poolte menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus jätta 21 % ulatuses XX kanda ning 79 % ulatuses YY kanda. 5.6 Keelduda apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmisest ja eemaldada see toimikust. 5.7 Keelduda YY poolt Tallinna Ringkonnakohtule 07.05.2018 esitatud tõendi vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 29.02.2016 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles pärast hagi muutmist palus kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 2578 eurot, millest 1609 eurot hagejale müüdud hoone põranda parandamise eest, 200 eurot ekspertiisikulude katteks, 216,53 eurot kolme ukse tõstmise kulude katteks ning mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja VV müüjatena ja hageja ostjana kinnistu müügilepingu, millega hageja ostis kostjatelt kinnistu. Ostjale tutvustas maja VV. Majaga tutvudes ei olnud hagejal võimalik kontrollida kinnistul asuva elamu põrandaküttesüsteemi, sest majas puudus vesi ja kanalisatsioon. Maja ülevaatustel ei maininud müüja ega maakler, et torud võivad olla katki külmunud. Müüja oli veendunud, et torud on töökorras vaatamata sellele, et vesi oli torudes. Hageja avastas, et põrandakütet ei ole võimalik kasutada, mistõttu on eramu kütmine täielikult või osaliselt võimatu. Hageja tellis arvamuse T OÜ-lt, kelle arvamuse kohaselt on põrandakütte kontuurid kasutuskõlbmatud. Sellist puudust müügilepingus ei nimetatud. Puudus oli olemas enne kinnistu hagejale üleandmist. Elamus ei tehtud ühtegi parandustööd enne ekspertiisi valmimist, millega tõendati, et torud on nendes oleva vee külmumise tõttu purunenud. Vesi sai külmuda ainult miinuskraadidega,
seega pidi see olema toimunud enne maja ostmist. Pärast puuduste avastamist võttis hageja kohe ühendust kostja ja VV-ga. Ka kostja ei pruukinud sellise varjatud puuduse olemasolust lepingu sõlmimisel teadlik olla, kuna ta ei kasutanud elamut juba mõnda aega enne müügilepingu sõlmimist. Kui müüjad ei olnud kindlad süsteemi korrasolekus, oleks pidanud müügikuulutusse või müügilepingusse lisama, et selle seisukord on teadmata. Hageja võttis põrandakütte töökorda seadmiseks erinevaid hinnapakkumisi ja saatis need ka müüjatele. VV sõlmis hagejaga kokkuleppe, mille alusel hüvitas osa kuludest. Kostja ei olnud nõus enda osa hüvitama, ei pakkunud omapoolset lahendust ning keeldus koostööst. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja võttis kostjaga ühendust ning teatas võimalikest puudustest alles pärast teise müüjaga kokkuleppe sõlmimist. Hageja käis kinnistuga tutvumas kahel korral koos oma isaga (AA) ning tellis ka kinnisvara hindamisakti. Kostja ei osalenud elamu renoveerimistöödel ning tal puudub ülevaade ehitustehnilistest lahendustest. Teine müüja selgitas hagejale väga põhjalikult, et tegemist on 11 aastat tühjalt seisnud majaga, kus pole kumbki müüjatest ega ka kolmandad isikud sees elanud. Selgitati, et maja seisukord ei ole teada ning erinevad süsteemid võivad mitte toimida (sh põrandaküttesüsteem). Põrandaküttesüsteemi kohta selgitati, et aastateks oli vesi süsteemi sisse jäänud. Hageja oli teadlik, et põrandaküttesüsteemi oli vesi sisse jäänud ning aastate jooksul oli perioode, mil tühjalt seisnud majas ei olnud sisse lülitatud ka elektriküte. Seega pidi hageja mõistlikult eeldama, et põrandaküttesüsteem võib osutuda mittetoimivaks. Teine müüja rõhutas, et ei saa garanteerida põrandakütte 100%-list toimivust. Seega oli hageja teadlik, et põrandaküttesüsteem oli puudusega. Hageja võttis endale riski ning pidi ette nägema võimalikke lisakulutusi põrandaküttesüsteemile. Müüjad kinnitasid lepingus, et lepinguesemel, ka lepingu eseme oluliseks osaks olevatel ehitistel ei ole mingeid müüjatele teadaolevaid eritunnuseid ega varjatud puudusi, millest müüjad ei ole ostjale teatanud või mida ostja ei saanud märgata eseme ülevaatusel. Ka hageja kinnitas lepingus, et ta on üle vaadanud lepingu eseme oluliseks osaks olevad ehitised ning talle nende kohta esitatud dokumentatsiooni ja on eelnimetatud andmete alusel teadlik lepingu eseme oluliseks osaks olevate ehitiste seisukorrast. Müügikuulutuses toodi välja, et müügis on renoveerimisjärgus maja, ning on loetletud tehtud tööd, kuid ei ole kinnitusi selle kohta, et loetletud tööd on nö töökorras. Kuulutuse piltidest nähtus, et majal on puudusi, mistõttu ei saanud hageja eeldada, et kõik toimib. Hageja teadlikkust põrandaküttesüsteemi puudulikkuse kohta tõendab ka see, et pärast kinnistu ostmist tellis hageja ekspertiisi, tuvastamaks süsteemi toimivus. Hageja ei teavitanud kostjat, et põrandaküttetorustik on puudusega, ega andnud kostjale võimalust puudusega tutvuda ega andnud võimalust lahendada tekkinud olukorda muul mõistlikul viisil, mistõttu hageja kaotas õiguse nõuda kostjalt asja parandamist. Uste kõrguse tõstmine ei olnud vältimatu. Mittevaralise kahju nõue on põhjendamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4.Pärnu Maakohus jättis 25.08.2016 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, kuid ei määranud menetluskulusid kindlaks, kuivõrd kostja kinnitas, et ta ei ole menetluskulusid kandnud.
5.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et 13.05.2015 sõlmisid hageja, kostja ja VV kinnistu müügilepingu, millega hageja ostis XXX, Sindi linnas asuva kinnistu. Vaidluse objektiks on põrandaküttesüsteem, mis ei olnud ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal töökorras (mida kostja ka ei vaidlusta) ning mida hageja peab varjatud puuduseks. Hageja on esitanud kohtule VV ja hageja vahel 30.06.2016 sõlmitud
kokkuleppe, mille alusel hüvitas VV hagejale 1075 eurot. Hageja võttis kostjaga pärast kokkuleppe sõlmimist Facebooki kaudu ühendust 01.07.2015. Kostja on keeldunud hagejale kulude hüvitamisest.
6.Maakohus leidis, et kui hoonestatud kinnisasja müügikuulutuses on märgitud, et paigaldatud on ka vesipõrandakütte torustik üle kogu esimese korruse, siis peab mõistlik ostja eeldama, et torustik töötab. Põrandakütte mittetöötamist tuleb lugeda asja (kinnistu) puuduseks. Samas käisid hageja ning tema isa (hageja on ise märkinud, et isa oli kaasas asjatundjana) kahel korral enne ostu kinnistuga tutvumas. Hageja isa sõnul oli näha, et maja oli tükk aega tühjana seisnud, ning ta küsis, kas põrandaküttesüsteem toimib. Visuaalsel vaatlusel tundus, et süsteem töötab, ja ka müüja ütles, et peaks korras olemas. VV aga avaldas hiljem, et ta ei ole seda selgelt väitnud, vaid üksnes eeldas, et torud ei ole purunenud. Ostja soovis kontrollida, kas põrandaküte on töökorras, mille peale VV pakkus välja, et tal on olemas kompressor ja kui vaja, saab õhuga proovida (kuna vett majas ei olnud). Sellest kontrollist aga ostja loobus. Seega anti hagejale võimalus põrandakütte korrasolekut kontrollida. Hagejal tekkis või vähemalt pidi tekkima põhjendatud kahtlus, et põrandaküttesüsteem võib mitte töötada. Põrandaküttesüsteemi olulisust hagejale näitab ka asjaolu, et peagi pärast müügitehingut lasi hageja ise teha küttekontuuride surveproovi. Juba enne müügitehingut ilmnes elamul müügikuulutuses nimetamata puudusi, mis on müügilepingus nimetatud. Asjaolu, et müügilepingus ei ole põrandaküttesüsteemi kohta midagi märgitud (ka mitte seda, et selle seisukord on teadmata), ei tähenda, et hageja ei pidanuks mõistma selle mittekorrasolekut, mille kontrollimiseks oli tema või tema isa soovi avaldanud, kuid korrasoleku siiski kontrollimata jätnud. Sellistel asjaoludel pidi hageja möönma, et põrandaküttetorustik võib mitte toimida ja see tuleb maja elamiskõlblikuks tegemise käigus välja vahetada. Ostja küll ei pidanud ise põrandaküttesüsteemi toimivust tehniliste abivahenditega kontrollima, kuid praegusel juhul pakkus seda võimalust ostja soovil müüja VV, kuid pakkumist vastu ei võetud. Olukorras, kus müügieseme tutvustamise käigus oli selgitatud elamu pikaaegset mittekasutamist, varasemat torude ja põrandaküttekatla otsa purukskülmumist, on hagejale kahju tekkinud vähemalt tema enda raske hooletuse tõttu võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 mõttes ning müüjale ei saa sel alusel vastutust panna. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
7.23.09.2016 esitas hageja Pärnu Maakohtu 25.08.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus ei tunnustanud hageja nõuet hüvitada põrandaküttetorustiku väljavahetamise kulud 1609 eurot, põrandaküttetorustiku väljavahetamisest tingitud uste tõstmiseks kantud kulutused 216,53 eurot ja põrandaküttetorustikule ekspertiisiakti tellimise kulud T OÜ-lt 200 eurot. Hageja palus rahuldada enda 2025,53 eurot suurused nõuded põrandaküttetorustiku diagnostika ja parandamisega kantud kulude hüvitamiseks või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
8.Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hindas ebaõigesti asjas kogutud tõendeid. Kinnistu müügikuulutuse kohaselt müüs kostja hagejale soojustatud põrandatega elamut, milles on paigaldatud vesipõrandaküte üle kogu I korruse. Müügilepingus müüja põrandaküttesüsteemi mittetoimimist puudusena välja ei toonud, kuna arvas, et põrandaküttesüsteem on korras (tõendatud tunnistajate AN, MK ja VV ütlustega). Tunnistaja VV on küll kohtuistungil viidanud kompressori kasutamise võimalusele põrandaküttesüsteemi korrasoleku testimiseks, kuid sellised ütlused ei ole hageja hinnangul usaldusväärsed ning ei vasta tegelikkusele. Tunnistaja VV-l kinnistu
ühisomanikuna oli võimalus kompressoriga põrandaküttesüsteemi kontrollida enne kinnistu müüki panekut ning seeläbi vältida ebaõigete tunnuste ja omaduste omistamist elamule müügikuulutuses. Maakohus on õigesti tuvastanud, et mittetöötav põrandaküttesüsteem on varjatud puudus. Teisisõnu on maakohus õigesti tuvastanud, et müüdud kinnistul oli puudus, mille tõttu see ei vastanud lepingutingimustele. Analoogses kohtuasjas on Riigikohus leidnud (3-2-1-115-04), et ostes korteri, tuleb lugeda endastmõistetavaks, et korterit peab olema võimalik ka kütta ja et kütmisel on ruumide soojapidavuse korral tagatud nendes elamiseks vajalik normaalne temperatuur ning teistsugune kokkulepe tulnuks selgelt lepingus ette näha ning puudustega küttekolded tuleb seega lugeda lepingutingimustele mittevastavateks VÕS § 217 lg 2 p 1 tähenduses. Kui küttekollete korrasolek jätta kokkulepitud omaduseks lugemata, tuleks kohaldada VÕS § 217 lg 2 p 2, kuna müüja oli teadlik asja kasutamise eesmärgist, mis pealegi ei erinenud asja tavakasutusest.
9.Vaatamata asjaolule, et maakohus on tuvastanud kostjapoolse müügilepingu rikkumise, jääb arusaamatuks maakohtu edasine seisukoht, et kostja ei vastuta müügilepingu rikkumise eest, kuna kahju on tekkinud hageja enda raske hooletuse tõttu. Kohus on ekslikult leidnud, et asjaolu, et müügilepingus ei ole põrandaküttesüsteemi kohta midagi märgitud, ei tähenda, et hageja ei pidanuks mõistma selle mittekorrasolekut. Põhjendamatu on maakohtu otsusest järelduv etteheide hagejale, et ta ei katsetanud põrandaküttesüsteemi kompressoriga. Maakohtu selline hinnang ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ega Riigikohtu praktikaga (32-1-100-15). Riigikohus on leidnud, et vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama (RKTKo 3-2-1-50-06, p 19). Maakohus tuvastas, et hageja teavitas koheselt kostjat ja ühisomanikku VV puudustest ning 30.06.2015.a sõlmis hageja VV-ga kokkuleppe, mille kohaselt VV hüvitas hagejale poole põrandaküttesüsteemi parandamise esialgsetest kuludest. Kostja keeldus parandamiskulude hüvitamisest. Tunnistaja AN ütluste ja toimikus oleva kirjavahetusega on tõendatud kostja kohene puudustest teavitamine. Seega on maakohus tuvastanud kostjapoolse müügilepingu rikkumise, kuid jätnud hageja parandamiskulude hüvitamise nõude alusetult rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele
10.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
11.Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.01.2017 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 803,52 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti keeldus ringkonnakohus apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmisest ja eemaldas selle toimikust.
12.Riigikohus tühistas 30.05.2017 otsusega nr 3-2-1-46-17 Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.2017 otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1825,53 euro saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus jättis läbi vaatamata haginõude 200 euro saamiseks ekspertiisiakti koostamise kulude hüvitamiseks. Riigikohus märkis, et Pärnu Maakohtu 25.08.2016 otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks.
Ringkonnakohtu seisukoht
13.Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema nõude hüvitada järgmised põrandakütte diagnostika ja parandamise kulud: põrandaküttetorustiku väljavahetamise kulud 1609 eurot, uste tõstmise tõttu kantud kulud 216,53 eurot ja T OÜ-lt ekspertiisiakti tellimise kulu 200 eurot. Muus osas hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Riigikohus jättis 30.05.2017 otsusega läbi vaatamata haginõude 200 euro saamiseks ekspertiisiakti koostamise kulude hüvitamiseks. Riigikohus saatis asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles viimane jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1825,53 euro saamiseks. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1825,53 euro saamiseks (põrandaküttetorustiku väljavahetamise kulu 1609 eurot ja uste tõstmisega seotud kulu 216,53 eurot) (TsMS § 651 lg 1).
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi kulutuste hüvitamiseks summas 1609 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab selles osas hagi. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata uste tõstmisega seotud kulu summas 216,53 eurot hüvitamise nõude, tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2 ja p 21). Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
15.Maakohus tuvastas, et majja paigaldatud põrandaküte ei töötanud. Seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Notariaalses müügilepingus ei olnud kokkulepet küttesüsteemi kohta. Küll aga oli maja müügikuulutuses märgitud, et paigaldatud on vesipõrandakütte torustik üle kogu esimese korruse (I kd tl 186-188). Seda saab hinnata kokkuleppena müügieseme omaduste kohta. AÕS § 119 lg 2 kohaselt muutub notariaalselt tõestamata kinnisasja võõrandamise kohustustehing kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Seega muutus kokkulepe küttesüsteemi kohta müügilepingu osaks sõltumata sellest, et see jäi notariaalsest müügilepingust välja. Kuna põrandaküttesüsteem oli katki, siis ei vastanud müügiese selles osas müügilepingu tingimustele VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes. Isegi kui väita, et kokkulepe küttesüsteemi osas puudus, ei vastanud müügiese müügilepingu tingimusele VÕS § 217 lg 2 p 2 ja § 77 lg 1 alusel. Kuna töötav küttesüsteem on maja tavalise kasutamise eelduseks, siis ei vasta katkise põrandaküttega maja otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse. Samuti ei vasta katkise põrandaküttega maja keskmisele kvaliteedile.
16.VÕS § 218 lg 4 sätestab, et müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Maakohus leidis, et hageja pidi möönma, et põrandaküttetorustik võib mitte toimida. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hageja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest. Tunnistaja AN ütluste kohaselt ütles VV, et põrandaküttesüsteem toimib. Tunnistaja KK (maakler) andis ütlusi, et VV väitis, et kuna ta pole majas seitse aastat elanud, siis ta ei garanteeri põrandakütte korrasolekut. Tunnistaja VV ütluste kohaselt rääkis ta, et majas ei ole seitse aastat elatud ega põrandakütet kasutatud. Temalt küsiti, kas vesi on põrandas sees. Ütles, et on. Ütles, et mis selle plastiktoruga seal betooni sees ikka juhtuda saab. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema arvamus, et ehk ei ole puruks, sest on vähetõenäoline, et betooni sees läheb puruks. Kolleegiumi hinnangul ei tulene tunnistajate ütlustest, et hageja teadis katkisest põrandaküttest. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et
hagejale oleks avaldatud, et põrandaküttesüsteem ei toimi. Samuti ei järeldu tunnistajate ütlustest, et hageja pidi teadma, et põrandaküte on katki. Riigikohus on käesolevas asjas 30.05.2017 tehtud otsuse p-s 27 selgitanud, et müüja vastutuse piiramiseks ei piisa üksnes ebamäärasest kahtlusest, vaid müüja peab selgelt ümber lükkama lepingueelsetel läbirääkimistel seatud eelduse, et majas on töötav küttesüsteem. Ringkonnakohus märgib, et kuigi tunnistaja KK ütluste kohaselt oli VV avaldanud, et ta ei garanteeri põrandakütte korrasolekut, ei järeldu sellest, et hageja pidi teadma, et see on katki. Seda eriti olukorras, kus VV enda ütluste kohaselt avaldas ta, et mida plastiktoruga betooni sees ikka juhtuda saab. Ka tunnistaja AN ütluste kohaselt ütles VV temale, et põrandaküttesüsteem toimib. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata, et hageja teadis või pidi teadma, et põrandaküttesüsteem on katki. Avalikustatud info põhjal ei pidanud hageja aru saama, et põrandaküttesüsteem ei tööta.
17.Lisaks on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15 tehtud otsuse p-s 33 selgitanud, et VÕS § 218 lg 4 ei piira müüja vastutust varjatud puuduste eest. Käesoleval juhul oli tegemist varjatud puudusega, kuna tegemist oli puudusega, mida ei saanud avastada ilma eriteadmiste olemasoluta. Riigikohus on käesolevas asjas 30.05.2017 tehtud otsuse p-s 25 selgitanud, et seda, et tegemist sai olla varjatud puudusega, ei muuda ka asjaolu, et küttesüsteemi toimimist oli võimalik kontrollida kompressoriga. Elamu välisel ülevaatusel ei olnud vaidlusalust puudust siiski võimalik tuvastada.
18.VÕS § 220 lg 1 sätestab, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tunnistaja AN ütluste kohaselt tegi ta surveproovi 17.06.2015 ja avastas, et kontuurid ei pea survet. Kostjat teavitas ta sellest 01.07.2015. Seda, et AN teavitas kostjat 01.07.2015, kinnitab ka hageja ning kostja vahel peetud vestlus Facebookis (I kd tl 149). Eeltooduga on tõendatud, et hageja sai puudusest teada 17.06.2015 ja kostjat teavitati sellest 01.07.2015. Kolleegium leiab, et hageja teatas kostjale puudusest mõistliku aja jooksul pärast sellest teadasaamist.
19.VÕS § 222 lg 1 järgi, kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. VÕS § 222 lg 5 sätestab, et kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Tunnistaja AN ütluste kohaselt küsis ta 01.07.2015 kostjalt, kuidas me selle asja lahendame, mille peale kostja vastas, et tema käest ei saa hageja midagi. Kolleegiumi hinnangul järeldub sellest, et hageja andis kostjale võimaluse asja parandada, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Seetõttu oli hagejal õigus lasta asi parandada ning nõuda selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Tunnistaja AN ütlustest nähtuvalt toimusid põrandaküttetorustiku renoveerimistööd 19.07.2015-22.07.2015.
20.Hageja on tasunud põrandakütte renoveerimise eest K OÜ-le 2034 eurot ja FIE AZ-le 650 eurot (I kd tl 87-89, 91), s.o kokku 2684 eurot. Kolleegiumi hinnangul saab neid kulusid pidada mõistlikeks VÕS § 222 lg 5 tähenduses. VV on tasunud hagejale põrandaküttesüsteemi parandamiseks 1075 eurot. Kuna müügilepingu rikkumisest tuleneva kulutuste hüvitamise nõude osas on müüjad solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg 1 mõttes, siis
on hagejal õigus nõuda kostjalt põrandakütte renoveerimiskulude hüvitamist VÕS § 222 lg 5 alusel summas 1609 eurot (2684 - 1075).
21.Lisaks nõudis hageja kostjalt 216,53 eurot uste tõstmise kulude katteks. Hageja selgituste kohaselt oli uste tõstmine vajalik seetõttu, et odavam oli põrandaküttesüsteemi asendamisel valada uus põrand, millega kaasnes ka põranda kõrguse tõus. Tunnistaja AN ütluste kohaselt tuli uksi tõsta põranda tõusmise tõttu. Ukse tõstmistööd tegi tunnistaja koos hagejaga. Kohus loeb AN ütlustega tõendatuks, et põrandaküttesüsteemi asendamine põhjustas uste tõstmise vajaduse. Seega tekkis uste tõstmise vajadus kostja kohustuse rikkumise tõttu. Hageja selgituste kohaselt ei tehtud ühtegi parandustööd enne ekspertiisi. OÜ T viis põrandakütte kontuuride surveproovi läbi 09.07.2015. Seega tehti ka uste tõstmise tööd pärast põrandakütte puudusest kostjale teatamist. Hageja selgituste kohaselt moodustusid uste tõstmise kulud ehitusmaterjalidest- ja tarvikutest 56,53 eurot ning tööle kulunud ajast (16 tundi), mille väärtuseks hindab hageja 160 eurot (II kd tl 24). Kolleegiumi hinnangul ei ole kulutused ehitusmaterjalidele- ja tarvikutele tõendatud, kuna kulude kandmise kinnituseks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Samuti ei ole tõendatud, et hageja oleks uste tõstmise töö eest AN-le midagi tasunud, või et AN oleks nõudnud selle töö eest tasu. Hageja enda poolt töö tegemisele kulutatud aeg ei ole VÕS § 222 lg 5 järgi kulutusena ega VÕS § 115 lg 2 järgi kahjuna hüvitatav. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kahjustatud isiku kahjusündmusest tulenev isiklik aja- ja tööjõukulu loetakse nn üldise eluriski hulka ning hüvitamisele need ei kuulu (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 679). Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus lõppjärelduses õigesti hagi uste tõstmisega seotud kulude hüvitamiseks summas 216,53 eurot rahuldamata.
22.Ülaltoodule tuginedes kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.
23.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes hagi rahuldatud osast tuleb maakohtu menetluskulud jätta 38 % ulatuses hageja kanda ning 62 % ulatuses kostja kanda. Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse 2025,53 euro osas, siis tuleb ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluskulud jätta 21 % ulatuses hageja kanda ja 79 % ulatuses kostja kanda.
24.Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
25.Kostja esitas 07.05.2018 ringkonnakohtule tõendina Tallinna Ringkonnakohtu 29.03.2018 otsuse tsiviilasjas nr 2-17-6060. Kostja soovib sellega tõendada, et tal on õigus nõuda menetluskulude hüvitamist sõltumata sellest, et menetluskulud on kandnud tema kindlustusandja. Kolleegium leiab, et nimetatud tõendi vastuvõtmisest tuleb keelduda (TsMS § 238 lg 1). Asjaolu, kas kostjal on õigus nõuda õigusabikulude hüvitamist, mis on kantud tema kindlustusandja poolt, on õiguse tõlgendamise küsimus, ja seda ei saa tõendada teises tsiviilasjas tehtud lahendiga. Kuna tõend esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda esitajale tagastada (Riigikohtu 05.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-12 p 29).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.