Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

2-17-15706 Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja menetluse käik Hageja esitas 20.10.2017 Harju Maakohtule hagi kostja vastu laenu 11 480 eurot tagastamise nõudes ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni, väljamõistmiseks. Kohus võttis hagi menetlusse 30.10.2017. Hageja nõue ja seisukohad Hagiavalduse kohaselt, hageja sõlmis 2015.a kostjaga suuliselt intressita laenulepingu ning kandis kostja pangakontole 11 480 eurot: 13.05.2015 summas 3100 eurot ning 900 eurot; 19.05.2015 summas 2980 eurot; 26.05.2015 summas 4500 eurot. Suuliselt lepiti kokku, et laen tuleb tagastada 6 kuu jooksul. Vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja kostjapoolsetele lubadustele on laen tagastamata. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõude, so tagastamata laenusumma 11 480 eurot ja alates hagi esitamisest viivise seadusejärgses määras kuni kohustuse kohase täitmiseni. 12.01.2018 menetlusdokumendis on hageja seisukohal, et kostja väide, et tegelikult tal õigussuhe hagejaga puuduvat ning et ta olevat teinud hoopis ühist äri hageja abikaasaga, on paljasõnaline. Samuti on kostja vastuses esitanud mitmeid muid väiteid, kuid tõendeid ega taotlusi tõendite kogumiseks pole ta esitanud. Kostja ei ole vaidlustanud ning ümber lükanud ka asjaolu, et hageja kandis mitmes osas tema pangakontole 11 480 eurot ning et kannete selgituseks oli märgitud laen. Kostja pole vastu vaielnud hageja väitele, et suuliselt lepiti kokku, et laen tuleb tagastada 6 kuu jooksul. Hageja on seisukohal, et pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguna. Mingisuguseid muid õigussuhteid poolte vahel ei eksisteeri ning kostja ei ole tõendeid nende kohta esitanud. Kostja pole vaidlustanud põhinõude 11 480 eurot suurust ega vaielnud vastu hageja esitatud viivisenõudele. Hageja palub hagi rahuldada. 12.02.2018 menetlusdokumendis jääb hageja kõigi varem esitatud väidete juurde ning hageja väitel hageja ei eitagi, et kostjal ja tema abikaasal on XXX on olnud ärilisi suhteid. Samas ei ole hageja olnud kunagi kursis sellega, millist äri abikaasa kostjaga ajas. Kogu tema teadmine piirdub sellega, et tegemist oli autoäriga. Üksikasjadega ta ennast abikaasal kurssi viia ei palunud. Kuna kostja on hagejale võõras inimene (suhtlus nende vahel puudus), siis ei saanud ka tema hagejat nendest äridest informeerida. Kostja ei pidanud laenusummade laekumise ajal raha laenuks saamist kahtlaseks, sest ei tagastanud talle laenuna üle kantud summasid ja ei ole tänaseni tagastanud. Poolte vahel sõlmiti tahteavalduste vahetamise teel laenuleping ning ühtegi teist õigussuhet nende vahel pole kunagi olnud. Kuigi kostja on hagejale võõras inimene, siis abikaasa seda ei ole. Abikaasa XXX palus kostjale need summad laenuna üle kanda ning kuna abikaasa ja kostja vahel valitsesid tol ajal usalduslikud suhted, siis ei näinud hageja selles mingit probleemi, et ta abikaasa äripartnerile laenu annab. Kostja pole vastuses hagiavaldusele vastu vaielnud hageja väitele, et suuliselt lepiti kokku, et laen tuleb tagastada 6 kuu jooksul. Selle väite võttis ta TsMS § 231 lg 4 tulenevalt õigeks, sest vastuses hagiavaldusele kostja õigeaegselt ja selgelt hageja väidet laenutähtaja kohta vaidlustanud pole. Kostja pole laenulepingu tähtaja kohta üldse mitte midagi öelnud. Hiljemalt hagiavalduse saamisest, milles nõuti temalt laenusumma tagastamist, pidi kostja

2-17-15706 aru saama, et laen tuleb tagastada ning kostja ei ole vaidlustanud ning ümber lükanud ka asjaolu, et hageja kandis mitmes osas tema pangakontole 11 480 eurot ning et kannete selgituseks oli märgitud laen. Hageja esitab e-kirja, milles on kostjale selgelt teatatud, et laenuleping on üles öeldud. Hageja palub hagi rahuldada. 09.04.2018 menetlusdokumendis jääb hageja kõigi varem esitatud väidete juurde. Hageja abikaasa XXX palus kostjale need summad laenuna üle kanda. Kostja küll rõhutab lepingu suulisust (ning on oma 04.04.2018 menetlusdokumendis hageja rahalise nõude ümbersõnastanud), kuid on jätnud tähelepanuta hageja väite, et poolte vahel sõlmiti laenuleping tahteavalduste vahetamise teel (TsÜS § 68 lg 3). Kui poolte vahel ei eksisteerinud laenulepingut, siis tuleb kostjal hagejalt saadud raha kui alusetult saadu hagejale tagastada. Hageja on esitanud nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja raha summas 11 480 eurot, mis on ka sel juhul sobiv nõue, kui kohus peaks otsustama, et poolte vahel puudus laenusuhe. Juhul, kui poolte vahel ei eksisteerinud laenusuhet, siis peab olema tegemist alusetu rikastumisega, sest ühtegi teist õigussuhet poolte vahel ei eksisteeri. Kostja esitatud dokumendid ja kirjavahetus ei tõenda seda, mida kostja püüab väita, et hageja justkui kandis abikaasa XXXi käsul kostjale ühise autoäri rahastamiseks 11 840 eurot. Kostja pole esitanud ühtegi tõendit, mis võiks tõendada, et hageja on kaasatud oma abikaasa ja kostja äritegevusse. Vastupidi, kostja ise rõhutab, et ta ei tunnegi hagejat. Selles osas, et pooled pole kohtunud ega tunne üksteist, poolte vahel vaidlus puudub. Hageja täpsustab, et kuigi ta kostjaga otse ei suhelnud, palus ta abikaasal edasi anda, et laen oli antud 6 kuuks ning abikaasalt tuli tagasiside, et kostja oli sellise tähtajaga nõus. Otsesõnu, õigeaegselt ja selgelt kostja hageja väidet laenutähtaja kohta, vaidlustanud pole. Hageja nõue on sissenõutav. Kostja on asunud positsioonile, et laenu tähtajas pole kokku lepitud, kuigi ta vastuses hagiavaldusele ega järgnenud kahes menetlusdokumendis seda ei vaidlustanud. Kostja pole ka tõendanud, et laenuleping on sõlmitud pikemaks tähtajaks. Kui kohus asubki seisukohale, et kostja pole tõendanud laenulepingu tähtaegsust, siis on tegemist tähtajatu lepinguga, mis on üles öeldud. Hagiavalduse kohtule esitamisest pidi kostja järeldama, et leping on üles öeldud ning ka kohtumenetluse ajal, 12.02.2018, on kostja saanud hagejalt kirja, milles hageja palub laenusummad tagastada ning kirjutab selgelt, et laenuleping on üles öeldud. Kostja on esitanud hulgaliselt dokumente tõendamaks seda, et tema ja hageja abikaasa vahel olid ärisuhted. Samas ükski esitatud e-kiri tõenda seda, et hagejal oleks kostjaga ärisuhteid ning nendest tulenevaid kohustusi kostja ees. Seetõttu on tegemist asjakohatute dokumentidega, mida ei saa käeolevas asjas tõenditena kasutada. Arved, mida kostja soovib tõendina esitada, pole esitatud kostjale (ei saa olla tema tegevusega seotud). Kostja 04.04.2018 arvamuse lisas nr 3 toodud arved on esitatud Krown Eesti OÜ-le ning laevapilet on samuti ostetud äriühingu, mitte kostja poolt, seega ei saa need dokumendid tõendada, et kostja on kulutusi teinud. Lisad 4, 6, 7 ja 12 ei ole tõendid, vaid kostja enda koostatud tabelid. Kostja seisukohad 28.12.2017 vastuses selgitab kostja, et XXX on laenanud raha autode ostuks ehk ühiseks äriks kokku 11 480 eurot. Kokku on kostja andnud raha autode ostuks 2000 eurot. XXXi sõbrale automüüjale on tagastatud sõiduauto Toyota Avensis (reg.märk XXX) 2018 kevadel ning müüdud hinnaga 4000 eurot. Toyota Avensise ostuhind oli 4500 eurot, maksja XXX. Ford Focus Turnier 2010 ostuhind oli 5800 eurot, ostusumma 3800 eurot XXX ja 2000 eurot kostja. Mitsubishi Grandis 2,4 2004, ostusumma oli 2980 eurot, maksja XXX. Kostja seisukoht on, et kui antakse raha ühisesse ärisse, siis jaotatakse ka kasum või kahjum võrdselt. Hetkel on kahjumit kandnud nii kostja kui ka XXX. Kostja ei tunne hagejat isiklikult ega pole temaga ühtegi sõna rääkinud, on teda võib-olla 1-2 korda elus näinud ning 1 kord võib-olla öelnud tere. Raha pärines tegelikult XXXt, kes pöördus kostja poole huviga raha investeerida. Lepiti kokku, et XXX saab 60% kasumist kui auto müüdud ning kostja saab 40% kasumist. Protsendid olid lepitud kokku suusõnaliselt ning arvestades seda, et XXX annab kogu raha ja kostja tegeleb autode soetamisega, vajaliku remondi, transpordi, autode müügiks ettevalmistusega, Soome Vabariigis dokumentide vormistamisega ning

2-17-15706 suhtleb automüüjaga. Kaks autot, Ford Focus 2010 a ja Mitsubishi Grandis müüdi kahjumiga. XXX andis raha ainult autode ostuks, mitte autodele tehtavateks kuludeks. Ei olnud kokkulepet, et kostja peab maksma autode remondi, reklaamikulusid, kütust, transporti jne kulusid, kuid kostja pidi tegema need kulutused ise. Kostja ei pea maksma tagasi XXXe 11 480 eurot, kuna on talle tagastanud sõiduauto Toyota Avensis, arvestanud maha 4500 eurot (Toyota Avensise ostuhind) ja kostja poolt tehtud kõigi 3 auto kulud kokku 5894 eurot, mis olid tekkinud seisukuludest, remontidest, garantiitöödest jne. Lisaks arvestas kostja maha 2000 eurot, mille maksis kostja Ford Focuse ostuhinnast. Kostja tehtud rahalised kulutused on Toyota Avensisele 1760 eurot, Mitsubishi Grandisele 1681 eurot ja Ford Focusele 2453 eurot. Siin ei sisaldu kostja aja- ega närvikulu ning ka kütuse ning laevapileti kulutusi, mida on tehtud reisides liinil Tallinn-Helsinki-Tallinn. Autodele tehtud kulutused on arvestatud ilma käibemaksuta ning koos soodustustega. Kostja 16.01.2018 menetlusdokumendi kohaselt, on kahtlane, et võõras inimene (hageja) kannab tema jaoks võõrale inimesele (kostjale) niisama võlgu 11 480 eurot, ilma tagatiseta, ilma laenulepinguta. Kostjal on maksekorralduse koopia, et samal ajahetkel kui hageja tegi kostjale ülekande 3100 eurot ja 900 eurot, kandis kostja selle raha üle oma elukaaslasele, kes kandis selle raha koheselt üle ABC Motors AS-le, et soetada sealt sõiduauto Toyota Avensis-05, mis pidi minema müüki Soome Vabariiki. Sõiduauto sai soetatud kostja elukaaslase nimele sellepärast, et kostja äripartner on ABC Mototorsi müügijuht, et ei tekiks huvide konflikti, kuna kostja oli sealt juba enne mitu autot soetanud. XXXi usaldusisik, kellel XXX palus üle anda sõiduauto Toyota Avensise (reg.märk XXX), hakkas seda autot müüma kuulutusete portaalis auto24.ee. Kostjal on olemas inimese kontaktid ja e-posti aadress, kes ostis selle auto XXXi usaldusisikult, nii, et kostja suudab tõestada, et sõiduauto Toyota Avensis on tagastatud hageja esindajale. Kostjal on olemas meilivestlused ja autode kulutabelid, mida ta on saatnud hageja abikaasale XXXe. Hagejal ja kostjal puudub omavaheline laenuleping ja ei saa väita, et laenu pikkus oli 6 kuud, selle kohta puudub hagejal igasugune tõestus. Vale on ka väide, et hageja, tema abikaasa või keegi teine oleks kostja käest seda laenu tagasi küsinud telefoni, e-posti või ka muul moel. Kostjal on olemas automüügi firmast kuluarved ja summad mida kostja on kulutanud autode hoiustamisele, hooldustele, rehvitöödele, reklaamile ja varuosadele. Nendest faktidest nähtuvalt ei suuda hageja väita, et laenas kostjale raha niisama kostja otstarbeks s.t auto ostuks. Kostja ei pea argumendiks hageja esindaja väidet, et lepiti kokku tagastamise kuupäev suuliselt. Sellise summa puhul ei ole normaalne suusõnaline leping ega ka tähtaeg, kuna seda võimatu tõestada. Kostja pakkumine on, et kogusummast 11 480 eurot arvestada maha 4500 eurot, tagastatud sõiduauto Toyota Avensise näol. Summa 6980 eurot, mis jääb sellest järgi jagada pooleks ja mõlemal kanda kahjumit, kuna kui oli kokkulepe, et jaotatakse kasum, siis tuleb ka kahjum võrdselt jaotada. Kostja on nõus maksma tagasi 3490 eurot. 04.04.2018 esitas kostja täiendava vastuse hagile. Kostja kinnitab, et ta ei ole mitte kunagi sõlminud hagejaga laenulepingut ega leppinud kokku tagasimakse tähtajaks 6 kuud. Kostja möönab, et ta on hagejalt raha saanud, kuid mitte laenuna, vaid hageja abikaasa XXXi poolt panustatuna kostja ja XXXi ühiselt kavandatud majandustegevusse, milleks oli kasutatud autode vahendamine Soome. Ei ole eluliselt usutav, et hageja mõistliku isikuna laenanuks kostjale, kui täiesti võõrale inimesele 11 480 eurot ilma vastavat kirjalikku dokumenti vormistamata. Kostja ei tunne ega ole mitte kunagi kohtunud hagejaga, kuid ta on tuttav hageja abikaasa XXXiga. Viimane pöördus kostja poole 2015 kevadel sooviga teenida tulu ja investeerida kasutatud autode ostumüügiärisse. Kostja ja XXX leppisid ühises tegevuses kokku selliselt, et XXX investeerib omalt poolt autode ostmiseks vastavalt väljavalitud auto hinnale ja ka kostja panustab omalt poolt rahaliselt. XXX soovis algselt kostjale anda sularaha, kuid võimalike segaduste vältimiseks palus kostja teha ülekanded kostja pangakontole. XXX investeeris kokku summas 11 480 eurot, mille hageja kandis kostjale üle kolme maksena. Kostja panustas omalt poolt autode ostule 2000 eurot ning soetatavate autode remondile, kütusele autode Eestist Soome transportimiseks, registreerimise tasud jm kulud kokku summas 10029,46 eurot. Kostja ülesandeks oli ühises äris autode ostmine,

2-17-15706 vajalike remontide teostamine, autode transport Soome ja ettevalmistuse müügiks Soomes. Samuti autode registreerimiseelse ülevaatuse korraldamine Soomes ja suhtlemine sealsete automüüjate/ostjatega. Äritegevusest saadava tulu jaotuses leppisid kostja XXX kokku selliselt, et 60% müügitulust pidi saama XXX, 40% kostja. Automüügiga kaasnevate kulude jaotuses lepiti kokku 50:50, s.t mõlemal olid kulud. 12.02.2018 arvamuses on hageja ise kinnitanud kostja poolt korduvalt väidetut, et kostjal ja XXX oli 2015 maist alates ühine autoäri. Mis asjaoludel XXX enda pangakontolt kostjale raha üle ei kandud, ei ole antud vaidluses oluline, vaid tähtis on see, et XXX osales kostjaga koos kasutatud autode äris, mille huvides tehtavad kulud tuli XXX ja kostjal kanda ühiselt, saadav tulu pidi jagunema XXXi ja kostja vahel. Äritegevuse raames osteti XXXi ja kostja poolt ühiselt kolm autot: -Soetati Mitsubishi Grandis (reg.märk XXX), ostuhinnaga 2980 eurot. Auto on müüdud 3000 euroga. Kostja esitab 17.05.2015 saadetud e-kirja XXXe. E-kirja lisaks on veebilink, millest nähtub, et kostja soovib osta lingil oleva auto ning lisatud on palve kanda raha kostja kontole. Veebilingilt selgub, et 14.05.2015 on lõppenud oksjon ning osteti Mitsubishi Grandis ning auto lõpphind on 2980 eurot. 19.05.2015 kandis hageja kostja kontole 2980 eurot selgitusega „laen auto ostuks.“ Antud tõendist nähtuvalt toimus e-kirjavahetus XXXi ja kostja vahel. Eelnevast saab järeldada, et hageja tegi oma kontolt kostjale ülekandeid vastavalt XXXi korraldusele, mitte ei laenanud kostjale raha. Kostja esitab Mitsubishi Grandis 2,4 soetamiseks ja remondiks tehtud kuludokumendid ja ülevaatliku tabeli sõidukiga seotud kulude kohta, millest selgub, et Tom (XXX) on tasunud auto ostusumma 2980 eurot ning kostja on teinud erinevaid kulutusi auto parendamiseks summas 2122,79 eurot. Kokkuvõttes sai Mitsubishi Grandis müüdud kahjumiga (ostuhind 2980 eurot, tehtud kulutused 2122,79 eurot ning müügihind 3000 eurot, s.t 3000-29802122,79=-2102,79 eurot). -Soetati Toyota Avensis (reg.märk XXX), ostuhinnaga 4500 eurot, mille ostuks kandis hageja kostjale üle 4500 eurot. Kostja esitab 25.05.2015 XXXe saadetud e-kirja, millest saab järeldada XXXi seotust hageja poolt kostjale ülekantud rahaga. Hageja üksnes vahendas XXXi ja kostjat, kandes XXXi eest raha kostjale üle autoäri tarbeks. Sõiduauto Toyota Avensis müügiks Soomes tehtud kulud ja ülevaatlik tabel sõidukiga seotud kulude kohta on lisatud. Kostja on teinud erinevaid kulutusi auto parendamiseks summas 1672,32 eurot. Sõiduk Toyota Avensis on müüdud 4200 euro eest, summa on ostja poolt üle antud. Kostja esitab tõendina e-kirjavahetuse. Kuivõrd autoostja kinnitab oma e-kirjas ostu-müügitehingu toimumist, raha üleandmist XXX, kes vahendas autoostjat XXX XXXe, saab asuda seisukohale, et kogu XXX poolt makstud raha on XXX vahendusel jõudnud XXXi kätte. Hagejal selle summa nõudmiseks kostjalt mis tahes alused puuduvad. Kui kohus peaks asuma seisukohal, et hageja ja kostja vahel on laenulepingust tulenev võlasuhe (mida hagis olevad asjaolud ning tõendid ei kinnita), on hageja nõue vähemalt 4200 euro ulatuses põhjendamatu. -Soetati sõiduauto Ford Focus Turnier, 1,6TCi Ecoflex, ostuhinnaga 5800 eurot ja mille eest 3800 eurot maksis XXX ja 2000 eurot kostja. Kostja esitab tõendina oma 11.05.2015 e-kirja XXXe, millele on lisatud osta.ee veebilink. Hageja tegi 13.05.2015 kostjale ülekande 4000 eurot selgitusega „laen auto ostuks.“ Kostja elektronkirjast XXXe nähtuvalt on ilmne, et tegemist oli kostja ja XXXi vahelise äritegevusega, kus kostja tutvustab XXXe sobivat müügikuulutust ja palub kanda raha. Ülekande tegi hageja, kes täitis raha kostjale kandes XXXi korraldust. Kostja on teinud erinevaid kulutusi auto parendamiseks summas 6234,35 eurot. Kostja on 16.01.2016 saatnud XXXe e-kirja, millega kostja on saatnud XXXe teavitamaks Ford Focusele tehtud kulutuste eest. Nimetatud kulud on ka kulutabelis. Tõenditeks, mis kinnitavad XXXi huvi kostja ja XXXi ühise autoäri tulemuste osas, on XXXi 25.04.2016 e-kiri kostjale. XXX ei küsi rahade kohta, vaid autode käekäigu kohta. Samas on ilmne, et XXX soovis investeeritud raha tagasi, kuna ilmselgelt ei saanud ta ühisest äritegevusest kostjaga oodatud tulu, vaid kaasnesid hoopis kulud. Hageja ei ole nõudnud kostjalt kohtueelselt väidetava laenulepingu alusel ülekantud summade tagastamist ega viivist väidetava kohustuse täitmisega viivitamise eest. Seega hageja väide 12.02.2018 arvamuses on eksitav, et hageja

2-17-15706 väidetavalt ütles üles laenulepingu. Hageja esitas kostja suhtes ründava sisuga teate alles kohtumenetluses. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja esitas nimetatud kirja alles mitu kuud peale kohtumenetluse algust ning nimetas varasemalt, et kogu laenuleping on suuliselt sõlmitud. Hageja oleks saanud ka varasemalt kostjat kirjalikult teavitada väidetava laenulepingu ülesütlemisest. Kostja loobub 16.01.2018 menetlusdokumendis tehtud kompromissettepanekust, mille kohaselt kostja pakkus tagasimaksmiseks 3490 euro, kuna sel hetkel puudus kostjal täpne ülevaade kulude suurusest. Tänase seisuga on ilmne, et kostja on ühises äritegevuses kandnud kulusid vähemalt 10 029,46 eurot. Kuna kulude kandmise osas oli XXXiga kokkulepe kanda kulud 50:50, siis kostja leiab, et tal puudub igasugune kohustus XXXi ees ja väidetava laenuraha tagastamiseks. Kostja vaidleb täielikult vastu viivise nõudele. Kostja ei ole hagejaga laenulepingut 2015 mais ega hilisemalt sõlminud. Laenusumma tagastamise tähtaega ei ole määratud. Seega ei ole kostjal hageja ees sissenõutavaks muutunud tähtajaks täitmata kohustusi ega alust nõuda viivist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kohtuistung Hageja lepinguline esindaja vastas kohtule, et tegu laenusuhtega, mida tõendavad hageja poolt tehtud pangaülekanded (4 tk), mis on hagiavalduses välja toodud. Summa on 11 480 eurot. Raha on üle kantud, kostja ei ole seda tagastanud. Siin ei saa olla ärilisi suhteid, raha on antud laenuks. Suuline leping tegelikult ei ole, leping on sõlmitud tahteavalduste vahetamise teel TsÜS § 68 lg 3 alusel. Kostja oli hagejale hageja abikaasa äripartner. Hageja abikaasa ja kostja ajasid autoäri. Hageja poolt on antud rahaline laen kostjale, mis tuleb tagasi maksta. Hageja tugineb laenulepingu sätetele, et laen tuleb tagastada VÕS § 396 alusel. Kui kostja ütleb, et lepingut ei ole sõlmitud, siis saaks öelda, et tegu on alusetu rikastumisega ja raha tuleks siiski tagastada. Hageja eeldab, et leping on tähtajatu. Hageja soovib viivist VÕS § 113 lg 2 alusel hagiavalduse esitamisest. Keegi ei saa öelda, et seda raha ei ole tagasi palutud maksta. Hageja abikaasa on puhvrina vahel, hageja ja kostja pole üksteist kunagi näinudki. Kostja ei ole vaidlustanud, et tegu on laenuga. 12.01.2018 ja 16.01.2018 on kostja esitanud seisukohti, kus ei vaidlusta, et laenuleping oli tähtaegne, 6-kuuline. Kostja on selle õigeks võitnud, et tegu on laenulepinguga. Hageja nõue on palju suurem, seega ei ole kompromiss siin mõeldav. Oma käitumisega on kostja näidanud, et nõustus lepingu olemasoluga. Hageja abikaasa palus oma äripartnerile hagejal ülekande teha. Kui tähtajalisus ei leia tõendamist, siis on ikka laenuleping, kuid tähtajatu laenuleping. Sellisel juhul nõue on sissenõutavaks muutunud hagiavalduse esitamisega. Laenuleping on lõppenud ja tuleb raha tagasi maksta. Hageja ei olnud äri osaline. Hageja abikaasa ütles hagejale, et hageja kannaks üle kostjale laenu, mida hageja ka tegi. Kokku lepiti ka 6 kuuline tähtaeg. 09.04.2018 dokumendis lisas nr 3 on toodud ridamisi arveid, mida ei saa seostada ühise äritegevusega. Kostja poolt koostatud tabelid ei ole tõendid. Hageja ei ole selle autoäriga seotud või sellest teadlik. Seega ei ole laenulepingut võimalik seostada äriga. Viivise nõue on sissenõutavaks muutunud ajast, kui hagi esitati. Hageja palub hagi rahuldada ja menetluskulud välja mõista. Kostja saab oma kontole suure summa raha, võtab selle vastu vaikimisi, ei saada seda tagasi, seega on selle laenu heaks kiitnud. Ühise autoäri kohta ka lepingut pole. On e-kirju ja dokumente, mis kuidagi hagejaga seotud ei ole. See, kui pooled on abielus, ei tähenda, et teine abielu pool ei võiks laenulepingutes ülekandeid teha. Hageja ei ole alternatiivset nõuet esitanud. Nõue on välja mõista 11 480 eurot. Kostja pole laenulepingu tühisuse ega millegi kohta midagi tõendanud. Kui kostja väidab, et on tähtajatu laenulepinguga tegu, siis on see hagi esitamisega üles öeldud. See ei tekita olukorda, et laenulepingut ei olnud. Kostja lepinguline esindaja vastas kohtule, et poolte vahel ei ole laenusuhet. VÕS § 396 annab väga selgelt kohustuslikud tingimused, mis peavad olema olemas. Küsimus on selles, mis ajaoludel on raha üle antud ja mis asjades hageja ja kostja kokku leppisid. Ei ole näha, millal saabus lepingu tähtaeg, seega leping on tähtajatu, kohustust leping täita ei ole saabunud. Hageja ei ole kostja poole pöördunud, et raha tagasi saada või kokkulepet sõlmida. Kostja on aru saanud, et

2-17-15706 tal oli suhe XXXiga, mitte hagejaga. Hageja rahastas oma abikaasa ja kostja ärilisi suhteid. Kostja tõenditest nähtub, et XXX teab hästi, et tegelikkuses toimus nende vahel ärisuhe. Rahastamine toimus täpselt selliselt nagu kokku oli lepitud. Miks XXX ise ülekannet ei teinud, kostja ei tea. Hageja ei ole kostja kompromissi pakkumisele vastanud ja kostja on oma viimases menetlusdokumendis pakkumise tagasi võtnud. Kostja on esitanud kolme autoga tehtud kulud, 4500 eurot on saadud kasu. Laenusummast võetakse 4500 ära, jagavad selle summa, mis on kahjumisse jäänud, jagavad ära kulud. Kostja on nõus jagama tulud ja kulud pooleks ehk 3500 eurot, mis oli esialgne pakkumine. XXX ei ole kostja poole pöördunud ühelgi moel. Kostja ei tunnista hagi. Mingit laenusuhet hageja tõendanud ei ole ja on nõude rajanud ainult hageja pangakonto väljavõttele. Ühtegi muud tõendit menetluses esitanud ei ole, mis tõendaks poolte vahel lepingu olemasolu. XXX pöördus kostja poole 2015, et ühist äri luua. Poolte vahel laenulepingu sõlmimise paneb kahtluse alla ka see, et laenusumma ei kantud üle ühe kandega, vaid mitme eri maksega. Selgitused on erinevad laenu andmistel. Üle kanti täpselt sellised summad, mis autode ostuks oli vajalik, mis olid väljavalitud XXXi ja kostja poolt ning nende vahel oli kokku lepitud auto ost konkreetsetes summades. Makse sisu tuleneb sellest, mida XXX palus hagejal kirjutada. Hageja ei ole tõendanud, et laenuleping oli tähtaegne, sest menetluses ei ole mitte ühtegi tõendit selle kohta, nt millal saabus tagasimakse tähtaeg jne. Väide, et laenuleping oli tähtajatu, on tõendamata. Seega kehtib ka täna. Sellest, et pooled on kohtus, võib öelda, et hagiavalduse esitamise päev on laenulepingu ülesütlemine. Kostja viimasest menetlusdokumendist omaksvõttu välja lugeda ei saa. TsMS-s on öeldud, kuidas omaksvõtt käib, sellist dokumenti või avaldust kostja esitanud ei ole. Hageja on hagiavalduse esitamisega kostja pannud väga keerulisse olukorda, sest hagejaga tal suhteid ei ole ja seega vastuavaldust esitada ei saa. Kõik suhtlus, mis puudutas autosid, kõik kulutused on kostja kooskõlastanud XXXiga. Kostjal oli XXXiga kokkulepe, et kulutused jagatakse pooleks ja kasum jagatakse 60% XXXe ja kostjale 40%; olid ainult kulud, mitte tulud. Hageja mingil määral siiski nõustub, et suhe oli kostja ja XXXi vahel, mitte hageja ja kostja vahel. 4200 euro maksmist sularahas on kinnitanud auto ostja XXX, isik on öelnud, et ta on maksnud sularahas ja kostjale teadaolevalt on tegu XXXi tuttavaga. Vähemalt 4200 euro ulatuses on kostja vastu nõue alusetu. Kostja palub hagi jätta rahuldamata ja menetluskulud välja mõista kokku 15,5 tundi hinnaga 144 eurot tunnis, 2232 eurot. Kostja ei ole käibemaksukohuslane, seega mõista välja koos käibemaksuga. Kostja palub VÕS § 113 lg 1 alusel mõista viivis teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastas kohtule, et kostjal ei ole hagejaga mingeid suhteid, et keegi ei anna 10 000 eurot ilma laenulepinguta laenu. 4500 eurot oli auto mille kostja tagastas XXXe, kes müüs selle ühele sõbrale (tl 98). Selle raha sai XXX, mitte kostja. Kostja ei ole hagejaga suhelnud, palunud raha laenata. Kostja on esitanud miinimumkulud, mitte neid kulusid, mida kostja reaalselt ka juurde on teinud. On autode ostmise dokumendid. Ei saa väita, et kostja oleks endale laenu võtnud või auto endale ostnud, kuna kostja ei osta ratast ega mootorit 5-s ega 10-s osas. Summad klapivad XXXiga eelnevalt kokku lepitud hindadega. Kostja ütles, et kannet tehes pandaks selgitusse kirja, et oleks laen auto ostuks. Kohtu seisukoht Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 235 kohaselt tuleb väidet kohtule põhistada selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda selle väite usutavaks.

2-17-15706 Hinnates kogumis asjas kogutud tõendeid ning arvestades poolte seisukohti ja tuginedes siseveendumusele, leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 3 p 1 on sätestatud, et võlasuhe võib tekkida lepingust ja VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 11 lg 1 kohaselt, lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja: 1) nõuda kohustuse täitmist; 6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 101 lg 2 kohaselt, võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada. VÕS 103 lg 1 kohaselt, võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg 1 kohaselt on laenulepinguga tegemist siis, kui laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku, et laenuandja kohustub andma laenusaajale laenu, so rahasumma või asendatava asja ning laenusaaja kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 398 lg 1 kohaselt, kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-45-17 (p 17) selgitanud, et suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu tagastamise tähtaeg. Hageja palub kostjalt välja mõista 11 480 eurot ja viivise seadusejärgses määras alates hagi esitamisest 20.10.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud 2015.a suuline laenuleping, mille alusel kandis hageja kostja arvelduskontole nelja maksega kokku 11 480 eurot ning lepiti kokku, et laen tuleb tagastada 6 kuu jooksul. Kostja vaidleb nõudele vastu ja ei nõustu sellega, et poolte vahel on sõlmitud laenuleping. Kostja nõustub sellega, et hageja arvelduskontolt on kostja arvelduskontole kantud 11 480 eurot, kuid väidab, et see oli hageja abikaasa panus kostja ja hageja abikaasa ühisesse äritegevusse. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingut. Hageja on kostja arvelduskontole kandnud 2015.a nelja maksega kokku 11 480 eurot, mis on tõendatud kohtule esitatud arvelduskonto väljavõttega. Hageja on kostja arvelduskontole teinud järgmised maksed: 13.05.2015 makse nr 81 summas 3100 eurot selgitusega „laen auto ostuks“; 13.05.2015 makse nr 82 summas 900 eurot selgituseta; 19.05.2015 makse nr 85 summas 2980 eurot selgitusega „laen auto ostuks“; 26.05.2015 numbrita makse summas 4500 eurot selgitusega „laen auto ostuks“. Kostja on raha saamist 04.04.2018 menetlusdokumendis kinnitanud. Kostja on 28.12.2017 vastuses avaldanud, et ta ei tunne hagejat isiklikult ja ei ole temaga ühtegi sõna rääkinud; et kostja on hagejat 1-2 korda elus näinud ja üks kord võib-olla tervitanud. Hageja on 09.04.2018 menetlusdokumendis avaldanud, et hageja ja kostja vahel suhtlus puudus ning et summad, mille väljamõistmist hageja kostjalt käesolevas hagis taotleb, palus kostjale laenuna üle kanda hageja abikaasa. Samas dokumendis kinnitab hageja, et ta kostjaga otse ei suhelnud ja palus oma abikaasal kostjale edasi öelda, et laen oli antud kuueks kuuks ning hageja abikaasa teabe kohaselt oli kostja sellise tähtajaga nõus. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled suuliselt laenulepingu. Kohtuistungil on hageja kinnitanud, et leping on sõlmitud tahteavalduste vahetamise

2-17-15706 teel. Kostja on 04.04.2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et ta ei ole mitte kunagi sõlminud hagejaga laenulepingut ega leppinud kokku tagasimakse tähtajaks 6 kuud. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta leppis kostjaga raha tagastamise tähtajas kokku hageja abikaasa kaudu. Kohus ei nõustu väitega, et kostja on õigeks võtnud selle, et poolte vahel oli tähtajaline leping. TsMS § 231 lg 2 kohaselt, poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. TsMS § 231 lg 4 kohaselt, omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kostja ei ole hageja väitega, et poolte vahel oli tähtajaline leping, tingimusteta ja selgesõnaliselt nõustunud ning on 16.01.2018 menetlusdokumendis seisukohal, et ei saa väita, et laenu pikkus oli 6 kuud. Samuti ei saa hageja väite omaksvõttu eeldada, sest kostja on vastu vaielnud sellele, et poolte vahel oli üldse sõlmitud laenuleping. Kohtu hinnangul on poolte väidetega tõendatud, et hageja ja kostja ei ole vahetult kokku leppinud selles, et hageja annab kostjale 2015 mais laenu kokku 11 480 eurot tähtajaga kuus kuud. Hageja on 09.04.2018 menetlusdokumendis väitnud, et poolte vahel sõlmiti laenuleping tahteavalduste vahetamise teel vastavalt TsÜS § 68 lg 3. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 kohaselt, kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kohus leiab, et hageja poolt kostjale raha ülekandmisest olukorras, kus pooled ei olnud selles vahetult kokku leppinud, võib nähtuda, et hageja soovis anda kostjale laenu, kuid kuna pooled ei ole laenu tagastamise tingimustes kokku leppinud, siis sellest ei piisa VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu sõlmimise õiguslike tagajärgede tekkeks. Hageja on 12.02.2018 esitanud e-kirja, milles ta ütleb üles laenulepingu, mille alusel on hageja teinud kostjale 2015 mais rahalisi ülekandeid kokku summas 11 480 eurot. Kohus on seisukohal, et kohtule ei ole tõendatud, et pooled on kokku leppinud selles, et hageja annab kostjale 2015 mais laenu kokku 11 480 eurot. Kuna poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, jätab kohus rahuldamata hageja nõude välja mõista kostjalt 11 480 eurot laenulepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on teinud kostjale 2015 mais rahalisi ülekandeid kokku summas 11 480 eurot ja et kostja on nimetatud raha kätte saanud. 09.04.2018 menetlusdokumendis märgib hageja, et kui poolte vahel ei olnud laenulepingut, siis tuleb kostjal hagejalt saadud raha kui alusetult saadu hagejale tagastada, kuna ühtegi teist õigussuhet poolte vahel ei ole. VÕS § 1027 kohaselt, isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Hageja on 12.02.2018 ja 09.04.2018 menetlusdokumendis avaldanud, et summad, mille väljamõistmist hageja kostjalt käesolevas hagis taotleb, palus kostjale laenuna üle kanda hageja abikaasa. Samades dokumentides kinnitab hageja, et ta oli teadlik sellest, et hageja abikaasal ja kostjal on olnud ärilised suhted ja et tegemist oli autoäriga. Kostja on menetluses läbivalt (30.10.2017, 28.12.2017, 16.01.2018, 04.04.2018, kohtuistungil) väitnud, et 2015 mais hageja poolt kostja arvelduskontole kantud raha on seotud kostja ja hageja abikaasa ühise äritegevusega ja et tegemist on hageja abikaasa investeeringuga ühisesse ärisse. Kohtuistungil on kostja kinnitanud, et kostja soovis, et raha kande selgituseks märgitaks „laen auto ostuks“. Kostja on esitanud kohtule kostja ja XXXi e-kirjavahetuse, millest nähtub, et hageja on kostjale teinud raha ülekanded kooskõlas kostja ja XXXi ärilise tegevusega. 11.05.2015 e-kirjas XXXe saadab kostja osta.ee veebilingi sõiduauto Ford Focus kohta, mille lõpphind on 5800 eurot ja soovib, et ülekande 4000 eurot selgitusse märgitakse „laen auto ostuks“. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja

2-17-15706 on teinud kostjale 13.05.2015 ülekande summas 3100 eurot selgitusega „laen auto ostuks“ ja ülekande summas 900 eurot selgituseta. 17.05.2015 e-kirjas XXXe teavitab kostja, et on ostnud osta.ee kaudu sõiduauto Mitsubishi Grandis lõpphinnaga 2980 eurot ja soovib, et XXX kannaks raha kostja arvele. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja on teinud kostjale 19.05.2015 ülekande summas 2980 eurot selgitusega „laen auto ostuks“. 25.05.2015 e-kirjas teavitab kostja XXXi, et kavandab osta sõiduautot Toyota Avensis hinnaga 4850 eurot. Hageja arvelduskonto väljavõttest nähtub, et hageja on teinud kostjale 26.05.2015 ülekande summas 4500 eurot selgitusega „laen auto ostuks“. Kohus nõustub kostja põhjendustega. Kohtu hinnangul on poolte selgitustega ja kostja 04.04.2018 menetlusdokumendi ja selle lisadega tõendatud, et kostjal ja XXX olid ühised ärisuhted ning et hageja on teinud kostja arvelduskontole makseid vastavalt kostja poolt XXXe e-kirjades saadetud taotlustele. Hageja on ise kinnitanud, et tegi 2015 mais kostjale rahalisi ülekandeid kokku 11 480 eurot, oma abikaasa XXXi soovil. Lähtudes eeltoodust ei ole põhjendatud väita, et kostja on hagejalt saanud raha alusetult ning et hageja saaks raha tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 alusel. Kohus leiab, et VÕS § 1028 lg 1 nimetatud olemasolev või tulevane kohustus peab olema või tulevikus tekkima raha saaja ja raha üleandja vahel, millist kohustust käesoleval juhul hageja ja kostja vahel ei olnud ja ka ei tekkinud, sest hageja tegutses teise isiku ülesandel. VÕS § 619 kohaselt, käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Kohtu hinnangul tuleneb esitatud tõenditest, et hageja on kostjale oma arvelduskontolt maksete tegemisel tegutsenud käsundisaajana. Kuna käsundiandjaks oli hageja abikaasa, siis ei saa käsundi täitmist mõistlikult eeldada üksnes tasu eest ning kohus peab põhjendatuks, et hageja täitis käsundi tasuta. Kohtu hinnangul ei kuulu hageja nõue rahuldamisele ka alusetu rikastumise sätete alusel. Tulenevalt asjaolust, et kohus ei rahulda hageja põhinõuet, jätab kohus rahuldamata ka viivisenõude. Kohus ei analüüsi kostja poolt esitatud dokumente, millega kostja soovib tõendada enda kulutuste suurust kostja ja XXXi ühises äritegevuses, kuna kostja kulutuste suurusel ei ole tähtsust selleks, et tuvastada, kas hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Kostja ja XXXi vaheliste ärisuhete olemasolu ja selle, et hageja tegi 2015 mais vastavalt käsundile kostjale rahalisi makseid kokku summas 11 480 eurot, on kohus tuvastanud. Kohus selgitab pooltele, et TsMS § 430 lg 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt, hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jätab kohus menetluskulud hageja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Riigikohus on 26.06.2014 määrusega kohtuasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 ja Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137. Seega hindab kohus tulenevalt TsMS § 175 lg 1 kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Tsiviilasja toimiku andmetel on kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabi kostja lepingulise esindaja poolt osutatud ning need toimingud on olnud kostja esindamiseks kohtumenetluses vajalikud. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud.

2-17-15706 Menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi 13 tundi 42 minutit, kohtuistungil avaldas kostja, et koos kohtuistungil osalemisega on lepinguline esindaja osutanud kostjale õigusabi kokku 15,5 tundi tunnihinnaga 144 eurot, kokku 2232 eurot koos käibemaksuga. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei vaidle kumbki pool teise poole menetluskulude suuruse üle. Kohtuvaidluse asjaolusid (hagihind, esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht, asja lahendamine kohtuistungil) tervikuna arvestades peab kohus taotletud menetluskulusid põhjendatud ja vajalikuks. Kohus määrab juhindudes TsMS § 138, § 144, § 173 - § 177 kostja menetluskulud kindlaks summas 2232 eurot koos käibemaksuga. TsMS § 177 lg 4 kohaselt, kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on menetluskuludelt viivise väljamõistmist taotlenud. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäärale lisandub kaheksa protsenti aastas. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 1. jaanuari 2018 oli 0,00 % (Ametlikud Teadaanded 02.01.2018, Intressimäära teade) TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /digitaalselt allkirjastatud/

Raivo Einula

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.