2.Välja mõista N. B.lt PlusPlus Capital AS-i kasuks 2 327 (kaks tuhat kolmsada kakskümmend seitse) eurot 29 senti, millest põhivõlg on 1 759, 18 eurot,
intress 174, 03 eurot, lepingu haldustasu 9 eurot ja viivis 385, 08 eurot ajavahemiku eest 28.09.2016 -30.10.2017.a.
Jätta rahuldamata TsMS § 367 tulenev viivisenõue.
Menetluskulud jätta kostja N. B. kanda.
4.1 Välja mõista N. B.lt PlusPlusCapital AS kasuks hageja menetluskulude katteks 531 (viissada kolmkümmend üks) eurot 80 senti, millest 275 eurot on riigilõiv ja 256, 80 eurot õigusabikulu. 4.2 Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni kulude tasumiseni.
Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.
HAGEJA NÕUE
1.AS PlusPlus Capital esitas 07.09.2017.a Pärnu maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse N. B.lt 2 256, 24 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule 14.09.2017.a makseettepaneku, millele N. B. esitas vastuväite 11.10.2017.a määrusega anti maksekäsu kiirmenetluse nõue N. B. vastu üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja AS Inbank 19.08.2015.a Auto 24 laenu lepingu nr xxx. Lepingu kohaselt võimaldas pank kostjale laenu 2 000 eurot, kostja kohustus kasutatud laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuiste maksetena 62, 28 eurot alates 10.09.2015.a. kuni viimase osamakseni 10.08.2019. Lepingule allkirja andmisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud. Lepingu põhitingimuste kohaselt oli lepingu sõlmimise hetkest intressimäär 19,9% aastas. Kostja rikkus lepingu üldtingimuste p 5.1 ja 6.1 ning ei tagastanud laenu vastavalt lepingule alates 10.4.2016 osamaksest. Väikelaenu üldtingimuste p 11.3.1 kohaselt oli pangal õigus leping üles öelda ning nõuda kostjalt lepingu ennetähtaegset täitmist 2 nädala jooksul kui laenusaaja jäi täielikult või osaliselt viivitusse 3 üksteisele järgneva laenusumma tagasimaksega. Kuna kostja täiendavalt kohustuse täitmiseks antud tähtpäevast kinni ei pidanud, kuulutas pank laenu tagastamise tähtpäeva saabunuks 28.09.2016.a.
3.25.04.2017.a loovutas pank oma nõuded kostja vastu hagejale PlusPlus Capital AS-le. Nõude loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hagiavalduse kohaselt võlgneb N. B. hagejale:
põhinõue 1 759, 18 eurot; intressid 174, 03 eurot (ajavahemik 10.04.2016 kuni 28.09.2016 so lepingu lõpetamiseni); lepingu haldustasu 9,0 eurot (10.04.2016 -10.09.2016); viivised 385, 08 eurot (ajavahemik 28.09.2016 -30.10.2017 , viivisemäär 0,055%) viivis alates lepingu lõpetamise päevast kuni hagi esitamiseni ning tulevikus sissenõutavaks viivis 0,055% põhinõudest päevas kuni põhivõla tasumiseni Menetluskulud (riigilõiv 275 eurot ja õigusabikulud 240 eurot) palub hageja jätta kostja kanda.
4.Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu. Hageja leiab, et kostja ise vastutab tehingute eest, mis on sõlmitud tema ID-kaarti kasutades ning tema poolt kolmandale isikule üle antud PIN-koodidega. Kostja väited on ebausaldusväärsed, kuna kostja Inbanki kasutajakonto aktiveerimine toimus 05.05.2015.a mil kostja registreeris end Inbanki kliendiks ning tema isikusamasus tuvastati Swedbank pangalingi kaudu. Leping on kostjaga sõlmitud 19.08.2015 seega ei ole eluliselt usutav, et kostja väljastas kolmandale isikule oma isikut tõendava dokumendi 2015. aasta mai alguses ja see oli kolmanda isiku valduses veel 2015 aasta augustis. Pangale esitatud laenutaotluses on märgitud kostja igakuine sissetulek 592 eurot ning kohustusena 62 eurot. Kuna kostja suhtes taotluse esitamise perioodil täitemenetlusi alustatud ei olnud, samuti oli kostjal piisav sissetulek sõlmitava lepingu täitmiseks, ei olnud pangal laenu väljastamisest põhjust keelduda. VÕS § 4034 lg 3 teise lause kohaselt peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Seega ei ole võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist seada krediidiandja kanda kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe ja edastavad andmed ei võimalda krediidiasutusel hinnata tarbija krediidivõimelisust õigesti (VÕS § 4034 lg 7). Hageja palub jätta kostja käsitluse intresside ümberarvestamisest tähelepanuta.
5.Kostja väidab. et on teostanud T. T.ilt saadud rahaliste vahenditega lepingu täitmiseks tagasimakseid, kuid ei ole tõendanud et sai tagasimakseteks rahalised vahendid kolmandalt isikult. Isegi kui see nii oleks, võis kolmas isik täita lepingut kostja nimel. Viivise vähendamise taotluse osas märgib hageja, et viivise määr on lepingus sätestatud 19,9% aastas, mis ei ole tarbijat ebamõistlikult koormav ning võrdub lepingu kehtivuse ajal lepingule kohalduva intressimääraga.
6.Hageja leiab, et kostja kahju hüvitamise nõue ja tasaarveldusavaldus on sisutud. Isegi juhul, kui leiab kinnitust, et lepingu sõlmis kostja nimel T. T. kostja enda antud ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, saab kostjal olla nõue üksnes T. T.i vastu. Inbank kostja nimel interneti pangas täidetud taotluse alusel väljastatud internetipanga kasutajatunnuse ja kostja autentimine Inbank internetikeskkonda on toimunud kostja isikulikku PIN-koodi kasutades. Laenuandja ei saa kanda kostja käitumiskohustuse riski. Hageja leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjal puudub kahju hüvitamise nõue hageja vastu.
KOSTJA VASTUVÄITED
7.Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. N. B. märgib, et tal ei ole kunagi arvutit olnud, ei oska seda kasutada ning kostja ei ole interneti vahendusel AS-ga Inbank laenulepingut sõlminud.
Kostja leiab, et teda pettis T. T.. Viimane tuli kostja juurde 2015. aastal, tema sõnul pidi talle välismaalt raha laekuma, kuid tal ei ole pangakontot ning palus kostjalt kasutada tema kontot ja ID kaarti. T. T. selgitas seejuures, et raha laekumisel võtab selle kontolt välja või kannab selle edasi ja sellega kõik lõpeb. Kostja andis T. T.ID kaardi kuna ei osanud midagi halba kahtlustada. Hiljem selgus, et kostja pangakontole oli 21.08.2015 laekunud Inbank AS-lt 1 905 eurot ning T. T. oli selle edasi kandnud 21.08.2015 A. K. 630 eurot, 22.08.2015 J. L.630 eurot ja 23.08.2015 J.L. 639 eurot. Kostja sellest rahast midagi saanud ei ole Kostja leiab, et hagi tulnuks esitada T. T.i vastu. Kostja esitas 19.12.2017.a. politseile kuriteoteate.
8.Kostja on seisukohal, et laenuandja ei ole teostanud krediidivõimelisuse hindamist st järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kui krediidiandja rikub VÕS § 4034 lg 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidlus korral krediidiandja (VÕS § 403 4 lg 13). Kostja esitab laenu tagasimaksete maksegraafiku ümberkujundatud kujul. Kostja lisab, et on Inbank AS-le T. Tsaurmailt saadud rahaga teinud tagasimakseid kokku 385, 93 eurot: - 11.11.2015 129, 87 eurot; - 21.01.2016 62, 28 eurot; - 09.02.2016.a. 62, 28 eurot; - 07.03.2016 131, 50 eurot Kostja arvestuste kohaselt on seisuga 19.12.2017.a. laenulepingust tulenev põhivõlg 1 519, 07 eurot ja intressivõlg 0,74 eurot.
9.Kostja märgib, et kui kohus peaks hagis siiski mingis ulatuses rahuldama ja leidma, et kostjalt tuleb sisse nõuda ka viivis lepingus sätestatud määras, palub kostja viivist vähendada VÕS § 162 alusel nii kohtuotsuse kuupäeva seisuga kindla summana väljamõistetava viivise kui ka edasiselt protsendina väljamõistetava viivisemäära osas. Kostja ei suuda oma sissetulekutest ka põhinõuet tasuda. Lepingu- ja seadusjärgne viivisemäär kustutaks kostja jaoks igasuguse võimaluse majanduslikult hakkama saada. Kostja palub teha hagi täieliku või osalise rahuldamise korral väljamõistetud summa tasaarvelduse kostja kahjuhüvitise nõudega Inbank AS-i vastu summas 2 937, 29 eurot, millele lisandub tulevikus sissenõutavaks muutuvate viiviste summa tasumata põhisumma jäägilt päevas hagi esitamisele järgnevast päevast. Kuna Inbank AS ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi täitnud ja on rikkunud VÕS § 403 4 lg 6 sätestatud kohustust, on Inbank AS laenu väljastamisega kostja nimele tekitanud kahju hageja nõude ulatuses. Kostja viitab Riigikohtu lahendis 3-2-1-136-12 p 25 toodule, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumise korral võib krediidisaaja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku
asetamine olukorda milles ta oleks olnud kui ta ei oleks lepingut sõlminud ehk negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kahju hüvitamise nõude saab VÕS § 171 lg 1 ja lg 3 alusel ka hageja nõudega tasaarvestada ehk siis vastuväite esitada hageja vastu. Kostja teeb VÕS § 171 lg 1 ja lg 3 alusel hageja esitatud nõudesumma ja kostja kahjuhüvitise nõude vahel tasaarvelduse.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus, tutvunud asja materjalidega, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt.
11.Tsiviilasja materjalide kohaselt: - sõlmisid N. B. ja AS Inbank 19.08.2015.a. auto24 laenu lepingu nr L89000004205, mille kohaselt pank andis kostjale laenu 2 000 eurot (tl 19 -23); - Inbank AS kandis 21.08.2015 laenu N. B. arvelduskontole nr EE062200001103667734 (tl 82); - Inbank AS ütles 28.09.2016 laenulepingu üles, kuna kostja jättis osamaksed tasumata (tl 29); - Inbank AS loovutas laenulepingust nr L89000004205 tuleneva nõude N. B. vastu üle PlusPlus Capital AS-le (tl 30-31).
12.Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohustub laenulepinguga laenuandja andma laenusaajale laenu, laenusaaja aga kohustub tagasi maksa sama rahasumma. Poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõttes (so krediidileping, mille pooleks on majandus-või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijast krediidivõtja). VÕS § 397 lg 1 tulenevalt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingu või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja graafikujärgseid laenumakseid ei tasunud, mistõttu ütles hageja lepingu üles. Kuna laenumakseid tähtaegselt ei tasutud, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh õiguse rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist, samuti öelda leping üles VÕS § 101 lg 1 p 4, 6)
13.Kostja tugineb vastuväidetes alljärgnevale: - N. B. ei ole ise laenu taotlenud ega raha saanud /kasutanud; - laenu võttis kostja dokumentidega (ID- kaarti ja pangakonto PIN-koode kasutades) T. T.; - laenuandja on laenu väljastades rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (ei ole piisavalt kontrollinud esitatud andmeid ega laenutaotleja maksevõimet); - kuna vastutustundlikku laenamise põhimõtet rikuti, on kostjal sellest tulenevalt kahjunõue laenuandja vastu (vastavalt VÕS § 14 ja § 115 lg 1), mille kostja tasaarvestab hageja esitatud nõudega VÕS § 171 lg 1 ja 3 alusel.
14.Kohus ei nõustu kostja väidetega, et ta ei ole Inbank AS-lt laenu võtnud ning esitatud nõue seetõttu alusetu.
Laenulepingul nr L89000004205 on N. B. digitaallkiri (tl 23). Laen kanti N. B. arvelduskontole nr EE062200001103667734 (tl 82). Kostja kasutab viidatud numbriga arvelduskontot. Hageja nõue on esitatud õige isiku vastu. Laenuvõtjana ja laenulepingu poolena vastutab N. B. ka laenulepingust tulenevate kohustuste eest. N. B. kinnistas kohtuistungil 26.03.2018.a.vande all, et taotlust laenu saamiseks tema esitanud ei ole, kuid 2015. aastal andis oma ID-kaardi ja pangakaardi PIN-koodid T. T. (tl 134). Laenutaotluse esitamine ja isiku tuvastamine pangalingi kaudu isiku internetipanga kasutajatunnuse ja salasõna abil on üks isiku tuvastamise võimalikke viise. Hageja märgib õigesti, et isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p 6.2.4 kohaselt kohustub isik tagama, et tema isikliku võtme kasutamine toimuks tema kontrolli all ning kostja vastutab tehingute eest, mis on sõlmitud tema ID-kaarti kasutades ning tema enda poolt üle antud PIN-koode kasutades. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega ning panga PIN-koodid oleks kolmanda isiku (käesoleval juhul T. T.i) kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt. Kohtute infosüsteemi andmetel on T. T.it karistatud 6 korral varavastaste süütegude toimepanemiste eest (sh korduvalt karistatud KarS § 213 ja § 209 sätestatud kuritegude eest so kelmuse ja arvutikelmuse eest). Viru Maakohtu menetluses on käesoleval ajal kriminaalasi nr 1-18-2994, milles teiste seas T. T.it süüdistatakse KarS § 213 lg 2 p 1 ja 4 alusel kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises (kriminaalasi ei ole seotud N. B. esitatud kuriteoteatega). N. B. ütluste kohaselt tunneb ta T. T.it ammu, isik käis tihti tema juures, kostja tundis ja tunneb tema vanemaid. Järelikult pidi kostja olema teadlik ka T. T.i isikuga seotud riskidest.
15.Kostja väitel on ta teinud T. T.ilt saadud rahaga Inbank AS-le tagasimakseid 11.11.2015 129, 87 eurot, 21.01.2016 62, 28 eurot; 09.02.2016.a 62, 28 eurot, 07.03.2016 131, 50 eurot (vt tl 75). Kostja oma väidet tõendanud ei ole. Kohus osundab lisaks, et laenu kostja pangakontole laekumise päeval kanti kostja arvelt 630 eurot tema lapselapse A. K. kontole ja järgmisel päeval so 22.08.2015 J. L. 630 ja 639 eurot (tl 82). Kostja väitel ta ei tea, kes on J. L. Kohtule jääb aga selgusetuks kostja nimel võetud laenu väljamaksest 1/3 osa kandmine tema lapselapsele A.K. Mõistlikku selgitust ei andnud istungil sellele ei kostja ega kuulajana saalis viibinud A. K..
16.Kostja taotlus menetluse peatamiseks seoses N. B. esitatud kuriteoteatega ei ole põhjendatud. TsMS § 356 lg 1 eeldused käesoleval juhul täidetud ei ole. Laenulepingul on kostja digitaalallkiri, seega kostja vastutav lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest ning kriminaalmenetlus ei mõjuta käesoleva vaidluse tulemit. Küll aga võib anda kostjale võimaluse esitada kriminaalasjas tsiviilhagi kahju hüvitamise nõudega T. T.i vastu.
17.Kostja on seisukohal, et laenu väljastades rikkus Inbank AS vastutustundliku laenamise põhimõtet.
Kohus sellega ei nõustu. Vastutustundlik laenamine on EL tarbijakrediidi direktiivi nr 2008/48/EÜ keskne kontseptsioon ning kohustab muuhulgas laenuandjat arvutama sobiliku maksukoormuse. Eestis jõustus direktiivist ajendatud regulatsioon VÕS-is 01.07.2011. aastal. VÕS § 403 jj tulenev vastutustundliku laenamise põhimõte tähendab, et laen peab vastama tarbija vajadustele ning tarbijakrediidileping peab olema kujundatud selliseks, et lepingupooleks oleval tarbijal oleks võimalik saadud krediit tagasi maksta. KAS § 83 lg-st 3 on Riigikohus järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusesse“, mille tulemusena ta võib muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21) Kostja leiab, et hageja rikkus laenulepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet seeläbi, et ei kontrollinud piisavalt tema majanduslikku seisundit. Kohus märgib, et laenuandja laenusaaja maksevõime hindamise kohustuse kõrval on ka laenusaajal endal kohustus informeerida laenuandjat asjaoludest, mis võivad mõjutada lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostjal oli VÕS § 14 lg 2 ja § 403 4 lg 3järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja krediidiandjana võis neist lähtuda. Eeltoodu ei tähenda, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ning vajadusel neid täpsustada. Kohus ei nõustu kostja väitega, et kui Inbank AS oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja esitatud andmeid nõutava kohusetundlikkusega kontrollinud, ei oleks laenu väljastatud ning kostjale negatiivset tagajärge saabunud. Hageja selgitas kohtuistungil mil viisil kontrollitakse ja kontrolliti laenutaotleja maksevõimelisust (mh krediidiregistritest olemasolevate täitemenetluste või täitmata kohustuste kohta, kohtute inforegistrist, tl 136) ja hinnati olemasolevate andmete põhjal maksevõimeliseks. Arvestades taotletud laenu suurust (2000 eurot) ja igakuise makse suurust 62, 28 eurot (sh intress) võis kohtu hinnangul maksevõime hindamine toimuda mitte nii põhjalikult kui nt pikemaajaliste ja suuremate laenutaotluste (nt eluasemelaenu puhul) ning korrapäraste maksete teostamise korral ei muutunuks kostja sellest veel maksejõuetuks olemasolevat sissetulekut (pension + sotsiaaltoetus) arvestades.
18.Kostja märgib iseenesest õigesti, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud (vt 3-2-1-136-12 p 25). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgedesse rahalist hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude saab iseenesest tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega.
Kostja jätab aga tähelepanuta selle, et ebatäpseid (vale) andmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui hageja lepingueelse rikkumisega põhjustatud
kahju hüvitamist võib olla VÕS § 101 lg 3 alusel välistatud (kuivõrd rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu, mille riisikot ta kannab). Isegi kui nõustuda kostja esitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise etteheidetega, põhjustas kostja jaoks negatiivse tagajärje tema enda hooletu ja vastutustundetu dokumentide ja pangaandmetega ümber käimine, sellest tulenevalt laenutaotluses andmete moonutamine, millest tulenevalt leiab kohus, et isegi kui lugeda kostjal kahju hüvitamise nõude olemasolu VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 tulenevalt, oleks käesoleval juhul kahju hüvitamine välistatud VÕS § 101 lg 3 tulenevalt. Kohus on seisukohal, et kostjal ei ole käesoleval juhul VÕS § 14 § 115 kahju hüvitamise nõuet hageja vastu mida tasaarvestada hageja esitatud lepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudega.
19.Kohus on seisukohal, et hageja põhinõue 1 759, 18 eurot, intressinõue 174, 03 eurot (ajavahemik 10.04.2016 kuni lepingu lõpetamiseni 28.09.2016, lepingujärgses määras), lepingu haldustasu 9 eurot ja viivis 385, 08 eurot (ajavahemik 28.09.2016 -30.10.2017, viivise lepingujärgne määr 0,055%) on põhjendatud (tl 24-28, üldtingimuste p 6, 7, 11).
20.Kostja taotleb lisanduva viivisenõude vähendamist VÕS § 162 alusel. Hageja nõuab kostjatelt viivist TsMS § 367 alusel (so viivist mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud). Teatud juhtudel võib õiguskaitsevahendi kasutamine võib olla ebaproportsionaalne ja seega hea usu põhimõttega vastuolus. Viivisenõudel on kompensatsiooniline funktsioon ning viivisenõude esitamine lepingut rikkunud poole suhtes kompenseerib võlausaldajale võlgniku poolsest lepingurikkumisest tuleneva kahju. VÕS §113 lg 8 sätestab sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva §-s 162 sätestatule. VÕS §162 lg 1 ütleb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades muuhulgas lepingupoolte majanduslikku seisundit. VÕS-i kõrval sätestab hea usu põhimõtte ka TsÜS § 138, mille lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus mitte ainult võlaõiguslikes suhetes, vaid ka teistes eraõiguse valdkondades. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kohus võib hea usu põhimõtte järgimise eesmärgil piirata ka õiguskaitsevahendite kasutamist. Viivise vähendamine on põhjendatud kui isiku majanduslik seisund on viivise suurusega sellises seoses, et nõutud suuruses viivise väljamõistmine on kohustatud isiku suhtes ebaõiglane ehk eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema eluliste vajaduste rahuldamist põhjustaks muu suure kahju. Arvestades, et TsMS § 367 alusel väljamõistetav viivis on viivis nn tulevikku kuni põhinõude täieliku tasumiseni, on viidatud alusel viivisenõue isiku jaoks kelle sissetulek koosneb pensionist ja sotsiaaltoetusest vastukaaluks majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale krediidiandjale koormav ning kahjustab isiku elementaarset toimetulekut.
Arvestades käesoleva võlasuhte pooli: ühelt poolt krediidiasutus, teiselt poolt pensionärist tarbija, on kohtu hinnangul üheselt järeldatav, et hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivisenõude kaudu soovib. Kostja jaoks on aga lisanduva viivise nõue
ebamõistlikult koormav ning eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes hea usu põhimõtte vastane.
21.Kohus rahuldab hagi PlusPlusCapital AS nõude N. B. vastu hagis toodud ulatuses, välja arvatud viivisenõue TsMS § 367 alusel. Arvestades hagihinda, menetles kohus asja lihtmenetluses. Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Menetluskulude jaotus
22.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus rahuldab hagi, jättes rahuldamata vaid tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas, mistõttu jäävad menetluskulud TsMS 162 lg 1 alusel kostja kanda.
23.Hageja menetluskulu on menetluses tasutud riigilõiv 275 eurot, õigusabikulu 240 eurot, sõidukulu 36, 80 eurot. 23.1 Kostja vaidleb vastu hageja esitatud õigusabikulude nõudele märkides, et hageja PlusPlusCapital AS ja hageja esindaja töökoha äriühing PlusPlusLegal OÜ puhul on küll tegemist erinevate juriidiliste isikutega, kuid sisuliselt ühe ettevõttega (vt tl 75-76). Kostja arvates on sisuliselt tegemist sama ettevõtte töötaja poolt osutatud õigusteenusega, mille kulud TsMS § 175 kohaselt hüvitamisele ei kuulu TsMS § 175 lg 2 kohaselt hüvitatakse menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest vaid sõidukulud. Vastuseks kostja väidetele selgitab hageja, et PlusPlusCapial AS ja PlusPlusLegal OÜ näol on tegemist erinevate äriettevõtetega, mis tegelevad oma igapäevase majandustegevusega. PlusPlusCapital AS näol ei ole tegemist võlgnevuse sissenõudmisega tegeleva firmaga vaid ettevõttega, mis tegeleb investeerimisega võlakirjadesse, väärtpaberitesse ja muudesse sarnastesse finantsinstrumentidesse. PlusPlusLegal OÜ tegeleb erinevate isikute esindusega lepingulise esindajana (tl 111). Äriregistris on PlusPlus Legal OÜ tegevusalana märgitud „muud juriidilised toimingud“, PlusPlus Capital AS tegevusalana seevastu investeerimine võlakirjadesse, väärtpaberitesse jms finantsvahenditesse. Juhtorgani liikme kattumine ei tähenda veel seda, et tegemist on sisuliselt ühe ja sama äriühinguga, mille töötajale ei hüvitata lepingulise esindaja kulu TsMS § 175 alusel. Ka olukorras, kus õigusteenust osutab emaettevõtja/tütarettevõtja töötaja, ei ole välistatud kulude hüvitamine kui on tuvastatud õigusabikulude kohustuse tasumise kohustuse olemasolu (leping, esitatud arve vms) (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-173-15) Nimetatud lahendi p. 14 on ka riigikohus selgitanud, et nn kontsernisiseses suhtes korraldatud õigusabi osutamise juhul tuleb TsMS § 176 lg-t 6 tõlgendada nii, et tekkinud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmiseks peab olema üks juriidiline isik esitanud teisele juriidilisele isikule arve õigusabikulude tasumiseks. Käesoleval juhul on arved esitatud (tl 36,153)
23.2 Kohus on seisukohal, et õigusabikulu nõue on põhjendatud osaliselt. Kohus loeb põhjendatuks menetluses teostatud õigusabitoimingutele 2 h ajakulu x esindaja arvestatud
tunnihind 60 eurot + 1 h kohtuistungil osalemise eest tunnihinnaga 100 eurot (mitte 2,5 tundi nagu märgib hageja esindaja). Põhjendatud õigusabikulu on seega 220 eurot + sõidukulu kohtuistungile 36, 80 eurot (tl 152). 23.3 kohus mõistab kostjalt välja hageja menetluskulude katteks 275 eurot hagi esitamisel tasutud riigilõivu eest ja 256, 80 eurot õigusabikulu- kokku 531, 80 eurot.
24.Vastavalt TsMS § 177 lg 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.