Harju Maakohus
Kohtunik
Liisi Vernik
Otsuse tegemise aeg ja koht
10.04.2018.a Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-125950
Tsiviilasi
Xxxx hagi Xxxx vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 272,16 eurot
Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende
Hageja Xxxx(isikukood xxxx)
esindajad
Hageja
lepinguline
esindaja
Jelena
Lehter
(e-post
[email protected] ) Kostja Xxxx(isikukood xxxx, e-post xxxx) Menetluse liik
Lihtmenetlus
Kohus ei anna tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 järgi luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 28.12.2017 esitatud ning 11.01.2018 täpsustatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Xxxx(hageja) ja Xxxx(kostja) 03.09.2017 Tallinnas Xxxx asuva eluruumi üürilepingu. Eluruum oli antud kostjale üle 03.09.2017 kirjaliku akti alusel. Kostja on jätnud tasumata kõrvalkulud 2017 septembri eest summas 127,13 eurot ja oktoobri eest summas 122,46 eurot eest. Lepingu lõpetamisel leppisid pooled kokku, et kostja hüvitab hagejale kõrvalkulude summa 224 eurot. 25.10.2017 tunnistas kostja kirjalikult oma kõrvalkulude võlgnevust hageja ees summas 224 eurot ja kohustus tasuda kõrvalkulud hiljemalt 15.11.2017. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Kostja võlga ei tasunud. Üürilepingu p 3.3 kohaselt, kui üürnik viivitab lepingukohase makse tasumisega, siis tasub üürnik üürileandjale viivist 0,5% tasumisega viivitatud summast päevas. Viivis kõrvalkulude õigeaegselt tasumata jätmise eest moodustab 48,16 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 224 eurot ning viivise summas 48,16 eurot. Kostja vastus Kostja oma vastuses hagi õigeks ei võtnud. Eluruumi üleandmisel tasus kostja hagejale sularahas ühe kuu üüri summas 700 eurot ja tagatisraha summas 700 eurot. Kostja asus eluruumi elama koos elukaaslasega Xxxx, kellega peale sisse kolimist muutusid suhted keeruliseks. 21.09.2017 teavitas kostja hagejat telefoni teel, et soovib välja kolida ning üürileping elukaaslase nimele ümber kirjutada. Hageja arvas, et üürilepingu ümber kirjutamine ei ole vajalik ja andis kostjale suuliselt loa välja kolida. Tagatisraha kostjale ei tagastatud. 20.10.2017 võttis hageja kostjaga ühendust ja palus minna eluruumi koristama, sest Xxxx oli eluruumist lahkunud 15.10.2017. Selgus, et Xxxx oli jätnud tasumata eluruumi kõrvalkulud. Ühtegi dokumenti hageja kommunaalkulude kohta esitanud ei olnud. Õhutatuna hirmust kirjutas kostja koha peal alla paberile, mille hageja koha peal valmis kirjutas, süvenemata paberi sisusse.
Kostja koostas lepingu lõpetamise avalduse kuupäevaga 23.09.2017. Perioodil 03.09.2017-21.09.2017 kasutas kostja eluruumi kommunaalteenuseid ja selle eest on ta nõus maksma. Kuna kostja on tasunud hagejale tagatisraha, siis palub kostja antud tasu maha arvestada tagatisraha summast. Kohtu põhjendused
põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. VÕS § 313 lg 3 kohaselt ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitab, et tähtajaline üürileping peaks reeglina lõppema tähtaja möödudes. Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab aga esinema kaks eeldust- õiguslik alus ja ülesütlemisavalduse tegemine teisele lepingupoolele. Seega on üürilepingu erakorraline ülesütlemine õiguspärane siis, kui leping öeldakse üles õiguslikul alusel ning seaduses sätestatud korras. Ilma õigusliku aluseta teostatud üürilepingu ülesütlemine on tühine. Tühisel lepingu ülesütlemisel ei ole õiguslikke tagajärgi ning tühine lepingu ülesütlemine ei lõpeta üürilepingut ja see kehtib edasi. Lepingu ülesütlemist sooviv lepingupool kannab kõikide lepingu ülesütlemise eelduste täitmise tõendamise riski. Lepingust vabaneda sooviv lepingupool peab suutma tõendada, et leping enam ei kehti, st seda et on täidetud kõik lepingu ülesütlemise eeldused. VÕS § 313 lg 2 ja 3 kohaselt on erakorraline ülesütlemine lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel ning üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja väide, et ta koostas lepingu lõpetamise avalduse kuupäevaga 23.09.2017, on tõendamata. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on üürilepingu erakorralise ülesütlemisvalduse hagejale saatnud 31.10.2017 (tlk 52, 53). Vaidlus puudub, et hageja on kostja 31.10.2017 avalduse kätte saanud. Samas ei nähtu 31.10.2017 avaldusest õiguslikke aluseid üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Ühtegi põhjendust, miks üürilepingut soovitakse üles öelda ega VÕS §-des 314–319 nimetatud asjaolusid kostja ülesütlemisavalduses märkinud ei ole. Samuti selgitab kohus, et tagasiulatuvalt ei saa lepingut üles öelda. Kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt ei lõppenud üürileping seega erakorraliselt 30.09.2017. Kohtu hinnangul võib käesoleval juhul lugeda üürilepingu lõppenuks 31.10.2017 poolte kokkuleppel. Kohus selgitab, et lepingu kokkuleppel lõpetamine on võimalik üksnes siis, kui kõik lepingupooled sellega nõustuvad. Kostja on avaldanud soovi üürilepingu lõpetamiseks oma 31.10.2017 avalduses. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja lugenud üürilepingu lõppenuks 31.10.2017.
Kuna üürileping kehtis kuni 31.10.2017, siis on hageja õigustatud kuni selle ajani ka kõrvalkulusid nõudma. Kohtu hinnangul on hageja nõue tõendatud hageja poolt esitatud arvete ning kostja poolt allkirjastatud valduse üleandmise aktiga. Hageja on esitanud kõrvalkulude tõendamiseks september 2017 arve nr 201709-10213075 summas 127,14 eurot (tlk 39) ning oktoober 2017 arve nr 201710-10213071 summas 122,46 eurot (tlk 38). Kostja on allkirjastanud valduse üleandmise akti, milles on märkinud, et on nõus maksma 2 kuu kommunaalid 224 eurot (tlk 23). Seega on kostja kohtu hinnangul kirjalikult tunnistanud oma kõrvalkulude võlgnevust hageja ees summas 224 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. VÕS § 30 lg 1 kohaselt, leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Võlatunnistuseks võib olla kohustuste täitmise lubadus selliselt, et võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus (konstitutiivne võlatunnistus) või võib võlatunnistuse sisuks olla kohustuste olemasolu tunnistamine (deklaratiivne võlatunnistus). Deklaratiivse võlatunnistuse esmaseks ning põhiliseks tagajärjeks on see, et võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik (osaliselt või täielikult) tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest, millega lihtsustatakse võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut. See tähendab, et edaspidi on võlgnikul õigus esitada võlale vastuväiteid piiratud ja võlgnik saab esitada üksnes selliseid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Võlatunnistuse tähendus vastuväidete välistamise osas selgitatakse üksikjuhtumi tõlgendamisel, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huvipositsioone ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt kohtu põhjenduste osas ka Paul Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 30 komm 4.2.8., lk 173). Ka Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-21-06 punktis 15 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Riigikohus on oma lahendis 32-1-125-15 muuhulgas märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Kostja ei ole tõendanud, et tal ei oleks tema poolt tunnistatud võlga. Kohus selgitab, et üüripinna mitte kasutamine ei tähenda üürilepingu lõppemist ega vabasta üürniku üürilepinguga võetud kohustustest. Samuti on asjakohatu ja tõendamata ka kostja väide selle kohta, et kirjutas paberile alla hirmust.
oktoobrikuu üüri katteks. Seega ei ole käesoleval juhul võimalik arvestada tagatisraha kommunaalkulude võlgnevuse katteks.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.