Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke
Otsuse tegemise koht ja aeg
Tartu, 16. märts 2018. a
Tsiviilasja number
2-16-15326
Tsiviilasi
Luminor Liising AS (endine AS Nordea Finance Estonia) hagi Osaühing KLM BUILER (kustutatud), osaühing LÕUNAPIIM ja Meelis Mõttuse vastu liisingulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
10 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 11. septembri 2017. a otsus
Kaebuse esitajad ja kaebuse liik
Luminor Liising AS-i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
6. veebruar 2018. a
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Luminor Liising AS (endine AS Nordea Finance Estonia, registrikood 10237140), esindaja Cärolin Olluk Vastustajad: (kostja II): osaühing LÕUNAPIIM (registrikood 11415595) (kostja III): Meelis Mõttus (isikukood XXX), Kostjate II ja III esindaja vandeadvokaat Karin Antsov
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta Luminor rahuldamata.
Liising
AS
apellatsioonkaebus
2.Jätta Tartu Maakohtu 11. septembri 2017 otsus muutmata.
Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning
ringkonnakohtus kantud menetluskulud Luminor Liising AS kanda.
4.Rahuldada osaühing
LÕUNAPIIM
avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus. Mõista Luminor Liising AS-lt osaühing LÕUNAPIIM kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu 495 eurot (ilma käibemaksuta).
5.Rahuldada Meelis Mõttuse avaldus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus. Mõista Luminor Liising AS-lt Meelis Mõttuse kasuks välja menetluskuluna õigusabikulu 594 eurot (koos käibemaksuga). Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Luminor Liising AS (endine AS Nordea Finance Estonia, hageja) esitas 11. oktoobril 2016 hagi KLM Builer OÜ (kustutatud, kostja I), osaühing Lõunapiim (kostja II) ja Meelis Mõttuse (kostja III) vastu põhivõlgnevuse 9004 euro 68 sendi ja viivise 955 euro 32 sendi, kokku 10 000 euro, väljamõistmiseks. Hageja palus kostjatelt välja mõista menetluskuludena riigilõiv 550 eurot ja õigusabikulud 180 eurot, millele lisandub viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.
2.Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-10194 nimetati kostja I ajutiseks pankrotihalduriks E. Vallandi ja 14. märtsi 2017 määrusega kuulutati välja kostja I pankrot. Tartu Maakohtu 25. aprilli 2017 määrusega käesolevas tsiviilasjas jättis maakohus kostja I vastu esitatud hagi läbi vaatamata ja jätkas menetlust kostja II ja kostja III osas.
3.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja I ja traktori müüja kapitalirendi liisingulepingu nr 201110395 ratastraktori John Deere 7530 müügi osas. Lepingu lisaks oleva maksegraafiku täitmisel oleks viimane 60. makse olnud summas 30 649 eurot 62 senti ja jääkmaksumuseks 0 eurot. Kostjatega II ja III sõlmiti käenduslepingud, mille kohaselt vastutasid kostjad II ja III solidaarselt kostjaga I lepingust tulenevate kõikide kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingus vastutuse maksimumsummas kokku ei lepitud, kostja III vastutas maksimaalselt 153 462 euro ulatuses.
Hageja sõlmis Mecro AS-iga, kes on Stokker Agri OÜ ainuosanik, tagasiostulepingu kindlustamaks liisingulepingu mittetäitmisel võimaluse müüa lepinguese tagasi Mecro AS-ile. Kostja I oli mitme aasta vältel olnud maksetega viivituses, tasudes viimati arved täielikult
12.detsembril 2014. Viimase 3. veebruaril 2016 esitatud arve kohaselt tuli kostjal I tasuda 2084 eurot 28 senti ja võlgnevuses olev summa 13 204 eurot 14 senti, kokku 15 288 eurot 42 senti. Kostja I (kustutatud) ei täitnud lepingujärgseid kohustusi. Hageja ütles 26. veebruaril 2016 lepingu üles. Kuna kostja I vara ei tagastanud, kasutas hageja OÜ Credit Expert abi ja valdus traktori üle taastati 11. märtsil 2016. Vara tagastamisega kaasnesid kulud summas 478 eurot 80 senti. Vara tagasisaamise järel koostatud hindamisakti järgi oli ratastraktori turuhinnaks 38 000 eurot. Traktor müüdi 28. aprillil 2016 hinnaga 39 000 eurot. Lepingu p 6.7 kohaselt kui liisingulepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgne võlgnevus, põhimaksete ja vara jääkväärtuse summa, siis kohustub liisinguvõtja katma hagejale hinnavahe, ehk müügikahju. Viidatud lepingu tingimus ei ole tühine, sest arvestada tuleb vara võõrandamisel saadud hinna ja vara turuväärtuse vahelist erinevust. Hageja nõuab nii lepingu ülesütlemisega seotud kulude kui ka lepinguliste maksete võlgnevuse tasumist. Ratastraktori jääkmaksumus oli 26. veebruari 2016 lepingu ülesütlemise hetkel 29 612 eurot 78 senti, traktor müüdi hinnaga 39 000 eurot ja saadi müügikasum 9387 eurot 22 senti. Lisakuluna on käsitletavad kaskokindlustuse kulu 18 eurot 1 sent perioodil 31. märts 2016 kuni 14. aprill 2016 ja igakuine kaskokindlustuse kulu 36 eurot 4 senti. Eseme müümisel tekkis hagejal müügikulu summas 2606 eurot 67 senti. Credit Expert OÜ esitatud arve nr 04209 kirjelduses on ära näidatud kulud kahe sõiduki veo eest, sest hageja ütles üles kaks kostjaga I sõlmitud lepingut. Võlgnevusest s.o 18 391 eurost 90 sendist tuleb maha lahutada müügikasum 9387 eurot 22 senti. Kostjate võlgnevus hageja ees on 9004 eurot 68 senti. Lepingu kohaselt on viivis lepingulise kohustuse täitmisega viivitamise eest 91,25% aastas. Hageja arvestab viivist nõudekirjas maksetähtaja järgnevast päevast v.a tasumata lepingumaksete korral, kus viivist arvutatakse alates lepingu ülesütlemise teates määratletud tähtaja järgnevast päevast. Hagi esitamise seisuga on viivis 3763 eurot 96 senti. Hageja nõuab viivist 955 eurot 32 senti. Hageja on võlgnikult võla sissenõudmise andnud üle Intrum Justitia AS-ile, millega kaasneb sissenõudmise kulu 40 eurot. Ratastraktori turuhinna kujunemise aluseks ei saa olla teised sarnased traktorid, vaid arvestada tuleb vara tegelikku seisukorda. Tegelik müügihind kujuneb müüja ja ostja vahelistest läbirääkimistest, traktor pannakse alati müüki kõrgema hinnaga. Traktori müügihind on kajastatud vara hindamisaktis, kus on kirjas ratastraktori müügihinda mõjutavaid puudused. Aku ostmist kinnitab hagi lisas 10 olev Stokker Agri OÜ arve. Stokker Agri OÜ varuosade ja tööde pakkumise kohaselt oleks ratastraktori remonditööde maksumus 10 % allahindlusega olnud ilma käibemaksuta 9269 eurot 64 senti, koos käibemaksuga 11 123 eurot 57 senti. Mascus Eesti müügiportaalis on sama väljalaskeaasta traktorite hind 53 900 kuni 70 028 eurot. Hindamisakt on koostatud koheselt peale traktori valduse taastamist 11. märtsil 2016. Traktori väärtust hinnati valduse taastamise järel, mitte müügihinna põhjal. Ratastraktor oli müügis Stokker Agri OÜ käes. Tagastatud liisinguesemete müümisel on tavapärane praktika, et kui vahendaja leiab ostja, siis vormistatakse ostjaks vahendusfirma. Toiming oli vajalik, et hageja ei vastutaks uue omaniku ees vaid vastutab vara müüja. Kostja I sai mõjutada müügiprotsessi. Hageja saatis 22. märtsil 2016 teate, et ratastraktor on müügis hinnaga 45 000 eurot ja kui käendajal on andmed ostja kohta, kes ostab kõrgema hinnaga, siis tuleb sellest koheselt teatada. Lepingu ülesütlemisteates teatati, et vara valduse saamisel suunatakse vara müüki ja seda saab jälgida viidatud aadressil, müügitehingu hinnad
võivad erineda +/- 15% hinnapakkumistest. Kostjad ei ole müügiprotsessi vastu huvi tundnud. Alates 1. augustist 2014 oli paberarvete väljastamine tasuline. Vastavalt liisingulepingu punktile 4.4 oli kostja I kohustatud tasuma hagejale lepingumaksed ja muud lepingust tulenevad maksed ja kandma lepingus ning hageja hinnakirjas sätestatud kulud, paberarve väljastamise tasu oli 58 senti.
4.Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Liisinguese müüdi oluliselt alla turuhinna ja nõude kujunemine ei ole selge. Hagiavaldusele lisatud arvetest ei nähtu, et lepingu ülesütlemise seisuga oli võlgnevus 15 288 eurot 42 senti. Arvetel on kajastatud Intrum Justitia AS-i teenustasu, mille suurus on arvetel muutuv. Hagile lisatud arvete alusel ei ole võimalik tuvastada, millise paberarve tasu maksmist on kostjalt I nõutud, mis perioodi eest on kajastatud viivis ja intress, kuidas on kujunenud kindlustusmakse. Ratastraktori müügihind ei vasta turuhinnale. Ratastraktori turuhinnaks on hagiavalduse kohaselt 2016 märtsi seisuga 38 000 eurot (ilma käibemaksuta), lepingus on vara maksumuseks ilma käibemaksuta 127 885 eurot, ratastraktori väärtus on langenud 88 885 eurot. Hageja tegevus müügikahju vältimiseks ei ole selge. Lepingu järgi on Stokker Agri OÜ olnud ratastraktori müüjaks, ülevaatajaks ja hindajaks pärast lepingu ülesütlemist ja ostjaks. Stokker Agri OÜ on ostnud ratastraktori enda poolt määratud hinnaga ja seetõttu on tekkinud müügikahju 9387 eurot 22 senti. Tegemist ei ole jälgitava, sõltumatu ja objektiivse müügiprotsessiga. Mascus Eesti kodulehelt nähtuvalt on ratastraktorite müügihind John Deere 7530 väljalaskeaastaga 2011 olnud vahemikus 53 900 eurot kuni 82 000 eurot. Ratastraktori ülevaatusaktil märgitu kohaselt on odomeetri näit 6003 h. Mascus Eesti andmetel on nt 6500 töötunniga traktori hinnaks 70 028 eurot ja isegi 8916 töötunniga traktori hinnaks 63 709 eurot. Hageja poolt esitatud kaskokindlustuse kulu tõendis märgitu kohaselt on kindlustusväärtuseks eseme turuväärtus ning kindlustusväärtuseks on tõendi kohaselt 77 000 eurot, liisinguobjekti müük jääb kindlustusperioodi sisse. Seega võrreldes liisingueseme müügihinda ja aastal 2015 kindlustuse tegemise aegset hinda on ratastraktor müüdud turuhinnast poole madalama hinnaga. Kindlustusteatisel märgitud turuhind on samas suurusjärgus kostjate poolt esitatud tõenditega ratastraktori turuhinna kohta. Hagejal tekkinud müügikahju eest vastutab hageja ise. Hageja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et ta oleks teinud kõik endast oleneva müügil parima tulemuse saavutamiseks. Traktori turuhinnaks ei saanud 2016 aastal olla 38 000 eurot, kui sama väljalaskeaasta ja töötundidega traktori hinnaks aastal 2017 oli 70 000 eurot. Müügirisk lasub hagejal. Hageja lisakulud: kaskokindlustuse kulu 18 eurot 1 senti, müügieseme müümise kulud 2606 eurot 67 senti ei ole tõendatud. Komisjonimüügi summa kujunemine ei ole selge. Stokker Agri OÜ arve järgi on toote kirjelduses aku summas 266 eurot 67 senti, seost lepinguesemega ei nähtu. Samal arvel on komisjonimüük 2340 eurot, selle summa kujunemist ei nähtu. Vara tagastamisega seotud kulud 478 eurot 80 senti ei ole tõendatud, sest arvel on viidatud lisaks kostjale I ka OÜ-le Odien. Selge ei ole, kuidas viidatud kulud on seotud lepingu ülesütlemisega. Samuti ei nähtu, mis summalt ja millise perioodi eest on arvestatud viivist ja intressi. Välja ei ole toodud, mille alusel on nõutud paberarve tasu ja millise arve eest seda tasu nõutakse. Lepingumaksetes on kajastatud kindlustuse maksed summas 18 eurot 1 senti, ei selgu, kas tegemist on ühe ja sama kindlustuse maksega või on need erinevad. Liisingulepingu punkt 6.7 ei ole lubatav kokkulepe, sest liisingueseme võõrandamise risk lasub ka liisinguandjal, liisinguvõtjale ei saa panna liisingueseme võõrandamise hinnariski, liisinguvõtja ei saa müügiprotsessi oluliselt mõjutada.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus jättis 11. septembri 2017 otsusega hagi kostjate II ja III vastu rahuldamata ja kostjate II ja III menetluskulud summas 726 eurot hageja kanda. Maakohus leidis, et kostja I ja hageja vahel sõlmiti kapitalirendi tüüpi liisinguleping. Lepingu p 3 on küll kokku lepitud vara jääkväärtus lepingu tähtaja lõpus s.o 29 234 eurot 51 senti, kuid nii hageja kui ka kostjad on selgitanud, et silmas on peetud kapitalirendi tüüpi liisingulepingut, 60. osamaksega pidi liisinguvõtja tasuma kogu maksumuse. Kostjatega II ja III sõlmiti käendusleping nr 201110395. Kostjaga II sõlmitud käenduslepingu p 3 järgi on vastutuse maksimumsumma 153 462 eurot. Kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingus ei ole kokku lepitud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega tagavad kostjatega II ja III sõlmitud käenduslepingud kostja I poolt võetud kohustuste täitmise. Hageja poolt kostjatele 26. veebruaril 2016 saadetud liisingulepingu ülesütlemise teatest nähtuvalt on leping üles öeldud, kuna liisinguvõtja on korduvalt jätnud tasumata lepingumaksed (tl 25-26). Teate kohaselt on võlgnevuse suurus 26. veebruari 2016 seisuga 15 288 eurot 42 senti, mis palutakse üle kanda 5 päeva jooksul teate saamisest. Sama tähtaja jooksul tuleb ratastraktor üle anda. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et võlgnevuse kujunemine ei ole jälgitav ja tõendatud. Maakohus luges tõendatuks, et hageja on lepingu üles öelnud 26. veebruaril 2016 ülesütlemiseavaldusega. Kostjad ei ole lepingu rikkumist ja lepingu ülesütlemist vaidlustanud. Poolte vahel on vaidlus lepingu punkti 6.7 kehtivuse üle, mille kohaselt juhul, kui lepingu ülesütlemise korral on vara võõrandamise hind väiksem kui lepingu järgse võlgnevuse ja põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summas, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie päeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et lepingupunkt 6.7 tuleb lugeda tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 järgi. Maakohus nõustus kostjaga, et viidatud lepingu punkti järgi lasub kogu müügirisk liisinguvõtjal, kellel puudub võimalus lepingu eseme võõrandamisel osaleda. Kuigi hageja on märkinud, et kostjatel oli võimalus ratastraktori müügis osaleda, ei muuda esitatud väide pooltevahelise lepingu p 6.7 sisu ja seda kehtivaks. Viidatud punkti tühisus ei mõjuta ülejäänud lepingu kehtivust. Hageja väidete kohaselt oli kostjatel võimalus müügiprotsessis osaleda. Maakohus leidis, et hageja 22. märtsi 2016 e-kiri (tl 150) ei anna kostjatele tegelikku võimalust müügiprotsessis osalemiseks, vaid seda saab pidada näilikuks. Olles teadlik vara omaniku määratud müügihinnast, ei leia mistahes pingutustega isikut, kes ostaks sama vara kõrgema hinnaga. Tegelik müügiprotsessis osalemine oleks kostjatele tagatud juhul, kui lepingus või ka teates oleks märgitud (lepingus kokku lepitud) teatud ajavahemik, millal kostjatel oleks võimalus leida ostja enda poolt määratud hinnaga. Kui kostjad sellist ostjat ei leia, saaks müügiga edasi tegeleda juba hageja lepingupartner. Maakohus nõustus kostjatega selles, et kuigi kohus on menetluse uuendamise määruse p 2.2 andnud hagejale võimaluse esitada tõendid ratastraktori müügi kohta, ei ole hageja sellist tõendit esitanud (tl 124 pöördel). Maakohus leidis, et hageja poolt teostatud toimingute ajavahemik viitab samuti asjaolule, et tegelikult ei olnud kostjal võimalust müügiprotsessis osaleda. Leping öeldi üles 26. veebruaril 2016, valdus ratastraktori üle taastati 11. märtsil 2016, hindamisakt koostati 18. märtsil 2016, teade müügi kohta saadeti liisinguvõtjale ja käendajatele 22. märtsil 2016, ratastraktor müüdi
28.aprillil 2016, müügiarve on vormistatud 10. mail 2016. Seega on liisingulepingu ese müüdud ca ühe kuu jooksul ja sellisel ajavahemikul ei saanud kostjad müügiprotsessi sekkuda.
Maakohus leidis, et juhul, kui lepingu eseme müüki oleks kostjad saanud mõjutada ka reaalselt või kui hageja oleks müünud vara vastavalt turuhinnale, ei oleks välistatud olukord, kus ostjaks osutub endine vara müüja ja hindaja. Hageja ei ole esitanud andmeid selle kohta, kas ja missuguse hinnaga oleks Mecro AS, kellega hagejale on tagatisena sõlmitud tagasiostuleping, olnud nõus ratastraktori tagasi ostma. Maakohus nõustus kostjatega, et hageja poolne müügiprotsess ei ole olnud läbipaistev ja erapooletu. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole teinud kõike endast olenevat, et saavutada ratastraktori võõrandamisel parim tulemus. Maakohus leidis, et sarnase ratastraktori müügihind oleks 67 950 eurot. Isegi kui arvestada asjaoluga, et ratastraktor vajas remonti (tl 148-149) ja väidetav remondisumma müügihinnast maha arvata, oleks müügihinnaks kujunenud 56 826 eurot 43 senti [(82000-53900)÷211123,57]. Ratastraktor müüdi hinnaga 46 800 eurot, seega ca 10 026 euro 43 sendi võrra tegelikust turuhinnast soodsamalt, hinna erinevus on 82,35%. Hageja poolt esitatud seadme ülevaatuse aktist nähtuvalt on määratud ratastraktori hinnaks küll 38 000 eurot, millele lisandub käibemaks, märgitud on sedagi, et arvesse on võetud sarnase sõiduki müügipakkumisi nii Eestis kui ka Euroopas (tl 34), kuid seadme ülevaatusaktis hinna määramine ei ole kontrollitav, sellest ei nähtu, milliseid konkreetseid pakkumisi on arvesse võetud. Kui ratastraktor oleks müüdud ligilähedaselt turuhinnale, oleks müügist saadav summa katnud kõik lepingust tulenevad võlgnevused. Hageja on ratastraktori müünud turuhinnast madalama hinnaga, müügiprotsess on olnud ainult tema kontrolli all ja seetõttu on ta ise oma tegevusega endale kahju tekitanud. Maakohus leidis, et kui hagi kuuluks rahuldamisele, oleks vastavalt lepingule rahuldatud ka viivise, kaskokindlustuse, paberarve esitamise ja valduse taastamisega kaasneva kulu nõue. Põhjendatud ei oleks olnud müügikulu uue aku maksumuse osas ega teenustasu Intrum Justitia AS-ile.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude ja menetluskulud hageja kanda ning teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega mõista hageja kasuks kostjatelt välja põhivõlgnevus 9004 eurot 68 senti, viivis 955 eurot 32 senti ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Menetluskulud jätta kostjate kanda. Maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja 2 ning § 442 lg-t 8. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud kostjad ühe kuu ja ühe nädala jooksul müügiprotsessist osa võtta. Hageja saatis kostjatele teabe liisingueseme müümise ja müügihinna kohta, kostjad ei ole kordagi teatanud, et nad soovivad müügiprotsessis osaleda, samuti ei ole kostjad hagejaga ühendust võtnud müügihinna kujunemise või omapoolsete ettepanekutega. Kostja I oli alates 2015. aasta algusest osamaksete tasumisega viivituses, lepingu ülesütlemisel ei tagastanud kostja I vara iseseisvalt, vaid hagejal tuli vara tagastamiseks kasutada koostööpartnerit. Kostjad ei ole kordagi näidanud üles huvi liisingueseme väärtuse või liisingueseme müümise üle. Kostjal I oli juba 2015. aasta algusest selge, et ta on viivituses maksete tasumisega ning juba sel ajal oli liisinguvõtjal võimalus otsida liisinguesemele uus ostja. Üldteada on asjaolu, et peale vara valduse saamist suunab hageja vara müüki. Kui kostjad hagejaga ühendust ei võtnud, siis järelikult ei olnud nad huvitatud müügiprotsessist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et liisinguvara turuhinna määramisel ei saa lähtuda hageja poolt esitatud hindamisaktist. Hageja teavitas kostjaid liisingueseme müüki suunamisest ja samuti andis teada, millise hinnaga liisinguese müüki suunati. Liisinguese oli müügis nii
veebiportaalis kui ka Stokker Agri OÜ müügiplatsil. Maakohus ei ole selgitanud, milliseid meetodeid oleks hageja pidanud veel kasutama parima tulemuse saavutamiseks. Hageja on 15. juuni 2017 seisukohas selgitanud, et hageja sõlmis Mecro AS-ga (Mecro AS on äriühingu Stokker AS varasem ärinimi, kes on ühtlasi liisingueseme müüja Stokker Agri OÜ ainuosanik) tagasiostulepingu kindlustamaks, et juhul, kui liisinguvõtja ei tasu lepingujärgseid makseid ja hageja ütleb lepingu üles, siis on hagejal võimalus liisinguese müüja Mecro AS-le. Hagejal puudus igasugune kohustus müüja liisinguese Mecro AS-ile. Kohtuotsusest ei selgu, miks tuli hagejal küsida hinnapakkumist Mecro AS-ilt, kui tegemist on hageja ja kolmanda osapoole vahelise kokkuleppega ning sisuliselt ei oma antud asjas tähtsust. Kostjate poolt esitatud veebilehe väljavõttel ei näe traktori tegelikku tehnilist seisukorda, seal kajastuvad vaid traktorite väljalaskeaasta ja töötundide arv, mis ei ole piisav hindamaks vaidlusaluse traktori turuhinda. Veebilehe müügipakkumiste hinnad on vahemikus 53 900 eurot kuni 70 028 eurot (arvestades vaid väljalaskeaastat ja töötundide sarnasust), mis teeb hinnavaheks umbes 16 000 eurot. Hinnavahe näitab, et müügis olevate traktorite seisukorrad ja hinnad erinevad üksteisest oluliselt. Traktori hinna kujunemisel ei saa võtta aluseks vaid traktori väljalaskeaastat ja töötundide arvu. Maakohus leidis, et sarnase ratastraktori müügihind oleks 67 950 eurot, kuid ei ole hinna kujunemist selgitanud. Ka kostjate poolt esitatud müügipakkumiste hinnad ei ole nii kõrged, kohtu poolt nimetatud 67 950 eurost kõrgema hinnaga müüakse vaid kahte traktorit, samas on vastustajad esitanud 14 traktori müügipakkumised. Hageja lasi liisinguesemed hinnata majandus- ja kutsetegevuses tegutseval spetsialistil.
8.Kostjad II ja III paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. E-kirja saatmisega ei antud kostjatele tegelikku võimalust müügiprotsessis osalemiseks ning asjaolusid arvestades on e-kirja saatmisega tekitatud selleks näilik võimalus. Liisinguandja nõudeks on peale vara müüki 9004 eurot 68 senti, mis on konkreetse traktori hinda arvestades suhteliselt väike summa, pikema müügiperioodi jooksul oleks tõenäoliselt õnnestunud liisinguobjekt müüa hinnaga, mis oleks katnud kõik kulud. Müügiprotsessi näilikkuse hindamisel on oluline ka see, et liisingueseme hindamise ja müügiprotsess ei ole toimunud läbipaistvalt. Kogu protsessi on n-ö juhtinud Stokker Agri OÜ. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, kuidas müügiprotsess läbi viidi, milliste kanalite kaudu ja milles müügitegevus seisnes. Olenemata sellest, kas hageja kasutas tagasiostuõigust on hagejal kui liisinguandjal kohustus viia läbi objektiivne müügiprotsess ning tagada liisingueseme müük turuhinnale vastavalt ning mitte panna liisingueseme võõrandamise hinnariski ainult liisinguvõtjale. Maakohus andis hagejale võimaluse esitada tõendeid selle kohta, et Stokker Agri OÜ poolt turuhinna määramisel on kasutatud võrdlusena sarnaste sõidukite müügipakkumisi nii Eestis kui Euroopas. Hageja ei ole neid tõendeid kohtule esitanud. Konkreetse traktori hinna kujundamisel tuleb arvestada konkreetse traktori seisukorda. Samas on kostjate esitatud müügipakkumistega tõendatud, et hind, millega traktor võõrandati Stokker Agro OÜ-le on ilmselgelt liiga madal, kui võrrelda seda analoogsete traktorite müügipakkumistega. Hageja on esitanud Stokker Agri OÜ 30. märtsi 2016 pakkumuse, mis on justkui adresseeritud kostjale I, kuid tegelikkuses on see esitatud hagejale. Kui võrrelda hagiavalduse lisaks 7 olevas hindamisaktis välja toodud väidetavaid puudusi ning 15. juuni 2017 menetlusdokumendi lisaks 3 olevas pakkumuses toodud kuluartikleid, siis ei ole nimetatud
hinnapakkumist ja selles toodud kuluartikleid võimalik üks-ühele seostada väidetavate traktoril esinenud puudustega. Samuti ei ole hageja välja toonud seda, kuidas just konkreetsed puudused on mõjutanud traktori turuhinda, sest nagu seadme ülevaatusaktis nr 10 märgitud, on sõiduki turuhinna määramisel võetud eelduseks, et sõiduk on tehniliselt korras (v.a aktis toodud märkused, hagiavalduse lisa 7). Isegi kui arvestada liisingueseme hinna määramisel hageja poolt välja toodud puudusi, on ilmselge, et liisingueseme tegelik müügihind ei jää lubatud 10 % hinnakõikumise piiresse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuab kostjatelt II ja III kui käendajatelt kostja I kui liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat võlgnevust, kokku 10 000 eurot. Maakohus jättis hageja nõude rahuldamata. Hageja, Stokker Agri OÜ ja kostja I sõlmisid 1. augustil 2011 liisingulepingu nr 201110395 (tl 139 jj), mille esemeks oli ratastraktor John Deere 7530 maksumusega 127 885 eurot ilma käibemaksuta. Liisinguleping sõlmiti 60 kuuks, vara jääkväärtuseks oli lepingu tähtaja lõpuks 29 234 eurot 51 senti. Liisingulepingu p-s 1.2 on pooled kokku leppinud, et kui liisinguvõtja on lepingu tähtaja lõpuks tasunud kõik lepingumaksed, läheb vara omandiõigus üle liisinguvõtjale. Maksegraafiku järgi on 60. osamakse sooritamisel lepinguline jääkmaksumus null (tl 10-11). Hageja sõlmis kostjaga II ja kostjaga III käenduslepingud VÕS § 142 lg 1 mõttes liisingulepingust tulenevate kostja I kohustuste täimise tagamiseks. Käenduslepingute kehtivuse suhtes poolte vahel vaidlus puudub.
10.Esmalt peatub ringkonnakohus hageja nõude õiguslikul alusel. Hageja ja kostja I vaheline leping on liisinguleping VÕS § 361 tähenduses. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, et liisinguleping oli kapitalirendi tüüpi leping ning hageja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Hageja tugineb oma nõudes liisingulepingu p-le 6.7, mille kohaselt juhul, kui lepingu ülesütlemise korral vara võõrandamisel saadud hind on väiksem kui lepingujärgse võlgnevuse ja põhimaksete (arvestatuna lepingu tähtaja lõpuni) summa, kohustub liisinguvõtja katma liisinguandjale hinnavahe viie (5) päeva jooksul alates liisinguandja poolt nõude esitamisest. VÕS § 149 lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja I vaheline liisinguleping oli sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 tähenduses. Tüüptingimuste kehtivust kontrollib kohus õiguse kohaldamise küsimusena sõltumata poolte seisukohtadest. Maakohus on õigesti kontrollinud hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel tüüptingimuste tühisust. Maakohus on õigesti järeldanud, et tegemist ei ole kehtiva lepingutingimusega. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suur kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada
tegeliku kahju suurust. VÕS § 44 järgi eeldatakse, et nimetatu kehtib ka lepingutele, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on just hageja tüüptingimuste p-i 6.7 hinnates leidnud, et Riigikohtu praktika järgi on poolte kokkuleppel lubatud (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kuid selline kokkulepe peab vastama mitmetele kriteeriumidele. Liisingueseme müügihind ei tohi erineda oluliselt eseme turuhinnast (mõistlikuks ja lubatavaks on peetud hinnaerinevust kuni 10%) ning liisinguandjal peab olema kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatav ei ole aga kokkulepe, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt Riigikohtu 3. mai 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-21-17, p 23.3). Hageja ringkonnakohtule esitatud selgituse kohaselt ei oma nimetatud lepingupunkti kehtivus praeguse vaidluse juures tähtsust (tl 188). Hageja selline seisukoht ole kooskõlas tema kohtule esitatud nõudega: hageja tugines hagis just nimetatud lepingupunktile. Tugineda lepingupunktile, mille kehtivus ei ole nõude esitajale oluline, on oma olemuselt õiguste kuritarvitamine. Ringkonnakohus leiab, et kuigi praegusel juhul on hageja esitanud hindamisakti lepingueseme väärtuse kindlaksmääramisel, annab liisingulepingu p 6.7 võimaluse liisinguandjale võõrandada ese ka ilma omapoolsete kohustusteta: ilma hindamisakti koostamata, liisingueseme võõrandamisel parimat müügitulemust saavutamata ning liisinguvõtjal müügiprotsessis osalemist võimaldamata. Lepingutingimus, mis annab liisinguandjale sisuliselt piiramatu võimaluse liisingueseme võõrandamise tingimusi ühepoolselt kindlaks määrata, kahjustab ebamõistlikult teist lepingupoolt ja on seetõttu tühine. Kohtumenetluses tuleb majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust sellise lepingutingimuse põhjendatuse kohta (lähtudes tema kanda jäävast kõrgendatud lepingujärgsest riskist vms asjaolust).
11.Ringkonnakohus leiab, et tühine on ka liisingulepingu p 6.5, mille kohaselt on märgitud tagatisena tagasiostuleping Mecro AS-ga. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on Mecro AS äriühingu Stokker AS varasem ärinimi, kes on ühtlasi liisingueseme müüja Stokker Agri OÜ ainuosanik. Nimetatud lepingutingimusest ei selgu aga ühtegi täpsemat määratlust müügiprotsessi kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist lepingutingimusega, mis annab liisinguandjale praktiliselt ainuõiguse ühepoolselt otsustada kas, kuidas ja millistel tingimustel määratakse kindlaks liisingulepingu eseme „tagasi“ võõrandamine müüjale ning liisinguvõtja õigus osaleda müügiprotsessis sõltub täielikult müüja tahtest. Liisingueseme võõrandamise hinnarisk on seega ainuüksi liisinguvõtjal. Ebaselgeks jääb, kuidas on lepinguga tagatud liisinguvõtja teavitamine müügiprotsessist ja tema õigus otsida ostjaid, kes maksaksid kõrgemat hinda, või mõjutada muul moel müügihinna kujunemist. Ringkonnakohtu hinnangul on liisingulepingu p 6.5 tühine lepingutingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.
12.Kuna tüüptingimuste osaline tühisus ei mõjuta kogu liisingulepingu kehtivust, siis tulevad liisingulepingu p-de 6.5 ja 6.7 tühisuse tõttu liisinguandja nõude alusena kohaldamisele seadusjärgsed liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb VÕS § 367 lg-test 1 ja 2 tulenevatest hageja nõuetest maha arvata traktori väärtus tagastamise ajal. Praegusel juhul tuginevad kostja vastuväited hageja nõudele liisingulepingu ülesütlemise järgse hagejapoolsele liisingueseme väärtuse ebaõigele määramisele.
Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei ole liisingulepingu eseme väärtuse kindlakstegemisel rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on lugenud hageja liisingulepingust tulenevate nõuete kujunemise põhjendatuks, apellatsioonkaebuses ei vaidlustata maakohtu seisukohta. Seega on ringkonnakohtus vaidluse all liisingulepingu eseme väärtus selle tagastamise ajal, mille kohta saavad TsMS § 230 lg 1 järgi tõendeid esitada mõlemad pooled.
13.Hageja on liisingueseme väärtuse tõendamiseks esitanud seadme ülevaatusakti (tl 34), milles on märgitud eseme eeldatav turuhind. Ülevaatusakti on koostanud Stokker Agri OÜ, kes on lepingueseme müüja ning seotud omakorda lepingueseme „tagasi“ ostmiseks õigustatud isikuga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatu ei tõenda lepingueseme väärtuse erapooletut kujunemist, seda vaatamata apellatsioonkaebuse väidetele, et liisinguese hinnati majandus- ja kutsetegevuses tegutseva spetsialisti poolt. Hageja ei ole esitanud vaatamata maakohtu nõudmisele (tl 124) apellatsioonkaebuses väidetud lepingueseme müümist veebiportaalis: selle kestvust, tingimusi, kättesaadavuse võimalusi jms. 22. märtsi 2016 teates liisingueseme võõrandamise kohta (tl 150) on hageja märkinud internetiaadressi, kust saab jälgida müügiprotsessi ja vara müügihinna kujunemist. Ühestki hageja kohtule esitatud tõendist ei tulene müügihinna kujunemise aluseid lisaks Stokker Agri OÜ poolt määratule ning seda, et müüja oleks teinud mingisuguseidki jõupingutusi, pidanud läbirääkimisi või võrrelnud pakkumisi teistest riikidest. Ka asjaolu, et traktori ostis selle hindamisega seotud isik tuhat eurot kallimalt, kui ta ise selle väärtuse varasemalt kindlaks määras, näitab et müügihinna kujunemine ei ole hagejale olnud oluline. Kui liisinguvõtja või käendaja eseme väärtust vaidlustavad, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Kostjad on esitanud müügikuulutused sarnaste ratastraktorite hinna osas (tl 98-101). Ringkonnakohtu istungil ei esitanud hageja vastuväiteid selle kohta, et kostjate esitatud müügikuulutuste portaal ei kajastaks õigeid andmeid, eelduslikult on tegemist lõpliku hinnaga (tl 186 pöördel). Nimetatud hinnapakkumiste järgi on sarnaste traktorite hind vahemikus 53 900 — 82 000 eurot, seega on ka kõige madalam pakkumine üle 10% kõrgem, kui hageja saavutatud müügihind. Hageja on menetluses esitanud liisingulepingu eseme puuduste suhtes tõendina Stokker Agri pakkumuse väidetavalt põhjendatud remonditööde kohta 11 123 euro 57 sendi ulatuses (tl 148-149). Kui see hind arvestada maha hageja esitatud kõige madalama hinnaga pakkumisest ning eeldada, et müügiportaalis pakutud traktorile ei ole vaja teha ühtegi remonditööd, jääb hageja saavutatud müügihind: 39 000 eurot (ilma käibemaksuta) sellest madalamale. Samas ei vasta selline mehhaaniline remondikulude mahaarvamine müügihinnast puudustega eseme väärtuse arvutamise metoodikale VÕS § 112 järgi ning ei pruugi kajastada eseme väärtust. Ringkonnakohus leiab, et kostjad on menetluses tõendanud, et hageja poolt saavutatud müügihind ei vastanud eseme väärtusele, maakohus on õigesti lähtunud eseme väärtuse määramisel keskmisest kostjate poolt esitatud müügikuulutuse hinnast (vt Riigikohtu
6.veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas 3-2-1-184-12, p 28, mille kohaselt müügiportaalis avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid võivad olla tõenditeks TsMS § 229 lg 1 mõttes ja vastata dokumentaalse tõendi tunnustele TsMS § 272 lg 1 järgi).
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja I ei saanud mõjutada müügiprotsessi. 22. märtsi 2016 teade liisingueseme võõrandamise kohta (tl 150) on üldsõnaline ega anna liisinguvõtjale võimalust müügiprotsessi mõjutada või selles osaleda. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et kostja I ei teavitanud hagejat soovist leida ise traktorile ostja ning hagejal puudus igasugune kohustus järjepidavalt paluda kostjatel iseseisvalt tegeleda liisingueseme müügiga. Samas on hageja saatnud asja materjalide põhjal müügi kohta ühe teate ning maakohus on põhjendatult leidnud, et tegelik võimalus kostjal I
müügiprotsessi osaleda puudus. Leping öeldi üles 26. veebruaril 2016, valdus ratastraktori üle taastati 11. märtsil 2016, hindamisakt koostati 18. märtsil 2016, teade müügi kohta saadeti liisinguvõtjale ja käendajatele 22. märtsil 2016, ratastraktor müüdi 28. aprillil 2016, müügiarve on vormistatud 10. mail 2016. Seega on liisingulepingu ese müüdud ca ühe kuu jooksul.
15.Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire ning määranud kostjate menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja II esindaja ajakulu 4,50 tundi ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud, kokku summas 495 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus peab kostja II esindaja tunnitasu 110 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Ringkonnakohus rahuldab kostja II taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistab hagejalt kostja II kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 495 (4,50×110) eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja III esindaja ajakulu 4,50 tundi ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud, kokku summas 594 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab kostja III esindaja tunnitasu 132 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks. Kostja III palub menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Ringkonnakohus rahuldab kostja III taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistab hagejalt kostja III kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 594 (4,50×132) eurot (koos käibemaksuga).
Kai Kullerkupp
Kersti Kerstna-Vaks
Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.