Võlaõigus › Korteriühistuseaduse alusel osutatavate teenuste asjad

mnt.16

menetluskulude

suuruse

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hageja on jätnud puhastamata maja trepikoja koridori seinad, põrandad ja aknad ning sellel põhjusel on ta õigustatud VÕS § 110 alusel keelduma majandamiskulude tasumisest. Kostja leiab täiendavalt, et hageja pole esitanud ühistu üldkoosoleku otsuseid, millest nähtuks majandamiskulude suuruse ja arvestamise kohta otsustuste tegemine ning ühistu poolt esitatud arvetest ei tulene kostjale kohustust tasuda hageja poolt nõutud summa. Korteriühistu põhikirjaga ei saa luua korteriomanikule kohustust tasuda majandamiskulude eest ilma kehtiva üldkoosoleku otsuseta. Kostja on seisukohal, et tal puudub kohustus tasuda nõudeid, mis on ebaselged ja tõendamata. Kostja märgib lisaks, et viimaste aastate üldkoosolekute otsused on tühised, kuivõrd nende kokkukutsumisel on jämedalt rikutud seadusest tulenevat koosoleku kokkukutsumise korda. Nimelt, mitte ühestki viidatud üldkoosolekute kokkukutsumise kutsest ei nähtu koosoleku toimumise kohta. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus tasuda hagejale perioodil 01.02.201401.12.2015 tekkinud majandamiskulude võlgnevus summas 1327,44 eurot. Kostja leiab, et kuivõrd majandamiskulude jaotamise ja arvestamise kohta pole vastu võetud üldkoosoleku otsuseid ja hageja pole taganud koridori seinte, põrandate ja akende puhastamist, siis puudub kostjal kohustus tasuda hageja poolt esitatud arveid vaidlusaluse perioodi eest. Hageja on seisukohal, et reeglid majandamiskulude jaotamise ja arvestamise kohta ühistu liikmete vahel määratlevad antud olukorras seadus, põhikiri, tava, majanduskavad ja majandusaasta aruanded. Hageja leiab, et kostja paljasõnalised väited koridori seinte, põrandate ja akende puhastamata jätmise kohta ei saa olla aluseks majandamiskulude tasumata jätmiseks. Kohus märgib selgitavalt, et käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldub enne 01.01.2018 kehtinud korteriühistuseadus (KÜS) (RT I, 09.05.2017, 16) ja korteriomandiseadus (KOS) (RT I, 21.05.2014, 19). KÜS (RT I, 09.05.2017, 16) § 51 lg 1 kohaselt lähevad korteriühistu olemasolul korteriomandi võõrandamisel või pärimisel korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest.

KOS (RT I, 21.05.2014, 19) § 13 lg 1 sätestab, et korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalik-õiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. KÜS (RT I, 09.05.2017, 16) § 151 lg 1 kohaselt on majandamiskulud käesoleva seaduse tähenduses korteriühistu vajalikud kulud eluruumide ja nende pindala osatähtsusele vastava elamu ja elamu ümbruse osa hoolduseks ja remondiks ning tasu korteriühistu poolt elamu majandamiseks osutatud ja ostetud teenuste eest, sealhulgas energiaauditi ja energiamärgise tellimise eest, arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei sätestata teisiti. Kohus on tuvastanud, et hageja nõude aluseks on majandamiskulude võlgnevus, mis täpsemalt koosneb järgmistest kuluartiklitest: vesi ja kanalisatsioon, vee soojendamine, küte, üldelekter, lift, prügivedu, avarii- ja remondifond, hoolduskulud, laen, üldvesi ja kindlustus. Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on hageja liige alates 19.04.2004 ja kulud on oma iseloomult majandamiskulud. Hageja põhikirjas (kd I, tlk 76-77) on reguleeritud vastavate majandamiskulude jaotus ja arvestus järgmiselt (põhikirja punktid 4.2.6.1.-4.2.6.15):  üldelekter – vastavalt eelmisel kuul tarbitud üldelektri näitudele tarnija poolt esitatud arvele jagatuna korteriomandite arvule;  vesi ja kanalisatsioon – vastavalt liikme poolt esitatud näidu alusel. Näitude mitteõigeaegsel või ebaõigete andmete esitamisel, mõõturi plommide rikkumise, mõõturi mittetaatlemisel, taatlustähtaja möödumisel või mõõturi rikkumisel on õigus juhatusel vee ja kanalisatsioonikulusid arvestada vastavalt juhatuse otsusele;  sooja vee energia – vastavalt liikme poolt esitatud näidu alusel;  prügivedu – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  elamu remondifond – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  halduskulud – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  koristus – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  üldvesi – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele jagatuna korteriomandite arvule;  avariifond – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  laenu tagasimakse – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  reservfond – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  kindlustus – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele korteriomandi 1m2 kohta;  küte – vastavalt eelmisel kuul tarbitud soojuse näitudele tarnija poolt esitatud arvele kinnistusraamatusse kantud korteriomandi reaalosa suuruse m2 kohta;  lift – vastavalt üldkoosoleku poolt vastuvõetud otsusele jagatuna korteriomandite arvul.

Kohus märgib, et KÜS (RT I, 09.05.2017, 16) § 151 lg 1 tulenevalt on üldreegel, et majandamiskulusid arvestatakse eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta. Muul põhimõttel jaotamise võib ette näha põhikirjas. Hageja on põhikirjas erisused teatud juhtudel ette näinud. Riigikohus on 3-2-1-52-12 p 12 selgitanud, et kulujaotus võib olla välja kujunenud ka hageja liikmete üldkoosoleku otsuste alusel või tavana. Hageja on kinnitanud üldkoosolekul (kd IV, tlk 9, 21, 33) 2014. a tegevuskava (kd IV, tlk 10 pöördel), 2015. a tegevuskava (kd IV, tlk 23), 2014. a majandusaasta aruande (kd IV, tlk 2430) 2015. a majandusaasta aruande (kd IV, tlk 36-42). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-133-15 (p 15) asunud seisukohale, et korteriühistu üldkoosoleku pädevuses olevate majandamiskulude tegemise saab mh heaks kiita üldkoosoleku otsusega majandustegevuse aastakava vastuvõtmisel. Nimetatud dokumentides sisalduvad andmed ka majandamikulude kohta, sh ühistu liikmetelt kogutavate ja kogutud vahendite ja tehtavate ning tehtud kulutuste kohta. Seega on ühistu liikmed nende dokumentide kinnitamise kaudu aktsepteerinud ühistu tegevust majandamiskulude arvestamisel. Arvestades Riigikohtu seisukohta lahendis nr 3-2-1-133-15 (p 15) saab asuda seisukohale, et 2014.a ja 2015. a kohta on ühistu üldkoosolekul hooldus- ja remondikulude kohta otsused vastu võetud ning vastavalt põhikirjale toimub nende jaotamine ruutmeetri põhiselt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-163-13 (p 13) selgitanud, et „seaduses ei ole sätestatud, et KÜS § 151 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise põhimõttega vastuolus olev üldkoosoleku otsus oleks tühine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-53-10, p 15). Olukorras, kus korteriühistu üldkoosolek on vastu võtnud ebaseadusliku otsuse selles mõttes, et on otsustanud jagada majandamiskulud KÜS § 151 lg-s 1 sätestatud kulude jaotamise põhimõttest erinevalt, on korteriühistu liikmetel KÜS § 13 lg 3 alusel võimalik kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates pöörduda kohtusse üldkoosoleku otsuse tühistamiseks. Sellisel juhul tühistab kohus üldkoosoleku otsuse. Juhul kui seadusega vastuolus olevat üldkoosoleku otsust tähtaegselt ei vaidlustatud, on see kehtiv ja KÜS § 13 lg 4 kohaselt kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslik.“ Kohus märgib, et tegevuskavade ega majandusaasta aruannete kinnitamise otsuseid vaidlustatud pole ettenähtud tähtaja jooksul. Seega on need kõigile korteriühistu liikmetele kohustuslikud vastavalt KÜS (RT I, 09.05.2017, 16) § 13 lg 4. Kostja leiab, et kõik viimaste aastate üldkoosoleku otsused on tühised, sest kutsetel pole märgitud koosoleku toimumise kohta. Kohus selgitab, et kostja on üldsõnaliselt märkinud ilma konkretiseerimata, et viimaste aastate kutsetel on märkimata koosoleku toimumise koht. Sealjuures pole kostja täpsustanud, mis tähendust see käesoleva vaidluse kontekstis täpselt omab, st kuidas väidetav mingi koosoleku otsuse tühisus mõjutab vaidluse tulemust. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tõendatud, et üldkoosoleku toimumise koht on olnud pikka aega Paldiski mnt 16 I korrus (kd IV, tlk 6, 7 pöördel, 9, 20, 20 pöördel, 21, 31, 33, 35). Ühtlasi on 05.02.2018 kohtuistungil hageja seaduslik esindaja kinnitanud, et ühistu üldkoosolekud on ca 20 aastat toimunud ühes kohas – Paldiski mnt 16 I korrusel. Kohus leiab, et antud juhul puudub alus kahelda juhatuse liikme väidete tõesuses, kuivõrd eespool viidatud tõendid kinnitavad üldkoosoleku toimumiskohana sama kohta ning kostja pole sellele väitele vastuväiteid esitanud. Kostja pole esitanud tõendeid selle kohta, et üldkoosolekud oleksid toimunud varasemalt mujal või oleks ühistu liikmetel olnud ebaselgus toimumiskoha osas. Seega on kohus seisukohal, et väljakujunenud tava kohaselt oli ühistu üldkoosolekute toimumiskoht tegelikult ühistu liikmetele teada ning puudub alus asuda seiskohale, et kutsel toimumiskoha puudumine tooks antud juhul kaasa nende otsuste tühisuse, millega kinnitati

2014.a ja 2015. a majanduskavad ja majandusaasta aruanded. Muude üldkoosoleku otsuste puutumus antud vaidlusega pole kohtule tuvastatav. Hageja on oma nõude tõendamiseks esitanud 12.06.2017 ka andmed, millest nähtuvad ühistu terviklikud majandamiskulud ning on lisanud selge kulude kujunemise arvestuskäigu kõigi esitatud arvete kohta (kd II, tlk 60-kd III, tlk 138). Seega ei tugine hageja üksnes esitatud arvetele vaid on kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-53-10 (p 14) tõendanud tekkinud majandamiskulude suuruse ja jaotuse ning näidanud ühtlasi, millisele põhikirja punktile on tuginetud ja milliste kulude arvestamise juures on tuginetud ka ühistus kujunenud tavale. Hageja on selgitanud, et teenuse osutajalt (nt Tallinna Vesi) saadud arve kogusumma jaotatakse raamatupidaja poolt vastavalt põhikirjas sätestatud viisile ühistu liikmete vahel ära, st ühistu vahendab ühistule teenuste osutajate arvete tasumist. Hageja on lisanud teenuse osutajate arved (kd II, tlk 60-kd III, tlk 138), millest nähtub ühistu poolt tasumisele kuulunud kogusumma. Mitteruutmeetri põhiselt jaotuvad arvete järgi järgmised majandamiskulud: üldelekter; vesi ja kanalisatsioon (vastavalt liikme poolt esitatud näidu alusel); sooja vee energia (vastavalt liikme poolt esitatud näidu alusel); lift. See on ka kooskõlas põhikirjas sätestatuga. Kohus leiab, et nimetatud kulude puhul on mõistlik ja põhjendatud lähtuda ühistu liikmete vahel jaotamisel muudest põhimõtetest kui ruutmeetri põhisest arvestamisest. Samuti on loogiline ja mõistetav, et isiku poolt kasutatava vee eest tasub isik vastavalt tarbitud hulgale, nagu hageja ka seda teinud on. Kohus möönab, et juhatus ei ole pädev otsustama tarbitud vee eest tasumise põhimõtete üle, kuid mõistlikuks tuleb pidada seda, et isiku poolt veenäitude mitteesitamisel võetakse aluseks eelnevad näidud ning arvestatakse nende põhjal arvestuslik tarbitud vee hulk. Selliselt on toiminud ka hageja (kd IV, tlk 94). Kohtu hinnangul saab eelkirjeldatud toimimist antud olukorras ka tavana käsitleda, mis on ühistu liikmete poolt aktsepteeritud. Ei saa lugeda põhjendatuks olukorda, kus isik ignoreerib kohustust esitada näidud vee tarbimise kohta ja selle kaudu peaks justkui olema vabastatud tarbitud vee eest tasumisest. Kostja pole siinkohal esitanud ka vastuväiteid hageja poolt arvestatud tarbitud vee hulga kohta ega esitanud enda poolt muid andmeid, milles kajastuksid erinevad andmed võrreldes hageja poolt esitatuga. Kohus möönab, et üldvee arvestamine peaks põhikirja järgi toimuma korteri põhiselt, kuid arvetel on seda arvestatud ruutmeetri põhiselt. Samas on ruutmeetripõhine arvestus kooskõlas KÜS (RT I, 09.05.2017, 16) § 151 lg 1 ning kohus on seisukohal, et selline erisus ei too kaasa arvestuse ebaselgust ega põhjendamatust. Kostja on üldsõnaliselt asunud seisukohale, et esitatud arved on ebaõiged. Olukorras, kus hageja on esitanud majandamiskulude arvestuskäigu ja selle kinnituseks esitanud ka tõendid ning selgitused, mis toetavad arvestuskäiku (kd II, tlk 60-kd III, tlk 138), ei saa hageja seisukohta ümber lükata üksnes üldsõnalise tõdemusega, et arved on ebaõiged. Vastavalt TsMS § 230 lg 1 peab kostja oma väiteid tõendama, st esitama omapoolsed tõendid, millest nähtuks hageja arvestuskäigu ekslikkus või ebakohasus. Kostja pole selliseid tõendeid esitanud ega toonud esile ühtki asjaolu, mis viitaks arvetel näidatud summade ja arvestuskäikude ebaõigsusele. Kohus on seisukohal, et kui kostja ei nõustu hageja tõenditel kajastuvate andmetega, sh arvestuskäikudega, siis tuleb kostjal hageja väidete ja tõendite ümberlükkamiseks esitada omapoolsed tõendid, millel kajastuvate andmete alusel on kostja esitanud enda arvestuskäigu. Kostja pole seda teinud vaatamata TsMS § 230 lg 1 sätestatule. Antud seisukohta toetavad ka Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-53-10 (p 13) ja 3-2-1-137-07 (p 13), milles selgitatakse, et kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväiteid omakorda tõendada, st tõendid esitada.

Kohus on tuvastanud, et hageja on arvestanud vaidlusalused majandamiskulude suurused ja jaotuse kooskõlas seaduse, põhikirja, üldkoosoleku otsustega 2014.a ja 2015. a majanduskavade ja majandusaasta aruannete kinnitamise kohta, kujunenud tava ja eespool välja toodud Riigikohtu praktikaga. Kostja on avaldanud, et on keeldunud VÕS § 110 lg 1 alusel majandamiskulude tasumisest. VÕS § 110 lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kostja on asunud seisukohale, et kuivõrd hageja pole taganud nõuetekohaselt koridori seinte, põrandate ja akende puhastamist, siis puudub kostjal kohustus tasuda hageja poolt esitatud arveid vastava perioodi eest. Hageja on selgitanud, et koristusteenust osutatakse ning kostja poolt viidatud seintekahjutused on plaanis likvideerida, kuid hooldus- ja remonttööde osas on järjekorras tegevused planeeritud ning kõigepealt teostatakse esmatähtsad ning elamu hooldamiseks olulisemad tööd (kd II, tlk 56 pöördel-57; kd IV, tlk 94-95). Kohus märgib, et ühistu liikme subjektiivne nägemus koristusteenuse kvaliteedist, hooldus- ja remonttööde vajalikkusest ja teostamise järjekorrast ei ole ühistule siduvad ega anna alust keelduda üldiselt kõikide majandamiskulude tasumisest. Kostja väited koristusteenuse halva kvaliteedi kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja esitatud piltide alusel pole võimalik teha järeldusi pideva koristusteenuse puudulikkuse kohta, sest pildid kajastavad kõigest ühte ajahetke ning piltide tegemise aeg ning koht pole kostja poolt tõendatud. Majas olevaid vahekoridore koristavad ühistu liikmed ise vastavalt üldkoosoleku otsusele (kd I, tlk 50, 53) ning antud piltide alusel pole võimalik eristada, kas tegemist on ühistu poolt koristatava pinnaga või mitte. Hageja on sellele ka tähelepanu juhtinud (kd IV, tlk 95). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-52-12 (p 13) selgitanud, et „kostja võimalik õigus keelduda tasumast üldelektri eest rohkem, kui temalt võiks vastavalt korteri suurusele nõuda, ei anna kostjale alust keelduda tasumast tema korteris tarbitud elektrienergia eest ega ammugi mitte arvete tasumisest muus ulatuses.“ Eeltoodust nähtub, et reaalselt tarbitud teenuste ja hüvede eest tuleb isikul tasuda ning ühe kuluartikli osas erimeelsuste tekkimine ei anna alust keelduda kõikide ülejäänud tarbitud kuluartiklite eest tasumast. Käesoleval juhul pole ka koristusteenuse puudulikkus tõendatud. Küll aga on hageja kohtuistungil selgitanud, et koridori pestakse tervikuna pühapäeva hommikul ning iga päev I korrust ja lifti. Hageja on muu hulgas täpsustanud, et vahekoridore hooldavad ja koristavad korteriomanikud ise, sest need on üldkoridorist eraldatud uksega ning seal hoiavad inimesed oma isiklikke asju. Selles on kokku lepitud ka üldkoosolekul (kd I, tlk 50, 53). Seega pole kostjal alust jätta majandamiskulusid osaliselt tasumata ka sellel alusel. Kohus märgib, et antud juhul pole tõendatud, et hageja oleks kogunud kostja poolt konkreetselt viidatud puuduste kõrvaldamiseks vahendeid ja jätnud tööd siis tegemata. Hageja on kogunud remondifondi vahendeid ja selgitanud, milleks vastavaid vahendeid on kasutatud ja kuidas need seonduvad elamu majandamisega, täpsemalt hooldus- ja remonttöödega (kd II, tlk 56 pöördel-57; kd IV, tlk 94-95). Lisaks eeltoodule pole kostja tõendanud, milline või milles seisneb VÕS § 110 lg 1 mõttes tema sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Paljasõnalised ja tõendamata on ka kostja väited selle kohta, et tal pole olnud võimalik tutvuda raamatupidamisdokumentidega. Hageja 2014.a ja 2015. a majandusaasta aruanded on ühistu liikmete poolt kinnitatud ja neid otsuseid pole vaidlustatud. Samuti on hageja

12.06.2017 esitanud majandamiskulude arvestamise kohta andmed, sh teenuse pakkujate poolt ühistule esitatud arved. Nendest dokumentidest ja hageja poolt esitatud arvestusest nähtub, kuidas on kujunenud kostjale esitatud arvete summad. Kostja pole esile toonud, millised hageja arvutused või arvestused on ekslikud või väärad või millised hageja poolt esitatud dokumendid ei kajasta adekvaatset infot. Kui kostja leiab, et hageja arvutused või arvestused on valed, siis peab kostja seda ka põhjendama ja tõendama. Üldsõnalise vastuväitega ei ole võimalik hageja argumenteeritud ja tõenditega toetatud väiteid ümber lükata (TsMS § 230 lg 1). Kostja seda teinud ei ole. Seega puudub kostjal antud juhul VÕS § 110 lg 1 alusel õigus keelduda majandamiskulude tasumisest. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et kostja vastuväited on käesoleva menetluse kestel olnud muutlikud ja vastuolulised. Hagi on kohtu menetluses alates 21.10.2015. Kostja on menetluse alguses põhjendanud arvete tasumisest keeldumist ebakvaliteetse koristusteenusega ning alles teistkordsel arutamisel maakohtus peaaegu 2 aastat hiljem, 07.08.2017 esitas kostja üleüldise ja kõikehõlmava vastuväite (kd III, tlk 157 pöördel) arvete põhjendamatuse kohta. Samas pole kostja esile toonud ühtki konkreetset asjaolu, millest nähtuks hageja poolt esitatud arvestuse ekslikkus või ebakohasus. Oluline on see, et menetluse kestel pole ilmnenud selliseid uusi asjaolusid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et kostja ei oleks saanud kohe sellist vastuväidet esitada. Kostja eelkirjeldatud käitumine viitab muu hulgas ebajärjekindlatele seisukohtadele arvete tasumisest keeldumisel ning sealjuures on iseloomulik kostja poolt üldsõnaliste ja tõendamata vastuväidete esitamine olukorras, kus hageja on enda väited tõendanud. Hagimenetluses peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja pole seda teinud antud menetluses. Ühistu liikmel on KOS (RT I, 21.05.2014, 19) § 13 lg 1 kohustus tasuda majandamiskulude eest. Antud juhul puudub vaidlus, et kostja pole perioodil 01.02.2014-01.12.2015 tekkinud majandamiskulude võlgnevuse eest tasunud. Hageja on kostjale esitatud arvetel näidanud maksetähtaja (vt nt kd III, tlk 88, 99, 110). Puudub vaidlus selle üle, et kostjale esitatud arvetel näidatud maksetähtpäevad on käesolevaks hetkeks möödunud. Viimase nõude aluseks oleva arve maksetähtpäev oli 23.12.2015 (kd III, tlk 113). Eespool on tuvastatud, et kostjal puudus ka VÕS § 110 lg 1 tulenev alus kohustuse täitmisest keeldumiseks. VÕS § 82 lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega on kohustus muutunud sissenõutavaks. VÕS § 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kuna kostja XXX jättis korteriühistu majandamiskulude tasumise kohustuse täitmata, siis on tegemist kohustuse rikkumisega. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele ning kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja perioodil 01.02.2014-01.12.2015 tekkinud majandamiskulude võlgnevuse summas 1327,44 eurot.

Kostja esitas 06.03.2018 vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse asja arutamise uuendamiseks. Taotluse kohaselt leiab kostja, et antud juhul on kohus põhjendamatult 05.02.2018 kohtuistungi jätnud edasi lükkamata ning kostjal pole olnud seetõttu võimalik asja arutamise juures olla. Lisaks leiab kostja, et kohus on jätnud põhjendamatult vastu võtmata tema poolt vahetult enne 05.02.2018 kohtuistungit esitatud tõendid. Kostja on seisukohal, et 05.02.2018 on kohus vastuolus menetlusnormidega hageja seadusliku esindaja vande all ära kuulanud. Kohus jätab taotluse rahuldamata. 05.02.2018 kohtuistungi protokollist nähtuvad kohtu põhjendused kohtuistungi edasi lükkamata jätmise kohta ning kohus jääb nende seisukohtade juurde. Kohus on selgitanud 05.02.2018 kohtuistungi protokollis, mis asjaoludel jäetakse kostja poolt vahetult enne istungit esitatud tõendid vastu võtmata ning kohus jääb protokollis väljendatud seisukoha juurde. Seoses hageja seadusliku esindaja ärakuulamisega 05.02.2018 kohtuistungil märgib kohus järgmist. Hageja esitas 17.12.2018 kohtule esitatud menetlusdokumendis taotluse hageja seadusliku esindaja ärakuulamiseks TsMS § 268 või § 2681 alusel (kd IV, tlk 72 pöördel). TsMS § 2681 sätestab, et sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest võib kohus omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlema poole, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. Kohus kuulas hageja seadusliku esindaja kohtuistungil vande all ära TsMS § 2681 alusel. Seega ei ole asjakohane kostja vastuväide vastava ärakuulamise osas menetlusnormide rikkumise kohta. Kohus on seisukohal, et kohus ei ole eksinud menetluse juhtimisel ega rikkunud menetlussätteid ja kostja taotluses ei sisaldu TsMS § 437 sätestatud asjaolusid, millega oleks põhjendatud asja arutamise uuendamine. Eeltoodu alusel jätab kohus kostja vastuväite kohtu tegevusele ja taotluse asja arutamise uuendamiseks rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks kokku 4240 eurot (sh käibemaks) ning palub need välja mõista kostjalt. Menetluskuludeks on 200 eurot riigilõiv ning 4040 eurot (sh käibemaks) lepingulise esindaja tasu, mille hulgas on ka eelnevalt apellatsiooniastmes kantud kulud. Apellatsiooniastme kulud olid 1520 eurot. Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja käesolevas maakohtu menetluses õigusteenust osutanud tunnitasu 120 eurot (sh käibemaks) alusel kokku 21 h ning lepingulise esindaja kulu suuruseks on 2520 eurot (sh käibemaks). Hageja on kinnitanud, et pole käibemaksukohustuslane ega saa muul alusel käibemaksu maha arvata. Kohus, analüüsinud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt. Riigikohus lahendis nr 3-2-1-4-15 asunud seisukohale, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohtu hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. (p 14). Tegemist on seisukohaga, mis on leidnud korduvat kinnitamist Riigikohtu praktikas. Antud tsiviilasi ei ole oma iseloomult keerukas ega tavapärasest oluliselt mahukam ning ei anna alust kõrvale kalduda Riigikohtu eelmainitud seisukohast. Tegemist on korteriühistu majandamiskulude tasumata jätmisest tekkinud võlgnevuse sissenõudmisega ning vaidlus ei eeldanud keerukaid õiguslikke analüüse. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks, sh riigilõiv ja lepingulise esindaja kulud, 1327,44 eurot (sh käibemaks). Kohus mõistab vastavas summas menetluskulud välja kostjalt hageja kasuks. Kohus rahuldab ühtlasi hageja taotluse välja mõista viivis menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.