Kentaur Haldus OÜ hagi Housia OÜ, Antti Kangro ja Framehouse OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks 108348,41 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 5. mai 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Housia OÜ apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
13. veebruar 2018 Apellant: Housia OÜ (kostja I), rk 12852470; esindaja advokaat Ott Lepmets
Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja: Kentaur Haldus OÜ (hageja), rk 11437197; esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 5. mai 2017 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Housia OÜ kanda.
4.Mõista Housia OÜ-lt välja Kentaur Haldus OÜ kasuks menetluskulude katteks ringkonnakohtus 900 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada
üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Kentaur Haldus OÜ (hageja) esitas hagi Housia OÜ (kostja I), Antti Kangro (kostja II) ja Framehouse OÜ (kostja III) vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhitöödest tekkinud võlgnevuse 49 980 eurot ja sissenõutavaks muutnud viivise; lisatööde eest võlgnetava 7345,80 eurot ja sissenõutavaks muutnud viivise; samuti viivise põhivõlgnevuselt kuni selle täitmiseni 2% päevas. Hageja nõustus sissenõutavaks muutnud viivise vähendamisega põhinõudeni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Framehouse OÜ (nimi hiljem muudetud- Housia OÜ)
31.mail 2016 töövõtulepingu, mille alusel kohustus hageja ehitama Soomes kümme elementmaja. 16. juunil 2016 sõlmisid lepingupooled täiendava kokkuleppe, millega hageja kohustus teostama lisatöid. Kostja I jättis lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmata. Arve nr 15066 alusel tasus kostja I 4. juunil 2016 7140 eurot ja 13. juulil 2016 7140 eurot, s.o kokku 14 280 eurot. Arved nr 15069 ja nr 10.16 jättis kostja I tasumata. Objektil tekkisid arusaamatused, kuna hagejal puudus tööde jätkamiseks vajalik ja piisav informatsioon ja materjalid, mille hankimine oli kostja I ülesanne. Kostja I ei ole esitanud hagejale ühtegi pretensiooni põhi- ega lisatööde kohta.
27.juulil 2016 tegi hageja kostjale I nõude töövõtulepingu muutmiseks ja hoiatuse selle lõpetamiseks. Kostja I vastas, et ettepanek lisatööde arveldamise kohta on võetud arutamisele.
16.septembril 2016 kell 14.16 esitas hageja töövõtulepingu lõpetamise avalduse ja tasu nõude. Sellega luges hageja lepingu lõppenuks 29. augustist 2016.
16.septembril 2016 kell 21.43 saatis kostja I hagejale teate töövõtulepingu lõpetamise kohta. Kostja I muutis oma ärinime ära ja viis ettevõtte koos töötajatega üle teise äriühingusse.
2.Kostja I vaidles hagile vastu. Hageja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi ja ei andnud lepingu objekti üle vastavalt töövõtulepingu punktidele 7.1 – 7.4. Lepingu p 6.11 järgi peab töö vastama muuhulgas poolte kokkulepitud vormistamisnõuetele. Dokumenteerimata on hagi alusena nimetatud lisatööd. Lepingu p 6.12 teise lause kohaselt puudub töövõtjal õigus mistahes kulutuste või maksude osas nõuda tellijalt täiendavat tasu. Töövõtuleping sõlmiti siduva eelarvega.
3.Kostja II vaidles hagile vastu. Kostja II ei saa vastutada solidaarselt kostjaga I. Kostja II suhtes on tõendamata kahju hüvitamise eeldused.
4.Kostja III vaidles hagile vastu ja märkis, et ta ei saa solidaarvõlgnik ja kostja olla.
MAAKOHTU LAHEND
5.Tartu Maakohus rahuldas 5. mai 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I (Housia OÜ) välja hageja kasuks võlgnevuse põhitööde eest 49 980 eurot ja viivise 49 980 eurot ning võlgnevuse lisatööde eest 7345,80 eurot ja viivise 454,95 eurot ning viivise lisatööde põhivõlalt kuni lisatööde põhivõla täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui lisatööde põhivõla ulatuses. Maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate II ja III suhtes. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda. Kostja II ja III menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt I välja hageja kasuks menetluskulud 4 986,25 eurot. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kostja II kasuks menetluskulud 768 eurot ja kostja III kasuks 480 eurot. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle, et põhitööde töövõtuleping on sõlmitud ja tasu põhitööde eest on osaliselt maksmata. Maakohus tuvastas, et hageja sõlmis kostjaga I töövõtulepingu ning hageja ja kostja I leppisid kokku töödes, mille eest hageja kostjalt I tasu nõuab. Hageja ja kostja I leppisid ka tasus kokku, hageja täitis enda põhitöödega seotud kohustused ja kostja I jättis lepingust tuleneva tasu nõutavas ulatuses tasumata. Hageja tõendas põhitööde eest töövõtulepingu p 4.2 järgi makstava tasu suurust, s.o kümne majaga seotud tööde eest kokku 59 500 eurot. Hageja on kokkulepitud põhitöid teostanud 49 980 euro ulatuses. Nimetatu nähtub abistava iseloomuga dokumentidest (tabel, mille andmed on pärit ehituspäevikutest II kd tl 124, ja tööaja arvestused (I kd tl 220223) ja uuritud tõenditest. Hageja seadusliku esindaja Kaido Vidderi vande all antud seletuses (II kd tl 80) ja tunnistajate London, Jõema, Kelgo (II kd tl 77, 78, 79) ütlustes kahtlemiseks puuduvad alused. Hageja seadusliku esindaja Kaido Vidderi seletus ja tunnistajate ütlused on seostatavad fotodega (I kd tl 184-211), millega hageja samuti tõendas, et kõik põhitööd ja hagiavalduses märgitud lisatööd on hageja teostanud. Nimetatud isikud on üksikasjalikult kirjeldanud faktilisi asjaolusid (põhitööde ja lisatööde teostamist, nende mahtu ja kostja I tegevusetust). Tunnistajate ütlused on piisaval määral kattuvad ja asjas tähtsust omavate asjaoludega seostatavad. Arve nr 15066 alusel tasus kostja I 04.07.2016 7140 eurot ja 13.07.2016 7140 eurot, kokku 14 280 eurot. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja I poolt tööde osaline tasumine on tõlgendatav kostja 1 poolt tehtud tööde aktsepteerimisega, sest eelnimetatud arvete (nr 15066) tasumise ajaks oli hageja töid teostanud ligilähedaselt kuu aja jooksul. Kostjal I on käesoleva ajani tasumata põhitööde eest 49 980 eurot, kusjuures tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Kostjate esindajate etteheited, et hageja on rikkunud mingis osas töövõtulepingut (I kd tl 8-9, II kd tl 69, 71), ei leidnud kinnitust. Hageja on tõendanud eelosundatud tunnistajate ütlustega, et kostja I tegevusetuse tulemusena tekkisid ehitustöödes tõrked. Teavitusega (I kd tl 104) tõendas hageja, et hageja pikendas vastamise tähtaega ühe päeva võrra. Ajakavaga (I kd tl 105) hageja tõendas, et ta esitas kostjale I ajakava põhitööde lõpliku valmimise tähtaegade osas. Kuivõrd kostja I ja hageja lepinguline suhe lõppes lepingu ülesütlemisega hageja poolt esimesena (I kd tl 73-74) ja kostja I poolsed vastuväited (sh võimalik leppetrahviga seotud tasaarvestuse vastuväide) ei ole hageja nõudeid välistavad, siis on hageja nõuded kostja I vastu põhjendatud.
Kiri (I kd tl 106) näitab samuti, et kostja I tegevusetuse tulemusel oli hageja õigustatud töövõtulepingut üles ütlema. Kostja I kirjast (I kd tl 107) nähtub kostja I nõustumine lepingulise suhte lõppemisega. Maakohus leidis, et hageja ütles töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel kehtivalt üles, sest hageja on tõendanud, et tööd, mille eest ta kostjalt I tasu nõuab, olid töövõtulepingus kokku lepitud, hageja on tõendanud samuti nende tööde eest lepingu järgi makstava tasu suuruse, kusjuures hagi rahuldamist ei välista, kas kostja on tööd vastu võtnud. 27.07.2016 saatis hageja kostjale I kirjana nõude töövõtulepingu muutmiseks ja hoiatuse töövõtulepingu ülesütlemiseks (I kd tl 48), mille kostja 1 sai kätte 28.07.2016 (I kd tl 49). Nimetatud kirjast nähtub, et kostja I ei täitnud töövõtulepingust tulenevaid kohustusi esialgselt kokkulepitule. Katpro OY poolt lõpetatud kahe maja osas ei ole kostja I tõendanud, et Katpro OY teostas kõik hageja ja kostja I vahel kokkulepitud töövõtulepingu järgsed tööd. Kostja I kiri hagejale (I kd tl 103) ei tõenda, et hageja käitumise tulemusena lepinguline suhe lõppes. Kokkulepete sõlmimine kolmandate isikutega ei välista hagi rahuldamist hageja poolt nõutud alusel. Seega kostja I esitatud kirjad (I kd tl 170, tl 171-172), arve (I kd tl 173-174), maksekorraldus (I kd tl 175) ei välista hagi rahuldamist põhinõude (põhitööde) osas hageja poolt kohtule esitatud faktiliste asjaolude alusel. Teostatud põhitööde ega lisatööde kohta kostja I ühtegi pretensiooni, sh piisavalt põhjendatud pretensiooni, esitanud ei ole. 08.11.2016 esitas hageja kostjale I põhitööde kohta akti ja arve teostatud põhitööde kohta. Hageja ei ole töövõtulepingut rikkunud, mistõttu puudub alus järelduseks, et kostja I on vabanenud tasu maksmise kohustusest. Maakohus nõustus hagejaga, et viivis tasumisega viivitamisel 2% päevas võlgnetavast summast on poolte vahel kokku lepitud ja ei saa olla kostja I jaoks ebamõistlik. 17.04.2017 kohtuistungil hageja vähendas põhinõude viiviseid põhinõude suuruseni, seega on hageja nõue viiviste osas täielikult põhjendatud. Samas, põhinõude suuruses viivise väljamõistmine välistab lisanduva viivise väljamõistmise kostjalt I, sest hageja ei ole esile toonud, milles tema kahju seisnes õigustamaks lisanduva viivise väljamõistmist. Kõik hageja ja kostja I vahelised kokkulepped seoses lisatöödega tulenesid põhitööde lepingust ja kostja I töötajate käitumisest, mille siduvuses tööde teostamise ajal ja pärast seda pole põhjust kahelda. Hageja on tõendanud, et lisaks põhitöödele teostas ta ka lisatöid, mida töövõtulepingus ei märgitud. Pooltevaheline üksikasjalik kirjavahetus (II kd tl 123, 125, 126, 127, 128, 129, 130) tõendab lisatööde vajadust, nende täpsustamist ja kokkuleppimist ning teostamist hageja poolt. Kaudselt on hageja lisatööde teostamist tõendanud ka e-kirjaga (I kd tl 27), millega hageja tõendab, et hageja saatis kostjale I lisatööde akti tööde üleandmiseks ja arve tasumiseks. Maakohus leidis, et pooled ei ole kokku leppinud lisatööde osas viivisemääras 0,5% või 2 % tasumata summast iga viivitatud kalendripäeva eest, seega tuleb kohaldada seadusjärgset viivist. Viivist tuleb arvutada 27.07.2016 kuni 05.05.2017 seadusjärgses viivisemääras ja kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista viivis 454,95 eurot ja alates 06.05.2017 kuni 7345,80 euro tasumiseni viivitusintress seaduses sätestatud määras protsendina põhinõudest, kuid kokku viivitusintressi mitte rohkem kui põhinõude ulatuses.
VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kostja I esitas 13.04.2017 kohtule avaldus leppetrahvi tasumiseks ja tasaarvestuse kohaldamiseks käesolevas tsiviilasjas. Maakohus leidis, et avaldus esitati kohtule eelmenetluse läbimise järgselt ja jättis avalduse läbi vaatamata.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
6.Housia OÜ esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant palub juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hagi tuleb osaliselt rahuldada, tasaarvestada see summa apellandi leppetrahvi nõudega vastustaja vastu. Apellant palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) puudus alus põhitööde eest raha nõudmiseks. Kuna vastustaja ei ole tellija, puudus tal VÕS § 655 lg 1 alusel õigus leping üles öelda. Maakohus kohaldas VÕS § 655 lg 1 ebaõigesti, kui leidis, et selle alusel võis lepingu üles öelda töövõtja. Lepingut ei saa korraga üles öelda ja siis nõuda lepingu täitmist, raha nõue saanuks põhineda vaid tagasitäitmisel. Lepingust taganemiseks puudus seaduslik alus; 2) taganes apellant lepingust VÕS § 116 lg 1 alusel 16. septembril 2016, kuna vastustaja rikkus oluliselt lepingut. Selleks ajaks oli selge, et vastustajal puudub igasugune huvi ja võimekus lepingu täitmiseks. Taganemise ajaks oli vastustaja lahkumisest ehitusobjektilt möödunud kolm nädalat; 3) vabanes apellant tasu maksmise kohustusest, kuna taganemine oli kehtiv. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendi 3-2-1-80-08 punktis 32; 4) ei ole põhinõude suurus 49 980 eurot. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et lepingu kogumaksumus oli (5950 x 10) 59 500 eurot. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et apellant tasus ettemaksena kahe maja hinna summas 11 900. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kahe maja ehitust kümnest ei alustatudki. Isegi juhul, kui jätta kõrvale kaheksat maja puudutav vaidlus, kuuluks tasumisele 59 500 x 0,8 – 11 900 = 35 700 eurot; 5) puudub alus nõuda lisatööde tasu. Leping ei reguleeri lisatöödega seonduvat. Lepinguga välistati tasu nõue lisatööde eest (p 6.12). Tegu on siduva eelarvega lepinguga (VÕS § 639 lg 1); 6) jättis maakohus kogumis hindamata apellandi kirjalikult esitatud vastuväited (tl 165-175), mille kohaselt leping ei reguleeri lisatöödega seonduvat; 7) puudub vastustajal õigus nõuda viivist 2% päevas. Kuna maju ei antud üle, ei olnud ka tasu maksmise kohustust ja viivitust tekkinud. Nõude rahuldamisel palub apellant viivist vähendada mõistliku ulatuseni.
7.Vastustaja vaidles apellatsioonile vastu. Vastuse kohaselt:
1) on alusetud apellatsiooni väited töövõtulepingu lõppemise õigusliku aluse ja VÕS § 655 lg 1 kohta. Hageja esitas lepingust tuleneva tasu maksmise nõude. Hageja teostas põhi- ja lisatööd ja nõudis selle eest tasu; 2) on maakohus kvalifitseerinud küll hageja avalduse ebaõigesti taganemisavalduseks, kuid see ei muuda asja lõpplahendust. Hageja avaldus oli mõeldud ülesütlemisena ja oli edasiulatuva toimega; 3) lõppesid võlasuhted poolte kokkuleppel VÕS § 186 lg 4 tähenduses, kuna pooled tegid vastastikused avaldused lepingu lõpetamise kohta; 4) ei ole apellant lepingust kehtivalt taganenud. Maakohus tuvastas õigesti, et töövõtusuhtes tekkinud viivituse põhjustas tellija; 5) on täidetud nõude eeldused ja maakohus arvestas nõude suuruse õigesti; 6) tuleb jätta tähelepanuta tasaarvestuse avaldus, kuna see esitati hilinenult.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja hageja kasuks ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 900 eurot.
9.Ringkonnakohus ei muuda maakohtus õigussuhtele antud kvalifikatsiooni ja nõustub, et tegemist on töövõtulepinguga. Samas kohaldab ringkonnakohus asja lahendamisel õigusnorme, mida eelnevalt ei ole pooltega arutatud. See on käesoleval juhul TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 alusel lubatav, kuna faktilisi asjaolusid ei laiendata ja normide kohaldamisega ei muutu poolte tõendamiskoormis.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas ebaõigesti töövõtulepingu ülesütlemise asjaolud. Õige on apellandi väide, et hageja ei saanud töövõtjana töövõtulepingut VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelda. Hageja saatis 16.09.2016 kostjale kirja, milles viitas 27.07. 2016 ja 23.08. 2016 kostjale tehtud hoiatustele ning avaldas, et kuna tellija (kostja) ei suhtle ega anna juhiseid, tuleb leping lugeda tellija poolt lõpetatuks alates 29.08.2016 (I kd lk 73). Hageja poolt esile toodud faktilisi asjaolusid saab hinnata VÕS § 652 lg 2 alusel. VÕS § 652 lg 2 kohaselt, kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda ning nõuda tehtud tööle vastavat osa tasust ja nende kulutuste hüvitamist, mis tasus ei sisaldu. Ringkonnakohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja tellijana rikkus lepingut, kuid esile toodu alusel ei saa tuvastada, et lepingut rikuti oluliselt. Kostja kinnitas 16.06. 2016 hagejale saadetud kirjas, et elementide ehituses on ilmnenud tõsiseid puuduseid ja materjalide tarnimisega on probleeme ning tegi ettepaneku, et töövõtja ostaks puuduolevast materjalist osa (kruvid) ise (I kd lk 71). Kostja tunnistas 1.07.2016 hagejale saadetud kirjas, et on ilmnenud mitmeid puuduseid elementide ja fermide osas (I kd lk 170). Samas heitis kostja hagejale korduvalt – e-kirjad 1.07.2016, 1.08.2016, 19.08.2016, 16.09. 2016 - ette, et hagejal ei ole objektil piisavalt mehi (I kd lk 170, 46, 103, 107). Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole kehtivalt töövõtulepingut üles öelnud.
11.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et kostja taganes 16.09.2016 esitatud avaldusega VÕS § 116 lg 1 alusel kehtivalt lepingust. Kostja saab töövõtulepingust taganeda üksnes teise poole olulise lepingurikkumise tõttu (VÕS § 188). Maakohus hindas poolte esitatud tõendeid hageja rikkumiste osas õigesti ning ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, mille kohaselt hageja ei rikkunud lepingut oluliselt. Ringkonnakohus viitas eelnevalt (p-s 10) sellele, et hagejal oli töötajaid objektil ebapiisavalt, mida saab lugeda lepingu rikkumiseks juhul, kui selle tõttu tööde kvaliteet või tähtajad kannatasid, kuid käesoleval juhul takistasid hagejal lepingu täitmist eelkõige kostja kui tellija rikkumised. Kuna taganemiseks olid täitmata avalduse materiaalsed eeldused, siis leping taganemisega ei lõppenud. Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu lõpetamise avalduse ja leiab ise, et tegemist on taganemisavaldusega, kuid kohus leiab, et taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi (RKTKo 20.10.2016, 3-2-1-79-16, p 12).
12.Ringkonnakohus tuvastab, et poolte vahel sõlmitud töövõtuleping tuleb lugeda lõppenuks kostja poolse ülesütlemisega VÕS § 655 lg 1 alusel alates 16.09.2016. Kostja ütles lepingu üles 16.09.2016, kui e-kirjaga teatas hagejale, et tulenevalt eelnevast teavitusest ja sellest, et alates 24.08.2016 ei ole mehi objektil viibinud, loeb lepingu lõppenuks (I kd lk 107). VÕS § 655 lg 1 võimaldab tellijal töövõtulepingu igal ajal üles öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. Kostja avaldas lepingu lõpetamise tahet, see on hagejale kättetoimetatud, kuna taganemiseks alus puudus, siis tuleb lugeda leping kostja poolt alates 16.09.2016 üles öelduks.
13.Kui tellija on töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Käesolevas asjas esitas töövõtja põhitasu ja lisakulude ning viivise nõude. Apellandi väited selle kohta, et hageja põhinõudest tuleb maha arvestada ettemaks ning kahe maja tervikmaksumus, ei ole põhjendatud, kuna hageja on ettemaksuga tasunõudes arvestanud ning ei ole kahe maja eest tasunõuet esitanud. Kostja ei ole ringkonnakohtule ega ka maakohtule esitanud teisi väiteid asjaolude kohta, milles võis seisneda hageja kokkuhoid, mida oleks alus VÕS § 655 lg 1 kohaldamisel hageja nõudest maha arvata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega hageja põhi- ja lisatööde tasunõude rahuldamise suuruse osas ning ei korda neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6. Apellandi väide, et lisatööde tasunõue on põhjendamatu, kuna pooled leppisid kokku siduvas eelarves, ei ole õige. Apellandi viide kostja kirjalikule vastusele lisatud e-kirjavahetusele (I kd lk 165-175), ei tõenda eelarve siduvust. Vastupidi, viidatud kirjavahetuses teatab kostja esindaja, et hiljem võime pidada omavahel kolmepoolseid arutelusid nende tööde tegemise osas, mille vajalikkus selgus alles töö käigus (näiteks Fassaadiplaadi paigaldus) (I kd lk 170). Maakohtus on poolte e-kirjavahetusega tõendatud, et kostja tarnitud materjalide puuduste tõttu ei lähtunud kumbki pool siduvast eelarvest. Kostja väitis korduvalt, et on nõus lisatöid hüvitama kokkuleppel ja et arutab lisatööde üle (I kd lk 46, 71, 170). Kostja piirdus arutamisega, mistõttu
esitas hageja 25.07.2016 lisatööde arve koos kaaskirjaga, milles märkis, et kuna kokkulepet ei saavutatud, siis esitatakse arve ja tööde nimekiri (I kd lk 27). Ringkonnakohus leiab, et hageja tasunõuded muutusid sissenõutavaks arvete esitamisega ning seetõttu on maakohus põhitööde arve osas põhjendatult lähtunud lepingus kokkulepitud viivisemäärast.
14.Õige ei ole apellandi seisukoht, et maakohus jättis menetlusnorme rikkudes kostja tasaarvestusavaldusega arvestamata. Tasaarvestusavaldusel on materiaalõiguslikud tagajärjed ja selle esitamise aeg ei ole piiratud, kuid tasaarvestusavaldusest tulenev vastuväide hageja nõudele on menetlustoiming, mille esitamisel tuleb järgida TsMS-i menetlustähtaegu. Kosja esitas maakohtule pärast eelmenetluse lõppemist 13.04.2017 tasaarvestusavalduse, mille sisuks oli vastuväite hageja nõudele. Maakohus oli õigustatud hindama TsMS § 330 lg 1 alusel, kas kostjal oli hilinemisega esitamiseks mõjuv põhjus, ja kui seda ei olnud siis seda, kas avalduse menetlemisega viibib menetlus. Maakohus leidis õigesti, et mõjuv põhjus puudub ja menetlus viibiks. Kostja kasutas menetlusõigusi pahas usus, kuna tasaarvestusest tuleneva vastuväite menetlemisega oleks menetluse aeg pikenenud. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kostja esitas tasaarvestuseavalduse 13.04.2017 ja tugines selles leppetrahvinõudele. Tasaarvestuseavalduse tegemisel ei ole õigust lõpetavat tähtaega, kuid leppetrahvinõudel on. Leping poolte vahel lõppes 16.09.2016. VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
14.Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta apellandi kanda. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulud ringkonnakohtus on osaliselt ülepaisutatud. Arvestades tsiviilasja keskmist keerukust ja koostatud vastuse mahtu ei ole vajalik ja põhjendatud ajakulu sellele 10 tundi. Ringkonnakohus peab põhjendatud ajakuluks apellatsiooniga tutvumisele ja vastuse koostamisele kuus töötundi. Vajalik menetluskulu ei ole vastuse koostamine apellandi kohtuistungi edasilükkamise taotlusele ja ringkonnakohtu istungi protokolli läbitöötamisele. Kuna pooled kohtuistungile ei ilmunud, ei ole vajalik ja võimalik ringkonnakohtu istungi protokolli läbitöötamine. Seega on vajalik ja põhjendatud vastustaja menetluskulu kokku kuus tundi tunnihinnaga 150 eurot. Seetõttu mõistab ringkonnakohus apellandilt välja 900 eurot ilma käibemaksuta (150*6) vastustaja menetluskulude katteks.
/digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja
/digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp
/digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.