• Jätta XXXXi hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine • Jätta menetluskulud hageja XXXXi kanda. • Välja mõista hagejalt kostja kasuks menetluskuluna 0 (null) eurot. • Toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.XXXXi (edaspidi hageja) poolt 04.09.2017 Harju Maakohtusse esitatud hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 03.04.2017 välja XXXX i (pankrotis) edaspidi võlgniku) pankroti ning määras tema pankrotihalduriks Indrek Lepsoo (edaspidi kostja). Hageja esitas võlgniku võlausaldajana kostjale võlgniku suhtes nõudeavalduse summas 82736,11 eurot, mis tuleneb kahest võlgniku poolt antud võlatunnistusest. 03.08.2017 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõude suhtes vastuväite, mistõttu hageja nõuet üldkoosoleku poolt ei tunnustatud. Sellega seonduvalt taotleb hageja oma nõude tunnustamist hagi esitamise korras kohtu poolt. Hageja palub tunnustada võlgniku pankroti-menetluses oma nõuet summas 82736,11 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega hageja nõude ja hagi suhtes. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et hageja poolt nõude alusena esitatud võlatunnistused on rahatud ja näilikud, st tühised, ning tema vastuväide hageja nõudele on põhjendatud. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.Hageja on esitanud kostja vastu hagi hageja nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
5.Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on seega, et hageja oleks esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud, et hageja oleks esitanud seejärel tähtaegselt nõude tunnustamise hagi kohtusse ning et nimetatud hageja nõue võlgniku vastu oleks võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise aja seisuga kehtiv ja sissenõutav. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.
2-17-13092
TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
6.Asjas vaidlustamata asjaolude (TsMS § 231 lg 2 ja 4) ja poolte esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: - Harju Maakohtu 03.04.2017 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-2763 kuulutati välja võlgniku pankrot ja tema pankrotihalduriks kinnitati kostja (tl 26-28); - 03.04.2017 avaldati Ametlikes Teadaannetes teadaanne võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise kohta ja kohustati võlgniku võlausaldajaid teatama pankrotihaldurile hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu (tl 29); - 15.04.2017 esitas hageja kostjale võlgniku suhtes nõudeavalduse koos lisadega summas 82736,11 eurot, paludes tunnustada tema nõuet võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 järgu nõudena (tl 3, 30-31); - 21.06.2017 tegi kostja hagejale ettepaneku puuduste kõrvaldamiseks nõudeavaldusest (tl 3435); - 03.08.2017 toimus võlgniku nõuete kaitsmise koosolek, kus hageja nõuet ei tunnustatud, kuna kostja esitas hageja nõudele vastuväite (tl 36-40); - 04.09.2017 (esmaspäev) esitas hageja kohtusse hagi nõude tunnustamiseks (tl 1-8) Eeltoodust nähtuvalt on hageja nõue esitatud haldurile ja hagi nõude tunnustamiseks kohtusse tähtaegselt. Seega peab kohus tuvastama, kas hageja nõue summas 82736,11 eurot on kehtiv ja on muutunud võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise ajaks sissenõutavaks.
7.Hageja tugineb oma nõudes võlgniku vastu kahele – 01.09.2008 ja 01.09.2013 - võlgniku poolt antud võlatunnistusele. Hageja väidete kohaselt andis ta võlgnikule 01.09.2008 laenu sularahas 2 000 000 krooni (127823,97 eurot). Võlgniku seletuste kohaselt oli laen vajalik Soomes majade ehitamise projekti arendamiseks ja varem võetud laenude tagastamiseks. Laenu kohta vormistasid hageja ja võlgnik 01.09.2018 võlakirja, millega võlgnik kinnitas hagejalt sularahas summas 2 miljonit krooni laenu saamist ja kohustus selle tagastama koos intressiga 5 % aastas tähtajaks 01.09.2013 (tl 4-5). Võlgnik tagastas nimetatud tähtajaks laenu üksnes osaliselt, summas 57820 eurot, mistõttu hageja ja võlgnik vormistasid 01.09.2013 uue võlakirja, mille kohaselt võlgnik kohustus tagastama ülejäänud summa 70000 eurot koos intressiga 5% aastas tähtajaks 01.01.2018 (tl 6-7). Hageja selgitab täiendavalt, et võlgnikule laenu andmiseks vajalikud rahalised vahendid sai ta enda poolt võetud laenuna Venemaal registreeritud äriühingust „XXXX“ (XXXX), mis tegeles sel ajal kommertskinnisvaraga ning üüris välja laohooneid. Hageja selgitab, et laen väljastati talle sularahas ning nimetatud summad ei ole hageja pangakontodel liikunud (tl 63-64). Kuivõrd võlgniku suhtes kuulutati 03.04.2017 välja pankrot, muutus laen tulenevalt PankrS §-st 42 sissenõutavaks alates pankroti väljakuulutamisega. Hageja leiab, et hageja ja võlgniku vahel esines laenusuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lõike 1 tähenduses ja palub tunnustada tema nõuet võlgniku suhtes tagastamata laenu ja sellele lisanduva intressi näol kokku summas 82 736,11 eurot PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 nimetatud teises järgus (tl 2).
8.Kostja vastuväidete kohaselt hageja nõuet võlgniku vastu tegelikult ei eksisteeri ja hageja esitatud võlatunnistused võlgniku kohustusi ei tõenda. Kostja hinnangul on hageja poolt esitatud võlakirjade puhul tegemist tagantjärele koostatud näilike ja tühiste tehingutega, eesmärgiga jätta mulje kehtivast tehingust ja omandada selliste fiktiivsete nõuete kaudu kontrolli võlgniku pankrotimenetluse üle. Kostja arvates ei ole eluliselt usutav, et majanduslikest huvidest lähtuv võlausaldaja annab enam kui 120 000,00 euro ulatuses eraisikule laenu ilma kirjalikku laenulepingut sõlmimata ja selle eest mistahes tagatisi
2-17-13092
nõudmata. Kostja juhib tähelepanu, et kuigi võlatunnistuse kohaselt oli hagejal õigus nõuda võlgnikult intressi, siis väidetavalt võlgniku poolt hagejale tasutud laenumaksetelt hageja seda arvestanud ei ole. Kostja peab vajalikuks selgitada, et võlgniku pankrotiavalduse esitamise aluseks oli Maksu- ja Tolliameti poolt koostatud 12.01.2017.a. vastutusotsus, millega kohustati võlgnikku tasuma 60 347,88 eurot (tl 41-42). Samas võlgniku pankrotiavalduse kohaselt moodustas tema kohustuste kogusuurus 495 894,55 eurot, millest 435 546,67 eurot moodustavad väidetavad laenukohustused füüsiliste isikute ees ning 60 347,88 eurot kohustus Maksuja Tolliameti ees (46-47). Kostja hinnangul viitab järeldusele, et hageja ja teiste füüsilisest isikutest võlausaldajate nõuded võlgniku vastu on tekitatud pankroti olukorras näilike lepingute alusel, mh võlgniku poolt pankrotimenetluses esitatud kompromissettepanek (tl 48-50), mille suhtes on võlausaldajad Maksu- ja Tolliamet ning Swedbank AS avaldanud seisukohti, et neile see vastuvõetav ei ole ning et võlgnik soovib sellise kompromissi alusel tegelikult pankrotipesast raha välja jagada (tl 51-52), samas kui võlgniku füüsilistest isikutest võlausaldajad, sh hageja, on võlgniku kompromissettepanekut ilma ühegi täiendava küsimuseta aktsepteerinud (tl 53-55). Kostja on samuti arvamusel, et hageja pole endal rahaliste vahendite olemasolu võlgnikule sellises suures summas laenu andmiseks tõendanud. Kuigi väidetava laenu andmise ajale eelneval perioodil on hagejale kuulunud kinnisvara, ei nähtu avalikest registritest, et hageja oleks neid võõrandanud (tl 56-60). Kostja juhib tähelepanu, et kohtu poolt tema taotluse alusel krediidiasutustelt välja nõutud hageja pangakontode väljavõtted 01.01.2006 – 01.09.2008 (tl 73-99, 104-153) ja Maksu-ja Tolliametilt väljanõutud hageja tuludeklaratsioonid 2006-2008 aastate kohta (tl 100-103) samuti ei tõenda, et hagejal oleks olnud rahalisi vahendeid võlgnikule 2 miljoni krooni laenu andmiseks. Hageja väide rahaliste vahendite hankimiseks laenu võtmise kohta Venemaa äriühingust on paljasõnaline.
9.Riigikohus on tsiviilasja 2-14-58735 11.01.2018 lahendis selgitanud (p 11.1), et kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21). Riigikohus on siiski leidnud, et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1103-16, p 22).
10.VÕS § 30 lg 1 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Kohus leiab, et käesoleval juhul on hageja poolt esitatud 01.09.2008 ja 01.09.2013 võlgniku võlatunnistuste puhul tegemist deklaratiivsete võlatunnistustega, mis eelduslikult toob kaasa TsMS § 230 lg 1 tõendamise üldreeglist (kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited) tõendamiskoormise ümberpööramise, st võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Käesoleval juhul kohus siiski leiab, et kostja on vaatamata võlgniku võlatunnistusele usutavalt põhistanud võla puudumist (TsMS § 235). Ka kohtule tundub eluliselt ebausutav, et enam kui summas 120 000 euro sularaha laen antakse eraisiku poolt teisele eraisikule 10-ks aastaks ilma kirjaliku lepinguta ja ilma mingite tagatisteta. Samuti on ebausutav, et hageja ei ole võla esimese perioodi osas (5 a) arvestanud ega nõudnud võlgnikult mingit intressi, kuigi võla-
2-17-13092
tunnistuse kohaselt pidanuks võlgnik seda iga aasta kohta summas 5 % tasuma tasuma. Nii pidanuks 01.09.2008 võlatunnistuse kohaselt laenule 2 miljonit krooni (=127823.30 eurot) võlgniku poolt väidetavalt tehtud esimese tagasimakse 57820 eurot tähtajaks 01.09.2013 põhivõlale 127823,30 eurot lisanduma intress 5 % võlgnevuselt aastas, st 31955,82 eurot (127823,30 x 0,05 x 5) ja võlgniku koguvõlgnevus tähtajaks 01.09.2013 moodustama 159779,12 eurot (127823,30 + 31955,82), kuid 01.09.2013 võlatunnistuse kohaselt on võla jääk ainult 70000 eurot, millele lisandub intress 5 % aastas. Seega on hageja sissenõudmata intressi näol võlgnikule justkui 31955,82 eurot kinkinud, mis tundub samuti olevat ärilisel eesmärgil antud laenu puhul ebausutav ja ebamõistlik (VÕS § 7). Kohtu hinnangul on põhjendatud ka kostja osundus asjaolule, et olukorras, mil võlgnik võlgneb hagejale võlatunnistuste kohaselt 82736.11 eurot, on hageja kiiresti nõustunud võlgniku poolt pakutud kompromissettepanekuga (...Kas tuleb kohe allkirjastada? tl 54), mille kohaselt saaks hageja tagasi vaid 5289,63 eurot, st 6,4 % võlast (tl 48-50), mis ärisuhtes antud laenu puhul on väga ebausutav. Kohus võtab võlatunnistuste puhul samuti arvesse, et kohustas hagejat esitama 019.2008 ja 01.09.2013 võlatunnistuste originaalid (kohtu kiri tl 69-70), kuid hageja ei ole neid esitanud (tl 70). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et ainuüksi võlatunnistuste alusel ei ole võimalik hagejat nõuet tunnustatuks lugeda ja hageja peab võlatunnistuste aluseks olevast kausaalsuhtest tulenevat võlga tõendama ja ümber lükkama kostja väidet, võlatunnistused on tegelikult rahatud.
11.Riigikohus on lahendis 3-2-1-147-05 selgitanud, et laenulepingu rahatuse tõendamiseks võib laenusaaja tõendada, et laenuandjal puudus laenu andmiseks raha. Hageja ei ole oma väite kohta, et ta on saanud võlgnikule laenatud raha 2 miljoni krooni väärtuses omapoolse laenuna Venemaa äriühingust XXXX, tõendeid esitanud. Samas on hageja asunud menetluse käigus tuginema hoopis väitele, et tal on olnud 2006-2008 lisaks töötasule muid sissetulekuid, mis nähtuvad kohtu poolt väljanõutud pangakonto väljavõttest ja millest nähtuvalt on hageja pannud pidevalt oma kontole sularaha ja võtnud sularahas välja. Hageja osundab, et Eesti krediidiasutustes asuvate pangakontode väljavõtetest nähtuvalt oli tema pangakontode käive 2006-2008.a üle 8 500 000 krooni ja üksnes Swedbank AS-le olevale kontole pani hageja aastatel 2006 - 2008 üle 1 245 000 krooni ja võttis välja sularahas 602 000 krooni (tl 83-85, 106-149). Võttes arvesse, et MTA-lt väljanõutud andmetest nähtuvalt oli hageja 2006.a töötasu oli 192 054 krooni, 2007.a 286 823 krooni ja 2008.a 321 775 krooni (tl 101-102), järeldub, et hageja kontol laekus ja liikus mitte ainult palgana saadud raha, vaid ka muud rahalised vahendid, sh sularahas. Samuti nähtub kontolt, et hageja on ka teistele isikutele laenud väljastanud, seega laenude väljastamine oli hageja praktikas. Võlgnikule oli laen väljastatud sularahas ning sel põhjusel puudus hagejal vajadus sularaha kontole panna (tl 163).
12.Kohtu hinnangul hageja pangakontode väljavõtted ja MTA hageja tulude kohta 2006-2008 ei tõenda, et hageja oleks võtnud või tal oleks olnud võimalik 01.09.2008 võlgnikule sularahas 2 000 000 krooni üle anda. Kohus leiab, et isegi kui nõustuda, et hagejal oli 2006-2008 mitteametlikke sissetulekuid, siis nagu hageja on ise märkinud, on hageja poolt kogu perioodi 2006-2008 jooksul sularahas välja võetud 602000 krooni. Hageja sissetulekud 2006-2008, võttes arvesse ka väljaminekuid, ilmselgelt sellises summas laenu võlgnikule anda ei võimaldanud. Kohus märgib, et hageja Swedbank AS pangakonto jääk seisuga 01.09.2008 oli 11480 krooni. Seega kohus leiab, et kostja vastuväide hageja nõudele 82736,11 eurot on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning kohus jätab tunnustamata XXXXi nõude XXXX i (pankrotis) pankrotimenetluses summas 82736,11 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2-17-13092
13.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
15.Kostja pole menetluskulude kohta andmeid esitanud. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskuluna 0 (null) eurot.
16.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.