Võlaõigus › Võõrandamislepingud

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue XX esitas 01.08.2016 Artworks Osaühingu vastu maksekäsukiirmenetluse avalduse, millele Artworks Osaühing esitas 08.09.2016 vastuväite. 11.10.2016 esitas XX Artworks Osaühingu vastu Harju Maakohtusse hagi põhivõla 3180 euro ja viivise 520 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt soovis kostja esindaja osta hageja kaudu 1999 aasta Audi A4 Avant Quattro. Pooled leppisid kokku hinnas 3000 eurot, millele lisandus esmase registreerimise tasu umbes 180 eurot. Registreerimistoimingute tegemiseks ja ostumüügilepingu sõlmimiseks saatis kostja 06.12.2013 ARK-i volituse. Hageja vormistas auto ümber, tasus nii auto kui ka registreerimise kulud ja andis auto üle kostja esindajale MJ-le. Auto üleandmisel teatas kostja, et raha ei ole kaasas ja toob selle hiljem ära. Kostja raha ei tasunud. Hageja taotles kostjalt põhivõlgnevuse 3180 euro ja perioodi 07.12.201311.10.2016 eest viivise 520 euro väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile täies ulatuses vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja nõustus, et väljastas hagejale volikirja registritoimingute tegemiseks registris. Kostja ei palunud hagejal kokku leppida sõiduki hinnas ja ei soovinud soetada sõidukit hageja kaudu. Kostja nõustus, et hageja poolt nimetatud sõiduki on kostja soetanud ja tasunud selle eest 17.12.2013 kostjale 3000 eurot, mida hageja on kinnitanud kassa väljamineku orderit allkirjastades. Samuti nähtub kostja majandusaasta aruandest, et kostjal puuduvad nõuded ja kohustused seoses põhivara soetamisega. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja olles ise tasunud kostja eest 3180 eurot, viivitas selle nõudega kostja vastu 3 aastat. Hageja ei ole kostja vastu ka 180 euro nõuet esitanud. Sõiduki kokkulepitud hinnaks oli 3000 eurot ja kostja on selle tasunud. Hageja poolt tasutud 180 eurot ei ole sõiduki omandamise lisa- või põhitingimuseks olnud. Kuna kostjal puudub põhivõlg, siis puudub hagejal õigus kostjalt nõuda ka viivist. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja kostja vastusega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud pooled ära, rahuldas hagi. Kohus tuvastas järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud:  AN kui müüja ja kostja kui ostja, keda esindas XX, sõlmisid 07.12.2013 Audi A6 Avant Quattro müügilepingu hinnaga 3000 eurot (lk 26);  07.12.2013 müügilepingu sõlmimiseks väljastas kostja 06.12.2013 hagejale volikirja (lk 27). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on tasunud juba hagejale sõiduki eest 3000 eurot ning kas kostja pidi hagejale täiendavalt tasuma sõiduki Audi A6 Avant Quattro esmase registreerimise eest registris 180 eurot.

Kohus leidis, et poolte vahel oli sõlmitud käsundusleping (VÕS § 619), mille kohaselt hageja pidi kostjale soetama sõiduki 1999 Audi A6 Avant Quattro. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja käsundi täitis ning kostja sai soovitud sõiduki omanikuks. Kooskõlas VÕS § 628 lõikega 2 tuleb kostjal hüvitada hagejale mõistlikud kulud, mida hageja käsundisaajana käsundi täitmisel tegi. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hüvitatavaks kuluks on sõiduki maksumus 3000 eurot. Kostja leiab, et on sõiduki eest juba hagejale tasunud 3000 eurot, mida kinnitab kassa väljamineku order (lk 74, koopia lk 73) ja kostja 2013 aasta kinnitatud majandusaasta aruanne. Hageja vaidlustas kostja kassa väljamineku orderi nr 11 ehtsuse (TsMS § 277 lg 1). Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud sõiduki 1999 Audi A6 Avant Quattro maksumuse 3000 eurot. Kohus määras 10.04.2017 määrusega (lk 133) käekirjaekspertiisi, milles palus tuvastada, kas kostja kassa väljamineku orderil nr 11 on hageja allkiri. Ekspertiisiakti (lk 136-138) järgi viitavad tuvastatud lahkuminekud sellele, et vaidlustatud allkirja XX nimelt ei ole kirjutanud XX. Ekspertarvamuse kohaselt on viiteid, et kostja kassa väljamineku orderil nr 11 allkiri XX nimelt ei ole kirjutatud XX poolt. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus TsMS § 277 lg 4 alusel kostja kassa väljamineku orderi nr 11 tõendite hulgast välja, kuivõrd ekspertiis ei ole kinnitanud kostja kassa väljamineku orderil nr 11 hageja allkirja ehtsust ja puudub alus arvata, et tõend oleks ehtne. Kohus nõustus hagejaga selles, et kostja 2013. aasta majandusaasta aruanne ja pearaamatu väljavõte ei saa kinnitada kostja poolt hagejale sularaha üleandmist. Tõendid kinnitavad kostjal põhivarana sõiduki olemasolu. Hageja nõudis kostjalt ka sõiduki esmase registreerimise eest tasutud 180 euro tasumist. 15.11.2017 istungil loobus kostja vastuväitest, et hageja on registreerimise kulu kandnud (lk 180). Kohus leidis, et Krediidipanga sissemaksuorderiga (lk 68) on tõendatud, et hageja tasus 17.12.2013 Rahandusministeeriumi kontole 181,15 eurot. Sama summa nähtub kostja pearaamatu väljavõttest 17.12.2013 peale põhivara ostu märkusega – põhivara arvele (lk 66 pöördel). Nimetatud tõenditega luges kohus tuvastatuks, et hageja kandis käsundi täitmisel sõiduki esmase registreerimise kulu 181,15 eurot ning seda saab lugeda käsundi täitmisel hüvitatavaks kuluks. Hageja nõuab kostjalt 180 eurot. Kohus leidis ülalnimetatu alusel, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks kostja poolt hagejale 3180 euro tasumist ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 3180 eurot. Hageja nõudis hagiavalduses lisaks põhivõlale kostjalt perioodi 07.12.2013-11.10.2013 eest viivist 520 eurot. Kohus leidis, et hageja viivise määr vastab seaduses sätestatud viivisemäärale. Kostja viivisemäärale ja nõude suurusele vastuväiteid ei esitanud. Viidatud perioodi viivisesumma on 734,14 eurot. Hageja nõuab kostjalt 520 euro väljamõistmist. Eeltoodu alusel mõistis kohus kostjalt hagejale välja sissenõutavaks muutunud viivis 520 eurot. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määras menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja menetluskuluks on hagilt tasutud riigilõiv 325 eurot. Kohus leidis, et riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras ja see kuulub kostja poolt hagejale hüvitamisele. Et hagejal oli menetluses ka lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1

järgi tuli kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja on kandnud kulusid õigusabile summas 840 eurot (lk 182-182 pöördel). Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele 7 tundi. Õigusabi on osutatud hinnaga 120 eurot/tund + käibemaks. Kostja hageja menetluskulude avaldusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus, arvestades antud tsiviilasja keerukust ja mahukust, esitatud menetlusdokumentide sisu ja tõendite mahtu, leiab, et hageja kulud õigusabile on olnud menetluses põhjendatud ja vajalikud. Lepingulise esindaja tunnitasu vastab hageja esindaja kvalifikatsioonile ja on konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud. Käibemaksu hüvitamiseks tuleb menetlusosalisel kinnitada, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-65-13 p 16). Hageja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tagasi. Seega kohus mõistis kostjalt hageja menetluskulud välja koos käibemaksuga. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud õigusabile 1008 (840 eurot + km) eurot, millele lisandub riigilõiv 325 eurot, kokku 1333 eurot, mis tuleb kostjal hüvitada. Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses harju Maakohtu 14.12.2017 otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja leiab, et Harju Maakohtu 14.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-116676 ei ole seaduslik, ning soovib selle vaidlustada täies ulatuses. Kostja hinnangul tuleb otsus täielikult tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on esimese astme kohus rikkunud menetlusnormi ja ebaõigesti hinnanud tõendeid, mille tõttu on ebaõigesti tuvastatud asjaolud ning mis on omakorda kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kui ringkonnakohus leiab, et esimese astme kohtu menetlusnormi rikkumist ja tõendite ebaõiget hindamist ning asjaolude tuvastamist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, palub kostja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kostja hinnangul on esimese astme kohus õigusvastaselt asunud seisukohale, et kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud sõiduki Audi A6 maksumuse 3000 eurot. Kohus leidis, et ekspertiisiakti kohaselt viitavad tuvastatud lahkuminekud sellele, et vaidlustatud allkirja XX nimelt ei ole kirjutanud XX, samuti on viiteid, et kostja kassa väljamineku orderil nr 11 allkiri XX nimelt ei ole kirjutatud XX poolt. Tuginedes seega käekirjaekspertiisile, jättis kohus TsMS § 277 lg 4 alusel kassa väljamineku orderi nr 11 tõendite hulgast välja, sest ekspertiis ei ole kinnitanud kostja kassa väljamineku orderil nr 11 hageja allkirja ehtsust, mistõttu puudub alus arvata, et tõend oleks ehtne. Seega puuduvad kohtu hinnangul tõendid, mis kinnitaks kostja poolt hagejale raha tasumist. Kostja kohtu eelviidatud käsitlusega ei nõustunud. Kostja hinnangul on esimese astme kohus ebaõigesti hinnanud 10.08.2017 ekspertiisiakti nr 17E-DK0050. Samuti on kohus ebaõigesti jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et müügilepingul, mille allkirjastamist hageja on ise kinnitanud, on allkiri, mis vähimalgi määral ei sarnane hageja allkirjale. Mingil põhjusel ei ole seda dokumenti arvestatud ka võrdlusmaterjalina ekspertiisi tegemisel. Lisaks eelnevale on kohus jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud muud tõendid – kostja 2013. a majandusaasta aruande ning pearaamatu väljavõtte. Majandusaasta aruandes kajastub kõnealuse sõiduki ost järgmistes kohtades: Bilanss. Põhivara, materiaalne põhivara summas 2925 eur, lk. 4 (maha võetud amortisatsioon 75 eurot); rahavoogude aruanne: Tasutud materiaalse ja immateriaalse põhivara soetamisel 3000 eurot (lk. 6, rida 12); lisa 6, lk. 10: materiaalne põhivara.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust teistsuguse otsuse tegemiseks. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses on kostja korranud esimese astme kohtus esitatud seisukohti. Maakohus on käsitlenud hageja nõude rahuldamise eeldusi ning selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb nõue rahuldada. Kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohus on oma seisukohti piisavalt põhjendanud ja ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, nagu oleks maakohtu otsus põhjendamata ja vastuoluline. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle:

väljamineku orderil on võltsitud. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks määras maakohus 10.04.2017 asjas käekirjaekspertiisi (t.l.133, I kd). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et Ekspertiisiakti nr 17E-DK0050 kohaselt on viiteid, et kostja kassa väljamineku orderil nr 11 allkiri XX nimelt ei ole kirjutatud XX poolt. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult TsMS § 277 lg 4 alusel kostja kassa väljamineku orderi nr 11 tõendite hulgast välja, kuivõrd ekspertiis ei ole kinnitanud kostja kassa väljamineku orderil nr 11 hageja allkirja ehtsust ja puudub alus arvata, et tõend oleks ehtne. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ekspertiis leidnud XX allkirja võrdlustes ka olulisi sarnaseid kokkulangevusi, s.h allkiri on kirjutatud keskmiselt väljatöötatud käekirjaga, väljatöötatuse iseloom on lihtsustatud, hajusus on varieeruv. On leitud et „vaidlustatud allkiri järgib (suures osas) XX võrdlusallkirjade ülesehitust“. Apellant heidab ekspertiisile ette, et ekspert ei ole välja toonud, millisele astmele arvamuste skaalal eksperdiarvamus vastab. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud apellandi väidetega. Ekspertiisiaktist nähtub, et tuvastatud lahkuminekud viitavad sellele, et vaidlustatud allkirja XX nimelt ei ole kirjutanud XX. Kuna allkiri on lühike ja suhteliselt väheinformatiivne ei ole tugevama arvamuse andmine võimalik (t.l.138, I kd). Ekspertiisi ei muuda tõendina kõlbmatuks see, et eksperdiarvamuses ei ole toodud otsesõnu välja arvamuste skaalal astet, millele arvamuse tugevus vastab. Ringkonnakohus leiab, et nimetatu vastab ekpertiisiaktile lisatud arvamuste skaala üheksast astmest 6-ndale astmele (t.l.141, I kd) ning on seega piisav tõendamaks, et kassa väljamineku orderile nr 11 ei ole alla kirjutanud XX. Seega ei ole kassa väljamineku order 11 käsitletav täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Kostja esindaja on kinnitanud 15.11.2017 toimunud kohtuistungil, et ta ei oska öelda, kus raha üle anti ja millistes kupüürides, kuna raha andis üle MJ, kelle tunnistajana ülekuulamist ei pidanud kostja vajalikuks (t.l.179-180, I kd). Apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt on maakohus jätnud tähelepanuta kostja seisukoha, et müügilepingul, mille allkirjastamist hageja on ise kinnitanud, on allkiri, mis vähimalgi määral ei sarnane hageja allkirjale. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud väide ei lükka ümber eksperdiarvamust antud asjas. Hageja on kinnitanud, et müügilepingule kirjutas alla tema. Samas on eksperdile esitatud suur hulk võrdlusmaterjali XX poolt, millele on viidatud ka ekspertiisiaktis (t.l.68-70, 139, I kd). Kui apellandil oli eksperdile etteheiteid, et ta ei ole müügilepinguga ja sellel oleva allkirjaga arvestanud, siis oli apellandil õigus taotleda täiend- või kordusekspertiisi või eksperdi küsitlemist istungil. Apellant ei ole selliseid võimalusi kasutanud ega vastuväiteid kohtu tegevusele TsMS § 333 lg 1 kohaselt esitanud. TsMS § 230 lg 1 järgi on poolel kohustus tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema vastuväited hagile. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, mille kohaselt maakohus on jätnud tähelepanuta kostja poolt esitatud muud tõendid, nagu kostja 2013. a majandusaasta aruande ning pearaamatu väljavõtte. Maakohus leidis, et kostja 2013. aasta majandusaasta aruanne ja pearaamatu väljavõte ei saa kinnitada kostja poolt hagejale sularaha üleandmist, kuna need tõendid kinnitavad kostjal põhivarana sõiduki olemasolu. Need on kostja poolt koostatud tõendid ning ei ole käsitletavad täitmise kviitungina, kuna neist ei nähtu raha üleandmist konkreetselt hagejale. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on ringkonnakohtule 13.02.2018 esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kandnud ringkonnakohus menetluskulusid kokku summas 720 eurot. Õigusabi on osutatud hinnaga 120 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Esitatud nimekirja kohaselt on tutvumine maakohtu otsusega, tutvumine OÜ Artworks apellatsioonkaebusega, kliendiga nõupidamise ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu kokku 5 tundi. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane, seetõttu lisanduvad kuludele käibemaksusummad. Õigusabikulu seega kokku 720 eurot (600 eurot + käibemaks 120 eurot). Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusele vastuse koostamises, selleks vajaliku materjali ettevalmistamises. Pidades silmas vaidluse keerukusastet, on esindaja poolt kohtumenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik ning tehtud kulutused tuleb kostjalt hageja kasuks kogu ulatuses välja mõista. TsMS § 5 lg 2 sätestab, et pooltel peab olema võrdne õigus ja võimalus oma õigusi kaitsta ning teha seda TsMS § 217 lg 1 kohaselt esindaja kaudu. Allkirjastatud digitaalselt. Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.