Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
28.02.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5619
Tsiviilasi
AS-i SEB Pank hagi XX ja YY vastu võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.06.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX ja YY apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
132 763.51 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepinguline esindaja Maire Saare Kostja I/apellant XX (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja II/apellant YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostjate lepinguline esindaja adv Raiko Paas
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta tsiviilasja materjalide juurde vastustaja täiendavate tõenditena laenulepingu nr L070003990 02.02.2007 lisakokkulepped 15.05.2007 ja 09.08.2007, 08.02.2007 maksekorraldus laenu väljamaksu kohta laenulepingu nr L070003990 alusel, laenuleping nr L070044622 24.08.2007, XX 29.08.2007 maksekorraldus laenulepingu nr L070003990 alusel, laenulepingu nr L070044622 laenumaksete aruanne, 06.04.2011 maksekorraldus laenu väljamaksu kohta laenulepingu nr 2011007588 alusel, 06.04.2011 kolm maksekorraldust laenu väljamaksu (põhiosa, intressid, põhiosalt viivis) kohta laenulepingu nr L070044622 alusel.
Keelduda võtmast vastu vastustaja täiendava tõendina laenulepingut nr L070003990 02.02.2007.
3.Harju Maakohtu 01.06.2017 otsust täiendada tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas piiranguga põhivõla ulatuses. Muus osas jätta otsus muutmata.
4.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Välja mõista XX-lt ja YY-lt solidaarselt AS-i SEB Pank kasuks laenupõhiosa võlgnevus 42 672 eurot, intressivõlgnevus kokku 35 338.70 eurot ja ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisevõlgnevus 55 293.31 eurot; 3) Välja mõista XX-lt ja YY-lt solidaarselt AS-i SEB Pank kasuks alates 01.03.2018 sissenõutavaks muutuv viivisevõlgnevus võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte suuremas summas kui 35 899.03 eurot; 4) Menetluskulud maa- ja apellatsioonikohtus jätta XX ja YY kanda solidaarselt, välja arvatud riigituludesse tasumata riigilõiv apellatsioonimenetluses; 5) Välja mõista XX-lt ja YY-lt solidaarselt AS-i SEB Pank kasuks maakohtu menetluses tasutud riigilõiv 1500 eurot; 6) Kindlaksmääratavad menetluskulud AS-il SEB Pank apellatsiooniastmes puuduvad; 7) Vabastada XX ja YY apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumisest riigituludesse.
5.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.08.04.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palub kostjatelt solidaarselt välja mõista laenulepingujärgse põhivõlgnevuse 75 528.65 eurot, intressivõlgnevuse 2482.05 eurot, viivisevõlgnevuse 48 672.75 eurot ning viivise 42 672 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 08.04.2016 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.06.04.2011 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2011007588, mille kohaselt väljastas pank laenusaajatele laenu 236 000 eurot tagastamise lõpptähtajaga 10.04.2012 intressimääraga kuue kuu EURIBOR + 3,100 % aastas. Laenulepingu kohast täitmist tagas kinnistule asukohaga XXX, Pärnamäe küla, Viimsi vald, Harju maakond (reg nr 7680802) hageja kasuks seatud hüpoteek. 12.03.2012 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2011007588 lisa nr 1, milles leppisid kokku, et intressimäär on „muutuv 1 (ühe) kuu EURIBOR + 3,1 % aastas“ ja laenutähtpäevaks on 10.04.2013.
3.Kostjad ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Hageja esitas võlgnevuse sissenõudmiseks 12.08.2013 täitmisavalduse ning palus pöörata sissenõue panditud varale. Panditud vara müüdi 07.03.2016 enampakkumisel, mille arvelt laekus 23.03.2016 laenulepingu võlgnevuse katteks 154 046.09 eurot. Selle arvel vähendati põhiosa võlgnevust.
4.Seaduses sätestatud viivisemäära ei ole alust pidada ebamõistlikult suureks. Kostjate vastuväited
5.Kostjad tunnistasid hagi osaliselt ning palusid jätta selle rahuldamata 42 672 eurot ületavas osas. 02.02.2007 sõlmisid pooled laenulepingu nr L070003990, millega kostjad said hagejalt laenu 268 598 eurot. Laenulepinguga nr L070044622 refinantseeriti nimetatud laen.
6.04.01.2010 teatas hageja, et laenu põhiosa võlgnevuse suuruseks on 208 899.21 eurot, intressivõlgnevuse suuruseks 8451.87 ja viivisvõlgnevuseks 5709.62 eurot. Ühtlasi teatas hageja, et kuna laenuleping lõppes 28.09.2009, siis arvestatakse viivist sellest ajast arvates edasi võlgnetavalt põhisummalt. Kuna hageja teatel oli 04.01.2010 laenujäägi suuruseks 208 899.21 eurot, siis sellest järelduvalt oli selleks ajaks laenust tagastatud 59 698.79 eurot.
7.06.04.2011 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2011007588, mille punktis 3.2.1 lepiti kokku, et laenu väljamaksmine asendatakse tasaarvestusega laenulepingust nr L070044622 tulenevate rahaliste kohustuste täitmiseks. Ühtlasi määratleti lepingu punktis 3.1 laenu suuruseks 236 000 eurot. Laenumaksete aruandest nähtub, et perioodil 06.04.2011-12.08.2013 tehti intressimakseid 14 538 eurot ja laenu põhiosa makseid 5664 eurot.
8.Kostjatele kuuluva elamu müügist laekus hagejale 154 046.09 eurot. Eeltoodust järeldub, et kui võrrelda numbrit, millises suuruses on kostjad hagejalt raha saanud ja millises summas raha tagastanud, võlgneksid kostjad hagejale veel ainult 34 651.12 eurot.
9.Jääb ebaselgeks, kas laenulepinguga nr 2011007588 uue refinantseeritud laenusumma aluseks võeti lisaks põhisummale ka selleks ajaks tekkinud intressid ja viivis. Hageja intressi- ja viivisenõue põhineb tõenäoliselt vähemalt osaliselt varasemalt arvestatud intressidel ja viivisel, mis ei ole seaduse järgi lubatud. Samuti ületavad hageja intressi- ja viivisenõuded põhinõude, milline olukord üldjuhul ei ole põhjendatud.
10.Lisaks on kostjad raskes majanduslikus olukorras. Kostjad palusid kohtul eeltooduga arvestada ja vähendada hagis nõutud viivise ja intresside suurust mõistliku suuruseni.
Esimese astme kohtu otsus
11.01.06.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja põhinõude 75 528.65 eurot, intressi 2482.05 eurot, viivise 52 596.47 eurot ja viivise põhinõude osalt 42 672 eurolt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 01.06.2017 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jäid solidaarselt kostjate kanda ja kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja menetluskulu 1500 eurot.
12.Kohus juhindus asja lahendamisel VÕS § 65 lõikest 1, § 76 lõikest 1, §-st 100, § 101 lõike 1 punktidest 1 ja 6, § 108 lõikest 1, § 396 lõikest 1 ja § 397 lõikest 1. Kohtule esitatud dokumentidega on tõendatud, et 06.04.2011 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2011007588, mille kohaselt väljastas pank laenusaajatele laenu 236 000 eurot tagastamise tähtajaga 10.04.2012, intressimääraga kuue kuu EURIBOR + 3,100 % aastas. Laenulepingu kohast täitmist tagas kinnistule asukohaga XXX hageja kasuks seatud hüpoteek. Vastavalt laenulepingu punktile 3.3 oli laenu kasutamise otstarbeks kodulaenust, lepingust nr L070044622, tulenevate nõuete tasumine.
13.12.03.2012 sõlmisid pooled laenulepingu nr 2011007588 lisa nr 1, mille kohaselt leppisid kokku, et intressimäär on „muutuv: 1 (ühe) kuu EURIBOR + 3,1 % aastas“ ja laenutähtpäevaks 10.04.2013.
14.Kostjad on esile toonud, et poolte vahel oli täiendavalt sõlmitud 02.02.2007 laenuleping nr L070003990, mille alusel said kostjad hagejalt laenu 268 598 eurot ning laenuleping nr L070044622, millega refinantseeriti eelnimetatud laenu. Kostjad märkisid, et 04.01.2010 teatas hageja, et laenu põhiosa suurus oli 208 899.21 eurot, intress 8451.87 eurot ja viivis 5709.62 eurot. Seega olid kostjad laenust tagastanud 59 698.79 eurot. Perioodil 06.04.2011-12.08.2013 oli tehtud leping nr 2011007588 alusel saadud laenuga seotud intressimakseid 14 538 eurot ja põhiosamakseid 5664 eurot. Täitemenetlusest laekus 154 046.09 eurot. Kostjad leidsid, et neil on saadud laenust 268 598 eurost veel tagastamata 34 651.12 eurot (268 598-59 698.79-14 538-5664-154 046.09).
15.Laenulepingust tulenevalt oli kostjatel laenu tagasimaksmise ja laenult intressi maksmise kohustus. Käesoleva hagi nõuete aluseks on 06.04.2011 laenuleping nr L2011007588, mille alusel said kostjad laenu 236 000 eurot, mitte laenuleping nr L070003990, mille alusel said kostjad laenu 268 598 eurot. Lisaks on väär lahutada laenu põhiosast tasutud intressimaksed. Intressi tuleb tasuda täiendavalt laenusummale. Kostjad ei ole tõendanud, et oleksid laenulepingu nr L2011007588 alusel saadud laenust tagastanud ja tasunud intresse rohkem, kui hagist ja hagile lisatud intressiarvestusest nähtub. Kostjad olid kohustatud tasuma intressi vastavalt laenulepingus nr L2011007588 ja selle lisas nr 1 sätestatud määrale igakuiselt. Puudub alus lepingus kokkulepitud intressi vähendamiseks. Kohus leidis, et hageja põhinõue 75 528.65 eurot ja intressinõue 2482.05 eurot on põhjendatud ja tõendatud.
16.Laenulepingu punkti 15.5 kohaselt, kui laenusaaja ei teinud laenu tagasimakseid või muid makseid (v.a intressi- ja viivisemaksed) tähtaegselt, oli pangal õigus nõuda laenusaajalt viivist. Viivisemääraks oli lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui seadusjärgne viivisemäär oli kõrgem lepinguga ettenähtud intressimäärast, oli viivisemääraks seadusjärgne viivisemäär. Viivist arvutati tähtaegselt tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest lähtuvalt viivisemäärast ja maksmisega viivitatud päevade arvust. Viivise arvestamine algas makse tegemiseks ettenähtud tähtpäevale järgneval päeval ja lõppes tähtaegselt tegemata makse tegemise tasumisele eelnenud päeval. Hageja on arvestanud viivist seadusjärgse viivisemäära alusel alates 20.04.2012 kuni 07.04.2016 summas 48 672.98 eurot. Kohus leidis, et hageja oli õigustatud arvestama viivist ning kostjad pidid sellega laenukohustuste nõuetekohaselt täitmata jätmisel arvestama.
17.Kostjad on palunud viivist vähendada tulenevalt nende majanduslikust olukorrast. Kohus viitas VÕS § 113 lõikele 8 ja § 162 lõikele 1. Kohus leidis, et puudub alus viivise vähendamiseks. Kostjad ei ole tõendanud ega täpsemalt esile toonud, milles seisneb
nende majanduslik olukord, mis õigustaks viivise vähendamist. Hageja on arvestanud viivist seadusjärgse määra alusel ning puudub alus pidada viivist ebamõistlikult suureks. Samuti ei küsi hageja viivist üle põhinõude summa. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul hageja viivisenõue põhjendatud.
18.Hageja on lisaks palunud kostjatelt solidaarselt välja mõista viivis edasiulatuvalt põhiosa summalt 42 672 eurolt alates 08.04.2016 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Ajavahemikul 08.04.2016-30.06.2016 oli vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 ja VÕS § 94 lõikele 1 seadusjärgne viivisemäär 8,05% aastas ja alates 01.07.2016 on seadusjärgne viivisemäär olnud 8% aastas. Alates 08.04.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni 01.06.2017 on 419 päeva, mistõttu lisandub viivis kuni otsuse tegemiseni 3923.72 eurot, s.o 8,05/365/100x42672x84+8/365/100x42672x335.
19.Seega kuulub kostjatelt solidaarselt otsuse tegemise päeva seisuga väljamõistmisele viivis 52 596.47 eurot, s.o 48 672.75+3923.72 ning edasi viivis põhinõude osalt 42 672 eurolt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 01.06.2017 kuni põhinõude tasumiseni.
20.Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja põhinõude 75 528.65 eurot, intressid 2482.05 eurot, viivise 52 596.47 eurot ja viivise põhinõude osalt 42 672 eurolt VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 01.06.2017 kuni põhinõude tasumiseni.
21.Menetluskulud jäid hagi rahuldamise tõttu solidaarselt kostjate kanda. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista riigilõivu 1500 eurot. Riigilõivu tasumine nähtub toimikust. Kohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele hageja kasuks. Apellatsioonkaebus
22.03.07.2017 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda.
23.Kohus jättis vääralt kohaldamata VÕS § 113 lõike 6. Kostjad väitsid maakohtus, et poolte laenulepingute refinantseerimise koosseisus (laenulepingud L070044622 ja 2011007588) toimus sisuliselt ka esialgse laenulepinguga võlgu jäädud intresside ja viivise refinantseerimine, mistõttu ei saa nendelt summadelt hilisemalt arvestatud intressid ja viivis olla õiguspärased. VÕS § 113 lõike 6 kohaldamist ei saa vältida ühe võlasuhte teisega asendamise teel. Tulenevalt intressidelt (sh viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus lubatud arvestada intresse ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt. Kostjad viitasid ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-1-14 (punkt 21). Kohus on jätnud eeltoodud väited tähelepanuta, mistõttu on otsus nimetatud osas põhjendamata.
24.Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-106-13 leidnud, et kohus peab sõltumata poolte taotlustest arvestama tehingu tühisuse alustega. Kaebuses on selgitatud, et sõltumata kostjate majanduslikest raskustest on hageja professionaalse krediidiandjana suurendanud kostjate laenukohustust laenulepingute refinantseerimise läbi. Laenukoormuse suurendamine on mõistlikult võttes ka lepingu muudatus, millega laenu tagastamise tähtajaks saab 10.02.2037 asemel 10.04.2012, kuna laenusaajal tuleb laenukohustus täita senisest märkimisväärselt lühema ajaperioodi jooksul. Kuna laenu refinantseerimiste käigus on suurendatud laenukohustust nii, et kostjate kasutusse saadavad summad iseenesest ei suurenenud, on vastastikuste kohustuste väärtus
tsiviilsedustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 2 järgi tasakaalust väljas. Eeltoodust tulenevalt on laenulepingud L070044622 ja 2011007588 heade kommetega vastuolus ja tühised ennekõike osas, mis puudutas põhisumma suurendamist.
25.Kohus on vääralt kohaldanud VÕS § 113 lõiget 8 ja § 162 lõiget 1. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kostjad on taotlenud viivise vähendamist ennekõike arvestades kohustuse täitmise ulatust nende poolt ja hageja õigustatud huvi, mis on eraldiseisvad alused lisaks poolte majanduslikule olukorrale, mida hinnata VÕS § 162 lõike 1 järgi. Kostjad on saadud laenust 268 598 eurost tasunud põhiosa ja intressidena 233 946.88 eurot. Seega on hagejale tagastatud suurem osa saadud rahast. Hageja ei ole tasutud summade arvestusele vastu vaielnud. Kuna hagejale ei ole tekkinud sellises suuruses kahju, mida intresside ja viivise nõue summas 51 154.80 eurot saaks ja peaks hüvitama, siis ennekõike sel põhjusel on kostjad palunud seda nõuet vähendada mõistliku suuruseni. Vastustaja seisukoht
26.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
27.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse muuta maakohtu otsust osas, milles kohus ei piiranud TsMS § 367 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva viivist põhivõla suurusega. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks, kuid muuta tuleb osaliselt otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lõike 1 punkt 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud.
28.TsMS § 442 lõike 5 alusel lahendab kolleegium esmalt seni apellatsiooniastmes lahendamata taotlused. 29.11.2017 protokollilise määrusega (t II kd lk 6) andis kolleegium TsMS § 639 lõike 1 ning § 392 lõike 1 punktide 1 ja 3 ning lõike 3 alusel hagejale võimaluse selgitada ja tõendada, et laenuandja poolt ei ole rikutud VÕS § 113 lõikes 6 sätestatud imperatiivset keeldu nõuda viivist intressi (viivise) tasumisega viivitamise korral. Hageja esitas koos selgitusega 19.12.2017 täiendavate tõenditena laenulepingu nr L070003990 02.02.2007 koos 15.05.2007 ja 09.08.2007 lisakokkulepetega, 08.02.2007 maksekorralduse laenu väljamaksu kohta lepingu nr L070003990 alusel, laenulepingu nr L070044622 24.08.2007, XX 29.08.2007 maksekorralduse laenulepingu nr L070003990 alusel, lepingu nr L070044622 laenumaksete aruanne, 06.04.2011 maksekorralduse laenu väljamaksu kohta lepingu nr 2011007588 alusel, 06.04.2011 kolm maksekorraldust laenu väljamaksete (põhiosa, intressid, põhiosalt viivis) kohta lepingu nr L070044622 alusel. Kolleegium on seisukohal, et laenulepingu nr L070003990 02.02.2007 vastuvõtmisest tuleb keelduda, kuna see tõend oli juba kogutud maakohtus (vt t I kd lk 67-72). Ülejäänud esitatud dokumentaalsete tõendite näol on tegemist asjakohaste ja lubatud tõenditega, millised tuleb TsMS § 652 lõike 3 punkti 2 alusel apellatsiooniastmes vastu võtta ja hinnata.
29.Kolleegium nõustub apellantide etteheitega maakohtule, mille kohaselt ei vastanud kohus VÕS § 113 lõike 6 alusel esitatud kostjate vastuväitele. Järgnevalt kolleegium kõrvaldab nimetatud rikkumise, kuid on seisukohal, et käsitletav menetluslik rikkumine ei toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Kuni 01.10.2015 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei olnud VÕS § 113 lõike 6 kohaselt lubatud nõuda viivist intressi tasumisega viivitamise korral. Alates 01.10.2015 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole lubatud viivist
nõuda intressi, sh viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Kostjad on viidanud võimalikule viiviselt ja intressidelt viivise arvestamise keelu rikkumisele laenulepingute refinantseerimise tulemusel. Konkreetseid viiteid rikkumistele (nt arvutusi vmt) kostjad ei esitanud. Hageja esitas ringkonnakohtu nõudmisel täiendava selgituse korduvate refinantseerimiste tulemusena hagetava võlgnevuse kujunemisest (t II kd lk 8-10) koos viidetega asjakohastele dokumentaalsetele tõenditele. Kostjad hageja väidetele vastuväiteid ei esitanud.
30.Kolleegium kontrollis hageja selgituse vastavust tõenditele, kuid väidetavat viiviselt ja intressidelt viivise arvestamist refinantseerimiste käigus ei tuvastanud. Pooltel puudub vaidlus nendevaheliste tarbijalaenusuhete faktiliste asjaolude kohta. Esimene laenuleping sõlmiti 02.02.2007 nr L070003990 (t I kd lk 67-72), mille alusel said kostjad eluasemelaenu 268 598 eurot tagastamise tähtajaga 10.08.2007 (pikendati kuni 10.11.2007), kohustudes tähtaja saabumiseni tasuma ainult intresse ja tähtaja saabumisel tagastama kogu laenu koos vastavate intressidega. Laenu põhiosast tagastasid kostjad 29 352.45+25 523 eurot, mille tulemusena jäi põhivõlgnevuseks 213 722.55 eurot, mis refinantseeriti 24.08.2007 laenulepinguga nr L070044622 (t II kd lk 15pöördel-18) tagastamise tähtajaga 10.08.2037. Leping lõpetati ennetähtaegselt 28.09.2009 ning kostjad võlgnesid laenu põhiosa 208 899.21 eurot ja intresse 8451 87 eurot (t I kd lk 73). Samast teatest nähtub, et viivist arvestas hageja tasumata põhiosalt ning seisuga 04.01.2010 moodustas viivisvõlgnevus 5709.21 eurot. Pärast 04.01.2010 toimunud laekumiste arvel vähenes põhivõlg 201 748.45 euroni, intressivõlgnevus ei muutunud, kuid suurenes viivisvõlgnevus põhivõlalt (t II kd lk 19-20). 06.04.2011 laenulepingu nr 2011007588 alusel refinantseeriti laenulepingust nr L070044622 jäänud võlgnevus (t I kd lk 6-11), kusjuures kokkulepitud laenust 236 000 eurost tasuti põhiosa võlgnevus 201 748.45 eurot, intressivõlgnevus 8451 87 eurot, viivisvõlgnevus 25 320.40 eurot ja teenustasuvõlgnevus 479.28 eurot. Loetletud asjaolud on tõendatud vastavate lepingu- ja maksedokumentidega ning laenuandja tagasimaksete ja võlgnevuste arvestustega (t I kd lk 6-11, 15-16, 67-72, 73, 74-79, 80-81; II kd lk 14-22). Laenuleping nr 2011007588 lõppes 10.04.2013 (saldo jm arvestused t I kd lk 18-27, täiendavad selgitused II kd lk 30).
31.Maakohtus ei toonud kostjad vastuväitena hagile esile 24.08.2007 ja 06.04.2011 laenulepingute võimalikku tühisust vastastikuste kohustuste väärtuste tasakaalust väljasoleku tõttu ja maakohus pooltevaheliste tehingute võimalikku tühisust ei hinnanud. Kuna aga iseenesest on õige kaebaja väide, et tehingu tühisuse alustega peab kohus arvestama sõltumata poolte taotlustest, vastab kolleegium järgnevalt apellantide väidetele.
32.Kolleegium on seisukohal, et tsiviilasja materjalid ja kohtu ette toodud asjaolud ei anna alust tuvastada 24.08.2007 ja 06.04.2011 laenulepingute tühisust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-49-11 selgitanud, et TsÜS § 86 lõike 2 punkti 2 ja lõike 3 järgi tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Seejuures peab tehingu tühisusele tuginev pool tõendama käibes tavapärast vastet vaidlusaluse tehingu suhtes, mitte aga oma subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Käesolevas asjas tõid apellandid selliste asjaoludena välja refinantseerimise tulemusena laenusumma suurenemise ja laenu tagastamise tähtaja lühenemise, kuid ei tõendanud, et esiletoodud asjaolud oleksid konkreetsete tehingute puhul oluliselt erinevad tavapärastest tarbijalaenu refinantseerimise tehingutest. Pooltevahelisi tehinguid tuleb vaadata koosmõjus – 02.02.2007 said kostjad laenu
eluaseme ostmiseks ja renoveerimiseks 268 598 eurot kuueks kuuks, kuid ei suutnud laenukohustust täita; 24.08.2007 said nad eelmiste täitmata kohustuste refinantseerimiseks 213 722 eurot 30 aastaks, kuid leping lõpetati ennetähtaegselt, kuna kostjad ei suutnud laenukohustust täita; 06.04.2011 said kostjad eelmise lepingu alusel tekkinud võlgnevuste refinantseerimiseks 236 000 eurot üheks aastaks, mida pikendati veel ühe aasta võrra. Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et laenusumma oleks refinantseerimiste tulemusena suurenenud. Laenutähtaeg küll muutus, kuid jäi viimase lepingu puhul samaks, kui oli esimese lepingu puhul ja teise lepingu puhul saab rääkida pigem laenuandja vastutulekust laenusaajatele, sest laenu tagastamise tähtaega pikendati oluliselt, võrreldes esmase lepinguga. Laenutehingute tühisusele ei anna alust ka TsÜS § 86 lõikes 3 sätestatud eeldus, mille kohaselt eeldatakse tarbijakrediidilepingute puhul, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas mh, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimase avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbijalaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 24.08.2007 oli Eesti Panga andmetel keskmine tarbijalaenude kulukuse määr 21,27% ja 06.04.2011 29,93% aastas (http://statistika.eestipank.ee/#/et/p/1010/r/981). Laenulepingutest nähtuvalt oli konkreetsete laenude kulukuse määraks vastavalt 6,32% ja 4,93% aastas, seega oluliselt madalam keskmisest. Kuna tõendamist ei leidnud tehingutest tulenevate vastastikuste soorituste väärtuste heade kommete vastane tasakaalust väljasolek, ei analüüsi kolleegium TsÜS § 86 lõikest 2 tulenevate muude tühisuse eelduste tõendatust.
33.Maakohtus esitasid kostjad viivise ja intresside vähendamise taotluse VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 lõike 1 alusel, tuues esile: 1) et arvestades hagejalt reaalselt laenatud ja tagastatud raha, ei ole laenuandjale saabunud sellist kahju, mis põhjendaks viivise ja intresside nõudmist; 2) viivise ja intresside mittenõudmine on põhjendatud kostjate majanduslikku olukorda arvestades (t I kd lk 39-40). Kaebuses ei vaidlusta kostjad maakohtu järeldusi selle kohta, et kõrvalnõuete vähendamine tulenevalt nende majanduslikust olukorrast ei ole põhjendatud. Küll aga on kaebajad seisukohal, et maakohus ei võtnud seisukohta, kas kõrvalnõuete vähendamisele annavad aluse kohustuse täitmise ulatus ja vastustaja õigustatud huvi.
34.Kolleegium nõustub kaebajate menetlusliku etteheitega, kuid leiab, et sellele vastuväitele vastamine muudab maakohtu otsust vaid ebaolulises osas, s.o osas, milles maakohus ei piiranud TsMS § 367 alusel väljamõistetud tulevikus tekkivat viivist tasumata põhivõla suurusega. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet kohtus põhjendada võlausaldajal. Käesolevas asjas hageja selliseid asjaolusid esile ei toonud. Viivise arvestusest (t I kd lk 18) nähtub, et hagetava laenu põhiosa suuruseks (põhivõlaks) on alates 23.03.2016 42 672 eurot ja sellelt summalt on ringkonnakohtu otsuse kuupäeva seisuga muutunud sissenõutavaks viivis 152.64+6620.33=6772.97 eurot. Seega tuleb tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivise suurust piirata 42 6726772.97=35 899.03 euroga ning vastavalt tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 täiendada. Ülejäänud summas 48 520.34 eurot on sissenõutavaks muutunud viivis kujunenud osaliselt lepingu kehtivuse ajal ja osaliselt põhivõlgnevuselt 197 860.42 eurot ja 196 718.09 eurot ega ületa vastavat põhivõla suurust. Ka ei ole viivise võlgnevuse ebamõistlik, arvestades, et vastavalt lepingus kokkulepitule kuulub kohaldamisele viivise seadusjärgne määr ja kostjad on olnud viivituses peaaegu 8 aastat, kusjuures põhivõlg on olulises osas vähenenud mitte kostjate vabatahtliku tegevuse tulemusena, vaid võlausaldaja poolt algatatud täitemenetluses 07.03.2016 tagatise realiseerimise tulemusena. Intress on tasu raha kasutamise eest ning vastavalt VÕS § 397 lõikele 1
tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi, seega intressi vähendada ei saa.
35.Kuna ringkonnakohus täiendab maakohtu otsust ebaolulises osas, võrreldes vaidluse üldise mahuga, on sisuliselt tegemist sarnaselt maakohtu otsusega hagi täieliku rahuldamisega, mistõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud sarnaselt maakohtu menetlusega seotud kuludega apellantide kanda solidaarselt (TsMS § 171 lõige 1, § 165 lõike 3 esimene lause). Vastustajal apellatsioonimenetluses kindlaksmääratavad kulud puuduvad (kinnitus t II kd lk 26).
36.TsMS § 190 lõike 1 ja § 179 lõike 1 alusel kuuluks apellantidelt solidaarselt sissenõudmisele tasumata riigilõiv apellatsioonkaebuselt 1500 eurot riigituludesse. Samas ei ole kolleegiumil andmeid, et apellantide majanduslik olukord oleks paranenud, võrreldes 21.08.2017 määruse tegemise aja seisuga. Nimetatud määruse tegemise aja seisuga andis apellantide majanduslik olukord aluse vabastada nad riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Seega vabastab kolleegium apellandid TsMS § 190 lõike 7 alusel kohustusest tasuda riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv.
Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.