Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

21.04.17 võlalt kuni tasumiseni VÕS § 113 lg 1 II aluse järgi (lk 1-4, 18-19p). Menetluskulud, millelt palub välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 II lause järgi, palub jätta kostja kanda. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega (lk 51-52, 6466). Hageja laenas suulise laenulepingu alusel kostjale sularahas 1277 €. Laenu andmist kinnitab võlakiri 04.05.12, millega tunnistas kostja võlga ja kohustus selle tagasi maksma 01.05.14, laenu saamist kinnitab asjaolu, et oma esialgses vastuses ei vaidlustanud kostja laenu saamist, vaid on märkinud, et selle pidi tagasi maksma töötasu arvelt, lisaks on ta soovinud ka seda tasaarvestada. Kostja nõudel tööandja vastu ei ole mingit seost hageja nõudega kostja vastu, peale selle on need aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 01.05.2014. Kostja ei ole võlga tagasi maksnud. Laen oli antud 20000 kr seoses kostja kriminaalasjaga, mida kostja palus selleks, et advokaadi arveid tasuda, võlakiri kinnitab raha saamist ja kohustus vormistati võlakirjas eurodes. Hagi pole aegunud. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda (lk 25-26, 54-56, 69. Kostja sõlmis võlakirja seetõttu, et temaga sõlmiti tööleping ja seda võlakirja alusel olevat kohustust sai täita tänu sellele, et ta võis saada töötasu; seda teadis ka hageja. Kostja töösuhe kestis 12.04.-22.01.13. Tööleping ja selle tingimused sõlmiti hageja juhtnööride järgi XxxxOÜ kontoris. Tööleping lõpetati alusetult ja kostjal jäi saamata 2012.a. aprilli, mai, oktoobri, detsembri töö tasu ning 2013.a. jaanuarikuu töötasu ning puhkusetasu. Võlatunnistuse järgi kohustub kostja võla tasuma enne 01.05.14, mitte 1. maiks 14. Nõue muutus sissenõutavaks alates 23.01.13, kui tööleping kostjaga lõpetati, ja nõue oli aegunud hagi esitamise ajaks (aegus 23.01.16). Hageja tahe polnud see, et nõue muutuks sissenõutavaks konkreetselt 01.05.14 ehk riiklikul pühal. Kostja küsis korduvalt oma töötasu, kuid hageja seda ei arutanud. Kui kohus leiab, et nõue pole aegunud, siis tasaarvestab kostja alternatiivselt oma töötasu nõude hageja nõudega oma hagi vastuses (17.05.17 vastus) summas 1802,49 €. Võlg on järgmine: 2012.a. oktoobri, novembri, detsembri ja 2013.a. jaanuari töötasu kokku 1586,44 €, puhkusetasu 216,05 € 21 kalendripäeva eest (töötamine 9 kuud). Ärakuulamisel selgitas, et võlakiri pole deklaratiivne võlatunnistus, 30.11.17 väitis, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega (lk 69p) ja et kostja pole tööandjale kahju tekitanud. Kostja palus 26.05.17 viivist vähendada (lk 39), kuna tema olukord on majanduslikult raske. Tema suhtes on algatatud mitu täitemenetlust, kus täitur K. Feinman, U. Tärno, M. Kadak, ja lisaks Maksu- ja Tolliamet peavad tema kontolt raha kinni. Ta on olnud töötu. Kostja pole raha saanud, 20 000 kr ei ole 1277 €, vaid 1278,23 € (lk 69). Kohtu põhjendused VÕS § 396 lg 1 järgi on laenuleping leping, mille kohaselt kohustub üks pool teisele andma laenu rahas või asendatav asja, laenusaaja kohustub laenu või samas koguses asju tagastama. VÕS § 397 2 (8)

lg 1 II lause järgi tuleb laenult maksta intressi, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Vaidlustamata asjaolud: • •

kostja on võlakirjale 04.05.12 alla kirjutanud, kostja ei ole võlga 1277 € hagejale tagasi maksnud.

Laenuleping, võlatunnistus, tasaarvestus Kohtule esitatud võlakirja tekstis (lk 7) on kostja kinnitanud, et kohustub tagastama võla 1277 € Xxxx. Kostja esitatud töölepingut nähtub, et kostjal oli tööleping XxxxOÜ-ga (lk 29), kuid sellest ei nähtu mingeid seoseid hagejaga. Esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et töötasu maksis kostjale XxxxOÜ (lk 35-36). Kostja seletas, et hageja saatis talle kirja vanglasse, kus selgitas, et hageja võimaldab tal leida tööd XxxxOÜ-s, mida hageja juhtis, ent töölepingust kostjaga ei nähtu, et hageja oleks olnud XxxxOÜ esindaja, juht, kes oleks viimase nimelt kostjaga töölepingu sõlminud. Kostja seletas, et hageja käskis kirjutada võlakirja seetõttu, et kui kostja peaks tekitama XxxxOÜ-le kahju, siis seda tagab võlakiri, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Sellised väited ja selgitused tõi kostja esile alles ärakuulamisel. Hageja eitab seda, et kostja nõudel XxxxOÜ vastu oleks seos nõudega, mis hagejal on kostja vastu. Hinnates kostja seletusi ning tema töösuhet XxxxOÜ-ga, leiab kohus, et märgitud töösuhe ei ole kuidagi seostatav hageja ja kostja vahelise võlasuhtega, mida kinnitab ka kohtule esitatud võlakiri. Kohtu arvates ei ole usutav kostja seletus, et kui kostja peaks tekitama kahju oma tööandjale OÜ-le Xxxx, siis tagab seda hagejale kui hoopis teisele võlausaldajale antud käesolev võlakiri. Võlakirjast ei nähtu mingeid seoseid ega kostja kohustusi, mis seostuksid XxxxOÜ nõuetega kostja vastu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et võlakiri ei tõenda kostja ja XxxxOÜ vahelisi suhteid selliselt, et kui kostja tekitab XxxxOÜ –le kahju, siis kohustus, mis kostjal on hageja ees nimetatud võlatunnistuse järgi, katab kostja poolt XxxxOÜ-le põhjustatud kahjusid. Kuna hageja ja XxxxOÜ on erinevad isikud ning kostja oli töösuhe XxxxOÜ-ga ja hageja nõudel pole mingit seost kostja ja XxxxOÜ vahelise töösuhtega ja kostja võimaliku töötasu ja puhkusetasu nõudega XxxxOÜ vastu, siis ei saa kostja ka oma väidetavat nõuet XxxxOÜ vastu tasaarvestada hageja nõudega. VÕS § 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Seega eeldab tasaarvestus seda, et pooltele on teineteise vastu nõuded, mida aga käesoleval juhul pooltel pole, ehk et kostjal pole nõuet hageja vastu, mida tasaarvestada hageja nõudega. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses. Kuna kostjal ei ole nõuet hageja vastu, mida tasaarvestada, siis ei ole kostja alternatiivsel vastuväitel ehk tasaarvestuse avaldusel hageja suhtes hageja nõuet lõpetavat tagajärge VÕS § 197 lg 2 järgi. Selle tõttu ei anna kohus hinnangut kostja väidetava töötasu ja puhkusetasu nõude põhjendatusele, tõendatusele ega sellele, kas kostja on tööandajale põhjustanud kahju või ei. Oma 17.05.17 esitatud hagi vastuses ei vaidlustanud kostja seda, et ta pole raha saanud, vaid märkis, et tegemist on aegunud nõudega ja alternatiivselt, kui hageja nõue pole aegunud, tegi tasaarvestuse oma töötasu ja puhkusetasu nõudega ja märkis, et võlakirjas märgitud kohustuse 3 (8)

täitmine oli võimalik vaid töötasu arvelt. Seega leiab kohus, hinnates 1) võlatunnistuse sisu, 2) kostja 17.05.17 vastuses toodud väiteid, milles pole vaidlustatud laenu saamist ning alternatiivselt on enda arvates soovinud teha tasaarvestuse, 3) asjaolu, et kostja on võlatunnistusele alla kirjutanud, et poolte vahel on sõlmitud VÕS § 396 lg 1 järgi laenuleping 1277 € laenamise kohta kostjale ning selle kohta esitatud kirjalik dokument on deklaratiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 lause II poole järgi, kuna selles on kostja kinnitanud laenusuhtest tulenevat kohustust 1277 € hageja ees. Nii pole õige kostja arvamus, et hageja ja kostja vahel on konstitutiivne võlatunnistus (VÕS § 30 lg 1 lause I pool) ehk laenusuhtest eraldiseisev ja abstraktne võlatunnistus. Deklaratiivne võlatunnistuse eesmärgiks on eelkõige võla sissenõudmise lihtsustamine. Kohustuse sissenõutavuse aeg, aegumine VÕS § 82 lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel ning lg 2 sätestab, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. Hageja esitatud võlakirjast tõlkest nähtub (lk 7), et kostja kohustub tagastama võlasumma hagejale hiljemalt 01. maiks 2014, kostja esitatud tõlkest (lk 28) nähtub, et ta kohustub tagastama võlasumma hagejale enne 01. maid 2014. Kostja esitatud tõlkest nähtub, et see on koostatud vandetõlgi poolt, mistõttu peab kohus märgitut veenvamaks ja õigeks tõlkeks. Lähtudes kostja esitatud tõlkest, siis on VÕS § 82 lg 2 järgi kohustuse täitmiseks antud tähtaeg, mis lõpeb enne 01.05.2014 ehk tähtaja viimane päev langeb 30.04.2014 kl 24:00 kooskõlas TsÜS § 135 lg 2 (tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel) ja § 136 lg 1, 7 (tähtpäeva saabumine määratakse tähtajaga, milleks võib olla teatud kuupäev) ja TsÜS § 137 lg 1 (tähtpäeva saabumise päeva kell 24:00) järgi. Nimelt enne 01.05.2014 oli viimane päev 30.04.2014. Seega on ebaõige kostja väide, et nõue muutus sissnõutavaks 23.01.2014, pealegi ei nähtu see esitatud võlakirjast. Kuna kostja tõlke järgi on kohustuse täitmiseks antud VÕS § 82 lg 2 mõtte kohaselt tähtaeg, siis lõppeski kohustuse täitmiseks antud tähtaeg tähtpäeva saabumisel TsÜS § 135 lg 1, § 136 lg 1, 7 järgi 30.04.14 kl 24:00. Seega tuli kostjal kohustust täita hiljemalt 30.04.2014 kl 24:00. VÕS § 82 lg 7 I lause alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist, kui kohustus muutub sissenõutavaks ja II lause sätestab, et kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kuna võlakirjast nähtuvalt on kohustuse täitmiseks tähtaeg, mis lõpeb tähtpäeva saabumisel 30.04.14 kl 24:00, siis sai hageja nõuda VÕS § 82 lg 2 II lause järgi kostjalt kohustuse täitmist pärast tähtaja möödumist ehk pärast 30.04.14 kl 24:00 ehk alates 01.05.2014. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei langenud kohustuse täitmise tähtaja viimane päev (30.04.2014) 4 (8)

langenud riiklikule pühale ehk 01.05.14, mistõttu ei ole tähtaja viimane päev ehk tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 järgi esimene tööpäev, mis järgnes 01.maile 2014. TsÜS § 146 lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg 3 aastat ning aegumise kulgemine hakkab § 147 lg 1 alusel kulgema nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega hakkas hageja nõude aegumine kulgema 01.05.2014 kl 00:00 TsÜS § 147 lg 1, 2 järgi ja lõppes 01.05.2017 kl 24:00 TsÜS § 136 lg 2 ja § 137 lg 1 järgu 01.05.2014 kl 00:00. Hagi on kohtule esitatud 05.04.2017, seega pole hagi aegunud. Laenu andmine Oma 17.05.17 esitatud hagi vastuses ei vaidlustanud kostja seda, et ta pole raha saanud, vaid märkis, et tegemist on aegunud nõudega ja alternatiivselt tegi tasaarvestuse oma töötasunõudega ja märkis, et võlakirjas märgitud kohustuse täimine oli võimalik vaid töötasu arvel. Alles menetluse käigus hakkas kostja väitma, et ta pole raha saanud, laenusumma ei ole õige, sest hageja nõutav 1277 € pole 20 000 kr. Õige on iseenesest kostja väide, et 20 000 kr pole 1227 €, vaid on 1278,23 €, küll aga ei ole kohtu hinnangul usutavad kostja väited, et ta pole raha saanud. Esiteks on võlatunnistus eesmärk lihtsustada võla sissenõudmist, kostja on seda kohustust ka kinnitanud ja andnud lubaduse, et ta kohustuse täidab. Teiseks ei vaidlustanud kostja esimeses vastuses raha saamist, kolmandaks on ta avaldanud oma nõuet tasaarvestada juhul, kui hageja nõue pole aegunud aga samas isik, kes pole raha saanud ja kelle vastu ei saa seetõttu raha tagastamise nõuet olla, ei saa ka kohtu hinnangul midagi tasaarvestada. Neljandaks on kostja menetluses väitnud, et tegemist pole deklaratiivse võlatunnistuse vaid konstitutiivse võlatunnistusega, millisel juhul ei ole võimalik üldse tugineda sellisele vastuväitele, et raha pole saadud ehk alussuhte täitmata jätmisele hageja poolt. Hinnates 1) võlatunnistuse sisu, 2) kostja 17.05.17 vastuses toodud väiteid, milles pole vaidlustatud laenu saamist ning alternatiivselt on teinud tehtud tasaarvestus, juhuks kui nõue pole aegunud, 3) asjaolu, et kostja on võlatunnistusele alla kirjutanud, 4) seda, et kostja on väitnud ka, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, millisel juhul ei saa tugineda nn alusuhte täitmata jätmisele, leiab kohus, et viidatud võlatunnistusega on hageja tõendanud, et hageja on andnud laenu kostjale 1277 € ehk et on VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepingu laenu andmise kohustuse kostja ees täitnud. Asjaolu, et 20000 kr ei ole 1277 €, ei oma siinkohal tähtust ega tähenda, et kostja pole laenu saanud, sest kostja on võtnud kohustuse tagastada hagejale 1277 € ning hageja pole ka enamat nõudnud. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. VÕS §100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 5 (8)

Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kohutus muutus sissenõutavaks 01.05.14 ja kostja pole võlga tagasi maksnud, siis rikub kostja laenu tagastamise kohustust, olles samal ajal ka viivituses. Nii on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 30 lg 1, VÕS § 396 lg 1, 76 lg 1, 2, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 ja § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 II lause järgi kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist. Eeltoodu alusel on hageja põhinõue tõendatud, põhjendatud ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista võlga 1277 €. Viivis Hageja nõuab viivist alates 02.05.2014 seadusjärgses määras. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

tõttu kohustusi täita. Ka pole alust vähendada viivist seetõttu, et kostja suhtes on käimas mitu täitemenetlust, mis nähtub kostja pangakonto väljavõtteist ja mille kohaselt on kohtutäiturid K. Feinman, U. Tärno ja M. Kadak, aga ka Maksu- ja Tolliamet, pidanud kostja kontolt kinni raha. Nimelt osutuks sel juhul viivise vähendamise tõttu hageja halvemasse olukorda võrreldes teiste võlausaldajatega, ehk et piiraks hageja õigust rakendada võlalt seadusjärgset viivist, mis on õiguskaitsevahend. Eeltoodu tõttu ei ole kostja taotluse põhjenduste järgi alust viivise vähendamiseks vastavalt VÕS § 113 lg 8 ja 162 lg 1. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Samas leiab kohus, et viivist selle väljamõistmisel edaspidiselt protsendina TsMS § 367 järgi tuleb VÕS § 162 lg 1, § 113 lg 8 alusel piirata kooskõlas kohtupraktikaga selliselt, et ühekordselt väljamõistetav viivis 306,13 € ja sellele edaspidiselt lisanduv viivis VÕS § 13 lg 1 II lause ja § 94 järgi ei ületaks kokku põhivõlga 1277 €. Eeltoodu alusel kuulub hageja viivisenõue osalisele rahuldamisele VÕS § 76 lg 1, § 113 lg 1 II lause ja § 94, § 113 lg 8, § 162 lg 1, § 101 lg 1 p 6, § 108 lg 1 järgi ning kostjalt tuleb hagejale välja mõista viivist seisuga 21.04.17 306,13 € ja alates 22.04.2017 viivist võlgnetavalt võlalt kuni selle tasumiseni kuid selliselt ühekordselt väljamõistetav viivis (306,135 €) ja sellele edaspidiselt lisanduv viivis kokku ei ületaks põhivõlga 1277 €. Otsuse viivitamata täidetavus Käesolev otsus kui lihtmenetluses tehtud otsus kuulub viivitamatule täitmisele TsMS § 405 lg 1 p 10 järgi. Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel kohus määrab kohtulahendis menetluskulude jaotuse poolte vahel. TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskuludeks on lõiv ja lepingulise esindaja kulud TsMS § 138 lg 1, 2,§ 144 p 1 järgi. Ehkki kohus piiras viivist põhivõlaga (edaspidiselt), on sisuliselt hagi kuulunud täies ulatuses rahuldamisele. Eeltoodu tõttu jäävad hageja ja kostja menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi. Hageja menetluskuluks on lõiv 225 ja esindaja kulud 11 h eest kokku 1210 € (11 h x 110 €), mis ei sisalda käibemaksu. Kostja vaidles menetluskuludele vastu ja leidis, et 11 h eest kulusid pole põhjendatud. Põhjendatud kulud on 330 € 3 h eest. TsMS § 175 lg 1 alusel kontrollib kohus lepingulise esindaja kulude põhjendatust. Kohus leiab, et hagi koostamisele kulunud aja osas on tähtis see, mis on hagiavalduses oluline. Hagiavalduse esialgne tekst sisaldas faktilisi asjaolusid, mis on asjas olulised, vaid ca 1 lehekülje (p 1 ja viivise osa). Lisaks on olulised hagiavalduses ka isikuandmed, hagi resolutsioonis 7 (8)

avaldatud nõue ning hageja menetluslikud taotlused, ülejäänud hagiavalduses on tsiteeritud vaid õigusnorme, mille tsiteerimine pole aeganõudev. Seega on hagiavalduse olulise osa koostamiseks vajaminev põhjendatud aeg kohtu hinnangul 1 h. Kohus nõustub hagejaga, et hageja nõustamiseks ja kohtupraktikaga tutvumiseks on põhjendatud aeg kokku 2,5 h. Põhjendatud on ja ülejäänud hageja esindaja aeg tööle, mis seostub kostja vastuväidetega tutvumise ja arvamuse koostamisega kokku 5 h, kuivõrd kostja on oma seisukohti ja vastuväiteid täpsustanud ja muutnud. Küll aga leiab kohus, et ärakuulamise protokolliga tutvumiseks, arvestades selle lühidust, on piisav 15 min. Seega on põhjendatud hageja esindaja töö aeg 8 h ja 45 min ja sellele vastav tasu 908,50 €. Tasu määr on mõistlik ega ole vastuolus kohtupraktikaga. Seega on TsMS § 175 lg 1 alusel hageja esindaja põhjendatud kulud 908,50 € ilma käibemaksuta. Kokkuvõtvalt kuuluvad hageja menetluskulud osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista lõivu 225 € ja esindaja kulusid ilma käibemaksuta 908,50 € ja hageja taotluse alusel kooskõlas TsMS § 177 lg 4 nende kulude tasumisega viivitamise korral viivist VÕS § 113 lg 1 II lause järgi alates lahendi jõustumisest kuni nende tasumiseni. Kostja esindaja kulud on 250 €, sh käibemaks, millele vaidles hageja vastu, kuna ei nähtu tööde kirjeldust. Kohus kuulas ära kostja ja tema esindaja, kostja on esitanud menetlusdokumendid esindaja vahendusel. Ehkki taotlusest ei nähtu, kui palju ja millele on aega täpselt kulunud, ei ole tasu 250 € ebamõistlikult suur, arvestades kohtule esitatut ja ärakuulamisel selgitatut. Eeltoodu alusel on TsMS § 175 lg 1 järgi kostja esindaja kulud 250 € põhjendatud, kuid jäävad tema enda kanda TsMS § 162 lg 1, 2 järgi.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

8 (8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.