Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Asjaolud 29.11.2016 esitas Aktsiaselts DNB Bank (praeguse ärinimega Luminor Bank AS) Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX ja YY vastu 3501,25 euro saamiseks. 07.12.2016 tegi Pärnu Maakohus XX-le ja YY-le makseettepaneku, mis toimetati võlgnikule YY kätte 07.12.2016. Võlgnikule XX luges kohus makseettepaneku kättetoimetatuks 22.12.2016 esitatud vastuväite alusel. Allkirjastatud vastuväite makseettepanekule esitasid võlgnikud YY ja XX 06.01.2017. Seoses võlgnike vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 24.01.2017 Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus Aktsiaselts DNB Bank (praeguse ärinimega Luminor Bank AS, hageja) mõista XX-lt (kostja I) ja YY-lt (kostja II) solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 3265,04 eurot, intress 230,47 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 107,10 eurot ja viivis lepingujärgses määras 0,056% päevas alates 24.01.2017 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2930,09 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 22.05.2014 laenulepingu nr TAL14V/8, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 5000 eurot köögimööbli ostmiseks. Kostja I peamiseks kohustuseks oli laen ja laenusummalt arvestatud intressid igakuiselt hagejale tagasi maksta 5 aasta pikkuse annuiteedimakse graafiku alusel, kandes vastavad summad iga kalendrikuu 25. kuupäevaks laenulepingus nimetatud arvelduskontole. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 22.05.2014 käenduslepingu nr 14S/5, mille alusel kostja II kohustus tagama kõiki hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kostja I kohustusi solidaarselt kostjaga I. Kostja II käenduslepingust tulenev vastutuse rahaline maksimumsumma on 6500 eurot. Kostja I jättis oma laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Hageja saatis 07.11.2016 kostjatele teatised, et hageja ütleb laenulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles, kui kostja I või kostja II ei tasu teatises toodud võlasummat 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Mõlemad teatised on hagejale tagastatud märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“. Laenuleping on ühepoolselt ennetähtaegselt üles öeldud alates 29.11.2016. Kostjad ei ole tänaseni oma kohustusi täitnud. Laenulepingu üldtingimuste p-i 22.1 kohaselt on pärast laenulepingu ülesütlemist hagejal õigus nõuda tasumata laenu ennetähtaegset tagasimaksmist ja muude lepinguliste maksekohustuste täitmist. Hageja põhinõue kostjate vastu on solidaarselt 3265,04 eurot, s.o 3073,14 eurot laenujääk laenulepingu ülesütlemise järgselt, 158,90 eurot tasumata põhiosamaksed ning 33 eurot meeldetuletus ja ülesütlemise teatise saatmise tasu vastavalt hinnakirjale. Lepingujärgne intressimäär on 20% aastas. 27.02.2017 esitatud vastuses hagile tunnistas kostja I hagi osaliselt, samas märkimata, millises ulatuses täpselt. Kostja I ei vaidlusta laenulepingu ühepoolset ülesütlemist hageja poolt. Kostja I leidis, et kui hageja oleks teda teavitanud kokkuleppe kõikidest tingimustest, siis ta ei oleks

2(6)

alla kirjutanud talle ebasoodsale laenulepingule. Kostja I ei valda eesti keelt ning talle ei esitatud laenulepingu tõlget vene keelde. Hageja teavitas kostjat I lepingu üldistest punktidest, laenu tagastamise tähtaegadest, kuid sihilikult ei nimetanud laenuintressi. Kui kostja I tuttavad talle pärast laenulepingu suuliselt ära tõlkisid, oli kostja I üllatunud aastaintressi ebamõistlikust suurusest ning leidis, et ta oli hageja poolt eksitusse viidud. Kostja I leidis, et tal on TsÜS §-st 92 lähtudes õigus tunnistada tehing tühiseks. Kostja II vaidles 27.02.2017 esitatud vastuses hagile täies ulatuses vastu, paludes jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda tulenevalt TsÜS §-st 92 ja TsMS §-st 162. Kostja II leidis, et heas usus toimiv hageja oleks pidanud esitama venekeelse käenduslepingu tõlke. Hageja tõlkis kostjale II lepingu suuliselt. Hageja viis teadlikult kostja II eksitusse, jättes selgitamata võimalikud tagajärjed kostja I lepingu täitmata jätmisel. 29.11.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3265,04 eurot, intressi 230,47 eurot, 24.01.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 107,10 eurot ja viivise põhinõudelt (3265,04 eurot) määras 0,056% päevas alates 25.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui summas 2930,09 eurot. Menetluskulud jättis kohus solidaarselt kostjate kanda ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud 350 eurot. Kohus juhindus asja lahendamisel VÕS § 76 lg-st 1, §-st 100, § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6, § 108 lg-st 1, § 396 lg-st 1, § 397 lg-st 1, § 142 lg-test 1 ja 3 ning § 145 lg-test 1 ja 2. Käsitledes laenulepingu kehtivuse küsimust tugines kohus TsÜS § 90 lg-le 1 ja § 92 lg-tele 1 ja 2. Kohus leidis, et kostjate etteheited lepingu eestikeelse sõlmimise osas ei ole asjakohased. Keeleseaduse § 19 kohaselt sõlmitakse tööleping ja võlaõigusseaduse alusel sõlmitud leping, mis lepingu ühe poole jaoks ei seondu majandusja kutsetegevusega, samuti avaliku teenuse osutamise leping eesti keeles, kui osapooled ei lepi kokku mõne muu keele kasutamises. Kostjad ei ole tõendanud, et oleksid avaldanud soovi sõlmida lepingu muus keeles. Kummagi lepingu sõlmimine on vabatahtlik. Kohus leidis VÕS § 7 lg-le 1 tuginedes, et mõistlik heas usus tegutsev laenusaaja ja käendaja oleks olukorras, kus ta lepingu tingimustest mingis osas aru ei saanud, pöördunud tingimuste täpsustamiseks laenuandja poole ja teinud endale tingimused selgeks või jätnud lepingu sõlmimata. Samuti ei ole kohtu hinnangul asjakohased kostja I vastuväited intressi määrast teavitamata jätmise kohta ning tehingu tegemise kohta eksimuse mõjul. Kohus leidis, et hageja on teavitanud kostjat I enne laenulepingu sõlmimist kõigist laenulepingu olulistest tingimustest ning kostja I on neid tingimusi tehingut sõlmides ka aktsepteerinud. Hageja 13.03.2017 vastusele lisatud pooltevahelisest venekeelsest kirjavahetusest (tl 57-63) nähtuvalt on hageja 06.05.2014 selgelt toonud välja laenu intressimäära 20% aastas, sh ka 5000 euro laenamise korral sellise intressimääraga igakuiselt tasutava makse, samuti lepingutasu suuruse. Kohtu hinnangul viitab asjaolule, et kostja I on saanud enne lepingu sõlmimist tutvuda lepingu oluliste tingimustega asjaolu, et pooltevahelises kirjavahetuses on hageja esindaja poolt 06.05.2014 toodud link veebilehele https://www.dnb.ee/vaikelaen-rus, mis sisaldas (veebilehe aadressis sisalduva teabe kohaselt) venekeelset teavet väikelaenu tingimuste kohta. Ka on hageja vastusele lisatud tarbijakrediidi teabeleht (tl 55-56), milles on toodud laenulepingu olulised tingimused ning millega tutvumist on kostja I kinnitanud oma allkirjaga. Lisaks märkis kohus, et hagimaterjalidest ei nähtu, et kostja I oleks teinud TsÜS § 98 lg 1 kohase avalduse tehingu tühistamiseks teisele poolele. Samuti on möödunud tehingu tühistamise tähtaeg (TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt 6 kuud arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest). Samuti on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata kostjate vastuväited aastaintressi ebamõistlikust suurusest. Kohus märkis, et tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui

3(6)

tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on 13.03.2017 vastuses (tl 53) viidanud Eesti Panga veebilehel toodud tarbimislaenude krediidi kulukuse määrale. Tarbimislaenude kulukuse määr mais 2014 (ehk vaidlusaluse lepingu sõlmimise kuul) oli 32,24%.Vastusele lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (tl 55-56) kohaselt oli vaidlusaluse laenu krediidi kulukuse määr 23,82% aastas, mis on oluliselt väiksem Eesti Panga veebilehel toodud mai 2014 määrast. Kostjad ei ole tõendanud muid asjaolusid, mis annaksid aluse pidada intressimäära 20% ebamõistlikult kõrgeks. Kostjad ei ole toonud välja muid tehingu tühisuse aluseid ning ka kohtul puudub esitatud asjaolude pinnalt alus arvata, et laenulepingu näol võiks tegemist olla tühise tehinguga. Samuti ei ole asjakohane kostja I väide, mille kohaselt oli ta laenutaotlusega hageja poole pöördudes veendunud, et saab laenu aastaintressiga mitte üle 10%. Kostja I ei ole millegagi põhjendanud, millel tema veendumus põhines ning kuidas peaks tema veendumus asja lahendamist mõjutama. Samuti on kohtu hinnangul ainetud kostjate etteheited vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas hageja poolt. Kostja I on pika aja vältel olnud suuteline tasuma laenulepingu osamakseid, seega ei ole tõendatud, et tema varaline seisund ei oleks võimaldanud tal lepingut täita. Hageja esitatud kirjavahetusest nähtuvalt (tl 5763) on mõlemad kostjad kinnitanud, et neil on olemas töökoht, kostjal I netopalgaga 1100 eurot ja kostjal II netopalaga 1000 eurot. Samast kirjavahetusest nähtuvalt ei ole kumbki kostja esitanud teavet muude kohustuste olemasolu kohta ega probleemide kohta kohustuste täitmisel. Seega ei ole tõendatud, et hageja on jätnud kontrollimata kummagi kostja krediidivõimekuse. Kohus leidis, et kostjate vastuväited laenulepingu võimaliku tühisuse või tühiseks tunnistamise kohta ei ole tõendatud ning tuleb lugeda, et leping oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid võlgnevuse koosseisu ega suuruse osas, samuti ei vaidle pooled intressi ega viivise arvestuse üle. 29.01.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja I tühistada Harju Maakohtu 29.11.2017 otsuse viivise ja intressi määramise osas. Kaebuse kohaselt viis hageja teadlikult kostja I eksitusse, ei tõlkinud talle vene keelde laenulepingu peamisi sätteid ega selgitanud, et kostjal I tuleb maksta saadud summalt intressi 20% aastas. Selline intress loetakse Eesti kommertspankade puhul ebamõistlikuks ja liiga suureks. Pöördudes laenu järele sellise tuntud ja suure krediidiasutuse poole oli kostja I veendunud, et ta saab laenu intressiga mitte üle 10% aastas. Lisaks sellele hageja teadis, et kostja I on raskes varalises seisundis, kuid sellele vaatamata kallutas eksitusse viimisega kostjat I viimase jaoks teadvalt mittetäidetava laenulepingu sõlmimisele. Hageja ei esitanud kohtule mingeid tõendeid selle kohta, et kostja I oli informeeritud laepingu peamistest tingimustest vene keeles. TsÜS § 92 lg-te 2 ja 3 kohaselt tuleb tehing lugeda tühiseks. Kohus ignoreeris TsMS § 232 lg-eid 1 ja 2 ja tegi faktiliselt ühepoolse põhjendamatu otsuse hageja kasuks. Määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist sellise olukorraga. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt vaidlustab kostja I maakohtu otsust temalt väljamõistetud intressi ja viivise osas, tuginedes seejuures samadele vastuväidetele, mille ta esitas asja menetlemisel maakohtus ja mille osas on maakohus vaidlustatud otsuses juba oma seisukoha kujundanud.

4(6)

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja I toonud kaebuses esile selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse kostja I vaidlustatud osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses esiletoodud vastuväitele, mille kohaselt ei teavitanud hageja kostjat I lepingu olulistest tingimustest ega intressimäärast, on maakohus vaidlustatud lahendis hinnangu andnud, leides, et tegemist ei ole asjakohase vastuväitega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asjas esitatud tõendite hindamise tulemusel õigesti leidnud, et hageja on teavitanud kostjat I enne laenulepingu sõlmimist kõigist laenulepingu olulistest tingimustest ning kostja I on neid tingimusi tehingut sõlmides ka aktsepteerinud. Toodut arvestades on sarnaselt maakohtu menetluses leitule asjakohatu ka kostja I apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt oli ta laenutaotlusega hageja poole pöördudes veendunud, et saab laenu intressiga mitte üle 10% aastas. Ka ei ole kostja I apellatsioonimenetluses toonud kohtu ette ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust pidada lepingujärgset intressimäära 20% aastas ebamõistlikult suureks. Alust maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna ka kaebuses osundatu, mille kohaselt hageja teadis, et kostja I oli raskes majanduslikus seisundis, millele vaatamata kallutas ta kostjat I eksimusse viimisega laenulepingut sõlmima. Kostja I ei ole vastupidiselt asjas esitatud ja maakohtu käsitletud tõenditest nähtuvale tõendanud, et tema varaline seisund ei oleks võimaldanud tal lepingut täita. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt siinkohal vajalikuks maakohtu motiive pikemalt korrata. Apellatsioonkaebuse väited tehingu tegemise kohta eksimuse mõjul ei võimalda jõuda asjas esitatud tõendite pinnalt maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale ka põhjusel, et vastavalt maakohtu tuvastatule on möödunud tehingu tühistamise tähtaeg. Kostja I ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu vastavat seisukohta ümber lükanud ega esitanud tõendeid, millest nähtuks õigeaegse tühistamisavalduse tegemine hagejale. Eeltoodust tulenevalt on maakohus vaidlustatud otsuses toodud põhjendustel õigesti lugenud, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenuleping oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Kooskõlas TsMS § 637 lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel XX apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud apellandi väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomilistel kaalutlustel, kuivõrd leides et tegemist on perspektiivitu kaebusega, jäävad apellandil kandmata teise poole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte. Käesoleval juhul ei ole apellandi õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele apellandi väidetele. Ringkonnakohus koostas apellandile sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Apellandile on tagatud ka kaebeõigus. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja I kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust hagejale vastamiseks ning hagejal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus kostjalt I hageja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista.

5(6)

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.