29. november 2017.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja
Tsiviilasja number
2-16-128049
Tsiviilasi
Luminor Bank AS hagi Xxxx ja Xxxx vastu solidaarselt võla ja viiviste nõudes
Tsiviilasja hind
4269,98 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Luminor Bank AS (varasema nimega Aktsiaselts DNB Bank, registrikood 11315936, asukoht Tartu mnt 10, Tallinn, 10145) lepinguline esindaja (e-post: [email protected]) Kostja I Xxxx(isikukood xxx, elukoht xxxx, e-post: xxxx) Kostja II Xxxx(isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post: xxxx)
Menetlustoiming
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Luminor Bank AS-i hagi Xxxxja Xxxxvastu.
2.Välja mõista Xxxx ja Xxxx solidaarselt Luminor Bank AS-i kasuks põhivõlgnevus 3265,04 eurot, intress 230,47 eurot, 24. jaanuari 2017. a. seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 107,10 eurot. Mõista Xxxx ja Xxxx solidaarselt Luminor Bank AS-i kasuks välja viivis põhinõudelt (3265,04 eurot) määras 0,056% päevas alates 25.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui summas 2930,09 eurot.
3.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Mõista Xxxx ja Xxxx solidaarselt välja Luminor Bank AS-i kasuks menetluskulu 350 eurot. Edasikaebamise kord
2-16-128049 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks, peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Luminor Bank AS (varasema nimega Aktsiaselts DNB Pank, ka hageja) esitas 24.01.2017 Harju Maakohtule hagi Xxxx(kostja I) ja Xxxx(kostja II) (koos kostjad) vastu võla ja viiviste nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 22.05.2014 laenulepingu nr XXXX, mille alusel andis hageja kostjale I laenu 5000 eurot köögimööbli ostmiseks. Kostja I peamiseks kohustuseks oli laen ja laenusummalt arvestatud intressid igakuiselt hagejale tagasi maksta 5 aasta pikkuse annuiteedimakse graafiku alusel, kandes vastavad summad iga kalendrikuu 25. kuupäevaks laenulepingus nimetatud arvelduskontole. Hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks sõlmisid hageja ja kostja II 22.05.2014 käenduslepingu nr xxxx. Kostja II kohustus sõlmitud käenduslepingu alusel tagama kõiki hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid kostja I kohustusi solidaarselt kostjaga I. Kostja II käenduslepingust nr xxxx tulenev vastutuse rahaline maksimumsumma on 6500 eurot. Kostja I jättis oma laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Hageja saatis 07.11.2016 kostjale 1 ja kostjale 2 teatised, et hageja ütleb laenulepingu ühepoolselt ennetähtaegselt üles, kui kostja I või kostja II ei tasu teatistes toodud võlasummat 14-päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Mõlemad teatised on hagejale tagastatud märkega „tagastatud hoiutähtaja möödumisel“. Laenuleping on ühepoolselt ennetähtaegselt üles öeldud alates 29.11.2016. Kostjad ei ole tänaseni oma kohustust täitnud. Laenulepingu üldtingimuste punkti 22.1. kohaselt on pärast laenulepingu ülesütlemist hagejal õigus nõuda tasumata laenu ennetähtaegset tagasimaksmist ja muude lepinguliste maksekohustuste täitmist. Hageja nõue kostja I ja kostja II vastu on solidaarselt kokku 3602,61 eurot, millest 3265,04 eurot on hageja põhinõue, s.o 3073,14 eurot laenujääk laenulepingu ülesütlemise järgselt, 158,90 eurot tasumata põhiosamaksed ja 33 eurot meeldetuletus ja ülesütlemise teatiste saatmise tasu vastavalt hinnakirjale; kõrvalnõuded 337,57 eurot, s.o 230,47 eurot intress ja 107,10 eurot viivis. Hageja nõuab viivist perioodi 25.08.2016-24.01.2017 eest lepingujärgses määras 0,056% päevas tasumata summalt. Lepingujärgne intressimäär on 20,00% aastas. Üldtingimuste punkti 15.2. järgi arvestatakse intressi laenu kasutamise päeva eest tegelikult möödunud päevade arvu ja 360 päevaga aasta alusel.
2-16-128049 Hageja palub mõista välja kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõlg summas 3265,04 eurot, viivis 107,10 eurot ja intress summas 230,47 eurot ning TsMS § 367 alusel viivis põhinõudest määras 0,056% päevas alates 24.01.2017 kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui summas 2930,09 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda, hageja menetluskulud on riigilõiv 350 eurot. Vastuväiteks kostjate väidetele viitab hageja alates 01.07.2011 kehtima hakanud tarbijakrediidi regulatsioonile, mille kohaselt on kõik krediidiandjad kohustatud tarbijale esitama võlaõigusseaduse (VÕS) § 4031 nimetatud lepingueelse teabe. Kostja I on saanud hagejalt lepingueelse teabe, sealhulgas informatsiooni intressimäära kohta, et teha kaalutletud laenuotsus. Hageja on kostjaga I pidanud lepingueelseid läbirääkimisi, sealhulgas esitanud kostjale I kogu vajaliku teabe laenulepingu ja selle tingimuste kohta kostja I emakeeles, s.t vene keeles. Hageja töötaja Xxxx on selgesõnaliselt kostja I jaoks välja toonud, et 5000 euro suurune laenusumma tuleb igakuiselt hagejale tagasi maksta 133 euro suuruste maksetena, tasudes laenusummalt intressi määras 20% aastas. Tulenevalt eeltoodust saab hageja öelda, et kostja I oli teadlik laenulepingu intressimäärast, kostja I ei sõlminud laenulepingut TsÜS § 92 mõistes eksimuse mõjul ja kostjal I puudub võimalus laenulepingut tühistada. Hageja ei ole nõus, et laenulepingu intress on ebamõistlik. Tarbimislaenude krediidi kulukuse määr esitatakse Eesti Panga veebilehel kuue kuu keskmisena. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehelt nähtub, et krediidi kuluse määr oli 23,82%, s.t madalam, kui Eesti Panga keskmine turul kehtiv tarbimislaenu krediidi kulukuse määr mais 2014 32,24%. Intressi määr ei ole seega ebamõistlik ega TsÜS § 86 lg 3 mõttes tasakaalust väljas, kuna ei ületa Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määra. Kostja II väide, et hageja kallutas kostjat II käenduslepingut sõlmima, jättes kostjale II selgitamata tagajärjed, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja on teavitanud kostjat II vastavalt alates 01.07.2011 kehtiva tarbijakrediidi regulatsiooni kohaselt (mis kohustab hagejat järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet ja nõustama laenusaajat (s.h tagatise andjat) lepinguga seonduvatest asjaoludest) käenduslepingu sõlmimisega seonduvatest kohustustest. Hageja ei ole rikkunud seadusest tulenevaid võlaõigusliku suhte alusprintsiipe ega kallutanud kostjaid lepingu sõlmimisele.
KOSTJATE VASTUVÄITED
2.Kostja I märgib 27.02.2017 vastuses, et tunnistab hagi osaliselt, vastusest ei nähtu samas, millises ulatuses täpselt. Kostja I leiab, et kui hageja oleks teda teavitanud kokkuleppe kõikidest tingimustest, siis ta ei oleks alla kirjutanud talle ebasoodsale laenulepingule. Kostja I ei vaidlusta laenulepingu ülesütlemist. Kostja I ei valda eesti keelt ning talle ei esitatud laenulepingu tõlget vene keelde. Hageja teavitas kostjat I lepingu üldistest punktidest, laenu tagastamise tähtaegadest, kuid sihilikult ei nimetanud laenuintressi. Kui kostja I tuttavad talle pärast laenulepingu suuliselt ära tõlkisid, oli kostja I üllatunud aastaintressi ebamõistlikust suurusest ning leiab, et ta oli hageja poolt eksitusse viidud. Kostja I leiab, et tal on õigus lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 92 tunnistada tehing tühiseks. Kostja II vaidleb 27.02.2017 vastuses hagile täies ulatuses vastu. Kostjale II ei selgitatud lepingule allakirjutamisel, millised tagajärjed võivad teda oodata, kui kostja I lepingut ei täida. Hageja teatas,
2-16-128049 et kostjal II tuleb vaid kontrollida kostja I õigeaegset laenu tagastamist ja karta midagi ei tule. Kostja II leiab, et hageja kallutas teda käenduslepingu sõlmimisele, jättes teavitamata lepingu sõlmimise võimalikest tagajärgedest. Heas usus toimiv hageja oleks pidanud esitama venekeelse käenduslepingu tõlke. Hageja tõlkis kostjale II lepingu suuliselt. Hageja viis teadlikult kostja II eksitusse, jätte selgitamata võimalikud tagajärjed kostja I lepingu täitmata jätmisel. Kostja II viitab TsÜS § 92 lg-le 3 ja leiab, et olulise eksimuse mõjul tehtud tehing on tühine. Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda tulenevalt TsÜS §-st 92 ja TsMS §-st 162. Kostjad I ja II leiavad 08.09.2017 ettepanekus kompromissi sõlmimiseks, et kostja II ei saa vastutada laenu tasumise eest, kuna tema ei ole hagejalt laenu saanud. Aastaintress 20% ja enam on iseloomulik väikelaenuettevõtetele, ebamõistlik ja liiga kõrge. Kostja I oli veendunud laenutaotlusega hageja poole pöördudes, et saab laenu aastaintressiga mitte üle 10% aastas.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus lahendab tsiviilasja nr 2-16-128049 kirjalikus menetluses, lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 regulatsioonist ning asjaolust, et mõlemad pooled on kohtule kinnitanud nõustumist kirjaliku menetlusega.
4.Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostjate vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele täies ulatuses.
5.Kohus juhindub antud asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 396 lg-s 1 on sätestatud, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hageja nõue käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 142 lg 1 alusel, millest tuleneb, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lõike 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lõike 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
6.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma
2-16-128049 nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
7.Esmalt käsitleb kohus vastuväiteid laenulepingu osas, seejärel käenduslepingu osas ning lõpuks lahendab kohus asjaga seotud menetluskulude jaotuse.
8.Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel vaidlust järgmistes asjaoludes: - Luminor Bank AS ja Xxxxsõlmisid 22.05.2014 laenulepingu nr XXXX summas 5000 eurot (tl 29-31). - Luminor Bank AS ja Xxxxsõlmisid 22.05.2014 käenduslepingu nr xxxx rahalise vastutuse maksimumsummaga 6500 eurot hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust nr XXXX tulenevate kohustuste tagamiseks(tl 32-32 pöördel). - Laenuleping on hageja poolt kehtivalt üles öeldud alates 29.11.2016 ja laenu tagastamise nõue muutus sissenõutavaks alates 30.11.2016. Poolte vahel on vaidlus järgmiste asjaolude üle: - Kas hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenuleping võiks olla eksimuse tõttu tühistatav või muul põhjusel tühine? - Kas hageja ja kostja II vahel sõlmitud käendusleping võiks olla olulise eksimuse tõttu tühistatav? - Kas kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I hageja ees esitatud nõude ulatuses?
9.Esmalt peab kohus otstarbekaks käsitleda laenulepingu kehtivuse küsimust. Kostja I on leidnud, et hageja jättis teda enne laenulepingu sõlmimist teavitamata laenulepingu olulistest tingimustest ning seetõttu on hageja teda kõrge intressi osas eksimusse viinud. Tulenevalt TsÜS § 90 lg-s 1 sätestatust võib tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 kohaselt on tehing tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
10.Kostjad on oma vastuses tuginenud sellele, et lepingud on sõlmitud eesti keeles, mida kostjad ei mõista. Keeleseaduse § 19 kohaselt sõlmitakse tööleping ja võlaõigusseaduse alusel sõlmitud leping, mis lepingu ühe poole jaoks ei seondu majandus- ja kutsetegevusega, samuti avaliku teenuse osutamise leping eesti keeles, kui osapooled ei lepi kokku mõne muu keele kasutamises. Kohus leiab, et kostjate etteheited lepingu eestikeelse sõlmimise osas ei ole asjakohased. Kohus märgib, et kostjad ei ole tõendanud, et oleksid avaldanud soovi sõlmida lepingu muus keeles. Kummagi lepingu sõlmimine on vabatahtlik. Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks (VÕS § 7 lg 1). Kohus leiab, et mõistlik heas usu tegutsev laenusaaja ja käendaja oleks olukorras, kus ta lepingu tingimustest mingis osas aru ei saanud, pöördunud tingimuste täpsustamiseks laenuandja poole ja teinud endale tingimused selgeks või jätnud lepingu sõlmimata.
2-16-128049
11.Kostja I on väitnud, et laenulepingu sõlmimisel selgitas hageja kostjale I vaid kokkuleppe üldiseid punkte ning laenu tagastamise tähtaegu, kuid sihilikult ei nimetanud laenuintresssi. Kohus märgib, et hageja 13.03.2017 vastusele lisatud pooltevahelisest venekeelsest kirjavahetusest (tl 5763) nähtuvalt on hageja 06.05.2017 selgelt toonud välja laenu intressimäära 20% aastas, sh ka 5000 euro laenamise korral sellise intressimääraga igakuiselt tasutava makse, samuti lepingutasu suuruse. Kohtu hinnangul viitab asjaolule, et kostja I on saanud enne lepingu sõlmimist tutvuda lepingu oluliste tingimustega asjaolu, et pooltevahelises kirjavahetuses on hageja esindaja poolt 06.05.2017 toodud link veebilehele https://www.bnd.ee/vaikelaen-rus, mis sisaldas (veebilehe aadressis sisalduva teabe kohaselt) venekeelset teavet väikelaenu tingimuste kohta. Ka on hageja vastusele lisatud tarbijakrediidi teabeleht (tl 55-56), milles on toodud laenulepingu olulised tingimused ning millega tutvumist on kostja I kinnitanud oma allkirjaga. Seega ei ole asjakohased kostja I vastuväited intressi määrast teavitamata jätmise kohta ning hageja poolt tehingu tegemise kohta eksimuse mõjul. Hageja on teavitanud kostjat I enne laenulepingu sõlmimist kõigist laenulepingu olulistest tingimustest ning kostja I on neid tingimusi tehingut sõlmides ka aktsepteerinud. Kohus märgib ka, et kui vastaks tõele kostja I väide, mille kohaselt sai ta intressimäärast teada alles pärast seda, kui tuttavad tema jaoks lepingu ära tõlkisid, siis oleks kostja I saanud kasutada VÕS §-s 409 sätestatud 14-päevast taganemisõigust. Kostja I taganemisõigust asjaoludest nähtuvalt kasutanud ei ole ning on tasunud pika aja vältel laenumakseid. Hagimaterjalidest ei nähtu, et kostja I oleks teinud TsÜS § 98 lg 1 kohase avalduse tehingu tühistamiseks teisele poolele. Samuti on möödunud tehingu tühistamise tähtaeg (TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt kuus kuud, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest).
12.Kostja I on tuginenud ka sellele, et lepingujärgne intress 20% aastas on ebamõistliku suurusega. Kohtu hinnangul on asjakohatud kostja I väited temale kõrge aastaintressi „peale surumisest“. Kostja I ei ole toonud välja asjaolusid, millest nähtuks hagejapoolne sund lepingu sõlmimiseks. Samuti on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata kostjate vastuväited aastaintressi ebamõistliku suuruse osas. Kohus on kostjatele selgitanud, et kui kostjad soovivad tugineda intressi ebamõistlikule suurusele, tuleb neil seda väidet põhistada ja välja tuua, millisel moel puudutab see kostjate õiguseid ja kohustusi. Lepingu sõlmimise ajal, s.o 22.05.2014 kehtinud TsÜs redaktsiooni § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Sama paragrahvi lg 2 p-dest 1-2 tulenevalt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud, et kui TsÜS § 86 lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva
2-16-128049 krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Hageja on 13.03.2017 vastuses (tl 53) viidanud Eesti Panga veebilehel toodud tarbimislaenude krediidi kulukuse määrale. Tarbimislaenude kulukuse määr mais 2014 (ehk vaidlusaluse lepingu sõlmimise kuul) oli 32,24%. Vastusele lisatud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (tl 55-56) kohaselt oli vaidlusaluse laenu krediidi kulukuse määr 23,82% aastas, mis on oluliselt väiksem Eesti Panga veebilehel toodud mai 2014 määrast. Kostjad ei ole tõendanud muid asjaolusid, mis annaksid aluse pidada intressimäära 20% ebamõistlikult kõrgeks. Kostjad ei ole toonud välja muid tehingu tühisuse aluseid ning ka kohtul puudub esitatud asjaolude pinnalt alust arvata, et laenulepingu näol võiks tegemist olla tühise tehinguga. Kohus märgib, et asjakohane ei ole kostja I väide, mille kohaselt oli ta laenutaotlusega hageja poole pöördudes veendunud, et saab laenu aastaintressiga mitte üle 10% aastas. Kostja ei ole millegagi põhjendanud, millel tema veendumus põhines ning kuidas peaks tema veendumus asja lahendamist mõjutama. Kohus leiab, et kostjate vastuväited laenulepingu võimalik tühisuse või tühiseks tunnistamise kohta ei ole tõendatud ning tuleb lugeda, et leping oli kehtiv ning täitmiseks kohustuslik.
13.Järgnevalt käsitleb kohus hageja poolt üles öeldud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise küsimust. Kohus leidis eelmises punktis, et laenuleping oli kehtiv, ei olnud tühine ega tühistatud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laenuleping tuleb lugeda üles öelduks alates 29.11.2016. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg oli seega 30.11.2016. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid võlgnevuse koosseisu ega suuruse osas, sh ei vaidle pooled intressi ega viivise arvestuse üle. VÕS § 94 lg-s 1 on sätestatud, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt VÕS § 101 lg 1 p 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (VÕS § 415 lg 1). Käesoleval juhul on pooled kokku leppinud intressimääras 20% aastas ja viivisemääras 0,056% päevas, mis ei ületa lepingujärgset intressimäära. Kohus leiab, et hagiavaldusele lisatud tõenditega tuleb tõendatuks lugeda, et laenulepingust tulenevad kohustused (sh põhinõue ja kõrvalkohustused) on täitmata 24.01.2016 seisuga hagis nõutud summas, s.o tagastamata laenusumma 3265,04 eurot, intress summas 230,47 eurot, 24.01.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 107,10 eurot.
2-16-128049 TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on arvestanud viivist kuni 24.01.2017. Kohus leiab, et veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmine TsMS § 367 alusel saab olla põhjendatud alates 25.01.2017.
14.Kostja II on esitanud vastuväiteid käenduslepingu kehtivuse osas. Samuti leiab kostja II, et kuivõrd tema ei ole tegelikult laenu saanud, ei pea tema vastutama laenu tagasi maksmise eest. Kostja II väite kohaselt ei selgitatud käenduslepingu allakirjutamisel, millised tagajärjed võivad teda oodata juhul, kui kostja I ei täida lepingut. Riigikohus on 26. mai 2016. a otsuses nr 3-2-1-30-16 (p 11) leidnud, et käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-157-14, p 11; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24-25). Kohus märgib, et kostja II ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet ega ole tühistanud käenduslepingut. Käenduslepingus nr xxxx on kostja I poolt lepingu täitmata jätmise tagajärjed toodud. Kostja on allkirjaga kinnitanud, et on tutvunud käenduslepingu tingimustega. Kui kostjale ei olnud lepinguga seonduvad asjaolud ja käendaja vastutus selge, siis oleks ta pidanud asjaolusid ja vastutuse ulatust täpsustama või jätma lepingu allkirjastamata ja käenduse andmata. Kohus on eelpool ka leidnud, et kostjate õiguseid ei ole rikutud eestikeelsete lepingute sõlmimisega, kuivõrd eestikeelse lepingu sõlmimise kohustus tuleneb keeleseadusest ja pooled ei ole kokku leppinud lepingu sõlmimises muus keeles. Kohus leiab, et kostja II vastuväited tema teavitamata jätmise kohta on seega ainetud. Hagimaterjalidest ei nähtu, et kostja II oleks teinud TsÜS § 98 lg 1 kohase avalduse tehingu tühistamiseks teisele poolele. Samuti on möödunud tehingu tühistamise tähtaeg (TsÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt kuus kuud, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest). VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingus (tl 32-32 pöördel) on kokku lepitud käendaja rahalise vastutuse maksimumsummas. Kohus on seisukohal, et tõendatud ei ole, et käendusleping oleks tühine või et esinevad tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud, samuti ei ole kostja II kasutanud väidetavat õigust esitada tehingu tühistamise avaldus. Kostja II on kehtiva käenduslepinguga võtnud endale kohustuse vastutada hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste eest. Ainetu on kostja II väide, mille kohaselt ei vastuta ta laenukohustuse rikkumise eest, kuna tema ei ole laenu saanud. Käenduslepingu mõte ongi teise isiku võetud kohustuse tagamine. Kostja II vastutab solidaarselt hagejaga (VÕS § 145 lg 1), kuivõrd käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Tulenevalt VÕS § 145 lg-st 2 vastutab ta seega kõigi kostja I käesolevas hagis nõutud kohustuste täitmise eest, sh võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest.
2-16-128049
15.Kostjad on viidanud sellele, et hageja ei ole teavitanud neid piisavalt lepingute sõlmimisega seonduvatest tagajärgedest. Kohus leiab, et kostjate vastuväiteid võib käsitleda etteheidetena vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise osas hageja poolt. Kostjad ei ole samas täpselt välja toonud, milles etteheited seisnevad. Kohtu hinnangul on esitatud asjaoludest nähtuvalt etteheited ka ainetud. Kostja I on pika aja vältel olnud suuteline tasuma laenulepingu osamakseid, seega ei ole tõendatud, et tema varaline seisund ei oleks võimaldanud tal lepingut täita. Ka ei ole kostja II esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et käenduslepingu sõlmimise seisuga tal vajalik vara ja sissetulek käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks puudus. Hageja esitatud kirjavahetusest nähtuvalt (tl 57-63) on mõlemad kostjad kinnitanud, et neil on olemas töökoht, kostjal I netopalgaga 1100 eurot ja kostjal II netopalgaga 1000 eurot. Samast kirjavahetusest nähtuvalt ei ole kumbki kostja esitanud teavet muude kohustuste olemasolu kohta ega probleemide kohta kohustuste täitmisel. Seega on esitanud kostjad teabe oma varalise seisu kohta, milles nähtuvalt ei ole neil probleeme võetud kohustuse täitmisega. Tõendatud ei ole seega, et hageja on jätnud kontrollimata kummagi kostja krediidivõimekuse. Kohus on seisukohal, et kostjate väljatoodud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
16.Kohus rahuldab seega hagi mõlema kostja vastu kogu ulatuses. Menetluskulud
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt (TsMS § 165 lg 3). Kohus jätab menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse. Kohus leiab, et põhjendatud on mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks menetluskuluna riigilõiv 350 eurot. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.