4.Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus menetluskulud Unicredit Bank AG kanda.
kantud
5.Määrata kindlaks Linerel OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela vajalikud ja põhjendatud menetluskulud maakohtus summas 5500 eurot ja ringkonnakohtus summas 2487,50 eurot, kokku kahes kohtuastmes 7987,20 eurot.
6.Mõista välja Unicredit Bank AG-lt 7987,20 eurot Linerel OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela kasuks maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustmisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Unicredit Bank AG (hageja) esitas Tartu Maakohtusse hagi nõude tunnustamiseks summas 6 179 500 eurot Linerel OÜ (pankrotis) (kostja) pankrotimenetluses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 28.02.2014 välja kostja pankrot. Hageja esitas kostja pankrotimenetluses nõude, kuid pankrotihaldur Sirje Tael vaidles sellele vastu. Nõue kujunes järgmiselt: a) Algselt oli Saksa ettevõttel CPM SKET GmbH-l (ärinimi sõlmimise ajal Cimbria SKET GMBH) 23.02.2010 tootmisseadmete tarnelepingust tulenev nõue seadmete ostuhinna tasumiseks Werol Tehased AS (pankrotis) vastu. b) PERE AS (praeguse nimega Lõuna Toiduainete Tööstus AS, pankrotis) ja Transcom Grupp OÜ väljastasid kumbki garantiikirja summale 7 534 931,30 eurot, millega garanteerisid Werol Tehased AS-i (pankrotis) poolse ostuhinna tasumise kohustuse täitmist. a) 03.08.2010 ja 15.09.2010 loovutas CPM SKET GmbH oma nõuded Werol Tehased AS-i (pankrotis) vastu hagejale. b) Põhivõlgnik Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu 04.04.2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-5746. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses (tsiviilasi nr 2-12-39619). Tartu
Ringkonnakohtu 28.10.2015 otsusega tunnustati hageja nõuet Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses summas 6 179 500 eurot. Lahend jõustus 03.02.2016 Riigikohtu määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. c) Hageja esitas põhivõlgnik Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankroti tõttu oma nõude garantii andja PERE AS-i (pankrotis) (praeguse nimega Lõuna Toiduainete Tööstuse AS) vastu. PERE AS (pankrotis) nõuet ei täitnud. 30.10.2012 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 212-24023 kuulutati välja PERE AS-i (pankrotis) pankrot. Hageja esitas hagi oma nõude tunnustamiseks PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses. Tartu Maakohtu 27.06.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-16617 tunnustati hageja nõuet PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses summas 6 179 500 eurot. PERE AS-i (pankrotis) ega Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetlustes ei ole hageja nõudele rahuldust leidnud. Hageja hinnangul on PERE AS (pankrotis) ettevõte kostjale üle läinud. PERE AS (pankrotis) müüs 28.02.2012 ehk kaheksa kuud enne pankroti väljakuulutamist LT Pagar OÜ-le (kustutatud; endine ärinimi OÜ Pere Pagar) oma kinnistud, kus teostas kondiitritoodete tootmist ja turustamist, ning samuti andis üle toomistegevuseks vajalikud päraldised. 02.04.2012 sõlmis LT Pagar OÜ-le (kustutatud) 10-aastase rendilepingu kostjaga kinnistute ja päraldiste osas. Üle läks kogu põhivara, sh kinnistud, hooned, toomisvahendid, kontorimööbel, sülearvutid, sõidukid, tarkvara. 02.04.2012 kuni 21.02.2014 jätkas kostja PERE AS-i (pankrotis) majandustegevusega. Majandusüksus säilitas oma identiteedi, kuna kostja jätkas tegutsemist samas kohas ja tootis samade kaubamärkide tooteid, kasutas PERE AS (pankrotis) kodulehte www.peregrupp.ee ja presenteeris end üldsusele kui PERE AS (pankrotis), võttis üle PERE AS-i (pankrotis) töötajad, jätkas samade kliendi- ja hankesuhetega. Majandustegevus oli katkematu hoolimata vahepealsest ettevõtte üleandmisest. Seega on PERE AS (pankrotis) ettevõte üle läinud kostjale, Linerel OÜ-le (pankrotis) ja koos ettevõttega on üle läinud ka PERE AS-i (pankrotis) antud garantiikohustus.
1.2.Hageja märkis, et kuna ettevõtte mõiste ei ole seotud omandiga kinnisasjale, ei ole ettevõtte üleminekuks vajalik kinnisasja omandi üleandmine. Samuti ei ole VÕS-i kohaselt ettevõtte ülemineku eelduseks võlausaldajate huvide kahjustumine või kattuv omanikering. Ettevõtte üleminekut ei välista uute töölepingute sõlmimine või ettevõtte käitamiseks kulutuse tegemine. LT Pagar OÜ (kustutatud) potentsiaalne vastutus hageja ees ei välista kostja vastutust, kuna lõppastmes on ka kostja ettevõtte omandajaks. OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud) omandas kinnistud avalikul enampakkumisel pankrotimenetluses ning VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata sellisel juhul ettevõtte ülemineku regulatsiooni. Seadusest ei tulene, et ühe solidaarvõlgniku pankrotistumisel ei võiks nõuet teise solidaarvõlgniku vastu esitada. Hageja ei ole kohustatud tegema oma nõudest mahaarvamisi PankrS § 96 järgi, kuna ühestki pankrotimenetlusest laekuv osa ei kata ära isegi konkreetse solidaarvõlgniku osa. Samuti ei põhine seadusel kostja väide, et nõudeid saaks esitada üksnes PERE AS-i (pankrotis) pankrotihaldur, ettevõtte ülemineku regulatsiooni eesmärk on võlausaldajate huvide kaitse. Tähtsust ei oma asjaolu, mitu protsenti PERE AS-i (pankrotis) kontserni varade kogumahust moodustas Tartu pagaritoodete tootmisettevõte, kohustuste eest vastutavad kõik kontsernis olevad ettevõtted. Asjaolu, et PERE AS-is (pankrotis) oli mitu ettevõtet ei tähenda, et PERE AS-i (pankrotis) poolt majandatud pagaritoodete tootmise ja turustamisega tegelev ettevõte ei saa olla tüübilt sama ettevõte, mida majandas võlgnik. Kostja ajab segamini juriidilise isiku ja ettevõtte. Ka turuhinnale vastava rendi maksmine ei välista ettevõtte üleminekut. Renditasu maksmise kohustus summas 30 000 eurot kuus eksisteeris ainult paberil. Reaalselt seda kunagi ei täidetud
ning PERE AS-i (pankrotis) võlausaldajad mingitki rahuldust enda nõuetele ei saanud. Võlgniku, OÜ LT Pagar (kustutatud), PERE AS (pankrotis) ning Maksu- ja Tolliameti vahel 21.05.2012 sõlmitud kokkuleppe kohaselt tasus võlgnik rendilepingust tuleneva kohustuse asemel igakuiselt Maksu- ja Tolliametile 7000 eurot PERE AS-i (pankrotis) maksuvõla katteks. Selline tegevus ei võimaldanud PERE AS-i (pankrotis) võlausaldajatel (v.a Maksu- ja Tolliamet) saada rendilepingust tulenevate kohustuste täitmise arvelt mingitki rahuldust enda nõuetele.
1.3.Hageja selgitas, et PERE AS (pankrotis) pankrotimenetlusest on nõude katteks laekumas 105 475 eurot (III kd, lk 69). Kuigi kostjaga sõlmitud üürileping lõppes 18.12.2012 kompromissiga, jäi kostja siiski kinnisasju valdama kuni 21.02.2014 ja teda käsitleti õigusliku aluseta valdajana. Sama identiteediga majandusüksus liikus ühest ettevõttest teise, samade toodete tootmine jätkus pausideta.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kuna PERE AS (pankrotis) ettevõte ei ole kostjale üle läinud, ei vastuta kostja ka PERE AS (pankrotis) kohutuste eest VÕS § 183 lg 1 alusel. Seega tuleks hageja nõue jätta rahuldamata. Kostja hinnangul ettevõte üleminekut ei toimunud, kuna kostja näol oli tegemist uue ja iseseisva äriühinguga, mille omanike ja juhtorganite ring ei kattunud PERE AS-iga (pankrotis) otseselt ega kaudselt. Ettevõtte tüüp ei olnud sama. Garantii andmisel tegutses PERE AS (pankrotis) kontsernina, kuid kostja võttis rendile üksnes ühe väikese tootmisüksuse. Samuti ei läinud kostjale üle mitte kõik PERE AS (pankrotis) varad, vaid üksnes väike osa nendest, kuna PERE AS-l (pankrotis) oli üle Eesti mitmeid tegevuskohti ja kostja tegutses üksnes Tartus, ei kattunud ka tegevuskoht. Kliendi- ja hankijasuhete kattuvus on pagaritööstuse piiratud konkurentsi raames paratamatu, sama ka töölepingute ülevõtmisega. Ka tegevuse sarnasus on möödapääsmatu, kuna pagaritööstuse varadega ei saa toota piimatooteid. See ei tähenda sama majandustegevuse jätkumist, kuna PERE AS (pankrotis) majandustegevus oli sisuliselt katkenud. Kostja ei võtnud üle töölepinguid, vaid sõlmis osaliselt uued. Üksnes töötajate isikkoosseisu kattumine ei tähenda veel ettevõtte üleminekut. Kostjal on alust arvata, et garantii nõudmine PERE AS-lt (pankrotis) oli tingitud eeskätt asjaolust, et PERE AS-ile (pankrotis) kuulusid Tartus Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru 242a asuvad kinnistud. Kinnisvara puudumisel ei oleks PERE AS (pankrotis) sobivaks garantii andjaks kvalifitseerunud. Seega just kinnisvara kuuluvus ja olemasolu pidi tagama hageja nõuete rahuldamist ja moodustama PERE AS (pankrotis) ettevõtte sisulise väärtuse ehk tuuma. Kuivõrd kostja ei ole saanud kinnistute omanikuks ehk ei ole omandanud PERE AS (pankrotis) ettevõtte tuuma, kuid on samas tasunud kinnistute kasutamise eest turuhinnale vastavat renti, siis vara puudumine välistab PERE AS (pankrotis) ettevõtte ülemineku kostjaile. Rendilepingu tähtaeg oli esialgselt küll kokku lepitud 10 aastat, kuid lepingujärgse rendisumma suurus oli renti 30 000 eurot kuus, mis vastab turuväärtusele ega kahjusta võlausaldajate huve. Tegelik ettevõtte omandaja on OÜ LT Pagar (kustutatud), kes omandas ettevõtte müügilepinguga enne kostjaga rendilepingu sõlmimist. Seega peaks hageja oma nõude esitama hoopis OÜ LT Pagar (kustutatud) vastu. Kui OÜ LT Pagar (kustutatud) ei ole omandaja, siis on vaidlusalune ettevõte tegelikult üle läinud 22.04.2013 OÜ-le Eesti Leivatööstus (kustutatud) (endise nimega OÜ Segale). OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud) on üle võtnud ettevõtte tuumaks olnud kinnistud, aga ka töötajad, hanke- ja turustuskanalid, tooted ja tootmise oskusteabe, samuti määratleb end ise PERE AS (pankrotis) järglasena kodulehel.
Hageja saab VÕS § 183 ja PankrS § 96 kohaselt kostja pankrotimenetluses nõude rahuldamist taotleda vaid ulatuses, kus see jääb Werol Tehased AS-i (pankrotis) ja PERE AS (pankrotis) pankrotimenetlustes rahuldamata. Samuti saaks garantiikirja vähemalt osaliselt sisse nõuda ka teiselt garantii andjalt Transcom Grupp OÜ-lt. PankrS § 96 kohaselt peaks hageja ka määrama täpselt, kui suures osas esitab ta nõude pankrotis oleva isiku vastu. Kuna Werol Tehased AS-i (pankrotis) ja PERE AS (pankrotis) pankrotimenetlused on pooleli ja pole teada, kui suures ulatuses hageja seal oma nõudele rahuldust saab, ei saa hageja määrata praegu ka oma nõude ulatust. Hagejal puudub õigus esitada nõudeid kostja vastu, kuna hageja saab nõuetele rahuldamist läbi PERE AS (pankrotis) pankrotimenetluse ja PankrS § 42 ja 44 välistavad nõude esitamise kostja pankrotimenetluses. Isegi kui PERE AS (pankrotis) ettevõte oleks kostjale üle läinud, saaks kostja vastu nõudeid esitada üksnes PERE AS (pankrotis) pankrotihaldur, mitte hageja otse. Kostjaga sõlmitud rendileping ei saanud tühistuda üksnes 18.12.2012 kompromissi kinnitamisega, vaid see tulnuks ka eraldi üles öelda. Lepingu lõpetas alles OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud), kes ostiski kinnistud koos neid koormava rendilepinguga. Selleks, et ettevõte saaks üle minna rendilepinguga ilma omandit üle andmata, tuleb hinnata kasutusõiguse eest makstava tasu väärtust ja rendiperioodi pikkust. Kui rentnik maksab ausalt renti ega saa omanikuks, ei saa rääkida ettevõtte üleminekust. VÕS § 181 kohaselt ei kohaldata ettevõtte ülemineku sätteid pankrotimenetluses. Kuna PERE AS (pankrotis) oli juba ka ise pankrotis, ei peaks PERE AS (pankrotis) enda võlausaldajad saama ülemineku sätete alusel tulla kostja vastu. Kui kostja pankrotivarast hageja nõue mingis osas täidetaks, saab hageja omakorda esitada nõude PERE AS (pankrotis) pankrotipesasse. Selline olukord ei saa olla seadusandja eesmärk. Kostja jaoks oleks VÕS § 183 lg 1 alusel PERE AS (pankrotis) kohustuse eest vastutuse määramine praegusel juhul hea usu põhimõtte vastane ja VÕS § 6 lg 2 alusel tuleks vastutust mitte kohaldada või piirata seda mõistliku ulatuseni. Kuna kostjale ei ole kunagi PERE AS (pankrotis) ettevõttesse kuulunud asjade omand üle läinud, ei oleks kostjale täisvastutuse määramine õiglane ega mõistlik. Varad ja kohustused liiguvad koos, seega kui PERE AS (pankrotis) sai tagasi varad, liikusid nendega koos tagasi ka kohustused. Vara on müüdud pankrotimenetluse raames ja kõik võlausaldajad, sh hageja saavad sealt oma nõudele rahulduse. Vastutuse vähendamist õigustab asjaolu, et hageja ei ole ära kasutanud kõiki võimalusi oma nõude rahuldamiseks. Ettevõtte ülemineku kriteeriumide täitmise kontrollimine pole vajalik, kuna ettevõtte üleminek on juba enne seda välistatud. Samuti on täitmata VÕS § 180 lg 2 koosseis, kuna hageja nõude aluseks olnud garantiinõue ei ole seotud kostja poolt rendile antud varaga ega kuulunud seeläbi väidetavalt üle läinud ettevõtte koosseisu. PERE AS (pankrotis) kontserni koosseisu kuulus ka teisi ettevõtteid. Kogu kontserni varade maht oli umbes 10 korda suurem Tartu pagaritoodete tootmisettevõtte varade mahust. Üksnes viimase poolt poleks vastavat garantiikirja aktsepteeritud. Vaidlusalune ettevõte ei olnud terviklik majandusüksus. PERE AS (pankrotis) ettevõtte terviklikkus lõhuti selle varade osalisel võõrandamisel LT Pagar OÜ-le (kustutatud). Üle anti üksnes kasutusõigus ja ettevõte ei olnud varade omandiõiguse puudumise tõttu enam terviklik.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 27.01.2017 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tunnustas Unicredit Bank AG hagi nõuet summas 6 058 910,47 eurot Linerel OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 nimetatud muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 5330 eurot (ilma käibemaksuta).
3.1.Kostja ei ole tõendanud asjaolusid või esitanud põhistatud vastuväiteid, mis annaksid alust kahelda nõude CPM SKET GmbH-le loovutuse kehtivuses või PERE AS (pankrotis) poolt väljastatud garantiilepinguga seonduvates asjaoludes. Seetõttu luges kohus tuvastatuks, et CPM SKET GmbH-l oli seadmete tarnelepingust tulenev sissenõutav nõue Werol Tehased AS-i (pankrotis) vastu, nõude loovutamise tõttu on praegu võlausaldajaks hageja ning hageja oli Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankroti tõttu garantiilepingu alusel õigustatud esitama nõude PERE AS (pankrotis) kui garantiiandja vastu pankrotimenetluses tunnustatud ulatuses ehk summas 6 179 500 eurot.
3.2.Pooled vaidlevad aga selle üle, kas hagejal on õigus lisaks PERE AS (pankrotis) kui garantiiandja vastu nõude esitamisele esitada sama nõue ka kostjale. Hageja saaks nõuda kostjalt PERE AS (pankrotis) kohustuse täitmist, kui oleks toimunud ettevõtte üleminek PERE AS (pankrotis) kostjale. Seaduse kohaselt (VÕS § 182 lg-d 2 ja 5, § 183 lg 4) on võimalik ettevõtte üleandmine läbi viia ka ettevõtet kasutusse andes, sh rendilepingu kaudu. Kohus leidis, et tõendamiskoormis ettevõtte ülemineku osas on tavapärasest veidi erinev. Riigikohtu lahendite nr 3-2-1-137-07 p 13 ja 3-2-1-54-04 p 18-19 kohaselt, kui ettevõtte üleminekule tuginev isik on esitanud tõendeid, mis viitavad ettevõtte üleminekule, tekib vastaspoolele TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kohustus oma vastuväidete tõendamiseks. Ettevõtte üleminekut eitav kostja peab oma vastuväiteid tõendama ja põhjendama. Kuna hageja on välja toonud asjaolud, mis viitavad PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte üleminekule ning on esitanud võimaliku ettevõtte ülemineku aluseks olnud rendilepingu, on edasine tõendamiskoormis kostjal. Asjaolu, et ei ole sõlmitud konkreetset lepingut ettevõtte üleandmiseks, ei välista iseenesest ettevõtte üleminekut. 02.04.2012 rendilepinguga (I kd, tl 171-179) andis LT Pagar OÜ (kustutatud) rendileandjana kostjale rendile Tartus Ringtee tn 2 ja 2a ning Võru tn 242a asuvad kinnisasjad koos oluliste osade ja päraldistega. Lepingu preambulast nähtub, et leping on sõlmitud arvestades LT Pagar OÜ (kustutatud) raskusi tootmistegevusega jätkamisel ning vältimaks tootmise seiskumise tulemusena tekkivat kinnisasjade väärtuse vähenemist ning tagamaks võlausaldajate huvide kaitse ja töökohtade säilimise (I kd, tl 171). Kinnisasjade rendilepingu lõpus on kokkulepe, et rent hõlmab ka tasu kaubamärkide kasutamise eest (I kd, tl 179). Eelnevast nähtub, et lepingupoolte tahe rendilepingu sõlmimisel ei olnud mitte üksnes kinnistute kasutusõiguse üleandmine, vaid ka tootmise jätkamine võimalikult sarnases ulatuses. Sellest järeldub, et poolte ühine tegelik tahe võis mh olla suunatud ka PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte üleandmisele. PERE AS (pankrotis) ettevõtte kostjale üleminekut ei välista asjaolu, et kostja ei saanud ettevõtet mitte otse PERE AS (pankrotis), vaid sai selle rendilepingu alusel LT Pagar OÜ-lt (kustutatud). LT Pagar OÜ (kustutatud) ostis kinnistud koos kondiitritoodete tootmiseks vajalike päraldistega PERE AS-ilt (pankrotis) (I kd, tl 140-170). Ettevõtte üleandmine võib toimuda ka kolmanda isiku, nt vahendaja, vahendusel. Samuti kohaldatakse ettevõtte ülemineku sätteid ettevõtte igakordsel üleminekul. Seega ei oma käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt tähtsust asjaolu, kas LT Pagar OÜ (kustutatud) toimis PERE AS (pankrotis) ja kostja vahelises võimalikus ettevõtte ülemineku tehingus vahendajana või anti PERE AS (pankrotis) Tartus asuv kondiitritoodete tootmisettevõte kõigepealt üle PERE AS-lt (pankrotis) LT Pagar OÜ-le (kustutatud) ja seejärel LT Pagar OÜ-lt (kustutatud) kostjale. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et PERE AS (pankrotis) ja LT Pagar OÜ (kustutatud) vahel sõlmitud kinnisasjade müügileping on 18.12.2012 Tartu Maakohtu määrusega kinnitatud kompromissi kohaselt kehtetud ja LT Pagar OÜ-le (kustutatud) ei ole kokkuleppe kohaselt kinnistute omand kunagi üle läinud (I kd, tl 180-183). Nimetatud müügilepingu kehtetus
ei too iseenesest endaga kaasa LT Pagar OÜ (kustutatud) ja kostja vahel sõlmitud rendilepingu kehtetust. Seadus ei näe rendilepingu kehtivuse eeldusena ette asjaolu, et rendileandja peab ilmtingimata olema vara omanik. Ka asjaolu, et rendilepingu lisa järgi kohustus rentnik tasuma renti 30 000 eurot kalendrikuus, mis kostja hinnangul vastas turuhinnale, ei välista ettevõtte üleminekut. Ettevõtte üleminek võib VÕSi mõtte kohaselt olla nii tasuta kui ka tasuline tehing. Seadusest ei tulene, et vastusooritusena turuhinna tasumine välistaks ettevõtte ülemineku. Kostja vastutust ei välista ka see, et rendileping lõppes kavatsetust varem. Lepingu ennetähtaegne lõpetamine poolte kokkuleppel ei mõjuta enam lepingu esialgset eesmärki ja poolte tahet lepingu sõlmimisel ega välista seetõttu ettevõtte üleminekut.
3.3.Maakohus analüüsis ettevõtte ülemineku kriteeriume. Ettevõtte tüüp. Nii PERE AS (pankrotis) kui ka hiljem kostja puhul oli tegemist kondiitritoodete tootmisettevõttega. Seega on ettevõtte tüüp – kondiitritoodete tootmisettevõte – sama. Kohtu hinnangul ei oma ettevõtte ülemineku tuvastamisel tähtsust kostja väide, et kostjale läks väidetavalt üle üksnes rahaliselt oluliselt vähem väärtuslik kondiitritoodete tootmise ettevõte, mitte kogu kontsern. Ettevõte ja juriidiline isik ei ole samastatavad. Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei ole vajalik terve PERE AS (pankrotis) üleminek, vaid piisab ka ühe ettevõtte või käitise, nt Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte, üleminekust. Samal põhjusel ei ole asjakohased kostja väited ettevõtte terviklikkuse kaotamise kohta. Kuna käesolev vaidlus puudutab PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte üleminekut, tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel hinnata just seda konkreetset ettevõtet, mitte tervet PERE AS (pankrotis) kontserni või kõiki PERE AS-i (pankrotis) kontserni kuulunud ettevõtteid. Kostja ei ole tõendanud, et PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte ei oleks üle läinud terviklikult. Kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek. Rendilepingu preambulast (I kd, tl 171) nähtub, et kostjale anti rendile kolm kinnistut koos kondiitritoodete toomiseks vajalike päraldistega. PERE AS-i (pankrotis) pankrotihalduri koostatud PERE AS (pankrotis) vara inventuuri aktist (I kd, tl 185-192) nähtuvalt oli kostja valduses lisaks kinnistutele ja nendel paiknevatele tootmis- ja laohoonetele PERE AS (pankrotis) vallasvara 102 eset. Kostja on menetluses kinnitanud, et kasutas neid oma majandustegevuses. Üleandja ja omandaja tegevuskoht. Kuna PERE AS (pankrotis) kontserni koosseisust läks kostjale üle üksnes kondiitritoodete tootmisettevõte, omab tähtsust selle konkreetse üksikettevõtte asukoht. Kostja asus rendilepingust nähtuvalt tegutsema samadel kinnistutel aadressidega Ringtee 2, Ringtee 2a ja Võru 242a Tartus, kus oli eelnevalt asunud PERE AS (pankrotis) kondiitritoodete toomise ettevõtte. Seega oli üleandja ja omandaja tegevuskoht sama. Kliendi- ja hankesuhete jätkuvus. Hageja esitatud ajaleheartiklist nähtub, et ainus pood, kes varem PERE AS (pankrotis) kondiitritooteid müünuna ei soovinud jätkata kostja toodete müümisega, oli Maxima. Ülejäänud edasimüüjatega suhted jätkusid. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid uute kliendi- ja hankesuhete kohta ning on kinnitanud, et ei saa ega soovi selles osas rohkem tõendeid esitada (III kd, tl 209 p). Kohus nõustus kostja seisukohaga, et üksnes sellest, et kostja jätkas sarnaselt PERE AS-ga (pankrotis) oma toodangu turustamist suuremates toidupoodides, ei saa veel järeldada ettevõtte üleminekut. Suuremates toidupoodides müüvad oma kaupa kõik kondiitritoodete müüjad. Töötajate üleminek. Hageja hinnangul võttis kostja üle enamuse PERE AS-i (pankrotis) töötajatest. Kostja on töötajate osalist kattumist kinnitanud (III kd, tl 143 pöördel). Kostja on
rõhutanud, et sõlmis kõigi töötajatega uued töölepingud. Üksnes samade töötajatega uute töölepingute sõlmimine ei välista kohtu hinnangul ettevõtte üleminekut. Samas ei saa ka üksnes töötajate osalisest kattuvusest järeldada ettevõtte üleminekut. Immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine. Ettevõtte üleminekut ei saa järeldada ainuüksi samade ruumide kasutamisest, samaliigiliste kaupade müümisest ja osaliselt samade töötajate palkamisest. Lisaks peab tõendama ka ettevõtte majandamisega seotud asjade ja õiguste (nt kaubamärgi ja domeeniaadressi) käsutamist hindamaks, kas koos asjade ja õiguste kogumiga on üle läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara ehk ettevõtte tuum. Kostja jätkas PERE AS-i (pankrotis) veebilehe www.peregrupp.ee kasutamist, lisaks veebiaadressile jäi sisuliselt identseks ka veebilehe kujundus (vrdl II kd, tl 6 ja 7). Veebilehe kaudu äriühing tutvustab end ja eristub teistest. Kasutades edasi PERE AS-ga (pankrotis) samasugust veebilehte, presenteeris kostja end üldsusele PERE AS-i (pankrotis) järglasena. Veebilehel muutus üksnes töötajate meiliaadresside lõpp ja peregrupp.ee asemel hakati kasutama meiliaadresside lõpus linerel.ee. Samuti presenteeris kostja end üldsusele PERE AS-i (pankrotis) tegevuse jätkajana, kasutades e-kirja all PERE AS-ga (pankrotis) logo (II kd, tl 11). Kinnisasjade rendilepingu lõpus on kokkulepe, et rent hõlmab ka tasu kaubamärkide kasutamise eest (I kd, tl 179). Seega oli rendilepingu pooltel soov võimaldada kostjal PERE AS-i (pankrotis) kaubamärkide kasutamise jätkamist. Kostja ka jätkas nt „Wabariigi“ kaubamärgiga toodete tootmist. Nimetatud asjaolud annavad alust eeldada, et kostjale võib olla PERE AS (pankrotis) ettevõte üle läinud. Üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus. Tegevuse sarnasust kinnitab ka tootevaliku sarnasus. Nii PERE AS (pankrotis) kui ka kostja ettevõttes toodeti kondiitritooteid. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et kostja jätkas suures osas samade toodete valmistamist kui PERE AS (pankrotis) ning kostja ja PERE AS (pankrotis) tootevalik kattus olulises osas. Kodulehtede võrdlusel selgus, et kostja 133 nimetusest kondiitritoodetest kattus otseselt PERE AS (pankrotis) toodetega 98 ehk 73,68 %. Lisaks otseselt kattuvatele nimetustele on kostja muutnud mõningate toodete suuruseid. Kostja on piirdunud üldsõnaliste vastuväidetega selle kohta, et tootevalik ei kattunud ning kostja ei valmistanud samu tooteid kui PERE AS (pankrotis). Kostja pole tõendanud, et tootevalik ja tegevus kattus üksnes väikeses osas. Seega olid võimalikule üleminekule eelnev ja järgnev tegevus sarnased. Kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud, miks tegevuse sarnasus ja tootevaliku osaline kattuvus ei viita praegusel juhul ettevõtte üleminekule. Majandustegevuse jätkuvus ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg. Mida pikem on majandustegevuse puudumise ajavahemik, seda tõenäolisem on ettevõtte ülemineku puudumine. Hageja on väitnud, et majandustegevus toimus sisuliselt katkematult. Kohus nõustus selle käsitlusega. Ka kostja on kohtuistungil kinnitanud, et tegevus oli suhteliselt jätkuv ja oli üksnes väike paus, ettevõte saadi rendile aprillis ja tegevus jätkus mais-juunis (III kd, tl 144 pöördel). Käesoleva vaidluse seisukohalt ei ole tähtsust asjaolul, kas PERE AS (pankrotis) ja kostja juhtorganite liikmed või omanikering oli seotud või mitte. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-131-11 p 10 kohaselt ei mõjuta osanike/aktsionäride või juhatuse liikmete ringis samasuste puudumine ettevõtte ülemineku tuvastamist. Kohus leidis, et eeltoodud kriteeriume tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel vaadata kogumis. Kui eraldi võetuna ei anna ükski kriteerium alust tuvastada ettevõtte üleminekut, siis oma koosmõjus näitavad majandustegevuse peaaegu pausideta jätkumine, rendilepingu preambulas välja toodud
eesmärgid, kostja ja PERE AS tootevaliku sarnasus, samade kaubamärkide ja kodulehe kasutamine, et PERE AS (pankrotis) Tartus asuv kondiitritoodete tootmise ettevõte läks üle kostjale.
3.4.Kostja väited selle kohta, et PERE AS (pankrotis) kontserni kuulus ka teisi ettevõtteid peale Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte, ning et nimetatud ettevõte ei oleks üksi kvalifitseerunud garantii andjaks, mistõttu ei kuulunud garantiikohustus vaidlusaluse ettevõtte vara hulka, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Garantii andjaks oli PERE AS (pankrotis) kontsern tervikuna ning kontserni võimekust garantiiandjana hinnatigi kõigi kontserni kuuluvate ettevõtete varalise seisu põhjal. Seega kuuluvad ka kõik kohustused kontsernile tervikuna, sh ka kontserni kuulunud Tartus asuva pagaritoodete ettevõtte vara hulka. Kuna LT Pagar OÜ (kustutatud) ei olnud garantiilepingu pooleks, ei mõjuta garantiikirja sisu kuidagi see, kas garantiikirja LT Pagar OÜ-ga (kustutatud) sõlmitud kinnistute müügilepingus mainiti või mitte. Kohus ei nõustunud sellega, et kuna garantii andjaks oli terve PERE AS (pankrotis) kontsern, on garantiilepingust tuleneva kohustuse sissenõudmine ainuüksi kostjalt äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Garantiikirja kohaselt vastutab võetud kohustuse eest PERE AS (pankrotis) kontsern tervikuna. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et sissenõutav kohustus ei ole ühelgi viisil seotud Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõttega. Seega vastutavad kontserni kui terviku kohustuste eest eelduslikult kõik kontserni ettevõtted, sh Tartus asuv kondiitritoodete tootmisettevõte. Võlausaldajal kontsernivälise isikuna ei pruugi olla võimalik hinnata, millise kontserni ettevõttega ja kui suures ulatuses on vastav kohustus seotud. Kui üks ettevõte kohustuse täidab, on teistel kontserni kuulunud ettevõtetel topelttäitmise vältimiseks vajadusel võimalik kaitsta ennast täitmisvastuväite esitamisega. Kohustuse täitnud ettevõtte võimalik tagasinõue kontserni kuulunud teiste ettevõtete vastu ei ole käesoleva vaidluse esemeks.
3.5.Kohus ei nõustunud kostja väidetega, et lõppastmes on PERE AS (pankrotis) Tartus asuv kondiitritoodete tootmise ettevõte üle läinud OÜ-le Eesti Leivatööstusele (kustutatud). OÜ Eesti Leivatööstus (kustutatud) omandas nimetatud ettevõtte vara pankrotimenetluse raames toimunud avalikul enampakkumisel, mistõttu VÕS § 181 kohaselt ettevõtte ülemineku sätteid ei kohaldata. Ettevõtte ülemineku seisukohalt ei oma tähtsust asjaolu, et nii kostja kui ka PERE AS (pankrotis) näol on praeguseks tegemist pankrotis olevate äriühingutega ning et Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte PERE AS (pankrotis) tagasiliikumise ajal oli PERE AS (pankrotis) pankrot juba välja kuulutatud. VÕS § 181 välistus kohaldub juhul, kui ettevõtte müük toimub pankrotimenetluse raames, mitte juhul, kui ettevõtte ülemineku tehingus osalenud isikute pankrot kuulutatakse hiljem välja.
3.6.Kostja ettevõtte omandajana vastutab solidaarselt hageja ees ettevõtte üleandja PERE AS (pankrotis) poolt väljastatud garantiikirjast tuleneva kohustuse eest. Kohtu järeldust ei muuda ka asjaolu, et praeguseks on välja kuulutatud nii PERE AS-i (pankrotis) kui ka kostja pankrot. Kohus ei nõustunud kostja käsitlusega, et ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldamine looks pankrotimenetluses võlausaldajatele ebaõiglase eelise ning võimaldaks oma nõudele rahuldust saada justkui kaks korda, üks kord PERE AS (pankrotis) pankrotimenetluses pankrotivara arvelt ning teinekord kostjalt. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud olukord äärmiselt ebaõiglane. Seadusandja sooviks ja eesmärgiks on VÕS § 180-185 olnud luua ettevõtte ülemineku korral teatavate kohustuste osas ettevõtte omandaja ja üleandja solidaarvastutus võlausaldaja ees ja tagada seeläbi võlausaldajate huvide parem kaitse. VÕS-i ja PankrS-i mõtte ja eesmärgiga on kooskõlas ka sellise vastuse püsimajäämine ettevõtte omandaja või üleandja pankroti väljakuulutamise korral.
3.7.Hageja on kinnitanud, et PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses on hageja saanud oma nõudele rahuldust 120 589,53 eurot ning nimetatud ulatuses on ka väljamakse tehtud. Seega on
hageja nõue osaliselt rahuldatud ühe solidaarvõlgniku poolt, hageja on ka osalist rahuldamist aktsepteerinud. Seega tuleb hageja kasuks väljamõistetavat summat vähendada ulatuses, kus kohustus on osaliselt täidetud. Väljamõistmisele kuulub 6 058 910,47 eurot (6 179 500 120 589,53 = 6 058 910,47). Kuna Werol Tehased AS-i (pankrotis) pankrotimenetlusest saadava jaotise suurus ei ole maakohtu otsuse tegemise ajaks täpselt selgunud, ei saa sellega arvestada tunnustatava nõude lõppsumma määramisel. Kohus leidis, et asja lahendamist ei takista see, et teada ei ole nõude võimaliku rahuldamise ulatus teiste võlgnike suhtes. Võimalikke vastuväiteid saab esitada täitmise etapis. Üksnes asjaolu, et hageja ei ole esitanud hagi kõigi isikute vastu, kelle vastu oleks tal õigus hagi esitada, ei muuda kostja vastu hagi esitamist hea usu põhimõtte vastaseks. Hagejal on õigus ise määrata kostja, kelle vastu hagi esitada. Kostjal võib olla endal võimalik esitada pärast nõude rahuldamist teiste isikute vastu nõudeid.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus hagi osaliselt rahuldas ning tunnustas hageja nõuet summas 6 058 910,47 eurot kostja pankrotimenetluses, ning teha vaidlustatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus oma mittenõustumist kostja vastuväidetega vajalikul määral põhjendanud. Kostja on oma 13.12.2016 seisukohtade p-s 2.2. põhjalikult selgitanud, miks hageja nõude tunnustamine kostja pankrotimenetluses on välistatud VÕS §-st 181 ja PankrS §- dest 42 ja 44 tulenevate piirangute tõttu. Kostja jääb selle juurde, et PankrS §-dest 42 ja 44 tulenevalt lõpevad PERE AS-i (pankrotis) ettevõtte koosseisu kuuluvad kohustused PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluse tulemusena ning et VÕS § 181 välistab PERE AS-i (pankrotis) võlausaldajate poolt nõuete esitamise PERE AS-i (pankrotis) pankrotimenetluse väliselt, kuivõrd tegemist on eeskätt pankrotivõlausaldajate kaitseks mõeldud regulatsiooniga, et tagada nii PERE AS-i (pankrotis) kui ka kostja võlausaldajate võrdne kohtlemine. Kostja leiab jätkuvalt, et hageja nõue tuleb jätta rahuldamata ka VÕS § 180 lg 2 koosseisu mittetäitmise tõttu, kuna hageja nõude aluseks olev garantiinõue ei ole seotud kostja poolt rendile võetud varaga ega kuulunud väidetavalt kostjale üle läinud ettevõtte koosseisu. Samuti on ettevõtte üleminek välistatud ka majandusüksuse terviklikkuse puudumise tõttu. Tulenevalt VÕS § 180 lõikest 2 ja VÕS § 182 lg-test 1 ja 2 eeldatakse, et ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik. Kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Kostja jääb ühtlasi seisukohale, et kostja ei vastuta PERE AS-i (pankrotis) poolt väljastatud garantiikirjast tulenevate kohustuste eest ka seetõttu, et see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti esitas kostja oma 20.07.2015 hagivastuses p-s 2.6. taotluse mitte kohaldada VÕS § 6 lg 2 alusel kostja suhtes VÕS § 183 lõikest 1 lähtuvat vastutust PERE AS-i (pankrotis) kohustuste ees või piirata seda vastutust mõistliku ulatuseni ning vähendada selle võrra hageja nõuet kostja vastu mõistliku ulatuseni. Isegi kui hüpoteetiliselt eeldada muude hagi aluste esinemist, siis sellest hoolimata saaks kostja vastutada hageja nõude ees üksnes selles ulatuses, milles teised isikud ei ole vastavat hageja nõuet
juba rahuldanud. Kostja märkis, et teadaolevalt on hageja esitanud oma nõude ka AS Werol Tehased (pankrotis) ja Lõuna Toiduainetetööstuse AS (pankrotis) (PERE AS) pankrotimenetlustes.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud jätta kostja kanda. Vastuse kohaselt on maakohtu otsus põhjendatud. Apellatsioonkaebusest nähtub, et maakohus on iga apellandi seisukohta ja väidet käsitlenud. Seega on maakohus otsust langetades kaalunud kõik asjas tähtsust omavaid asjaolusid, s.h apellandi poolt esile toodud asjaolusid ja seisukohtasid. Vastustaja on kokkuvõtlikul seisukohal, et apellatsioonkaebuses esile toodud väited kohtuotsuses põhjenduste puudumise osas on läbivalt põhjendamatud. Isegi juhul, kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud mõne apellandi seisukoha piisava põhjalikkusega käsitlemata, ei ole see koheselt aluseks maakohtu otsuse tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohus saab sellisel juhul hinnata poolte väiteid sisuliselt ning saab ka vajadusel maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Seetõttu puudub vajadus ka asja saatmiseks uueks läbivaatamiseks maakohtule. Vastustaja nõustub maakohtu seisukohtadega ning jääb hagiavalduses, 27.08.2015 seisukohtades ning 13.12.2016 seisukohtades esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uus otsus, millega jätta rahuldamata Unicredit Bank AG hagi nõude tunnustamiseks Linerel OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses tulenevalt ettevõtte üleminekust.
7.Hagi on esitatud nõude tunnustamiseks kostja pankrotimenetluses. Hageja on nõude omandanud loovutamise teel Saksa äriühingult CPM Sket GmbH, kes müüs 2010. aastal tootmisseadmeid ASle Werol Tehased (pankrotis). Seadmete müügilepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks andis garantiikirja muuhulgas AS PERE, kelle pankrot on välja kuulutatud 30.10.2012 seisuga. Hageja tugineb sellele, et garantii andnud AS PERE ettevõte on läinud üle kostjale, Linerel OÜle, olles seega AS PERE õigusjärglaseks. Vaidlus ongi eelkõige selle üle, kas AS PERE ettevõte on läinud üle Linerel OÜ-le. Vaidluse all ei ole iseenesest asjaolu, et hageja on õigustatud nõudma nii lepingust tulenevat võlgnevust põhivõlgnikult Werol AS-lt (pankrotis) kui ka esitama garantiinõude (VÕS § 155) AS PERE (pankrotis) ning AS Transcom vastu. Hageja nõuet on tunnustatud põhivõlgniku Werol AS pankrotimenetluses, lisaks on ta seni realiseerinud oma garantiinõude AS PERE (pankrotis) vastu, s.o hageja nõuet on tunnustatud ka AS PERE (Lõuna Toiduainete Tööstuse AS) pankrotimenetluses. Küll aga ei ole hageja seni realiseerinud garantiid teise garantii andja, AS-i Transcom suhtes.
8.AS PERE väljastas AS Werol Tehased kohustuse tagamiseks garantii 23. veebruaril 2010. a (I kd tl 100-102, tõlge tl 103-105). Garantii väljastamise aja seisuga kuulusid AS PERE kontserni äriühingud Pere Leib Tootmine AS, Lihameister AS, AS Pere Restoranid, Werol Tehased AS ja Leivaeksport OÜ. Äriregistri andmete kohaselt on PERE AS kui ühendav ühing ühendanud endaga AS-i Pere Leib Tootmine (ühendatav ühing), sh on ühinemisleping sõlmitud 11.11.2010 ning see on ühinemisotsusega heaks kiidetud 13.12.2010. a.
Hageja nõue kostja Linerel OÜ (pankrotis) vastu põhineb väidetel, mille kohaselt kostjale on üle läinud algse garantii andja – AS PERE – ettevõte. Hageja tugineb muuhulgas garantiist tuleneva kohustuse üleminekule VÕS §-de 180-185 alusel. Kostja on esile toonud, et Tartus Ringtee 2 asuvad kinnistud ja tootmisüksus, mille võttis rendile kostja, olid seotud iseseisvana tegutsenud AS-i Pere Leib Tootmine majandustegevusega. Garantiikirja väljastamise ajal ei kuulunud kostja poolt rendile võetud vara AS-le PERE ning garantii väljastajaks ei olnud AS Pere Leib Tootmine.
9.Garantii andjaks oli asja materjalide kohaselt AS PERE, kellele kuulusid garantii väljastamise aja seisuga (23.02.2010) osalused kokku 6 äriühingus, neist 2 (Püssirohikelder OÜ ja Werol Tehased AS) 100 % osalused kuulusid sealjuures omakorda kontserni liikmeks olevale emaettevõtjale. AS Werol Tehased 100 % osalus kuulus Pere Leib Tootmine AS-le ning viimatinimetatu 100 % osalus kuulus PERE AS-le. PERE AS ja Pere Leib Tootmine AS ühinemise tulemusena lõppes Pere Leib Tootmine AS (sellekohane kanne äriregistris tehti 16.05.2011). Ühendatava ühingu vara ja kohustused läksid üle ühendavale ühingule (PERE AS-le). Lähtuda saab siiski sellest, et senine pagari- ja kondiitritoodete tootmisele suunatud ettevõtte majandamine jätkus senisega sarnasel viisil. Ühinemise tulemusel läksid muuhulgas Werol Tehased AS-i aktsiad üle ühendava ühingu, s.o AS PERE omandisse. See toimus aga pärast AS-i PERE poolt AS-i Werol Tehased kohustuste tagamise eesmärgil garantii väljaandmist.
10.Ringkonnakohus nõustub kostja vastuväidetega, mille kohaselt ei ole põhjendatud garantiinõude esitamine kostja vastu, tuginedes garantiikohustuse üleminekule ettevõtte (varjatud) ülemineku sätete järgi VÕS §-de 180-185 alusel. Maakohtu otsus on ettevõtte üleminekut puudutavas osas mõneti vastuoluline. Kohus on otsuse ps 11.1 rõhutanud, et kuna käesolev vaidlus puudutab PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte üleminekut, tuleb ettevõtte ülemineku hindamisel hinnata just seda konkreetset ettevõtet, mitte tervet PERE AS (pankrotis) kontserni või kõiki PERE AS-i (pankrotis) kontserni kuulunud ettevõtteid. Samas on kohus punktis 12 leidnud, et garantii andjaks oli PERE kontsern tervikuna, millest tulenevalt kuuluvad ka kõik kohustused kontsernile tervikuna, sh ka Tartus asuva pagaritoodete ettevõtte vara hulka. Seega on ebaselge, kas vara ja kohustuste üleminekule hinnangu andmisel on kohus lähtunud ühtsetest kriteeriumidest.
11.Maakohus on iseenesest õigesti analüüsinud ettevõtte ülemineku eeldusi ja tunnuseid, seostades need asjakohaselt praeguse vaidluse asjaoludega (kohtuotsuse põhjendava osa p-d 6 – 11). Ehkki enamuse kriteeriumide osas saab nõustuda järeldusega, et Tartus Ringtee tn 2 ja 2a ning Võru tn 242a kinnistutel toiminud pagari- ja kondiitritööstusettevõtte majandustegevuse üleminek kostjale on kinnitust leidnud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul siiski põhjendatud väited kõnealuse majandusüksuse terviklikul kujul üleminekust. Selles osas nõustub kolleegium kostja seisukohtadega. Nimelt ei ole vaidlust asjaolu üle, et praegusel juhul ei tekkinud kostjal omandiõigust ettevõttesse kuuluva põhivara, sh eeskätt tootmistegevuseks kasutatud hoonestatud kinnistute ega seal asunud tootmississeseade suhtes. Kostja sai kinnistud koos kondiitritoodete tootmiseks vajalike päraldiste jm vallasvaraga üksnes rendilepingu alusel enda valdusesse. See andis kostjale võimaluse kasutada vara enda majandustegevuses ning teenida selle kaudu tulu, kuid vara kasutamise eest tuli tasuda ka renti. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et sellises olukorras ei ole tegemist VÕS §§ 180-185 mõttes ettevõtte täiemahulise üleandmisega. VÕS § 182 lg 2 sätestab, et üleandja ettevõttega seotud kohustused lähevad omandajale üle koos ettevõttesse kuuluvate asjade omandiõiguse jm õigustega.
12.Ettevõtte ülemineku sätete (VÕS §§ 180-185) eesmärk on eelkõige kaitsta võlausaldajaid olukorra vastu, kus ettevõtja võõrandab vähesoodsatel või kahjulikel tingimustel ulatusliku osa ettevõttesse kuuluvast varast ja õigustest, tekitades endale seeläbi suutmatuse täita ettevõttesse kuuluvaid kohustusi ja kahjustades sellega põhjendamatult võlausaldajaid (vt ka M. Tamme, VÕS § 180 kommentaar 4.1, teoses: P. Varul jt, Võlaõigusseadus I, Tallinn 2016, lk 877). Eesmärk on seega vältida olukorda, kus võõrandatakse üksnes väärtust omav vara, kuid kohustused jääksid endiselt senise võlgniku kanda, millega kaotaks võlausaldaja võimaluse realiseerida oma nõudeid vara arvel. Kui kostja ei omandanud tootmistegevusega seotud olulisi varasid (kinnistud, hooned, sisseseade jm), siis ei ole põhjendatud asetada kostjale ka vastavas osas kohustusi. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kui varasem PERE AS (pankrotis) Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte majandustegevus põhines tootmiseks kasutatud olulise põhivara omandil, siis kostjale läks üle üksnes vara tähtajaline kasutusõigus. Ringkonnakohus on seisukohal, et selliselt ei ole PERE AS kondiitri- ja pagaritoodete tootmisettevõte terviklikul kujul kostjale üle läinud.
13.Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul tõendatud asjaolud, mis võimaldaksid lugeda AS PERE poolt Werol Tehased AS kohustuse täitmise tagamiseks antud garantiid kuuluvaks kostjale eeldatavalt üle läinud tootmisettevõtte koosseisu. Maakohus on nimetatud küsimust käsitlenud puudulikult (kohtuotsuse p 12). Maakohus on pidanud ebaoluliseks asjaolu, et PERE kontserni kuulus ka teisi ettevõtteid peale Tartus asuva kondiitritoodete tootmisettevõtte ning sealhulgas mitmeid üksteisest eristatava tegevusvaldkonnaga äriühinguid. Garantii andjaks oli AS PERE kui kontsern, seejuures on kontserni kuuluvad äriühingud, sh ka emaettevõtja AS PERE ise, õiguslikus mõttes siiski iseseisvad juriidilised isikud, kellel on eraldi õigussubjektsus. Isegi kui lugeda, et varasem Pere Leib Tootmine AS-i ettevõte läks ühinemise teel üle AS-le PERE ning seejärel esmalt LT Pagar OÜ-le (kustutatud, endise ärinimega OÜ Pere Pagar) ning järgnevalt kostjale Linerel OÜ-le, ei tähenda see, et kõik AS PERE kui emaettevõtja kohustused pidid samuti koos ettevõttega selle omandajale üle minema. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kõik AS PERE kohustused kuulusid kontsernile tervikuna ning ühtlasi ka kõigi kontserni kuulunud ettevõtete vara hulka. Eesti äriühinguõigus ei tunne nn kontsernivastutuse mõistet. Hageja on ise rõhutanud vajadust eristada äriühinguid kui juriidilisi isikuid ettevõtetest kui majandusüksustest, mille kaudu äriühingud tegutsevad. Ühel äriühingul võib olla mitu ettevõtet. Hageja ei ole seejuures püüdnud väita, et tütarettevõtjad vastutaksid emaettevõtja kohustuste täitmise eest. Sisuliselt samale tulemusele viiks aga käsitlus, mille kohaselt kuuluvad emaettevõtja poolt võetud kohustused kõikide kontserni poolt hõlmatud ettevõtete vara hulka.
14.Ettevõttena saab VÕS §-de 180-185 järgi üle minna terviklik majandusüksus. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Oluline on seega ettevõtte terviklikkuse määratlemine. Üldjuhul tuleb lähtuda sellest, et kohustused peaksid käima kaasas varaga, millega seoses on võlg (kohustus) tekkinud. Garantiikohustus, millele hageja praeguses vaidluses tugineb, ei ole seostatav kostja poolt üle võetud kondiitri- ja pagaritoodete ettevõtte tegevusega. Garantii anti kohustuse tagamiseks, mille võttis endale AS Werol Tehased seoses biodiisli ja glütserooli kompaktse tootmisüksuse, salvede, rapsikoogi graanulite silohoidlate, rapsiseemne pressimisseadme jt seotud teenuste tarnimise eest. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda garantiikohustuse kuulunuks kostja poolt üle võetud pagari- ja kondiitritootmisettevõtte koosseisu. Kostja on muuhulgas põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et garantii väljastati enne seda, kui AS Pere Leib Tootmine ühendati AS-ga PERE, seega ei kuulunud kostja poolt rendile võetud vara AS-le PERE ning garantiikiri ei olnud nende varadega seotud.
15.Hageja põhjenduste kohaselt soovis võlausaldaja (pank) saada garantii selliselt majandusüksuselt, kes oli võimeline teenima tulu, mille pinnalt oli võimalik rahuldada garantiiga tagatud nõue. Selliseks üksuseks oli PERE kontsern tervikuna koos kõigi sinna kuuluva 4-5 ettevõttega; sh oli üheks neist kondiitritooteid valmistav ettevõte. Kui lugeda, et mõne tegevusvaldkonna (ettevõtte) üleandmise korral jäävad teatud kohustused üksnes AS-le PERE, võimaldaks see ettevõtete laialijaotamise teel vastutuse hajutada ning jätta võlausaldaja tühjade kätega. Ringkonnakohus ei nõustu nende põhjendustega. Asjas ei ole põhistanud, et AS-l PERE puudus endal arvestatav majandustegevus, mille kaudu olnuks võimalik täita aktsiaseltsi poolt võetud kohustusi. Kontsernisuhtest ei tulene üleüldist n-ö ristvastutust kontserni kuuluvate äriühingute (ettevõtete) vahel üksteise kohustuste eest. Eeltoodust lähtudes on ringkonnakohus seisukohal, et AS PERE poolt 23.02.2010 väljastatud garantiist tulenev kohustus ei ole üle läinud kostjale ning hagi ei ole seetõttu põhjendatud.
16.Ringkonnakohus ei pea vajalikuks käsitleda täiendavalt apellatsioonkaebuse p-des 2.2 ja 2.6 esitatud ülejäänud väiteid, mis puudutavad peamiselt ettevõtte omandaja kui solidaarvõlgniku vastu nõuete esitamist olukorras, kus teine solidaarvõlgnik (väidetav ettevõtte võõrandaja ehk üleandja) on pankrotistunud. Need väited oleksid asjakohased juhul, kui solidaarkohustuse olemasolu oleks kinnitust leidnud.
17.Menetluskulud tuleb TsMS § 173 lg 3 ja § 162 lg 1 alusel jätta hageja Unicredit Bank AG kanda. Kostja poolt maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli menetluskulude suuruseks esimeses kohtuastmes 5500 eurot. Õigusabi osutati kokku 44 tunni ulatuses tunnitasumääraga 125 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja ei esitanud kostja menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid. Ka hageja enda menetluskulud maakohtus olid samas suurusjärgus (õigusabikulud 5005 eurot, riigilõiv ja transpordikulud kokku 325 eurot) ning maakohus pidas neid kulusid täies ulatuses põhjendatuteks. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud esimese kohtuastmes tuleb tsiviilasja keerukusest ja mahukusest lähtudes lugeda täies ulatuses, s.o summas 5500 eurot, põhjendatuks ja vajalikuks. Kostja taotles kulude hagejalt väljamõistmist ilma käibemaksuta, märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustmisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Apellatsiooniastmes kandis kostja menetluskulusid summas 2487,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kulud koosnevad riigilõivust (300 eurot) ja õigusabikuludest (2187,50 eurot). Õigusabi on osutatud 17,5 töötunni ulatuses tasumääraga 125 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et niisuguses mahus kulu on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ning seega mõistab ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja 2487,50 eurot apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustmisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.