Võlaõigus › Töövõtulepingud

Hageja on kandnud Luunja Vallavalitsusele 31.01.2017 üleantud tööga järgmisi kulusid: tööjõukulud 6666, 24 eurot, Adepte Ekspert OÜ alltöövõtu teostamise kulud 3412,80 eurot, OÜ Sfäär Planeeringud alltöövõtu teostamise kulud 3 648 eurot, töövõtulepingu täitmisega kaasnenud töövõtuleping täitmisega kaasnenud muud kulud 235,63 eurot (sh printimise kulud 35,50 eurot ja koosolekutel osalemisega seotud kulud 199,13 eurot). Kokku on hageja kandnud kulusid 13 962, 67 eurot. Kostja seisukohad Kostja tunnistab hageja nõuet summas 7500 eurot. Kostja leiab, et hageja ei ole esitanud üldplaneeringu eskiisi, millel ei esineks puudusi. Seetõttu on töövõtuleping õigesti üles öeldud ning hagiavalduses esitatud nõude rahuldamiseks puudub alus. Kostja on korduvalt viidanud puudustele ja ebatäpsustele ning palunud need kõrvaldada (10.04.2016 e-kiri, 20.10.2016 ja 3.11.2016 kirjad). Hageja on jätnud puudused kõrvaldamata. 22.12.2016 kirjaga lükkas kostja tagasi hageja esitatud eskiisi ning esitas veel kord töös esinevad puudused. 31.01.2017 esitatud eskiisis esinesid jätkuvalt puudused. Nii lepingus kui ka seaduses puuduvad konkreetsed nõuded üldplaneeringu eskiisile. Kostja leiab, et hageja poolt koostatud üldplaneeringu eskiisi alusel pole saavutatav üldplaneeringu eesmärk milleks on Luunja valla territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine, samuti pole lahendatavad planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg-s 1 nimetatud ülesanded. Kostja leiab, et tasu suurus peale ÜP eskiisi ja KSH programmi heakskiitmist on piiratud 30% kogu töö maksumusest. Seetõttu saab maksimaalselt olla põhjendatud nõue 30% ulatuses lepinguhinnast ja see moodustab koos käibemaksuga 8985,60 eurot. Sellest suuremat summat ei saa nõuda ka lepingu p 12.3.4 alusel.

KOHTU SEISUKOHT

Hageja on esitanud kostja vastu poolte vahel 16.03.2015 sõlmitud töövõtulepingu nr 33 (kd I tl 12-21) lõpetamisest tuleneva nõude. Hageja nõuab hagi esemena tasu tehtud töö eest või alternatiivselt tehtud kulutuste ja varalise kahju hüvitamist. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivise. VÕS § 635 lg 1 kohaselt töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Riigikohus on selgitanud, et töövõtulepingut ei saa kohustuse rikkumise tõttu üles öelda, kuid olulise lepingurikkumise korral on tellijal õigus lepingust taganeda. Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt Riigikohtu 27.11.2013 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-126-13 p 13; 20.10.2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-179-16 p-d 12-13).

Avalduses töölepingu ülesütlemiseks (kd I tl 90-93) viitas kostja töövõtulepingu p-le 12.3.4, mille kohaselt võib tellija lepingu üles öelda mistahes põhjusel, kui tellija on nõus hüvitama töövõtjale kõik viimase poolt tellijale tegelikult üle antud vastava töö osa tegemiseks vastavuses lepingule tehtud kulutused ja töövõtjale lepingu lõpetamisega tööga seoses tekitatud otsese varalise kahju. Samas märkis kostja, et lepingu ülesütlemise põhjuseks oli tellijapoolne lepinguliste kohustuste täitmata jätmine. Kostja märkis kuna töövõtja on korduvalt jätnud oma kohustuse täitmata, siis on alust arvata, et töövõtja ei kavatse oma lepingulist kohustust ka tulevikus täita. Sellises olukorras ei ole võimalik koostööd jätkata ning tellija kasutab lepingust tulenevat õigust lepingu üles ütlemiseks. Kohus peab võimalikuks lugeda kostja lepingu ülesütlemise avalduse lepingust taganemise avalduseks. VÕS § 116 lg 1 järgi on lepingust taganemise eelduseks oluline lepingurikkumine. Kohus leiab, et töövõtulepingu objektiks oli lepingu p 1.2 kohaselt tasu eest Luunja valla üldplaneeringu koostamine (edaspidi ka Luunja ÜP) ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (edaspidi ka Luunja ÜPKSH) läbiviimine. Töövõtja kohustused olid täpsustatud lepingu p-s 3.18. Töö oli lepingu kohaselt jagatud kaheks osaks: üldplaneeringu koostamine (lepingu p 5.4.1) ja üldplaneeringu KSH (lepingu p 5.4.2). Töö osad olid jagatud vaheetappideks. I etapi töödeks oli ÜP planeeringu eskiisi koostamine ja tellijale esitamine hiljemalt 12 kalendrikuu jooksul lepingu sõlmimisest (p 5.4.1.1) ja KSH programmi koostamine ja sellele heakskiidu saamine hiljemalt 20 nädala jooksul arvates lepingu sõlmimisest (p 5.4.2.1). Vaidlus puudub selles, et ÜPKSH programm on esitatud ja keskkonnaameti poolt heaks kiidetud. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja esitatud üldplaneeringu eskiislahendus vastas lepingutingimustele. VÕS § 641 lg 1 I lause järgi peab töö vastama lepingutingimustele. Konkreetseid nõudeid, millele üldplaneeringu eskiislahendus vastama pidi, lepingus kokku lepitud ei olnud. Konkreetseid nõudeid üldplaneeringu eskiislahendusele ei tulene ka seadusest. Kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei vasta töö VÕS § 641 lg 2 p 2 kohaselt lepingutingimustele mh juhul, kui töö ei sobi teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Lepingu p 1.4 kohaselt lepingus sätestamata tingimuste osas pidi töö vastama tavaliselt sarnasele tegevusele esitatavatele nõuetele või olema piisav tellija jaoks lepinguga eeldatud eesmärgi saavutamiseks ning olema asjaolusid arvestades mõistliku, kuid mitte väiksema kui keskmise kvaliteediga. Kostja hinnangul ei ole esitatud üldplaneeringu eskiisi alusel saavutatav üldplaneeringu eesmärk, milleks on Luunja valla territooriumi ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine, samuti pole lahendatavad PlanS § 75 lg-s 1 nimetatud ülesanded. Kohtu hinnangul ei saa üldplaneeringu eskiisi samastada üldplaneeringu endaga. Eesti keele seletavas sõnaraamatus on eskiis defineeritud kui kavand, esialgne visand; eskiisprojekt on defineeritud kui tehnilisele projektile aluseks olev algprojekt. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, millistele nõuetele peab üldplaneeringu eskiis vastama ning et hageja esitatud eskiis neile nõuetele ei vastanud. Kostja ei ole kasutanud lepingu kohast õigust (p 4.5.2) mittenõustumisel töövõtja teostatud tööga nõuda ekspertiisi teostamist. Kohtumenetluses pole kostja taotlenud ekspertiisi määramist. Kuna kostja ei ole tõendanud, et esitatud eskiislahendus ei vastanud nõuetele, puudus kostjal alus lepingust taganemiseks ning leping lõppes ülesütlemisega. VÕS § 655 lg 1 järgi on töövõtjal töölepingu ülesütlemise korral õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kohus leiab, et tegemist on dispositiivse sättega, st lepingupooled võivad omavahelise

töövõtulepinguga mh töövõtulepingu ülesütlemise tagajärgi täpsustada. Antud juhul olid pooled töövõtulepingu p-s 12.3.4 kokku leppinud, et töövõtulepingu ülesütlemise korral hüvitab tellija töövõtjale kõik viimase poolt tellijale tegelikult üle antud vastava töö osa tegemiseks vastavuses lepinguga tehtud kulutused ja töövõtjale lepingu lõpetamisega tööga seoses tekitatud otsese varalise kahju. Kuna pooled olid lepingus ülesütlemise tagajärgedes võrreldes VÕS § 655 lg-s 1 sätestatuga teisiti kokku leppinud, tuleb kohaldada poolte vahel sõlmitud lepingut. Seega on hagejal kokkulepitud tasu asemel õigus nõuda kulutuste ja kahju hüvitamist vastavalt töövõtulepingu p-le 12.3.4. Hagiavalduse kohaselt on hageja kandnud kostjale üle antud tööga seoses järgmisi kulutusi: tööjõukulud summas 6666,24 eurot, alltöövõtuga kaasnenud kulud 7060,80 eurot, töövõtuleping täitmisega kaasnenud muud kulud 235,63 eurot (sh printimise kulud 35,50 eurot ja koosolekutel osalemisega seotud kulud 199,13 eurot). Kostja ei ole kulude kandmist nimetatud summas vaidlustanud. Kostja hinnangul oli I etapi tööde maksumus lepinguga määratud ning hageja ei saa mh lepingu p 12.3.4 alusel nõuda suuremat summat kui 30% kogu töö maksumusest. Kohus kostjaga ei nõustu. Lepingu hind oli lepingu p 7.1 kohaselt 29 952 eurot, sh käibemaks. Töövõtjale makstava tasu suurus ei sõltunud materjalide või muude asjade, tööjõu või teenuste kallinemisest või töömahu või mis tahes kulutuste suurenemisest lepingu täitmise aja. Lepingu p 7.2 kohaselt sisaldas tasu kõiki töö tegemiseks töövõtja poolt tehtud kulusid, sh töö käigus läbiviidavate eksperthinnangute, uurimistööde jms maksumust. Lepingu p-s 8 oli kokku lepitud tasu maksmise kord. Lepingu p 8.1 kohaselt kuulus tasu maksmisele pärast lepingust tulenevatele nõuetele vastavate töö vaheetappide saavutamisele. Lepingu p. 8.1.1.1 kohaselt kohustus tellija maksma lepingu kohaselt töövõtjale maksmisele kuuluvast tasust 30% pärast ÜP eskiislahenduse ja KSH programmi heakskiitmist. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud lepingupunkte võimalik tõlgendada selliselt, et I etapi töödega seotud kulutused kuuluvad lepingu järgi hüvitamisele maksimaalselt 30% ulatuses lepingu hinnast. Lepingu täitmisega seotud kulutused kokku ei tohtinud ületada lepingu hinda. Eeltoodud põhjendustel kohus jätab hageja kokkulepitud tasu nõude rahuldamata ning rahuldab hageja alternatiivse kulutuste hüvitamise nõude. Alternatiivse nõude rahuldamise korral on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise määraga 0,05% päevas tasumisele kuuluvast summast (13 962,67 eurot) alates lepingu lõppemisest 30.03.2017 kuni hagi esitamiseni summas 684,17 eurot ning edasiulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 I lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Töövõtulepingu p-s 9.5 kokkulepitud kohaselt kohustus kostja tasu maksmisega viivitamisel tasuma hagejale viivist 0,05% päevas tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse VÕS § 113 lg 2 järgi võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja teavitas kostjat töövõtulepingu ülesütlemisest tulenevast hüvitise nõudest 20.03.2017 vastuses lepingu ülesütlemise avaldusele (kd I tl 95). Arvestades et hageja oli kostjale oma nõudest enne lepingu lõppemist teatanud, on põhjendatud viivise väljamõistmine alates lepingu lõppemisest 30.03.2017. Alates lepingu lõppemisest kuni hagi esitamiseni 5.07.2017 on sissenõutavaks muutunud viivis 684,14 eurot (viivisearvetus kontrollitud viivisekalkulaatorit

http://www.viivisekalkulaator.ee/#/calculators/debtcalculator kasutades). Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ga 367 mõistab kohus alates 5.07.2017 välja viivise protsendina põhinõudest (13 962,67 eurot) 0,05% päevas kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Arvestades et kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda 7% ulatuses ja kostja kanda 93% ulatuses. Vastavalt TsMS § 174 lõigetele 1 ja 2 määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja taotleb menetluskulude kindlaksmääramist summas 2972,30 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja (kd I tl 170-174, kd II tl 1-3) kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 750 eurot ning õigusabikulud summas 2222,30 eurot. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu oli 100 eurot. Lisaks on juristi abi teinud administratiivset laadi tegevusi, nagu kohtuasja materjalide komplekteerimine toimikus ja toimiku jooksev täitmine dokumentidega, kohtuasjaga seonduva menetluskalendri pidamine, tunnitasuga 50 eurot. Kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Kostja vaidleb hageja menetluskuludele osaliselt vastu. Kostja hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud 1562 euro ulatuses. Hageja on tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses, seega riigilõivu osas on hageja menetluskulud põhjendatud. TsMS § 175 lg 1 I lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on administratiivset laadi tegevustega seotud ajakulu põhjendatud kokku 30 minuti ulatuses, mille eest juristi abi tunnitasu arvestades kuulub hüvitamisele 25 eurot. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu (kirjalikest menetlusdokumentidest on hageja esitanud kohtule hagiavalduse, taotluse tagaseljaotsuse tegemiseks, kohtukõne kirjalikud seisukohad, kostja on esitanud vastuse hagiavaldusele, kohtuliku vaidluse teesid, asjas on toimunud üks kohtuistung) peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja lepingulise esindaja ajakulu 15 tunni ulatuses. Põhjendamatult suur on kohtu hinnangul ajakulu seoses võimaliku kompromissi arutelu ja sellega seotud kirjavahetusega. Samuti ei saa kohtupraktika kohaselt pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetluskulude avalduse koostamise ja esitamisega seotud kulusid. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on kohtupraktikas peetud põhjendatuks ja vajalikuks. Eeltoodud põhjendustel määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 2275 eurot (750 eurot + 25 eurot + 15h x 100 eurot). Kuna kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud, määrab kohus kostja menetluskulud kindlaks summas null eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 2115,75 eurot (2275 eurot x 93%). Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus hageja taotlusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.