Määruse peale kassatsiooni korras edasi kaevata ei saa. Asjaolud ja menetluse käik
1.11.11.2014 esitas hageja maakohtule kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldused tsiviilasjades nr 2-14-34913 ja 2-14-34914, milles kummaski palus kostjalt välja mõista 6400 eurot. Seoses kostja määruskaebusega ja Pärnu Maakohtu poolt maksekäsu tühistamisega läks nõue üle menetlemiseks hagimenetlusse. 13.05.2016 esitas hageja kohtule hagi tsiviilasjas nr 2-14-34914 ja 17.05.2016 tsiviilasjas nr 2-1434913. Maakohus liitis 03.06.2016 asjad ühte menetlusse (nr 2-14-34913).
2.27.10.2016 esitas kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kostja märkis, et hagi esitamise ajal ja ka taotluse esitamise ajal elab ja töötab ta Soome Vabariigis. Samuti tekkis vaidlusalune kahju Soome Vabariigis. Tulenevalt Brüsseli I määruse artikli 12 lõikest 1 ei allu asi Harju Maakohtule.
3.09.12.2016 seisukohas palus hageja jätta kostja taotluse rahuldamata. Kostja esitatud andmed ei ole tõesed, sest rahvastikuregistri andmetel on kostja elukoha aadress praegusel ajal XXX, Tallinnas. Sama oli kostja elukoha aadress ka hagi esitamise ajal.
4.Harju Maakohus jättis 09.01.2017 määrusega hagi läbi vaatamata, leides, et hagi ei allu Eesti kohtule. Kostja märkis vastuses hagile elukohaks YYY, Soome Vabariik. Nähtuvalt maksekäsu kiirmenetluse materjalidest avaldas kostja ka seal oma elukohana sama aadressi Soome Vabariigis. Hageja ei esitanud tõendeid, et kostja tegelikuks elukohaks on rahvastikuregistrijärgne aadress XXX Tallinnas. Rahvastikuregistri kanne ei tõenda isiku tegelikku elukohta. Maakohus leidis, et kostja elukoht on Soome Vabariigis. Hagi on olemuselt kindlustusvaidlus. Hageja kindlustusandjana on esitanud kostja kui kindlustusvõtja vastu tagasinõude Soome Vabariigis toimunud liiklusõnnetusest tekkinud kahju hüvitamiseks. Tulenevalt 22.12.2000 Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määruse) artikli 2 lõikest 1 ja artikli 12 lõikest 1 allub käesolev vaidlus Soome kohtule. Ei ole esitatud tõendeid, et peale vaidluse tekkimist on pooled kokku leppinud vaidluse lahendamises Harju Maakohtus. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lõike 1 punkti 13 alusel hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.23.03.2017 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu määruse ja saatis asja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohtu hinnangul oli maakohus põhjendamatult lugenud tuvastatuks asjaolu, et kostja alaline elukoht Brüsseli I määruse artikli 12 lõike 1 mõistes ei ole Eestis, vaid on Soomes. Ringkonnakohtu seisukoha järgi tuleb maakohtul juhul, kui kohtu hinnangul ei ole piisavalt tõendatud, et kostja elukoht on Eestis, Brüsseli I määruse artikli 59 lõike 2 järgi Soome õigust kohaldades kindlaks teha, kas kostja elukoht on Soomes.
6.21.06.2017 esitas kostja uue taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks, kuna hagi ei allu Harju Maakohtule. Kostja asus uuesti seisukohale, et tema alaline elukoht on Soome Vabariigis. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal, hagi kohtule esitamise ajal ja praegusel hetkel kostja elab ja töötab Soome Vabariigis. Samuti on vaidlusalune kahju tekkinud Soome Vabariigis. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks Soome Vabariigi Maksuameti väljastatud deklaratsioonid aastate 2012-2015 kohta, millelt nähtub tema sissetulek ja maksud, sh kohalikud maksud (TV, raadio, kirikumaks jm). Ei ole eluliselt usutav, et kui kostja elukoht oleks olnud hagi esitamise ajal Eestis, oleks ta tasunud välisriigis makse. Isik määrab eelduslikult ise, mida ta peab enda elukohaks. Eestis kinnisvara omamine ei tähenda, et tema elukoht on Eestis. Rahvastikuregistri aadressil ei ole õiguslikku tähendust elukoha määramisel. A OÜ-s töötamine kinnitab väidet, et tema elukoht on Soomes, kuna ettevõte tegeleb peamiselt ehitusteenuse pakkumisega Soomes ning ettevõtte peamised koostööpartnerid on P OY ja S OY.
7.29.06.2017 seisukohas ei nõustunud hageja kostjaga ja jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Esimese astme kohtu määrus
8.23.08.2017 määrusega jättis Harju Maakohus hagi TsMS § 423 lõike 1 punkti 13 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Ringkonnakohus on 23.03.2017 määruses märkinud, et kohtul tuleb Brüsseli I määruse artikli 59 lõike 2 järgi Soome õigust kohaldades kindlaks teha, kas kostja elukoht on Soomes. Soomes reguleerib alalise elukoha kindlaksmääramist koduvalla seadus (soome k: kotikuntalaki). Nimetatud seaduse § 2 kohaselt on isiku koduvallaks see vald, kus isik elab. Kostja on vastuses hagile märkinud, et tema elukohaks on YYY, Soome Vabariik. Nähtuvalt hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluse materjalidest on kostja maksekäsu kiirmenetluses elukoha aadressiks avaldanud sama aadressi. Kostja on esitanud Soomes viimati nimetatud aadressil elamise tõendamiseks majaraamatu väljavõtte (t II kd lk 193) ja Soome Maksuameti väljastatud deklaratsioonid aastate 2012-2015 kohta (t III kd lk 21-27). Kostja on menetluse kestel läbivalt kinnitanud, et elab Soomes ning on vaielnud Eesti kohtualluvusele vastu.
10.Kohtu hinnangul kinnitavad kostja esitatud majaraamatu väljavõte ja Soome Maksuameti deklaratsioonid, et kostja elab Soomes. Elukoha omamine ja töötamine viitavad püsivale elukorralduslikule seotusele vastava riigiga. On eluliselt usutav, et kui isik töötab Soomes, omab ta seal alalist elukohta. Puudub vaidlus, et kostjal on ka tihe seotus Eestiga, kuid menetluses esitatud tõendid ei tõenda, et kostja faktiliselt Eestis elab. Kohtu hinnangul tuleb elukoha määratlemisel lähtuda faktilisest olukorrast, mitte registrikannetest (mh rahvastikuregistri kandest) isiku kohta. Seda seisukohta toetab ka Soome koduvalla seaduse § 2. Füüsiliselt kuskil elamist ei takista registrikannetes vastavate muutuste tegemata jätmine. Asjaolu, et kostja on Eesti ettevõtte A OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, ei lükka ümber, et kostja elab Soomes. Nimetatud äriühingu majandusaasta aruandest nähtub, et äriühing tegeleb peamiselt ehitusteenuse pakkumisega Eestis ja Soomes ning peamised koostööpartnerid olid Soome äriühingud. Kohtule ei esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kostja elab faktiliselt alaliselt Eestis. Kostja on piisavalt esitanud tõendeid selle kohta, et ta elab Soomes.
11.Eeltoodule tuginedes ning juhindudes Soome koduvalla seaduse §-st 2 oli kohtu hinnangul kostja elukoht Soome õiguse järgi Soomes. Kohus märkis, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lõike 2 järgi võib isikul olla mitu elukohta, st kostja võib elada nii Eestis kui Soomes, kuid antud vaidluses tuleb elukoht määratleda Soome õiguse kohaselt. Kohtu hinnangul saab kostja esitatud tõenditest ja kostja enda määratlusest järeldada, et kostja elukoht koduvalla seaduse järgi on Soomes.
12.Käesolev hagi on olemuselt kindlustusvaidlus. Hageja kindlustusandjana on esitanud kostja kui kindlustusvõtja vastu tagasinõude Soome Vabariigis toimunud liiklusõnnetusest tekkinud kahju hüvitamiseks. Tulenevalt Brüsseli I määruse artikli 2 lõikest 1 ja artikli 12 lõikest 1 allub käesolev vaidlus Soome kohtule.
13.Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-123-12 punktis 12 märkinud, et kohus saab hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Antud juhul on kostja elukoht teises liikmesriigis ja kostja on vaielnud kohtualluvusele Eestis vastu. Seega eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et asi ei allu Eesti kohtule. Hagi tuleb kostja vastu esitada Soome Vabariigi pädevale kohtule.
Määruskaebus
14.08.09.2017 esitatud määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja vastavalt TsÜS § 14 lõikele 2 määrata, et kostja üks elukoht asub Eestis (XXX, Tallinn) ning jätkata asjas sisulist menetlust, samuti rahuldada hageja 13.04.2017 avaldus nõude suurendamiseks ja tunnustada hageja viivisenõuet summalt 24 688.90 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ka juhul, kui kohus jätab määruskaebuse rahuldamata. 27.09.2017 täiendavas taotluses palub hageja jätta menetluskulud alternatiivselt poolte endi kanda.
15.Maakohtu poolt Soome kotikuntalaki seaduse kohaldamine tuli hagejale üllatusena, mis on vastuolus Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-29-11 (punktis 12) ja 3-2-1-81-15 (punktis 19) väljendatuga. Kohus ei võimaldanud pooltel avaldada arvamust kõnealuse seaduse kohaldamise osas, rikkudes sellega oluliselt menetlusnormi. Hageja juhtis kotikuntalaki kohaldamise osas tähelepanu asjaolule, et selle seaduse § 2 puhul on tegemist üldnormiga ning see kohaldub Soome kodanike suhtes. Kuivõrd kostja on Eesti kodanik, tuleb kohaldada erinormi ja tuvastada kotikuntalaki § 4 järgi, kas kostja omab Soomes koduvalda ehk alalist elukohta. Vastavalt kotikuntalaki §-le 4 on Soome välismaalt tuleva ja Soomes asuva isiku elukoht ja koduvald kindlaks määratud vastavalt käesoleva seadusega kui: isik on Soome kodanik; isik on mõne Põhjamaa kodanik; isik on EL-i, Šveitsi või Liechtensteini kodanik ja on registreerinud oma elamisõiguse Soomes; isikul on kehtiv alaline või pidev elamisluba; isik on sellise isiku pereliige, kel on Soomes koduvald. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et (i) ta on Soome või Põhjamaa kodanik, (ii) ta on registreerinud oma elamisõiguse Soomes, (iii) tal on kehtiv alaline või pidev elamisluba või ta on sellise isiku pereliige, kel on Soomes koduvald, tuleb asuda seisukohale, et Soome õiguse kohaselt ei ole kostja alaline elukoht Soomes. Eeltoodud asjaoludele on hageja viidanud ka 16.02.2017 seisukohtades, kuid maakohus seda ei arvestanud.
16.Käesolevas asjas esitatud tõenditele tuginedes on tuvastatud ja ei ole vaidlust, et kostja on seotud nii Eesti kui Soomega – omab Eesti residentsust ja rahvastikuregistrijärgset elukohta, omab Eestis kinnisvara, on Eesti ettevõtte A OÜ juhatuse liige ja ainuosanik, mis tegutseb nii Eestis kui Soomes. Kuivõrd A OÜ asukohariik on Eesti ja teenuseid pakutakse mh Eestis, saab eeldada, et juhatuse liige viibib suure osa ajast äriühingu asukohariigis, kus ta saab äriühingu tegevust juhtida. Nimetatud asjaolu kinnitab kostja tihedat seost Eestiga, mis mh saab olla aluseks kostja elukoha tuvastamisel.
17.Kohus on jätnud motiveerimata, miks ta ei ole kostja elukoha määramisel lähtunud Eesti õigusest, vaid üksnes Soome õigusest. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei kohaldanud kostja elukoha määramisel TsÜS § 14 lõiget 2, mille kohaselt võib isikul olla mitu elukohta. Kui Eesti õiguse kohaselt on tuvastatav, et vähemalt üks isiku elukoht on Eestis, võib TsMS § 79 lõike 1 järgi tema vastu esitada hagi Eesti kohtusse.
18.Hageja on 26.01.2017 määruskaebuses mh märkinud, et Eesti rahvastikuregistri andmetel oli vahetult pärast maksekäsu kohtumääruse tegemist ehk seisuga 05.05.2015 kostja elukoht Võsu alevikus Vihula vallas Lääne-Viru maakonnas. Seejärel muutis kostja rahvastikuregistri andmetel elukohta ning alates 13.11.2015 registreeris elukohana XXX Tallinnas. Hageja viitas rahvastikuregistri seaduse (RRS) §-le 391 ning § 40 lõigetele 1 ja 4. Vaatamata kostja väitele, et ta elas juba viimase rahvastikuregistri kande muutmise ajal Soomes, esitas ta siiski omal vabal valikul oma elukohaks XXX Tallinnas. Kuivõrd kostja on avaldanud info, et tema elukoht on Tallinnas, tuleb seda infot tõendina arvestada. Seega on eeltoodud asjaoluga tõendatud, et vähemalt üks kostja elukoht on
Eestis. Kuna antud juhul ei ole tõendatud, et Soome õiguse kohaselt on kostja elukoht Soomes, tuleb kostja elukoha määratlemisel lähtuda Eesti õigusest. TsÜS § 14 lõike 2 kohaselt võib isiku elukoht üheaegselt olla mitmes kohas. Riigikohus on lahendi nr 3-21-13-16 punktis 13 märkinud, et igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal; isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises, sel juhul on mõlemad kohad elukohad. Eelnevale tuginedes on tõendatud, et vähemalt üks kostja elukoht on Eestis ning vastavalt TsMS § 79 lõikele 1 ja Brüsseli I määruse artikli 2 lõikele 1 ja artikli 12 lõikele 1 kuulub kohaldamisele Eesti kohtualluvus.
19.Menetluskulude jaotuse osas leidis hageja, et ka juhul, kui määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. 22.12.2015 kostja poolt 22.04.2015 maksekäsu peale esitatud määruskaebuses on kostja märkinud, et sai vaidlustatud maksekäsu kätte 27.11.2015 Soome Vabariigis. Määruskaebuse kohaselt ei ole võlgnikule makseettepanekut isiklikult allkirja vastu üleandmisega kätte toimetatud. Seetõttu ei olnud võlgnikule võimalik õigeks ajaks vastuväidet esitada. Samuti on kostja nimetatud kaebuses märkinud, et avaldaja tagasinõue võlgniku vastu on 24 688.90 eurot (tsiviilasjad nr 2-14-34910, 2-14-34913, 2-14-34914 ja 2-14-34915). Avaldaja on esitanud nimetatud nõude väljamõistmiseks võlgniku vastu neli maksekäsu kiirmenetluse avaldust. Antud vaidlust ei ole võimalik lahendada maksekäsu kiirmenetluses, kuna avaldaja kogunõue ületab 6400 eurot. Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2016 käesolevas asjas tehtud määruses asunud seisukohale, et asjaolu, et kostjale ei ole makseettepanekut isiklikult allkirja vastu üle antud, ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on võlgnik kinnitanud makseettepaneku kättesaamist 11.03.2015 e-posti teel ning seega on makseettepanek 11.03.2015 võlgnikule elektrooniliselt kätte toimetatud. Ringkonnakohus rahuldas kostja 22.12.2015 määruskaebuse ja andis asja üle hagimenetluses jätkamiseks üksnes põhjusel, et maksekäsu kiirmenetluse eeldused ei olnud täidetud, kuna avaldaja nõue võlgniku vastu ületab 6400 eurot. Kui kostja 22.12.2015 määruskaebuse rahuldamise põhjuseks oleks olnud kostja elukoha ja/või kohtualluvuse küsimus, ei oleks hageja hagiavaldusi esitanud enne, kui nimetatud asjaolud oleks välja selgitatud. Seega ei oleks tekkinud kulutusi seoses hagimenetluse alustamisega ega kostja 27.10.2016 taotlusega. Hageja viitas TsMS § 329 lõikele 1 ja § 330 lõikele 2, leides, et kostja oleks pidanud koheselt, st 22.12.2015 määruskaebuses esitama vastuväite kohtualluvuse osas ning tõendama, et tema elukoht on Soome õiguse kohaselt Soomes ja ta soovib asja lahendamist Soome kohtus. Käesolevaks ei ole tõendatud, et Soome õiguse kohaselt oleks kostja alaline elukoht Soomes. Samas on tõendatud, et Eesti õiguse kohaselt on vähemalt üks kostja elukoht Eestis. 06.07.2017 tegi hageja kostjale ettepaneku lahendada pooltevaheline kohtuvaidlus kompromissiga, et vältida pooltele täiendavate kulude tekkimist. Kompromisslahendusega mittenõustumisel palus hageja esitada sisulised vastuväited hagile. Praeguse ajani ei ole kostja hagejale vastanud, samuti ei ole kostja vastanud hageja varasematele pöördumisetele. Kuivõrd kostja väldib hagejaga kontakti, on alust arvata, et kostja hoidub teadlikult asja lahendamisest kõrvale ja/või üritab menetlust venitada, et hoiduda liikluskindlustuse seadusest tulenevast tagasinõude hüvitamise kohustusest. Tulenevalt kostja käitumisest on asja lahendamine veninud ebamõistlikult pikaks ning pooltele on tekkinud ja veel tekkimas täiendavaid menetluskulusid. Kostja käitumine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, mida tuleb samuti asja lahendamisel arvesse võtta. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud menetluskulude hageja kanda jätmine. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluse edasine käik
21.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
22.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 23.08.2017 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning asi tuleb saata menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
23.Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kostja elukoht on Soome õiguse järgi Soomes ning vaatamata TsÜS § 14 lõikes 2 sätestatule tuleb antud vaidluses määratleda elukoht Soome õiguse kohaselt. Kuna praeguses asjas esitati hagi Eesti kohtule, tuli kohtul esmalt TsMS § 75 lõike 1 järgi kontrollida, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-10710, punkt 13; nr 3-2-1-66-10, punkt 15). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult leidnud, et käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu 23.03.2017 määrusest tuleneb, et maakohtul tuleb Brüsseli I määruse artikli 59 lõike 2 järgi Soome õigust kohaldades kindlaks teha, kas kostja elukoht on Soomes. Viidatud määruses märkis ringkonnakohus esmalt, et hageja on määruskaebemenetluses esitanud hulgaliselt väiteid ja tõendeid, mis viitavad kostja seotusele Eestiga ning mida ei ole kostja vastuses kaebusele ümber lükanud. Samuti leidis ringkonnakohus, et juhul, kui maakohtu hinnangul ei ole asjas siiski piisavalt tõendatud, et kostja elukoht on Eestis, tuleb kohtul Brüsseli I määruse artikli 59 lõike 2 järgi Soome õigust kohaldades kindlaks teha, kas kostja elukoht on Soomes. Seega tuli maakohtul hinnata kostja võimalikku Soomes elukoha omamist alles peale seda, kui kohus tuvastab, et Eestis kostja elukohta ei oma. Kaevatavas määruses ei ole maakohus hageja poolt esile toodud väiteid ja tõendeid kostja Eestis elamise kohta hinnanud ega võtnud seisukohta selles, kas kostja vähemalt üks) elukoht võiks olla Eestis. Eeltooduga on kohus rikkunud menetlusnormi, samuti on kohus eiranud ringkonnakohtu juhist.
24.Kohtualluvuse kontrollimisel tuleb tähele panna, et kostja elukoht tuleb tuvastada hagi esitamise aja seisuga. TsMS ei reguleeri üheselt, millise aja seisuga tuleb tuvastada asjaolud, mis on aluseks kohtualluvuse määramisel. TsMS §-de 76 ja 77 sõnastuse järgi võiks selleks pidada hagi menetlusse võtmise aega. Samas tuleks TsMS § 79 lõike 1, aga ka TsMS § 78 lõike 11 ning Brüsseli I määruse artikli 30 lõike 1 järgi lähtuda pigem hagiavalduse esitamise ajast. Kuna TsMS § 486 lõike 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, tuleb praegusel juhul hagi esitamise ajaks lugeda 11.11.2014 (s.o maksekäsu kiirmenetluse avalduste esitamise aeg), millise aja seisuga tuleb tuvastada kostja elukoht.
25.Ringkonnakohtu hinnangul on asjas tõendatud, et kostja (vähemalt üks) elukoht Brüsseli I määruse artikli 12 lõike 1 mõistes oli 11.11.2014 Eestis. Sellele viitavad nii maksekäsu määruse tegemise ja määruskaebuse esitamise vahele jääval ajavahemikul tehtud rahvastikuregistri kanne (elukoht XXX Võsu alevikus Vihula vallas LääneVirumaal kuni 13.11.2015; t II kd lk 179-180) kui ka Eestis kinnisvara omamine (korteriomand aadressil XXX Tallinnas, reg nr XXXXXXX, mille omanikuks
vastavalt kohtule kättesaadavatele andmetele kinnistusraamatust oli perioodil 10.01.2007-03.09.2017 kostja) ja Eestis registreeritud äriühingu A OÜ juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks olemine (t II kd lk 199 pöördel ja lk 200 pöördel). EMTA teate kohaselt oli kostja seisuga 20.02.2017 Eesti resident ega olnud residentsuse muutumisest teatatud (t II kd lk 208). Kostja on esitanud vastuväite, et tema elukoht on praegusel ajal ja oli ka hagi esitamise ajal Soomes. Nagu ringkonnakohus käesolevas asjas 23.03.2017 tehtud määruses märkis, tuleb asjaolu, kas kostja elukoht on Soomes, teha kindlaks Soome õigust kohaldades. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud ega kohus tuvastanud, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kostja Eestis elukohta ei omanud, vaid omas elukohta vaid Soome õiguse järgi Soomes. Kuna kolleegium leidis eelnevalt, et seisuga 11.11.2014 oli kostjal vähemalt üks elukoht Eestis, ei oma ka tähendust, kas kostja sellel ajal omas ka elukohta Soomes. TsÜS § 14 lõike 2 järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-13-16 punktis 13 leidnud, et igal elukohal on õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal ning et isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas, sel juhul on mõlemad kohad elukohad. Seega võis hageja esitada hagi käesolevas asjas Eesti kohtusse, kuna seisuga 11.11.2014 oli kostjal vähemalt üks elukoht Eestis.
26.Lisaks eeltoodule leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas tuleneb Eesti kohtu alluvus ka Brüsseli I määruse artiklist 24, mis sätestab, et lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub; käesolevat sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 22 kohaselt on ainupädev teine kohus. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-123-12 punktis 12 märkinud, viidates Euroopa Kohtu 20.05.2010 otsusele C-111/09, et kostja kohtusse ilmumist võib pidada vaikivaks nõustumiseks asja allumisega sellele kohtule, kus asi algatati, ning seega vaikivaks kokkuleppeks kohtualluvuse kohta. Riigikohus leidis, et juhul kui kostja ilmub kohtusse ja kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I määruse artikli 24 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust. Käesolevas asjas on kostja esimest korda kohtualluvuse vaidlustanud alles 27.10.2016 menetlusdokumendis (t II kd lk 149-150), milles märgib, et elab ja töötab Soome Vabariigis hagi esitamise ajal ja ka käesoleval hetkel. 22.12.2015 määruskaebuses (t I kd lk 21-22) on kostja küll märkinud, et sai maksekäsud kätte Soomes, kuid ei ole Eesti kohtualluvusele vastu vaielnud. TsMS § 330 lõike 2 järgi tuleb avalduse või kaebuse esitamise seadusega lubatavust puudutavad vastuväited esitada korraga ja vastuses avaldusele või kaebusele või vastamata jätmise korral esimesel istungil või esimese sisulise taotluse esitamisel kohtule. Eeltoodust tulenevalt oleks kostja pidanud juba oma esimeses sisulises taotluses, s.o 22.12.2015 määruskaebuses, esitama vastuväite ka kohtualluvusele. Kuivõrd kostja seda ei teinud, saab öelda, et ta on Brüsseli I määruse artikli 24 mõistes ilma alluvust vaidlustamata Eesti kohtusse ilmunud ehk n-ö vaikimisi Eesti kohtualluvusega nõustunud, mistõttu Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-123-12 järgi ei ole hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks alust. Eeltoodust lähtuvalt tuleb tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule.
27.Kostja 29.11.2017 tähtaja pikendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuivõrd Soome koduvalla seadusele (kotikuntalaki) viitas maakohus juba oma 23.08.2017 määruses, samuti on vastava seaduse kohaldamisele tuginenud ka kostja ise vastuses määruskaebusele, ei ole asjakohane taotleja väide, et perioodil 07.11-25.11.2017 haiguslehel viibimise tõttu ei ole lepinguline esindaja jõudnud kõnealuse seadusega tutvuda. Lisaks on taotluses märgitud, et kostja ei saa kohtule esitada Soome pädeva
asutuse tõendit oma elukoha registreerimise kohta Soomes, kuna peab esitama pädevale asutusele täiendavaid andmeid. Eeltoodust saab järeldada, et kuni praeguse ajani kostjal vastav tõend puudub, mistõttu ei ole kostjal võimalik tõendada seisuga 11.11.2014 alalise elukoha omamist Soomes. Isegi kui kostja nüüd vastava tõendi elukoha registreerimise kohta Soome pädevalt asutuselt saaks, ei omaks see enam asjas tähendust, kuna kohtul tuli teha kindlaks kostja elukoht maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise aja seisuga.
28.Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.