11.11.2014 esitas hageja maakohtule kostja vastu maksekäsu kiirmenetluse avaldused tsiviilasjades nr 2-14-34913 ja 2-14-34914, milles kummaski palus kostjalt välja mõista 6400 eurot. 13.05.2016 esitas hageja kohtule hagi tsiviilasjas nr 2-14-34914 ja 17.05.2016 tsiviilasjas nr 2-14-34913. Maakohus liitis 03.06.2016 asjad ühte menetlusse (nr 2-14-34913).
2.27.10.2016 esitas kostja taotluse hagi läbi vaatamata jätmiseks. Kostja märkis, et hagi esitamise ajal ja ka antud hetkel elab ja töötab ta Soome Vabariigis. Samuti tekkis
vaidlusalune kahju Soomes. Tulenevalt Brüsseli I määruse artikli 12 lõikest 1 ei allu asi Harju Maakohtule.
3.09.12.2016 seisukohas palus hageja jätta taotluse rahuldamata. Kostja esitatud andmed ei ole tõesed, sest rahvastikuregistri andmetel on tema elukoha aadressiks praegusel ajal XXX. Sama oli kostja elukoha aadress ka hagi esitamise ajal.
4.Harju Maakohus jättis 09.01.2017 määrusega hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lõikele 1 leides, et hagi ei allu Eesti kohtule. Vastavalt 22.12.2000 Nõukogu määruse (EÜ) nr 44/2001 („Kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades“) artikli 2 punktile 1 kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata. Artikli 3 lõike 1 kohaselt isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes sama peatüki 2-7. jaos sätestatud korras. Jao 3 „Kohtualluvus kindlustusasjade puhul“ artikli 12 lõike 1 kohaselt võib kindlustusandja algatada menetluse üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus on kostja alaline elukoht, olenemata sellest, kas tegemist on kindlustusvõtja, kindlustatu või soodustatud isikuga.
5.Kostja on vastuses märkinud, et tema elukohaks on XXX, Soome Vabariik. Nähtuvalt hagimenetlusele eelnenud materjalidest avaldas kostja sama elukoha ka maksekäsu kiirmenetluses. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja tegelikuks elukohaks on rahvastikuregistrijärgne aadress. Rahvastikuregistri kanne ei tõenda isiku tegelikku elukohta. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja elukohaks on Soome Vabariik.
6.Käesolev hagi on olemuselt kindlustusvaidlus. Hageja kindlustusandjana on esitanud kostja kui kindlustusvõtja vastu tagasinõude Soome Vabariigis toimunud liiklusõnnetusest tekkinud kahju hüvitamiseks. Tulenevalt EÜ määruse nr 44/2001 artikli 2 lõikest 1 ja artikli 12 lõikest 1 allub käesolev vaidlus Soome kohtule. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et peale vaidluse tekkimist oleks pooled kokku leppinud, et vaidlus lahendatakse Harju Maakohtus. Kuna kostja elukoht on Soomes, tuleb hagi tema vastu esitada Soome Vabariigi pädevale kohtule.
7.Kohus viitas TsMS § 76 lõikele 1 ja § 423 lõike 1 punktile 13. Kuivõrd praegusel juhul on hagi juba menetlusse võetud, tuleb see jätta TsMS § 423 lõike 1 punkti 13 alusel läbi vaatamata. Määruskaebus
8.Määruskaebuses palub hageja maakohtu määruse tühistada ja jätkata tsiviilasja menetlust ning jätta menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ka juhul, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata.
9.Maakohus, leides, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja tegelikuks elukohaks on rahvastikujärgne aadress Tallinnas, jättis täpsustamata, kuidas tuleb hagejal kostja elukohta tõendada. Olukorras, kus kostja ennast varjab ja hagejal ei õnnestu temaga ühendust saada telefoni, e-posti ega kirja teel, ei ole võimalik kostja elukohta tuvastada. Asjaolu, et kostja on maksekäsu kiirmenetluses oma elukohana avaldanud Soomes asuva aadressi, ei tõenda, et kostja elukoht on Soomes.
10.Määruskaebusega koos esitas hageja temale kättesaadavaid täiendavaid tõendeid kostja elukoha tuvastamiseks. Eesti Rahvastikuregistri andmetel oli vahetult pärast maksekäsu
määruse tegemist seisuga 05.05.2015 kostja elukohaks XXX. Seejärel muutis kostja registri andmetel elukohta ning alates 13.11.2015 registreeris elukohana XXX Tallinnas. 22.12.2015 esitas kostja 22.04.2015 maksekäsu peale kaebuse, milles märkis, et sai 27.11.2015 maksekäsu kätte Soomes (ainult 14 päeva pärast elukoha muutust aadressile XXX Tallinnas). Juhul, kui kostja asus pärast XXX lahkumist elama Soome, oli ta kohustatud märkima uue elukoha aadressiks Soome aadressi, mitte XXX Tallinnas. Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 391 lõigetes 1 ja 2 sätestatut arvestades, kuivõrd kostja on vahetult enne maksekäsu kättesaamist esitanud registrile oma elukohaks XXX Tallinnas, tuleb asuda seisukohale, et kostja tegelik elukoht oli ja on ka praegusel ajal nimetatud aadressil, st Eestis. Kostja eeltoodud käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega ning kostja hoidub teadlikult kõrvale kohtumenetlusest ja oma kohustuste täitmisest. Sotsiaalmeedia XXX andmetel on kostja oma asukohaks märkinud Harjumaa (Estonia), mis kinnitab samuti kostja otsest seost Eestiga. Narva kohtutäitur Andrei Krekilt saadud info kohaselt omab kostja töökohta Eestis registreeritud ettevõttes A OÜ (reg/kood XXXXXXX, asukoht XXX) ning saab sealt igakuiselt palka. Äriregistri andmetel on kostja A OÜ juhatuse liige ning Krediidiinfo andmetel on tegemist reaalselt tegutseva ettevõttega, sest 2016.a IV kvartalis tasus ettevõte riiklikke makse 4715.06 eurot ja tööjõumakse 5214.22 eurot. Seega on tõendatud, et kostja omab pidevat seost Eestiga ning tal on Eestis majanduslik huvi.
11.Kui praegusel juhul ei ole võimalik kostja elukohta üheselt tuvastada, tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lõigete 2 ja 4 järgi asuda seisukohale, et kostja võib üheaegselt elada nii Eestis kui Soomes. Seega, tuginedes teadaolevatele andmetele, on kostja üheks elukohaks Eesti ning vastavalt Brüsseli I määrusele kuulub kohaldamisele Eesti kohtualluvus.
12.Juhul, kui asuda seisukohale, et kostja elukoht on üksnes Soomes, tuleb esmalt selgitada välja, kuidas on määratletud elukoha mõiste Soome seaduste kohaselt ning kas Soome seaduste järgi on kostja elukoht Soomes. Kuna need asjaolud ei ole üheselt selged, leidis hageja, et tuginedes TsMS § 239 lõikele 1 ja § 241 lõigetele 1 ja 2, tuleb vajadusel läbi viia tõendite kogumine, et tuvastada kostja elukoht ja kohtualluvus. Juhul, kui kostja elukoht jääb välja selgitamata, võib tekkida olukord, kus hageja esitab hagi kostja vastu Soomes, aga kostja väidab, et tema elukoht on Eestis ja asi kuulub Eesti kohtualluvusse. Arvestades kostja senist käitumist, kus ta väldib hagejaga kontakti, on alust arvata, et kostja hoidub teadlikult asja lahendamisest kõrvale ja/või üritab menetlust venitada, et pääseda liikluskindlustuse seadusest (LKS) tulenevast tagasinõude hüvitamise kohustusest. Vastustaja seisukoht
13.Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Kostja leidis, et Eestis kinnisvara omamine ei tähenda, et tema elukoht on Eestis. Koos vastusega esitas kostja tõendi elukoha kohta Soomes, so XXX asuva korterelamu majaraamatust 27.12.2016 väljavõtte, mille on allkirjastanud A OY L kontaktisik RI. Väljavõttega soovib kostja tõendada, et elab alates 01.05.2014 XXX, eelmine elukoht XXX. Samuti kinnitab A OÜ-s töötamine kostja väidet, et tema elukohaks on Soome, kuna A OÜ tegeleb peamiselt ehitusteenuse pakkumisega Soomes ning ettevõtte peamised koostööpartnerid on P OY ja S OY. Antud asjaolu nähtub ka A OÜ majandusaasta aruandest. Menetluse edasine käik
14.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
15.18.02.2017 esitas hageja täiendava seisukoha, milles leiab, et kostja esitatud majaraamatu väljavõtet ei saa pidada tõendiks tema elukohta kohta. Soome Vabariigi infoportaali www.infopankki.fi andmetel võib Soomes elada ilma registreerimistunnistuseta kolm kuud. Kui elada Soomes üle kolme kuu, peab registreerima elamisõiguse hiljemalt kolm kuud pärast Soome tulekut. Kuivõrd kostja ei ole esitanud tõendit, et ta on registreerinud Soomes elamisõiguse, tuleb asuda seisukohale, et kostja elukoht ei ole Soomes. Eesti Rahvastikuregistri väljavõtetega on tõendatud, et kostja elukoht on XXX Tallinnas. Samuti on aja ja täiendavate rahaliste kulude vältimise eesmärgil otstarbekas ning mõistlik lahendada käesolev asi Eesti kohtus. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse Eestis registreeritud sõidukiga, mille suhtes oli liikluskindlustuse leping sõlmitud hagejaga Eesti seaduste alusel ning sellele kohaldatakse Eesti õigust. Seega on mõistlik ja otstarbekas menetleda asja Eesti kohtus ning eesti keeles. Sellega on võimalik vältida osapoolte täiendavaid esindus- ja tõlkekulusid. Samuti asuvad hageja, hageja esindaja ja kostja esindaja alaliselt Eestis, mistõttu aitab kohtumenetlus Eestis oluliselt säästa osapoolte ajalisi ja rahalisi kulusid. 20.02.2017 esitas hageja EMTA vastuse hageja päringule, millest nähtuvalt on EMTA-le teadaolevalt kostja Eesti resident, ta ei ole teavitanud EMTA-d oma residentsuse muutumisest ega ole esitanud andmeid residentsuse muutmiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 09.01.2017 määrus tuleb TsMS § 667 lõike 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning asi tuleb saata menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada.
17.Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendamatult lugenud tuvastatuks asjaolu, et kostja alaline elukoht Brüsseli I määruse artikli 12 lõike 1 mõistes ei ole Eestis, vaid on Soomes. Kaevatavast määrusest nähtuvalt on kohus sellele seisukohale asunud tuginedes üksnes kostja kinnitusele Soomes elamise kohta ning asjaolule, et hageja ei ole tõendanud vastupidist.
18.Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustuda tuleb määruskaebuse väitega, et Brüsseli I määruse artikli 59 lõike 2 järgi tuleb selle kindlaks tegemisel, kas kostja elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-123-12, punkt 14). Seega tulnuks kohaldada Soome seadusi, et välja selgitada, kas kostja elukoht on Soomes. Maakohus ei ole Soome õigust kohaldanud.
19.Lisaks on hageja määruskaebemenetluses esitanud hulgaliselt väiteid ja tõendeid, mis viitavad kostja seotusele Eestiga ning mida ole kostja vastuses kaebusele ümber lükanud. Mh on hageja toonud esile, et kostja on muutnud Rahvastikuregistris oma elukohta Eestis maksekäsu määruse tegemise ja määruskaebuse esitamise vahele jääval ajavahemikul (t lk 179-180), kuid uue elukohana on 13.11.2015 märgitud elukoht Tallinnas, mitte Soomes. Samas on kostja 27.10.2016 hagi vastuses märkinud, et juba hagi esitamise ajal (so 2014.a) elas ta Soomes. Kostja ei ole viidatud hageja väitele vastanud ega oma elukoha andmete sellist muutmist rahvastikuregistris selgitanud. Samuti on hageja toonud esile kostja töötamise Eestis registreeritud ettevõttes A OÜ, mille osas kostja on küll vastuses kaebusele märkinud, et nimetatu kinnitab hoopis tema väidet Soomes elamise kohta, kuna A OÜ tegeleb peamiselt
ehitusteenuse pakkumisega Soomes ja tema peamised koostööpartnerid on samuti Soome ettevõtted. Koos vastusega esitatud A OÜ 2015.a majandusaasta aruandest (t lk 194-200) nähtuvalt on kostja kõnealuse äriühingu juhatuse liige ja ainuosanik. Kolleegiumi hinnangul, isegi kui viidatud äriühing tegutseb mh Soomes ja omab seal koostööpartnereid, ei kinnita see asjaolu, et kostja kui füüsiline isik elab alaliselt Soomes Brüssel I määruse mõistes. Kostja võib töötada Soomes ja seal ka elukohta omada, kuid see ei tähenda automaatselt, et tema alaline elukoht Brüsseli I määruse mõistes oleks Soomes. Täiendavalt on hageja esile toonud, et kostja on Eesti resident, mida kinnitab EMTA vastav tõend (t lk 208). Viidatust nähtub, et kostja ei ole teavitanud EMTA-d oma residentsuse (elukoha) muutumisest ega ole esitanud andmeid residentsuse muutmiseks, seega tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 järgi on kostja Eesti resident. Koos vastusega on kostja Soomes elamise tõendamiseks esitanud majaraamatu väljavõtte (t lk 193), mis kinnitab küll seda, et kostjal on Soomes elukoht, kuid nimetatud asjaolu ei ole alalise elukoha määratlemiseks piisav ning sellest ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kostja elab alaliselt Soomes. Kolleegiumi hinnangul on praeguses asjas eluliselt usutav, et kostja võib üheaegselt omada elukohta nii Eestis kui Soomes, mis on kooskõlas ka TsÜS § 14 lõikega 2. Lisaks eeltoodule puudub ringkonnakohtul alus kahelda hageja poolt 18.02.2017 täiendavas seisukohas esiletoodus, mille kohaselt Soome riigi infoportaali www.infopankki.fi andmetel peab juhul, kui elada Soomes üle kolme kuu, registreerima elamisõiguse. Kostja ei ole esitanud pädeva asutuse poolt välja antud tõendit, millest nähtuks, et ta on registreerinud vastava elamisõiguse. Eeltoodud tõendite kogumit hinnates ei ole kolleegiumi hinnangul tõendatud, et kostja alaline elukoht Brüsseli I määruse artikli 12 lõike 1 mõistes ei ole Eestis. Kostja ei ole ka tõendanud, et tal on Soome õiguse järgi elukoht Soomes.
20.Eeltoodust lähtuvalt tuleb tsiviilasi saata menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Juhul, kui maakohtu hinnangul ei ole asjas siiski piisavalt tõendatud, et kostja elukoht asub Eestis, tuleb kohtul Brüsseli I määruse artikli 59 lõike 2 järgi Soome õigust kohaldades kindlaks teha, kas kostja elukoht on Soomes.
21.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel.
Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.