Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta XX kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS § 178 lg 2). Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 07.04.2017 Harju Maakohtule hagiavalduse YY (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 6710,71 eurot, viivise 97,02 eurot ja viivise protsendina põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt avaldas kostja 2008. aasta septembris hagejale soovi saada laenu investeeringu eesmärgiks ja hageja oli nõus laenu väljastama. 29.09.2008 sõlmiti kirjalik leping kostjaga, mille kohaselt oli väljastatud laen summas 150 000 krooni, s.o 9586,74 eurot. Laenu väljastamine toimus ülekandega 29.09.2008 kostja pangakontole selgitusega „Laen“. Laenu sihipärasus oli valuutaturul investeerimine. Lepingus on fikseeritud, et „XX-l on igal ajal õigus tagasi nõuda raha, mis on antud...“, mis kinnitab, et laenuleping on tähtajatu, kuna ei ole kokku lepitud laenu tagastamise tähtaega. 28.11.2016 avaldas hageja kirjalikult soovi laenuleping korraliselt üles öelda alates 31.01.2017 ning palus tagastada võlgnevuse 6710,71 eurot. Kostja on 21.01.2009 osaliselt tagastanud hageja pangaarvele 45 000 krooni, s.o 2876,02 eurot ning seetõttu moodustas 31.01.2017 kostja põhivõlgnevus 105 000 krooni, s.o 6710,71 eurot. Kostja võlgnevust ei tagastanud. Hageja palub kostjalt välja mõista ka viivise 97,02 eurot (alates 31.01.2017 kuni 07.04.2017 on laenu tasumisega viivitatud 66 päeva) ning viivise kuni nõude kohase täitmiseni. Kostja vastuväited hagile
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Hageja nõue on aegunud. Juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel on laenuleping, siis tuleb laenu tagastamise osas lähtuda VÕS § 398 lg-st 1. Hageja esitas kostjale nõude kogu investeeringu summa tagastamiseks 15.01.2009 (vt EE selgitus, tl 64). Sellise nõude näol oli tegemist VÕS § 398 lg-s 1 nimetatud laenulepingu ülesütlemisega, mistõttu muutus kogu hageja nõue sissenõutavaks hiljemalt 15.03.2009 ning seega on hageja nõue tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 aegunud.
5.Kostja leiab, et tegelikkuses sõlmisid pooled aga 29.09.2008 investeerimislepingu, mille näol on tegemist VÕS § 619 kohase käsunduslepinguga. Kostja teavitas hagejat regulaarselt investeeringu hetkeolukorrast ja investeeringu jäägist. 2013. aasta aprillis teavitas kostja hagejat, et investeeringu jääk on kokku 26,94 USD. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt oli hagejal hiljemalt 2013. aasta aprillist õigus nõuda kostjalt vastavalt lepingule tekkinud kahjumist 25% hüvitamist, millisest hetkest muutus nõue sissenõutavaks ning TSÜS § 146 lg 1 kohaselt aegus selline nõue 2016. aasta aprillist.
6.29.09.2008 lepingu kohaselt andis hageja kostja valdusesse 150 000 krooni eesmärgiga kasutada seda rahasummat hagejale tulu teenimise eesmärgil läbi valuutaturul investeerimise – vt lepingu sõnastust: „YY kohustub üle kantud raha kasutama vaid valuutaturul investeerimise eesmärgil“. Kostja omas investeerimiskontot Admiral Markets AS-i juures ning eelnevat kogemust seoses valuutaturul kauplemisega, mistõttu leppisid pooled investeerimislepinguga kokku, et kostja teostab valuutaturul asjakohaseid tehinguid hagejalt saadud rahaga ning 25% saadud kasumist jääb kostjale. Kostja kandiski vastavalt poolte kokkuleppele kogu hageja poolt tasutud rahasumma (150 000 krooni) koheselt edasi Admiral Markets Ltd kontole investeeringute teostamiseks valuutaturul (tl 66).
7.Hageja teostas vastava ülekande summas 150 000 krooni kostja kontole 16.09.2008 ning vastava lepingu vormistasid pooled hiljem, s.o 29.09.2008. kui pooled oleksid sõlminud laenulepingu, siis ei oleks olnud takistusi ka laenulepingu vormistamisele. Lepingu sõnastusest nähtub, et pooled on sõlminud investeerimislepingu, seega ei oma lepingu tõlgendamisel tähtsust, mida märkis hageja 16.09.2008 ülekande selgitusse.
8.Hageja esitas kostjale nõude kogu investeeringu summa tagastamiseks 15.01.2009 ning kostja tagastas 21.01.2009 hagejale kokku 65 000 krooni, s.o 4154,26 eurot, millest 45 000 krooni kanti hageja arvelduskontole ning 20 000 krooni kanti hageja soovil EE arvelduskontole. Seega on kostja hagejale tagastanud kokku 65 000 krooni, s.o 4154,26 eurot ning tagastamata jäänud summaks on 85 000 krooni (s.o 5432,49 eurot).
9.Lepingus on kokku lepitud, et pooled kannavad investeeringuga seotud riske põhimõttel, et 75% kahjumist jääb hageja kanda ja 25% kahjumist jääb kostja kanda. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks pooled väidetava laenulepingu puhul sellises tingimuses kokku leppima. Sel põhjusel on ka lepingus sõnaselgelt toodud, et hagejal on õigus igal ajal tagasi nõuda vaid raha, mis on antud hetkel investeerimiskontol. Juhul, kui pooled oleks sõlminud laenulepingu, siis oleks lepingus ette nähtud tingimus, et kogu väidetav laenusumma tuleb tagastada sõltumata investeeringu tulemusest.
10.Kostja selgitas, et investeering valuutaturul kujunes kahjumlikuks ning seisuga 23.04.2013 oli investeeringu jäägiks kokku 26,94 USD, mistõttu sulges kostja investeerimiskonto. Algselt (30.01.2007) avati kostja poolt investeerimiskonto numbriga 12548, kuhu kanti ka hageja investeering summas 150 000 krooni. Investeerimiskontol numbriga 12548 olevad kõik rahalised vahendid kanti 19.02.2013 summas 185,29 USD ja 21.02.2013 summas 4400,50 USD uuele investeerimiskontole numbriga 146716. Investeerimiskontode väljavõtetest on näha, et investeerimiskonto numbriga 12548 kahjumiks on kokku -7531,68 USD ja investeerimiskonto numbriga 146716 kahjumiks on kokku -4558,85 USD, s.o kokku kujunes kahjumiks -12 090,53 USD. Investeerimiskontodele on tehtud sissemakseid kokku summas 20 031,98 USD (sh hageja investeeringu osa 13 676,15 USD) ja väljamakseid kokku summas 7900 USD (sh hagejale väljamakse summas 5500 USD).
11.Kuna pooled leppisid kokku, et 75% kahjumist jääb hageja kanda ja 25% kahjumist jääb kostja kanda, siis oli lepingu sõlmimise hetkel kostja rahalise maksimumvastutuse summaks hageja ees kokku 37 500 krooni (s.o 2396,69 eurot ehk 150 000 x 25%) ning arvestades asjaolu, et investeeringust on hagejale tagastatud kokku 65 000 krooni, on
kostja rahalise maksimumvastutuse summaks hageja ees kokku maksimaalselt 21 250 krooni, s.o 1358,12 eurot (tagastamata investeeringu summa 85 000 krooni x 25%). Asjaolu, et hagejale on kostja poolt tema investeeringust tagastatud 65 000 krooni tuleb käsitada kostja poolse investeerimislepingus fikseeritud vastutuse osa (mis oli maksimaalselt 25% ehk 37 500 krooni) kogu mahus täitmisena.
12.Kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse summas 1500 eurot (VÕS § 197 lg 1 ja § 198), mille tulemusena on kõik hageja võimalikud nõuded kostja vastu lõppenud. Pooled jätsid lepingus kindlaks määramata kostja tasu täpse suuruse VÕS § 627 lg 1 järgi, mistõttu peab hageja maksma kostjale VÕS § 627 lg 2 kohaselt tasu mõistlikus summas. Üldteadaolevalt on investeerimisfondide jms haldamise tasu suuruseks tavapäraselt ca 3% fondi mahust aastas. Seega tuleb pooltevahelise lepingu alusel ligi 5 aasta jooksul teostatud igapäevaste toimingute osas tasu mõistlikuks suuruseks pidada kokku minimaalselt 1500 eurot (s.o min 300 eurot aastas). Kohtul on kostja tasu mõistlikkuse hindamisel võimalik kohaldada ka TsMS § 233 lg 1 ja lg 2 ning otsustada kostja tasu suurus kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Hageja vastus kostja vastusele
13.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Kostja soovis saada hagejalt laenu, kuna soovis suurendada enda poolset investeeringut valuutaturul mitmetes fondides, et saavutada edukat (positiivset) tulemust ning vajas selleks rahalisi vahendeid. Hageja usaldas kostjat, sest kostja oli hageja tütre abikaasa. Hagejal puudus tahe sõlmida käsunduslepingut. Kuna kostjaga oli saavutatud kokkulepe laenu väljastamise kohta määramata ajaks ja intressita, siis ei vormistatud koheselt ka laenulepingut. Kostja valmistas paari päevaga ette laenulepingu ja esitas selle 29.09.2008 hagejale tutvumiseks, mis garanteeris hagejale, et kostja kasutab hagejalt saadud laenu vaid sihtotstarbeliselt valuutaturul teenimise eesmärgil ning hagejal on õigus igal ajal raha tagasi nõuda. Kostja võttis laenu eesmärgiga saada lisakasu ja meelitas hagejat suurte kasumite lootustega. Tegemist ei ole investeerimislepinguga. Alates 16.09.2008 on kostja oma äranägemisel kasutanud saadud laenusummat, hageja ei andnud kostjale mingeid korraldusi laenu kasutamiseks. Kostja ei ole kordagi esitanud aruannet investeeringute tulemustest. Kostja suurendas enda isikliku äranägemise järgi enda investeeringuid juba 18.09.2008. Seda asjaolu kinnitab kostja poolt esitatud 18.09.2008 (11 päeva enne lepingu saamist) maksekorraldus summale 150 000 krooni, mille kostja kandis enda isiklikult arvelt Admiral Markets LTD arvele. Kostja ei ole enne 08.05.2017 kordagi vaidlustanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping.
14.Hageja nõue ei ole aegunud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 31.01.2017.
15.Hageja ei ole 15.01.2009 avaldanud kostjale soovi lepingu lõpetamiseks ega ole andnud korraldusi laenu tagastamiseks. Hageja ei nõustu, et 20 000 krooni kanti hageja soovil hageja tütre EE arvelduskontole. Hageja ei ole sellist korraldust andnud. EE selgituses kirjeldatud asjaolud ei vasta tõele.
16.Kui kohus leiab, et tegemist on investeerimislepinguga, siis selliselt juhul on kostja rikkunud enda kohustusi ning hageja võib nõuda kostjalt kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist (VÕS § 115).
17.Kostjal puudub õigus tasu (1500 euro) saamiseks ning seetõttu puudub alus tasaarvestuse tegemiseks. Esimese astme kohtu otsus
18.Harju Maakohtu 26.05.2017 otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 5432,49 eurot, viivis 72,63 eurot ja viivis protsendina
põhinõudelt (5432,49 eurot) alates 08.04.2017 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhivõla 1278,22 euro saamiseks. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, välja arvatud hageja tasutud riigilõivu osas ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 384,75 eurot hageja poolt tasutud riigilõivu katteks.
19.Kohus nõustus hagejaga, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajatu laenuleping kostjale 150 000 Eesti krooni laenamiseks (VÕS § 396 lg 1), mitte investeerimisleping. Laenulepingu sõlmimist kinnitab esmalt hageja konto väljavõte, millest nähtub, et hageja kandis 16.09.2008 kostjale üle 150 000 Eesti krooni selgitusega „LAEN“ (tl 7). Nimetatud laenu ülekandele viitab ka pooltevaheline 29.09.2008 leping, mille kohaselt kanti 150 000 krooni üle kostja kontole (tl 6). Samuti kinnitab pooltevahelist laenusuhet kaudselt ka kostja 06.02.2016 kohtueelne vastus hagejale, milles kostja erinevalt hagivastusest laenusuhte olemasolu ei eita (vt tl 145-146). Väite, et poolte vahel oli sõlmitud investeerimisleping, esitas kostja advokaat alles vastuses hagile (tl 60-62). 29.09.2008 lepingus ei ole pooled kokku leppinud selles, et kostja osutaks hagejale mingeid teenuseid VÕS § 619 kohaselt. Lepingu kohaselt kohustus kostja talle üle kantud raha (laenu) kasutama valuutaturul investeerimise eesmärgil, kuid see ei tähenda, et pooled oleksid sõlminud investeerimislepingu. Kostja samastab ekslikult poolte vahel kokku lepitud laenu kasutamise sihtotstarbe käsunduslepingu sõlmimisega. Lisaks ei ole kohtule esitatud tõendeid kostja poolt käsundisaaja teatamiskohustuse täitmise kohta VÕS § 624 lg 1 ja lg 2 järgi. Kostja ei ole tõendanud väidet nagu ta oleks hagejat 2013. aasta aprillis teavitanud investeeringu jäägist summas 26,94 eurot.
20.Käesolevas asjas esitatud tõendite alusel ei ole võimalik järeldada, nagu olnuks poolte ühine tahe suunatud investeerimislepingu sõlmimisele (VÕS § 29 lg 1). Tulemuseni, et pooled ei sõlminud investeerimislepingut, viib ka lepingu tõlgendamine mõistliku inimese positsioonist (VÕS § 29 lg 4) ning lähtuvalt lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (VÕS § 29 lg 6). Kui pooled oleks sõlminud investeerimislepingu, siis ilmselgelt oleks oodatav ja mõistlik, et pooled oleks kokku leppinud ka investeeringu tegemise elementaarsetes tingimustes (nt kuhu ja kui pikaks ajaks investeeritakse jne). Antud juhul leppisid pooled kokku üksnes kostjale laenatud raha kasutamise eesmärgis (investeerimine), kuid mitte investeerimise tingimustes.
21.Investeerimislepingu olemasolu ei tõenda EE 07.05.2017 selgitus (tl 64). Tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga ning kohus sellega ei arvestanud. Kohtu jaoks ei ole siduv EE subjektiivne hinnang selle kohta, millise lepingu hageja ja kostja tema arvates sõlmisid. Menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes (RKTKo nr 3-2-1-74-11, p 26; nr 3-21-115-15 p 18). Riigikohus on eeltoodud lahendites leidnud, et tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud võib olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku ei kohtule ega vastaspoolele võimalust kirja koostanud isikule tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks. Käesolevas asjas ei ole kostja pakkunud võimalust Ellen Langi tunnistajana ülekuulamiseks. Pealegi ei sisalda nimetatud tõend väidetava investeerimislepingu sõlmimise osas olulist infot, vaid EE enda tõlgendusi hageja ja kostja vahelise suhte õigusliku olemuse kohta. EE 07.05.2017 selgituse usaldusväärsuse välistab ka fakt, et selgitus on allkirjastatud üks päev enne kostja poolt hagile vastamist. Seega on selgituse näol tegemist käesoleva menetluse jaoks kunstlikult loodud ja kostja seisukohtadega sobituma pandud väidetega. EE väide hageja informeerimise kohta investeeringu jäägist on vastuolus ka teiste asjas esitatud tõenditega.
22.Kuna pooled ei ole sõlminud investeerimislepingut, siis on põhjendamatu ka kostja tasaarvestuse avaldus (vt tl 62), kuna kostjal puudub hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada (VÕS § 197 lg 1).
23.Kohus nõustus hagejaga, et poolte vahel sõlmitud laenuleping oli tähtajatu (VÕS § 398 lg 1). Antud asjaolu nähtub lepingu sõnastusest, mille kohaselt on hagejal õigus igal ajal raha tagasi nõuda (tl 6). Hageja on laenulepingu 23.11.2016 allkirjastatud teatega üles öelnud ja nõudnud laenu tagastamist alates 31.01.2017 (tl 8-9). Kuna kostja väitel sai ta tähtajatu laenulepingu ülesütlemisest teada 06.12.2016, siis lähtus kohus kostja arvestusest, et laenu tagastamise tähtaeg saabus 06.02.2017 (vt tl 145-147). Hageja nõue ei ole aegunud, kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks laenulepingu 15.01.2009 üles öelnud. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 06.02.2017 ning ei ole seega aegunud (TsÜS § 147 lg-d 1 ja 2, § 146 lg 1).
24.Lepingus on kokku lepitud, et kui hageja nõuab kostjalt tagasi antud hetkel investeerimiskontol olevat raha, siis kostja osa kasumist/kahjumist on 25% (vt tl 6). Käesolevas asjas ei saa arvesse võtta viidatud investeeringu riskide jagamist. Kuna laen oli kostjale üle kantud 16.09.2008 (tl 7) ja laenuleping sõlmitud 29.09.2008 (tl 6), siis ei ole adekvaatne põhjendada investeeringu kahjumlikkust ca 4,5 aastat pärast laenulepingu sõlmimist avatud kauplemiskonto kahjumlikkusega kitsalt piiritletud ajaperioodil (19.02.2013-23.04.2013). Kohtule ei ole arusaadav ja kostja ei ole tõendanud, kuidas ta hagejalt saadud raha investeerimiseks kasutas. Kostja selgitas, et enne laenulepingu sõlmimist (30.01.2007) avati kostja poolt investeerimiskonto numbriga 12548, kuhu kanti kostja väitel ka hageja investeering summas 150 000 Eesti krooni. Kuigi kostja väitel oli kahjumlik ka investeerimiskonto numbriga 12548, ei ole kostja esitanud kohtule selliseid tõendeid, mis seoksid konkreetselt hagejalt saadud laenu ja selle investeerimisega seotud väidetava kahjumi. Kostja kinnitab, et tegi investeerimiskontodele sissemakseid suuremas osas enda vahenditest (tl 61), kuid ei ole eristanud enda raha ja laenurahaga väidetavalt tehtud investeeringuid. Kostja esitatud tõenditest ei ole võimalik jälgida tema poolt hagejalt saadud laenu summas 150 000 Eesti krooni investeerimist ja selle konkreetse investeeringu väidetavat kahjumlikkust. Toimiku lk 66 esitatud maksekorraldusest nähtub üksnes 150 000 Eesti krooni ülekandmine Admiral Markets Ltd kontole, kuid mitte antud summa edasine kasutamine. Teisalt on kostja investeeringu väidetava kahjumlikkuse kohta esitanud Admiral Markets AS kinnituskirja (tl 72), mis aga ei käsitle Admiral Markets Ltd investeerimiskontot numbriga 12548. Admiral Markets AS kinnituskiri käsitleb üksnes kohtule teadmata päritoluga rahaga kauplemiskontol nr 146716 tekkinud kahjumit kitsalt piiritletud ajaperioodil (19.02.2013-23.04.2013). Kostja poolt tl 72-130 esitatud tõendid on asjasse puutumatud, sest nendest ei nähtu, kuidas on kostja investeerinud konkreetselt hagejalt saadud laenu ja kuidas on hagejalt saadud laenurahaga väidetavalt tehtud investeering muutunud kahjumlikuks.
25.Kostja poolt hageja tütre EE arvele 21.09.2009 tasutud 20 000 Eesti krooni (vt tl 68) tuleb lugeda laenu osaliseks tagastamiseks. EE 19.12.2016 avaldusest nähtub, et 20 000 Eesti krooni kanti EE kontole hageja soovil ja temaga kokkuleppel (tl 69). Erinevalt EE 07.05.2017 selgitusest (mille kohus luges ebausaldusväärseks) on tema 19.12.2016 avaldus tehtud enne kohtumenetluse algust, seega ei ole tegemist spetsiaalselt käesoleva menetluse jaoks loodud tõendiga. Samuti haakub 19.12.2016 avaldus erinevalt 07.05.2017 selgitusest teiste asjas esitatud tõenditega. Lisaks tagastas kostja 21.01.2009 hagejale 45 000 Eesti krooni (tl 67). EEle 20 000 Eesti krooni tasumist kinnitav maksekorraldus (vt tl 68) on tehtud hagejale 45 000 krooni tasumise maksekorraldusega samal ajal (maksekorralduste ajaline vahe on vähem kui 1 minut), kusjuures mõlema maksekorralduse selgituseks on „tagasimakse.“ Seega käsitas kostja nimetatud
tagasimakseid sisuliselt ühe tervikliku laenu „tagasimaksena“ ning seda kinnitab ka EE. Seega on tõendeid kogumis hinnates eluliselt usutav, et poolte kokkuleppel tasuti ka EE-le üle kantud 20 000 Eesti krooni kostja laenu katteks (VÕS § 91 lg 1).
26.Eeltoodust tulenevalt on kostja hagejale tagastanud kokku 65 000 krooni ning on jätnud tagastamata laenu 85 000 krooni (s.o 5432,49 eurot) ning see summa tuleb kostjalt välja mõista (VÕS § 108 lg 1). Hagi jääb rahuldamata 1278,22 euro (20 000 krooni) osas. Maakohus rahuldas hageja viivisenõude osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 06.02.2017 kuni hagi esitamise päevani 07.04.2017 summas 72,63 (võlgnetav summa 5432,49 eurot x viivise määr 8 % aastas x viivituses oldud päevade arv 61 päeva) eurot (VÕS § 113 lg 1). Lisaks mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks välja viivise protsendina põhinõudelt (5432,49 eurot) alates 08.04.2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
27.Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1), välja arvatud hageja tasutud riigilõivu osas, mille maakohus jättis vastavalt hagi rahuldamisele proportsioonile (hagi rahuldati ligi 81% ulatuses) kostja kanda 384,75 (475 x 81 %) euro ulatuses. Apellatsioonkaebus
28.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles hagi rahuldati ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 13.08.2017 esitas kostja taotluse uue tõendi (Admiral Markets AS 08.08.2017 kiri) vastuvõtmiseks.
29.Maakohus heitis kostjale otsuses üllatuslikult ette, et EE 07.05.2017 selgitus ei ole usaldusväärne, kuna kostja ei ole pakkunud võimalust EE tunnistajana ülekuulamiseks. Samas on kohus 09.05.2017 kirjas pooltele selgitanud, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses ega ole kostjale selgitanud, et kohus ei kavatse arvestada EE 07.05.2017 selgitust põhjendusega, et EE ei ole andnud tunnistajana ütlusi kohtuistungil. Kohus on põhjendamatult lugenud EE selgituse ebausaldusväärseks. Isiku selgitust ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et see on antud üks päev enne hagi vastuse esitamist. Arusaamatuks jääb, millel põhineb kohtu seisukoht, nagu oleks tegemist kunstlikult loodud ja kostja seisukohtadega sobituma pandud väidetega. Kohtuotsus on vastuoluline dokumentaalsete tõenditena esitatud EE selgituste osas, maakohus on lugenud EE selgitused üheaegselt nii mitteusaldusväärseks (vt otsuse p 30), kui usaldusväärseks (vt otsuse p 40).
30.Tõendamaks, et hageja antud raha alusel teostatud investeering oli kahjumlik, esitas kostja vastavate investeerimiskontode (nr 12548 ja nr 146716) väljavõtted. Maakohus leidis üllatuslikult, et kohtule ei ole arusaadav ja kostja ei ole esitanud tõendeid selle osas, kuidas ta täpsemalt hagejalt saadud raha investeerimiseks kasutas ning et kostja poolt tl 72-130 esitatud tõendid on asjasse puutumatud, sest nendest ei nähtu, kuidas on kostja investeerinud konkreetselt hagejalt saadud laenu ja kuidas on hagejalt saadud laenurahaga väidetavalt tehtud investeering muutunud kahjumlikuks. Olukorras, kus kohtule jäi kostja esitatud tõendi sisu arusaamatuks, oleks kohus kostja hinnangul pidanud seda kostjale selgitama ning andma kostjale võimaluse täiendavate selgituste/tõendite esitamiseks. Eeltoodust tulenevalt esitas kostja 13.08.2017 ringkonnakohtule taotluse uue tõendi (Admiral Markets AS 08.08.2017 kiri) vastuvõtmiseks. Eelnimetatud tõendit ei olnud kostjal võimalik maakohtus esitada maakohtu poolse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning vastav tõend on saanud kostjale kättesaadavaks alles 08.08.2017. Eelnimetatud tõend tõendab täiendavalt kostja väidet, et hageja antud raha alusel teostatud investeering oli kahjumlik, sh investeerimiskonto nr 12548 osas. Admiral Markets AS 08.08.2017
kirjast nähtub, et investeerimiskontole nr 12548 on tehtud sissemakseid kokku summas 20 131,98 USD (sh hageja investeeringu osa 13 676,15 USD) ja väljamakseid kokku summas 12 585,29 USD (sh hagejale väljamakse summas 5500 USD, kusjuures väljamaksetest 185.29 USD ja 4400.50 USD on kantud investeerimiskontole numbriga 146716, vt hagi vastuse lisa nr 5, so Admiral Markets AS 08.05.2017 kinnituskiri) ning investeerimiskonto nr 12548 kahjumiks on kokku -7531,68 USD.
31.Maakohus on otsuse põhjendamisel jätnud käsitlemata kostja faktilised väited. Nimelt sisaldub 29.09.2008 lepingus järgnev: „XX-l on igal ajal õigus tagasi nõuda raha, mis on antud hetkel investeerimiskontol, kusjuures YY-i osa kasumist/kahjumist on 25%.“ Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks peaks pooled väidetava laenulepingu puhul sellises tingimuses kokku leppima. Lisaks nähtub 29.09.2008 lepingust, et pooled sõlmisid just investeerimislepingu, seega ei oma tähtsust asjaolu, mida märkis hageja 16.09.2008 ülekande selgitusse, lisaks teostati ülekanne enne lepingu sõlmimist.
32.Ekslik on maakohtu seisukoht, et pooltevahelist laenusuhet kinnitab kaudselt ka kostja 06.02.2017 kohtueelne vastus hagejale, milles kostja erinevalt hagivastusest laenusuhte olemasolu ei eita (vt tl 145-146). Kostja eitab 06.02.2017 vastuses laenulepingu sõlmimist. Ekslik on ka maakohtu väide selle kohta, et väite, et poolte vahel oli sõlmitud mitte laenuleping, vaid investeerimisleping, esitas alles kostja advokaat vastuses hagile (tl 60-62). Kostja märgib, et ta esitas väite juba 06.02.2017 vastuses.
33.29.09.2008 lepingus on sõnaselgelt toodud, et hagejal on õigus igal ajal tagasi nõuda vaid raha, mis on antud hetkel investeerimiskontol – seega said pooled üheselt aru, et tegemist on investeeringuga. Kohus on ekslikult samastanud 29.09.2008 lepingust nähtuva kokkuleppe hagejale teenuste osutamise kohta (valuutaturul investeerimine) väidetava laenulepingu sihtotstarbega. Maakohus on jätnud arvestamata, et hageja on 23.05.2017 menetlusdokumendis üheselt rõhutanud, et hageja arvates tekitas kostja oma kohustuste rikkumisega hagejale kahju ebapädeva investeerimistegevusega (vt 23.05.2017 menetlusdokumendi lk 4, 5, p 3). Seega tõlgendas hageja lepingut investeerimislepinguna. Lisaks on hageja 23.05.2017 menetlusdokumendis märkinud, et kostja meelitas väidetavalt hagejat suurte kasumite lootustega – intressita laenulepingu puhul ei saanud hagejal aga tekkida ootust kasumile.
34.Ekslik on kohtu seisukoht, et kohtule ei ole esitatud tõendeid kostja poolt käsundisaaja teatamiskohustuse täitmise kohta. Selle tõendamiseks on esitatud EE 07.05.2017 selgitus. Lisaks ei muuda VÕS § 624 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumine poolte vahelise lepingu sisu. Hageja väidete kohaselt oli kostjal hageja investeeringu paigutamisel vaba valik valuutaturu valimiseks ning seega ei pidanud hageja poolte kokkuleppe kohaselt oma investeeringu haldamise osas kostjale juhiseid andma ega kokku leppima investeeringu tegemise elementaarsetes tingimustes. Ka toimus pooltevaheline suhtlus suuliselt.
35.Hageja nõue on aegunud. EE 07.05.2017 selgitusega on tõendatud, et hageja ütles laenulepingu üles 15.01.2009. Ülesütlemisele ei ole ette nähtud vorminõuet. Kohus ei ole hinnanud asjaolu, et 21.01.2009 tagastati hageja soovil hagejale kokku 65 000 krooni, kuna investeeringu tegija (hageja) oli esitanud kostjale nõude investeeringu tagastamiseks. Lisaks ei ole maakohus hinnanud kostja väiteid selle kohta, et kuna 2013. aasta aprillist oli hagejal õigus nõuda tekkinud kahjumist 25% hüvitamist, siis aegus selline hageja nõue 2016. aasta aprillis.
36.Maakohus ei ole käsitlenud otsuses kostja väidet selle kohta, et kostja poolt tagastatud 65 000 krooni tuleb lugeda kostja poolse investeerimislepingus fikseeritud vastutuse osa (mis oli maksimaalselt 25%, ehk 37 500 krooni) kogu mahus täitmiseks.
37.Asudes ebaõigele seisukohale, et pooled ei ole sõlminud investeerimislepingut, on kohus jätnud hindamata kostja tasaarvestuse avalduse.
Vastuapellatsioonkaebus
38.Hageja palub vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda.
39.Kohus on põhjendamatult leidnud, et 21.09.2009 kostja poolt hageja tütrele EE-le tehtud ülekanne summas 20 000 Eesti krooni on käsitatav hageja ja kostja vahelise laenulepingu alusel laenu tagastamisena. Maakohus ei ole tuvastanud vastavat hageja tahet. Sellega, et kostja tegi 21.01.2009 kaks makset selgitusega „tagasimakse“, millest ühe tegi hagejale ja teise oma abikaasale EE-le, ei ole tuvastatud hageja tahe ja nõusolek tagastada hageja poolt antud laen ülekandega EE kontole.
40.Maakohus on pidanud EE 19.12.2016 kinnitust usaldusväärseks põhjendusega, et see on antud enne käesoleva tsiviilasja algatamist. Samas on kohus jätnud tähelepanuta, et kinnitus ei ole antud EE kontole raha laekumisega samal ajal (s.o 21.01.2009), vaid peaaegu 8 aastat pärast raha laekumist, kuid kõigest 2 nädalat pärast laenulepingu ülesütlemisest teada saamist kostja poolt. On ilmne, et kinnituse andmise tingis laenulepingu ülesütlemine. EE kinnitusest ei tulene samuti hageja tahet lugeda kostja poolt EEle kantud 20 000 Eesti krooni hageja ja kostja vahelise laenulepingu täitmiseks. EE kinnitus tõendab üksnes seda, et EE soovis ainuisikuliselt omistada sellist tähendust 20 000 Eesti krooni saamisele kostjalt. Vastustaja seisukoht
41.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palus jätta kostja poolt 13.08.2017 esitatud tõendi vastu võtmata, kuna see on esitatud hilinenult.
42.Kostja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
43.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega jätab hagi tervikuna rahuldamata.
44.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - kostja oli hageja tütre abikaasa ja töötas hagejale kuuluvas ettevõttes kuni november 2016; - kostja omas investeerimiskontot Admiral Markets AS-i juures ning kogemust valuutaturul kauplemisel; - hageja kandis 16.09.2008 kostja pangakontole 150 000 Eesti krooni selgitusega
„LAEN“;
- 18.09.2008 kandis kostja hagejalt saadud 150 000 krooni edasi Admiral Markets AS kontole; - 29.09.2008 sõlmisid pooled kirjaliku lepingu, milles leppisid kokku, et hageja kohustub ülekantud raha kasutama vaid valuutaturul investeerimise eesmärgil ja hagejal on igal ajal õigus tagasi nõuda raha, mis on antud hetkel invsteerimiskontol, kusjuures kostja osa kasumist/kahjumist on 25 %; - 21.01.2009 tagastas kostja hageja pangakontole 45 000 krooni ja hageja tütre EE pangakontole 20 000 krooni;
- 28.11.2016 saatis hageja kostjale kirjaliku teate laenulepingu korralise ülesütlemise kohta alates 31.01.2017 ning palus tagastada võlgnevuse 6710,71 eurot; ülesütlemise teate sai kostja kätte 06.12.2016; - 06.02.2017 saatis kostja vastuse laenulepingu ülesütlemisele, milles märkis, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut, tegemist oli hageja poolt investeeringuga, aga samuti on hageja väidetava laenu tagasisaamise nõue aegunud.
4.Pooled vaidlevad järgmiste asjaolude üle: - mis liiki leping oli poolte vahel sõlmitud; - kas hageja nõudis jaanuaris 2009 kogu raha tagastamist.
45.Kõigepealt hindab ringkonnakohus pooltevahelist lepingut. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et pooled sõlmisid tähtajatu laenulepingu. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et tegemist on käsundiga. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja kandis 18.09.2008 kostja pangakontole 150 000 krooni, vaidlus on selle üle, mis eesmärgil raha üle kanti. Hageja käsitleb raha ülekandmist tähtajatu ja intressideta laenuna, mille kostja pidi hageja nõudmisel tagastama, kostja väidetel kanti raha üle selleks, et kostja investeeriks selle valuutaturul, teenides sellega eelkõige hagejale, aga ka kostjale kasumit.
46.Ringkonnakohtu hinnangul lähtus maakohus ekslikult üksnes sellest, mida hageja kirjutas ülekande selgitusse. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest. Oma ühise tegeliku tahte väljendasid pooled 29.09.2008 sõlmitud kirjalikus lepingus. Selles ei ole pooled määratlenud, mis lepinguga on tegemist. Seega tuleb lähtuda kirjaliku kokkuleppe sisust. Tegelikult pole vaidlust selles, milles kokku lepiti, vaid kokkulepitule antava õigusliku hinnangu üle.
47.VÕS § 396 lg 1 annab laenulepingu mõiste, mille kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.VÕS § 619 annab käsunduslepingu mõiste, mille kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma tealle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
48.Eeltoodud mõistetest nähtub, et laenulepingut iseloomustab eelkõige laenuandja õigus saada kogu üleantud raha tagasi. Sellist kokkulepet lepingust ei nähtu. Lepingu kohaselt on hagejal õigus tagasi saada üksnes antud hetkel invsteerimiskontol olev raha. Pooled möönavad võimalust, et tegemist võib olla nii kasumi kui kahjumiga, see tähendab raha võib juurde tulla ja raha võib ka vähemaks jääda. Pooled määrasid ka omavahelise kasumi/kahjumi jaotuse. Seega said pooled ringkonnakohtu hinnangul üheselt aru, et tegemist on investeeringuga, milles ka hageja võtab endale riski, kui investeering ei ole kasumlik. Need kokkulepitud asjaolud välistavad hageja õiguse nõuda ülekantud raha täies ulatuses tagasi juhul, kui raha on investeerimise tulemusel vähemaks jäänud.
49.Maakohus on ekslikult samastanud kokkuleppe, et kostja kasutab hagejalt saadud raha vaid valuutaturul investeerimiseks, laenulepingu sihtotstarbega. Kuna hagejal oli vaba raha ja soov tulu teenida ning kostja omas investeerimiskontot ja kauplemiskogemust, andis hageja kostja valdusesse 150 000 krooni eesmärgiga kasutada seda rahasummat hagejale tulu teenimise eesmärgil läbi valuutaturul investeerimise. Seda tõendab eelkõige poolte kokkulepe hageja raha investeerimisel saadud kasumi või kahjumi jaotamise kohta, aga ka hageja enda kirjalik seisukoht, milles hageja väitis “Samuti rõhutan, et kostja võttis laenu eesmärgiga lisakasu saamiseks ja meelitas mindki suurte kasumite lootustega.” (tl 140 pöördel). Kui tegemist oleks olnud pelgalt intressita laenuga, poleks hageja saanud sellelt mingit kasumit teenida.
Maakohtu põhjendus, et pooltevahelist laenusuhet kinnitab kaudselt ka kostja 06.02.2016 kohtueelne vastus hagejale, milles kostja erinevalt hagivastusest laenusuhte olemasolu ei eita, ei ole kooskõlas kostja vastuse tegeliku sisuga. Kostja väitis juba 06.02.2016 vastuses, et poolte vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku laenulepingut ja märkis, et kostjale teadaolevalt andis hageja talle hallata 150 000 krooni investeerimise eesmärgil ja vastavalt kokkuleppele tuli kasum/kahjum jaotada vastavalt 75 % hageja ja 25 % kostja (tl 145 pöördel).
50.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu tõlgendusega, et kui pooled oleks sõlminud investeerimislepingu, siis ilmselgelt oleks oodatav ja mõistlik, et pooled oleks kokku leppinud ka investeeringu tegemise elementaarsetes tingimustes (nt kuhu ja kui pikaks ajaks investeeritakse jne). Hageja on ise väitnud, et kostjal oli investeerimiskogemus, mida hagejal polnud ja kostjal oli hageja raha paigutamisel vaba valik valuutaturu valimiseks. Seega ei pidanud hageja poolte kokkuleppe kohaselt oma investeeringu haldamise osas kostjale juhiseid andma ega kokku leppima investeeringu tegemise tingimustes.
51.VÕS §-s 624 sätestatud käsundisaaja teatamiskohustuse võimalik rikkumine ei muuda lepingu sisu, mistõttu ei käsitle ringkonnakohus poolte seisukohti teatamiskohustuse täitmise/mittetäitmise kohta.
52.Asjaolu, et hageja kandis kostjale raha üle investeerimiseks, tõendab ka EE kirjalik selgitus. 07.05.2017 kirjaliku selgituses märgib EE järgmist: „Ühtlasi saan kinnitada, et olen teadlik, milline oli XX ja ja YY’i vahel 29.09.2008 sõlmitud lepingu tegelik sisu, kuna olen viibinud korduvalt juures, kui pooled on arutanud nimetatud lepinguga seotud asjaolusid. Eelnimetatud lepingu alusel andis XX YY’i kasutusse 150 000 krooni eesmärgiga kasutada seda rahasummat tulu teenimise eesmärgil läbi valuutaturul investeerimise. Kuna YY omas investeerimiskontot Admiral Markets’i juures ning eelnevat kogemust valuutaturul kauplemisel, siis lepiti kokku, et YY teostab valuutaturul asjakohaseid tehinguid saadud rahaga ning saab endale 25 % tulust. Tegemist ei olnud XX poolt YY’ile laenu andmisega, poolte kokkuleppe kohaselt pidid XX ja YY teostatud investeeringu (kokku summas 150 000 krooni) riske kandma põhimõttel 75 % XX kanda ja 25 % YY kanda“(tl 64).
53.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt EE kirjalikele selgitustele antud hinnanguga. Kostja on õigesti juhtinud tähelepanu, et kohtuotsus on vastuoluline dokumentaalsete tõenditena esitatud EE selgituste osas, kuna maakohus on lugenud EE selgitused üheaegselt nii mitteusaldusväärseks kui usaldusväärseks. Tegemist ei ole üksnes EE subjektiivse hinnanguga selle kohta, millise lepingu hageja ja kostja tema arvates sõlmisid, vaid EE on selgitanud, millest pooled tema juuresolekul rääkisid ja milles kokku leppisid. Maakohus leidis õigesti, et menetlusosaliseks mitteoleva isiku kohtule adresseeritud kiri on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 mõttes ning viitas ka asjakohasele Riigikohtu praktikale, kuid leidis ebaõigesti, et EE 07.05.2017 kirjaliku selgitusega ei saa arvestada, kuna kostja ei ole pakkunud võimalust Ellen Langi tunnistajana ülekuulamiseks. Maakohus heitis kostjale otsuses üllatuslikult ette, et EE 07.05.2017 selgitus ei ole usaldusväärne, kuna kostja ei ole pakkunud võimalust EE tunnistajana ülekuulamiseks. Maakohus on 09.05.2017 kirjas pooltele selgitanud, et kohus lahendab asja kirjalikus menetluses ega ole kostjale selgitanud, et kohus ei kavatse arvestada EE 07.05.2017 selgitust põhjendusega, et EE ei ole andnud tunnistajana ütlusi kohtuistungil.
54.Ringkonnakohus nõustub, et kirjaliku selgituse tõendusjõud on madalam, kui tunnistaja ütlusel, kuid samas on tegu siiski dokumentaalse tõendiga. Antud juhul ei ole hageja menetlusvälise isiku kirjalikku selgitust ühegi omapoolse tõendiga ümber lükanud. Hageja ei ole toonud välja ka asjaolusid, mis seaksid EE väited kahtluse alla või
asjaolusid, miks peaks EE eelistama kostja huve hageja huvidele. Asjaolu, et kirjalik selgitus on väljastatud vahetult enne kohtumenetluse algust, ei välista tõendi arvestatavust.
55.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus lepingu lõppemist ja hageja õigust nõuda kostjalt raha tagasi.
56.Hageja väidetel kehtis poolte vahel tähtajatu laenuleping kuni 31.01.2017, mil see lõppes hagejapoolse ülesütlemisega. ning palus tagastada võlgnevuse. Kostja väidetel ütles hageja käsunduslepingu üles 15.01.2009, mil nõudis kogu investeeringu tagastamist.
57.Kirjaliku kokkuleppe kohaselt oli hagejal igal ajal õigus tagasi nõuda raha, mis on antud hetkel investeerimiskontol. Kostja väidetel tagastas ta 21.01.2009 sel hetkel investeerimiskontol oleva raha 65 000 krooni (45 000 krooni hageja pangakontole ja 20 000 krooni EE pangakontole). Hageja väidetel ei ole ta jaanuaris 2009 raha tagasi nõudnud ning miks kostja talle raha osaliselt tagasi maksis, seda hageja ei tea.
58.Ringkonnakohtu hinnangul on hageja väited paljasõnalised ega ole eluliselt usutavad. Kui kostja kasutas hageja raha tähtajatult investeerimiseks, mille üle vaidlus puudub, siis pole mõistlik eeldada, et kostja oleks ilma hageja sellekohase nõudeta osa raha tagasi maksnud. Usutavat selgitust, miks kostja oleks pidanud seda tegema, pole hageja esile toonud. Kostja väiteid, et hageja nõudis jaanuaris 2009 raha tagasimaksmist, tõendab ka EE 07.05.2017 kirjalik selgitus, milles EE märgib järgmist: „Kinnitan, et viibisin juures, kui minu ema XX nõudis 2009.a jaanuaris YY’ilt kogu rahasumma (kokku 150 000 krooni) tagastamist, mis oli XX poolt antud YY’i kasutusse 29.09.2008 sõlmitud investeerimislepingu alusel. YY tagastas 21.01.2009 XX soovil 20 000 krooni minu arvelduskontole ja 45 000 krooni XX arvelduskontole. Miks ülejäänud summat tol ajal ei tagastatud, minule teada ei ole.“ (tl 64). Ringkonnakohtu istungil kinnitas ka hageja esindaja, et põhimõtteliselt soovis hageja kogu raha tagasi saada jaanuaris 2009 ja hageja ei tea, miks kogu raha ei makstud.
59.Lepingu ülesütlemisele ei ole ette nähtud vorminõuet. Lepingu kohaselt oli hagejal igal ajal õigus tagasi nõuda raha, mis on antud hetkel investeerimiskontol. Hinnates kummagi poole väidete usutavust ja dokumentaalse tõendina kohtule esitatud EE kirjalikku selgitust, mis on kooskõlas kostja väidetega, aga samuti poolte tegelikku käitumist, see on asjaolu, et kostja tagastas hagejale 21.01.2009 osa raha ning ringkonnakohtu istungil kostja poolt omaks võetud asjaolu, et põhimõtteliselt soovis hageja jaanuaris 2009 kogu raha tagastamist, loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kostja ütles pooltevahelise lepingu üles juba jaanuaris 2009. Seetõttu hageja poolt 28.12.2016 kostjale saadetud avaldus laenuleping ülesütlemiseks ei oma õiguslikku tähendust.
60.TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat, mis algab nõude sissenõutavaks muutumisega. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Kuna hageja ütles lepingu üles jaanuaris 2009, muutus kogu nõue sissenõutavaks hiljemalt 01.02.2009 ning hageja nõue aegus 01.02.2012.
61.Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus hagi aegumise tõttu rahuldamata.
62.Kuna ringkonnakohus jätab hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata, ei oma tähtsust ja kolleegium ei tuvasta seetõttu, kui palju raha kostja oleks pidanud 15.01.2009 seisuga hagejale tagastama, arvestades investeerimiskontol olevat raha ja poolte kokkulepet kahju jaotuse kohta. Samuti ei oma tähtsust see, kui palju raha hagejale 21.01.2009 kostjale tagastas, see tähendab, kas EE kontole kantud raha saab lugeda XX-le tagastatuks või mitte. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
63.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
64.Seoses hagi rahuldamata jätmisega, kostja apellatsioonkaebuse rahuldamisega ja hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega, jätab ringkonnakohus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.
65.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu poolt tehtud menetluskulude jaotust, mille tulemusena tuleb kindlaks määrata kostja menetluskulud, mida maakohus ei ole teinud, toimub menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, vastavalt Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud selgitusele, tervikuna maakohtus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.