Asjaõigus › Muud asjaõiguse asjad

hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kinnistul registriosa numbriga 393402 asuva ja kinnistuga nr 743102 külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust. Kinnistu registriosa numbriga 743102 igakordsel omanikul on õigus kasutada kinnistul registriosamärgiga 393402 asuvat juurdepääsuteed vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni punktis 2 nimetatud tingimustele.

või tema perekonnale teenuste osutajatele; ligipääs hõlmab tänaval parkimist. Kinnistu registriosa numbriga 743702 igakordsel omanikul on kohustus kinnistu registriosa numbriga 393402 igakordsele omanikule tasuda juurdepääsutee eest tasu 133,96 eurot aastas, mis tuleb tasuda iga aasta 1. veebruariks. Esimene makse jooksva aasta eest tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Kinnistu nr 393402 ja 743702 külgneval alal asuvat haljasala hooldab kinnistu nr 743702 omanik; kinnistul nr 393402 asuvat teed hooldab selle igakordne omanik vastavalt Viimsi valla tee hooldamise praktikale. Kinnistu nr 393402 igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kinnistul registriosa numbriga 393402 asuvat ja kinnistuga nr 743702 külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust.

omanikul on õigus kasutada kinnistul registriosamärgiga 393402 asuvat juurdepääsuteed vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni punktis 8 nimetatud tingimustele.

tasu 133,96 eurot aastas, mis tuleb tasuda iga aasta 1. veebruariks. Esimene makse jooksva aasta eest tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Kinnistu nr 393402 ja 744702 külgneval alal asuvat haljasala hooldab kinnistu nr 744702 omanik; kinnistul nr 393402 asuvat teed hooldab selle igakordne omanik vastavalt Viimsi valla tee hooldamise praktikale. Kinnistu nr 393402 igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kinnistul registriosa numbriga 393402 asuvat ja kinnistuga nr 744702 külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust.

nr 745902 omanik; kinnistul nr 393402 asuvat teed hooldab selle igakordne omanik vastavalt Viimsi valla tee hooldamise praktikale. Kinnistu nr 393402 igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kinnistul registriosa numbriga 393402 asuvat ja kinnistuga nr 745902 külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust.

kahjustamast kinnistul registriosa numbriga 393402 asuva ja kinnistuga nr 746402 külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust. Määrata kinnistule nr 746402 asukohaga Heldri põik 4, Haabneeme alevik, Viimsi vald juurdepääsuteed läbi AS-ile Morrison Invest (registrikood 10378065) kuuluva kinnistu nr 393402 kuni Hundi teeni ja kinnistuni Heldri tee L1 (registriosa nr 14495902) vastavalt kohtuotsusele listaud plaanile nr 11 järgmistel tingimustel: ligipääs tagatakse jalgsi ja sõidukiga ööpäevaringselt ilma takistusteta nagu tõkkepuud, dokumentide kontroll jms; ligipääs kehtib kinnistu omanikule, tema perekonnale ja külalistele, samuti sotsiaal-, olme ja muude kinnistu omanikule või tema perekonnale teenuste osutajatele; ligipääs hõlmab tänaval parkimist. Kinnistu registriosa numbriga 746402 igakordsel omanikul on kohustus kinnistu registriosa numbriga 393402 igakordsele omanikule tasuda juurdepääsutee eest tasu 133,96 eurot aastas, mis tuleb tasuda iga aasta 1. veebruariks. Esimene makse jooksva aasta eest tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Kinnistu nr 393402 ja 746402 külgneval alal asuvat haljasala hooldab kinnistu nr 746402 omanik; kinnistul nr 393402 asuvat teed hooldab selle igakordne omanik vastavalt Viimsi valla tee hooldamise praktikale. Kinnistu nr 393402 igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kinnistul registriosa numbriga 393402 asuvat ja kinnistuga nr 746402 külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust.

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik, hagi ja selle aluseks olevad asjaolud TP, ST, KL, PA, AZ, HZ, RO, HM, MM, OK, MM (hagejad I–XI) ja Viimsi vald esitasid 17.05.2009 Harju Maakohtule hagi AS-i Morrison Invest (kostja) vastu, paludes tuvastada, et kostjal ja igakordsel kinnistu, registriosa nr 393402, asukoht Heldri tee, Haabneeme alevik, Viimsi vald (kostja kinnistu) omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast Viimsi vallas Haabneeme alevikus Heldri teega või Heldri põiguga külgnevate elamute sissesõiduteid ja teelaiendusi Heldri teelt või Heldri põigust ilma külgneva kinnistu omaniku loata ja tegemast mistahes takistusi Heldri teega või Heldri põiguga külgnevatel kinnistutel asuvate elamute kasutamisele isikute või perekondade elukohana, sh elukohale ligipääsemisele jalgsi või sõidukiga, külaliste vastuvõtmisele, tänaval parkimisele, sotsiaal- ja muude teenuste saamisele. 09.06.2011 täpsustasid hagejad nõudeid. Hagejad palusid tuvastada neile kuuluvate kinnistute, sh hageja X puhul kinnistu registriosa nr 746502 osas, et kostjal on kohustus anda nõusolek järgmise sisuga asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja selle kohta kinnistu registriosa nr 393402 asukohaga Heldri tee, Haabneeme alevik, Viimsi vald, Harju maakond III jakku märke tegemiseks: „Kinnistute registriosa nr 743102, 743502, 743702, 743902, 744202, 744702, 744902, 745402, 745902, 746502, 746402 (valitsevad kinnisasjad) suhtes kinnistu registriosa nr 393402 igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast valitsevate kinnisasjadega külgnevaid elamute sissesõiduteid ja teelaiendusi Heldri teelt või Heldri põigust ilma valitseva kinnistu omaniku loata ja mistahes takistuste tegemisest valitsevatel kinnistutel asuvate elamute kasutamisele isikute või perekondade elukohana, sh elukohale ligipääsemisele jalgsi või sõidukiga, külaliste vastuvõtmisele, tänaval parkimisele, sotsiaal- ja muude teenuste saamisele". Harju Maakohtu 05.02.2013 otsusega jäeti hagejate ja Viimsi valla hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2013 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hagejate kanda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.02.2014 otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-172-13 tühistati maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja saadeti asi hagejate I-XI hagide osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus jättis Viimsi valla hagi läbi vaatamata. Hagejad esitasid 27.05.2015 hagiavalduse tervikteksti, milles palusid tuvastada, et kostjal ja kostja kinnistu igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kostja kinnistul asuvaid ja hagejate kinnistutega külgnevas osas paiknevaid sissesõiduteid või teelaiendusi. Hagejad palusid määrata oma kinnistutele (registriosa nr 743102, 743502, 743702, 743902, 744202, 744702, 744902, 745402, 745902, 746502, 746402 (valitsevad kinnisasjad)) juurdepääsuteed üle kostja kinnistu kuni Hundi teeni ja kinnistuni Heldri tee L1 (registriosa nr 14495902) järgmistel tingimustel: ligipääs tagatakse jalgsi ja sõidukiga ööpäevläbi ilma takistusteta, nagu tõkkepuud, dokumentide kontroll jms; ligipääs kehtib kinnistu omanikule, tema perekonnale ja külalistele, samuti kinnistu omanikule või tema perekonnale sotsiaal-, olme ja muude teenuste osutajatele; ligipääs

hõlmab tänaval parkimist; kostja ja hagejate kinnistute külgneval alal asuvat haljasala hooldavad hagejad; kostja kinnistul asuvat teed hooldab selle igakordne omanik vastavalt Viimsi valla tee hooldamise praktikale; kostja kinnistu igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast tema kinnistul asuvat ja hagejate kinnistutega külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust. Hagiavalduse tervikteksti kohaselt on kostja hagejate kinnistute juurde viiva teemaa omanik. Hagejad I-IX on Heldri teel ja hagejad X-XI Heldri põigul asuvate kinnistute omanikud, kellel on oma kinnistutele saamiseks vaja kasutada kostjale kuuluvat kinnistut kui teed. Kostja heitis hagejatele ette nende kinnistute piiridest väljapoole kostjale kuuluvale maale rajatiste (parklate) ehitamist. Kostja soovis saada hagejatelt maa kasutamise eest 1000 (+ km) krooni ruutmeetri kohta kuus, palus omavoliliselt ehitatud rajatised eemaldada ning vastasel korral lubas need hagejate kulul likvideerida. Hagejate hinnangul on kostja kohustatud asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 2 alusel võimaldama hagejatele Heldri tee ja Heldri põigu kaudu ühendust avaliku teega. Hagejate kinnistud moodustasid kunagi kostja kinnistuga ühe maaüksuse (kinnistud olid algselt kostja juhatuse liikme MV omandis). Lisaks käsitas MV, sh lepingueelsetes läbirääkimistes, teid üldkasutatavatena ning kostja hakkas parkimisele pretensioone esitama alles aastatel 2008-2009. Eelkirjeldatud asjaolude tõttu tuleb juurdepääs määrata tasuta. Lisaks on Viimsi vald korduvalt väljendanud, et on nõus võtma teed enda omandisse (võimalik vabaneda maamaksu tasumise kohustusest) ja hooldama neid tasuta. Hagejad on täitnud kostja kohustust, hooldades teeäärseid haljasalasid. Hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui hagejad peaksid tasuma tee kasutamise eest, millel puudub kasutusluba, mis ei ole siiani vastavalt projektile välja ehitatud ega taga jalakäijatele liiklusohutust. Kostja ei ole aastaid teed hooldanud ega pane tänavavalgustust põlema. Hagejad palusid määrata juurdepääs, mis vastaks kinnistute kasutamisele elukohtadena, st juurdepääs peab olema tagatud tähtajatuna kinnistu igakordsetele omanikele, nende külalistele ning erinevate teenuste saamise eesmärgil. Juurdepääsu viisi määramisel tuleb arvestada kostja ja tema õiguseellase ning hagejate vaheliste kokkulepetega, sh juurdepääsu asukoha, kasutamise tähtaja ja tasu osas. Seega tuleneb kostja kohustus lubada hagejate kinnistutele tasuta tähtajatu juurdepääs oma kinnistu kaudu ka lepingulisest õigussuhtest. Hagejad rajasid sissesõiduteed ja teelaiendid AÕS § 148 lg 2 alusel küll asjaõiguseta, kuid poolte (suuliste) kokkulepete alusel heauskselt, mistõttu kostjal ja kostja kinnistu igakordsel omanikul ei ole õigust neid lammutada. Kostja esitas esimesed pretensioonid aastaid pärast sissesõiduteede ehitamist, oli teadlik nende ehitamisest ning möönis nende lubamist oma käitumise ja tahteavaldustega. Kostja ei esitanud kohtule rajatise eest perioodilise hüvitise nõuet ega nõuet tuvastada, et hagejatel oleks kohustus ehitisealune maatükk konkreetse hinnaga omandada. Üksnes juhul, kui kohus tuvastab, et hagejate rajatud teelaiendid ja sissesõiduteed on rajatud pahauskselt, lahendab kohus hagejate vastava nõude AÕS § 156 alusel hagita menetluses ja võib määrata, et sissesõidutee lammutamata jätmine on osa juurdepääsutingimustest, määrates kostjale ka tasu. Kostja pole väljendanud, kas ta soovib perioodilist hüvitist või seda, et hagejad omandaksid maatüki, kuigi on esitanud tõendeid nii maa väidetava maksumuse kui ka tee kulude kohta. Kui hagejate tuvastusnõuet ei ole võimalik käsitleda, ilma et kohus tuvastaks hagejate kohustuse omandada maatükk või maksta perioodilist hüvitist, tuleb rajatise talumise tasuks määrata null eurot. Kostja ei saanud maa kompenseerimist eeldada, kuna omandas tee MV-lt 2008. aastal, kui teelaiendid olid rajatud. Kinnistute müügilepingute järgi oli tee omaniku kohustus tagada ligipääs hagejate kinnistutele. Lisaks palusid hagejad jätta AÕS § 148 lg 2 kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel. Kostja vastuväited hagile

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuse kohaselt ei ole ta hagejalt VIII nõudnud sissesõidutee eemaldamist ega esitanud tema vastu vastuhagi. Seega piirdub hageja VIII tuvastushuvi Hundi teelt juurdepääsu saamisega oma kinnistuni. Kostja hinnangul ei ole menetluslikult võimalik hagejate nõuete laiendamine selliselt, et esialgne vaidlus sissesõiduteede ehitamise õiguspärasuse ning nende alla jääva maaüksuse kasutamise üle hagejate kinnistutele pääsemiseks muutub avalikult kasutatavalt Hundi teelt hagejate kinnistutele pääsemise vaidluseks. Hagejad ei rajanud sissesõiduteid heauskselt. Hagejad olid teadlikud, et ehitavad kostja maale, kuid ei pidanud seda oluliseks. Hagejad ei leppinud kostjaga ehitamises kokku ega küsinud sissesõiduteede rajamiseks MV-lt või kostjalt luba. Riigikohtu juhiste järgi ei pea kostja perioodilise hüvitise ega maa väljaostmise nõuet esitama. Kostja on välja toonud, et kui kohus tuvastab heauskse ehitamise, soovib kostja sissesõiduteedealuse maa väärtuse kompenseerimist ühekordse maksena (ruutmeetri hind 57 eurot). Kui juurdepääsu taotletakse Hundi teeni üle Heldri transpordikinnistu, lisandub transpordikinnistu hoolduskulule (34 eurot kuus hageja kohta) ning maamaksule vastav perioodiline hüvitis. Hagejatel ei tekkinud õigustatud ootust, et transpordikinnistut saab kasutada tasuta. Reklaammaterjalis toodi esile, et Heldri asumi teed kuuluvad kostjale ning need on planeeritud müüa Viimsi vallale. Viimsi vald ei ole soovinud Heldri transpordikinnistut osta ning kostjal pole kohustust anda see Viimsi vallale tasuta. Kinnistute ostmisel sisaldus lepingutes kokkulepe, et kostjaga sõlmitakse kommunikatsioonide hooldamiseks teenindusleping. Kostjal on õigus saada tasu, kuigi väidetavalt olid sissesõiduteed olemas Heldri transpordikinnistu omandi üleandmisel kostjale. Kostja vastuhagi Kostja esitas 28.07.2010 Harju Maakohtule hagiavalduse TP, ST, KL, PA, AZ, HZ, MM, OK ja MM (hagejad I-VII, IX-XI) vastu kohustuse tuvastamiseks ja 22.10.2010 hagi täpsustuse (tsiviilasi nr 2-10-44338). Hagiavaldus sisaldas taotlust liita hagi tsiviilasjaga nr 2-09-22329, kuivõrd nõuded on õiguslikult omavahel seotud ja nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või lihtsustab nende menetlemist. Harju Maakohtu 02.04.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-44338 liideti tsiviilasjas nr 2-1044338 menetletud hagi ühte menetlusse tsiviilasjas nr 2-09-22329 menetletava hagiga. Maakohus määras, et tsiviilasja numbriks jääb 2-09-22329. Kostja palus vastuhagis tuvastada kostja kinnisasjale hagejate poolt rajatud juurdepääsuteede ja teelaiendite/parklate osas, et hagejatel on kohustus kostja nõudel rajatised täielikult likvideerida ja kostjal on õigus seda teha hagejate kulul, kui hagejad keelduvad. Eeltoodu mittetunnustamisel aga likvideerida rajatised ulatuses, millises osas need ei ole tarvilikud hagejate kinnistutele juurdepääsu tagamiseks ning kostja õigus seda teha hagejate kulul, kui hagejad keelduvad. Kostjal on seadusest tulenev õigus nõuda hagejate omavoliliste rajatiste likvideerimist. Samuti on kostjal maaomanikuna õigus nõuda seoses ehitistega hagejate alusetu rikastumise või kostjale tekkiva kahju hüvitamist. Hagejate sissesõiduteed on rajatud kostja maale õigusliku aluseta. Hagejate vastuväited vastuhagile Hagejad palusid jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejad leidsid, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata samadel põhjendustel, millistel tuleb rahuldada põhihagi. Samad asjaolud, seisukohad ja tõendid, mis on aluseks põhihagi rahuldamisele, on aluseks ka vastuhagi rahuldamata jätmisele. Maakohtu otsus

28.09.2015 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagejate hagi kostja vastu kohustuse tuvastamiseks ja märgete kinnistusraamatusse kandmiseks ning juurdepääsuteede määramiseks. Maakohus tuvastas, et kostjal ja kostja kinnistu igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kostja kinnistul asuvat ja hagejate kinnistutega külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust. Maakohus määras hagejate kinnistutele juurdepääsutee üle kostja kinnistu kohtuotsusele lisatud plaanide kohaselt järgmistel tingimustel: ligipääs tagatakse jalgsi ja sõidukiga ööpäevläbi ilma takistusteta, nagu tõkkepuud, dokumentide kontroll jms; ligipääs kehtib kinnistu omanikule, tema perekonnale ja külalistele, samuti kinnistu omanikule või tema perekonnale sotsiaal-, olme ja muude teenuste osutajatele; ligipääs hõlmab tänaval parkimist. Maakohus määras, et hagejatel ja nende kinnistute igakordsetel omanikel on kohustus kostja kinnistu igakordsele omanikule tasuda juurdepääsutee eest tasu 17 eurot 69 senti aastas. Maakohus määras, et hagejate ja kostja kinnistutega külgneval alal asuvat haljasala hooldab hagejate kinnistute igakordne omanik ning kostja kinnistul asuvat teed hooldab selle igakordne omanik vastavalt Viimsi valla tee hooldamise praktikale. Maakohus määras, et kostja kinnistu igakordsel omanikul on kohustus hoiduda eemaldamast või muul viisil kahjustamast kostja kinnistul asuvat ja hagejate kinnistutega külgnevas osas paiknevat sissesõiduteed või teelaiendust. Maakohus tuvastas, et kostjal on kohustus anda tahteavaldus vastavate märkuste sissekandmiseks kinnistusraamatusse. Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda ning jõusse 18.09.2009 määrusega kohaldatud hagi tagamise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus iga hageja osas eraldi, kas ta oli sissesõiduteed ehitades AÕS § 148 lg 2 mõttes heauskne. Maakohus leidis, et kõik hagejad olid sissesõiduteede rajamisel heausksed ning kostjal on AÕS § 148 lg 2 järgi kohustus sissesõiduteid lubada, kuid õigus nõuda maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Maakohus tuvastas hagejate heausksuse mh järgmiste asjaolude alusel. Mitmed hagejad lähtusid kinnitusest, et kõigi teede kasutamine sisaldub krundi ostuhinnas. Hageja VIII kinnistu juurde oli sissesõidutee MV nõusolekul rajatud enne, kui hageja VIII kinnistu omandas. Erinevatest asjaoludest (kostja pakkus mitmele hagejale võimalust sissesõidutee katmiseks mustkattega; mitmele hagejale lubas MV kinnistu müügilepingus teede mustkattega katmist või suuliselt sissesõidutee kivisillutisega katmist; kostja või MVga seotud isikud olid mitmete hagejate sissesõiduteede rajamisega kursis või osalesid selles) nähtuvalt oli kostja teadlik sissesõidutee rajamisest ega väljendanud, et see toimuks vastuolus tema tahtega. Seega oli poolte arvates hagejatel õigus sissesõiduteed rajada. Lisaks leidis maakohus, et eeltoodud asjaolude tõttu ei väära hagejate heausksust see, et mitmed neist teadsid, et ehitavad oma kinnistust väljapoole. Maakohtu hinnangul ei väära hagejate heausksust ka MV tagantjärele antud tõlgendused. Maakohtu hinnangul ei andnud Riigikohus 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13 juhist, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostja kasuks hüvitis praeguses menetluses välja mõista, vaid märkis üksnes, et hagejate heausksuse tuvastamise korral on kostjal õigus nõuda hüvitist. Maakohus tuvastas hagejate heausksuse ning kostja õiguse nõuda AÕS § 148 lg 2 alusel hüvitist, kuid selleks tuleb kostjal esitada iga hageja Vastu konkreetne nõue ning tasuda sellelt riigilõivu. Maakohus leidis, et praeguses menetluses ei ole hageja seda teinud ning seetõttu pole võimalik hagejatelt AÕS § 148 lg 2 alusel hüvitist välja mõista. Maakohus viitas AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud avalikult kasutatavale teele juurdepääsu nõude rahuldamise eeldustele ning leidis, et hagejatel puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele; hagejatele juurdepääsutee määramine üle kostja kinnistu ei kahjusta kostja huve, kuna tema kinnisasi on transpordimaa; sõidutee olemasolu tõttu kostja kinnistul ei peaks hagejad ega kostja tegema lisakulutusi tee rajamiseks; kostja kinnistu kasutamiseks on välja

kujunenud tava. Eeltoodust lähtudes määras maakohus hagejatele juurdepääsu avalikult kasutatavale teele üle kostja kinnistu. Maakohus leidis lisaks, et hagejatel on õigus nõuda juurdepääsu määramist üle kostja kinnistu ka AÕS § 156 lg-le 2 tuginedes. Hagejate ja kostja kinnistud olid üks kinnistu ning hagejate kinnistud kaotasid juurdepääsu avalikule teele, kuna MV eraldas hagejate kinnistud ja võõrandas need eraldi. Maakohus määras juurdepääsu tähtajatult ja ööpäevaringselt kinnistu igakordse omaniku ning omaniku nõusolekut omavate isikute kasuks nii jalgsi kui ka autoga (sh õigusega parkida oma kinnistute juures olevatele sissesõiduteedele). Maakohus kohustas hagejaid maksma juurdepääsutasu üksnes kostja kinnistu maamaksu ulatuses. Transpordikinnistut iga päev regulaarselt kasutavate isikute arvust lähtudes oli igal hagejal kohustus tasuda kostjale 17,69 eurot aastast. Üksnes maamaksust lähtumisel võttis maakohus arvesse, et hagejad ei pidanud eeldama, et neil tuleb elamurajoonisiseste teede eest lisakulutusi kanda, kuna kinnituse järgi pidid need esiteks sisalduma kinnistu ostuhinnas ning teiseks minema Viimsi vallale üle. Viimsi vald nõustus hakkama kostja transpordimaad hooldama, seega on kostjal võimalik vabaneda kõigist transpordimaaga seotud kulutustest peale maamaksu. Maakohtu arvates on sellises olukorras kinnistu hooldusõiguse kohalikule omavalitsusele üleandmisest keeldumine ja hagejatelt kulude väljanõudmine hea usu põhimõttega vastuolus. Lisaks ei ole kostja aastaid Heldri elamurajooni teid hooldanud. Apellatsioonkaebus Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagejate I-VII ja IX-XI hagi, ning teha uue otsuse, millega jätta hagejate I-VII ja IX-XI hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hageja VIII hagi, ning teha uue otsuse, millega jätta hageja VIII hagi läbi vaatamata. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega rahuldada kostja vastuhagi. Kostja palus jätta kõik menetluskulud hagejate kanda. Kostja leidis, et maakohus pidanuks jätma hageja VIII hagi läbi vaatamata. Hagejal VIII puudub tuvastushuvi hagis esitatud asjaolude tuvastamiseks. Kostja jäi oma seisukoha juurde, et kuivõrd kostja ei ole nõudnud hagejalt VIII sissesõidutee eemaldamist ega ka tasu selle eest, puudub hagejal VIII asjas tuvastushuvi ja ta ei ole esitanud hagi oma rikutud õiguste kaitseks. Seda on kinnitanud ka hageja VIII ise. Kuna maakohus ei ole menetlusse võtnud ka hagejate nõuet juurdepääsu määramiseks Hundi teele üle kostjale kuuluva Heldri transpordikinnistu, ei saa hagejal VIII olla ka tuvastushuvi kõnealusest nõudest tulenevalt. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud hagejate heausksuse sissesõiduteede rajamisel. Riigikohus on öelnud, et AÕS § 148 lg 3 kaitse-eesmärgist tulenevalt ei tegutse heauskselt isik, kes ei kontrolli piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.10.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-89-11 p 23). Kõik vande all ütlusi andnud hagejad (v.a hageja VIII) ning tunnistajad RU ja JT on kinnitanud, et nad teadsid, et ehitavad üle oma kinnisasja piiride ning kostjale kuuluvale maale. Hagejad ei ole tõendanud pahausksuse puudumist. Hagejate ning nende abikaasade ütlused ei saa olla usaldusväärseks tõendiks hagejate heausksuse kohta. Hagejate elamute asendiplaan ega ka teede ehitusprojekt ei saa olla hagejate heausksuse tõendiks. Hagejatele esitletud reklaamprojekti osas taotleb kostja tõendi ümberhindamist, leides, et see ei sisalda ühtegi viidet sellele, et hagejad võiksid ehitada transpordikinnistule sissesõiduteed oma krundile pääsemiseks. Samuti on meelevaldne hagejate väide ning maakohtu järeldus, et kinnistute müügilepingutes sisalduv asumi teede

mustkattega katmise kohustus andis aluse hagejatele arvata, et nad võivad ehitada Heldri transpordikinnistule sissesõiduteed oma kinnistuni. Hagejatel ei saanud tekkida kinnistute omandamisel arusaama, et juurdepääs üle Heldri transpordikinnistu on neile tasuta. Nimelt on reklaammaterjalil kirjas: kvartali sisesed teed kuuluvad kostjale, kuid elamurajooni valmides müüakse transpordimaa Viimsi vallale, kes hakkab korraldama kommunaalteenuseid üldises korras. Paraku ei ole Viimsi vald nõus transpordimaad ostma, vaid tahab seda tasuta. Samuti olid kõik hagejad kinnistute omandamisel teadlikud sellest, et müügilepingutes on sätestatud kohustus sõlmida kostjaga kommunikatsioonide hoolduslepingud, mille tingimused näevad ette tasu maksmise muuhulgas teede ja tänavate hooldamise eest. Hagejate nõuete rahuldamisel AÕS § 148 lg 2 alusel on maakohus jätnud põhjendamatult lahendamata küsimuse kostjale tasumisele kuuluvast hüvitisest ja selle suurusest. Selles osas on maakohtu otsus üllatuslik. Kostjal ei olnud tarvis esitada eraldi nõuet ja tasuda riigilõivu, kuna vastav küsimus tuli lahendada maakohtul koos hagejate nõuetega. Hagejad olid määratlenud oma nõuetes hüvitise suuruseks 0 eurot, mistõttu pidi maakohus tuvastama, kas hüvitis peaks olema 0 eurot või suurem. Kui maakohus leidis, et hagejate poolt heauskse ehitamise tuvastamise korral ei saa hüvitise suuruse küsimust lahendada ilma sellekohase eraldiseisva nõude esitamiseta kostja poolt, oleks pidanud maakohus seda pooltele selgitama. Antud juhul selgitas maakohus, et kui kostja soovib suuremat hüvitist kui 0 eurot, siis tuleb tal esitada sellekohased tõendid (mitte eraldiseisev haginõue). Maakohus on asja lahendamisel väljunud hagi piiridest. Nimelt määras maakohus juurdepääsuõiguse AÕS § 156 alusel ning ulatuses, milles hagejad seda esialgses hagis ei taotlenud. Hagejad esitasid vastava taotluse alles asja uuel läbivaatamisel maakohtus. Maakohus saanuks AÕS § 156 kohaldada kui vastavasiuline nõue oleks (hagita menetluses) esitatud, sellelt oleks tasutud riigilõiv ja nõue oleks määrusega menetlusse võetud. Tulenevalt Riigikohtu juhistest kohtuasjas nr 3-2-1-172-13 kuulus AÕS § 156 asjas kohaldamisele üksnes juhul, kui alus AÕS § 148 lg 2 kohaldamiseks puudub. Maakohus rahuldas hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel, mistõttu AÕS § 156 kui alternatiivse õigusliku aluse kohaldamiseks alus puudus. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 156 lg-t 1 ning pannud kostjale transpordikinnistu hooldamise kohustuse hagejate huvides ning õiglase hüvitiseta. Juurdepääsu määramisel on teeomanikul õigus nõuda juurdepääsu taotlejalt minimaalselt nende kulutuste hüvitamist, mis on seotud teehooldusega. Teehoolduskulude suuruseks on iga hageja kohta 34 eurot kuus. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et hoolduskulude jätmine kostja kanda on õige seetõttu, et kostja saaks kulusid vältida hoolduskohustuse üleandmisega Viimsi vallale. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Viimsi valla tingimuseks kinnistu hooldamisele on see, et kostja annaks omandi tasuta üle või sõlmiks lepingu Heldri transpordikinnistu avalikuks kasutamiseks andmiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsus 10.02.2016 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei järginud maakohus otsust tehes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kõik hagejad rajasid sissesõiduteed ja

teelaiendused heauskselt ning kostja on kohustatud neid oma kinnisasjal taluma AÕS § 148 lg 2 alusel, kuid heitis maakohtule ette vaidluse sisuks olnud tasu maksmise küsimuse lahendamata jätmist. Ringkonnakohus leidis, et praeguses asjas Riigikohtu antud juhise („Seega ei saaks ka juhul, kui tegemist on heauskse piiriülese ehitamisega, nõuda, et kostja taluks rajatist tasuta. Ehitamisõiguse tuvastamisega kaasneb lisaks kasutusõigusele ka hüvitise maksmise kohustus (vt AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise suuruse määramise kohta ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, p 23).") järgi ei ole eraldi hagi esitamine vajalik ning tasu maksmise kohustus tuleb lahendada samal ajal ehitamisõiguse tuvastamisega. Ringkonnakohus leidis, et mh saab seda järeldada viitest, et AÕS § 148 lg 2 järgne tasu määratakse sarnaselt AÕS § 156 lg 1 järgse tasuga. Kui maakohtu arvates tuli tasu määramiseks esitada hagi, oleks maakohus pidanud seda pooltele selgitama ja andma kostjale hagi esitamiseks võimaluse. Maakohtu otsus oli kostjale üllatuslik. Ringkonnakohus leidis praeguses asjas antud Riigikohtu juhistele tuginedes, et kuna maakohus tuvastas heauskse piiriülese ehitamise ja rahuldas hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel, siis puudus vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei väljunud maakohus hagi piiridest, kui määras juurdepääsuõiguse AÕS § 156 alusel ulatuses, milles hagejad seda esialgses hagis ei taotlenud (mööda kostjale kuuluvat teed kuni avalikult kasutatava Hundi teeni). Praegusel juhul oli põhjendatud ja otstarbekas lahendada see koos esialgse hagiga ning avalduse läbivaatamisega ei rikutud kostja menetlusõigusi. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid, et hagejad kasutavad Heldri teed ja Heldri põiku oma kinnistutele pääsemiseks ning vaidluse all on üksnes tasu suurus. Ringkonnakohtu arvates ei saanud juurdepääsutasu suuruse määramisel lähtuda üksnes kinnistu maamaksu suurusest, kuna Viimsi valla nõusolekut kostjale kuuluva transpordimaa tasuta hooldamiseks pole asjas esitatud. Kostja väitel on vastava kohustuse võtmisel Viimsi valla tingimuseks, et kostja annab omandi tasuta üle või sõlmib lepingu, millega annab Heldri transpordikinnistu avalikuks kasutamiseks. Selleks ei saa kohus kostjat praeguses menetluses kohustada. Kuni kostja on tee omanik, on tal kohustus seda hooldada ning õigus juurdepääsu määramisel nõuda juurdepääsu taotlejalt minimaalselt teehooldusega seotud kulutuste hüvitamist. Maakohtul tuleb tõendeid hinnata ja võtta põhjendatud seisukoht, millised on vajalikud kulutused tee hoolduseks ja kuidas need tee kasutajate vahel jagada. Ringkonnakohus oli seisukohal, et kuna maakohus ei käsitlenud AÕS § 148 lg 2 alusel määratavat hüvitist ega AÕS § 156 lg 1 alusel määratava tasu koosseisus tee hoolduseks vajalikke kulusid, kuigi tegemist oli vaidluse põhiküsimusega, on tegemist nii laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamisega, mida esmalt peab tegema maakohus. Kassatsioonkaebus Hagejad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada, jätta jõusse maakohtu otsuse ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse eraldiseisva osa (hagejad on sissesõiduteed ja teelaiendused rajanud heauskselt ja kostja on kohustatud neid oma kinnisasjal AÕS § 148 lg 2 alusel taluma; vastuhagi rahuldamata jätmine; juurdepääsuteede määramine), mille suhtes ei heitnud ette materiaal- ega menetlusõiguse rikkumist ning mille osas tõendite hindamisega ringkonnakohus nõustus. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 631 lg-t 1, § 656 ja § 657, mille mõttest ja eesmärgist tuleneb, et ringkonnakohus ei saa tühistada maakohtu otsuse iseseisvat osa, kui tuvastatud menetlusõiguse normi rikkumine seda osa ei puuduta. Ringkonnakohtu otsus tühistada kogu

maakohtu otsus oli hagejatele üllatuslik. Ka AÕS § 148 lg 2 ei seo ehitise heausksuse ja säilimise ning tasu küsimusi. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kostja võis kohtupraktikast järeldada, et ei pea AÕS § 148 lg 2 alusel nõuet esitama. Lisaks ei nõustu hagejad, et maakohtu otsus oli kostja jaoks üllatuslik osas, milles maakohus ei menetlenud AÕS § 148 lg 2 alusel kostja tasunõuet ega selgitanud kostjale nõude esitamise kohustust. Hagejad esitasid kostja tasunõudele läbivalt vastuväite, et kohus saab hagimenetluses lahendada vaid kohaselt esitatud haginõudeid ning kostjal pole õigust nõuda niisama raha, vaid maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata ja hagejate väited hindamata osas, millega ringkonnakohus leidis, et juurdepääsu määramisel on teeomanikul õigus nõuda juurdepääsu taotlejalt minimaalselt teehooldusega seotud kulutuste hüvitamist. Maakohus ei rikkunud juurdepääsutasu määrates materiaalõigust ega menetlusõigust. Maakohus põhjendas veenvalt, miks on põhjendatud üksnes maamaksusuurune juurdepääsutasu. AÕS § 156 lg 1 ei kohusta tee omanikule maksma tasu igal juhul teehoolduskulude ulatuses. Maakohus rakendas hea usu põhimõtet, mille alusel on lubatud jätta ka seadus kohaldamata. Hagejad ei nõustunud ringkonnakohtuga, et kuna maakohus tuvastas heauskse piiriülese ehitamise ja rahuldas hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel, siis puudus vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu otsus 22.02.2017 otsusega asjas nr 3-2-1-169-16 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 10.02.2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kohus rahuldas kassatsioonkaebuse osaliselt ja määras tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjoni. Kolleegium nõustus hagejatega, et ringkonnakohus tühistas praeguses asjas põhjendamatult maakohtu otsuse täies ulatuses. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette AÕS § 148 lg 2 alusel kostja nõude lahendamata jätmist; rajatiste osas AÕS § 156 alusel juurdepääsu määramist, kuna selleks puudus vajadus, sest maakohus tuvastas vastavas osas heauskse piiriülese ehitamise ja rahuldas hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel, ning AÕS § 156 lg 1 alusel määratava tasu koosseisus tee hoolduseks vajalike kulutuste käsitlemata jätmist. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt nõustus ringkonnakohus aga maakohtu järeldusega, et kõik hagejad rajasid oma sissesõiduteed ja teelaiendused heauskselt ning kostja on kohustatud neid oma kinnisasjal taluma AÕS § 148 lg 2 alusel. Lisaks määras maakohus ringkonnakohtu hinnangul juurdepääsuõiguse mööda kostjale kuuluvat teed kuni avalikult kasutatava Hundi teeni AÕS § 156 alusel õigesti. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, et ringkonnakohus oleks maakohtule kostja vastuhagi lahendamise aspektist ette heitnud materiaalõiguse väära kohaldamist või olulist menetlusõiguse normide rikkumist. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused ei ole kooskõlas. Kolleegium märkis lisaks, et maakohus tuvastas hagejate heausksuse sissesõiduteede ja teelaienduste rajamisel õigesti praeguses asjas kohustuslike Riigikohtu 19.02.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13 tehtud otsuse p-s 13 antud õiguslike juhiste järgi. Ringkonnakohus rikkus aga maakohtu otsusega nõustudes otsuse põhjendamise kohustust, kuna ei käsitlenud lahendis

kostja tõendite hindamisel põhinevaid apellatsioonkaebuse väiteid. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang kostja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Kolleegiumi arvates leidis ringkonnakohus vääralt, et Riigikohtu 19.02.2014 tsiviilasjas nr 32-1-172-13 tehtud otsuse p-s 14 antud juhisest sai järeldada, et kostja ei pidanud AÕS § 148 lg 2 teises lauses sätestatud nõuet hagina esitama ning tasu maksmise kohustus tuli lahendada samal ajal üle piiri ehitamise heausksuse tuvastamisega. Seega kohaldas ringkonnakohus AÕS § 148 lg-t 2 vääralt. Kolleegiumi hinnangul selgitati viidatud lahendis, et AÕS § 148 lg 2 teise lause järgi on naaberkinnisasja omanikul (kostjal) ka heauskse ehitamise korral õigus nõuda tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Lisaks järeldub viidatud lahendi p-dest 15 ja 16, et kui hagejad oleksid ehitanud üle kinnisasja piiri pahauskselt, siis oleks tulnud jätta nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel rahuldamata ja hinnata hagejate nõudeid AÕS § 156 alusel kui juurdepääsunõudeid avalikult kasutatavale teele. Sellisel juhul oleks tegemist olnud hagita asjaga ja kohus oleks pidanud ise koguma tõendeid, et määrata kindlaks õiglane juurdepääsutasu ka siis, kui teeniva kinnisasja omanik ei avalda, kui suurt tasu ta saada soovib. Lisaks selgitas kolleegium, et tsiviilasjas nr 3-2-1-41-08, mille 21.05.2008 otsuse p-le 23 viitas nii Riigikohus 19.02.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13 tehtud otsuse p-s 14 kui ka ringkonnakohus, leides, et AÕS § 148 lg 2 järgne tasu määratakse sarnaselt AÕS § 156 lg 1 järgse tasuga, oli kostja hüvitise saamiseks esitanud vastuhagi. AÕS § 148 lg 2 järgi, kui AÕS § 148 lg-s 1 nimetatud ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama. Sel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Kolleegiumi hinnangul nähtub ka viidatud sätte sõnastusest, et perioodilise hüvitise saamiseks või ehitajat maatükki omandama kohustamiseks tuleb esitada nõue, millest nähtub, kummal viisil naaberkinnisasja omanik asjaõiguseta, kuid heauskselt püstitatud ehitise lubamise eest kompensatsiooni saada soovib, samas AÕS § 156 lg 1 sõnastuse järgi määrab juurdepääsutasu kohus. Eelnevast tulenevalt leidis kolleegium, et hagejate heausksuse korral on kostjal õigus AÕS § 148 lg 2 alusel nõuda hagejatelt perioodilist hüvitist või maatüki omandamist, kuid selleks tuleb kostjal esitada iga hageja vastu konkreetne nõue hagina. Vastasel juhul ei ole võimalik kostja nõuet AÕS § 148 lg 2 alusel rahuldada. Lisaks märkis kolleegium, et olukorras, kus hagejad esitasid menetluses põhjendatud vastuväite, et kohus ei saa hagimenetluses lahendada muid kui kohaselt esitatud haginõudeid ja kostja ei saa nõuda hagi esitamata niisama raha, ei saa kohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist ja maakohtu otsus ei saanud olla kostja jaoks üllatuslik. Riigikohtu varasema praktika (vt nt Riigikohtu 16.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18015, p 31) järgi on eratee omanikul õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita. Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. Seega tuleb kolleegiumi hinnangul vähemalt üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Praeguses asjas võttis maakohus AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsutasu määrates arvesse üksnes kostja kinnistu maamaksu, põhjendades seda sellega, et hagejad ei pidanud eeldama, et neil tuleb elamurajoonisiseste teede eest lisakulutusi kanda, kuna kinnituse järgi pidid need esiteks sisalduma kinnistu ostuhinnas ning teiseks minema transpordimaad hooldama nõustunud Viimsi vallale üle. Vastupidi maakohtule tuvastas ringkonnakohus aga, et Viimsi valla nõusolekut kostja transpordimaa tasuta

hooldamiseks ei ole esitatud ning kostja väitel on vastava kohustuse võtmisel Viimsi valla tingimuseks, et kostja annab omandi tasuta üle või sõlmib lepingu, millega annab Heldri transpordikinnistu avalikuks kasutamiseks. Kolleegium nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et juurdepääsutasu suuruse määramisel ei saanud lähtuda üksnes kinnistu maamaksu suurusest. Selle vea oleks saanud ringkonnakohus aga ise parandada. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et kuni kostja on tee omanik, on tal kohustus seda hooldada ja õigus nõuda juurdepääsu määramisel juurdepääsu taotlejalt ka teehooldusega seotud kulutuste hüvitamist. Kolleegium nõustus ringkonnakohtuga, et kuna maakohus tuvastas heauskse piiriülese ehitamise ja rahuldas hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel, puudus vajadus sama sissesõidutee osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel. Maakohus oleks pidanud hagejate nõudeid hindama AÕS § 156 alusel siis, kui oleks tuvastanud pahauskse piiriülese ehitamise (vt ka Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 15). Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 28.09.2015 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada, s.o osas, milles maakohus määras juurdepääsu hagejate kinnistutega külgnevate sissesõiduteede ja teelaiendite osas, samuti juurdepääsutasu suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi sissesõiduteede osas juurdepääsu määramiseks rahuldamata ja määrab hagejatele kuuluvatele Heldri tee ja Heldri põik kinnistutele juurdepääsu läbi kostjale kuuluva kinnistu nr 393402 kuni Hundi teeni ja kinnistuni Heldri tee L1. Juurdepääsutasu suuruseks nimetatud juurdepääsu eest määrab ringkonnakohus 133,96 eurot aastas. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonkaebuses taotletu osas jätta hagi hageja VIII (HM) osas läbi vaatamata. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väiteid, et hageja VIII hagi tuleks sissesõidutee säilimise ja talumise kohustuse nõude osas tuvastushuvi puudumise tõttu jätta läbivaatamata, siis vastavatele väidetele on maakohus vaidlustatud otsuse p-s 55 ammendavalt vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu motiive selles osas korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja toonud maakohtu menetluses avaldatuga võrreldes esile uusi asjaolusid, mis vääraksid maakohtu seisukohta, et hagejal VIII on põhjendatud huvi paluda kohtul tuvastada, et kostjal ei ole õigust tema sissesõidutee eemaldamiseks. Ka on põhjendamatu apellatsioonkaebuses väidetu hagejal VIII tuvastushuvi puudumisest Hundi teele juurdepääsu määramise osas põhjusel, et maakohus ei ole hagejate vastavat nõuet menetlusse võtnud. Käesolevas asjas 17.05.2009 esitatud, so esialgse hagiavalduse palvepunktide sõnastus ei anna alust järelduseks, et hagejate sooviks ei olnud saada juurdepääsu avalikule Hundi teele üle kostjale kuuluva tee. Vastupidi, sellest ja 27.05.2015 hagiavalduse terviktekstist nähtub üheselt hagejate tahe määrata juurdepääs nende Heldri tee ja Heldri põigu kinnistutele läbi kostjale kuuluva kinnistu. Asja materjalid ei anna alust järelduseks, et kohus ei ole hagejate juurdepääsunõuet avalikult kasutatavale teele menetlenud. Seega puudub alus hagi läbivaatamata jätmiseks hageja VIII osas. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu apellatsioonkaebuse väidetele, milles kostja vaidleb vastu maakohtu tuvastatule, et kõik hagejad rajasid oma sissesõiduteed ja teelaiendused heauskselt. Maakohus on vaidlustatud otsuses vastavalt Riigikohtu juhistele

19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13 (p 13) iga hageja puhul eraldi hinnanud, kas hagejate sissesõiduteed on rajatud heauskselt, mis kohustab kostjat seda lubama, ning otsuses viidatud tõendite kogumis hindamise tulemusel asunud seisukohale, et kõikide hagejate poolt on sissesõiduteed rajatud heauskselt. Kostja üheks argumendiks hagejate heausksuse vaidlustamisel on asjaolu, et kõik vande all ütlusi andnud hagejad (v.a hageja VIII) kinnitasid, et teadsid, et ehitavad üle oma kinnisasja piiride ning kostjale kuuluvale maale. Seejuures tugineb kostja Riigikohtu 17.10.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-11 (p 23) märgitule, mille kohaselt AÕS § 148 lg 3 kaitse-eesmärgist tulenevalt ei tegutse heauskselt isik, kes ei kontrolli piirialal ehitades, kas ehitisealune maa kuulub täielikult tema omandisse, samuti seda, et ehitis ei ulatuks naaberkinnisasjale. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses osundatu, et hagejad, v.a hageja VIII, olid piirialale ehitades teadlikud kostja kinnistule ehitamisest, ei võimalda antud juhul väärata maakohtu seisukohti sissesõiduteede heausksest rajamisest hagejate poolt. Tuvastamaks, kas kinnisasja omanik, kelle kinnistult ehitus lähtus, oli heauskne AÕS § 148 lg 2 mõttes, on olulise tähtsusega asjaolu, kas kinnisasja omanik teadis või pidi teadma, et ta ehitab võõrale kinnisasjale, ent sellise teadmise või teadma pidamise jaatamise korral ei saa automaatselt välistada võõrale kinnisasjale ehitanud kinnisasja omaniku heausksust. Võõrale kinnisasjale ehitanud kinnisasja omaniku heausksuse kindlakstegemisel tuleb arvestada kõiki konkreetse vaidluse seisukohast olulisi asjaolusid ning hinnata tõendeid kogumis. Selliselt on maakohus antud juhul ka toiminud ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa tõendite ebaõiget hindamist maakohtule ette heita. Lisaks eeltoodule vaidlustab kostja maakohtu tuvastatu hagejate heausksusest sissesõiduteede rajamisel põhjendustel, et hagejate ning nende abikaasade ütlused ei saa olla usaldusväärseks tõendiks, samuti ei saa seda kostja hinnangul olla hagejate elamute asendiplaan ega teede ehitusprojekt. Samuti on kostja hinnangul meelevaldne kohtu järeldus, et kinnistute müügilepingutes sisalduv asumi teede mustkattega katmise kohustus andis hagejatele aluse arvata, et nad võivad ehitada Heldri transpordikinnistule sissesõiduteed oma kinnistuni. Ringkonnakohus, hinnates asjas esitatud tõendeid, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda piiriülese ehitamise heausksuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Maakohtu seisukohti hagejate heausksusest, mis põhinevad hagejate elamute asendiplaani ja ehitusprojekti hindamisel, ei väära kostja väited, et sissesõiduteede rajamist tuleb vaadelda kui ehitamist, mis sissesõiduteede rajamise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 12 lg 2 kohaselt ei saanud toimuda ilma Heldri transpordikinnistu omaniku loata. Ringkonnakohus selgitab, et käesolevas asjas ei anna kohus hinnangut sellele, kas sissesõiduteede ehitamine toimus ehitusseaduses sätestatud nõuetele vastavalt, mistõttu ei ole antud juhul asjakohane ka apellatsioonkaebuses viidatu ehitusseaduses sätestatust ega sellega seonduv Riigikohtu praktika. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks apellatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt ei saanud hagejad kinnistute müügilepingutes sisalduva asumi teede mustkattega katmise kohustuse alusel arvata, et nad võivad ehitada Heldri transpordikinnistule sissesõiduteed oma kinnistuni. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kinnistute müügilepingutes sisalduvat asumi teede mustkattega katmise kohustust ja asjaolu, et kostja pakkus hagejatele 2004. aastal võimalust sissesõidutee katmiseks mustkattega ilma väljendamata seisukohta, et hagejate poolt sissesõidutee rajamine on vastuolus kostja tahtega, said hagejad mõistlikult eeldada, et sissesõiduteede rajamine vastab ka kostja tahtele. Samuti puudub ringkonnakohtul erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust alus kahelda hagejate ja nende abikaasade poolt antud ütluste usaldusväärsuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt asjas esitatud tõenditele antud hinnanguga ega pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu seisukohti korrata. Ringkonnakohtu hinnangul said hagejad tõendite

kogumis hindamise valguses õigustatult eeldada, et nad rajavad sissesõidutee kostja kinnisasjale kostja teadmisel ja nõusolekul. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus eeltoodud põhjendustel maakohtu seisukohaga sissesõiduteede ja teelaienduste heausksest rajamisest hagejate poolt ja rahuldas kolleegiumi hinnangul õigesti hagejate nõuded AÕS § 148 lg 2 alusel, puudus maakohtul vajadus samade sissesõiduteede osas määrata juurdepääs AÕS § 156 alusel (vt Riigikohtu juhised 22.02.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16, p 17 ja selles viidatud Riigikohtu 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-172-13, p 15). Seega kuulub maakohtu otsus tühistamisele osas, milles maakohus määras hagejate kinnistutega külgnevatele aladele, st sissesõiduteedele ja teelaiendustele juurdepääsu läbi kostjale kuuluva kinnistu nr 393402. Arvestades asjaolu, et hagejad on rajanud oma sissesõiduteed ja teelaiendused heauskselt, on kostja kohustatud neid AÕS § 148 lg-st 1 tulenevalt taluma ning kostjal ei ole õigust AÕS § 148 lg 3 alusel nõuda hagejatelt kostja kinnisasja piiridesse ulatuvate sissesõiduteede ega teelaienduste kõrvaldamist. Seega puudub alus kostja vastuhagi rahuldamiseks. Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette AÕS § 148 lg 2 alusel kostjale tasumisele kuuluva hüvitise ja selle suuruse põhjendamatut lahendamata jätmist. Sellise kostja seisukohaga ei saa nõustuda. Kostja on ekslikult leidnud, justkui pidanuks maakohus hagejate heauskse ehitamise tuvastamise korral lahendama AÕS § 148 lg 2 alusel kostjale tasumisele kuuluva perioodilise hüvitise küsimuse ilma kostja poolt sellekohase nõude esitamiseta koos hagejate nõuetega. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16 (p 15) selgitanud, et hagejate heausksuse korral on kostjal õigus AÕS § 148 lg 2 alusel nõuda hagejatelt perioodilist hüvitist või maatüki omandamist, kuid selleks tuleb kostjal esitada iga hageja vastu konkreetne nõue hagina. Vastasel juhul ei ole võimalik kostja nõuet AÕS § 148 lg 2 alusel rahuldada. Praegusel juhul ei ole kostja esitanud nõuet AÕS § 148 lg 2 alusel perioodilise hüvitise saamiseks hagejate poolt asjaõiguseta, kuid heauskselt rajatud sissesõiduteede ja teelaienduste lubamise eest. Eeltoodust tulenevalt on maakohus vaidlustatud lahendis (p 68) õigesti leidnud, et kohtul ei ole antud menetluses võimalik hagejatelt AÕS § 148 lg 2 alusel sissesõiduteede osas hüvitist välja mõista, kuna kostja ei ole vastuhagis esitanud AÕS § 148 lg-l 2 põhinevat nõuet koos sellelt tasutud riigilõivuga. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei saa maakohtule AÕS § 148 lg 2 alusel tasumisele kuuluva hüvitise määramata jätmise osas ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist ega üllatusliku otsuse tegemist. Ringkonnakohus selgitab, et otsus saab TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatust tulenevalt olla menetlusosalisele üllatuslik juhul, kui kohus tugineb otsust tehes tõenditele, mida pooltel ei olnud võimalik uurida, või asjaoludele, mille kohta ei olnud pooltel võimalik oma arvamust avaldada ja mida ei ole menetluses arutatud. Samuti on üllatusliku otsusega tegemist juhul, kui kohus hindab esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on enne juhtinud sellisele võimalusele poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Praeguses asjas ei ole maakohus hinnanud AÕS § 148 lg 2 alusel sissesõiduteede osas hüvitise väljamõistmise küsimust erinevalt mõlemast poolest. Hagejad on 27.05.2015 hagiavalduse terviktekstis (p 2.2.2.1) leidnud, et kohus ei saa otsustada rajatise talumise tasulisuse küsimust, kuna kostja ei ole esitanud kohtule rajatise eest perioodilise hüvitise nõuet. Ka 08.09.2015 Harju Maakohtu istungil on hagejad sissesõiduteede eest kostjale tasu väljamõistmise küsimuses avaldanud seisukohta, et kohtumenetluses ei ole vastavat nõuet esitatud ja hagejad ei näe, kuidas kohus saaks seda tasu ilma nõudeta määrata. Ülalmärgitut silmas pidades on ka Riigikohus otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16 (p 15) leidnud, et olukorras, kus hagejad esitasid menetluses põhjendatud vastuväite, et kohus ei saa hagimenetluses lahendada muid kui kohaselt esitatud

haginõudeid ja kostja ei saa nõuda hagi esitamata niisama raha, ei saa kohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist ja maakohtu otsus ei saanud olla kostja jaoks üllatuslik. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebust põhjendatuks osas, milles kostja heidab maakohtule ette AÕS § 156 lg 1 ebaõiget kohaldamist, mis seisneb juurdepääsutasu määramisel teehooldusega seotud kulutuste jätmises kostja kanda. Riigikohtu varasema praktika (vt nt Riigikohtu 16.03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 31) järgi on eratee omanikul õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Sõltuvalt abinõudest ja nende maksumusest kujuneb kulutuste suurus, mida eratee omanik peab regulaarselt kandma, et neid kohustusi täita. Samuti saab pidada tee omamisega kaasnevaks kohustuseks maamaksu tasumise kohustust maa eest, mis vastab kasutatava tee pindalale. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-16 (p 16) leidnud, et seega tuleb vähemalt üldjuhul juurdepääsutasu määramisel arvesse võtta ka tee hooldamiskulusid. Praeguses asjas võttis maakohus AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsutasu määrates arvesse üksnes kostja kinnistu maamaksu, põhjendades seda sellega, et hagejad ei pidanud eeldama, et neil tuleb elamurajoonisiseste teede eest lisakulutusi kanda, kuna kinnituse järgi pidid need esiteks sisalduma kinnistu ostuhinnas ning teiseks minema transpordimaad hooldama nõustunud Viimsi vallale üle. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on juurdepääsutasu suuruse määramisel ebaõigesti lähtunud üksnes kinnistu maamaksu suurusest ning jätnud teehooldusega seotud kulutused üksnes kostja kui tee omaniku kanda. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. Maakohus, määrates juurdepääsutasu maksmise kohustuse üksnes kostja kinnistu maamaksu suuruse ulatuses, on põhjendamatult lähtunud asjaolust, et Viimsi vald on avaldanud nõusolekut võtta kostjale kuuluv transpordimaa enda hoolduse alla, mis tähendab, et kostjal on võimalik vabaneda sisuliselt kõigist transpordimaaga seotud kulutustest peale maamaksu. Ringkonnakohus leiab, arvestades, et maakohtu poolt osundatud Viimsi valla nõusolekut kostjale kuuluva transpordimaa tasuta hooldamiseks ei ole asjas esitatud, ei ole juurdepääsutasu suuruse määramisel põhjendatud lähtuda üksnes kinnistu maamaksu suurusest. Lisaks on kostja väitel vastava kohustuse võtmisel Viimsi valla tingimuseks, et kostja annab omandi tasuta üle või sõlmib lepingu, millega annab Heldri transpordikinnistu avalikuks kasutamiseks. Selleks ei saa kohus kostjat praeguses menetluses kohustada. Seega seni kuni kostja on tee omanik, on tal kohustus seda hooldada ja õigus juurdepääsu määramisel nõuda juurdepääsu taotlejalt minimaalselt teehooldusega seotud kulutuste hüvitamist. Samuti ei õigusta teehooldusega seotud kulutuste arvestamata jätmist juurdepääsutasu määramisel maakohtu märgitu, et hagejad ei pidanud eeldama, et neil tuleb seoses elamurajoonisiseste teedega täiendavalt kulutusi kanda, kuna hagejate poolt soetatud kinnistute reklaammaterjalides on kinnitatud, et krundi ostmisel on elamurajooni teed kinnistute hinna sees. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud hagejatel enne kinnistute ostu kinnistute reklaammaterjalides (kd III tl 123) sisalduvast kostja üldsõnalisest kinnitusest, et elamurajooni üldkasutatavad teed on kinnistute hinna sees, tekkida põhjendatud eeldust, et hagejatel puudub kostjale kuuluva tee kasutamisel kohustus hüvitada vajalikud teehoolduskulud, arvestades seejuures asjaolu, et kinnistute ostmise järgselt olid hagejad sõlminud kostjaga teeninduslepingud (kd V tl 43-76), mis nägid muu hulgas ette hagejate kohustuse tasuda kostjale teede üldise korrashoiu eest. Ka ei anna juurdepääsutasu määramiseks üksnes maamaksu suurusele vastavas ulatuses alust maakohtu märgitu, et olukorras, kus kostja kinnistu on registreeritud transpordimaana, ei ole kostjal võimalik antud kinnistut ka ühelgi muul otstarbel kasutada. Kolleegium selgitab, et eratee omaniku tasunõuet

juurdepääsu taotlenud tee kasutaja vastu tee kasutamise eest, sh vajalike teehoolduskulude ulatuses, ei välista asjaolu, et eratee on registreeritud transpordimaana. Kostjal on eratee omanikuna selle otstarbest sõltumata õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasuna vähemalt tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul tulnuks maakohtul asjas esitatud tõendite hindamisel võtta põhjendatud seisukoht, millised on vajalikud kulutused tee hoolduseks ning kuidas need tee kasutajate vahel jagada. Ringkonnakohus saab maakohtu vastava eksimuse kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selgitamaks juurdepääsutasu määramisel arvesse võetavate tee hooldamiskulude suurust ja nende jagunemist kostjale kuuluva eratee (Heldri tee) kasutajate vahel, palus ringkonnakohus 19.04.2017 kohtuistungil menetlusosalistel kohtule esitada oma nägemus Heldri tee teehooldustasude suurusest ja selle jagunemisest Heldri teed kasutavate kõigi kinnistute omanike vahel. Samuti palus ringkonnakohus pooltel esitada täpsed andmed kinnistute arvust, kes kasutavad Heldri teed avalikule teele (Hundi teele) pääsemiseks. Maa-ameti geoportaalist nähtuvalt on Heldri asumis kokku 44 kinnistut. Kostja on apellatsioonimenetluses toonud esile, et neist ei vaja Heldri teed ja Heldri põiku kinnistule pääsemiseks 8 kinnistut, mis asuvad Hundi tee ääres ja 4 elamuvaba kinnistut, s.o kokku 12 kinnistut. Hagejad ei nõustunud kostja seisukohaga, et Heldri teed kasutavad kokku 32 kinnistut. Hagejad leidsid, et Hundi teelt on ligipääs seitsmele, mitte kaheksale kinnistule, arvestades, et Hundi teega piirneva Heldri tee 2 omanik on üks hagejatest. Samuti ei pidanud hagejad põhjendatuks välistada kulutuste kandmisest nelja elamutühja kinnistut. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt tuleks juurdepääsu tasu määramisel arvestada 32 kinnistuga. Põhjendamatu on juurdepääsu tasu määramisel vabastada tee hooldamisega seotud kulutuste kandmisest neid 4 kinnistut, millel elamud puuduvad, kuid mille ainsaks juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele on kostjale kuuluv Heldri tee. Samuti ei pea ringkonnakohus kostja poolt esiletoodud kaheksast Hundi teega külgnevast kinnistust põhjendatuks vabastada juurdepääsu tasu maksmisest hagejale I kuuluvat Heldri tee 2 kinnistut, kuivõrd hageja I on ise taotlenud juurdepääsu üle kostjale kuuluva kinnistu ja seda mitte üksnes Hundi teeni vaid ka kinnistuni Heldri tee L1. Seega peab ringkonnakohus juurdepääsu tasu määramisel põhjendatuks arvestada 37 kinnistuga. Kostjale kuuluva Heldri tee hoolduskulude suuruse osas peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda hagejate 24.03.2017 menetlusdokumendis esitatud AS TREV-2 pakkumusele (kd VI tl 95) tuginevast aastasest teehoolduskulude summast 4320 eurot (koos käibemaksuga), arvestades seejuures nimetatud pakkumusele lisatud AS TREV-2 töötaja selgitusi hooldustööde kahe varasema aasta mahtude kohta (kd VI tl 96). Kostja poolt nii maakohtukui ka apellatsioonimenetluses väljendatud Heldri transpordikinnistu haldus- ja hoolduskulu summas 1550 eurot kuus on ringkonnakohtu hinnangul ebamõistlikult kõrge. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellises summas kulu ühe kuu kohta pidada kostjale kuuluva Heldri tee hooldamiseks mõistlikult vajalikuks. Seetõttu ei pea ringkonnakohus aasta kohta tasumisele kuuluva juurdepääsutasu arvestamisel põhjendatuks lähtuda kostja poolt esitatud teehoolduskulude summast ega sellekohasest Scandic Varahaldus OÜ pakkumisest (kd VI tl 104). Ringkonnakohtu hinnangul on hagejate poolt esitatud ja Viimsi vallale teenust osutava AS TREV-2 pakkumuses märgitud kulutused libedusetõrjele soolaga, lumetõrjele, teemaa niitmisele, asfaldiaukude remondile kuumseguga ja asfaldiaukude remondile patcheriga kostjale kui Heldri tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Seega tuleb lisaks maakohtu poolt arvestatud maamaksu suurusele aastas, s.o 636,69 eurole arvestada juurdepääsutasu määramisel ka tee hooldamiskulusid summas 4320 eurot (koos käibemaksuga) aastas. Arvestades, et ringkonnakohtu poolt eelnevalt tuvastatu

põhjal kasutab kostjale kuuluvat Heldri teed oma kinnistule pääsemiseks 37 kinnistut, tuleb kostjale kuuluva tee kasutamise eest juurdepääsu tasuks igale 37 kinnistu igakordsele omanikule määrata 133,96 eurot aastas (4320+636,69=4956,69/37). Eeltoodu alusel kuulub vaidlustatud maakohtu apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt.

otsus

osaliselt

tühistamisele

ja

Menetluskulud Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tagajärjel kuulub hagi rahuldamata jätmisele üksnes väga väikeses ulatuses, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas muutmata ja maakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel täielikult kostja kanda. Apellatsioonimenetluse kulud on kaebuse rahuldamise ulatust arvestades põhjendatud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel samuti täies ulatuses kostja kanda. Praegusel juhul ei ole maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, mistõttu ei määra TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 tulenevalt apellatsioonimenetluse kulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.