W hagi I OÜ vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 01.06.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
I OÜ apellatsioonkaebuse osas 211 768,11 eurot W apellatsioonkaebuse osas 0 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad
I OÜ apellatsioonkaebus ja W apellatsioonkaebus Hageja: W (Hongkongi registrikood: XXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Tauno Tark ja vandeadvokaadi abi Rahel Begrsin Kostja: I OÜ (registrikood: XXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Margus Kiir
Istungi toimumise aeg Istungil osalenud isikud
08.11.2017 Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tauno Tark ja kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Kiir ning seaduslik esindaja juhatuse liige YY
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 01.06.2017 otsus tühistada osaliselt osas, milles maakohus tühistas hagi tagamise (resolutsiooni p 7) ja jätta Harju Maakohtu 13.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tagama kohtuotsuse täitmist.
Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 01.06.2017 otsus muutmata.
3.I OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
1(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
4.W apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon:
5.1.Rahuldada kostja 09.12.2015 taotlus Harju Maakohtu 07.12.2015 kohtuistungi protokolli parandamiseks ning parandada protokolli järgmiselt: asendada XX ülekuulamise protokollis (IV kd lk 84 pöördel) kostja esindaja küsimuses WA ehk W õige äriühingu nimega B.A. ehk B S.A-ga. Tunnistaja XX vastuses kostja esindaja küsimusele (samas asukohas järgmine rida) asendada lause [„Ei ta et B.A-l oleks raamatupidamist.“] õige lausega: „Ei tea, et B.A-l oleks raamatupidamist.“
5.2.Võtta asja materjalide juurde hageja 31.12.2015 ning kostja 29.01.2016 esitatud täiendavad tõendid.
5.3.Hagi rahuldada.
5.4.Mõista kostjalt I OÜ-lt (registrikood XXXXXXXXX) hageja W kasuks välja laenulepingust tulenev põhivõlg 171 000 eurot.
5.5.Mõista kostjalt I OÜ-lt (registrikood XXXXXXXXX) hageja W kasuks välja laenu õigeaegselt tagastamata jätmise eest viivis alates 01.01.2013-01.12.2014 summas 26 831,61 eurot.
5.6.Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.12.2014 põhivõlasummast 171 000 eurot kuni põhivõla tasumiseni.
5.7.Harju Maakohtu 13.01.2015 määrusega seatud hagi tagamise abinõud jätta tagama kohtuotsuse täitmist.
5.8.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud jätta I OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 1 ja 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.17.11.2014 esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 171 000 eurot, viivitusintressi perioodi 01.01.2013 kuni 17.11.2014 eest summas 26 831,61 eurot ning edasiulatuvalt viivisintressi, mis ei olnud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud, põhinõudelt 171 000 eurolt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt leppisid hageja ja kostja (juhatuse liige XX) novembri alguses 2009 suuliselt kokku, et hageja annab kostjale kinnisvarainvesteeringuks laenu
2(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936 198 000 eurot tagasimakse tähtajaga 31.12.2012 (laenuleping 1). Laenlepingu 1 täitmiseks maksis hageja laenu kostjale välja kahes osas: 22.11.2009 kandis hageja enda arveldusarvelt kostja arveldusarvele 99 000 eurot ning 10.01.2010 99 000 eurot
3.Kostja soovis 2010 suvel kinnisvarasse investeerimiseks saada hagejalt täiendavalt laenu. Hageja ja kostja (XX isikus) leppisid juunis 2010 suuliselt kokku, et hageja annab kostjale täiendavat laenu summas 228 000 eurot tagastamise tähtajaga 31.12.2012 (laenuleping 2). Laenulepingu 2 täitmiseks kandis C Inc (akronüüm: C) hageja korraldusel kostja arveldusarvele 22.06.2010 100 000 eurot ning 18.11.2010 veel 128 000 eurot. Seda kinnitab ka C Eesti filiaali poolt 15.12.2010 väljastatud kinnitus. Kostja on laenuks antud summast tagastanud 09.09.2010 45 000 eurot.
4.Eeltoodust nähtub, et laenulepingu 1 alusel andis hageja kostjale laenu kokku 198 000 eurot ning laenulepingu 2 alusel 228 000 eurot, millest on tagastatud 45 000 eurot. Seega kokku moodustas 2010. aasta lõpuks laenulepingute alusel hageja nõue kostja vastu 381 000 eurot. See nähtub ka kostja majandusaasta aruannetest. 18.07.2012 on laenust tagastatud 130 000 eurot ja 80 000 euro suurune nõue on hageja poolt loovutatud.
5.Hageja on korduvalt nõudnud kostjalt laenu tagastamist, mille tähtaeg saabus juba 31.12.2012. Viimane nõue saadeti 16.04.2014, milles nõuti võlgnevuse tasumist hiljemalt 17.04.2014. Kostja ei ole võlgnevust tasunud. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
7.Menetlus on algatatud kostja seadusliku esindaja endise abikaasa poolt, kes finantseerib kohtumenetlust ise või temaga seotud äriühingu kaudu. Ajast, mil kostja juhatuse liikmeks oli XX, pärinevad tema allkirjaga üllatavad dokumendid või suulised kokkulepped. Kokkulepetest tulenevad arusaamatud kohustused YY-le ja kostjale. Ka hageja esitatud majandusaasta aruanne on XX koostatud ja YY kui osaniku ja teise juhatuse liikme poolt allkirjastamata.
8.Hagejal ei ole kostjaga laenusuhteid. Kostja ei eita hageja poolt väidetud ülekannete olemasolu, kuid hageja kandis raha üle käsundi täitmiseks, mille eest ta sai komisjonitasu. Enne abiellumist 10.06.2000 XX-ga oli YY olnud varasemalt kahel korral abielus ja nende abielude lahutamisel sai YY olulise hüvitise, millest 737 590 eurot kanti XX arvele. 737 590 eurot on YY lahusvara. Abielu ajal korraldas abikaasade ühis- ja lahuvarasse puutuvaid rahaasju XX, kes korraldas ka äriühingu B S.A asutamise. B S.A omas kontot Šveitsi pangas (Lloyds TSB Bank pls). Abikaasade olulised varalised vahendid olid hoiustatud sellel kontol, hoiust kasutati investeeringuteks, eelkõige kinnisvara ostuks. B S.A nimel olev konto on jagatud alakontodeks, 50% kontojäägist kuulub XX-le ja 50% YY-le. B S.A aktsionäriks on L Inc (L).
9.B S.A kontol asuvat raha kasutati järgmiselt: XX soovil kanti raha kolmandale isikule, kes tasu eest kandis raha edasi investeeringut tegevale äriühingule. Nendeks kolmandateks isikuteks olid kas hageja või C. Šveitsi kontolt ülekande tegemiseks oli vaja mõlema abikaasa nõusolekut. YY kinnitab, et on ülekanneteks nõusoleku andnud. YY ja XX kooselu lõppes 11.08.2011. 3(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
10.2010. aasta alguses soovis kostja omandada kinnisvara Tallinnas (XXX, X ja X). Selleks tegid 19.11.2009 abikaasad YY ja XX Šveitsi pangast hagejale ülekande 100 000 eurot. Hageja pidas sellest kinni kokkulepitud tasu 1% (s.o 1 000 eurot) ja kandis raha edasi kostjale, mis laekus kostjale samal päeval. Samal põhimõttel tegid abikaasad 06.01.2010 Šveitsi pangast hagejale ülekande 100 000 eurot, mis pärast tasu 1 000 eurot mahaarvamist kanti edasi kostjale. 99 000 eurot laekus kostjale 11.01.2010. Seega on hageja täitnud käsundi ja saanud selle eest tasu. Hageja ei ole laenuandjaks ning tal puudub kostja vastu nõue.
11.Seoses laenulepinguga 2 tõi kostja esile järgmist: 2010 suvel soovis kostja omandada kinnisvara Tallinnas (XXX). Selleks tegid 16.06.2010 abikaasad ülekande Šveitsi pangast C-le 100 000 eurot, kes kandis raha edasi kostjale. 100 000 eurot laekus kostjale 22.06.2010. Samal eesmärgil tegid abikaasad 05.11.2010 ülekande 160 000 eurot Šveitsi pangast C-le ja C kandis sellest kostjale 128 000 eurot, mis laekus kostjale 18.11.2010. Tulenevalt eeltoodust on hageja täitnud käsundi ja saanud selle eest tasu. Hageja ei ole laenuandjaks ning tal puudub kostja vastu nõue.
12.Lisaks väitis kostja, et hageja nõue on aegunud. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Viimane ülekanne on tehtud 18.11.2010. Seega nõue aegus 19.11.2013. Kostja ei tunnistanud ka viivisenõuet. Esimese astme kohtu otsus
13.Harju Maakohus rahuldas 01.06.2017 otsusega hagi ja mõistis I OÜ-lt W kasuks välja põhivõla 171 000 eurot, alates 01.01.2013 kuni 01.12.2014 viivise 26 831,61 eurot ja alates 02.12.2014 kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus tühistas 13.01.2015 hagi tagamise määruse. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Maakohus rahuldas kostja taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks ja võttis vastu hageja 31.12.2015 ja kostja 29.01.2016 esitatud tõendid.
14.18.11.2009 - 08.04.2015 olid YY ja XX mõlemad kostja juhatuse liikmed. Kuni 11.10.2011 võis iga juhatuse liige kostjat iseseisvalt esindada. Alates 11.10.2011 oli juhatuse liikmetel ühine esindus. YY ja XX abielulised suhted lõppesid 2011 ning ühisvara jagati 01.04.2015 jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-8586 (II kd lk 16 jj). Osundatud kohtuotsuse alusel jäi YY omandisse kogu kostja osa väärtusega 142 933,14 eurot. Tsiviilasjas nr 2-12-8586 väitis YY, et kostja osa väärtus on 0 eurot, kuna nõuded äriühingu vastu on suuremad, kui vara. YY kinnitas, et kostja on hagejale võlgu 381 000 eurot. Tallinna Ringkonnakohus on oma otsuses kostja osa väärtuse arvutamisel võtnud aluseks kostja raamatupidamisandmed, kostja vara ja kohustused (mh kohustus 381 000 eurot hageja ees).
15.Kostja ei vaielnud vastu sellele, et tal on võlakohustus 381 000 eurot, kinnitades seda nii 04.05.2015 toimunud kohtuistungil (III kd, lk 129 jj) kui ka 14.09.2015 toimunud kohtuistungil (IV kd, lk 43-45). Kostja väide on, et võlga ei tule tasuda hagejale. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja võlgnevus hageja ees oli kajastatud kostja 2010– 2013 majandusaasta aruannetes.
16.Pooled ei vaidle, et perioodil 2009–2010 toimusid järgmised rahaülekanded: 4(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936 -Bank of China Toweri filiaali ärikliendi internetipanga teenuste maksekorralduse järgi kandis hageja 20.11.2009 kostjale 99 000 eurot; -Bank of China Toweri filiaali ärikliendi internetipanga teenuste maksekorralduse järgi kandis hageja 11.01.2010 kostjale 99 000 eurot; -Šveitsi panga 19.11.2009 maksekorralduse järgi kandis B S.A hagejale 100 000 eurot; -Šveitsi panga 23.07.2009 maksekorralduse järgi kandis B S.A hagejale 30 000 euro; -Šveitsi panga 12.11.2009 maksekorralduse järgi kandis B S.A hagejale 28 404 USD; -Šveitsi panga 05.10.2009 maksekorralduse järgi kandis B S.A hagejale 95 414,49 USD; -Swedbank rahvusvahelise maksekorralduse järgi kandis kostja 18.07.2012 B S.A-le 130 000 eurot; -C konto väljavõte 16.06.2010–22.06.2010 ja 05.11–18.11.2010 kinnitab, et C kandis kostjale 18.11.2010 128 000 eurot ning 21.06.2010 kandis B S.A C-le 100 000 eurot ja C kandis 22.06.2010 kostjale samuti 100 000 eurot; -Šveitsi panga 06.01.2010 maksekorralduse järgi kandis B S.A hagejale 100 000 eurot; -Šveitsi panga 17.06.2010 maksekorralduse järgi kandis B S.A C-le 100 000 eurot; -Šveitsi panga 15.11.2010 maksekorralduse järgi kandis B S.A 30 000 eurot A AB-le.
17.Kostja ei ole vastu vaielnud, et saadud laenust on tagastatud 45 000 eurot ja 18.07.2012 veel 130 000 eurot ning 21.10.2013 loovutas hageja oma nõudest kostja vastu 80 000 eurot R OÜ-le. Pooled ei vaidle selle üle, et korraldusi B S.A kontolt ülekannete tegemiseks andsid YY ja XX ühiselt.
18.Maakohus jättis tähelepanuta YY ja XX ühise taotluse (16.10.2010) 100 000 euro kandmiseks C-le, kuna esitatust polnud võimalik aru saada, kellele see on adresseeritud ja milliselt kontolt tuleb ülekanne teha. Samuti jättis maakohus tähelepanuta YY 20.07.2015 kirja, kuna polnud võimalik tuvastada, kellele see on adresseeritud ning kellele ja millal saadetud. Maakohus ei käsitlenud ka D SA DHLsaadetise kviitungeid, kuna polnud võimalik tuvastada, mis on saadetise sisu ja kuidas see omab puutumust käesoleva tsiviilasjaga.
19.Vaidluse lahendamiseks oli oluline tuvastada, kas poolte vahel oli kokkulepe laenu andmiseks ja tagastamiseks. Kui poolte vahel oli selline kokkulepe, siis millal tuli laen tagastada ja kas seda on tehtud. Vaidluse lahendamise seisukohast ei omanud tähtsust, kas YY-le kuulus enne XX-ga abiellumist vara või mitte ning kuidas abikaasad oma ühisvara kasutasid.
20.TsÜS § 51 lg 1 järgi on raha liigitunnustega ehk asendatav asi ning seetõttu ei saa raha puhul väita, et äriühingu kontole kantud raha on seesama raha, mis kanti kolmandale äriühingule. Juriidilisele isikule kuuluv raha ega juriidiline isik ise, ei saa kuuluda ühelegi teisele isikule – AÕS § 6 lg 2 teine lause. Seega hetkest, mil raha on kantud juriidilise isiku kontole, kuulub see raha sellele juriidilisele isikule. Kostja väitis, et B S.A ja C ja hageja ning veel mõne Hiina või USA päritolu äriühingu kontode kaudu liikus kostja kontole YY raha. TsÜS § 51 lg 1 ja AÕS § 6 lg 2 alusel ei ole selline käsitlus juriidiliselt võimalik. YY ja XX ühisvaraga seonduvad suhted ja see, kelle kontrolli ja juhtimise all olid variühingud, mille kaudu väidetavalt YY ja XX tehinguid tegid, ei mõjuta pooltevahelisi võlaõiguslikke suhteid.
5(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
21.Tõendatud ei olnud, et kostjal või kostja endistel juhatuse liikmetel oleks kontroll hageja üle. Hageja on esitanud tõendid selle kohta, et hageja esindajana on tegutsenud CC ja CC isikusamasuse kohta.
22.Maakohus ei tuvastanud, et B S.A või C ning hageja vahel oleks kokkuleppeid selle kohta, et hageja kohustub neile teenust osutama. Kostja ei ole ka selgitanud, milles see teenus seisnes, kuna usutav ei ole raha ülekande teenuse osutamine. Seda teenust osutab pank ning puudub kostja poolt esitatud arusaadav selgitus, miks B S.A ei saanud ise kostjale raha üle kanda või miks ei saanud YY ja/või XX raha kostjale kanda.
23.Hageja 31.12.2015 ja kostja 29.01.2016 esitatud tõendid kinnitasid, et YY ja XX olid mõlemad teadlikud ja vastutavad kostja 2010–2013 majandusaasta aruannete esitamise eest. Eeltoodu tõttu ei lugenud maakohus usutavaks YY väidet, et kostja raamatupidamisega tegeles ainult XX ja samuti ei lugenud maakohus usutavaks tunnistaja XX väidet, et kostja raamatupidamisega tegeles ainult YY.
24.Maakohus luges XX 07.12.2015 istungil antud ütluste, C 15.12.2010 kinnituse, hageja 16.04.2014 pretensiooni ja C Eesti filiaali juhataja 15.12.2010 ja 11.09.2015 kinnituskirja alusel tõendatuks, et poolte vahel oli 2009. aastal sõlmitud kokkulepe laenu andmiseks tagasimakse kohustusega hiljemalt 31.12.2012. Laenulepingu sõlmimist kinnitasid ka YY 07.12.2015 kohtuistungil antud seletus, kostja 2010–2013 majandusaasta aruanded, Tallinna Ringkonnakohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 212-8586, YY selgitused viidatud tsiviilasjas, samuti kostja selgitused (kostja väitis, et ta on võlgu 381 000 eurot, aga mitte hagejale).
25.Laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud (RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11). Kostja pole väitnud, et laen on tagasi makstud. Kostja on väitnud, et laenu ei pidanud üldse tagasi maksma või seda, et laen tulnuks tagastada YY-le, või seda, et laenuks saadud raha oli YY ja XX ühisvara, või seda, et tegemist oli YY lahusvaraga.
26.Kohus jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Hageja tõendas, et laen tuli tagastada hiljemalt 31.12.2012. Seega muutus hageja nõue TsÜS § 147 lg 2 alusel sissenõutavaks 01.01.2013 ning TsÜS § 147 lg 1 alusel hakkas aegumistähtaeg kulgema samuti 01.01.2013. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks 17.11.2014 möödunud TsÜS §-s 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane aegumistähtaeg.
27.Kostja ei esitanud hageja viivisearvestusele vastuväiteid ega taotlenud viivise vähendamist. Kuna maakohus rahuldas hageja nõude laenu tagastamiseks, siis mõistis maakohus VÕS § 113 lg 1 alusel kostjalt välja viivise laenu tagastamisega viivitatud aja eest vastavalt hagiavalduses esitatud arvestusele alates laenu sissenõutavaks muutumisest 01.01.2013 kuni 01.12.2014 summas 26 831,61 eurot. TsMS § 387 ja hageja taotlusel alusel mõistis maakohus hageja kasuks välja ka viivise alates 02.12.2014 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
28.Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda ja kulude rahaline suurus kuulub kindlaksmääramisele TsMS § 177 lg 1 p 2 järgi pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist. I OÜ apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 6(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
29.I OÜ esitas 27.06.2017 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 01.06.2017 otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jättis menetluskulud kostja kanda ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.
30.Kostja väitis, et maakohus on ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid ning jätnud olulised tõendid ebaseaduslikult tähelepanuta, mistõttu on kohus jõudnud ebaõigetele järeldustele. Alusetult on jäetud tähelepanuta, et vaidlus on ajendatud YY ja XX vara jagamise vaidlusest. XX on kättemaksuks asunud kasutama kõiki võimalike vahendeid, et YY ja talle jagamisel jäänud vara kahjustada.
31.Kostja ei nõustu maakohtuga, et hageja esindaja CC olemasolu on tõendatud. Hageja esitas tõendi, kus hageja seaduslik esindaja kinnitab, et isik nimega CC on hageja töötaja ja omab volitusi. Notar on kinnitanud ainult hageja seadusliku esindaja allkirja, mitte tõendi sisu. Järgmises analoogses tõendid väidab hageja, et isiku nimi on hoopis YC. Eeltoodust järeldus, et CC ei eksisteeri.
32.Maakohus märkis õigesti, et kostja ei vaidle vastu sellele, et tal on võlakohustus summas 381 000 eurot, kuid kostja väide on, et võlga ei tule tasuda hagejale. Maakohus on eksinud väites, et kostja nõustub laenulepingute sõlmimisega ja tähtajaga. Kostja on järjepidevalt sellele vastu vaielnud.
33.Maakohus jättis tõendite hindamisel tähelepanuta, et ühisvara jagamise menetluses ei osalenud kostja. Ühisvara jagamise menetluses ei omanud YY käesolevas menetluses kohtule esitatud tõendeid, s.t maksete pangapoolseid kinnitusi, millised saadi alles päringute tulemusena ja kohtu kaasabil. Ühisvara jagamisel omas tähtsust kostja kohustuste maht, kuid ei omanud tähendust, kelle ees kohustused olid. Vara jagamisel ei olnud eesmärk identifitseerida võlausaldajaid ning lähtuti asja selguse huvidest aruandluses märgitud numbrilistest näitajatest.
34.Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et YY ja XX 07.12.2015 kohtuistungil antud seletused kinnitavad lepingu sõlmimist ja laenutähtaega. Maakohus ei ole ütluste hindamisel süüvinud nende sisusse ja vastuoludesse ning asus seetõttu ekslikule seisukohale. YY ja XX ütlused ja selgitused ei kinnita lepingute olemasolu ega tähtaegu.
35.Maakohus tugines hagiavaldust rahuldades eelkõige kostja 2012–2013 majandusaasta aruannetele. Kostja selgitas juba varem, et aruanded olid kontrollimatud ja eksitavad. Äriühing oli abikaasade ühisomandis ning kehtis ühine esindusõigus. Alates 2010. aasta aruandest (kuni abikaasade vara jagamiseni) ei ole ühtegi aruannet kostja osanikud kinnitanud ning väidetavate laenude võtmise kohta puudub osanike otsus. Maakohus on jätnud tähelepanuta asjakohase aruande (2014) ja olulised aruannetes sisalduvad asjaolud (väidetava laenu tähtajad). XX väitel kirjutas ta aruannetele lihtsalt alla ning mida ja kuidas neis kajastada otsustas raamatupidaja vastavalt ülekannete andmetele. Aruanded ei ole laenude osas tegelikkusele vastavad, kuna raamatupidaja ei omanud tehingutest ülevaadet. Kohus on jätnud tähelepanuta, et 2014. aasta aruandes vaidlusalune nõue puudub ning võlausaldaja andmed on parandatud (06.09.2015 menetlusdokumendi lisa 7, IV kd tl 27).
36.Andes niivõrd olulise tähenduse majandusaasta aruannetele jättis maakohus tähelepanuta ja analüüsimata aruannetes märgitud laenutähtaja: 7(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936 - 2010.a majandusaasta aruanne – laenutähtaeg 2017.a (allkirjastaja ja esitaja sh XX) - 2011.a majandusaasta aruanne – laenutähtaeg 2017.a - 2012.a majandusaasta aruanne – laenutähtaeg 2017.a - 2013.a majandusaasta aruanne – laenutähtaeg 2014.a (allkirjastaja ja esitaja XX ainuisikuliselt). Maakohus jättis tähelepanuta, et eksitavalt märgitud nõue ei ole muutnud sissenõutavaks, mis välistab igal juhul nõude rahuldamise.
37.Maakohus on enamjaolt nõude tõendatuse osas tuginenud XX ütlustele, kuid jätnud tähelepanuta tõendid kogumis, nende sisu, tunnistaja ütluste vastuolud ja tunnistaja enda eelnevate toimingute vastuolulisuse.
38.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamise seisukohast ei oma tähtsust, kuidas abikaasad YY ja XX oma ühisvara kasutasid. Kostja selgitas, et Šveitsi pangad pakuvad teenusena eraklientidele võimalust hoiustada raha nende pangas selleks panga poolt loodava juriidilise isiku pangakontol. Juriidiline isik asutatakse panga poolt eesmärgiga hoida kliendi raha selle juriidilise isiku pangakontol ning täita hoiustatud raha arvel kliendi käsundeid. Pangakonto sulgemisel pank likvideerib ka vastava juriidilise isiku. Kontot omav juriidiline isik on täielikult panga kontrolli all ning juriidiline isik võtab raha hoiule ja teeb kliendi soovil hoiustatu arvel väljamakseid. B S.A oli Lloyds TSB Bank (Šveitsi osakond) asutatud YY ja XX raha hoiustamiseks ning allus täielikult Lloyds TSB Bank kontrollile. Kui abikaasad soovisid B S.A poolt hoiustatud rahaga teha toiminguid, edastasid nad isiklikult ühise käsundi/korralduse pangale (Lloyds TSB Bank). Pank täitis korralduse, s.t tegi tema kontrolli all oleva B S.A pangakontolt vastava makse. Sellist pangateenust kasutasid ja kasutavad erakliendid, kes ei soovi, et nendel olemasolevad vahendid avalikustuks. Maakohus on jätnud tähelepanuta VÕS § 703 lg 1 ning asunud seisukohale, et sellist teenust osutab pank ja tuvastanud ebaõigesti, et raha edastamine kostja selgitatud viisil ei ole juriidiliselt võimalik. Panga selgitusest tuleneb, et pangakonto omanik on B S.A ning pangakonto jaguneb kaheks alakontoks, s.t kontojääk jagatakse võrdselt kahe alakonto vahel. YY raha on ühel alakontol (50%) ja XX raha teisel alakontol (50%).
39.Laenulepingu nr 1 täitmiseks toimusid loetletud ülekanded (ülekannete toimumise osas vaidlus puudub): - XX ja YY käsundi alusel kandis 19.11.2009 B S.A hagejale 100 000 eurot ja hageja kandis 20.11.2009 kostjale 99 000 eurot. - XX ja YY käsundi alusel kandis 06.01.2010 B S.A hagejale 100 000 eurot ja hageja kandis 11.01.2010 kostjale 99 000 eurot. Seega hagejale kanti abikaasade käsundi alusel kokku 200 000 eurot ja hageja kandis nende laekumiste arvel kostjale 198 000 eurot.
40.Maakohtu seisukoht, et ei ole esitatud põhjendusi, milles seisnes hageja teenus, on ekslik. Kostja on järjepidevalt väitnud, et tegemist oli hagejale antud käsundi täitmisega (edastada saadav raha kostjale) ja teenustasu oli 1% summalt, mida kinnitas mööndustega ka hageja tunnistaja. Usutav ei ole, et XX sõlmis hagejaga laenulepingud. Sellisel juhul pidi hageja samal ajal sõlmima ka YY-ga ja XX-ga laenulepingud, et saada omakorda laene B S.A-lt (milline allus abikaasade kontrollile). Maksetest nähtub, et B S.A-lt saadud maksed edastatakse kohe kostjale. Hageja ei ole 8(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936 põhjendanud, millisel muul eesmärgil B S.A tegi talle makseid. Maakohus jättis tähelepanuta ka asjaolu, et hageja tunnistaja (XX) väitel tõenäoliselt 100 000 eurot kanti hagejale käsundina (s.t kostjale edastamiseks).
41.Laenulepingu nr 2 täitmiseks toimusid loetletud ülekanded (ülekannete toimumise osas vaidlus puudub): - XX ja YY käsundi alusel kandis 17.06.2010 B S.A C-le (C Inc) 100 000 eurot, mille C kandis 22.06.2010 kostjale. - XX ja YY käsundi alusel kandis 05.11.2010 B S.A B.A A AB-le (ühingul isikuline seos C-ga) 160 000 eurot, millest kanti 18.11.2010 C-le 167 980 eurot ja C kandis 18.11.2010 kostjale 128 000 eurot. Seega C-le kanti abikaasade käsundi täitmisel kokku 260 000 eurot ja C kandis sellest kostjale 228 000 eurot.
42.Maakohus on jätnud tähelepanuta ka asjaolu, kellele laenud tagastati. Hageja aktsepteeris, et laenu tagastati summas 175 000 eurot. 18.07.2012.a tagastati laen summas 130 000 eurot B S.A-le ja 09.09.2010 tagastati 45 000 eurot C-le B S.A-le edastamiseks. Seega ükski väidetavate laenude tagasimakse ei olnud suunatud ja ei jõudnud hagejani. Kostja rõhutab, et raha tagastamine toimus tema osanikele, kelle raha hoidis B S.A.
43.Maakohus on eksinud, asudes seisukohale, et kostja ei ole vastu vaielnud, et saadud laenust on tagastatud 45 000 eurot ja 18.07.2012 130 000 eurot ning 21.10.2013 loovutas hageja oma nõudest kostja vastu 80 000 eurot R OÜ-le. Kostja on järjepidevalt väitnud, et ta ei tunnista hageja nõudeid, laenuvõlgnevus oli osanike ees ning tagastatud on laenu osanikele/abikaasadele (B S.A kontole). Väidetavat tasaarvestust ei ole apellant samuti tunnistanud.
44.Maakohus jättis tähelepanuta, et XX väitel oli 100 000 eurot hagejale edastatud käsundi täitmiseks, seega väidetava laenulepingu 1 nõudest 198 000 eurot on tasumata 98 000 eurot. Hageja väitel on laenulepingu 1 alusel tagastatud 130 000 eurot. Seega on laenuleping 1 täidetud täies mahus. Laenuleping 2 ei ole asjasse puutuv, kuid arvestades eelnevat, oleks selle saldo 71 000 eurot. Kostja jääb ka seisukoha juurde, et hageja nõue on aegunud. Kuna tõendamata on laenulepingu sõlmimine, on nõude esitamine muul alusel (nt alusetu rikastumine) aegunud. W apellatsioonkaebus
45.W esitas 03.07.2017 apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu 01.06.2017 otsuse osas, milles pärast kohtuotsuse jõustumist tühistatakse Harju Maakohtu hagi tagamise 13.01.2015 määrus ja sellega seatud hagi tagamise abinõu.
46.Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks ta otsustas hagi tagamise abinõu tühistada kohe pärast kohtuotsuse jõustumist. Sellise otsusega on maakohus kõrvale kaldunud oma 13.01.2015 määruse resolutsioonist ja sisust. Kostja kinnistule seati kohtulik hüpoteek, et tagada kohtuotsuse täitmise võimalikkus. 13.01.2015.määruses leidis maakohus õigesti, et ilma hagi tagamata võib lahendi täitmine osutuda võimatuks. Tühistades hagi tagamise abinõu pärast kohtuotsuse jõustumist, on maakohus läinud vastuollu oma varasema seisukohaga. Maakohus eksis kohtuliku hüpoteegi seadmise
9(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936 eesmärgi vastu, kuivõrd abinõu tühistamisega pärast kohtulahendi jõustumist ei ole võimalik tagada kohtuotsuse täitmist.
47.Maakohus sidus eelnevalt hagi tagamise kohtuotsuse täitmise, mitte jõustumisega. Kui Harju Maakohtu 01.06.2017 otsuse resolutsiooni p 7 jõustub, tekib olukord, kus TsMS § 388 lg 6 alusel hageja kasuks seatud nõude omandab kostja ja tema taotlusel kustutatakse hüpoteek kinnistusraamatust. Pärast kohtuotsuse jõustumist ei ole hagejal seega võimalik kohtuotsust täita hageja kinnisasja arvel. Vastused apellatsioonkaebustele
48.Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta kaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
49.Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ja tutvunud apellatsioonkaebustega ning tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistamisele osas, milles maakohus tühistas 13.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.
50.Esmalt lahendab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse, milles vaidlustati hagi rahuldamine.
51.Kolleegium leiab, et hagi rahuldamise kohta tehtud maakohtu otsus on õige ja kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamise kohta ja järgib neid, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsuses maakohtu otsuse põhjendusi ei korrata.
52.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellandid maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Järgnevalt vastab kolleegium kostja apellatsioonkaebuse väidetele.
53.Pooled ei vaielnud, et hageja poolt on kostjale üle kantud 22.11.2009 99 000 eurot ja 10.01.2010 99 000 eurot ja C (C) kandis kostjale üle 22.06.2010 100 000 eurot ja 18.11.2010 128 000 eurot. Samuti ei ole vaidlust, et kostja on tagastanud B S.A-le 130 000 eurot ja 45 000 eurot C-le. Vaidlus oli selle üle, kas hageja ja kostja vahel olid sõlmitud laenulepingud või täitis hageja B S.A või YY ja XX käsundit raha kostjale ülekandmiseks. Kostja nõustus, et tal on laenulepingust tulenev kohustus 171 000 euro tagastamiseks, kuid laen ei kuulunud tagastamisele hagejale. Kostja väidete kohaselt ei ole ta kunagi hagejaga laenulepinguid sõlminud ja hageja ja C on B S.A-lt saadud käsundi alusel raha kostjale üle kandnud.
10(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
54.Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti tõendeid hinnates tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud laenulepingud. Kuna laenulepingud ei olnud sõlmitud kirjalikult, siis tuli lepingute olemasolu ja laenu tagastamise tähtaeg tuvastada teiste kohtule esitatud tõendite järgi. Eeltoodud asjaolusid pidi TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja. Maakohus on tuvastanud hageja ja kostja vahel laenulepingute sõlmimise järgmiste hageja esitatud tõendite põhjal: hageja 16.04.2016 e-kiri (I kd tl 45), kus nõuti laenu tasumist, C 15.12.2010 kinnitus hageja korraldusel raha ülekandmise kohta ja XX tunnistajana antud ütlused. Kuna XX kostja laenulepingute sõlmimise aegse juhatuse liikmena oli laenulepingud sõlminud, siis oli tema ülekuulamine tunnistajana asjakohane. XX kinnitas, et hagejalt võeti laenu kinnisvarainvesteeringuteks (IV kd tl 83-85). XX ei ole tunnistajana kinnitanud, et esimene 99 000 eurot kanti hageja poolt üle kostjale käsundi täitmiseks. Pigem tulenes tunnistaja ütlusest, et ta ei mäleta lepingute täpseid asjaolusid, kuid ta kinnitas, et hageja ja kostja vahel olid laenulepingud ja laenulepingutest oli teadlik ka kostja praegune juhatuse liige YY. Kuigi kostja seaduslik esindaja YY väitis, et ta ei teadnud perioodil kuni 2014 kostja raamatupidamisest midagi ja kõik tehingud tegi XX ning dokumendid ja aruanded koostas raamatupidaja, on YY ja XX ühisvara jagamise kohtumenetluses, kus ühisvarana jagati mh kostja osa, just YY väitnud, et kostjal on laenukohustus hageja ees. Lisaks olid perioodil 2011 kuni 2013 nii YY kui ka XX kostja juhatuse liikmed, kes on alla kirjutanud aastaaruanded, kus on kohustusena näidatud hagejalt saadud laen. Kostja väide, et käesolev menetlus on korraldatud kostja juhatuse liikme YY endise abikaasa XX poolt isiklikel motiividel, on jäänud paljasõnaliseks. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et enne abielu lahutamist olid YY ja XX aktiivselt tegevad äris ja tegelesid mh ka investeerimisega, kuid kostja soovitud järeldust vaidlusaluste laenulepingute kohta kohtule esitatud tõenditest teha ei saa.
55.Kostja väitis, et B SA ja hageja ning C vahel oli sõlmitud maksekäsund. VÕS § 703 lg 1 sätestab, et maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi järgi soodustatud isik) raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta. Kostja poolt väidetud suhte olemasolu hageja ja B S.A vahel ja laenulepingu olemasolu B S.A või YY ja XX ning kostja vahel pidi tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi kostja. Kostja ei ole tõendanud, et hageja või C oleks B S.A käsundi täitmiseks täitnud B S.A ja kostja vahelisest laenulepingust tulenevat B S.A kohustust laen kostjale üle kanda. Ainuüksi raha ülekandmisest B S.A arvelduskontolt hagejale ja C-le ning nende poolt raha ülekandmisest kostja arvelduskontole ei saa järeldada maksekäsundi, mille kohaselt pidi hageja või C osutama kas B S.A-le või YY-le ja XX-le raha edastamise (ülekandmise) teenust, olemasolu B S.A ja hageja või C vahel. Samuti pidi kostja tõendama oma väidet, et laenuleping oli kostja ja B S.A vahel. Kolleegiumi arvates ei ole kostja ka seda väidet tõendanud ega esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada vastava lepingu sõlmimist. Maakohtust erinevat järeldust ei anna alust teha ka see, et 130 000 eurot on kostja poolt laenu tagastusena tagastatud B S.A-le ja 45 000 eurot C-le. XX ütluste kohaselt tulenes see B S.A ja hageja vahelisest kokkuleppest. Asjaolu, et B S.A poolt hagejale ülekantud summat ei ole täies ulatuses üle kantud kostjale, ei saa järeldada, et see raha jäi käsundi täitmise tasuna hagejale. 11(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
56.Kostja on vastuses hagile ja apellatsioonkaebuses selgitanud, et B S.A on äriühing, mille kaudu XX ja YY tegid tehinguid neile kuuluva rahaga, kuid kostja ei ole väitnud ega esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et XX ja YY oleksid olnud äriühingu aktsionärid või osanikud. Vaidlust ei ole, et B S.A konto Lloyd TSB pangas kuulus äriühingule. Sellest, et konto jääk oli äriühingu lõpetamisel jagatud XX ja YY vahel ei saa järeldada, et enne kostjale laenude andmist kandsid raha hagejale ja C-le üle füüsilised isikud või nagu kostja väitis YY. Kostja 2014. a majandusaasta aruandes on märgitud, et laenukohustus 171 000 eurot on hageja asemel YY-le. Kolleegium leiab, et kostja majandusaasta aruande kanded on tehtud kostja poolt ja neist ei saa järeldada, kelle vahel oli sõlmitud laenuleping. Kuna 2014. a oli poolte vahel vaidlus laenulepingute täitmise üle, siis pärast kostja osa jäämist YY-le, kes oli ka sellest ajast juhatuse ainuke liige, sai YY muuta raamatupidamise aruandeid viisil, mida ta pidas vajalikuks.
57.Kostja on vaidlustanud maakohtu järelduse laenu tagastamise tähtaja 31.12.2012 tuvastamise osas. Kostja väitis, et vastuväite laenu tagastamise tähtaja osas esitas ta juba maakohtu menetluses. Kolleegium sellega ei nõustu. Kostja on maakohtu menetluses läbivalt vaielnud vastu laenulepingute sõlmimisele, kuid selgesõnalist vastuväidet, et laen oleks tulnud tagastada hiljem kui hageja väidetud 31.12.2012, kostja esitanud ei ole. See, et kostja majandusaasta aruannetes perioodil 2010 – 2013 on hagejale laenu tagastamise tähtajaks märgitud 2017 või 2014, ei tähenda, et laenu tagastamise tähtaeg ei võiks olla sellest erinev. Majandusaasta aruande koostamisel märkis laenu tagastamise tähtaja sinna kostja ja see võis erineda poolte vahel tegelikult kokkulepitust. XX tunnistajana antud ütluste kohaselt tuli laen tagastada 2012. aasta lõpuks (IV kd tl 83 pöördel). Sellele, et laenuks saadud raha tuli tagastada 2012. aasta lõpuks, viitab ka laenu osaline tagastamine 2012. aastal.
58.Kostja apellatsioonkaebuse väited puutuvalt hagejat esindanud CC (YC), ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Kohtule on esitatud tõendid, et nimetatud isik esindab hagejat ja kasutab mõlemat nimekuju. Maakohus on esitatud tõenditest teinud õige järelduse.
59.Eeltoodut arvestades tuleb jätta maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.
60.Järgnevalt analüüsib kolleegium hageja apellatsioonkaebust. Maakohus tühistas vaidlustatud otsusega 13.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Maakohtu otsusest ei selgu, millistel põhjendustel ja millise normi järgi on maakohus hagi tagamise tühistanud. TsMS § 386 sätestab alused hagi tagamise tühistamiseks ja ilma poole taotluseta saab kohus hagi tagamise lg 4 järgi tühistada juhul, kui hagi jääb rahuldamata. Maakohus tegi hagi rahuldava otsuse, mistõttu ei ole hagi tagamise tühistamine seadusega vastavuses. Eeltoodu tõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus 13.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tühistas. TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsioonis rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Seega tuleb kohtuotsuse resolutsiooniga jätta 13.01.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud tagama kohtuotsuse täitmist. Menetluskulude jaotus 12(13)
Tsiviilasi nr: 2-14-60936
61.Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega ja hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi jätta apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, siis nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud määrab TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.