Holm Bank AS-i hagi Olga Karina vastu võla väljamõistmiseks
Tsiviilasi Tsiviilasja
hind 7058 eurot 36 senti
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised esindajad
ja
Viru Maakohtu 15. novembri 2024. a otsus Olga Karina apellatsioonkaebus
Kirjalik menetlus nende Apellant (kostja): Olga Karina (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Andrei Matvejev Vastustaja (hageja): Holm Bank AS (registrikood 14080830), lepinguline esindaja Katrin Teller
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Olga Karina apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Viru Maakohtu 15. novembri 2024. a otsus, millega rahuldati Holm Bank AS-i hagi Olga Karina vastu.
3.Teha asjas uus otsus, millega jätta Holm Bank AS-i hagi Olga Karina vastu võla väljamõistmiseks rahuldamata.
4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Holm Bank AS-i kanda.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Holm Bank AS (hageja) esitas 29. aprillil 2024 Tartu Maakohtule hagi Olga Karina (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6900 eurot, intressi 1219 eurot 66 senti ja 29. aprilli 2024. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 82 eurot 45 senti, kokku 8202 eurot 11 senti, ja viivise tasumata põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. aprillist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. märtsil 2023 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille alusel sai kostja hagejalt laenu 6900 eurot. Laenuleping sõlmiti tagastamise tähtajaga 10. juuli 2031, lepingujärgne intressimäär oli 10,49% aastas, krediidi kulukuse määr 18,60% aastas. Kostja jättis kõik lepingu graafikujärgsed osamaksed tasumata. Kostja ei tasunud võlgnevust hageja antud täiendava tähtaja jooksul, hageja luges lepingu 5. aprillil 2024 ülesöelduks. Kui kostja ei hoidnud oma digitaalallkirja andmise vahendeid piisava hoolsusega või võimaldas teadlikult nende kasutamist kolmanda isiku poolt, vastutab ta lepingutest tulenevate rahaliste kohustuste täitmise eest. Kostja kinnitas laenutaotluse, laenulepingu ja laenusumma kolmandale isikule edasi kandmise vabatahtlikult. Hageja ei ole rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas 11. juuli 2024. a täiendatud hagis nõuete ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja nõue ümberarvestatult on 7073 eurot 72 senti, sh põhivõlg 6831 eurot ja intress 242 eurot 72 senti.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Nõude aluseks olev laenuleping on tühine, selle sõlmis kuritegelikul teel kolmas isik kostja identiteeti kasutades. Kostja ei teadnud laenulepingu sõlmimisest ega esitanud laenutaotlust. Kostja ei digiallkirjastanud laenulepingut ega laenutaotlust. Ta ei olnud laenulepingu sisust teadlik ja tema allkiri saadi pettuse teel. Kostja sai oma telefonile Smart-ID päringu ning pettur juhendas teda sisestama PIN-koodi. Kostja sisestas PIN-koodi, ilma teadliku
2
tahteavalduseta lepingu sõlmimiseks. Kuigi raha laekus kostja kontole, läks see edasi petturitele. Hageja rikkus lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja piirdus minimaalse teabe kogumisega ega nõudnud kostjalt näiteks pangakonto väljavõtte esitamist. Hageja käitus hooletult, kuna ei teinud minimaalseid kontrollitoiminguid ja ei võtnud kostjaga ühendust, et kontrollida, kas kostja tegelikult soovib laenu saada. Kui hageja töötaja oleks kostjale vähemalt helistanud ja küsinud laenu võtmise eesmärgi kohta, oleks ilmnenud, et laenu võetakse petturi jaoks. Seega oleks olnud võimalik vältida olukorda, kus kostja, kelle majanduslik toimetulek on madal, peab oma rahaga tasuma petturi saadud kasu. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega on kostjale tekitatud kahju 8202 eurot 11 senti. Kostja esitas kahjunõude tasaarvestamiseks hageja nõudega, mille tulemusena luges kostja oma võlgnevuse hageja ees lõppenuks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus tegi 18. oktoobril 2024 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6831 eurot ja sissenõutavaks muutunud intressi 227 eurot 36 senti, jättis menetluskulud kostja kanda (v.a kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 768 eurot 31 senti. Hageja nõuded kostja vastu tulenevad tarbijakrediidilepingust VÕS § 402 lg 1 mõttes. Kostja oli viivituses kolme üksteisele järgneva osamaksega (VÕS § 416 lg 1), mistõttu ütles krediidiandja 5. aprillil 2024 laenulepingu kostjaga üles. Maakohus oli seisukohal, et kostja on tarbijakrediidilepingu sõlminud. Kostja esitas 26. juuni 2023. a kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalasjas nr 23233050072. Kriminaalasi lõpetati, kuna ei olnud võimalik kindlaks teha isikut, kes kuriteo toime pani. Eelnev tähendab seda, et menetluse käigus ei ole kindlaks tehtud, kas toime on pandud kuritegu ja kes selle eest vastutab. Kostja ütlustega on tõendatud, et talle helistas tundmatu isik (mees), kes palus tal enda telefoni laadida kaughaldusprogramm AnyDesk, seda kostja tegi, sellega saadi kontroll kostja telefoni üle. WhatsAppi vahendusel kinnitas kostja tundmatu isiku soovil Smart-ID kaudu kontrollkoodiga taotluse. Kostja nimele võeti BB Finance OÜ-st, Bigbank AS-ist, Multitude Bank p.l.c, hagejalt laene ning saadud laenud kanti edasi kolmandatele isikutele. Riigikohus on selgitanud, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p-d 22-23). Maakohus ei nõustunud kostjaga, et tema PIN-koodid oleksid läinud tema valdusest välja tema süüta ja tahtevastaselt. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks üles näidanud kohast hoolsust ja tegi endast kõik oleneva, et tema PIN-koodid ei satuks kolmandate isikute käsutusse. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt on kostja enda ütlustega tõendatud, et kostja ise laadis vabatahtlikult alla kaughaldusprogrammi AnyDesk, millega saadi kontroll kostja telefoni üle, seejuures suhtles kostja tundmatute kolmandate isikutega ning kinnitas kontrollkoode. Maakohtu hinnangul ei ole kostja eelmärgitud tegevusega üles näidanud kõrgendatud hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Seega tuleb Riigikohtu seisukohta arvestades eeldada, et tahteavalduse andis isik (kostja), kellele on PIN-koodid väljastatud. 3
Vaidlustamata asjaoluna kandis hageja laenu 6831 eurot lepingus kokkulepitult kostja arvelduskontole, millega on hageja VÕS § 401 lg 1 mõistes omalt poolt kohustuse täitnud. See, et kostja ei allkirjastanud väidetavalt laenutaotlust ja et kostja ei olnud laenu lõppsaajaks, ei välista kostja lepingujärgset vastutust, laenuleping on sõlmitud ja kostja on laenu kätte saanud. Maakohus oli seisukohal, et hageja on laenulepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 6). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse rikkumise korral saab nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p-d 44–45; 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25; 15.01.2007, 3-2-1-89-06, p 16). Kostja koormiseks oli kahjunõude osas välja tuua ja tõendada enda nõude aluseks olevad asjaolud. Kostja seda ei teinud ja seetõttu ei ole kostja tasaarvestuse avaldus põhjendatud. Hageja esitas kohtule nõuete ümberarvestuse juhuks, kui kohus peaks leidma, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. 11. juuli 2024. a täiendatud hagiavalduse kohaselt on ümberarvestuse tulemusena hageja kogunõude suuruseks 7073 eurot 72 senti, sh põhivõlgnevus 6831 eurot ja intressivõlgnevus 242 eurot 72 senti. Hageja palus välja mõista intressi perioodi 2. märts 2024 kuni 4. aprill 2024 eest, s.o lepingu sõlmimise päevast kuni lepingu ülesütlemiseni. Samas põhineb hagis toodud tabeli järgi intressinõue perioodi eest 10. juuni 2023 kuni 10. aprill 2024. Asjas on tõendatud, et kostja sai hagejalt laenusumma 6831 eurot, kostja ei ole seda tagastanud. Kooskõlas VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 ja § 108 lg 1 on hageja põhinõue 6831 eurot põhjendatud. Leping on 5. aprillil 2024 üles öeldud. Lähtudes intressiperioodist 10. juuni 2023 kuni 4. aprill 2024 ning kasutades intressikalkulaatorit (intressikalkulaator.ee), on seadusjärgne intress põhinõudelt 6831 eurolt vastava perioodi osas 227 eurot 36 senti. Seega jätis maakohus hageja intressinõude 15 eurot 36 senti rahuldamata (242,72-227,36=15,36 eurot).
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas, jättis hageja menetluskulud kostja kanda ja mõistis need kostjalt hageja kasuks välja. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on hinnanud valesti tõendeid ja eksinud õiguse kohaldamisel, analüüsides lepingu kehtivust ning selle sõlmimise asjaolusid. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt kostja edastas PIN-koodid kuritegelike isikute mõju all, kuid ei olnud olukorras, kus ID-kaart ja PIN-koodid lahkusid tema valdusest tahtevastaselt ja süüta, on põhjendamata. On üldteada, et nn „telefonikelmuste“ puhul kasutatakse ohvri mõjutamiseks keerukaid psühholoogilisi meetodeid, mille eesmärk on saavutada ohvri tahte vastane tegevus. Tõendatud on, et kostja tegutses kurjategijate otsese surve ja pettuse mõjul. Seega ei olnud PIN-koodide edastamine vabatahtlik ega tingitud kostja hooletusest, vaid oli tema tahte vastane.
4
Riigikohtu 16. detsembri 2019. a lahendi tsiviilasjas nr 2-16-124450 p-des 22–23 on märgitud, et kui vara või ligipääsuandmed lähevad isiku valdusest välja tema tahtevastaselt ja süüta, ei saa vastutust isikule omistada. Maakohus oleks pidanud hindama, kas kostja tegevus oli tingitud tema tahtest või kuritegelikust survest. Maakohus on eksinud hoolsuskohustuse tõlgendamisel, asudes seisukohale, et täiskasvanud isikul on alati kõrgendatud hoolsuskohustus oma ID-kaardi ja PIN-koodide säilitamisel ning kostja pidi mõistma, et kuritegelike isikute kontodele raha kandmine oli kahtlane tegevus. Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et süü hindamisel tuleb arvestada objektiivseid asjaolusid ja isiku olukorda tervikuna. Kostjal ei olnud mõistlikku alust eeldada, et temalt pettuse teel välja petetud PIN-koodide kasutamine oli võimalik. Seega ei saa tema tegevust pidada hooletuks. Vaatamata meedias sageli avaldatud hoiatustele telefonikelmuste kohta, suureneb selliste kuritegude arv Eestis aastast aastasse. See näitab, et isegi piisava informeerituse korral ei pruugi inimesed olla suutelised end selliste keerukate petuskeemide eest kaitsma. Õiguslikult tähendab isiku tahe teadlikku ja eesmärgipärast soovi saavutada kindel õiguslik tulemus, mis väljendub tahteavalduses. Kostja tegevus telefonikelmuse ohvrina ei olnud teadlik ega eesmärgipärane, vaid tema tahte vastane. Kriminaaltoimiku materjalid näitavad, et kostja oli laenu vormistamise ning sellest saadud raha ülekandmise protsessi vältel petturite mõju all. Kostja esitatud vastuväidete ja tõendite alusel saab järeldada, et volituse andmine on tühine TsÜS § 94 lg 1 kohaselt, kuna see on antud pettuse tõttu. Vastavalt nimetatud sättele ei loo tühise volituse alusel tehtud tehingud esindatavale õiguslikke tagajärgi. Samuti on tõenditest ilmne, et kostjal puudus tegelik tahe laenulepingu sõlmimiseks raha saamise eesmärgil. Kostja tegutses eeldusel, et ta on kaasatud politseioperatsiooni, mis ilmselgelt ei vasta tegelikule olukorrale. Sellised asjaolud vastavad TsÜS § 92 lg-te 1 ja 2 nõuetele, mille kohaselt on tehing tühine, kui see on tehtud olulise eksimuse tõttu. Seega tegemist on tühise volituse alusel tehtud tehinguga või alternatiivselt tühise põhi(laenu)tehinguga. Kostja ei ole kohustatud tagastama tühise tehingu alusel saadut. Hageja ei nõudnud kostja kontole ülekantud raha tagastamist alusetu rikastumise sätete alusel. Nõude esitamiseks puudub õiguslik alus, kuna VÕS § 1028 lg 1 defineerib alusetu rikastamist kui saaja poolt üleandjalt millegi saamist olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Kostja ei ole saanud tehingust midagi, mis on tõendatud kriminaalasja materjalidega. Kõik lepingust saadu läks petturitele, saadu ei laekunud kostja omandisse. Vastutustundliku laenamise põhimõtte hulka kuulub ka laenusaaja valmisoleku laenu saamiseks sisuline kontroll. Kostja sai aru, et tegemist on pettusega, kui ta pöördus AS-i Swedbank poole petturite sunnil krüptorahas ülekande tegemise eesmärgil. Pettus lõpetati sellega, et AS-i Swedbank esindaja juhtis kostja tähelepanu, et tegemist on tavapärasest raamest väljuva tehinguga, ja hakkas selgitama välja kostja tegelikku tahet. Kostja viitas sellele, et juhul, kui laenu vormistamisel oleks hageja helistanud kostjale ja vähemalt küsinud, kas kostja tõepoolest vajab laenu ja tahab laenu saada, ei oleks käesoleva hagi aluseks olev olukord tekkinud. Eestis on tekkinud paradoksaalne olukord, kus pangad annavad digitaalselt allkirjastatud laenutaotluste alusel laene, kuid hiljem selgub, et laenutaotlused olid esitatud ja laenulepingud sõlmitud pettuse teel. Pangad saaksid olukorra vältimiseks rakendada tugevamaid kontrollimeetmeid, näiteks minimaalselt helistada laenusaajale ja välja selgitada laenu saamise eesmärgi ning asjaolud.
5
Hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja selle rikkumine tõi kaasa kostja võlgnevuse hageja ees. Kostja kahju oli piisavalt selgitatud ja tõendatud. Laenusumma laekus formaalselt kostja kontole, kuid see kanti kohe edasi petturile (petturitele). Kostjale on tekkinud kahju kogu hageja nõude summas, mis on tasaarvestatav täies ulatuses hageja nõudega.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohus on hinnanud tõendeid õigesti ja kohaldanud õigust asjakohaselt. Kostja ise sisestas PIN-koodid ja kinnitas tehingud, mis viitab tema kontrollile ja osalusele tehingute tegemisel. Pank tuvastab isikusamasuse kliendi poolt esitatud andmete alusel ning kontrollib seda teavet. Isikusamasuse tuvastamine toimub iseteeninduskeskkonda sisselogimisel kahe erineva allika tuvastusmeetodil kaugtuvastusena. Esimene on isiku digitaalse isikutuvastusvahendiga teostatud tugeva autentimise käigus saadud teave (nimi ja isikukood) ning selle teostamist tõendav kontrolljälg (ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID PIN1 ja PIN 2 kasutus) ja teine isikuga vahetult seotud andmete kontroll rahvastikuregistri vm samaväärse registri kaudu. Pank kasutas kliendi isikusamasuse tuvastamiseks tema digitaalset isikutunnistust. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud sertifikaatide kasutustingimuste järgi oli klient kohustatud kaitsma oma PIN-koode parimal võimalikul viisil. Riigikohus on kinnitanud, et isikul on kõrgendatud hoolsuskohustus oma e-identiteedi turvalisuse tagamisel (vt nt RKTKo 27.11.2012, 3-2-1136-12). Kuigi petturid kasutavad keerukaid skeeme, ei vabasta see isikut tema hoolsuskohustusest. Pank on kandnud laenusumma kostja arvelduskontole ning kostja on selle ise vabatahtlikult edasi kandnud. Isikutuvastuse vahendi ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Digitaalallkirja andmise vahendite hoidmisel on seega kõrge hoolsuskohustus. Politsei- ja Piirivalveameti kirjadest tulenevalt tekkis maakohtule ja pangale veendumus, et kostja kinnitas laenutaotluse, laenulepingu ja laenusumma kolmandale isikule edasi kandmise vabatahtlikult. PIN-koodide sisestamine ja tehingu kinnitamine eeldab aktiivset tegutsemist, klient avaldab oma tahet. Riigikohtu praktika (nt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450) ei erista erinevaid pettuse vorme, vaid analüüsib, kas isik andis oma tahteavalduse teadlikult või mitte. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on tehing tühine, kui see on tehtud olulise eksimuse tõttu, praktikas hinnatakse, kas eksimus oli selline, mis tegi tehingu olemuse arusaamatuks. Kliendil oli võimalus tehingu sisu kontrollida. Kui klient uskus, et ta osaleb politseioperatsioonis, tekib küsimus, kas selline eksimus on õiguslikult oluline. Volituse tühisus (TsÜS § 94 lg 1) tähendab, et tehing ei loo esindatavale õiguslikke tagajärgi, kuid volitus eeldab, et keegi teine teeb tehingu volitatava asemel. Praegu kostja ise sisestas oma PIN-koodid ja kinnitas tehingu, mistõttu ei saa rääkida volituse andmisest ja selle tühisusest. Eksimus on oluline, kui see puudutab tehingu olemust, mitte subjektiivset arusaama kõrvalistest asjaoludest (TsÜS § 92 lg-d 1 ja 2). Praktikas loetakse eksimus oluliseks juhul, kui isik ei saanud aru, mis tehingut ta teeb. Kostja allkirjastas digitaalselt lepingu ja tegi ülekandeid teadlikult. TsÜS § 92 ja § 94 järgi tühise tehingu korral kehtib üldreegel, et pooled peavad tagastama tehingu alusel saadu (TsÜS § 83 lg 1). Laenuraha kanti esmalt kostja kontole, seega oli ta ajutiselt selle raha omanik ning vastutab selle eest. Kuidas kostja rahaga edasi toimetas, on kostja enda risk. Kostja viitab VÕS § 1028 lg-le 1, mille järgi alusetu rikastumine tähendab
6
saaja poolt millegi saamist olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Raha kanti kostja kontole, seega toimus alusetu rikastumine. VÕS § 1032 lg 1 järgi peab saaja tagastama alusetult saadud asja või hüvitama selle väärtuse. Pank andis laenu kostjale, mitte petturitele. Kui kohus tuvastab, et laenuleping on tühine, siis peaks kostja saadu tagastama TsÜS § 83 lg 1 järgi. Kui laenuleping ei ole tühine, siis tasaarvestamise alused puuduvad. Pank ei rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, lepingu sõlmimisel kontrolliti laenusaaja majanduslikku olukorda. Kahju ei ole põhjustanud panga tegevus, vaid kolmandate isikute toimepandud pettus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.
7.Hageja esitas kostja vastu raha saamise nõude tuginedes sellele, et hageja ja kostja vahel on
2.märtsil 2023 sõlmitud laenuleping. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti hageja nõude rahuldanud. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et tema andmeid (isikusamasuse tuvastamiseks) on kasutatud hagejale krediiditaotluse esitamiseks (dtl 22). Taotluses on mh märgitud hageja igakuine sissetulek ja pangakonto number. Taotluse saamise järel tegi hageja päringud maksehäireregistritesse Creditinfo Eesti AS ja Krediidiregister (dtl 30) ning kontrollis talle sisestatud sissetulekute andmeid ja kostja töösuhte kestvust Maksu- ja Tolliametile tehtud päringuga (dtl 31). Samal päeval on tehtud ka hageja otsus krediiti anda. Raha kanti üle kostja kontole (dtl 37).
8.Kostja leiab vastuväitena hageja nõudele, et ta ei ole lepingut hagejaga sõlminud. Kostjalt ja tema abikaasalt on pettuse teel saadud andmed erinevate tehingute tegemiseks ning kostja ei ole teinud hagejale tahteavaldust vaidlusaluse laenulepingu sõlmimiseks. Maakohus rahuldas kostja tõendi kogumise taotluse ja nõudis välja Politsei- ja Piirivalveametilt kriminaalasja nr 23233050072 toimiku (dtl 112 jj, tõlge dtl 227jj). Kriminaalasjas olevate dokumentide hulgas on kostja ja tema abikaasa ülekuulamise protokoll koos lisadega, hageja ja tema abikaasa Swedbank AS-i pangakonto väljavõte. Kriminaalasja materjalide juures oleva kostja ja kostja abikaasa ütluste kohaselt (tõlge dtl 227 jj) võeti nendega ühendust erinevate isikute poolt erinevatel ettekäänetel, kuid sarnase sisuga: väidetavalt on kostja ja tema abikaasa andmetele või kontole võõrastel isikutel juurdepääs. Kostjale helistati enne hagejaga laenulepingu sõlmimist, kostja abikaasale 6. märtsil 2023. Ringkonnakohus leiab kostja ja tema abikaasa antud ütlusi hinnates, et puudub alus kahelda nende tõepärasuses. Väidetavate kõnede sisu oli piisavalt veenev ja usutav, kõned tehti erinevate isikute poolt. Üks helistajatest tutvustas ennast kui uurija. Ühiskonnas on laialt levinud teave selle kohta, et petturid kasutavad võõraid kontosid tehingute tegemiseks või et e-maili kontot kasutatakse kuritegelikel eesmärkidel. Kostja ja tema abikaasaga võeti ühendust väidetavalt just pettuse ennetamise ja isikute tabamise eesmärgil. Erinevad telefonikõned, millest üks oli tehtud väidetava politseiuurija poolt olid kriminaalasjas antud ütluste kohaselt veenvad. Kui kostja võttis Tallinnas pangakontorist raha välja, sai kostja abikaasa panga töötajaga vestlusest aru, et tegemist ei ole panga poolse tegevusega. Kostja abikaasa ei kandnud enam juba välja võetud 6000 eurot krüpto rahakotti, 7
vaid tagastas raha Coop Panka. Kostja abikaasa ütluste kohaselt oli eelnevalt petetud ka kostjat, ka kostjale oli väidetav uurija saatnud oma tunnistuse koopia läbi WhatsAppi. Petturid ei varastanud kostja ja tema abikaasa raha. Kostja esitas ka kostja ja tundmatu isiku vahelise WhatsAppi kirjavahetuse (tõlge dtl 228), mille kohaselt anti kostjale juhised rahaga toimingute tegemiseks ning nimetati korduvalt koostööd uurijaga. Kostja selgitas oma ütlustes, et ta sai väidetava panga töötaja kõnest aru nii, et tema nimele on võetud laenud ja ta saab laenud kustutada, kui kannab selle üle Ukrainasse. Kostja selgitas asjaolusid kuidas ta ülekanded tegi, nimetas nimed ja põhjenduse, mida ta kirjutas ülekande selgitusse. Lisaks palusid petturid kostjal osta krüptoraha ja kanda see krüptorahakotile. Kostja ütluste kohaselt võeti tema nimel ka laene nii, et laenusummat ei kantud üle tema kontole, vaid võõrastele isikutele. Nii väidetav kostja abikaasale Swedbanki turvateenistusest helistanud isik kui ka kostjale ennast Google töötajana tutvustanu tegid ettepaneku petturite peatamiseks paigaldada arvutitesse ja telefoni AnyDesk programm. Helistajad palusid osaleda kostjal ja kostja abikaasal erioperatsioonis, millega pettur kinni pidada. Helistati korduvalt ja paluti PIN-koode kinnitada. Ringkonnakohus leiab, et kostja on menetluses tõendanud, et temalt on tehingu tegemiseks vajalikud isikusamasust tõestavad koodid (kostja nimetatud PIN-koodid) saadud pettuse teel.
9.Iseenesest on õige hageja väide, et isikutunnistuse ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Praeguses asjas on aga tõendamist leidnud, et kostja sisestas PIN-koodid teisele isikule eesmärgiga hoida ära kuritegelikku tegevust, seega ei ole kostja ise teinud tahteavaldust tehingu tegemiseks hagejaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei tule praegusel juhul laenulepingu sõlmimisele kohaldamisele ka esindusõiguse sätted. Riigikohus on asunud seisukohale, et esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti kasutades (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22 jj). Andes vabatahtlikult talle väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule üle, peab isik möönma, et kolmas isik võib nende vahendite abil ID-kaardi omajana esinedes viimase asemel tahteavaldusi anda, mille puhul tehingu teisel poolel puudub mõistlik alus kahelda selles, et tahteavalduse tegi ID-kaardi omaja. Ringkonnakohus tuvastas, et kostjalt on tema digitaalallkirja andmise vahendid saadud pettuse teel, seega ei ole põhjendatud praegusel juhul lugeda laenuleping hageja ja kostja vahel sõlmituks esindaja vahendusel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult viidanud Riigikohtu 12. juuni 2024. a lahendile tsiviilasjas nr 2-23-11584, mille p-i 11 järgi juhul, kui hagejalt peteti Smart-ID koodid välja, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks koodid andnud kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Seetõttu ei saa rääkida ka sellest, et hagejal olnuks tahe koodide edastamisega anda tehingute tegemiseks volitus (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p-d 23 ja 24; RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-135-16, p 16). Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kostja on hagejaga tarbijakrediidilepingu (2. märtsi 2023. a laenuleping nr XXXXXXXXXXXX).
sõlminud
Maakohus leidis, et kuna saab tõendatuks lugeda, et kostja ise laadis vabatahtlikult alla kaughaldusprogrammi AnyDesk, millega saadi kontroll kostja telefoni üle, seejuures suhtles 8
kostja tundmatute kolmandate isikutega ning kinnitas kontrollkoode, ei teinud kostja endast olenevat ja ei ole eelmärgitud tegevusega üles näidanud kõrgendatud hoolsust, et tema andmed ja paroolid ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on laadinud alla arvutiprogrammi ja sisestanud PIN-koodid tema suhtes kasutatud pettuse tõttu. Olukorras, kus kostja tahteavaldused või tegevus (arvutiprogrammi laadimine) on tehtud pettuse tagajärjel ei ole põhjendatud digitaalallkirja andmiseks saadud vahendite kasutamisele kohaldada esindusõiguse sätteid. Kostja ei pidanud arvestama sellega, et tema PIN-koode kasutatakse muul eesmärgil. Kriminaalasi lõpetati, kuna menetluses ei ole kindlaks tehtud isikut, kes on kuriteo toime pannud, ning ei ole võimelik koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas.
10.Kostja on tõendanud, et tema kontole laekunud raha on ta pettuse toime pannud isikutele üle kandnud, seega ei ole kostja rikastunud. Hageja ei ole menetluses tuginenud sellele, et tema nõue põhineb kostja deliktilisel käitumisel hageja suhtes. Sellele ei viita ka ükski menetluses esile toodud asjaolu.
11.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25). (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.