Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
24.11.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-15514
Tsiviilasi
OÜ Rest Art Group hagi OÜ EfTEN SPV7 vastu kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 17.06.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ EfTEN SPV7 apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
109 328.90 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja OÜ Rest Art Group (registrikood 10921913), lepinguline esindaja v/adv Paul Keres ja v/adv abi Artur Sanglepp Kostja/apellant OÜ EfTEN SPV7 (registrikood 12307838), lepinguline esindaja v/adv Andreas Veeret
Kohtuistungi toimumise aeg
01.11.2017
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 17.06.2016 otsus tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta hageja kanda.
5.Määrata kindlaks kostja menetluskulude põhjendatud ja vajalikuks suuruseks kõigis kohtuastmetes kokku 13 267.17 eurot ja mõista nimetatud rahasumma OÜ-lt Rest Art Group välja OÜ EfTEN SPV7 kasuks.
6.Kohustada OÜ Rest Art Group tasuma väljamõistetud menetluskulude hüvitiselt 13 267.17 eurolt OÜ-le EfTEN SPV7 viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
7.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.16.10.2015 esitas hageja maakohtule hagi kostjalt 101 621.24 euro suuruse kahjuhüvitise koos viivisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 järgses määras väljamõistmiseks. Lisaks esitas hageja hagi viivisenõude tsiviilasjas nr 2-13-21939 välja mõistetud kahjuhüvitiselt.
2.Hageja üürnikuna ja OÜ Combinent üürileandjana sõlmisid 28.04.2010 üürilepingud, millega üürileqndja andis ja üürnik võttis üürile poe- ja laoruumid. Üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja kohustused läksid 01.07.2012 üle kostjale. Kostja ütles lepingud üles 06.09.2012. 07.09.2012 võttis kostja pandiõiguse teostamise ettekäändel oma valdusesse üüriruumid koos seal asunud hagejale ja tema koostööpartneritele kuulunud asjadega (kaubaga) ning müüs tervikvarana enampakkumise nurjumise järel 18.10.2012 OÜ-le Survisor. Tsiviilasjas nr 2-13-21939 jõustunud lahendiga mõisteti kostjalt hageja kasuks välja temale kuulunud kauba osas omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju 97 441.87 eurot asjade väärtuse hüvitamiseks. Sama otsusega jäi rahuldamata hageja nõue tema valduses olnud teistele isikutele kuulunud kauba väärtuse hüvitamiseks. Nimetatud isikud (Donum OÜ, Baila Games OÜ, OÜ Deco De ja Joy Grupp OÜ) loovutasid peale kohtumenetlust nõudeõiguse kostja vastu hagejale, mistõttu nõuab hageja käesolevas asjas kostjalt kahju hüvitamist samadel alustel kui tsiviilasjas nr 2-13-21939 üüritud ruumidest äravõetud teistele isikutele kuulunud esemete osas. Viidatdu tsiviilasjas on tuvastatud, et kostja võttis ära ja võõrandas Donum OÜ ja Joy Grupp OÜ sisustuskaupu 46 727.51 euro eest, OÜ Deco De kaupu 30 930.73 euro eest ning Donum OÜ ja Baila Games OÜ kaupu 23 963 euro eest. Hageja tugines nõude alusena VÕS §-le 1043, § 1045 lõike 1 punktile 5 ja §-le 1050. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata, sest hageja nõue on aegunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lõike 1 järgi hiljemalt 01.10.2015, hagiavaldus esitati 16.10.2015.
4.Tõendamata on hagi aluseks olevate asjade kuulumine nõude loovutanud isikutele. Samuti see, et pandiõiguse teostamisel pidas kostja kinni nimelt nõude aluseks olevad esemed. Tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud kohtuotsus ei ole siduv. Isegi kui oleks, tuleks kahjunõuet vähendada vähemalt 12 690.63 euro võrra, kuna ringkonnakohus leidis selles
asjas, et 12 133.49 euro ulatuses ei asunud hageja väidetud kaubad pandiõiguse teostamise hetkel üüripinnal, vaid tarniti hagejale hiljem.
5.Kuna asjad läksid hageja otsesest valdusest välja ebaseaduslikult, ei saanud OÜ Survisor 18.10.2012 müügilepinguga omandiõigust asjaõigusseaduse (AÕS) § 95 lõike 3 teise lause alusel. Seega ei jäänud omanikud asjade omandist ilma ega ei saa kahjunõuet esitada. Alates 29.05.2013 on kaup uuesti kostja otseses valduses ja hagejal on võimalik saada asjad tagasi. Seega on kahjunõue VÕS § 115 lõigete 2 ja 3 kohaselt välistatud. Kostja on korduvalt asju pakkunud, kuid hageja on vastuvõtmisest keeldunud.
6.Isegi kui kahjunõue oleks põhjendatud, tuleks seda vähendada nullini, arvestades, et väidetav kahju oli asjade vastuvõtmisega välditav. Esimese astme kohtu otsus
7.17.06.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi hagi osaliselt ja mõistis kostjalt välja kahjuhüvitise 101 183.62 eurot, viivise 5467.38 eurot ja edasiulatuva viivise VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates 18.06.2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kohus jättis rahuldamata viivisenõude tsiviilasjas nr 2-13-21939 väljamõistetud kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest. Menetluskuludest jättis kohus 98% kostja ja 2% hageja kanda ja määras kindlaks hüvitamsiele kuuluva menetlsukulude rahalise suuruse.
8.Menetlus 437.62 euro suuruse nõude osas on lõpetatud, sest hageja võttis omaks, et Baila Games OÜ saatelehtedel märgitud kaubad tarniti mujale ja omandiõiguse rikkumine selles osas on välistatud.
9.Hageja nõue ei ole aegunud, sest kahju hüvitamise nõue tuleneb omandiõiguse rikkumisest. Rikkumise ajaks oli 18.10.2012, kui kostja müüs kaubad kolmandale isikule. Hagi on esitatud enne kolme aasta möödumist.
10.Hageja koostööpartneritel on kahju tekkinud, sest nad jäid ilma asjade omandist. Kostja sõlmis 18.10.2012 OÜ-ga Survisor müügilepingu, mille punktis 1 leppisid pooled kokku üüripinnal asunud tervikvara müügis, ja punktis 3 kinnitasid, et asjade valdus on enne lepingu sõlmimist ostjale üle antud. Kuna omandiõigus kaotati, ei ole asjakohane väide, et hageja peaks esmajoones nõudma asjade väljaandmist. Hageja ei pidanud andma kostjale kahju hüvitamise eeldusena täiendavat tähtaega asjade väljaandmiseks ning ei ole vaja analüüsida, kas hageja on kaotanud huvi kaupade tagastamise vastu. Kuna hageja tegi endast oleneva selleks, et asjad enne võõrandamist tagasi saada ja sellega kahju tekkimist vältida, ei tule kahjuhüvitise vähendamine kõne alla.
11.Hageja tõendas omandiõiguse rikkumise, st et kaubad, mille omandiõiguse kaotamise eest hüvitist nõutakse, olid pandiõiguse teostamise ajal üüripinnal. Tsiviilasja nr 2-1321939 otsuses loeti pandiõiguse teostamise ajal kaupluses olnud asjade koosseis ja laoseis tõendatuks ning hageja nõue koostööpartneritele kuulunud kaupade müügist saamata jäänud tulu osas rahuldati. Seega tuvastas kohus üüripinnal olnud asjade koosseisu ja nende väärtuse. Tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud kohtulahend on käesolevas asjas dokumentaalseks tõendiks. Lisaks on hageja esitanud kaupade omandamise tõendamiseks arved ja maksekorraldused, mis haakuvad varem esitatud saatelehtede ja laoseisu aruande väljatrükkidega. Tõendid on usaldusväärsed ning hagejal ei ole võimalik teistsuguste tõenditega üüripinnal olnud asjade koosseisu ega laoseisu tõendada. Varasemas menetluses ei vaidlustanud kostja asjade koosseisu. Iga kaubaartikli juures on viidatud arve numbrile ja tasumise kuupäevale ning märgitud andmed sisseostmise kohta. Kauba
eest tasumine on tõendatud panga väljavõtetega. Tõendeid kogumis hinnates ei saa asuda teisele seisukohale kui varasemas menetluses.
12.Asjade väärtuse tuvastamisel on põhjendatud lähtuda väärtuse kohta esitatud hageja tõenditest. Asjade väärtust kajastab laoseisu aruanne. Kostja esitatud ValueExpert OÜ tõend asjade väärtuse kohta 04.06.2014 seisuga ei ole oluline. Hageja ei nõua hüvitist asjade eest, mis ei olnud pandiõiguse teostamise ajal üüritud ruumides. Hageja nõudest tuleb rahuldada 101 183.62 eurot, lisaks tuleb välja mõista VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras viivis alates hagi esitamisest. Kostja õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Asjade kaotsiminekuga on tekkinud otsene varaline kahju. Kostja ei tõendanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ega süü puudumist ja seega vastutab tekkinud kahju eest. Apellatsioonkaebus
13.18.07.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi tühistatud osas lahendamiseks tagasi maakohtule.
14.Maakohus võttis põhjendamatult asja materjalide juurde hageja hilinenult esitatud tõendid. Kohus andis hagejale omandiõiguse tõendamiseks tähtaja kuni 08.12.2015, mida pikendas kuni 18.12.2015. OÜ Deco De omandiõiguse tõendamiseks esitas hageja tõendid alles 13.05.2016. Kostja esitas viimasel kohtuistungil 26.05.2016 vastuväite tõendite hilinenult esitamisele, kuid maakohus võttis tõendid vastu, märkides, et kostjal on võimalik võtta nende osas seisukoht istungil. Maakohus tugines otsuse tegemisel 13.05.2016 esitatud tõenditele.
15.Kohus leidis vääralt, et hagi ei ole aegunud. Kaevatav otsus on vastuoluline, kuna ühelt poolt märgib kohus, et aegumise seisukohalt on oluline omandiõiguse rikkumise ajahetk 18.10.2012, samas leiab kohus, et omandiõiguse rikkumine kostja poolt seisnes pandiõiguse lubamatus teostamises ja asjade müümises ning kahju suurus tuleb kindlaks teha asjade kinnipidamise seisuga. Seega leiab kohus ka ise, et kostja rikkus hageja koostööpartnerite omandiõigust juba pandiõiguse lubamatu teostamisega.
16.Kohus jagas valesti tõendamiskoormuse. Deliktinõude puhul peab hageja tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel. Kostjal on õigus tugineda tõendamatuse vastuväitele ja ta ei pea tõendama, et vaidlusalused asjad kuulusid koostööpartnerite asemel kolmandatele isikutele või et asjad ei asunud 07.09.2012 seisuga üüripinnal. Hageja ei ole isegi selgitanud, milliste konkreetsete asjade eest ta kahjuhüvitist nõuab, vaid lähtub nõude esitamisel üksnes abstraktsest varakogumist.
17.Kohus leidis vääralt, et hageja koostööpartnerite omandiõigus on tõendatud. Samuti jättis kohus käsitlemata kostja väited, et hageja esitatud arved, saatelehed ja maksekorraldused ei tõenda omandiõigust. Kohtu järeldused on lakoonilised ja põhjendamata. Otsusest ei nähtu, milline konkreetne arve, saateleht ja maksekorraldus tõendab koostööpartneri omandiõigust millisele konkreetsele asjale ja millise konkreetse laoseisu aruande väljatrükiga vastav arve ja maksekorraldus ühtivad. Kohus viitab üldsõnaliselt mitmesajaleheküljelistele saatelehtedele ja arvetele, sidumata neil kajastatud asju hageja nõudega.
18.Hageja ei tõendanud, et asjad asusid pandiõiguse teostamise hetkel üüripinnal. Kohus leidis vääralt, et kostja võttis tsiviilasjas nr 2-13-21939 asjade koosseisu omaks. Kostja
vaidles nõudele vastu täies ulatuses. Kohus mõistis kahjuhüvitise välja varakogumi eest, kuid ei tuvastanud konkreetseid asju, mille eest kostja on kohustatud kahju hüvitama. Asjaõigused saavad tekkida ainult kindlaksmääratud üksikute õigusobjektide suhtes ja deliktiõigus kaitseb konkreetset õigushüve. Hageja on tõenditena esitanud allkirjastamata arveid ja saatelehti, kuid ei ole selgitanud, millised konkreetsed asjad asusid pandiõiguse teostamise hetkel üüripinnal. Maakohus tugines ebaõigesti laoseisu aruandele, kuna see kajastab asjade koosseisu mitte 07.09.2012, vaid hilisema aja seisuga.
19.Hageja ei tõendanud väidetava kahju suurust. Hageja esitas asjade väärtuse kohta üksnes enda koostatud tabelid, nimekirjad ja aktid, kuhu sisestas ise asjade väidetava väärtuse. Selliselt ei ole väärtuse kujunemine kontrollitav. Aktid võivad olla käsitatavad poole kirjaliku seletusena, mis ei ole tõendiks. Kostja esitas väärtuse tõendamiseks OÜ ValueExpert hinnangu, mille usaldusväärsuses kohus põhjendamatult kahtles. OÜ ValueExpert hindas asjade väärtust vahetu visuaalse ülevaatuse käigus ja eksperdi hinnang 12 284.17 eurot (käibemaksuta) on loogiline, arvestades, et valdavas osas on tegemist nn pudikaubaga (võtmehoidjad, joogikõrred, mängukaardid, täringud jms). Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta, et 18.10.2012 müügilepingus kokkulepitud asjade müügihind 12 500 eurot kinnitab hinnangu paikapidavust. Hageja ei esitanud maakohtu menetluses tõendeid uute samaväärsete asjade soetamise kulude kohta. Otsusest ei nähtu põhjendusi, millistele tõenditele tuginedes leidis kohus, et uute samaväärsete asjade soetamise kulu on kokku 101 183.62 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb VÕS § 132 lõike 1 kohaldamisel määrata hüvitatav kahju kindlaks võimalikult kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
20.Koostööpartnerid ei jäänud 18.10.2012 müügilepingu tulemusena väidetavast omandiõigusest ilma. Kuna asjad läksid hageja valdusest välja tema tahte vastaselt, ei saanud OÜ Survisor heauskselt asju omandada (AÕS § 95 lõige 3). OÜ Survisor ei olnud heauskne, kuna teadis hageja nõudest. Igal juhul taastus koostööpartnerite omandiõigus nende tagasiostmisega kostja poolt 29.05.2013. Asjad on kostja valduses ja kostja on neid hagejale korduvalt tagasi pakkunud.
21.Kostjalt kahjuhüvitise väljamõistmine ei ole kooskõlas ka VÕS § 127 lõikes 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga ja võib viia hageja rikastumiseni, kuna tema koostööpartneritel säilib õigus nõuda asjad kostjalt välja. TsÜS § 155 lõike 2 järgi selline väljaandmisnõue ei aegu. Isegi kui põhinõude olemasolu jaatada, on kahjuhüvitiselt arvestatav viivisenõue aegunud. Lisaks on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega. Vastustaja seisukoht
22.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
23.Tallinna Ringkonnakohus jättis 30.09.2016 otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsioonkaebuse rahuldamata, apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda ning mõistis apellatsioonimenetluse kulude katteks kostjalt hagejale välja 1352.94 eurot ja sellelt seadusjärgse viivise kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
24.Riigikohus tühistas 15.03.2017 otsusega ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus
jättis rahuldamata hagi tsiviilasjas nr 2-13-21939 tehtud otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiselt viivise saamiseks.
25.Ringkonnakohus määras 17.04.2017 määrusega pooltele tähtajad määruses toodud asjaolude ja tõendite ning vastuväidete esitamiseks. 08.05.2017 ja 22.05.2017 esitas hageja seisukohad ja tõendid ning 12.06.2017 esitas kostja seisukoha ja tõendid. 27.10.2017 määrusega lahendas ringkonnakohus poolte taotlused täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
26.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ning uurinud ja hinnanud täiendavalt kogutud tõendeid kogumis eelnevas menetluses kogutud tõenditega, leiab, et maakohtu otsus tuleb hagi rahuldamise osas tühistada menetlusõiguse normide rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, määrab menetluskulude jaotuse ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse.
27.TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on maakohtu otsust kaevatud hagi rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas. Seega osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, on otsus jõustunud.
28.Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellandi väidete kohta hagi aegumisest. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Otsuse punktis 13 nõustus Riigikohus, et hageja nõude näol on tegemist omandi rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega. Seega juhul, kui allpool leiab tõendamist, et vaidlusaluse vara omanikud on omandiõiguse vara suhtes kostja ebaseadusliku tegevuse tõttu kaotanud ja sellest tulenevalt on neil kahju hüvitamise nõudeõigus, ei saanud nad omandiõiguse kaotamisest teada saada mitte enne 18.10.2012, kui kostja müüs hageja poolt üüritud ruumides olnud sisustuse ja vara uuele üürnikule OÜ-le SURVISOR (t II kd lk 116). Hagi esitati 16.10.2015, seega enne TsÜS § 150 lõikes 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja möödumist. Järelikult leidis maakohus õigesti, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Maakohus on oma seisukohta piisavas ulatuses põhjendanud. Ka ei ole maakohtu põhjendused vastuolulised.
29.Kolleegium ei nõustu ka apellandi väitega, et maakohus võttis põhjendamatult asja juurde hageja hilinenult esitatud tõendid. TsMS § 331 lõige 1 sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või sama seadustiku §-des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hageja põhistas, miks ta esitas tõendid pärast kohtu määratud tähtaega ja maakohus leidis, et tõendite vastuvõtmine ei põhjusta menetluse venimist. Kolleegium nõustub maakohtuga. Asja materjalist nähtub, et hageja esitas täiendavad tõendid 12 päeva enne kohtuistungit. Seega oli kostjal piisavalt aega tõenditega tutvumiseks. Toimikust, sh 26.05.2016 kohtuistungi protokollist, nähtub, et kostja ei taotlenud istungi edasilükkamist ega täiendava tähtaja andmist oma seisukoha esitamiseks (TsMS § 331 lõige 2). Kuna kostjale oli tagatud mõistlik võimalus 13.05.2016 esitatud tõenditega tutvumiseks, ei ole põhjendatud väide, et maakohus kohtles pooli ebavõrdselt. Asja õige lahendamise huvides on kohtule antud õigus võtta vastu ka hilinenult esitatud tõendeid (TsMS § 331 lõige 1).
30.Käesoleva lahendi tegemisel lähtub ringkonnakohus TsMS § 693 lõikest 2, mille kohaselt on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-170-16 esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Sarnaselt 03.07.2017 selgitavale määrusele juhib kolleegium siinkohal tähelepanu, et asjaolu, mis ei ole leidnud tuvastamist jõustunud kohtuotsuse resolutsioonis (vt TsMS § 457 lõige 1 ja nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-181-15, punkt 58), ei ole teises asjas samadele pooltele õiguslikult siduv ja põhimõtteliselt on võimalik seda uuesti tõendada ja läbi vaielda. Jõustunud kohtulahend teises asjas on vastavalt TsMS § 272 lõikele 2 tsiviilkohtumenetluses dokumentaalseks tõendiks.
31.Vastavalt Riigikohtu selgitusele otsuse punktides 11 ja 12 tuleb asja uuel läbivaatamisel selgitada esmalt välja vaidlusaluse kauba omandiõigus. Kauba omaniku välja selgitamiseta ei ole võimalik tuvastada, kas hageja peaks enne VÕS § 115 lõigete 2 ja 3 alusel hüvitise nõudmist nõudma asjade väljaandmist asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel ning kas VÕS § 115 lõigete 2 ja 3 kohaldamise eeldused on täidetud. AÕS § 80 lõike 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Omaniku asjaõiguslik vindikatsiooninõue on omandiõiguse rikkumise korral omaniku primaarne õiguskaitsevahend. VÕS § 1043 alusel tekkiv omaniku võlaõiguslik nõue omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks on omandi kaitse regulatsioonis sekundaarseks õiguskaitsevahendiks.
32.Vaidlusalune vara on vallasvara, millele omandi tekkimiseks peavad AÕS § 92 lõike 1 kohaselt olema täidetud järgmised eeldused: asjaõigusliku kokkuleppe olemasolu omandi ülemineku kohta võõrandaja ja omandaja vahel; asja valduse üleandmine; võõrandaja õigus vallasasja omand üle anda. AÕS § 92 lõike 2 kohaselt kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta ja võõrandaja õigusest omand üle anda. Käesolevas asjas tuleb seega tuvastada, kas ja kui, siis millal kaotasid hageja koostööpartnerid omandiõiguse esemetele, millised asusid 07.09.2012 hageja poolt üüritud ruumides ja mille osas kostja samal kuupäeval teostas pandiõigust.
33.Hageja on seisukohal, et kaupade omanikud kaotasid omandi 18.10.2012, kui kostja võõrandas ruumides olnud esemed tervikvarana samade ruumide uuele üürnikule OÜ-le SURVISOR. Kolleegium hagejaga ei nõustu. 18.10.2012 lepingudokumendist (t II kd lk 116) nähtub, et kostja müüjana ja OÜ SURVISOR ostjana leppisid mh kokku omandi üleminekus lepingu sõlmimisega (punktis 4) ja et asjade otsene valdus oli kostja poolt omandajale üle antud enne lepingu sõlmimist (punkt 3). Samas ei vaidle pooled käesolevas asjas selle üle, et 07.09.2012 pandiõiguse teostamine kostja poolt oli õigusvastane. Kolleegium selgitab, et pandiõiguse teostamise õigusvastasus on õiguslik hinnang kostja poolt oma subjektiivse õiguse kasutamise vastavusele seadustega. Kuna õigust kohaldab kohus (TsMS § 436 lõige 7), siis ei oma asja lahendamisel määravat tähendust see, millise õigusliku hinnangu on enda või vastaspoole käitumisele andnud pooled menetluse kestel ja kas või kuidas on kummagi poole õiguslikud hinnangud menetluses muutunud. Hagejaga sõlmitud üürilepingute ülesütlemise tühisus on tuvastatud Harju Maakohtu 21.10.2014 jõustunud otsusega. Samuti tuvastas kohus tsiviilasjas nr 2-13-21939 01.04.2015 tehtud otsuses, et kostja tegutses üürileandja pandiõiguse realiseerimisel õigusvastaselt. Eeltoodust tulenevalt ei saanud VÕS § 305 lõikest 1 ning AÕS § 291 lõigetest 1 ja 2 tekkida kostjal panditud asjade käsutusõigust, mistõttu ei olnud täidetud AÕS §-s 92 reguleeritud vallasomandi ülemineku eeldustest võõrandaja õigus omand üle anda.
34.Kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et kostjal puudus panditud asjade käsutusõigus, tuleb järgnevalt tuvastada, kas omandiõigus sai siiski 18.10.2012 lepingu alusel üle minna vastavalt AÕS §-le 95. Nimetatud sätte lõike 1 kohaselt isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama sätte lõike 2 kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. TsÜS § 139 lõikest 1 ja AÕS § 35 lõikest 3 tulenevalt tuleb omandaja heausksust eeldada. AÕS § 95 lõike 3 kohaselt välistab heauskse omandamise, kui asi on läinud omaniku (otsese valdaja) valdusest välja mh tema tahte vastaselt. Riigikohus toonitas otsuse punktis 11, et kord tahte vastaselt omaniku valdusest välja läinud asjade heauskne omandamine on jäädavalt välistatud. Seega kui läksid asjad hageja valdusest välja tema tahte vastaselt (st mitte hageja vabal tahtel), oli nende omandamine ostja poolt välistatud.
35.Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha heauskset omandamist välistava asjaolu esinemise kohta. Hageja on seisukohal, et kaupade äravõtmine üüritud ruumidest ei toimunud vastu tema tahtmist AÕS § 95 lõike 3 tähenduses, kuna üürnikuna oli ta juhuks, kui üürileandja soovis teostada pandiõigust, andnud üürilepingutes (vastavalt punktides 14.4 ja 15.4) üürileandjale tagasivõetamatu nõusoleku ja volituse eemaldada üüripinnal asuvad vallasasjad. Kostja on seisukohal, et poolte tahe lepingute sõlmimisel ei olnud anda üürileandjale õigust võtta asjad ära olukorras, kus täidetud ei ole pandiõiguse teostamise seaduslikud eeldused. Kolleegium on seisukohal, et üürilepingute nr 30187 ja 30188 (t I kd lk 14-26, 27-39) tõlgendamise tulemusena ei ole alust hagejaga nõustumiseks. VÕS § 29 lõike 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tahtest. Sama sätte lõike 5 punktide 2 ja 3 kohaselt tuleb tõlgendamisel mh eelkõige arvestada tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud ning lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Hageja tõlgenduse kohaselt andis üürnik lepingute sõlmimisel üürileandjale õiguse üüripinnalt vallasasjade eemaldamiseks ka pandiõiguse ebaseaduslikul teostamisel. Selline kokkulepe ei oleks tavapärane ning sellist üürniku arusaama ei kinnita tema tegevus peale lepingu sõlmimist. Hageja juhatuse liikme 07.09.2012 e-kirjast kostjale (t V kd lk 143) nähtub selgelt, et vahetult peale ruumide kasutamise takistamist ja kaupade kinnihoidmist oli üürnik seisukohal, et üürileandja tegevus ruumide ja seal asuva kauba kinnihoidmisel on ebaseaduslik. Veel 22.08.2014 oli hageja seisukohal, et ruumidest asjade äraviimiseks seadusest tulenevaid eeldusi ei eksisteerinud (hageja menetlusdokument asjas nr 2-1321939; t IV kd lk 44). Tõendeid, mille alusel saaks tuvastada hageja poolt käesolevas menetluses väidetud tahet, kohtule ei esitatud. Ka oleks hageja väidetud juhul tegemist pandiõiguse teostamise täiendava alusega, milline omakorda läheks vastuollu pandiõiguse asjaõigusliku olemusega, millele laieneb numerus clausus ́e põhimõte. Isegi kui üürnik tõepoolest vaidlusaluseid lepingutingimusi lepingute sõlmimisel selliselt mõistis, ei ole tõendatud, et teine pool seda teadis või pidi teadma (VÕS § 29 lõige 3). Eeltoodu alusel ei leidnud tõendamist, et asjad oleksid läinud hageja valdusest välja tema omal valikul.
36.Riigikohus tõi lahendi punktis 11 esile, et erandina on võimalik asja heauskne omandamine, kui käsutusõigust omav isik annab asja käsitamiseks õigustamatule võõrandajale omandi üleandmiseks eelneva nõusoleku või kiidab omandi ülemineku tagantjärele heaks TsÜS § 114 kohaselt. Eelnevat nõusolekut ega tagantjärgi heakskiitmist (sh võimalikku konkludentset heakskiitu) asjade omanike (või muu selleks õigustatud isiku) poolt hageja, vaatamata ringkonnakohtu selgitavale määrusele, esile ei toonud. TsMS § 5 lõike 1 kohaselt toimub hagi menetlemine poolte esitatud asjaolude alusel.
37.Samuti saab omaniku valdusest tema tahte vastaselt välja läinud pandieseme heauskne omandamine toimuda AÕS § 95 lõike 3 viimase lause kohaselt omandamisel avalikul enampakkumisel. Kuigi käesolevas asjas oli enampakkumine välja kuulutatud (t II kd lk 113), kuulutati see nurjunuks (samas lk 115) ja asjad müüdi muul viisil AÕS § 294 lõike 4 mõttes (müügileping samas lk 116). Selliseks müügiks hageja ega asjade omanike kui kolmandate isikute, kel on panditud asjale õigus, nõusolek tõendatud ei ole.
38.Eeltoodust tulenevalt leidis seega tõendamist, et vaidlusaluste kaupade omandiõigus 18.10.2012 tehingu alusel OÜ-le SURVISOR üle ei läinud. Kuna kaupade omanikud ei kaotanud omandiõigust, tekkis neil asjade tagasinõudeõiguse asemel kahju hüvitamise nõudeõigus vaid juhul, kui olid täidetud VÕS § 115 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustel (Riigikohtu lahendi punkt 13). VÕS § 115 lõike 2 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel nõuda kahju hüvitamist pärast VÕS §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Sama sätte teise lause kohaselt kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. VÕS § 115 lõike 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lõike 2 punktides 1-4 nimetatud juhtudel (kohustuse olulise rikkumise korral) või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.
39.Kuigi hageja on põhjendanud ka seisukohta, mille kohaselt ei olnud tal vajalik VÕS § 114 mõttes täitmiseks tähtaega anda (mh hagiavalduse punktis 52), on ta toonud esile, et tähtaja andmisena saab käsitleda hageja juhatuse liikme 07.09.2012 e-kirja ning et asjade omanikud (v.a Baila Games OÜ) on kinnitanud heakskiitu kõikidele hageja toimingutele asjade tagasisaamiseks. 07.09.2012 kirja saamist ja selle tagasinõudena käsitlemise võimalust kostja ei eita. Kolleegium nõustub hagejaga, et 07.09.2012 tema kui vaidlusaluste asjade otsese valdaja juhatuse liikme e-kirja saab käsitleda kui täiendava tähtaja andmist asjade tagamiseks kostjale. Asjaolu, et kostjale oli 2012.a sügisel teada hageja esmane tahe saada asjad tagasi, nähtub selgelt kostja juhatuse liikme 25.10.2012 ja 07.11.2012 e-kirjadest hagejale (t III kd lk 34, 35-36). Hageja tegeliku soovi saada asju tagasi tõi kostja välja nt tsiviilasjas nr 2-12-42381 01.11.2012 esitatud määruskaebuses (t V kd lk 126). Seega on tõendatud, et hageja täitis VÕS § 115 lõikest 2 tuleneva esmase eelduse täitmise asemel kahjuhüvitise saamiseks.
40.Poolte vahel puudub vaidlus, et asjade valduse üleandmist kostjalt hagejale ei ole senini toimunud. Hageja väidete kohaselt ei pakkunud kostja kohast täitmist. Kostja väidete kohaselt on hageja vastuvõtuviivituses. Kolleegium nõustub kostjaga. VÕS § 114 kohaselt kui võlgnik täidab talle antud mõistliku tähtaja jooksul kohustuse kohaselt, ei saa võlausaldaja nõuda täitmise asemel kahju hüvitamist. Täitmiseks määratud täiendava tähtaja tulemusteta möödumisel on võlausaldajal üldjuhul paralleelselt kohustuse täitmise ja kahju hüvitamise nõue, kusjuures teatud eseme tagastamise kohustuse korral võib võlausaldaja täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui ta on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Lisaks kui võlgnik ei saa kohustust täita koostööta võlausaldajaga, peab võlausaldaja seda kohaselt tegema. Vastasel juhul satub ta VÕS § 119 lõike 1 alusel vastuvõtuviivitusse ega või VÕS § 101 lõike 3 järgi võlgnikupoolsele rikkumisele tugineda. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat ning loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil (VÕS § 76 lõiked 1-3).
41.Kuna 07.09.2012 e-kiri ei sisaldanud täitmiseks konkreetset tähtaega, tuleb selleks lugeda VÕS § 114 lõike 1 alusel mõistlik tähtaeg. Kostja juhatuse liikme e-kirjaga 25.10.2012 (t III kd lk 34) on tõendatud, et kostja küsis hagejalt teavet, kas hageja on huvitatud kompromissläbirääkimistest, teatas valmisolekust rääkida läbi asjad ostnud isikuga ja teatas, et lahkhelide lahendamise tulemusena on hagejal võimalik kaup tagasi saada. 07.11.2012 (samas lk 35-36) e-kirjast nähtub, et kostjale oli teada hageja soov saada asjad tagasi ning kostja teatas, et vara on säilinud, et ostja on nõus tagasi võõrandama ning et 01.11.2012 teatas hageja, et ei soovi kompromissläbirääkimisi, kuna vaatamata kauba ülevaatamisest 29.10.2012 tuleks selle tagasivõtmiseks teostada inventuur, mis on aga liiga töömahukas. Kirjas tegi kostja ettepaneku aidata kaasa pakkumise võtmisele inventuuri teostaja leidmiseks, kuid selgitas, et selleks on vaja tagasinõutava kauba nimekirja koos väärtustega. Hageja on seisukohal, et kostja pakkumised ei olnud tegelikud, kuna sisaldasid tingimusi. Samas ei toonud hageja esile ega tõendanud, millistel konkreetsete muude tingimustega kostja kaupa tagasi saamise sidus. Hageja ei toonud esile läbirääkimiste toimumist, kuid nurjumist kostja ebamõistlike (vastu)nõudmiste tõttu. Kostja 07.11.2012 e-kirjast nähtub, et hageja vaatas asjad üle, kuid loobus nende tagasivõtmisest, kuna inventuuri tegemine oleks liigselt töömahukas. Hageja kostja väiteid ümber ei lükanud. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud põhjusel asjade tagasivõtmisest (kohustuse täitmise vastuvõtmine) keeldumine ei olnud kooskõlas VÕS § 23 lõikest 2 tuleneva lepingupoolte koostöö kohustusega. Viidatud sätte kohaselt peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on vajalik teisele poolele tema kohustuste täitmiseks. Kolleegium möönab, et tagasivõetavate asjade ülevaatamine võis olla mõistlik veendumaks esemete säilimises nii arvuliselt kui nende kvaliteedis. Samas ei ole tõendatud, et kostja oleks keeldunud koostööst inventuuri tegemisel või oleks keeldunud hagejale asju tagasi andmast ilma inventuurita, kui hageja oleks teatanud konkreetse aja, millal ta tuleb inventuuri tegema ja/või asju ära viima. Puudub vaidlus, et hageja sai 29.10.2012 asjad üle vaadata (fotod t V kd lk 158-160). Ka olid hagejal andmed ruumidesse jäänud kaupade kohta, mis on tõendatud nii käesolevas asjas esitatud erinevate dokumentaalsete tõenditega (kaupade koondnimekiri, saatelehed, laoseis mh seisuga 07.09.2012 jmt; t II kd lk 39-41, 136-155 jne) kui tsiviilasjas nr 2-13-21939 ülekuulatud hageja projektijuhi JL ütlustega selle kohta, et hagi esitati olemasolevate inventuurilehtede alusel (väljatrükk tunnistaja ülekuulamise helisalvestisest t V kd lk 153-155). Ka ei anna tsiviilasja materjalid alust nõustuda hagejaga, nagu ei oleks asjade tagasi saamine niikuinii olnud võimalik, kuna nende valdus oli üle antud kolmandale isikule. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et asjad olid küll viidud teise ruumi, kuid asusid samas kaubanduskeskuses. Samuti kinnitab hilisem sündmuste kulg (asjade samas koosseisus ja seisundis tagasiostmine kostja poolt) kostja väiteid eelpool viidatud ekirjades, et sõltumata asjade otsesest valdajast, oli tema mõjuvõimus nende faktiline tagastamine hagejale. Hageja ei toonud esile selliseid elulisi asjaolusid, millised oleksid saanud anda talle 2012.a sügisel objektiivse indikatsiooni sellest, et asju ta niikuinii kostjalt tagasi ei saa. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et tõendatud on hageja sattumine vastuvõtuviivitusse peale 07.09.2012 mõistliku aja möödumisest. Mõistlikuks ajaks, mille jooksul pidi poolte koostöö tulemusena olema võimalik asjad vastu võtta, oli kolleegiumi hinnangul hiljemalt 31.12.2012.
42.Täiendavalt on kolleegium seisukohal, et isegi juhul, kui hageja (kaupade omanikud) ei oleks sattunud novembris 2012 vastuvõtuviivitusse ja oleks alust asuda seisukohale, et kostja ei täitnud määratud täiendava tähtaja jooksul asjade tagastamise kohustust või ei oleks hageja üldse pidanudki täitmiseks täiendavat tähtaega andma, ei oleks tõendatud hagejal vindikatsiooninõude asemel nn suure kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimine, kuna põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et ta on viivituse tõttu kaotanud huvi asjade
tagastamise vastu. VÕS § 115 lõike 2 teise lause mõtte kohaselt saab võlausaldaja täitmisnõude kahju hüvitamise nõudega asendada vaid juhul, kui objektiivselt ei saa viivituse tõttu tagastamisel eeldada, et tal oleks huvi eseme tagastamise vastu. Huvi kaotamine asjade tagastamise vastu on eelduseks omaniku vindikatsiooninõude lõppemisele ja kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimisele. Seega peab kaupade omanike huvi kaaluma seisuga, mil nad said või pidid saama teada, et kostja asju ei tagasta, st tagastamiseks antud täiendava tähtaja möödumisel. Eelnevalt hindas kolleegium täiendavaks mõistlikuks tähtajaks 31.12.2012. Seega tuleb selle aja seisuga hinnata, kas esinesid objektiivsed asjaolud, mille tõttu võisid omanikud kaotada asjade vastu huvi. Hiljem mõnede asjade võimalik kvaliteedi langus jmt asjaolud saavad olla vindikatsioninõude kõrval nn väikese kahju nõude aluseks, mis käesolevas asjas menetluses ei ole. Kolleegium on seisukohal, et selliste objektiivsete asjaolude esinemine 2012.a lõpu seisuga tõendatud ei ole. Asjade äravõtmisest oli möödunud vähem kui 4 kuud ja tegemist ei olnud kiirestirikneva kaubaga (nt toidukaubaga). Tsiviilasjas nr 2-1321939 ülekuulatud hageja projektijuhi JL ütluste kohaselt müüs hageja ajatut klassikalist mööblit ja disaintooted lähevad aja jooksul kallimaks. Tunnistaja kuulati kohtuistungil üle 25.08.2014. Seega ütlused selle kohta, millise hinnaga saaks asju müüa „praegu“/ „hetkel“, käesoleva asja lahendamisel tähtsust ei oma. Tunnistaja ütlustest ei selgu, mis aja seisuga oli kaup tolmuga kaetud. Hageja esitatud fotodelt seisuga 29.10.2012 (t V kd lk 158-160) tolm ei nähtu. Nii viidatud fotodelt kui hilisemalt tehtud fotolt (samas lk 160) nähtub, et asjad olid osaliselt kaetud kilega ja osaliselt pakendites. Kostja esitatud fotodelt aastatest 2014-2017 (t IV kd lk 16-23, 51-53; V kd lk 196-209) nähtuvad samuti pakendid, kiled, kastid jmt. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul alust nõustuda hagejaga, nagu oleks kauba omanikel tekkinud suure kahju nõudeõigus kostja viivitamise tõttu asjade tagastamisega, mille tõttu kaotasid omanikud huvi asjade vastu.
43.Kuna tõendamist ei leidnud hagejal vindikatsiooninõude asemel kahju hüvitamise nõudeõiguse olemasolu ja hagi jääb rahuldamata, ei analüüsi kolleegium poolte väiteid ja tõendeid, mis seonduvad tekitatud kahju suurusega. Mõlemad pooled on lisaks toonud esile väited vastaspoole positsioonide olulise muutumise kohta erinevates kostja poolt üürilepingute tühisest ülesütlemisest ja pandiõiguse tühisest kasutamisest tulenevates kohtumenetlustes. Nimetatud väited on õiged, kuid kuna tegemist on mõlema poole õiguslike seisukohtade (kohati lausa vastandliku) muutumisega, mille põhjuseks olid erinevad kohtulahendid (pooled püüdsid oma positsioone kohandada vastavalt kohtute põhjendustele), siis käesoleva asja lahendamisel kolleegium muutunud positsioonide tähelepanuta jätmiseks alust ei näe. Ka ei nõustu kolleegium kostja seisukohaga, nagu oleks hageja esitanud 08.05.2017 menetlusdokumendis hagi alusena uusi asjaolusid, mida tuleb käsitleda hagi muutmisena. Nimetatud menetlusdokumendis esitas hageja seisukohad materiaalõiguse kohaldamisele vastavalt ringkonnakohtu selgitustele, millised tulenesid käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsuse seisukohtadest. Seega tegemist ei olnud hagi aluse muutmisega TsMS § 376 lõike 1 mõttes.
44.Hagi rahuldamata jäämise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise tõttu jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja kanda.
45.Järgnevalt määrab ringkonnakohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluva menetluskulude hüvitise rahalise suuruse. Maakohtus menetlukulude osas poolte vahel vaidlust ei olnud. Ka ei vaidlustanud kostja apellatsioonkaebuses maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude hüvitist. Seega võtab kolleegium kogukulu arvestamisel maakohtus tekkinud kostja menetluskuluna arvesse 6296.25 eurot.
46.Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtul määrata kindlaks kostja esimeses apellatsioonimenetluses, kassatsioonimenetluses ja teises apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus.
47.13.09.2016 ja 17.02.2017 menetluskulude nimekirjade kohaselt kulus kostjal esindajatel seoses esimese apellatsioonimenetlusega õigusabitoiminguteks 23h 15min (tunnitasuga 115 eurot käibemaksuta) ehk 2673.75 eurot, millele lisandub 13.09.2016 istungiga seotud kulu 45min eest kahel esindajal, s.o 172.50 eurot, mis teeb kogusummaks 2846.25 eurot (24h 45min). Seoses Riigikohtu menetlusega kulus kostja esindajatel õigusabitoiminguteks 19h ehk 2185 eurot. Seoses teise apellatsioonimenetlusega kulus kostja esindajatel menetluskulude nimekirja järgi õigusabitoiminguteks 31h 30min ehk 3622.50 eurot, millele lisandub 01.11.2017 istungiga seotud kulu 1h 37min eest, s.o 185.92 eurot, mis teeb kogusummaks 3808.42 eurot (33h 7min). Eeltoodust tulenevalt soovib kostja apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude hüvitamist kokku 76h 52min eest summas 8839.67 eurot. Hageja kuludele vastuväiteid ei esitanud, kuid palus kohtul kontrollida kulude põhjendatust ja vajalikkust.
48.Seoses esimese apellatsioonimenetluse kuludega 24h 45min õigusabitoimingute eest märgib kolleegium järgmist. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjal kulunud kaebuse koostamiseks (sh analüüsiks ning täiendamiseks ja esitamiseks) kokku 16h 15min, mis ringkonnakohtu hinnangul on ülemäärane. Arvestades kaebuse sisu ja mahtu on selle koostamisega seotud toimingute põhjendatud ajakuluks kolleegiumi arvates 13h, seega tuleb vähendada 11.07-18.07.2016 toimingutega seotud ajakulu 3h 15min võrra. Samuti tuleb vähendada 12.09.2016 toimingute ajakulu, kus kostjal on kulunud 2x3h apellatsioonkaebuse vastuse analüüsiks ja istungiks ettevalmistumiseks ehk mõlema toimingu eest on taotletud kahe esindaja kulusid. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ühe esindaja puhul kokku 3h vastuse analüüsiks ja istungiks ettevalmistumiseks, kuid teise esindaja puhul peab põhjendatuks üksnes istungiks ettevalmistumise kulu, mis hinnanguliselt võis olla mitte üle 1h. Seega vähendab ringkonnakohus 12.09.2016 toimingutega seotud ajakulu 2h võrra, kuna vastustaja vastusega tutvumise puhul on tegemist dubleeriva toiminguga, mis ei ole põhjendatud. Ülejäänud taotletavad kulud (s.o 17.06, 15.09.2016 toimingutega seotud ning kahe esindaja 13.09.2016 istungil osalemise kulud), on tsiviilasja sisu ja keerukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja esimese apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud põhjendatud 19h 30min, s.o 2242.50 euro ulatuses.
49.Seoses kassatsioonimenetluse kuludega 19h õigusabitoimingute eest märgib kolleegium järgmist. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus kostjal kaebuse koostamiseks (sh analüüsiks ning täiendamiseks ja esitamiseks) kokku 16h, mis ringkonnakohtu hinnangul on ülemäärane. Arvestades kassatsioonkaebuse sisu ja mahtu, mh seda, et kaebuses kordab kostja olulises osaliselt apellatsioonkaebuse seisukohti, on kassatsioonkaebuse koostamisega seotud toimingute põhjendatud ajakuluks kolleegiumi arvates 12h, seega tuleb vähendada 25.10-31.10.2016 toimingutega seotud ajakulu 4h võrra. Kolleegium leiab, et hüvitamisele ei kuulu menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamise ning vastaspoole kuludele seisukoha koostamise ajakulu (16.02.2017, 17.02.2017 ja 22.02.2017 toimingud) kokku 45min. Kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja selle saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15, punkt 13). Samale seisukohale asub ringkonnakohus ka kulude nimekirjale seisukoha koostamise ajakulu osas. Ülejäänud taotletavad kulud (s.o
30.09.2016, 03.10.2016 ja 08.12.2016 toimingutega seotud), on tsiviilasja sisu ja keerukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja kassatsioonimenetlusega seotud menetluskulud põhjendatud 14h 15min, s.o 1638.75 euro ulatuses.
50.Seoses teise apellatsioonimenetluse kuludega 33h 7min õigusabitoimingute eest märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud ega kuulu hüvitamisele 26.05.2017 toimingutega (kaupade ülevaatamine Mustika keskuses ja hageja esitatud kaupade nimekirjade läbitöötamine, väärtuslikumate esemete kaardistamine, kokkuvõtlik e-kiri kliendile) seotud kulu kokku 2h 30min eest. Tegemist ei ole õigusabitoiminguga, mida peaks osutama kostjale vandeadvokaadist lepinguline esindaja ning mille teostamisega ei saaks hakkama kostja seaduslik esindaja. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostjal kulunud 12.06.2017 seisukoha koostamiseks (sh esitamiseks, kaasnevaks kliendisuhtluseks, lisade komplekteerimiseks) kokku 16h 45min, mis ringkonnakohtu hinnangul on ülemäärane. Arvestades kõnealuse menetlusdokumendi sisu ja mahtu, mh seda, et selles kordab kostja osaliselt ka oma varasemate menetlusdokumentide seisukohti, on kostja 12.06.2017 seisukoha koostamisega seotud põhjendatud ajakulu 13h, seega tuleb vähendada 08.06-12.06.2017 toimingutega seotud ajakulu 3h 45min võrra. Ülejäänud taotletavad kulud (s.o 17.04.2017, 28.04.2017, 21.05.2017, 22.05.2017, 23.05.2017, 24.05.2017, 25.05.2017, 27.10.2017 ja 31.10.2017 toimingutega seotud ning 01.11.2017 istungil osalemise kulu), on tsiviilasja sisu ja keerukust ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja teise apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud põhjendatud 26h 52min, s.o 3089.67 euro ulatuses.
51.Kostja esindajate tunnitasule 115 eurot (käibemaksuta) ei ole hageja vastuväiteid esitanud, ka kolleegiumi hinnangul on tegemist mõistliku ja kohtupraktikaga kooskõlas oleva tunnitasuga. Kostja on kinnitanud, et on käibemaksukohustuslane, seega vastavalt TsMS § 174 lõikele 10 tuleb talle lepingulise esindaja kulu hüvitada käibemaksuta.
52.Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium kostja esimese apellatsioonimenetluse, kassatsioonimenetluse ja teise apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludest põhjendatuks kulu 60h 37min eest (76h 52min - 16h 15min). Maakohtu menetlusega seotud põhjendatud kuluks oli kokku 6296.25 eurot. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks viidatud menetluskulude katteks välja mõista kokku 13 267.17 eurot (8839.67 - 1868.75 + 6296.25 eurot).