Advokaadibüroo TARK OÜ hagi JP vastu kliendilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 18. augusti 2017 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Advokaadibüroo TARK OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
7 140 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant): Advokaadibüroo TARK OÜ (registrikood 10223698), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Küün Kostja (vastustaja): JP (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Elmer Muna
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 18. augusti 2017 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.
4.Rahuldada kostja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt. Mõista hagejalt Advokaadibüroo Tark OÜ kostja JP kasuks välja menetluskulude hüvitis 1 440 eurot (sisaldab käibemaksu) ja sellelt summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.Advokaadibüroo TARK OÜ (hageja) esitas 25.jaanuaril 2017 maksekäsu kiirmenetluse avalduse JP-lt (kostja) 3 570 euro ja viivise saamiseks, millele kostja esitas vastuväite. Seejärel esitas hageja 4. aprillil 2017 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3 570 eurot ja viivise 3 570 eurot. Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud: -
-
-
pooled sõlmisid 11. aprillil 2012 kliendilepingu (edaspidi „kliendileping“), mille alusel osutas hageja kostjale õigusteenust; hageja osutas kostjale ajavahemikus 7.–30. jaanuar 2014 õigusteenust 29,75 t hinnaga 100 eurot/tund. Selle eest esitas hageja 31. jaanuaril 2014 kostjale summas 3 570 eurot arve nr 1421009 (edaspidi „vaidlusalune arve“), mille maksetähtaeg oli 10. veebruar 2014; kostja ei esitanud pretensioone talle osutatud õigusteenuse sisu ega mahu osas, aga vaatamata meeldetuletustele vaidlusalust arvet ei tasunud; arve on deklareeritud hageja raamatupidamises ja hageja ei ole seda tühistanud; kliendilepingu p 3 alusel on hagejal õigus nõuda tasumisega hilinemise korral kostjalt viivist 0,1% päevas. Hagi esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 4 101,93 eurot, mida hageja vähendas põhinõudeni, st nõuab viivisena 3 570 euro väljamõistmist; kostjale õigusteenust osutanud vandeadvokaadil Erik Kergandberg ei olnud õigust õigusteenuse osutamise tingimusi hageja nimel muuta; hageja muudab kliendilepinguid alati kirjalikult, sh on kostjaga kokku lepitud õigusteenuse osutamise tingimust (tunnihind) muudetud kirjalikult. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on kliendilepingu muudatus tühine.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
vaidlusalune arve on esitatud toimingute eest, mida hageja tegi kostja huvides seoses Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi „EIK“) avalduse koostamise ja esitamisega; EIK otsustas 1. märtsil 2016, et kostja avaldust ei võeta menetlusse. Tulenevalt sellest otsusest ja kostja palvest loobus E. Kergandberg hageja nimel 10. märtsil 2016 vaidlusaluse arve sissenõudmisest. Seega sõlmis E. Kergandberg hageja nimel kostjaga võlasuhte lõpetamise kokkuleppe või pooled muutsid selles osas kliendilepingut; hageja oli andnud E. Kergandbergile volituse enda esindamiseks kliendisuhtes õigusteenuse osutamise tingimuste muutmisel. Hageja büroo sisemisest töökorrast tulenevalt oli advokaatidel õigus muuta õigusteenuse osutamise tingimusi ja lepinguid lõpetada. Kostja kogu varasem suhtlus hagejaga toimus E. Kergandbergi kaudu. Kostja ei ole enne käesolevat vaidlust suhelnud mitte ühegi hageja juhatuse liikmega. E. Kergandberg on kostjale osutatud õigusteenuse tingimusi korduvalt muutnud (hinda ja tasumise tähtaega) ning hageja on seda aktsepteerinud. Järelikult tekkis kostjal õigustatud arusaam, et E. Kergandberg tegutses arve tühistamisel hageja volituse alusel; lisaks tegutses E. Kergandberg arve tühistamisel ja sissenõudmisest loobumisel hageja juhatuse liikmega kooskõlastatult. E. Kergandberg arutas kostja ettepanekut arve 2 (7)
-
tühistamise ja sissenõudmisest loobumise kohta 10. märtsil 2016 kostja juhatuse liikmeks olnud vandeadvokaadi Hannes Vallikiviga, kes pidas büroo vastutulekut pikaaegsele kliendile põhjendatuks; kuivõrd kostjal puudub arve tasumise kohustus, siis ei ole kostja rahalise kohustuse täitmisega viivituses ja hageja viivisenõue on alusetu.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus jättis 18. augusti 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras kindlaks kostjale hüvitatava summa.
3.1.Maakohus tuvastas, et -
-
-
pooled sõlmisid 11. aprillil 2012 kliendilepingu õigusteenuse osutamiseks, mille lisaks oli volikiri õigusteenuse osutamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 kohaselt on see käsundusleping, mille alusel mh tekkis kostjal hagejale tasu maksmise kohustus; seoses avalduse esitamisega EIK-le osutas hageja büroos töötav vandeadvokaat E. Kergandberg kostjale õigusteenust 2014. aasta jaanuarist kuni juunini, mille eest esitati kostjale kolm arvet nr 1421009, 1421081 ja 1421095, neist on käesolevas asjas esitatud hagi esemeks vaidlusaluse arve nr 1421009 summa; kostja tasus hagejale erinevate õigusteenuste eest üle 100 000 euro; alates 27. oktoobrist 2014 kuni 29. aprillini 2016 esitas hageja kostjale eelnimetatud arvete tasumiseks mitmeid meeldetuletusi ja pretensioone; EIK otsustas 1. märtsil 2016, et kostja avaldust ei võeta menetlusse; E. Kergandberg lahkus hageja büroost 1. aprillil 2016.
3.2.Maakohus põhjendas otsust järgmiselt. Esile toodud ja tõendatud asjaolud tuleb kvalifitseerida poolte kokkuleppel võlasuhte lõpetamiseks. Kooskõlas VÕS § 207 lg-tega 1 ja 2 lõpeb võlasuhe, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. VÕS § 13 kohaselt võib lepingut muuta või lepingu lõpetada lepingupoolte kokkuleppel. VÕS § 13 lg 2 kohaselt kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti. Kostja sai teda esindanud advokaadi tegevusest aru, et advokaadil oli õigus lepingut muuta. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 55 lg-st 4 ei tulene kliendilepingu muutmise või lõpetamise kirjalikku nõuet, mistõttu ei määra tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 3 vastava kokkuleppe vormi. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on menetluse käigus oma faktilist ja õiguslikku positsiooni muutnud. Kostja väitis kogu menetluses, et ta ei pea arveid nr 1421009, 1421081 ja 1421095 tasuma. Kostja kui kliendi jaoks ei oma tähtust, kas arvete tasumise vabastamise aluseks oli kliendilepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine. E. Kergandbergil oli volitus nii võlasuhte muutmiseks kui ka lõpetamiseks. Tegemist on advokaadibüroodes kehtiva tavapärase praktikaga. Korralduslikult on mõeldamatu, et toimivas büroos, kus on mitmeid advokaate ja neil mitmeid kliente, nõuaks iga kliendilepingu muutmine või lõpetamine büroo seadusliku esindaja heakskiitu. Isegi, kui selline korraldus oleks büroo siseselt kehtestatud, siis ei mõjutaks see suhet kliendiga. Seda ei mõjuta ka arve kajastamine (või kajastamata jätmine) hageja raamatupidamises. E. Kergandberg teavitas arve sissenõudmisest loobumisest ja selle põhjustest juhatuse liiget H. Vallikivi. Seega oli tal olemas hageja seadusliku esindaja nõusolek võlasuhte lõpetamiseks. 3 (7)
Kuivõrd hageja põhinõue jääb rahuldamata, siis puudub alus viivisenõude rahuldamiseks.
3.3.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ning määras, et hagejal tuleb tasuda kostja menetluskulude katteks 3 312 eurot, samuti sellelt summalt viivist.
POOLTE SEISUKOHAD
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Esiteks ei täitnud maakohus põhjendamiskohustust ega selgitanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et arve väidetav suuline tühistamine E. Kergandbergi poolt on kostja ja hageja vahelise võlasuhte lõpetamine. Maakohus arvestas üksnes kostja väiteid ega pööranud tähelepanu hageja seisukohtadele. Kostja muutis menetluse kestel vastavalt menetluslikule olukorrale teadlikult oma õiguslikku positsiooni, mida maakohus otsuses ei käsitlenud ega analüüsinud. Kostja väitis algselt, et tegemist oli lepingu muutmisega, aga hiljem tugines võlasuhte lõpetamisele.
4.2.Teiseks jõudis maakohus ekslikult arusaamale, et hageja büroos oli kõikidel vandeadvokaatidel õigus ja volitus õigusteenuste tingimusi kehtestada, muuta või lõpetada. Kliendid sõlmivad õigusabiteenuse lepingu hagejaga ja advokaadil ei ole kliendi ees rohkem õigusi ega kohustusi kui õigusteenuse osutamine klientidele.
4.3.Kolmandaks ei nõustu hageja, et kliendilepingu muutmine või võlasuhte lõpetamine oleks saanud toimuda ilma kirjalikku vormi järgimata. Pooled on varasemalt järginud kliendilepingu muutmisel AdvS §55 lg-s 4 sätestatud kohustuslikku kirjalikku vormi. Selles osas asus maakohus ekslikult seisukohale, et viidatud sättest ei tulene kliendilepingu muutmise või lõpetamise kirjalikku nõuet. Kui klient ja advokaadibüroo lepivad kokku teistsugustes tingimustes, kui on kajastatud kliendilepingus, siis on muudatuse jõustumiseks vajalik see fikseerida kirjalikult ja kooskõlastada hageja juhatusega. Kliendilepingut ei ole tänaseni lõpetatud. Maakohus ei põhjendanud, kuidas on arvet võimalik tühistada suulises vormis, kui TsÜS § 77 lg 3, raamatupidamise seaduse (RPS) § 4 p-d 2 ja 5 ning § 7 lg 1 sätestavad täiendavalt arve tühistamise kirjaliku vormi nõude.
4.4.Neljandaks palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, aga TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus ei ole edukas ja hageja kannab apellatsioonimenetluse kulud.
7.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostja peab hagejale tasuma nende vahel
11.aprillil 2012 sõlmitud kliendilepingu alusel õigusteenuse eest, mida hageja juures tegutsenud advokaadid osutasid kostjale 7.–30. jaanuar 2014. Vaidlust ei ole selles, et viidatud teenus mahuga 29,75 t on osutatud ja selle eest oleks poolte vahel varem kokku lepitud tingimustel kuulunud tasumisel 3 570 eurot ( = 29,75 ×100 + 20% käibemaks). Selles summas väljastas hageja vaidlusaluse arve, mida kostja ei tasunud. Kostja keskse vastuväidete kohaselt ei pea ta nõutavat summat tasuma, sest ta leppis teda esindanud advokaadiga E. Kergandberg kokku tasumiskohustuse puudumises. Vastavat 4 (7)
kokkulepet on kostja menetluse kestel käsitlenud nii kliendilepingu muutmise kui ka võlasuhte lõpetamisena. Maakohus leidis, et pooled on omavahelise võlasuhte lõpetanud.
8.Ringkonnakohus asub maakohtust erinevale seisukohale kostja vastuväite õiguslikul kvalifitseerimisel ja muudab selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus sedastas põhjendatult, et tegemist on õigusliku küsimusega, millele vastamisel kohus ei ole seotud poolte käsitlustega. Seetõttu ei oma tähtsust, kuidas ja millal kvalifitseeris kostja ise oma keskse vastuväite.
9.Kui pooltel oli lepinguline võlasuhe, mille maakohus õigesti tuvastas, siis sai seda lõpetada lepingu lõpetamise teel. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingu lõpetada poolte kokkuleppel või seadusega ettenähtud muul alusel. Vastava kokkuleppe sõlmimisel lõppeb siis ka võlasuhe (VÕS § 186 p 4).
9.1.Võlasuhte lõpetamise kokkulepe võib VÕS § 207 lg 1 järgi olla sõlmitud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Võlasuhte kokkuleppel lõpetamise tagajärjed saabuvad VÕS § 207 lg 2 alusel ka juhul, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Mõlemal viidatud juhul peaks poolte tahe ja eelkõige võlausaldaja avaldus olema suunatud sellele, et võlasuhtest ei tulene ühtegi nõuet. Vastavalt VÕS § 9 lg-le 1 ning TsÜS § 67 lg-le 1 ja lg 2 kolmandale lausele tähendab see, et lepingu lõpetamiseks peavad pooled tegema tahteavaldused, millest nähtub tahe leping lõpetada. Mitte igasugune nõudest loobumine, aga eelkõige nõudest osaline loobumine, ei viita lepingu lõpetamise tahtele.
9.2.Käesoleval juhul oli poolte vahel sõlmitud leping õigusteenuse osutamiseks. Maakohus tuvastas, et kostja tasus hagejale erinevate õigusteenuste eest üle 100 000 euro, seda asjaolu ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Hagile vastu vaieldes kostja ei väitnud, et tema ja E. Kergandberg arutasid kliendilepingu lõpetamist. Samuti ei väitnud kostja, et hageja loobus kõigist oma võimalikest nõuetest, mis võiksid tuleneda kliendilepingust. Pigem väidab kostja, et pärast EIK vastuse saamist kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta leppis ta E. Kergandbergiga kokku, et vaidlusalust arvet ei tule tasuda.
9.3.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kui kumbki pool ei ole toonud esile asjaolusid, mis viitaks kliendilepingu lõpetamisele, siis puudub alus kvalifitseerida kostja vastuväide võlasuhte lõpetamiseks.
9.4.Eeltoodud kaalutlustel on põhjendatud kaebuse esimene väide, sest maakohus lähtus ebaõigesti võlasuhte lõpetamisest. See ei toonud aga kaasa ebaõiget kohtulahendit, sest kostja vastuväite ja tõendite alusel saab tuvastada poolte tahteavaldused kliendilepingu muutmiseks.
10.Ringkonnakohtu hinnangul leppisid kostja ja E. Kergandberg hageja nimel kokku selles, et vaidlusalust arvet ei tule tasuda. Sellega muutsid nad 11. aprillil 2012 sõlmitud kliendilepingut (tl 25, 34) perioodil 7.–30. jaanuar 2014 osutatud õigusteenuste eest tasumise kohustuse osas.
10.1.Nii E. Kergandberg kui ka H. Vallikivi kinnitasid tunnistajatena, et nad arutasid hageja nimel vaidlusaluse arve tühistamist 2016. aasta märtsis (tl 113–118). E. Kergandbegi ütluste kohaselt tuli initsiatiiv kostjalt. Pärast arutamist H. Vallikiviga, kes oli sel ajal hageja juhatuse liige, teatas E. Kerganberg kostjale arve tühistamisest. Sel viisil vahetasid pooled tahteavaldused, mis olid suunatud kliendilepingu muutmisele viisil, et arvet ei tule tasuda.
10.2.E. Kergandbergi 4. mai 2016 e-kirjast nähtub, et vaidlusaluse arve sissenõudmisest loobumise põhjus oli EIK otsustus, mitte menetleda kostja huvides koostatud ja esitatud kaebust (tl 56). See on ajaliselt usutav, sest EIK keeldus kaebuse menetlemisest 1. märtsil 2016 (tl 55). Kuigi vaidlusalune arve kajastas ka muid teenuseid (tl 35) ja EIK kaebusega seondusid omakorda lisaks teised arved (tl 53–54), siis ei mõjuta see poolte kokkulepet vaidlusaluse arve tasumiskohustuse puudumise kohta. Samuti ei oma siinjuures tähtsust, kes täpselt ja millises ulatuses osutasid kostjale vaidlusalusel arvel märgitud teenuseid.
5 (7)
11.Hageja leiab, et advokaat E. Kergandbergil ei olnud volitust hageja nimel lepingut muuta (kaebuse teine väide, järgnevas p 12) ja lisaks oleks selline muutmine vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine (kolmas väide, järgnevas p 13). Kummagi väitega ringkonnakohus ei nõustu.
12.E. Kergandberg võis sõlmida hageja nimel kostjaga kokkuleppe, et vaidlusalust arvet ei tule tasuda.
12.1.Maakohus leidis õigesti, et E. Kergandbergil oli volitus lepingu muutmiseks. Siiski on õigustatud kaebuse kriitika, et selle järelduse tegemisel ei oleks tohtinud lähtuda advokaadibüroode tavapärasest praktikast, sest sellele pooled ei tugine. Vastav osa tuleb maakohtu põhjendustest välja jätta, aga see ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu asjakohaste põhjendustega ega pea neid kordama (TsMS § 654 lg 6).
12.2.Lisaks märgib ringkonnakohus, et hageja teise väite edukust takistab TsÜS § 121 lg 2. Viidatud säte näeb mh ette, et teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste teenuste osutamiseks. Vaidlust ei ole selles, et E. Kergandberg osutas kostjale õigusteenust hageja ülesandel. Ringkonnakohtu hinnangul on advokaaditeenuse osutamisega mh hõlmatud tehingud tasu kokkuleppimisel ja muutmisel, sh tasunõudest loobumisel. Maakohus sedastas õigesti, et kui advokaat ületab kliendiga tehingute tegemisel tema ja büroo sisesuhtega talle ette nähtud esindusõigust, siis mõjutab see üksnes sellest sisesuhtest tulenevaid õigusi ja kohustusi.
13.Kliendilepingu muutmise kokkulepe ei ole tühine vorminõude rikkumise tõttu.
13.1.AdvS § 55 lg 4 teine lause sätestab mh, et suulist kliendilepingut advokaadibüroo ja kliendi vahel ei või sõlmida kliendi esindamiseks kohtus. Vähemalt osa vaidlusaluse arve toimingutest oli suunatud EIK-le avalduse koostamiseks, st kostja kui kliendi kohtus esindamiseks. Seega keelab viidatud säte vastava kliendilepingu suuliselt sõlmimise. Kuigi seadus ei loetle tehingu vorme ammendavalt, siis tuleneb AdvS § 55 ja TsÜS 4. ptk sätetest nende koosmõjus, et seadusandja soovis kõnealuse suulise lepingu sõlmimise keeluga kehtestada kirjalikus või elektroonilises vormis lepingu sõlmimise kohustuse.
13.2.TsÜS § 77 lg 3 esimene lause näeb ette, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 13 lg 2 ei mõjuta lepingu muutmise vorminõudeid seadusega ettenähtud vormi puhul. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid kliendilepingu kirjalikult. Eelneva põhjal sätestab seadus pooltevahelisele kliendilepingu muutmisele vorminõude. Siiski ei tulene seaduses ette nähtud vorminõue kliendilepingu muutmiseks hageja viidatud RPS sätetest. RPS § 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk õiguslike aluste loomine ning põhinõuete kehtestamine rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamiseks. RPS § 4 näebki ette vastavad põhinõuded ja § 7 sätestab raamatupidamise algdokumendile esitatavad nõuded. Kõnealuste normide sõnastusest ega eesmärgist ei tulene, et need võiksid kehtestada vorminõudeid võlaõiguslikele kokkulepetele.
13.3.TsÜS § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb AdvS § 55 lg 4 eesmärgist teisiti. Riigikohus on sedastanud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (19. märtsi 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-608, p 13 teine lõik). Puudub mõistlik põhjus hinnata advokaadibüroo kliendi kasuks tehtud kliendilepingu muudatuse vorminõude eesmärki teisiti. AdvS § 55 lg 4 eesmärk on tagada selgus advokaadibüroo kliendisuhetes, mitte aga mõjutada advokaadi ja kliendi vaheliste kokkulepete kehtivust. Järelikult ei ole eespool p-s 10 tuvastatud kokkulepe TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine. 6 (7)
13.4.Kliendilepingu p-s 6 leppisid pooled kokku, et juhinduvad hageja kehtestatud õigusteenuse osutamise üldtingimustest (tl 92–97). Viidatud üldtingimuste p 2.8 ei välista kliendilepingu sõlmimist ega muutmist suulises vormis. Samuti ei vasta hageja esile toodud varasem kliendilepingu muudatus seaduses sätestatud kirjaliku või elektroonilise vormi nõudele koosmõjus AdvS § 55 lg 4 viimase lausega, sest hinna muutuse kokkuleppe allkirjastamist ei ole hageja väitnud ega tõendanud. Ka sel alusel ei saa hageja vaidluses kostja vastu edukalt tugineda väitele, et lepingut oleks tulnud muuta kirjalikult.
14.Kaebuse neljas väide käsitleb menetluskulude jaotust, aga selles tugineb hageja ainult oma ülejäänud väidetest loodetavale kohtuasja teisiti lahendamisele. Kuna hagi jääb rahuldamata ka ringkonnakohtu otsuse põhjal, siis ei anna kaebuse neljas väide samuti alust maakohtu otsust muuta. Menetluskulude kindlaksmääramist ei ole hageja eraldi vaidlustanud.
15.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu ja TsMS § 171 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud ringkonnakohtus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
16.Maakohus määras hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb määrata kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate kulude suurus.
16.1.Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 18,25 t ja õigusabi osutati tasumääraga 170 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Selliselt kujunes apellatsioonimenetluse kuludeks kokku 3 774 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on neist kuludest põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamine 10 t ulatuses, mis hõlmab nii kaebusega tutvumist kui ka sellele vastamist ja ülejäänud toiminguid apellatsioonimenetluses. Vaidlus ei olnud mahukas ega keerukas ja hageja ei toonud kaebuses esile uusi asjaolusid või vaidluse uusi aspekte. Ringkonnakohus võtab lisaks arvesse, et poolele hüvitatavad menetluskulud peavad olema mõistlikus proportsioonis vaidlusaluse õigushüvega.
16.2.Maakohus määras kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 120 eurot (lisandub käibemaks). Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on see piisav tasumäär, millest lähtuvalt peab vaidluse teine pool kulud hüvitama.
16.3.Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusteenuse osutamise mahust 10 t, tunnitasust 120 eurot ning kostja kinnitusest, et ta ei saa tagasi õigusabilt tasutud käibemaksu, kujuneb hüvitatavaks summaks 1 440 eurot ( = 10 × 120 + 20%). Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse kulude kindlaksmääramiseks osaliselt.
16.4.Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja kostja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.