Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaija Kaijanen ja Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.11.2017, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-1676
Tsiviilasi
Nordecon AS-i hagi Kantauro OÜ vastu garantii tagastamiseks või alternatiivselt garantii täitmise õiguse puudumise tuvastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 24.04.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Nordecon AS-i apellatsioonkaebus Tsiviilasja apellatsioonimenetluses
hind 202 000 eurot
Menetlusosalised esindajad
nende Hageja (apellant): Nordecon AS (registrikood 10099962, asukoht Pärnu mnt 158/1, 11317 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Arne Ots ja advokaat MartinJohannes Raude
ja
Kostja (vastustaja): Kantauro OÜ (registrikood 10757783, asukoht Roosikrantsi 11, 10119 Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Rolan Jankelevitš ja advokaat Priit Lember Kohtuistungi toimumise aeg
Välja mõista Nordecon AS-lt Kantauro OÜ kasuks lisaks maakohtu poolt väljamõistetud menetluskuludele 1960 eurot ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks.
5.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Nordecon AS-l tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS § 178 lg 2). Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Nordecon AS-i (hageja) esitas 01.02.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Kantauro OÜ (kostja) vastu garantii tagastamiseks või alternatiivselt garantii täitmise õiguse puudumise tuvastamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui töövõtja ja kostja kui tellija 26.07.2013 Stroomi Kaubanduskeskuse projekteerimise ja ehituse töövõtulepingu nr 02.12.021A (I kd, tl 10-59, edaspidi leping). 26.11.2014 andis Tallinna Linnaplaneerimise Amet Stroomi Kaubanduskeskusele kasutusloa ning 04.12.2014 võttis kostja kaubanduskeskuse kasutusele (I kd, tl 60-63).
3.Lepingu p 10.1 kohaselt andis hageja tehtud töödele alates tööde vastuvõtmisest 24 kuu pikkuse ehitusgarantii. Lepingu p 10.4 kohaselt pidi hageja kõrvaldama garantiiajal ilmsiks tulnud mittevastavused. Swedbank AS-i poolt väljastatud garantiikirja nr 14096496-GF kohaselt garanteeris Swedbank AS kostjale kostja esimesel nõudmisel kuni 202 000 euro suuruse summa tasumise garantiikirjas toodud tingimustel. Garantiikirja kohaselt kehtis garantiikiri kuni 09.12.2016 (I kd, tl 68-69).
4.16.12.2015 esitas kostja hagejale pretensiooni ja nõude töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (I kd, tl 70-72), milles teatas, et 2015. aasta suvel läbiviidud ekspertiisi kohaselt on töödes 9 elule, tervisele, varale või keskkonnale ohtlikku puudust, 23 ehitusobjekti kasutusiga vähendavat puudust ja 45 ehitise nõuetekohast hooldamist ja kasutamist takistavat puudust. Kostja nõudis, et nn ohtlikud puudused kõrvaldataks hiljemalt 04.01.2016 ning ülejäänud puudused kõrvaldataks hiljemalt 16.01.2016. Puuduste kõrvaldamata jätmise korral lubas kostja realiseerida talle antud pangagarantii.
5.Pooled pidasid 08.01.2016 - 27.01.2016 kirjavahetust võimalike puuduste kõrvaldamise osas (I kd, tl 90-117; III kd, tl 91-91 pöördel; III kd, tl 92 pöördel - 95). Hageja pakkus selle perioodi vältel kostjale mitmel korral puuduste kõrvaldamist ning pakkus
põhjendatud puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja (hiljemalt 30.01.2016), kuid kostja keeldus puuduste kõrvaldamisest. Ehkki kolm hageja pöördumist olid saadetud enne kostja ühepoolselt määratud tähtaega (16.01.2016) ning hageja oli põhjendatud puuduste kõrvaldamiseks valmis, ei võimaldanud kostja puudusi siiski kõrvaldada. Kostja ei olnud valmis isegi puuduste kõrvaldamise osas hagejaga läbi rääkima.
6.29.01.2016 esitas hageja kostjale töövõtulepingu ülesütlemisavalduse (I kd, tl 118-121). Hageja selgitas, et on püüdnud täita oma lepingust tulenevaid garantiikohustusi lepingus ettenähtud tähtaegade jooksul ja lepingus ettenähtud garantiiaja lõpuni, kuid kostja on hagejal garantiikohustuse täitmist takistanud.
7.Kostjal on kohustus hagejale pangagarantii tagastada, kuna pooltevaheline leping on lõppenud. Kostja ei võimaldanud hagejal kõrvaldada garantiiajal ilmnenud puudusi ning seega oli hagejal tulenevalt lepingu p-st 17.4.5 õigus leping üles öelda. Hageja poolt 29.01.2016 lepingu ülesütlemisega lõppes nii hageja garantiikohustus kui kostjale antud pangagarantii realiseerimise õigus (võlaõigusseadus (VÕS) § 186 p 6, § 187 lg 1). VÕS § 187 lg 2 ja § 196 lg 4 kohaselt peab kostja hageja poolt antud pangagarantii hagejale tagasi andma (vt ka RKTKo 3-2-1-180-12, p 15).
8.Kui kohus leiab, et kostjal pangagarantii tagastamise kohustus puudub, siis alternatiivselt ei või kostja pangagarantiid täitmisele pöörata. Kostja ei leppinud hagejaga kokku lepingu p 10.4 kohaselt mõistlikku tähtaega tööde teostamiseks ega andnud lepingu p 9.6 kohast täiendavat mõistlikku tähtaega. Kuna kostja ei ole hagejale garantiitööde tegemiseks täiendavat tähtaega andnud ning hageja ei ole kostjale muu isiku poolt tööde parandamiseks nõusolekut andnud, ei või kostja hagejalt parandamiseks tehtud kulutuste hüvitamist nõuda.
9.Eeltoodust tulenevalt palus hageja kohustada kostjat tagastama hagejale töövõtulepingu alusel antud Swedbank AS-i garantiikiri või alternatiivselt, tuvastada, et kostjal puudub töövõtulepingu alusel antud Swedbank AS-i garantiikirja täitmisele pööramise õigus. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
10.Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja järgmist. Olukorras, kus lepingust tulenev võlasuhe on kostja rikkumise tõttu lõppenud, ei saa kostjal tekkida lepingust tulenevat nõuet, mida garantii saaks tagada. Lepingu ülesütlemisega lõppes kostjale antud pangagarantii realiseerimise õigus. Kuna lepingu p-de 6.17 ja 9.3 järgi esitas garantii hageja, tuleb garantii VÕS § 187, § 196 lg 4, § 189 lg 1 ja § 155 lg 4 p 3 järgi ka hagejale tagastada. Alternatiivselt tuleb garantii tagastada VÕS § 1028 jj järgi, kuna garantiiga tagatav kohustus on ära langenud. Hageja saab nõuda garantiiga tagatud kohustuse lõppemise korral kostjalt garantii tagastamist. See, et töövõtja saab nõuda töövõtulepingu raames tagatisena antud pangagarantii tagastamist, on leidnud kohtupraktikas kinnitamist (Harju Maakohtu 23.04.2015 otsus asjas 2-13-42734).
11.Alternatiivselt tuleb tuvastada, et kostjal puudub garantii täitmisele pööramise õigus. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-79-16 käsitati olukorda, kus töövõtja oli esitanud tellijale töövõtulepingust tulenevate kohustuste tagamiseks pangagarantii ning töövõtja palus kohtul tuvastada, et tellijal puudub garantii alusel väljamaksete saamise õigus. Riigikohus kinnitas, et hagejal [töövõtjal] on iseenesest õigus esitada tuvastusnõue, et kostjal [tellijal] ei ole õigust pangagarantiid realiseerida. Riigikohus märkis, et sellise tuvastusnõude esitamise ainukeseks eelduseks oli, et hageja toetub asjaolule, et kostja rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut.
12.Kostja viited Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-2-1-34-13 ja 3-2-1-49-12 ei ole asjakohased. Nimetatud lahendid käsitavad garandi poolt garantii täitmisele vastuväite esitamist. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga.
13.Hageja ei nõustu, et käesoleval juhul ei mõjuta lepingu ülesütlemine töövõtugarantiid. Hageja ütles kostja rikkumise tõttu lepingu (sh selles sisalduva garantiilepingu) üles.
Sellistel asjaoludel lepingu ülesütlemise tagajärg on garantiikohustuse lõppemine. Vastupidisel juhul oleks lepingu p-s 17.4.5 ettenähtud ülesütlemise alus tagajärjetu. Kõik lepingu ülesütlemise ajaks alustatud garantiitööd viis hageja lõpule.
14.Kostja ei ole käitunud heas usus ja kooskõlas lepinguga. Keskuse kasutamist takistavate ja eluohtlike puuduste olemasolu väitmine olukorras, kus kostja enda käitumisest nähtuval ei olnud faktiliselt keskuse kasutamisele takistusi ja külastajate elule ohtu, on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kostja oleks soovinud korraldada 2015. aasta suvel sõltumatut ekspertiisi, oleks kostja pidanud andma hagejale võimaluse ekspertiisis osaleda ja eksperdi poolt ära kuulatud saada. Ekspertiis, mis toimus kostja tellimusel ja kostja juhiste järgi, ei ole sõltumatu. Lisaks puudub kostja valitud eksperdil pädevus eriosade ekspertiisi teostamiseks, kuigi suur osa ekspertiisist puudutab just eriosasid.
15.Hageja ei ole lepingut rikkunud. Ebaõige on kostja väide, et kuigi kostja on alates 2014. aasta lõpust juhtinud töövõtja tähelepanu erinevate puuduste kõrvaldamise vajadusele, on see kohustus jäänud hageja poolt pika aja vältel suures osas täitmata. Hageja edastas kostjale 15.12.2014, 17.12.2014, 15.01.2015 ning 06.02.2015 põhjalikud ülevaated kõigist likvideeritud puudustest (tl 12-90, III kd).
16.Kostja on rikkunud lepingu punkte 10.4, 9.1 ja 9.6 ning VÕS § 6 ja 7. Puuduste kõrvaldamiseks oleks kostja pidanud esmalt mõistlikus tähtajas kokku leppima ning seejärel täiendava mõistliku tähtaja andma. Kui kostjal endal kulus ekspertiisi analüüsimiseks 14 tööpäeva, ei saanud ta nõuda hagejalt ekspertiisi analüüsimist ning ekspertiisis väidetud puuduste kontrollimist ja kõrvaldamist 10 tööpäeva jooksul. Mõistlik aeg tööde tegemiseks ei saa olla lühem, kui aeg tehtavaid töid kajastava dokumendi analüüsimiseks. Samuti ei saa olla mõistlik aeg tööde tegemiseks lühem, kui tegelikkuses kuluv aeg samade tööde kohta hinnapakkumise saamiseks. Kostja nõudis väidetud kiireloomuliste puuduste kõrvaldamist 04.01.2016, kuid sai samade tööde kohta alternatiivse hinnapakkumise alles 02.02.2016. Hagejalt nõutud tööde väidetavale teostamisele kulus kostjal veelgi kauem. Väidetavad puudused, mille kõrvaldamist nõudis kostja hagejalt 04.01.2016, kõrvaldas kostja väidetavalt ise alles 2016. aasta märtsiks ning teatud juhtudel koguni 2016. aasta juuniks. Kostja vastuväited hagile
17.Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Stroomi Kaubanduskeskus avati 2014. aasta detsembris. Ehitisel tuvastati rida puudusi, mille töövõtja kohustus kõrvaldama lepingu p 10.4 kohaselt kas nii kiiresti kui võimalik või mõistliku tähtaja jooksul, olenevalt puuduse tõsidusest. 2015. aasta suveks oli selge, et töövõtja venitab puuduste kõrvaldamisega ning ehitusobjektil ilmnes järjest ka uusi puudusi. Seetõttu pöördus kostja ehitusekspert TR poole. 26.11.2015 ekspertarvamuse lisas 1 on esile toodud kokku 81 erinevat puudust. Loetletud puudustest 9 on ohtlikud elule, tervisele, varale või keskkonnale; 23 puudust vähendavad oluliselt ehitusobjekti kasutusiga; 45 puudust takistavad ehitise nõuetekohast hooldamist ja kasutamist. Suur osa ehituseksperdi poolt tuvastatud puudustest oli avastatud juba kaubanduskeskuse avamisel, kuid hageja ei olnud neid ligikaudu aasta vältel suutnud nõuetekohaselt likvideerida (kuigi kinnitas vastupidist).
19.16.12.2015 edastas kostja hagejale ekspertarvamuse ning nõudis eksperdi poolt esile toodud 9 ohtliku puuduse kõrvaldamist 10 tööpäeva jooksul (hiljemalt 04.01.2016) ning ülejäänud puuduste kõrvaldamist hiljemalt 16.01.2016. Tähtajad määrati vastavalt lepingu p-dele 9.1 ja 9.6, mille kohaselt tuleb kohustuste täitmiseks määrata mõistlik tähtaeg, mis ei või olla lühem kui 10 tööpäeva. Arvesse võeti ka seda, et suur hulk puudusi oli hagejale teada juba alates 2014. aasta lõpust ning nende kõrvaldamise kohustuse täitmisest hoiti kõrvale ligikaudu aastase perioodi vältel. Ainus erinevus
kostja varasemate puuduste teavituste ning 16.12.2015 kirja vahel on see, et varem jooksvalt teatatud probleemid koondati kokku ühte dokumenti ning kostja lisas kirjale juurde ekspertarvamuse (VÕS § 644 lg 2, RKTKo nr 3-2-1-60-15, p 14).
20.Kuigi lepingu p-i 16.6 kohaselt on poolel kohustus vastata lepingu täitmist puudutavatele tahteavaldustele ja teadetele 5 tööpäeva jooksul, ei võtnud hageja kostjaga ühendust enne 07.01.2016, kui projektijuhi poolt saadeti e-kiri sooviga kooskõlastada osade tööde tegemine. Esimene kirjalik vastus nõudekirjale saadeti alles 08.01.2016 (14 tööpäeva pärast nõudekirja saatmist). 08.01.2016 kirjas teatas hageja ekspertarvamuses esile toodud puuduste kohta, et selliseid puudusi ei ole või tööd „teostati vastavalt projektile“. Mitmete 2015. aasta lõpus eksperdi poolt vahetult tuvastatud puuduste kohta väitis hageja, et need kõrvaldati juba 2015. aasta alguses. Seega ei kavatsenud hageja suure osa puudustega tegeleda.
21.Hagejale ei tehtud takistusi tööde tegemiseks, mida sooviti teostada tähtaegselt. Kostja andis omapoolse kooskõlastuse kõikide puuduste kõrvaldamise tööde tegemiseks, millega sooviti alustada enne 16.01.2016. Pärast 16.12.2015 kirjas määratud tähtaegade möödumist hagejale tööde tegemiseks kooskõlastusi ei antud, kuivõrd lepingu p-de 9.1 ja 9.6 kohaselt oli kostjal õigus kasutada selleks teisi töövõtjaid hageja arvel.
22.Hagejapoolne lepingu ülesütlemine oli alusetu ning õiguslike tagajärgedeta. Leping on kehtiv. Eksitav on hageja väide, et lepingu ülesütlemisega lõpevad nii võlasuhe kui ka sellega seotud tagatised. Garantiikirja ja garantiist tulenevate õiguste kehtivus ei sõltu lepingust ega selle ülesülemisest, kuna garantii puhul on tegemist mitteaktsessoorse tagatisega (VÕS § 155 lg 2). Lisaks ei ole VÕS § 155 lg-te 2-4 kohaselt hagejapoolne lepingu ülesütlemine garantii lõppemise aluseks. Isegi, kui leping oleks kehtivalt üles öeldud, siis jäävad kehtima kuni lepingu ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused (VÕS § 195 lg 2).
23.VÕS § 187 lg 2 alusel ei saa garantii tellija nõuda garantiikirja endale üleandmist. Selline õigus saaks olla vaid garandil (Swedbank AS). Lepingus ega garantiikirjas ei ole sätet, mis kohustaks kostjat garantiikirja hagejale üle andma kui hageja on lepingu enda arvates üles öelnud.
24.Riigikohtu juhiste kohaselt saab garantiikirja tagastamise või selle täitmisele pööramise õiguse puudumise tuvastamise aluseks olla üksnes selge ja äratuntav garantii kuritarvitamine ning garandi vastuväide (vt RKTKo nr 3-2-1-34-13, p 16; nr 3-2-1-4912, p 11). Sellist olukorda antud juhul ei ole.
25.Kostja on käitunud heas usus ja kooskõlas lepinguga. Kostja soovis ekspertiisi tellimisega veenduda ehitusobjekti puuduste olemasolus ning ka puuduste iseloomus. Hageja süüdistused ekspertiisi ebapädevuse kohta on paljasõnalised.
26.Hageja väited tema poolt puuduste kõrvaldamise kohta on valed ja tõendamata. Kostja on teinud reaalseid kulutusi tegelike puuduste kõrvaldamiseks. Bauschmidt OÜ hinnapakkumistest nähtuvalt on kostja tasunud puuduste kõrvaldamiseks teistele töövõtjatele 181 544,70 eurot (käibemaksuta) ning kandnud vastavas ulatuses kahju. OÜ Bauschmidt poolt tööde teostamisel koostatud aktid kinnitavad et 16.12.2015 nõudes välja toodud puudused olid reaalselt olemas. Aktides fikseeriti ehitise seisukord enne töö tegemist (puudus ja selle olemus), parandustöö käik ja tulemus. Lisaks Bauschmidt OÜ poolt juba teostatud töödele on kaubanduskeskuses 2016. aasta sügisel avastatud täiendavalt hulganisti lepingule mittevastavusi. Kostja on esitanud Harju Maakohtusse hageja vastu nõude täiendava kahju 277 212,50 euro sissenõudmiseks (kohtuasi nr 2-16-17984).
Esimese astme kohtu otsus
27.Harju Maakohtu 24.04.2017 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus tühistas Harju Maakohtu 02.02.2016 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 9410 eurot.
28.Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kostjal on kohustus Swedbank AS-i poolt väljastatud garantiikiri tagastada või alternatiivselt, kas kostjal puudub õigus garantiikirja realiseerida.
29.Hagejal puudub lepingu ülesütlemisele tuginedes õigus nõuda garantiikirja tagastamist. Ebaõige on hageja tõlgendus, mille kohaselt on kostja kohustatud juhindudes VÕS § 186 p-st 6, § 187 lg-test 1 ja 2 ning § 196 lg-st 4 garantiikirja töövõtulepingu ülesütlemise tõttu tagastama. Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 on garantii mitteaktsessoorne kohustus, st et garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande (P. Varul jt., 2016, komm § 155 p 3.2, p 4.1.1) kohaselt on töövõtugarantii tagatavast põhisuhtest (töövõtuleping) sõltumatu ehk abstraktne lepinguline võlasuhe, mida tuleb eristada põhisuhtest (töövõtulepingust). Sellise garantiikohustuse andmine ja kehtivus ei sõltu töövõtulepingust (vt ka RKTKo 3-2-1-7-14 p 11; 3-2-1-177-11 p 12; 3-2-1-73-10 p 34). See tähendab eelkõige, et töövõtugarantiist tulenevad nõuded on töövõtulepingust tulenevatest õiguskaitsevahenditest sõltumatud ning konkureerivad selliste õiguskaitsevahenditega (vt ka RKTKo 3-2-1-177-11 p 12). Garantiist tuleneva nõude maksma panemine ning suurus sõltub üksnes garantii enda tingimustest ega ole sõltuvuses tagatava kohustuse olemasolust, suurusest või selliste kohustuste rikkumisest.
30.Garantii mitteaktsessoorse tagatise põhimõttest tuleneb, et garantii ei lõpe lepingust taganemise või ülesütlemisega (VÕS § 155 lg 2). Ka VÕS § 155 teistest lõigetest, mh lg-st 4, mis sätestab garantii lõppemise alused, ei tulene, et garantii lõpeks lepingu ülesütlemise korral ning et kostjal oleks kohustus see tagastada. VÕS § 155 lg 4 on garantii lõppemise puhul erisätteks muude tagatiste lõppemist käsitlevate normide seas.
31.Väidetavad puudused ehitusobjektil, mille kõrvaldamist kostja 16.12.2015 avaldusega nõudis ning mille üle pooltel on vaidlus, puudutavad töid, mis olid tehtud enne töövõtulepingu ülesütlemisavalduse esitamist. Oleks vastuolus garantii andmise põhimõtetega, kui töövõtulepingu ülesütlemise teel oleks võimalik vabaneda enne lepingu ülesütlemist tehtud töödele antud garantiist (vt ka VÕS § 195 lg 2). Ka poolte vahelisest töövõtulepingust ega Swedbank AS-i poolt antud garantiikirjast ei tulene, et lepingu ülesütlemisel kohustus kostja garantiikirja tagastama. Garantiikirja tagastamise alus saab tuleneda üksnes garantiilepingust endast või VÕS § 155 lg-s 4 loetletud garantii lõppemise tingimuste täitumisest.
32.Rahuldamisele ei kuulu ka hageja alternatiivne nõue, milles hageja on palunud tuvastada, et kostja ei või pangagarantiid täitmisele pöörata. Puudub alus pidada kostja poolt 16.12.2015 nõudekirjas (I kd, tl 70-72) puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaegu ebamõistlikuks. Tähtajad vastasid töövõtulepingu p-st 9.6 tulenevale minimaalsele 10tööpäevasele nõudele. Võttes arvesse, et tähtaja sisse jäid jõulud ja aastavahetus, oli tegelik kalendripäevade arv pikem, kui see oleks olnud mitte pühadeaegsel perioodil. Hagejale antud tähtaegade võrdlemine uue töövõtja Bauschmidt OÜ tegevuse ja hinnapakkumisega (III kd, tl 92) ei ole adekvaatne, kuna hageja töövõtjana oli kõige paremini kursis objekti seisukorraga, kuid uuel töövõtjal puudus eelnev kokkupuude ja info ehitusobjekti kohta. Samuti ei oma tähendust hageja väited selle kohta, kui kaua kostjal endal läks 23.11.2015 ekspertiisiaktiga tutvumiseks aega. Seadusest ega lepingust ei tulenenud, et vastavad tähtajad pidid olema võrdsed või teineteisest
sõltuvad. Poolte varasemast suhtlusest nähtub, et kostja oli teavitanud objektil esinenud puudustest hagejat ka varem, 2014. ja 2015. aastal (II kd, tl 111-154). Lisaks on hageja tuginemine töövõtulepingu p-le 10.4 põhjendamatu, võttes arvesse, et hageja esitas ise kostjale 29.01.2016 töövõtulepingu ülesütlemisavalduse (I kd, tl 118-121) ning nähtuvalt 22.02.2016 kirjast keeldus seoses lepingu ülesütlemisega lepingut täitmast (II kd, tl 155-157). Hea usu põhimõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus töövõtja on lepingu üles öelnud ning tugineb hilisemalt sellele, et ta ei ole andnud nõusolekut teistel isikutel parandustöid teostada. Seega ei anna hageja väited seoses töövõtulepingu pdega 9.6 ja 10.4 alust tuvastada, et kostjal puudub garantii realiseerimise õigus.
33.Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-34-13 p-s 16 selgitanud, et nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-4912, p 11). Hageja ei ole tõendanud, et tegemist oleks garantii kuritarvitamise olukorraga või hea usu põhimõtte rikkumisega. See peab vastavalt Riigikohtu juhistele olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav, nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta. Antud juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Kostja on esitanud riiklikult tunnustatud eksperdi TR 23.11.2015 ekspertarvamuse objektil esinenud puuduste kohta (I kd, tl 73-87; III kd, tl 102-169). Hageja väited nimetatud ekspertarvamuse ebausaldusväärsuse osas on paljasõnalised. Hageja ei ole ümber lükanud ega tõendanud, et objekt oli puudusteta, mis annaks alust väita, et kostja kuritarvitab garantiid. Hageja on küll esitanud kostjale 15.12.2014, 17.12.2014, 15.01.2015 ja 06.02.2015 saadetud ülevaated (III kd, tl 12-90 pöördel) puuduste kõrvaldamise kohta, kuid ekspertiisiakt, millele kostja 16.12.2015 nõudekirjas tugines, koostati hilisemalt, s.o 23.11.2015. Asjaolu, et kostja hoidis keskuse külalistele avatuna, ei tõenda iseenesest seda, et puuduseid ei olnud. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähendust see, kas kostja oli õigustatud hoidma puuduste esinemisel keskust avatuna või mitte. Kostjal võib selle eest olla vastutus kolmandate isikute ees, kuid see ei oma tähendust käesolevas vaidluses. Lisaks on poolte vahel tsiviilasjas 2-16-17984 vaidlus garantiiülevaatusel tuvastatud puuduste kõrvaldamise kulu hüvitamisega. Eelnevast tulenevalt ei saa väita, et tegemist oleks selgelt äratuntava olukorraga garantii kuritarvitamisest, mis annaks käesolevas vaidluses aluse tuvastada, et kostjal puudub õigus garantiid realiseerida.
34.Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, tühistas ta 02.02.2016 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu (TsMS § 386 lg 4).
35.Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb rahuldada osaliselt, s.o 9410 euro (õigusabi 9310 eurot, riigilõiv 100 eurot) ulatuses. Hageja palus jätta kostja 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seotud kulud kostja kanda, kuna määruskaebuste esitamine oli ebavajalik ja põhjendamatu (TsMS § 169 lg 3). Alternatiivselt hagi rahuldamata jätmise korral palus hageja jätta määruskaebustega seotud kulud hagejalt välja mõistmata, sest määruskaebuste esitamine oli TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 mõttes ebavajalik ja põhjendamatu. Kostja 19.02.2016 määruskaebus jäi Tallinna Ringkonnakohtu määrusega rahuldamata ja 07.04.2016 määruskaebus Riigikohtu määrusega menetlusse võtmata. Maakohus leidis, et puudub alus jätta TsMS § 169 lg 3 alusel määruskaebusmenetlustega seotud kulud kostja kanda, vaatamata sellele, et määruskaebuseid ei rahuldatud. TsMS § 169 pealkirjast nähtuvalt reguleerib nimetatud säte menetluse venimisest tingitud menetluskulude jaotust. Hagi tagamise määrust edasi
kaevates ei saa pidada kostja tegevust menetluse venitamiseks, vaid seadusest tuleneva õiguse kasutamiseks tema õiguste riivel. Samuti ei nimeta TsMS § 169 lg 3 sõnastus määruskaebusmenetlusega seonduvaid kulusid, vaid esitatud taotluse, väite või tõendiga seotud kulusid. Apellatsioonkaebus
36.Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
37.Maakohus on hageja väiteid ja asjaolusid ebaõigesti hinnanud. Hageja nõude aluseks ei olnud väide, et garantii aluseks oleva õigussuhte lõppemisel lõpeb ka garantii. Hageja ei vaidlusta maakohtu põhjendusi garantii mitteaktsessooruse kohta. Hageja tugines väitele, et ta ütles 29.01.2016 avaldusega üles nii töövõtulepingu kui ka garantiilepingu. Seega tekkis garantii tagastamise kohustus garantiilepingu ülesütlemisest, mitte töövõtulepingu ülesütlemisest. VÕS § 155 lg-s 4 on sätestatud üksnes näitlik loetelu garantii lõppemise alustest, mis kehtivad kui garantiilepingust endast ei tulene teisiti. Käesoleval juhul on pooled sõlminud töövõtugarantii lõppemise kohta eraldi kokkuleppe (lepingu p-d 17.2 - 17.4). Hagejal oli tulenevalt lepingu p-dest 5.5 ja 17.4.5 õigus üles öelda ka töövõtugarantii, kuna leping hõlmas endas nii töövõtulepingut kui ka garantiilepingut. Maakohus ei ole analüüsinud kas lepingu p-s 17.4.5 sätestatud tingimused olid täidetud.
38.Hageja hinnangul on ta töövõtugarantii lepingu p-i 17.4.5 alusel kehtivalt üles öelnud ning saab seega VÕS § 196 lg 4 alusel nõuda garantiikirja tagastamist. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et garantiikirja tagastamine on vastuolus garantii andmise põhimõtetega. Garantii eesmärk on anda võlausaldajale seaduses sätestatuga võrreldes soodsam seisund ning kostja minetas soodsa seisundi lepingu p-s 17.4.5 sätestatud kohustuse rikkumise tõttu.
39.Alternatiivselt puudub kostjal pangagarantii realiseerimise õigus. Maakohus on tõlgendanud ebaõigesti lepingu punkte 10.4 ja 9.6. Kostjale tulenes lepingu p-st 10.4 kohustus leppida hagejaga kokku mõistlik tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Juhul, kui hageja sellise tähtaja jooksul puudusi ei kõrvalda, pidanuks kostja andma täiendava mõistliku tähtaja, arvestades puuduste sisu ja mahtu (lepingu p 9.6).
40.Isegi, kui kostja võis puuduste kõrvaldamise tähtajad määrata ühepoolselt, siis võttes arvesse väidetavate puuduste mahtu (77 puudust) ning asjaolu, et puuduste kõrvaldamiseks antud ajavahemik langes täpselt pikka pühadeperioodi (jõuludaastavahetus), ei olnud tähtajad mõistlikud. Seda eriti ajal, mil kostja alltöövõtjate töökorraldus erines pühade tõttu tavapärasest töökorraldusest ning puudusi oleks tulnud kõrvaldada töötavas ja pühade ajal rahvast täis keskuses. Ehitusobjektiga kursis olemine ei tähenda, et hageja ei vajanud aega puuduste olemasolu tuvastamiseks, nende põhjuste väljaselgitamiseks ja seejärel puuduste kõrvaldamiseks. 10 või 19 tööpäeva pikkused tähtajad ei ole realistlikud. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei ilmestaks hagejale antud tähtaegade ebamõistlikust aeg, mis kostjal endal kulus ainuüksi ekspertiisiakti analüüsimisele (14 tööpäeva). Samuti on ekslik maakohtu seisukoht, nagu ei oleks adekvaatne hinnata hagejale antud tähtaegasid Bauschmidt OÜ tegevuse ja hinnapakkumisega. Bauschmidt OÜ hinnapakkumine on tehtud 02.02.2016 ning seega pidi Bauschmidt OÜ-l hiljemalt 02.02.2016 olema täielik ülevaade ehitusobjektist, selle puudustest ja puuduste kõrvaldamise võimalustest. Bauschmidt OÜ kõrvaldas puudused alles 2016. aasta märtsiks ning teatud juhtudel koguni 2016. aasta juuniks või septembriks.
41.Hageja ei nõustu, et käesoleval juhul ei ole tegemist selgelt äratuntava olukorraga garantii kuritarvitamisest. Olukorras, kus pangagarantii realiseerimine eeldas
pooltevahelise kokkuleppe kohaselt kostjalt teatud nõuetest kinnipidamist (eelkõige seoses tähtaegadega) ning kostja nendest nõuetest kinni ei pidanud, oleks garantii realiseerimine selge kostjapoolne kuritarvitus ja vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohtu tuginemine pooltevahelisele vaidlusele tsiviilasjas nr 2-16-17984 kui tõendile sellest, et kostja tegevuse kujul ei ole tegemist garantii kuritarvitamisega, ei ole asjakohane. Asjaolu, et paralleelselt menetletakse kostja nõuet hageja vastu seoses garantiipuuduste kõrvaldamisega, ei võimalda järeldada, et kostja garantiipuuduste kõrvaldamise nõue oleks põhjendatud.
42.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja kostja 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seonduvad menetluskulud ja määrata menetluskulud kindlaks selliselt, et määruskaebustega seonduvad menetluskulud jäetakse hagejalt välja mõistmata. Maakohus võttis 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seoses seisukoha küsimuses, mis puudutab menetluskulude jaotust. Maakohus ei ole analüüsinud aga hageja taotlust seoses menetluskulude kindlaksmääramisega. Asjaolu, et menetluskulud jäävad menetluskulude jaotuse alusel ühe poole kanda, ei tähenda automaatselt, et nende kulude vastaspoolelt väljamõistmine oleks õigustatud. 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seonduvad menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 tähenduses. Vastustaja seisukoht
43.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
44.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
45.Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse 17.10.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Taotluses palus kostja täpsustada protokolli kostja esindaja ütluste osas. Hageja hinnangul ei ole võimalik tagantjärgi täpselt kindlaks määrata, millises konkreetses sõnastuses keegi midagi kohtuistungil avaldas, kuid kostja avaldatu on asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt ebaoluline, sest kostja ei ole esimese astme menetluses väidetavate puuduste kõrvaldamiseks antud tähtaegu esile toonud ega tõendanud.
46.Ringkonnakohus jätab kostja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise aspektist. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Kostja täpsustus oma lause sõnastuse osas on asja lahendamisel ebaoluline. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde.
47.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:
48.Maakohus ei ole hageja väiteid ja asjaolusid ebaõigesti hinnanud. Maakohus tugines põhjendatult garantii mitteaktsessoorusele, sest just töövõtulepingu rikkumise tõttu
kostja poolt ütles hageja 29.01.2016 avaldusega väidetavalt üles nii töövõtulepingu kui ka garantiilepingu.
49.VÕS § 155 lg-test 2 ja 4 tulenevalt ei lõpe töövõtulepingu ülesütlemisega ka töövõtugarantii. Garantii lõppemist töövõtulepingu ülesütlemisega ei ole sätestatud ka lepingus. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et üldist viidet lepingu punktis 5.5 selle kohta, et termin „Leping“ hõlmab kõiki lepingu dokumente, ei ole võimalik tõlgendada poolte kokkuleppena kalduda kõrvale seaduse oluliseks põhimõtteks olevast töövõtugarantii abstraktsuse põhimõttest ning muuta töövõtugarantii töövõtulepinguga aktsessoorseks. Selline kokkulepe peaks sõnaselgelt nähtuma töövõtugarantiikokkuleppest endast (lepingu punktid 10.1-10.4). Antud juhul ei nähtu sellist kokkulepet ühestki lepingu osast või lisast.
50.Alusetu on hageja etteheide, et maakohus ei ole töövõtugarantii ülesütlemist analüüsinud. Otsuse punktidest 17-20 nähtub maakohtu seisukoht töövõtugarantiist tulenevate kohustuste mittelõppemise kohta.
51.Maakohus on õigesti leidnud, et garantiikirja tagastamise nõue lepingu ülesütlemise tõttu on vastuolus garantii olemusega. Vastupidisel juhul oleks töövõtjal igal hetkel võimalik töövõtulepingu ülesütlemisega vabaneda enne lepingu ülesütlemist tehtud töödele antud garantiist. Selline tõlgendus ei vastaks VÕS § 650 lg 1 ja § 155 põhimõtetele. Garantiid ei ole võimalik lihtsalt ühepoolselt üles öelda.
52.Hageja tõlgendus VÕS § 196 lg-st 4 on väär. VÕS § 196 lg 4 ei käsitle olukorda, kus ülesütlemiseks õigustatud pool laiendab ülesütlemise enda varasemalt tekkinud ja seni täitmata kohustustele teise poole ees ja vabaneb neist (ehk kaotab huvi enda kohustuste täitmise vastu), vaid olukorda, kus ülesütleval poolel ei ole enam huvi vastaspoole poolt temale täidetud kohustuste vastu ja ta tagastab lepingu alusel saadu teisele poolele. Töövõtugarantiist tulenevad täitmata kohustused ei ole tagasitäidetavad, st VÕS § 196 lg 4 olemuslikult sellistele ülesütleva poole kohustustele ei kohaldu.
53.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka hageja alternatiivse nõude rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud garantii kuritarvitamist kostja poolt.
54.Riigikohus on selgitanud, et garantii alusel väljamaksete tegemise keelamine on võimalik vaid väga erandlikes olukordades ning selle aluseks saab olla üksnes garantii ilmselge ja äratuntav kuritarvitamine (nt kohtuasi nr 3-2-1-49-12, punkt 11). Kohtuasja nr 3-2-1-34-13 p-s 16 selgitas Riigikohus järgmist: „[---] üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49- 12, p 11). Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium kohtute seisukohaga, et hageja on esitanud nõude garantii andja vastu oma õigusi ilmselgelt kuritarvitades. Asjas ei ole jõustunud lahendiga tuvastatud, et hageja on nõudnud garantii täitmist, teades, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole (st kasutanud oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult). Pooled vaidlesid müügilepingust tulenevate nõuete üle. Garantii mitteaktsessoorset olemust arvestades ei mõjutanud eeltoodu hageja nõuet garandi vastu“.
55.Eelnevast nähtub, et vaidluse olemasolu garantii realiseerimise ja selle aluseks olevate nõuete üle ei saa mõjutada garantii kehtivust. Kohtuasja nr 3-2-1-49-12 p-s 11 on Riigikohus selgitanud, et tõendid, millest ei nähtu garantii väljamaksmise nõude alusetus ilmselgelt, on garantii kuritarvitamise tuvastamiseks sobimatud: „Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab
garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad“.
56.Käesolevas hagis ei ole esile toodud selget garantii kuritarvitamist. Pooled vaidlevad garantii realiseerimise aluseks olevate nõuete üle. Riigikohtu poolt sobivaks peetud tõendeid (jõustunud kohtu- või vahekohtu otsus või poolte kokkulepe võlasuhte lõpetamise kohta), ei ole esitatud.
57.Maakohus on eeltoodud Riigikohtu praktikale õigesti viidanud ja põhjendanud, et sellist kuritarvitamise olukorda antud juhul ei esine.
58.Hageja väide, et garantiitööde tegemiseks poolte kokkuleppega tähtaja mittemääramine ja tellija poolt ühepoolselt tähtaja määramine on ilmselge garantii kuritarvitamine, ei ole kooskõlas Riigikohtu eeltoodud praktikaga. Poolte vahel on vaidlus lepingu täitmise ja kostja poolt kasutatud õiguskaitsevahendite kohaldamise üle.
59.Maakohus ei ole tuginenud pooltevahelisele vaidlusele tsiviilasjas nr 2-16-17984 kui tõendile sellest, et kostja tegevuse kujul ei ole tegemist garantii kuritarvitamisega. Maakohus üksnes viitas paralleelselt poolte vahel toimuvale teisele kohtuasjale, kus pooled vaidlevad garantiiajal ilmnenud puuduste ja nende kõrvaldamise kulu üle ehk siis selle üle, millises summas on garantii realiseerimine õigustatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
60.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.
61.Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 9410 eurot, sellest riigilõiv on 100 eurot ja õigusabikulud 9310 eurot.
62.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja kostja 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seonduvad menetluskulud ja määrata menetluskulud kindlaks selliselt, et määruskaebustega seonduvad menetluskulud jäetakse hagejalt välja mõistmata. 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seonduvaid menetluskulud ei ole põhjendatud ega vajalikud TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 tähenduses.
63.Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Määruskaebuste esitamist ei saa pidada ebavajalikuks. Tegemist oli kostja seadusest tuleneva õiguse kasutamisega tema õiguste riive olukorras, mida ei saa hinnata ebavajalikuks toiminguks. Maakohus on otsuses hinnanud 19.02.2016 ja 07.04.2016 määruskaebustega seonduvate menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ja on kostja kasuks välja mõistetavat menetluskulu määruskaebuste osas ka vähendanud. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-21-184-15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
64.Kuna maakohus määras kostja maakohtus kantud menetluskulude suuruse kindlaks, siis määrab ringkonnakohus TsMS § 177 lg 1 alusel kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulude suuruse.
65.Kostja esitas kohtuistungil ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja palus juurde arvestada istungi kulu vastavalt protokollile. Nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile 30,25 tunni ulatuses, kokku summas 4235 eurot. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: kohtuotsuse analüüs 2,5 tundi; apellatsioonkaebuse analüüs 2,75 tundi; nõupidamine kliendiga 1 tund; kohtuasja analüüs 4,75 tundi; vastuse koostamine 6,5 tundi; kohtukõne koostamine 10,25 tundi; kohtuistungiks ettevalmistamine 2,5 tundi, millele lisandub kohtuistungil osalemine 1 tund kokku 31,25 tundi. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 140 eurot ilma käibemaksuta. Kostja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud käesoleva menetluse raames. Kostja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Kostja palus märkida vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
66.Hageja märkis, et kostja õigusabikulu on rohkem kui kaks korda suurem hageja õigusabikulust ning palus kohtul hinnata poolte tasakaalu.
67.Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt.
68.TsMS § 175 lg 1 alusel, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjale õigusabi osutamise ajakulu ülepaisutatud, lähtudes sellest, et kostja kordab apellatsioonimenetluses põhiliselt juba maakohtus esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Arvestades kostja poolt apellatsioonimenetluses koostatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on tegemist osaliselt põhjendatud ja vajalike õigusabikuludega. Maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumise, analüüsimise ning vastuse koostamise põhjendatud ja vajalik ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul kokku 12 tundi ja ettevalmistus kohtuistungiks 1 tund, millele lisandub 1 tund kohtuistungil osalemise eest. Kokku on apellatsioonimenetluse kohane ajakulu 14 tundi. Kostjat esindasid kaks vandeadvokaadist esindajat, kelle tunnitasu 140 eurot ilma käibemaksuta saab vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Seega tuleb hagejalt kosta kasuks välja mõista menetluskulu hüvitamiseks 1960 eurot (14x140).
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.