3.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või
riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Korteriühistu Outokumpu 7 (hageja) esitas Viru Maakohtule 20.07.2017 hagi Vitalii Petrovi ja Natalia Kudryavtseva (kostjad) vastu võlgnevuse 1367,44 eurot väljamõistmiseks. Maakohtu 25.07.2017 kohtumäärusega andis kohus hageja esindajale 14-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o esitada nõuetekohane hagiavaldus, milles on märgitud, millest põhiosa koosneb, millisel ajavahemikul on kostjad jätnud põhiosa maksmata ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Lisaks kohustas kohus hageja esindajat esitama kostjate kirjalik nõusolek asja menetlemiseks Eesti kohtus ning täpsed andmed kostjate elu- või viibimiskoha kohta, kuna kohtule teadaolevalt ei ole kostjate elukoht Eesti Vabariigis. Kohus edastas 25.07.2017 kohtumääruses kohtule teadaolevad andmed kostjate elukoha kohta. Kohus hoiatas hageja esindajat, et tähtajaks puuduse kõrvaldamata jätmisel keeldub kohus hagivalduse menetlusse võtmisest. Hageja esindaja esitas hagiavalduse täpsustused 04.08.2017. 05.09.2017 kohtunõudes selgitas kohus hageja esindajale, et hagiavalduse puudused on endiselt kõrvaldamata, mh ei ole hageja esindaja esitanud kohtule täpseid andmeid kostjate elu- või viibimiskoha kohta. Samuti ei ole hageja esindaja esitanud kostjate kirjalikku nõusolekut asja arutamiseks Eesti kohtus. Hageja esindaja esitas uued hagiavalduse täpsustused 11.09.2017 ja 14.09.2017.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Maakohus jättis 29.09.2017 määrusega hagi menetlusse võtmata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Kohus andis 25.07.2017 kohtumääruses ja 05.09.2017 hageja esindajale tähtaja kohtualluvuse põhjendamiseks ning kostjate kirjaliku nõusoleku esitamiseks asja arutamiseks Eesti kohtus. Kohtule teadaolevalt ei ela võlgnikud aadressil Outokumpu 7, Kohtla-Järve, 30327 Ida-Viru maakond. Kohtule esitatud ostu-müügilepingust nähtuvalt elavad võlgnikud aadressil XXX, Peterburi linn, Venemaa Föderatsioon. Samuti on kohtule teadaolevalt võlgnikud Venemaa kodanikud. Hageja mingeid täiendavaid andmeid kohtule hoolimata kohtunõuetest esitanud ei ole, vaid on märkinud, et neile on hageja asukoht teadmata. Kuna kostjad on Venemaa kodanikud ja nende tegelik elukoht on Venemaal, tuleb kohtualluvuse määramisel juhinduda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Eesti-Vene õigusabileping) kohtualluvuse sätetest. Tsiviilasi ei allu Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 kohaselt Eesti kohtule, kuna kostjad on Venemaa kodanikud ja nende tegelik elukoht on Venemaal. Seetõttu keeldus maakohus TsMS § 371 lg 1 punktidest 1 ja 2 juhindudes, hagi menetlusse võtmisest.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning hagiavalduse menetlusse võtta. Määruskaebuse kohaselt tõlgendas maakohus valesti kehtivaid õigusnorme ja Eesti Vabariigi poolt allakirjutatud rahvusvahelisi kokkuleppeid. Muuhulgas ignoreeris kohus Eesti-Vene õigusabilepingut. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 kohaselt võib õigusabilepinguga ette näha asjaolusid, mis lubavad pooltel käituda erinevalt artikli 21 lg 1 sätestatust. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 40 lõiked 1 ja 2 näevad ette artiklist 21 lg 1 erineva olukorra. Hageja palub oma hagis mõista kostjatelt välja kahju, mille kostjad oma tegevusega korteriühistule tekitasid. Sündmused leidsid aset Eesti territooriumil ja olid seotud kostjate varaga aadressil XXX, KohtlaJärve. Seoses sellega ja vastavalt TsMS § 70 lg 1, lg 2, § 88, § 86 lg 1, Eesti-Vene õigusabilepingu artikliga 40 lg 1 ja lg 2, olid Viru Maakohtul kõik alused selleks, et võtta menetlusse KÜ Outokumpu 7 poolt esitatud hagiavaldus Aadressil XXX, Kohtla-Järvel asuva korteriomandi ostu-müügilepingus oli märgitud, et kostjad elavad Venemaal. Hagejale ei ole teada kostjate täpne elukoht. Maakohus leidis ekslikult eeltoodud asjaolude pinnalt, et kostjate elukoht on Venemaal. Kostjad said korteriomanikeks 2014. aasta veebruaris. Seega juhindus kohus kostjate elukoha määratlemisel 3 aastat vanadest andmetest. Asjaolu, et hagejale ei ole teada kostjate asukoht, ei tähenda iseenesest, et nad ei saa elada Eesti territooriumil muul aadressil, seda seejuures avalikustamata. Kokkuvõttes leiab määruskaebuse esitaja, et kohus ei püüdnudki tuvastada kostjate tegelikku asukohta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ning saadab hagi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
6.Asjas tuleb lahendada küsimus, kas maakohus võis Eesti-Vene õigusabilepingule tuginedes keelduda hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast. Viidatud sätte järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.
7.Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123 tuleneb, et rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti riigisiseste seaduste (sh TsMS) suhtes. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 1 sätestab, et ühe lepingupoole kodanikel on teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. See kehtib ka vastavalt kummagi lepingupoole seadusandlusele moodustatud juriidiliste isikute kohta. Eeltoodust tulenevalt kohaldub kõnealune õigusabileping juhul, kui mõnel menetlusosalisel on Vene Föderatsiooni kodakondsus. Praeguses asjas nähtub kohtule esitatud notariaalsest korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingust (tl 20), et korteri omandanud kostjad Vitalii Petrov ja Natalia
Kudryavtseva olid tehingu tegemise ajal (27.02.2014) Vene Föderatsiooni kodanikud. Kuivõrd Eesti rahvastikuregistris isikute kohta kanded puudusid ja puuduvad, on alust eeldada, et kostjad on jätkuvalt Vene Föderatsiooni kodanikud, mistõttu järeldas maakohus õigesti, et asjas kohaldub EestiVene õigusabileping.
8.Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping) artikli 21 lõike 1 esimese lause kohaselt, kui käesolev leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Seega on kohtualluvuse kindlaksmääramisel oluline tuvastada kostjate elukoht. Kriteeriumid, mille alusel saab määratleda isiku elukohta, sätestab tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 14 koostoimes Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (RVEÕS) §-ga 10, mille järgi füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel kohaldatakse Eesti õigust. TsÜS § 14 järgi on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab (lg 1) ning elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2). Seega võib isikul olla mitu elukohta ja igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas ning sel juhul on mõlemad elukohad tema elukohaks (vt Riigikohtu 6. aprilli 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 13). Elukohaks ei ole aga selline koht, kus isik viibib üksnes ajutiselt.
9.Maakohus on mitmes hagejale adresseeritud määruses rõhutanud, et kohtule teadaolevalt puudub kostjatel Eesti Vabariigis elukoht ja nad elavad Venemaa Föderatsioonis. Ringkonnakohtule ei nähtu, millel põhineb maakohtu veendumus. Tsiviilasja nr 2-17-11061 materjalide hulgas on üksnes notariaalne leping, milles märgitu kohaselt on kostjate elukoht Vene Föderatsioonis. Samas on notariaalne leping sõlmitud ajal, mil kostjad soetasid endale Eesti Vabariigis Kohtla-Järvel asuva korteri ning seega tekkis kostjatel vähemalt võimalus kasutada korterit oma kas alternatiivse või ka peamise elukohana. Vastavalt eelmärgitule võib isikul TsÜS § 14 kohaselt olla ka rohkem kui üks elukoht. Seega asjaolu, et kostjate aadress on 2014. a sõlmitud notariaalse lepingu andmetel XXX, Peterburi, Venemaa Föderatsioon, ei välista, et kostjad võivad vähemalt osa ajast elada Kohtla-Järvel XXX korteris. Hageja (korteriühistu) on kohtule kinnitanud, et tal ei ole võimalik kostjatega kontakteeruda, kuna tal ei ole kostjate kontaktandmeid. Samas on hageja täpsustatud hagiavalduses viidanud, et kostjad on korteriühistu KÜ Outokumpu 7 liikmed ja elavad korteris aadressil XXX Kohtla-Järvel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja millegagi põhistanud oletust, et kostjatel võib olla Eesti Vabariigis veel mõni teine elukoht, mida nad ei ole hagejale avaldanud. Juhul kui hageja soovib tugineda väitele, et kostjad elavad Eesti Vabariigis, kuid hageja ei tea nende aadressi, siis tuleks hagejal TsMS § 338 lg 3 järgi kohtule selgitada, mida ta on andmete teadasaamiseks teinud.
10.Isegi juhul, kui puudub alus pidada korterit XXX Kohtla-Järvel kostjate alternatiivseks elukohaks TsÜS § 14 tähenduses ja kostjate peamiseks või ainsaks elukohaks on siiski Vene Föderatsioon, ei ole iseenesest välistatud asja menetlemine Eesti kohtus. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 2 esimese lause kohaselt võivad lepingupoolte kohtud arutada tsiviilasju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Asja materjalide kohaselt on hagejal olemas ning ka kohtule esitatud kostjate e-posti aadressid: V. Petrovi e-posti aadress on XX ja N. Kudryavtseva e-posti aadress on XXX. Samas ei nähtu toimikust, et hageja või maakohus oleks püüdnud nimetatud e-posti aadressidel kostjatega kontakteeruda ning saada neilt kas andmeid nende püsiva elukoha kohta või siis kirjalikku nõusolekut asja arutamiseks Eesti kohtus. TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul tuli maakohtul olukorras, kus hagi menetlusse võtmisel
tekkis küsimus, millisele kohtule Eesti-Vene õigusabilepingu järgi asi allub, eeltoodud asjaolud välja selgitada, küsides kohtualluvuse üle otsustamiseks kostjate seisukohta (vt selle kohta ka Riigikohtu
21.novembri 2012. a määrus nr 3-2-1-123-12. p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostjate seisukoha väljaselgitamiseks mõistlikke pingutusi teinud. Riigikohus on osundanud kohtu mõistlike pingutuste mõistele andmete leidmisel 31. märtsil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14 tehtud määruse p-des 11 ja 12, pidades seda suuremahuliste ja erinevate järelpärimistoimingute ja kättetoimetamise katsete kogumiks. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud kostjate elukoha Vene Föderatsioonis ning toimiku materjalide kohaselt oli kohtule teada nii kostjate e-posti kui ka elukoha aadress Peterburis. Eeltoodut arvestades ei olnud kohtul ülemääraselt keeruline ega koormav küsida kostjatelt seisukohta kohtumenetluse toimumise koha osas. Ülaltoodust tulenevalt on maakohus keeldunud ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmast ning asi tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.
11.Kõnealuse õigusabilepingu artikli 21 lõiked 1 ja 2 sätestavad kummagi lepingupoole kohtutele pädevuse arutada tsiviil- ja perekonnaasju, kusjuures hagejal on võimalus esitada oma nõue kostjate elukoha järgsele kohtule Vene Föderatsioonis või kostjate kirjalikul nõusolekul Eesti kohtule. Seega on põhjendamatud hageja väited selle kohta, nagu võiks Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lõiked 1 ja 2 kujutada endast vastuolu Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigusega ning Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud TsMS § 663 lõiget 3 ning ei ole toimetanud määruskaebust kostjatele kätte. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-123-12 p-s 11 asunud seisukohale, et igal juhul tulnuks kostjatele kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse peale, kuna määruskaebuse lahendamine puudutas otseselt kostjate huve ning kostjatele tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht.
12.Ebaõige on määruskaebuses toodud väide, et Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 40 lõigete 1 ja 2 kohaselt on kohtualluvus Eesti kohtul. Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 40 lõiked 1 ja 2 reguleerivad kahju hüvitamise nõuetele kohalduvat õigust, mitte kohtualluvust. Artikkel 40 lg 3 sätestab ka kohtualluvuse. Käesoleval juhul ei ole Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 40 asjakohane, kuna hagis toodud nõue on korteriomaniku vastu esitatud kohustuse täitmise nõue, mitte kahju hüvitamise nõue artikli 40 tähenduses.
13.Ringkonnakohus jätab rahuldamata määruskaebuses toodud taotluse hagi menetlusse võtmiseks, kuna hagi menetlusse võtmise otsustamine on maakohtu pädevuses.
14.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.
Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.