AK hagi Ascar Auto AS-i ja Hyundai Motor Baltic OY vastu 2782,70 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 08.04.2016 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Ascar Auto AS apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3025,74 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: AK (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Siiri Kuusik Kostja I: Ascar Auto AS (registrikood 10074749), lepinguline esindaja vandeadvokaat Klen Laus
Kohtuistungi toimumise aeg
09.10.2017, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 08.04.2016 otsus osas, milles maakohus mõistis Ascar Auto AS-ilt AK kasuks välja viivise 11.06.2015 seisuga 0,61 eurot ületavas osas. Jätta tühistatud osas AK viivise nõue Ascar Auto AS-i vastu rahuldamata.
2.Tühistada Harju Maakohtu 08.04.2016 otsus osas, milles AK menetluskulud jäeti Ascar Auto AS-i kanda ning teha selles osas uus menetluskulude jaotus. Täiendada Harju Maakohtu 08.04.2016 otsust Ascar Auto AS-i menetluskulude jaotusega. Samuti tühistada Harju Maakohtu 08.04.2016 otsus Ascar Auto AS-i vastu esitatud hagiga seotud menetluskulude kindlaksmääramise osas.
Muus osas jätta Harju Maakohtu 08.04.2016 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta kohtuotsuse põhjendusi.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
5.Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 5.1 Rahuldada AK hagi Ascar Auto AS-i vastu osaliselt.
5.2 Välja mõista Ascar Auto AS-ilt AK kasuks müügilepingust tulenev kahju 2782,70 eurot, viivis 11.06.2015 seisuga 0,61 eurot ja alates 12.06.2015 viivis VÕS § 113 sätestatud määras arvestatuna põhivõlalt 2782,70 eurolt kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2763,67 eurot. 5.3 Jätta rahuldamata AK hagi Hyundai Motor Baltic OY vastu 2782,70 euro ja viivise saamiseks. 5.4 Jätta AK maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega Ascar Auto AS-i vastu, 1 % ulatuses AK kanda ja 99 % ulatuses Ascar Auto AS-i kanda. 5.5 Jätta Ascar Auto AS-i menetluskulud maakohtus 99 % ulatuses tema enda kanda ja 1 % ulatuses AK kanda. 5.6 Jätta AK maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega Hyundai Motor Baltic OY vastu, AK kanda. 5.7 Jätta Hyundai Motor Baltic OY menetluskulud AK kanda. 5.8 Välja mõista AK-lt Hyundai Motor Baltic OY kasuks menetluskuluna 1437,60 eurot. 5.9 Jätta AK ja Ascar Auto AS-i menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus 20 % ulatuses AK kanda ja 80 % ulatuses Ascar Auto AS-i kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluskulude suuruse, mis tekkisid seoses hagi esitamisest Ascar Auto AS-i vastu, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AK (hageja) esitas 11.06.2015 Harju Maakohtule hagi Ascar Auto AS-i (kostja I) vastu, milles palus välja mõista 2782,70 eurot ning viivise 19,03 eurot ja edasi viivise seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. 25.08.2015 esitas hageja taotluse kaasata kostjana menetlusse ka Hyundai Motor Baltic Oy (kostja II), paludes rahuldada haginõue solidaarselt mõlema kostja suhtes. Maakohus kaasas 27.08.2015 määrusega kostja II menetlusse.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Swedbank Liising Aktsiaselts 27.04.2012 liisingulepingu, mille esemeks oli kostja I müüdud sõiduk Hyundai H1 (sõiduk), garantiitähtajaga 36 kuud. 15.05.2013 vahetati sõidukil garantiiremondi käigus välja
turbolaadur. 06.08.2014 pöördus hageja kostja I poole sõiduki rikkega ja kostja I tuvastas, et turbolaadur on katki. 07.10.2014 teatas kostja I, et keeldub juhtumit garantii korras lahendamast, sest garantiitähtaeg on lõppenud. Kostja I parandas sõiduki 11.05.2015 ja hageja tasus tööde eest 2782,70 eurot. Turbolaaduri suhtes kehtis müügigarantii. 15.05.2013 vahetati turbolaadur välja ja sellega algas turbolaaduri suhtes esialgse garantiiga sama kestusega uus garantiiperiood. Garantiitingimuste kohaselt ei pikene garantiitööde tegemisel garantii kogukestus, kuid see ei välista garantii pikenemist üksiku vahetatud osa suhtes. Samuti eeldatakse võlaõigusseaduse (VÕS) § 231 lg 4 p 2 järgi tarbijalemüügi puhul, et garantiiajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii. Kostjad vastutavad ka turbolaaduri müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest. Hageja nõudis kostjatelt sõiduki remondiks tehtud kulutuste hüvitamist. Alternatiivselt on hagejal enda arvates kostjate vastu kahju hüvitamise nõue, sest kostjad on rikkunud sõiduki garantiitingimustest tulenevaid kohustusi, põhjustades sellega hagejale kahju. Hüvitiselt tuleb maksta ka viivist. Kostjate vastuväited
3.Kostjad hagi ei tunnistanud ning palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja I arvates kehtis sõidukile viieaastane tehasegarantii sõiduki esmaregistreerimisest 20.06.2008 Läti Vabariigis. Seega kehtis garantii kuni 20.06.2013. Garantiitingimuste kohaselt tuleb tehasegarantiist tulenevad nõuded esitada kostja II, mitte kostja I vastu. Isegi kui hagejal on nõue kostja I vastu, on see põhjendamatu. Garantii raames vahetatud osadele ei kehti pikem garantiiperiood kui tehasegarantii kogukestus ning hageja viidatud VÕS § 231 lg 4 p 2 ei kohaldu. Samuti ei kohaldu garantiitööde raames väljavahetatud osadele VÕS § 218 lg 2. Kostja I ei vastuta turbolaaduri väidetava puuduse eest. Sõidukit ja turbolaadurit kasutati kostjale I teadmata tingimustes ca 15 kuud ja sõiduk läbis selle aja jooksul koguni 78 000 km, ühtki pretensiooni turbolaadurile hagejal selle aja jooksul ei olnud. Turbolaadur läks katki mootori kahjustumise ja õlivõtja ummistumise tõttu karteris. Põhjendamatu on ka hageja alternatiivne kahju hüvitamise nõue. Kostja I ei ole rikkunud sõiduki garantiitingimustest tulenevaid kohustusi ega keeldunud lepingut kohaselt täitmast. Alusetu on ka viivisenõue.
4.Kostja II arvates ei saa hagejal olla tema vastu nõuet. Kostja II on Hyundai sõidukite maaletoojana nende tootja esindaja Baltikumis ega müü sõidukeid lõpptarbijale. Hageja ees saab vastutada kostja I, kes sõlmis Hyundai volitatud esindajana sõiduki müügilepingu. Hagejal ei ole õigust pöörduda otse kostja II vastu. Kostja II nõustus kostja I käsitlusega tehasegarantii lõppemise kohta. Turbolaaduri purunemise põhjustas eelduslikult vajalikus koguses õli puudumine. Õlitaset pidi esmajärjekorras jälgima sõiduki kasutaja. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 08.04.2016 otsusega hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja 2782,70 eurot ning viivise 19,03 eurot ja alates 12.06.2015 põhivõlalt VÕS §-s 113 sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni (kuid mitte rohkem kui 2763,67 eurot). Hageja nõue kostja II vastu jäi rahuldamata. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostja I kanda ning mõistis temalt hageja kasuks välja 2877,38 eurot ja viivise sellelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja II menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis temalt kostja II kasuks välja 1437,60 eurot.
6.Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on hagejal VÕS § 365 lg 1 alusel müügi- või garantiilepingust tulenev nõudeõigus kostja I vastu. Kostja II vastu esitatud nõue jääb
rahuldamata. Pooled ei vaidle, et hageja ja kostja II vahel ei ole lepingulist (müügi- ega garantiilepingulist) suhet. Seega ei vastuta kostja II hageja ees lepingulisel alusel. Samuti ei ole kostja II tekitanud hagejale kahju lepinguvälisest suhtest tulenevalt. Pooled ei vaidle, et viieaastane garantii algas hageja sõiduki registreerimisest 20.06.2008 ja lõppes 20.06.2013. Ei vaielda ka selle üle, et kostjad oleks hagejale pakkunud täiendavat (pikemat) garantiitähtaega. Asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kostja I oleks puuduse kõrvaldamisel 06.08.2014 pakkunud uuele turbolaadurile ja/või selle vahetamisele uut garantiilepingut. Seega lõppes garantiileping sõidukile 20.06.2013 ja hagejal ei ole kummagi kostjaga garantiilepingust tulenevat suhet.
7.Tuvastatud asjaoludel vastutab kostja I hageja ees VÕS § 218 lg 1 alusel. Pooled ei vaidle tarbijamüügilepingu sõlmimise üle. Ei vaielda ka selle üle, et kostja I aktsepteeris hagejale müüdud asja puudust ja kõrvaldas selle (vahetas turbolaaduri) ning et vahetatud turbolaaduri puudus ilmnes 06.08.2014, s.o umbes 15 kuu möödumisel selle vahetamisest. Hageja on VÕS § 218 lg 2 järgi tõendanud, et ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus (puudus) oli olemas asja üleandmise ajal, s.o uue turbolaaduri paigaldamisel 15.05.2013. Kohtu määratud ekspertiisist järeldub, et turbolaaduri kahjustumist ei põhjustanud hageja sõiduki väär kasutamine, vaid sõiduki mootori õlisüsteemi puudulik töö. Samuti nähtub ekspertiisist, et ka esimene turbolaadur lekkis väljavahetamise hetkeks õli, kuid ei olnud täielikult hävinenud. Eksperdi arvamuse põhjal saab väita, et turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba hagejale uue turbolaaduriga sõiduki üleandmise ajal. Hagejal on õigus nõuda kostjalt I täitmise asemel kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Hageja andis kostjale I tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kuid kostja I keeldus seda tegemast. Pooled ei vaidle, et hageja kandis kahju 2782,70 eurot. Kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitseeesmärgiga. Kostja I ei ole tõendanud, et tema rikkumine oleks vabandatav. Kahju tekkimine oli asja müümisel kostjale I ettenähtav ning hagejal kahju tekkimise ja kostja I rikkumise vahel on põhjuslik seos. Kostja I võlgneb hagejale VÕS § 113 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi ka viivise. Pooled ei vaidle selle üle, et viivisenõue muutus sissenõutavaks 11.05.2015.
8.Tulenevalt TsMS § 162 lõikest 1 jäid hageja menetluskulud kostja I kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et kostjal I tuleb hüvitada hageja menetluskuluna kokku 2877,38 eurot, millest õigusabikulud on 2227,38 eurot, riigilõiv on 300 eurot ja eksperdikulu on 350 eurot ning hagejal tuleb hüvitada kostjale II menetluskulud summas 1437,60 eurot Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
9.11.05.2016 esitas kostja I Harju Maakohtu 08.04.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi tema vastu rahuldati ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi tema suhtes rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tegi maakohus üllatusliku otsuse ning rahuldas hagi tuginedes asjaoludele, mida menetlusosalised ei olnud esitanud. Kohus asus seisukohale, et 2014.a augustis aset leidnud turbo rike oli põhjustatud teguritest, mis olid olemas 2013.a mais turbo sõidukile paigaldamisel. Maakohtu menetluses ei väitnud hageja, et 2013.a mais teostatud remondi raames jäeti kõrvaldamata turbo kahjustumise põhjus. Vastupidi, hageja on menetluses läbivalt väitud, et 2013.a mais paigaldati sõidukile vigane turbo.
11.Kohus on ebaõigesti käsitlenud 2013.a mais tehasegarantii korras turbo vahetamist asja müügilepingule mittevastavuse kõrvaldamisena. Kostja I ei nõustu kohtu seisukohaga, et
15.05.2013 turbo vahetamise tööde teostamisega tunnistas kostja I müüdud sõidukil puuduse esinemist ehk hagejale puudustega asja müümist. Pooltel ei ole vaidlust, et 15.05.2013 teostatud turbo vahetuse tööd teostati sõidukile kehtinud viieaastase tehasegarantii raames. Tehasegarantii (VÕS § 230 jj) ning vastutus asja müügilepingu tingimustele mittevastavuse eest (VÕS § 217 jj) on teineteisest sõltumatud kohustused. Eeltoodust tulenevalt ei kinnita 2013.a mais tehasegarantii raames sõiduki turbolaaduri väljavahetamine, et kostja I tunnistas sõiduki mittevastavust müügilepingule. Seega, kui kohus leidis, et 2014.a augusti rike oli tingitud 2013.a mais puudulikult teostatud remonttöödest, ei saa hageja nõude aluseks olla asja mittevastavus lepingutingimustele, vaid tehasegarantii tingimuste rikkumine. Kostja I on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et VÕS § 218 ei kohaldu 2013.a mais tehasegarantii raames teostatud töödele. Kuna hageja nõue saab tugineda üksnes sõiduki garantiitingimustele, ei saa hagejal olla nõuet kostja I vastu. Samuti on kohus valesti leidnud, et 2013.a mais tehasegarantii raames tehtud tööle kohaldub VÕS § 227.
12.Tõenditega vastuolus on kohtu järeldus, et 2014.a augustis turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba uue turbolaaduriga sõiduki üleandmise hetkel 2013.a mais. Et kohus oleks saanud asuda eeltoodud järeldusele, peaksid asjas kogutud tõenditest nähtuma mh, et: 1) 2013.a mai turbo rike ei olnud põhjustatud turbolaadurist endast, vaid muudest teguritest; 2) 2013.a mai ja 2014.a augusti rikked leidsid aset tingituna samadest teguritest; 3) 2013.a mai remondi käigus jättis kostja I kõrvaldamata turbo rikke põhjuse. Kohus ei ole põhjendanud, millistest tõenditest nähtub, et 2014.a augustis turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba uue turbolaaduriga sõiduki üleandmise hetkel 2013.a mais.
13.Kohtu järeldus turbode kahjustumiste põhjuste kohta on ka sisuliselt ebaõige. Kostja I on põhjendanud, et turbo rikke põhjuseks 2014.a augustis ei olnud vigane turbo, vaid rike tekkis erinevate asjaolude tagajärjel (sündmuste ahel: mootori kahjustumine -> õlivõtja ummistumine karteris -> õlirõhu langus ja katkendlikkus mootori õlitussüsteemis -> turbolaaduri rike). Ka ekspert on leidnud, et sõiduki turbolaaduri kahjustumise põhjustas mootori õlitussüsteemi puudulik töö ning et turbo normaalsest kiirem kulumine viitab pigem erinevate tehniliste kahjustuste jadale. Seda, et turbode rikked on üksteisest sõltumatud, tõendab eeskätt kahe kahjustumise pikk ajaline vahe. Tehasegarantii raames 2013.a mais paigaldatud turbo töötas laitmatult ca 15 kuud ja ca 78 000 km. Kui 2013.a mais teostatud remonttöö oleks olnud mittekvaliteetne ja turbo oleks läinud teist korda samal põhjusel katki, oleks vastav rike ilmnenud oluliselt varem kui 15 kuud ja 78 000 km. Lisaks on asjaolu, et 2014.a augusti turbo rike ei olnud tingitud samadest asjaoludest kui 2013.a mai turbo rike, tõendatud sellega, et 2015.a mais teostati nii 2014.a augustis katki läinud turbo vahetus kui ka sõiduki mootori remont. Mootori kahjustus oli eelduslikult ka põhjustanud turbo katkimineku. Puudub vaidlus, et analoogset mootori kahjustust ei esinenud 2013.a mais teostatud remonttööde ajal. Ekspertiisi kohaselt ei olnud 2013.a ja 2014.a aset leidnud turbode rikked identsed. Seega olid erinevad ja üksteisest sõltumatud ka rikete põhjused.
14.Kuigi kostja I on seisukohal, et asja lepingutingimustele mittevastavuse sätted ei kohaldu kostja I poolt tehasegarantii raames 2013.a mais teostatud tööle, siis isegi kui kohtu käsitlusega nõustuda, on kohus valesti leidnud, et kostja I vastutab hageja ees VÕS § 218 alusel. Tõenditest ei tulene, et 2014.a augustis ilmnenud turbo rike oli tingitud 2013.a mais teostatud puudulikust remonttööst. Hageja ei ole tõendanud, et tehasegarantii raames teostatud töö ei olnud kvaliteetne. Samuti ei nähtu ekspertiisist, et 2013.a mai remonttööd oleksid teostatud puudulikult. Küll aga nähtub kostja I poolt menetluses esitatud
põhjendustest ja tõenditest, et 2014.a augusti turbo rike oli sõltumatu 2013.a mai turbo rikkest. Vastus apellatsioonkaebusele
15.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
16.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28.10.2016 otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse ja jättis hagi kostja I vastu rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kostja I maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Hageja esitas otsuse peale kassatsioonkaebuse.
17.Riigikohus tühistas 14.06.2017 otsusega nr 3-2-1-49-17 Tallinna Ringkonnakohtu 28.10.2016 otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
18.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sellest tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kostjalt I mõisteti hageja kasuks välja kahjuhüvitis 2782,70 eurot, viivis 19,03 eurot ja alates 12.06.2015 viivis seaduses sätestatud määras kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2763,67 eurot. Samuti kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulude osas.
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja viivise 11.06.2015 seisuga 0,61 eurot ületavas osas. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada hageja menetluskulude jaotuse osas ning kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulude kindlaksmääramise osas. Lisaks tuleb maakohtu otsust täiendada kostja I menetluskulude jaotusega. (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21).
20.Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et sõiduk oli puudustega ning seda kinnitab turbolaaduri purunemine. Asjaolu, et hageja ei tuginenud kohe konkreetselt õlitussüsteemi puudulikkusele, ei oma kolleegiumi arvates tähendust. Puuduse täpne põhjus selguski alles ekspertiisi käigus. Riigikohus on käesolevas asjas 14.06.2017 tehtud otsuses (p 24.2) märkinud, et hagi aluse kindlaksmääramine eeldab mõnetist üldistust. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonkaebuse vastuses on hageja täpsustanud, et eksperthinnangust nähtuvalt lekkis mõlema turbolaaduri rikke puhul turbolaadurist õli, ning väitnud, et 2014. augustis turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba müügihetkel.
21.Maakohus leidis, et kostja I müügilepingu järgse vastutuse jaatamiseks tuleb tuvastada, kas puudus oli olemas uue turboga sõiduki üleandmisel, s.o 15.05.2013. Maakohus asus ekspertarvamusele tuginedes seisukohale, et turbolaaduri kahjustumise põhjustas sõidukimootori õlisüsteemi puudulik töö. Kuna ekspertiisist nähtub, et ka esimene turbolaadur lekkis väljavahetamise hetkeks õli, siis leidis maakohus, et turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba uue turbolaaduriga sõiduki üleandmise hetkel. Käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 14.06.2017 otsusest (p 25) järeldub, et müüja vastutab VÕS § 218 lg-te 1 ja 2 järgi lepingutingimusele mittevastavuse eest, kui mittevastavus oli olemas sõiduki üleandmise ajal. Vaidlus puudub, et sõiduk anti hagejale üle 27.04.2012.
22.Maakohus on 16.11.2015 määrusega määranud autotehnilise ekspertiisi. 06.12.2015 eksperdiarvamuses on ekspert asunud seisukohale, et sõiduki turbolaaduri kahjustamise põhjustas sõidukimootori õlitussüsteemi puudulik töö. Puudulik õlitus seisnes õlitussüsteemi liiga madalas töörõhus või puudulikus töövedeliku mahus. Kuna turbolaadur on osa mootori õlitussüsteemist, siis kahjustus turbolaaduri võll termiliselt ning ülekuumenemise olukorras töötades põles/kõrbes mootoriõli võlli teljele. Selle tagajärjel kulus võllitelje liugelaager/puks normaalsest oluliselt kiiremini. Kahjustuste lõppfaasis olid turbo kambri korpused ja turbiinilabad kontaktis, misjärel turbolaadur kiilus kinni. Ekspert leidis, et turbo normaalsest kiirem kulumine ei ole seotud sõiduki väära kasutamisega, vaid viitab pigem erinevate tehniliste kahjustuste jadale.
23.VÕS § 218 lg 1 sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. Vastavalt VÕS § 218 lg 2 vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.
24.Riigikohus leidis käesolevas asjas 14.06.2017 tehtud otsuses (p 25.2), et eksperdiarvamuse alusel võib mõistlik olla järeldada, et kuna turbolaaduri kahjustamise põhjustas mootori puudulik õlitussüsteem ja see ei ole seotud sõiduki väära kasutamisega, saab järeldada puuduse olemasolu juba sõiduki üleandmise ajal. Seda, et õlitussüsteemi puudust sõidukil üleandmise ajal siiski ei olnud, pidanuks neil asjaoludel tõendama kostja I. Seda muu hulgas põhjusel, et kuigi osteti kasutatud sõiduk, ilmnes probleem turbolaaduriga juba sõiduki garantiiajal, mille kestel saab eeldada, et sõidukit saab sihipäraselt ja probleemideta kasutada.
25.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja I tõendanud, et õlitussüsteemi puudust sõidukil üleandmise ajal ei olnud. Kostja I esitatud tõenditest see ei tulene. Samuti ei tõenda ekspertiisiakt, et õlitussüsteemi puudust sõidukil üleandmise ajal ei olnud. Ekspert on muuhulgas märkinud, et mootori õlitussüsteemi puuduliku töörõhu põhjuste väljaselgitamine ei ole ekspertiisi raames võimalik, kuna sõiduk on 12.05.2015 remonditud ja uuesti kasutusele võetud ning remonttöid ei ole ekspertiisi tarvis protokollitud. Ka kostja I väitest, et 2013.a mais paigaldatud turbo töötas laitmatult ca 15 kuud ja ca 78 000 km, ei saa järeldada, et õlitussüsteemi puudust sõidukil üleandmise ajal ei olnud. Kostja I on tuginenud veel asjaolule, et 2013.a mais välja vahetatud turbol lekkis õli, aga turbo ei olnud hävinenud, kuid 2014 augustis väljavahetatud turbo oli hävinenud. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda ka see, et õlitussüsteemi puudust ei olnud. Pigem kinnitab viidatu just õlitussüsteemi puuduse olemasolu sõiduki üleandmise ajal. Seega vastutab kostja I VÕS § 218 lg-te 1 ja 2 alusel sõiduki lepingutingimusele mittevastavuse eest.
26.Lisaks sätestab VÕS § 218 lg 3, et müüja vastutab ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Riigikohus on käesolevas asjas 14.06.2017 tehtud otsuses (p 25.3) selgitanud, et
siia saab hõlmata ka garantiiremondi käigus tehtud eksimused, eeldusel, et müüja oleks olnud kohustatud puuduse kõrvaldama ka seadusjärgse vastutuse järgi. Ringkonnakohus märgib, et 15.05.2013 garantiiremondiga seoses on hageja üksnes avaldanud, et selle käigus vahetati välja turbo. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille pinnalt saaks tuvastada, et garantiiremondi käigus oleks kostja I pidanud seadusjärgse vastutuse järgi kõrvaldama sõidukimootori õlitussüsteemi puuduliku töö.
27.Ülaltoodule tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja I vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest VÕS § 218 lg-te 1 ja 2 alusel ning maakohus on lõppjäreldusena õigesti VÕS § 115 lg 1 järgi kostjalt I hageja kasuks välja mõistnud 2782,70 eurot.
28.Lisaks kahju hüvitisele mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise perioodi 11.05.2015 - 11.06.2015 eest 19,03 eurot ja alates 12.06.2015 viivise seadusjärgses määras põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2763,67 eurot. Kolleegiumi hinnangul on maakohus mõistnud ebaõigesti viivise välja alates 11.05.2015. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pöördunud kostja I poole 2782,70 euro hüvitamise nõudega enne hagiavalduse esitamist. Seega saab hageja nõuda viivist alates hagiavalduse esitamisest, s.o alates 11.06.2015. Seaduses sätestatud viivise suuruseks 11.06.2015 eest on 0,61 eurot. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt I välja viivise 11.06.2015 seisuga 0,61 eurot ületavas osas. Riigikohus on käesolevas asjas 14.06.2017 tehtud otsuse (p 11) selgitanud, et otsus on jõustunud ka kostjalt I tulevase viivisenõude osalise rahuldamata jätmise (summalise piiramise tõttu) osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista viivis 11.06.2015 seisuga 0,61 eurot ja alates 12.06.2015 viivis seadusjärgses määras põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2763,67 eurot.
29.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud ebaõigesti kõik hageja menetluskulud kostja I kanda. Hageja esitas solidaarse nõude kahe kostja vastu. TsMS § 207 lg 2 kohaselt osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Seega oleks maakohus pidanud kulude jaotamisel lähtuma põhimõttest, nagu hageja oleks esitanud kaks eraldi hagi. Lisaks on maakohus jätnud kindlaks määramata kostja I menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohus leiab, et hageja maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja I vastu, tuleb jätta 1 % ulatuses hageja kanda ja 99 % ulatuses kostja I kanda. Kostja I menetluskulud maakohtus tuleb jätta 99 % ulatuses tema enda kanda ja 1 % ulatuses hageja kanda (TsMS § 163 lg 1). Hageja maakohtu menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja II vastu, tuleb jätta hageja kanda, kuna hagi jäeti kostja II vastu rahuldamata.
30.Arvestades, et kostja I apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt (sealhulgas menetluskulude osas), siis peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta hageja ja kostja I menetluskulud ringkonnakohtus ja Riigikohtus 20 % ulatuses hageja kanda ja 80 % ulatuses kostja I kanda.
31.Kuna ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu menetluskulude jaotust, siis jääb kõigi kohtuastmete menetluskulude suuruse kindlaksmääramine, mis tekkisid seoses hagi
esitamisest kostja I vastu, maakohtu otsustada (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1142-15 p 21). Lähtudes TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots
(allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm
(allkirjastatud digitaalselt) Tiia Mõtsnik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.