Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 11.06.2015 esitas XxxxHarju maakohtusse hagi, milles palub XxxxAS-ilt ja XxxxOY-lt solidaarselt hagejale välja mõista 2782,70 eurot, viivis 19,03 eurot ja alates 11.06.2015 viivis seadusjärgses määras. Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja Swedbank Liising AS 27.04.2012 liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli kostja I poolt müüdud sõiduauto Hyundai H1, garantiitähtajaga 36 kuud. 15.05.2013 vahetati sõidukil garantiiremondi käigus välja turbo. 06.08.2014 sõiduki mootor suri välja ja kostja tegi kindlaks, et katki oli sõiduki turbo. 07.10.2014 teatas kostja I, et keeldub juhtumit garantiikorras lahendamast, kuivõrd garantiiperiood oli tootja seisukohast lähtuvalt läbi. Hageja 31.10.2014 nõudekirjale teatas kostja I 14.11.2014, et sõidukil puudus aset leidnud juhtumi ajal kehtiv garantii. Kostja arvates lõppes garantii 02.06.2013. Samale seisukohale jäi kostja I oma 10.12.2014 vastuses. Hageja esitas 23.12.2014 kostjale täiendava nõudekirja, milles palus väljastada garantiikiri ning teostada sõiduki turbo väljavahetus garantiitööna, millest kostja I aga 13.01.2015 keeldus. Hageja lasi sõiduki kostja I esinduses 11.05.2015 parandada ning tasus tööde eest 2782,70 eurot. Hageja on seisukohal, et garantii sõiduki turbo osas ei lõppenud 02.06.2013, kuivõrd 15.05.2013 vahetati see välja, mis tingis nimetatud osa suhtes uue garantiiperioodi alguse. Lisaks asja lepingutingimustele vastavusega seotud müüja vastutusele, on käesoleval juhul sõiduki turbo osas kehtiv ka müügigarantii. Garantiitingimuste kohaselt ei pikene garantiitööde teostamisel garantii kogukestus, kuid see ei välista garantii pikenemist üksiku vahetatu osa suhtes. Kuivõrd garantiitingimustes ei ole täpsustatud garantii korras osa väljavahetamise mõju väljavahetatud osa garantii kestusele, on tarbijal õigustatud ootus, et väljavahetatud osadele rakendub seadusest tulenevalt uus müügigarantii. Kuivõrd garantiitingimustes ei ole nimetatud eeldusest erinevat kokkulepet sätestatud, rakendus 15.05.2013 väljavahetatud turbole esialgse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii. Oleks ebamõistlik, kui väljavahetatud olulisele osale ei rakenduks uus garantii. Olukorras, kus garantiitööna osa väljavahetamine ei mõjutaks mingilgi viisil väljavahetatud osale

rakenduvat garantiiperioodi ning müüja vastutust, oleks vastuolus garantii eesmärgi ja põhimõtetega ning seaduses sätestatud ostja õigustega. Käesoleval juhul on hageja õigustatult nõudnud sõiduki turbo garantiikorras parandamist. Kuivõrd sõiduki kasutamine parandustöid tegemata ei olnud võimalik, teostas hageja suurema kahju vältimiseks parandustööd sõiduki ametlikus esinduses ning tasus tööde eest 2782,70 eurot. Hagejal on õigus nõuda viivist seadusest tulenevalt. Perioodil 11.05.2015 - 11.06.2015 on viivis 19,03 eurot. Hageja nõuab ka viivist edasiulatuvalt seadusjärgses määras. Alternatiivselt tuleb see summa hagejale hüvitada kahjuna. Kostja I vastuväited Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Sõidukile ei kohaldunud 27.04.2012 liisingulepingu nr xxxx sõlmimisel garantii 36 kuud. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust, et sõidukil kehtis 5 aastane tehasegarantii alates sõiduki esmaregistreerimisest, s.o. 20.06.2008 kuni 20.06.2013. Hagiavaldus on esitatud vale kostja vastu ja tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et kostja oli üksnes kasutatud sõiduki müüja. Garantiitingimuste kohaselt on garantii andjaks Xxxx, keda kehtivate garantiitingimuste kohaselt esindab Eestis, Lätis ja Leedus XxxxOY. VÕS § 218 lg 2 regulatsioon ei kohaldu garantiitööde raames väljavahetatud osadele – sõiduki garantiiperioodi ajal garantiitööde raames vahetatud osa või teostatud remonttöö näol ei ole tegemist ostjale müüja vastutuse olukorraga. Samuti ei reguleeri VÕS § 218 lg 1 ja 2 sõiduki tehasegarantiist tulenevaid nõudeid. Sõidukit ja selle turbolaadurit kasutati pärast 2013 mais teostatud remonttöid kostjale teadmata tingimustes ca 15 kuud ning sõiduk läbis selle aja jooksul tervelt ca 78 000 km. Kostjale teadaolevalt ei olnud hagejal selle aja jooksul ühtegi pretensiooni turbolaaduri töökvaliteedi kohta. Turbolaaduri rike on tingitud välistest mõjutustest, mitte aga väidetavatest turbolaaduri paigaldamisel esinenud mittevastavusest. Ka ei kohaldu käesoleval juhul VÕS § 231 lg 4 p-s 2 sätestatud eeldus, et garantiitähtajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii. Tootja/müüja võib igal konkreetselt juhul näha garantiitingimustes ette teisiti, kui seaduses sätestatud üldine eeldus. Käesoleval juhul sätestavad sõiduki garantiitingimused üheselt, et garantii ajal osade vahetamine ei pikenda garantii kogukestust. Garantiitingimustes on selgelt ja üheselt reguleeritud, et garantii raames vahetatud osadele ei kehti pikem garantiiperiood kui tehasegarantii kogukestus. 15.05.2013 vahetatud turbo garantii lõppes koos sõiduki tehasegarantii lõppemisega 20.06.2013 ning 06.08.2014 väidetavalt aset leidnud juhtumi toimumise ajal ei olnud sõidukil (ega vahetatud turbolaaduril) kehtivat tehasegarantiid. Sõiduki garantiitingimustest lähtuvalt kehtib 5 aastane tehasegarantii sõidukile kui tervikule. See tähendab, et sõiduki garantiiaja jooksul parandatakse/vahetatakse välja sõidukil ilmnevad vigased osad. Garantiitööde raames välja vahetatud varuosale ei hakka kehtima eraldi 5 aastane tehasegarantii. Hageja tõlgendus varuosale kehtiva garantii kohta ei ole kooskõlas garantiitingimustega ja on ka ebamõistlik, kuna võib teoreetiliselt tähendada varuosade eluaegset garantiid (nt kui varuosa vajab vahetamist iga 4-5 aasta tagant). Kostja ei ole andnud sõidukil vahetatud varuosade või teostatud tööde kohta hagejale ühtegi täiendavat garantiid lisaks

sõidukile kehtivale tehasegarantiile. Garantiitingimustest tuleneb üheselt, et tehasegarantii sõidukile kehtib 5 aastat vaatamata sellele, kas garantii ajal vahetatakse mõni osa. Kostja ei nõustu ka alternatiivse kahjunõudega, sest kostja ei ole rikkunud sõiduki garantiitingimustest tulenevaid kohustusi ega keeldunud lepingut kohaselt täitmast. Seega ei ole kostja põhjustanud hagejale kahju ega vastuta väidetava kahju tekkimise eest. Hageja viivisenõue on põhjendamatu. Kostja II vastuväited Kostja II leiab, et hagi on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja II nõustub täielikult kostja I käsitlusega sellest, mis puudutab tehasegarantii lõppemist. Õige on kostja I viide, et tehasegarantii algab sõiduki esmaregistreerimisest ning kehtib järgneva 5 aasta jooksul. Viie aastast kehtivusaega on möönnud ka hageja. Sõiduki esmaregistreerimine toimus juunis 2008. a, mis tähendab, et tehasegarantii lõppes juunis 2013. a. Hageja auto turbolaaduri taaspurunemine leidis aset augustis 2014. a. Tehasegarantii ei ole seadusest tulenev, vaid see põhineb tehingul. Järelikult saaks tehasegarantii pikeneda vaid juhtudel, kui garantii andja sellekohase tahteavalduse teeb. Sellist tahteavaldust tehtud ei ole. Kostja II on üksnes Hyundai sõidukite maaletooja, olles seeläbi Hyundai sõidukite tootja esindaja Baltikumis. Kostja II ei müü sõidukeid lõpptarbijatele, vaid seda teevad Hyundai volitatud esindajad, kelle hulka kuulub ka kostja I. Volitatud esindajad sõlmivad ostjatega omal nimel lepingud ning võtavad ostjate ees õigused ja kohustused. Samas volitatud esindajad ei ole oma tegevuses vabad, seda mh ka ulatuses, mis puudutab müüdud sõidukitele antavaid garantiitingimusi. Volitatud esindajate tegevusvabadust reguleerib Hyundai tehase esindaja ning edasimüüjate vahel sõlmitud leping, mille sisu kohaselt on kostja I kohustatud informeerima sõiduki ostjat ka nendest garantiitingimustest, mille tehas on sõidukile andnud. Seega garantii andjaks on küll kostja II, kuid seda teostatakse läbi volitatud esindajate, s.o läbi kostja I. Eelneva tõttu ei loo tehasegarantii kostjale II vastutust lõpptarbija ees ega anna teiselt poolt hagejale õigust pöörduda otse kostja II vastu. Tehasegarantii kuulub Hyundai ametliku esindaja ning sõidukite edasimüüjate vahelise lepingu sisusse ning selle täidab ostja ees müüja, s.o antud juhul kostja I. Tehasegarantii mõtteks ei ole „jooksutada“ tarbijat erinevate isikute vahel, et oma õigusi realiseerida, vaid tarbijale tuleb võimaldada oma õiguste täielik ja efektiivne kaitse suhetes selle isikuga, kellega tal on lepinguline kokkupuude. Selleks on aga eranditult kostja I, kes on volitatud esindajana sõlmib Hyundai sõiduki müügilepingu ning võtab sellega õigused ja kohustused. Vajalik on eristada müüja vastutuse erinevaid aluseid. Müüja võib vastutada garantii järgi, s.o tehingulisel alusel, samuti võib müüja vastutus tuleneda seaduse regulatsioonist. Muuhulgas on oluline märkida, et tarbijate suhtes võib seadus sätestada eelduse, et müüja on andnud seaduses nimetatud sisuga garantii. Viimati nimetatud olukorra näiteks on VÕS § 231 lg 4 p 2, mis loob eelduse garantii andmise kohta müüja poolt ning millele on hageja oma hagis ka tuginenud. Kostja II on seisukohal, et tarbijate suhtes VÕS-is sätestatud müügigarantiid tuleb käsitleda nn minimaalse tagatisena, millest tarbijat ei või ilma jätta ning mida müüja – antud juhul kostja I – peab tagama. Eelneva tõttu tuleb tehasegarantiid, kui tehingulisel alusel antud lubadust eristada seadusest tuleneva vastutuse alusest. Järelikult on tehasegarantii ja VÕS § 231 lg 4 p 2 järgsed õigusinstituudid pärit erinevatest õigusallikatest ega ole samastatavad. See tähendab muuhulgas, et müüja ei saa enda seadusest tulenevat vastutust välistada viitega sellele, et kostja II poolt antud tootjagarantii on läbi või et see mingil põhjusel ei pikene.

VÕS § 231 lg 4 p 2 ei pikendada algset garantiid (tehingulisel alusel antud garantiid), vaid antakse uus garantii ning selle uue garantii andjaks on müüjana tegutsenud isik. Vastupidist olukorda, so garantii mitteandmist peab tõendama müüja. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostjate vastustega ning poolte poolt menetluse käigus esitatud tõenditega ja kuulanud pooled ära, rahuldab hagi kostja I suhtes ja jätta rahuldamata kostja II suhtes. Pooltel ei ole vaidlust järgmistes asjaoludes: • sõiduauto Hyundai H1 esmaregistreering toimus Läti Vabariigis 20.06.2008 (I kd lk 18); • hageja sõlmis 27.04.2012 Swedbank Liising AS-iga liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli kostja I poolt müüdud sõiduauto Hyundai H1 (I kd lk 9-13); • 15.05.2013 vahetati sõidukil välja turbolaadur ja teostati muid töid (I kd lk 14); • 06.08.2014 pöördus hageja kostja poole sõiduki rikkega ja kostja tuvastas, et katki on sõiduki turbolaadur; • 07.10.2014 teatas kostja I, et keeldub juhtumit garantiikorras lahendamast, kuivõrd garantiiperiood oli tootja seisukohast lähtuvalt läbi (I kd lk 15); • 11.05.2015 lasi hageja sõiduki parandada ja tasus selle tööde eest 2782,70 eurot (I kd lk 30). Pooltel on vaidlus selles, kas: • kostjad solidaarselt või eraldi või kumbki neist vastutab hageja ees; • kostja(te) vastutus tuleneb müügigarantiist või tehasegarantiist või muust alusest. Hageja nõudeõigus Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja sõlmis 27.04.2012 Swedbank Liising AS-iga liisingulepingu nr xxxx, mille esemeks oli kostja I poolt müüdud sõiduauto Hyundai H1 (I kd lk 9-13). Tulenevalt VÕS § 365 lg-st 1 võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Samale seisukohale on asunud Riigikohus 07.10.2010 lahendi nr 3-2-1-23-10 punktis 10. Seega võib hageja ostjana kostja I vastu esitada müügi- või garantiilepingust tuleneva nõude ning kohtul tuleb hinnata, kas hageja garantii- või müügilepingust tulenev nõue kuulub rahuldamisele. Garantiist Garantii andmist reguleerib VÕS § 155. Müügigarantii puhul võtab garantii järgi kohustatud isik (kelleks on müügilepingu objektiks oleva kauba tootja, valmistaja või müüja) endale müügilepingust sõltumatu kohustuse tagada müügilepingu objekti teatud omadused kokkulepitud garantiiperioodi jooksul. Garantii järgi õigustatud isik omandab müügilepingust tulenevate nõuete kõrvale iseseisvad garantiist tulenevad nõuded, mida võib garantii järgi kohustatud isiku vastu maksma panna iseseisvalt ning sõltumatult lepingulistest nõuetest. Ka müügigarantii puhul tagab garantii seega kaudselt õigustatud isiku, eelkõige ostja õigusi müügilepingust tulenevate kohustuste nõuetekohase täitmise suhtes lisatagatise andmise näol. Nimetatud lisatagatis seondub eelkõige garantiist tulenevate lisaõigustega, mille maksmapanek on õigustatud isiku jaoks kergem kui lepinguliste õiguskaitsevahendite kasutamine, eelkõige tõendamiskoormuse, garntiivastutuse tähtaegade vms tõttu. Lepinguliste õiguskaitsevahendite kasutamise korral peab ostja reeglina (kui ei kehti VÕS § 218 lg 2 teises lauses sätestatud erand) tõendama lepingu objekti lepingutingimustele mittevastavuse (VÕS § 217) ning sellise mittevastavuse (või selle

põhjuse) olemasolu lepingu objektil talle üleandmise hetkel (VÕS § 218 lg 1). Müügigarantii puhul peab õigustatud isik tõendama üksnes puuduse ilmnemise garantiiperioodil, garantii järgi kohustatud isikule jääb reeglina üksnes võimalus tõendada, et puudus on tekkinud asja mittenõuetekohasest kasutamisest ja tekkinud seega hilisema välise mõjutuse tulemusena, mitte asja algse lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. (Vt Võlaõigusseadus I kommenteeritud väljaanne, 2006, § 155 p 3.2). Müügigarantiid ja selle tekke erisusi tarbijalemüügi puhul reguleerib VÕS § 230-231. Müügigarantii puhul on tegemist lepingulise suhtega. Leping sõlmitakse tavaliselt koos müügilepingu või vähemalt koos kauba üleandmisega, tavaliselt väljendub lepingu sõlmimine garantiikirja (ehk garantii tingimusi sisaldava dokumendi) üleandmises ostjale. Juhul kui garantii järgi kohustatud isikuks ei ole müüja, vaid kolmas isik (nt tootja), tegutseb müüja tema esindaja või kohustatud isiku tahteavaldust vahendava isikuna(Vt Võlaõigusseadus II kommenteeritud väljaanne, 2007, § 230 p 3.2). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et viieaastane garantii (I kd lk 22, tõlge lk 28, lk 3, tõlge lk 29 ja lk 69) algas hageja sõidukile registreerimisest s.o 20.06.2008 ning lõppes 20.06.2013. Hageja sõlmis sõiduki liisingulepingu 27.04.2012. Vaidlus puudub ka selles, et kostjad oleks hageja poolt sõiduki soetamisel hagejale pakkunud täiendavat (pikemat) garantii tähtaega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et 15.03.2013 ilmnes hageja sõidukil puudus ning kostja kõrvaldas puuduse (I kd lk 14). Seega tunnistas hageja sõidukil puudust (katkist turbot) ja kõrvaldas enne viieaastase garantii tähtaja lõppu puudusena garantiilepingu raames. Pooled ei vaidle ka selle üle, et vahetatud turbo läks sõidukil uuesti katki 06.08.2014 s.o umbes 15 kuud peale kostja I poolt turbo vahetamist. Vaidlus on poolte vahel selles, kas vahetatud turbole hakkas kehtima uus garantii või mitte. Pooled ei ole asjas esitanud tõendeid selle kohta, et kostja I oleks puuduse kõrvaldamisel 06.08.2014 pakkunud uuele turbole ja/või selle vahetamisele uut garantiilepingut. Kostja II sõiduki garantiikorras parandamise keeldumisest sai hageja teada kostja I 07.10.2014 kirjast (I kd lk 15) Seega lõppes vaidlusalusele sõidukile garantiileping 20.06.2013 ning hagejal ei ole kostjaga I või II garantiilepingust tulenevat suhet. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja II vahel puudub lepinguline suhe. Samuti ei ole kostja II tekitanud hagejale kahju lepinguvälisest suhtest tulenevalt. Kohus leiab, et kuivõrd hagejal ei ole kostjaga II lepingulist (müügi- või garantiilepingulist) suhet, siis ei vastuta kostja II hageja ees lepingulisel alusel ning hageja nõue kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 230 lg 5 kohaselt ei välista ega piira müügigarantii ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas hagejal on kostja I vastu õigus esitada teisi müügilepingust tulenevaid nõudeid. Müügilepingust tulenev müüja vastutus Sõiduki müügilepingu sõlmimise ja auto hagejale üleandmise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on tarbija VÕS § 34 mõttes ning talle kohalduvad müügilepingu puhul tarbijale antud õigused. Seega sõlmiti hageja ja kostja I vahel 27.04.2012

tarbijamüügileping (I kd lk 9-13). Müügilepingust tulenevale nõudele kohalduvad tehingust tuleneva nõude aegumistähtaja sätted (TsÜS § 146-148), mille kohaselt aegumistähtaeg kolm aastat (TsÜS § 146 lg 1). Vaidlus puudub poolte vahel selles, et hageja on esitanud puuduste kõrvaldamise nõude. Müüdud asja lepingutingimustele vastavust reguleerib VÕS § 217 lg 1, mille kohaselt peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele. Sama paragrahvi lg 2 p 6 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel. Müüja vastutust asja lepingutingimustele mittevastavus puhul reguleerib VÕS § 218, mille lg 1 teise lause kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks. VÕS § 218 lg 2 kohaselt vastutab tarbijalemüügi puhul müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejale asja üleandmisest 27.04.2012 alates kahe aasta jooksul s.o 15.03.2013 ilmnes hageja sõidukil puudus ning kostja I kõrvaldas puuduse (I kd lk 14). Seega kostja I aktsepteeris hagejale müüdud kaubal puudust ning kõrvaldas puuduse (vahetas turbo). VÕS § 227 viimase lause kohaselt algab asja parandamisel müüja poolt aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates. Seega algas hagejal asja parandamisest 15.03.2013 kõrvaldatud puuduse (vahetatud turbo) ulatuses uuesti üldine kolmeaastane nõude aegumistähtaeg (TsÜS § 146 lg 1). Samuti algas kooskõlas VÕS § 227 viimase lausega uuesti müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse (vahetatud turbo) puhuks. Vaidlus puudub poolte vahel selles, et hageja on esitanud puuduste kõrvaldamise nõude samal päeval selle teadasaamisest s.o 06.08.2014, sest siis tegi kostja I kindlaks, et sõiduki turbo oli katki. Poolete vahel puudub vaidlus selles, et vahetatud turbo mittevastavus ilmnes 06.08.2014 s.o umbes 15 kuu möödumisel turbo vahetamisest. Seega tuleb VÕS § 218 lg 2 teisest lausest tulenevalt hagejal tõendada, et ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus (puudus) oli olemas asja üleandmise ajal s.o uue turbo paigaldamisel 15.05.2013. Kohus määras menetluses autotehnilise ekspertiisi (I kd lk 160). Eksperdi arvamuse (I kd lk 163171) kohaselt põhjustas sõiduki turbolaaduri kahjustumise sõidukimootori õlisüsteemi puudulik töö. Eksperdi hinnangul ei ole turbo normaalsest kiirem kulumine seotud sõiduki väära kasutamisega, vaid viitab pigem erinevate tehniliste kahjustuste jadale. Mootori õlitussüsteemi puudulik töörõhu põhjuste väljaselgitamine ei olnud ekspertiisi raames võimalik, kuna sõiduk remonditi 12.05.2015 ja võeti uuesti kasutusele ning remonttöid ekspertiisi tarvis sisendmaterjalina eraldi ei protokollitud (I kd lk 171). Samuti nähtub ekspertiisist, et hageja käis 3 kuud enne turbolaaduri riket kostja I juures korralises 240000H hoolduses. Turbolaadur ja –vahejahuti vahetati garantii korras 28.05.2013. Lisaks on ekspert pidanud märkimisväärseks, et esimene turbolaadur lekkis väljavahetamise hetkeks õli, kuid ei olnud täielikult hävinenud, erinevalt ekspertiisi käigus osandatud teisest turbolaadurist (I kd lk 165). Lisaks nähtub eksperdi poolt kogutud andmetest, et kostja I e-kirjast

tulenevalt on hageja sõiduki hoolduse teinud kostja I Tartu esinduses iga 20 000 km järgselt, mis vastab tootja poolt ettenähtule (I kd lk 164). Kohtu hinnangul saab ekspertarvamusest teha järelduse, et turbolaaduri kahjustumist ei põhjustanud hageja sõiduki väära kasutamisega, vaid sõidukimootori õlisüsteemi puudulik töö. Samuti nähtub ekspertiisist, et ka esimene turbolaadur lekkis väljavahetamise hetkeks õli, kuid ei olnud täielikult hävinenud. Seega saab eksperdi arvamuse põhjal väita, et turbolaaduri rikke põhjustanud tegurid olid olemas juba hageja uue turbolaaduriga sõiduki üleandmise hetkel. Seega vastutab nimetatud puuduste eest VÕS § 218 lg 1 alusel kostja I. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja andis kostjale VÕS § 115 lõikest 2 tuleneva tähtaja puuduse kõrvaldamiseks (kohustuse täitmiseks), kuid kostja I keeldus puuduse omal kulul kõrvaldamisest (I kd lk 15). Kostja I ei ole menetluse kestel väitnud, et pooled sõlmisid kokkuleppe, et hageja nõustub, et tegemist ei ole puudusega ning nõustub seetõttu kostja I poolt puuduse kõrvaldamise tasu eest hüvitamisega. Seega poolte vahel viidatud kokkulepe puudub ning hagejal on õigus nõuda täitmise asemel kostjalt I kahju hüvitamist (VÕS § 115 lg 1). Kahjust Kui müüja rikub oma lepingulisi kohustusi ostja nõuda VÕS § 101 lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi müüjalt lepingulise kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist. Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas müüja on lepingut rikkunud (VÕS § 100 ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole VÕS § 103 järgi vabandatav, kas ostjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena müüjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3) ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4) (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1173-12, p 15; 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 27). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja I rikkus müügilepingut müües kostjale puudustega asja. Samuti luges kohus ekspertiisiaktiga tuvastatuks, et kostja I vastutab lepingu rikkumise eest. Kostja I ei ole tõendanud, et tema rikkumine oleks vabandatav. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejal kandis kahju 2782,70 eurot (I kd lk 30). Müügilepingu alusel tuleb ostjale müüa puudusteta asi seega on kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Samuti on puudustega asja müümisel ettenähtav kahju tekkimine ning hagejal kahju tekkimise ning kostja I rikkumise vahel on põhjuslik seos. Viivisest Enne hagiavalduse esitamist nõuab hageja viivist seaduses (VÕS § 113 lõikes 1 ja §-s 94) sätestatud määras. Hageja on arvestanud viivist enne hagi esitamist 11.05.2015-11.06.2015 eest summas 19,03 eurot. Hageja on arvestanud põhinõudelt viivist alates 11.05.2015 (I kd lk 31-32). Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 11.05.2015. Kostja I sellele vastuväiteid ei esitanud. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Tulenevalt Riigikohtu praktikast tuleb kostjalt I välja mõista ka TsMS § 367 järgi VÕS §-st 113 tulenev viivis vastavalt hageja poolt nõutule põhivõlgnevuselt 2782,70 eurolt.

Seega on kogu hageja viivisenõue põhjendatud ja tuleb rahuldada ja kostjalt I välja mõista. Menetluskulude jaotus Hageja menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad hageja menetluskulud kostja I kanda ja kostja II menetluskulud hageja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. D.A.S. ÕIGUSABIKULUDE KINDLUSTUSE AS tasus hageja eest hagi esitamisel riigilõivu 300 eurot. Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb kostjal I hüvitada hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõiv 300 eurot. Kohus määras käesolevas tsiviilasjas hageja taotlusel autotehnilise ekspertiisi ja D.A.S. ÕIGUSABIKULUDE KINDLUSTUSE AS tasus ekspertiisikulude katteks 350 eurot (I kd lk 157). Kuna tegemist on menetluskuluga TsMS § 143 p 1 kohaselt, tuleb kostjal I hüvitada hagejale 350 eurot. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja I hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-77-14 p-s 12 kinnitanud, et menetluskulude avalduse koostamise kulud ei kuulu väljamõistmisele, kuna menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusteadmisi. Seega tuleb vähendada hageja õigusabikulusid nende summade võrra. Hageja esindajal on 02.07.2015 (I kd lk 48-62) taotluse kohaselt kulunud õigusabitoimingutele 13,2 tundi. Kuna hagi esitati kohtusse 11.06.2015, siis ei kuulu kostjal I poolt hüvitamisele menetluskuluna õigusabikulud, mis on kantud hageja poolt enne kohtumenetlust. Hagiavalduse koostamisega seotud kulud nähtuvad alates 01.06.2015 ja hagi koostamisega seotud toimingutele on kulunud 7,70 tundi, hinnaga 76,70 eurot tund + km (I kd lk 62) ja selle eest on esitatud arve summas 708,71 eurot (I kd lk 61). Kohus vähendab põhjendatud ajakulu 01.07.2015 toimingu võrra ja hindab hagiavalduse koostamisega seotud põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 6,7 tundi. Arvestades hageja esindaja õigusabi tunnihinda, tuleb kostjal I hüvitada hagejale 616,67 eurot (summa sisaldab km). 14.09.2015 taotluse kohaselt on hageja esindajal kulunud õigusabi osutamisele 6,7 tundi, hinnaga 76,70 eurot + km (I kd lk 105-114). Kohus vähendab õigusabikulusid menetluskulude avalduse koostamise kulu võrra. Asjas ei ole võimalik kontrollida, millist konkreetset analüüsi on hageja esindaja 10.08.2015, 11.08.2015 ja 12.08.2015 teostanud, millest saaks järeldada, et analüüsidega seotud kulu tuleks jätta kostja I kanda. Seetõttu leiab maakohus, et 14.09.2015 taotluse järgi on hagejale osutatud põhjendatud ja vajalikku õigusabi 4,7 tundi ja kostjal I tuleb hüvitada hagejale 432,59 eurot (summa sisaldab km).

15.03.2016 taotluse kohaselt on hageja esindajal kulunud õigusabi osutamisele 11,4 tundi, hinnaga 76,70 eurot tund + km ja õigusabi eest on hagejale esitatud arved summas 1058,46 eurot (II kd lk 1-12). Kohus vähendab õigusabikulusid menetluskulude avalduse koostamise kulu võrra summas 55,22 eurot (0,6 tundi). Asjas ei ole võimalik kontrollida, millist konkreetset analüüsi on hageja esindaja 22.12.2015 teostanud, millele on kulunud 0,2 tundi ning millest saaks järeldada, et analüüsidega seotud kulu tuleks jätta kostja I kanda. Ülejäänud osas on osutatud õigusabi olnud vajalik ja kostjal I tuleb hagejale hüvitada 984,83 eurot. 17.03.2016 taotluse kohaselt on hagejale osutatud 15.03.2016 istungiga ja menetlusabi taotluse koostamisega seotud õigusabi 2,7 tundi ja õigusabikulud moodustavad 248,51 eurot (II kd lk 40). Kohus vähendab õigusabikulusid menetluskulude avalduse koostamise kulu võrra summas 55,22 eurot (0,6 tundi). Ülejäänud osas, so summas 193,29 eurot (sisaldab km) on kulud põhjendatud. Kostjal I tuleb hüvitada hageja menetluskuluna kokku 2877,38 eurot, millest õigusabikulud 2227,38 eurot, riigilõiv 300 eurot ja eksperdikulu 350 eurot. Hageja on taotlenud TsMS § 177 lg 2 alusel kohustada kostjat I hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuma menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus rahuldab hageja taotluse. Kostja II menetluskulud Taotluse kohaselt on kostja II menetluskulud kulud õigusabile summas 1437,60 eurot, see on 11,98 tunniesindaja töö eest. Tunnihind ilma käibemaksuta on 120 eurot (II kd lk 27-31 ja 35). Kohus kontrollis osutatud õigusabi põhjendatust ja vajalikkust ja leiab, et kostjale II osutatud õigusabi on olnud vajalik. Kostja II esindaja on olnud oma toimingutes efektiive ja ei ole õigusabi osutamisel kulutanud ülemääraselt aega. Seega tuleb hagejal hüvitada kostjale II menetluskulud summas 1437,60 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.