Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

võlausaldaja vastu, kuid ei ole nõuete suurusi ja aluseid esitanud. Võlgniku endine juhatuse liige Xxxx esitas aprillis 2017.a Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse, menetluse käigus koostas ajutine haldur aruande, mille kohaselt oli võlgnik püsivalt maksejõuetu. Istungi ajaks oli Xxxx juhatusest tagasi kutsutud ja võlgnik loobus pankrotiavaldusest. Lisaks on võlgnikul maksuvõlg 24 682,30 eurot. Võlausaldaja hinnangul on võlgnik maksejõuetu ja võlausaldaja palub välja kuulutada võlgniku pankrot. Kohus võttis avalduse menetlusse 15.09.2017. Võlgnik esitas 09.10.2017 pankrotiavaldusele vastuväite. 15.11.2016 laenulepingu alusel antud laen on tagastatud summas 6 500 eurot ja ülejäänud osas tasaarvestatud 22.12.2016 ja 10.03.2017. 15.03.2017 ja 24.03.2017 antud laenudega on täidetud Xxxx OÜ kohustusi kolmanda isiku ees, mistõttu ei ole laenude eest vastutav võlgnik. Muud nõuded on alusetud ja tõendamata. Võlgniku endine juhatuse liige Xxxx sõlmis võlgniku esindajana lepingu, millega loovutati 03.02.2017 võlgniku nõue Xxxx OÜ vastu summas 167 243,33 eurot. Nõude loovutamise leping on võlgniku poolt lõpetatud, kuid Xxxx OÜ ja nõude omandaja sellega ei nõustu. Maksukohustuse suurus ja alused on selgitamisel ja see pole aluseks võlausaldaja nõude rahuldamisele. Pankrotiavalduse ainsaks eesmärgiks on pankrotimenetluse kaudu vabandeda Xxxx OÜ kohustustest võlgniku ees ning saada riigilt töötasud, mille saamiseks tegelikult alus puudub. 10.10.2017 toimunud eelistungil selgitas võlausaldaja, et 15.11.2016 tasaarvestus on toimunud 7 189,70 euro ulatuses ja midagi täiendavalt tasaarvestatud ei ole. Võlgnik ei ole siiani tasunud ka eelmises menetluses tekkinud pankrotihalduri kulusid, samuti on maksuvõlg. Võlgnik jäi vastuväidete juurde ja selgitas, et omandatud Xxxx OÜ nõue on tõendamata, arve ei tõenda midagi ja võla olemasolu ei ole tõendatud. Eelmine pankrotimenetlus lõpetati haldurile valeandmete esitamise tõttu, tegu on pahatahtliku nõudega; maksuvõlg on olemas ja samuti raha selle maksmiseks. Kohtu seisukoht Pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 1 kohaselt „võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu.“ PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus leiab, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata ning vaidlus lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja avalduse kohaselt tulenevad tema nõuded müügilepingute alusel esitatud arvetest ja laenulepingutest. 15.11.2016 laenulepingu puhul on vaidlus selles, millises summas on nõue tasaarvestatud ning sellest oleneb, kas nimetatud lepingu alusel on võlausaldajal võlgniku vastu nõue või mitte. Vaidlust ei ole, et summas 6 500 eurot on võlgnevus tagastatud, seega on küsimuse all võlasumma 10 000 eurot. Tasaarvestuse kohta on mitu erinevate kuupäevadega dokumenti – 22.12.2016 on tasaarvestatud 16.12.2016 laenulepingust tulenev võlgnevus ning teadmata alusel tekkinud võlgnevus (summas 5 000 eurot); 10.03.2017 on tasaarvestatud 16.12.2016 laenulepingust tulenev võlgnevus ja 10.03.2017 arvest tulenev võlgnevus (summas 5 000 eurot). Esitatud dokumendid viitavad sellele, et tegu erinevate tasaarvestusavaldustega (sellele viitab 10.03.2017 arvega tasaarvestamine, mida ei oleks saanud teha 22.12.2016), mitte sama tasaarvestuse kohta koostatud erinevate dokumentidega. Kohus on seisukohal, et sellest laenulepingust tuleneva nõude üle toimuv vaidlus vajab põhjalikumat menetlust, kui seda võimaldab pankrotiavalduse menetlus.

15.03.2017 ja 20.03.2017 laenulepingute (laenusummad 1 600 eurot ja 1 000 eurot) osas on võlgnik väitnud, et laenudega on täidetud Xxxx OÜ kohustusi kolmanda isiku ees, mistõttu ei vastuta antud laenude eest võlgnik. Kohtu hinnangul ei ole see vastuväide asjakohane – laenu tagastamise eest vastutab laenusaaja, laenu on saanud võlgnik, laenusumma on üle kantud võlgnikule. Kui võlgnik kasutas seda raha Xxxx OÜ kohustuste tasumiseks, siis võib tal olla nõudeid Xxxx OÜ vastu, kuid võlausaldaja ja võlgniku vaheliste laenulepingute alusel vastutab siiski võlgnik (XxxxOÜ ei saa esitada nõuet otse Xxxx OÜ vastu). Alternatiivselt peab võlgnik 15.03.2017 lepingust tulenevat nõuet tasaarvestatuks 01.03.2017 lepinguga, millega võlgnik müüs võlausaldajale serveri hinnaga 1 310 eurot (lisandub käibemaks) ning hind loeti tasutuks tasaarveldamise teel 15.11.2016 laenulepinguga. Kohtu hinnangul ei ole see võimalik, kuna nimetatud lepingus on tasaarvestamisel viidatud 15.11.2016 lepingust tulenevale nõudele. Samas aga ei ole välistatud, et kui selgub et 15.11.2016 laenulepingust tulenevad nõuded on täies ulatuses tasutud/muude nõuetega tasaarvestatud, on võlgnikul võlausaldaja vastu 01.03.2017 lepingust tulenev nõue ja seda oleks võimalik tasaarvestada võlausaldaja mõne muu nõudega – selleks tuleb siiski kontrollida tasaarvestuse tegemise eeldusi ning täita ka formaalne tingimus avalduse esitamise näol. Ülejäänud nõuete – s.o nõue võlausaldaja poolt võlgnikule tarnitud kauba eest ning omandatud nõude – osas on võlgnik seisukohal, et need on tõendamata ja alusetud. Kohtule on nende nõuete tõendamiseks esitatud arved nr T015, T020, 17026 ning nõude loovutamise leping. Kohus on seisukohal, et ainult arved ei ole piisavad tõendid nõude olemasolu kohta olukorras, kus võlgnik vaidleb nõudele vastu. Arvega küll fikseeritakse nõude suurus ja maksmise tähtaeg, kuid nõude tegelikuks aluseks on siiski leping ja mingisugune toiming (antud juhul kauba väidetav üleandmine). Nõuete üle toimuv vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, kuivõrd selleks on vajalik oma nõuete täiendav tõendamine ning tõendite hindamine – nii põhjalik menetlus ei toimu pankrotiavalduse lahendamise raames. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et 15.11.2016 laenulepingust tuleneva, võlausaldaja poolt tarnitud kauba eest nõutava ja võlausaldaja poolt omandatud nõuete puhul tuleb vaidlused lahendada väljaspool pankrotimenetlust, kuna tõusetunud küsimused väljuvad pankrotiavalduse menetlemise raamidest. 15.03.2017 ja 20.03.2017 laenulepingutest tulenevate nõuete osas esitatud vastuväide kolmanda isiku vastutuse kohta ei ole ilmselt perspektiivikas, kuid samas võib esineda nende nõuete suhtes osaliselt tasaarvestusvõimalus vähemalt serveri müügihinna osas. Lisaks, kui võlgnik on tasunud nende laenude alusel Xxxx OÜ kohustusi, siis on võlgnikul eelduslikult omakorda nõudeõigus Xxxx OÜ vastu. Sellisel juhul on võlgnevus võlausaldaja ees kaetud nõudeõigusega Xxxx OÜ vastu, s.o vara sisuliselt katab kohustuse. Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et võlausaldaja nõuded ei ole käesoleva pankrotiavalduse menetlemise jaoks piisavalt selged ning need tuleb lahendada väljaspool pankrotiavalduse menetlust. Antud juhul on lisaks mõistlik lahendada ka võlgniku muud õigussuhted (näiteks võimalikud nõuded Xxxx OÜ vastu), mille tagajärjel ei pruugi pankrotimenetluse läbiviimine olla vajalik. Kohus jätab ajutise halduri nimetamata. Eelmise pankrotiavalduse menetluse (tsiviilasi 2-17-5975) kulude tasumata jätmine ning võimalik maksuvõlg ei oma käesolevas menetlusstaadiumis erilist tähendust, kuna ajutise halduri nimetamise eelduseks võlausaldaja avalduse puhul on avalduse esitaja põhjendatud nõude olemasolu. Kohtu hinnangul ei ole nõuded piisavalt selged ning muud võimalikud võlgnevused ei anna alust ajutist haldurit nimetada. Teistel võlausaldajatel on võimalik ise esitada võlgniku suhtes pankrotiavaldus, kui nad seda vajalikuks peavad. PankrS § 15 lg 7 järgi „kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb.“ PankrS § 15 lg 6 kohaselt jäävad menetluskulud võlausaldaja kanda.

PankrS § 11 kohaselt võib kohus pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat kohustada tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks kohtu deposiiti kohtu poolt määratud summa, kui on alust eeldada, et pankrotivarast selleks ei jätku. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 195 lg 1 kohaselt, kui tagatise andmise põhjus on ära langenud, tagastab tagatise määranud kohus tagatise andja avalduse alusel tagatise. XxxxOÜ on tasunud ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks 1 500 eurot Rahandusministeeriumi arveldusarvele. Kuna kohus ajutist haldurit ei nimeta, tuleb deposiit summas 1 500 eurot tagastada XxxxOÜ arveldusarvele. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.