Pankrotiõigus › Pankrotimenetluse järelevalve

võlgnikule kuuluvate pangakontode väljavõtted nii sissetulekute kui väljaminekute osas perioodi 05.12.2012–24.03.2016 kohta. Taotluse esitamise hetkel oli võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud ligikaudu 3 ja pool aastat, mille jooksul ei olnud võlausaldajale võlgniku poolt ühtegi makset tehtud. Võlausaldaja asus seisukohale, et võlgnik ei ole menetluse kestel tegelenud PankrS § 173 lg-st 1 võlgnikule tulenevate kohustuste täitmisega ega tulutoova tegevusega, samuti selle otsimisega. Võlgnik on aruandes kohtule selgitanud, et loobus kindlast palgatööst ja sissetulekust põhjusel, et tegeleda hoolsamini oma 12-aastase koeraga, seega on võlgnik loobunud tööst ja sissetulekust mõjuva põhjuseta. Kui võlgnik väidab, et ettevõtjana teenib ta rohkem raha, siis puudub selle kohta tõend. Kaheldavad on võlgniku väited, nagu kannaks ta kogu oma vaba raha Eestis olevale Swedbank AS-i pangakontole. Kuna võlgnik elab Soomes, on võlausaldajal alust arvata, et võlgnik omab Soomes isiklikku pangakontot, mille väljavõtet ta ei ole esitanud. Võlgniku poolt esitatud Nordea panga konto väljavõttelt nähtub, et ettevõtte kontole toimuvad perioodilised laekumised, kuid võlgnik ei ole selgitanud, kui palju ta reaalselt teenib või kas ta saab juhatuse liikme tasu. Kui võlgnik töötab tasuta, siis on ta rikkunud PankrS § 173 lõiget 1. Eeltoodust tulenevalt leidis võlausaldaja, et võlgnik tuleb jätta oma kohustustest vabastamata ja menetlus tuleks lõpetada. 02.05.2016 esitas võlgnik kohtule täiendava aruande. Aruande kohaselt soovis ta pärast pankrotimenetlust alustada elu uues keskkonnas, mistõttu kolis 01.06.2012 elama Soome, töötades seal algselt suveteatri juuksurina, kohviku abilisena ja koristajana, otsides samas stabiilsemat tööd ja elukohta. 04.11.2013 registreeris võlgnik Xxxx, olles sellest hetkest füüsilisest isikust ettevõtja vastavate kohustuste ja õigustega Soome riigis. Detsembris 2015 laekus võlgnikule kui füüsilisest isikust ettevõtjale Xxxx 2014.a majandusaruande järgi tehtud maksetagastus, vastavalt seadusele kasutas võlgnik maksutagastust isiklikuks tarbeks ja ettevõttesse investeerimiseks. Võlgnik kinnitas, et on pika tööstaažiga ja vähese kogemusega pankrotivõlgnikuna elanud väga säästlikult ja arvestanud iga kulutust veel läbimõeldumalt kui enne. Võlgnik planeerib oma aega, et mitte jätta hooletusse oma 13-aastast koera ning on juba ka eelnevalt selgitanud, et hakkas ettevõtjaks seetõttu, et tööaega paremini jagada oma koeraga. Samas selgitas võlgnik aruandes, et soovib toetada vastavalt võimalustele materiaalselt oma 21-aastast tütart. Ettevõtjana ei ole võlgnik firma arengut kiirendanud pangalaenuga, vaid üritanud igapäevase tööga edendada. Võlgnik on loonud avaliku ettevõtte, teeb avalikult sotsiaalmeedias oma tööle reklaami ning töötab ametis, mida on omandanud ja pidevalt täiendanud 18 aasta vältel. Võlgnik jagab omandatud kogemusi õpilastele, võimaldades neile praktikat, täiendades samas ennast vastavalt olemasolevatele võimalustele. Võlgnik kinnitas, et ei ole tahtlikult varjanud ühtegi asjaga seotud fakti. 16.06.2016 toimunud ärakuulamisel avaldas võlgnik, et on käsitööline ja teenib sellega elatist. On saanud Soome riigilt töötuabi ja nõustamisi edasiliikumiseks. Ei saa endale palka maksta, stabiilset sissetulekut ei ole, kuid olukord on paranenud, eluasemekulude katmiseks enam abi paluma ei pea. Sissetulek sõltub klientide arvust, igakuine sissetulek on keskmiselt 1400-2000 eurot, millest peab maksma kohalikud maksud ja materjalid. On oma ettevõttega tegelenud 2,5a, nüüdseks on n-ö jalad alla saanud. Sissetulek on siiski kaootiline. Võlausaldajale ülekandeid teinud ei ole, on tasunud Haridusministeeriumile õppelaenu maksegraafiku alusel, perekond on aidanud makseid teha. Soovib lahendust, kuid ei oska pakkuda, millise summa saaks iga kuu maksta, kuud on erinevad. Midagi ei ole üle jäänud, ei ela üle oma võimete. Kui käive on 1400 eurot, siis sellest tuleb tasuda maksud ja materjalid. Vastuseks võlausaldaja väitele, et dokumentide kohaselt on võlgnikul miinimumist suuremad laekumised, millest oleks saanud ka võlgnevust tasuda, selgitas võlgnik, et viidatud dokument on ühiskonto emaga. Soomes on nn ettemaksu süsteem, kui makse on ette tasutud rohkem, siis see tagastatakse füüsilisest isikust ettevõtja kontole. Ärakuulamisel jäi võlausaldaja oma taotluse juurde leides, et võlgnik ei ole tegelenud piisavalt tulutoova tegevusega või seda otsinud ja seetõttu ei ole teinud makseid võlausaldajatele. Võlgniku eesmärk ei ole olnud võlgnevusi vähendada, võlgnik on maksnud oma tütre õppelaenu, teinud makseid, ostnud teatripileteid, maksnud tütre keelekursuseid. Vahendeid on olnud, kuid ei nähtu tahe vähendada võlgu.

08.08.2016 ja 09.08.2016 esitas võlgnik kohtu palvel täiendavad selgitused ja pangakontode väljavõtted. Selgituste järgi esitatakse Soome maksusüsteemi kohaselt aasta alguses prognoos teenitavast tulust, prognoosi põhjal esitavad ka erinevad kindlustused kohustuslikke igakuiseid arveid. Aasta lõpus toimub prognooside, tasutud arvete ja tegelike rahaliikumiste tasaarveldus, nii selgub, kas oled maksnud rohkem või vähem maksuametile või teistele kindlustustele. Võlgniku 2014.a alguses teenitava tulu prognoos ja sellelt makstavad maksud olid suuremad kui tegelikkus ning 2015.a detsembris tagastas Soome maksuamet 4705.48 eurot enammakstud makse. Kuna 2015.a raamatupidamisaruandes ei ole näha palgamakseid ning seda tõendab ka esitatud eraisiku tuludeklaratsioon, on võlgnikul õigus arvestada tagastatud summat kui palgaraha, mis teeb 2015.a võlgnikule kuus tagasiulatuvalt palgakulu brutona 392.12 eurot kuus. Xxxx 2015.a raamatupidamisaruanne näitab, et ettevõttel ei lähe loodetust paremini kõrgete maksude, kindlustuste ja igakuiste kõrgete üüripinna ülalpidamiskulude ning riigi majanduslanguse tõttu. Võlgnik selgitas, et sulgeb 2016.a augustis-septembris ettevõtte ning asub tegema palgatööd juuksurina, läbi mille tekib tal võimalus saada stabiilne igakuine sissetulek. 25.08.2016 kohtumäärusega jättis Harju Maakohus võlausaldaja 24.08.2016 taotluse rahuldamata. Maakohus leidis, et olukorda, kus võlgnik, püüdes kindlama sissetuleku saamiseks käivitada võõras riigis ettevõtet ja ei ole 2,5 aasta jooksul teeninud nii palju tulu, et tasuda võlausaldajatele võlgade vähendamiseks makseid, ei saa käsitleda kui võlgniku poolset võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust. Kuna võlgnik on selgitanud, et on enne oma ettevõtte käivitamist püüdnud leida kindlat sissetulekut ka teistel erialadel ning palgatöötajana töötades, saab järeldada, et võlgnik on andnud endast parima, et täita võlgniku kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ha kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Maakohus asus seisukohale, et puudub alus võlausaldaja taotluse rahuldamiseks ning võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine tuleb otsustada alles pärast PankrS § 175 lg-s1 sätestatud viieaastase tähtaja möödumist. 13.09.2016 esitas võlausaldaja Harju Maakohtu 25.08.2016 kohtumäärusele määruskaebuse, mille kohaselt palus 25.08.2016 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus hinnanud vääralt tõendeid ja jõudnud väärale lõppjäreldusele. Võlausaldaja ei saa nõustuda kohtuga, et võlgnik ei ole toime pannud PankrS §-s 173 sätestatud kohustuste rikkumist. Võlgniku esitatud 02.05.2016 aruandest ja sellele lisatud Nordea panga konto väljavõttest on selgelt näha, et võlgniku kontol oli piisavalt vahendeid, et võlausaldaja nõude katteks teha tasumisi kas või minimaalsel määral. Olles iseenda usaldusisik, pidi võlgnik olema teadlik, et tal on kohustus võlausaldaja nõuete katteks oma tulust kinnipidamisi teha ja need üks kord aastas ka välja maksta. Kuna võlgnikul olid rahalised vahendid võlgnevuse tasumiseks olemas on võlgnik oma kohustusi rikkunud tahtlikult või vähemalt raske hooletuse tõttu VÕS § 104 lõike 2 mõttes. Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2016 kohtumäärusega tühistati Harju Maakohtu 25.08.2016 määrus ja saadeti tsiviilasi tagasi maakohtule võlausaldaja 24.03.2016 taotluse uueks lahendamiseks. Tallinna Ringkonnakohus asus enda 20.12.2016 kohtumääruses seisukohale, et Harju Maakohtu kohtulahend ei sisalda vastuseid võlausaldaja väidetele PankrS § 173 lõigetes 2 ja 5 sätestatud kohustuste võimaliku rikkumise kohta võlgniku poolt. Sellega rikkus maakohus TsMS § 465 lõike 2 punkti 8, mille kohaselt peab kirjalik määrus, mille peale saab edasi kaevata sisaldama mh põhjendusi, mille alusel kohus järeldusteni jõudis, samuti õigusakte, millest kohus juhindus. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et maakohus peaks kaaluma võlgniku usaldusisiku ülesannetest vabastamist ja usaldusisiku määramist. 20.02.2017 kohtumäärusega vabastas Harju Maakohus võlgniku enda usaldusisiku kohustuste täitmisest kohustustest vabastamise menetluses ning määras võlgniku uueks usaldusisikuks Xxxx.

02.02.2017 esitas võlgnik kohtule 2016. aasta aruande, millest nähtub, et võlgnik lõpetas Xxxx majandustegevuse 30.09.2016. Põhjuseks soodsa hinnaga äripinna rendilepingu lõppemine ja pankroti võlgnikuna ebastabiilne sissetulek. Oktoobris 2016 alustas erinevaid ettevalmistustöid XxxxOY-le, millest saadud tulu ja edaspidine töötasu laekub võlgniku erakontole Soome OPPankki-s. Alates 01.11.2016 on võlgnik XxxxOY-s palgatööline. Võlausaldaja Swedbank AS esitas kohtule 30.03.2017 seisukoha, milles leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ja võlgnik tuleb jätta kohustustest vabastamata. Võlausaldaja on endiselt seisukohal, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse ajal võlausaldaja huve oluliselt kahjustanud ning jätnud täitmata PankrS § 173 lg-st 3 tuleneva kohustuse. Võlgnik ei ole kogu menetluse kestel teinud võlausaldajale ühtegi makset, kuigi menetlus on kestnud juba 4 aastat ja ligi 4 kuud. Samas on võlgniku sissetulek olnud piisav, et võlausaldajatele makseid teha. Võlgnik on teinud põhjendamatuid kulutusi ning rikkunud võlausaldaja huve, samuti on võlgnik eelistanud ühe võlausaldaja huve teisele. Võlausaldaja toob võlgniku 2016. aasta aruandes toodud sissetuleku põhjal välja, et 2016. aastal oli Vabariigi Valitsuse poolt määratud töötasu alammäär 430 eurot kuus, mistõttu näiteks novembris, kui võlgnikule sissetulekuks oli 2127,53 eurot, oleks ta PankrS § 173 lg 5 kohaselt sellest võlausaldajale pidanud tasuma 1697,53 eurot. Võlgniku esitatud palgatõendi kohaselt oli tema jaanuarikuu netotasuks XxxxOY-s 1320,28 eurot, kuid arvestades, et 2017. aastal on Vabariigi Valitsuse poolt määratud töötasu alammäär 470 eurot kuus, pidanuks võlgnik sellest võlausaldajatele eraldama 850,28 eurot. Sarnaselt väljatoodud näidetele on võlgnikul ka varasemalt olnud kohustus töötasu alalmmäärast ülejääv summa võlausaldajatele tasuda. Võlgniku poolt esitatud tõendi kohaselt oli tema 31.12.2015 arvelduskonto saldo 4705,48 eurot, millest nähtub, et võlgnikul on olnud võimalusi võlausaldaja nõuet täita. Lisaks on võlgniku esitatud tõendite kohaselt ta igakuiselt tasunud teisele võlausaldajale õppelaenu võlgnevust, mistõttu jääb Swedbank AS-le arusaamatuks, kuidas võlgnikul on olnud võimalus ühele võlausaldajale oma nõuet täita ja teisele pole kogu menetluse jooksul midagi tasunud. Võlausaldajale jääb arusaamatuks ka võlgniku poolt 06.09.2016 oma tütrele tehtud ülekanne selgitusega „tugi“ summas 50 eurot, kui perekonnaseaduse § 97 p 2 kohaselt ei ole tütar vanuse järgi ülalpidamist kohustatud saama. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgniku tegevus/tegevusetus on süülise iseloomuga, võlgnik on tahtlikult jätnud täitmata pankrotiseadusest tulenevad kohustused ja kahjustanud oma käitumisega võlausaldaja huve. Võlgniku võlgnevuse jääk võlausaldaja Swedbank AS ees on endiselt 12 219,92 eurot. Võlausaldaja Haridus- ja Teadusministeerium esitas omapoolse seisukoha 24.04.2017, milles palub lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata, alternatiivselt jätta menetlus lõpetamata kuni viie aasta möödumiseni menetluse algatamisest, et anda võlgnikule võimalus jätkata kohustuste täitmist. Haridus- ja Teadusministeerium sõlmis võlgnikuga 2012. juulikuus kokkuleppe õppelaenu tasumiseks maksegraafiku alusel. Võlgnik on kokkulepet täitnud kuni 2017. veebruarini, peale seda on graafikujärgsed maksed katkenud. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu on summas 276,81 eurot. 06.06.2017 toimus Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajas võlgniku Xxxx’i (pankrotis) ärakuulamine kohustustest vabastamise menetluses. Istungile ilmusid võlgnik Xxxx (pankrotis), võlgniku usaldusisik Xxxxja võlausaldaja Swedbank AS lepinguline esindaja . Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et on hetkel palgatööline ja omab kindlat sissetulek, materiaalne olukord on selgem. On püüdnud võlgnevusi vähendada. Töötasu on 500 eurot neto. Elab ja töötab Soomes. Tööandja maksab eluaset ja transpordikulusid. On erinevad töökohustused, põhitöö on juuksur. Töötab ka alustavas ettevõttes, on ainus töötegija ja omanik. Võlgnik väidab, et on teisele

võlausaldajale (Haridus- ja Teadusministeerium) pidevalt maksnud, pangakontolt automaatne väljaminek. Ülejäänud raha on kulunud elamiseks. On võtnud rahalist abi oma tütrelt. Lõpetas ettevõtluse, kuna sellega oli ebastabiilne seis. Sai palka 2.5 kuud hiljem, kolme kuu raha korraga kätte. Tegi otsuse ettevõtluse lõpetamiseks just seetõttu, et saaks stabiilse sissetuleku ja hakata oma võlakohustusi tasuma. Ettevõtjana, maksumaksjana, oli kohustus teha aasta eelarve, mis on aasta prognoos, palju võib olla sissetulek. See summa jaotatakse aasta peale ära, et iga kuu maksta ettemaksuna teatud summa, mida olen prognoosinud. Maksud makstakse riigile hiljem. Ei olegi endale palka maksnud, kuna kogu aeg on uus makse peale tulnud ja ei ole tahtnud tekitada uut võlgnevust. On kõik oma sissetuleku maksnud maksudeks, aga see ei ole võimaldanud tal omale palka maksta. Riik maksab hiljem liigselt tasutud maksud tagasi, mis on põhimõtteliselt sama nagu endale palga maksmine. 06.06.2017 andis võlgnik kohtule PankrS § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. Võlausaldaja Swedbank AS jäi 06.06.2017 toimunud ärakuulamisel oma taotluse ja seisukohtade juurde. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 28.08.2017, et kokkuleppele jõuda. 21.07.2017 teatas Haridus- ja Teadusministeerium, et võlgnik on võlgnevuse täielikult tasunud, mistõttu neil võlgniku suhtes rohkem pretensioone ei ole. 28.08.2017 teatas Swedbank AS, et pooltevahelised läbirääkimised ei ole õnnestunud, mistõttu jääb võlausaldaja oma taotluse ning täiendavalt esitatud seisukohtade juurde. Võlausaldaja palub lõpetada võlgniku Xxxx kohustustest vabastamise menetlus ja jätta võlgnik kohustustest vabastamata. 28.08.2017 esitas võlgnik Xxxx aruande ja seisukoha, milles selgitab, et erinevate sularaha sissepanekute ja väljavõtete ning maksude sooritamine ei tähenda, et ta oleks saanud lisatulu. Need on sularaha sissepanekud emalt, et maksta eluaseme üüri ja muud arveldused erinevate maksete tasumiseks, ettevõtluse arvete tasumiseks. Võlgnik kinnitab, et ei ole seadust rikkunud ja saanud töötasu sularahas. Pärast 06.06.2017 toimunud ärakuulamist tegi võlgnik Swedbank AS-le ettepaneku, et tasub võlausaldajale hetkel pangakontol olevad säästud summas 755,37 eurot ja tulevikus igakuiselt töötasust 107,91 eurot ning detsembris 2017 laekuva ettevõtlustulu summas 234 eurot, kuid võlausaldajale see ei sobinud. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 5 alusel võib kohus omal algatusel ning võlausaldaja või usaldusisiku taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise ja lõpetada kohustustest vabastamise menetluse, kui enne viie aasta möödumist ilmneb PankrS § 175 lõikes 2 või 4 nimetatud alus. Võlausaldaja võib selle taotluse esitada kuue kuu jooksul võlgniku kohustuste rikkumisest teadasaamisest arvates. PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. PankrS § 175 lg 8 kohaselt kui kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Kohus kuulas 06.06.2017.a ära võlgniku ja enda ärakuulamiseks soovi avaldanud võlausaldaja Swedbank AS-i. 06.06.2017.a andis võlgnik Xxxx kohtule PankrS § 175 lg 4 alusel võlgniku vande. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Nimetatud säte eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

PankrS § 173 lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. PankrS § 173 lg 3 sätestab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. PankrS § 173 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2016 kohtumäärusega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid kogumis, leiab, et Xxxx’i (pankrotis) pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud PankrS § 173 lg’s 1 nimetatud kohustust, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik on kohtule selgitanud, et on kohustusest vabastamise menetluse kestel elanud Soome Vabariigis ja seal töötanud nii palgatöötajana kui ka tegelenud ettevõtlusega. Võlgniku selgituste kohaselt on tema sissetulekute suurus olnud alates 202,32 eurost kuus kuni 567,37 euroni kuus. Kohus leiab, et ligi 5 aastat on piisavalt pikk aeg võlgnikule leidmaks Soome Vabariigis töö või saamaks järjele oma ettevõte, mis tooks piisavalt tulu, et võlausaldajate nõudeid vähendada. 08.08.2016 teatas võlgnik kohtule, et sulgeb seoses kõrgete maksude, kindlustuste ja igakuiste kõrgete üüripinna ülalpidamiskulude ja majanduslanguse tõttu augustis-septembris oma ettevõtte ning asub tegema palgatööd meeste- ja naistejuuksurina, mille läbi tekib võimalus saada stabiilne igakuine sissetulek. 06.06.2017 ärakuulamisel teatas võlgnik, et on hetkel palgatööline ning töötasuks on 500 eurot kuus neto. Kuigi igakuise töötasu suurus ei sõltu üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast ning sellest palju tööandja on valmis pakutava töö eest maksma, ei saa kohtu hinnangul mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks nimetada pigem niivõrd madala palga eest töötamist, eriti arvestades asjaolu, et kohustustest vabastamise menetlus on kestnud ligi 5 aastat ning võlgnik elab ja töötab Soome Vabariigis, kus sellise aja jooksul oleks võlgnik suutnud kindlasti tulutoovama töö leida. Kohus leiab, et ei saa pidada mõistlikuks, et võlgnik ei pinguta piisavalt saavutamaks suuremat sissetulekut. Üksnes töökoha olemasolu, sellel makstavat töötasu suurust arvestamata, ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena. PankrS § 173 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmise ka tasuda võlausaldajate nõudeid. Kuivõrd võlgnik on suurema osa kohustustest vabastamise perioodil üritanud oma ettevõtet järjele saada, kuid ebaõnnestunult, oleks võlgnik käesoleval juhul pidanud otsima lisatööd või parema palgaga töökoha, kui antud hetkel. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mida rohkemat ta on teinud lisatöö või parema palgaga töökoha otsimiseks. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt otsinud lisatööd või senisest kõrgema töötasuga tööd, mis võimaldanuks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, on võlgnik kohtu hinnangul kahjustanud võlausaldajate huve ja takistanud nende nõuete arvestatavas ulatuses rahuldamist. Võlgniku pahatahtlikkust võlausaldaja nõuete rahuldamisel näitab ka asjaolu, et võlgnik ei ole võlausaldajale Swedbank AS hea tahte märgiks kogu kohustustest vabastamise menetluse, s.o ligi 5 aasta, jooksul teinud ühtegi makset võlgnevuse katteks, samas kui on teisele võlausaldajale Haridus- ja Teadusministeerium menetluse kestel võlgnevuse tasunud. Võlgnik ei tohi ühte võlausaldajat teisele eelistada, vaid peab tegema võlausaldajatele väljamakseid seaduse juhiseid järgides. Kohus leiab, et käesoleval juhul on võlgnik rikkunud ka PankrS § 173 lg-s 3 ja 4 sätestatud kohustusi, mis näevad ette, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ning sellest tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teisiti. Kohustustest

vabastamise menetluse algatamisel oli võlgnikul võlausaldaja Swedbank AS ees kohustusi summas 12 219,92 eurot ja võlausaldaja Haridus- ja Teadusministeerium ees kohustusi summas 1901,28 eurot. Terve kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik teinud väljamakseid vaid ühele võlausaldajale, Haridus- ja Teadusministeerium, ning tasunud kogu nõude. Võlausaldajale Swedbank AS ei ole võlgnik kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul ühtegi väljamakset teinud. Sellist käitumist võlgniku poolt ei saa ilmselget ei saa lugeda põhjendatuks ja piisavaks. Võlausaldaja on seisukohal, et tema arvutuste ning võlgniku esitatud arvelduskonto väljavõtte kohaselt oli võlgnikul võimalusi eraldada võlausaldajale Swedbank AS väljamaksete tegemiseks seaduses sätestatut summasid ning on selle tegemata jätmisega rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud võlausaldaja huve. Swedbank AS on näidetena välja toonud, et arvestades 2016. aastal Vabariigi Valitsuse poolt määratud töötasu alammäära 430 eurot kuus, oleks näiteks novembris, kui võlgniku sissetulekuks oli 2127,53 eurot, pidanud võlgnik PankrS § 173 lg 5 kohaselt sellest võlausaldajale tasuma 1697,53 eurot. Võlgniku esitatud palgatõendi kohaselt oli tema jaanuarikuu netotasuks XxxxOY-s 1320,28 eurot, kuid arvestades, et 2017. aastal on vastav töötasu alammäär 470 eurot kuus, pidanuks võlgnik sellest võlausaldajatele eraldama 850,28 eurot. Sarnaselt eeltoodule on võlgnikul ka varasemalt olnud kohustus töötasu alalmmäärast ülejääv summa võlausaldajatele tasuda, mida ta teinud ei ole. Võlgniku poolt esitatud tõendi kohaselt oli tema 31.12.2015 arvelduskonto saldo 4705,48 eurot, millest nähtub, et võlgnikul on olnud võimalusi võlausaldaja nõuet täita. Võlgniku selgituse kohaselt on viidatud summa näol tegemist maksutagastusega, mida ta arvestab eelneva aasta sissetulekuna, mis kuudesse jagatuna teeb 392,12 eurot kuus. Kohus on seisukohal, et võlgnik ei saa viidatud summat arvestada sissetulekuna, millele ei saa sissenõuet pöörata, ei ole põhjendatud, kuivõrd tegemist ei ole igakuise töötasuga, mida võlgnik jooksvalt enda ülalpidamiseks vajab. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtub, et võlgnikul oli võimalusi võlausaldajale väljamaksete tegemiseks. Võlgnik ei ole ärakuulamisel nimetatut ümber lükanud. Arvestades menetluse eripära on võlgnikul kohustus kulutuste tegemisel arvestada võlausaldajate huve ja vähendada võlgnevusi. Võlgnik ei ole põhjendanud ka, miks on kohustuse täitnud eelistades ühte võlausaldajat teisele. Kuivõrd PankrS 175 lg 2 p-i 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve, analüüsib kohus järgnevalt võlgniku süülisust eelpool viidatud kohustuste rikkumisel. Vastavalt VÕS § 104 lg-le 2 on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-19-16 selgitanud, et füüsilisest isikust võlgniku saab kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta, kui tema käitumises on PankrS § 175 lg 2 p-des 1 või 2 või lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid. Seega on Riigikohus täpsustanud, et pelgalt hooletust käitumisest ei piisa ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Kohtu hinnangul on võlgnik oma eelpool viidatud kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik oma pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt raske hooletusega. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on kohus seisukohal, et Xxxx ei ole andnud endast parimat võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata, kahjustades sellega võlausaldaja huve. Kohus on tuvastanud, et võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on tahtlikult rikkunud PankrS § 173 lg-s 1, 3 ja 4 sätestatud kohustusi, mistõttu esineb alus võlgniku Xxxx pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ja tema kohustustest vabastamisest keeldumiseks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele.

Kuivõrd Xxxx (pankrotis) ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb Xxxx (pankrotis) kohustustest vabastamise menetlus lõpetada. Kohus keeldub võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Lähtudes eelnevast, tuleb vastavalt PankrS § 175 lg 2 p-le 2 keelduda füüsilisest isikust võlgnikku Xxxx’i (pankrotis) tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast, kuna võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Tulenevalt PankrS § 175 lg-st 7 avaldab kohus teate Xxxx’i (pankrotis) kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.