2-24-138133/8 - Võlaõigus - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

2-24-138133 84). Esitatud tõendist nähtub, et kostja sissetulekuteks oli XXX oy töötasu (keskmiselt 1500 eurot kuus). Statistikaameti andmetel oli 2022. aastal arvestuslik elatusmiinimum 330,40 eurot kuus ning samal aastal kehtinud miinimumelatise baassumma 200 eurot kuus. Seega oleks minimaalne summa, mida krediidiandja pidanuks arvestama kostja elamiskuludeks ja lapse ülalpidamiseks, kokku 530,40 eurot kuus. Seega, kui arvestada kostja igakuisest sissetulekus maha kostja finantskohustused ja elatusmiinimum, jäi kostjal pärast laenu väljastamist reservi 289,98 eurot (1500 – 679,62 – 530,40). Hageja on hagi lisas nr 9 esitanud maksehäireraporti, millest nähtub, et kostjal maksehäired puudusid (dtl 86). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kohus leiab, et krediidiandja on 01.12.2022 sõlmitud laenulepingu nr XXX puhul järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

07.02.2022 järelmaksulepingu nr XXX puhul on kohus eelnevalt leidnud (vt p 13.1), et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu kohaselt sai kostja krediiti summas 695,94 eurot (dtl 33) ning on teinud tagasimakseid 487,96 eurot, mille hageja arvestab põhiosa katteks (dtl 26). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 207,98 eurot (695,94-487,96). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut kehtivalt üles öelduks 24.12.2023, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Seega on ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja ülesütlemisel ei ole õiguslikku tagajärge, st laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude ning hageja palub välja mõista ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat võlgnevust. Kohus peab seda põhjendatuks. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Kostja ei ole täitnud lepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses. Seega võib eeldada, et kostja ei tasu tähtaegselt tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine, sellega seonduv kõrvalnõuete vähenemine ja lepingu ülesütlemise kehtetus on tuvastatud alles käesolevas menetluses. Kohus märgib, et vastavalt krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingule tuli kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil 10.03.2022 – 10.02.2027 (dtl 35). Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et poolte sõlmitud leping kehtib, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja muude kulude kohta. Hageja esitatu kohaselt on kostja tagasimaksetega viivituses alates osaliselt 51. osamaksest s.o 10.05.2026 (dtl 26). Esitatud andmetest nähtuvalt kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud võlgnevust veel ei ole. Kohus arvestab kogu kostja poolt tasutud summa 487,96 eurot põhivõla katteks. Kohus leiab, et kui nõue ei ole otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud, tuleb kohtuotsuse resolutsioonis märkida, mis ajal nõue hagi rahuldamise osas tuleb täita. Kui kohustus muutub ositi sissenõutavaks, tuleb täitmise aeg märkida selliselt, et iga kohustuse puhul oleks arusaadav, millal see kohustus täita tuleb. Kohtuotsuses otsuse täitmise korra kindlaksmääramise võimaluse sätestab TsMS § 445. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlg summas 207,98 eurot (695,94-487,96) ning kostjal tuleb teha hagejale tagasimaksed alloleva 8 (12)

01.12.2022 laenulepingu nr.XXX puhul on kohus leidnud (vt p 12.2), et lepingus märgitud krediidi kulukuse määr ületab kohtu arvestuse järgi lubatud piirmäära ja leping on VÕS § 4062 lõike 1 alusel tühine. VÕS § 4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on VÕS § 4062 lg 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses. Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse VÕS §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja on esitanud 11.03.2025 menetlusdokumendiga ümberarvestuse (dtl 117). Käesoleval juhul sai kostja lepingu nr. XXX alusel laenu summas 1000 eurot ning on teinud tagasimakseid lepingule kogusummas 504,66 eurot. Seega tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 495,34 eurot (1000-504,66). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks, ei saaks sellisel juhul lugeda lepingut 24.12.2023 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud võlgnik osamaksetega viivituses. Seega on ülesütlemine vastuolus VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud piiranguga ja ülesütlemisel ei ole õiguslikku tagajärge, st laenuleping ei ole kehtivalt üles öeldud. Hageja on esitanud alternatiivselt lepingu täitmise nõude Kohus märgib, et vastavalt krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud lepingule tuli kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil 10.01.2023 – 10.12.2023 (dtl 47). Seega on leping lõppenud tähtpäeva saabumisega. Kohus rahuldab hageja põhivõla nõude VÕS § 4062 lg 3 alusel, mõistes kostjalt välja tagastamata põhivõla 495,34 eurot.